Mariann Kaasik's Blog, page 258

igapäevased tabletid

Ma väga põgusalt mainisin siin ükspäev, et ma võtan spirulina tablette ja ma sain selle kohta nii palju küsimusi, et hoia ja keela. Lisaks uuritaks mult tihti, et mis rasedusaegseid vitamiine ma võtan, seega ma otsustasin kõigest korraga rääkida ja tutvustan teile täna tablette, mida ma igapäevaselt sisse söön.

Esiteks selline huvitav asi nagu astaksantiin (). Ma muidu olen selline, et ravimeid mulle võtta ei meeldi. Mingeid valuvaigisteid ja antibjotse ei võta küll mitte kunagi, kui just surm muidu silme ees ei ole. Küll aga olen ma looduslikke vitamiinide usku, sest praeguste isude ja mitteisudega ei saa ma küll kindel olla, et ma kõik vajaliku toidust kätte saan.

Astaksantiinil on mitmekümneid häid omadusi, aga mind püüdis just see, et see on kõige tugevam looduslik antioksüdant kevadväsimuse vastu. Mina ei tea, kas see on rasedus või tõepoolest kurikuulus kevadväsimus, aga no selline uni kimbutab, et midagi pidin ju ette võtma. Öeldud on, et tegelikult avalduvad selliste vitamiinide mõjud 2-3 kuu pärast kasutama hakkamist, aga mina tunnen ennast isegi juba praegu natukene paremini. Asi võib ka muidugi selles olla, et endal on parem tuju ja kindlam olla, kui ma tean, et kõht headest vitamiinidest kenasti punnis on.

See vitamiin on üks võimsamaid looduslikke põletikuvastaseid aineid, aidates  ennetada igasuguseid raskeid haigusi. Mind näiteks kimbutab aeg-ajalt põiepõletik ja korra on mul olnud ka neeruvaagnapõletik. Seega ei tee selle kapsli võtmine kindlasti miskit halba.

Keda astaksantiini head omadused veel huvitavad, siis kiigake . Väike potsik maksab 9.90€ seega ei midagi kontimurdvat.

Spirulina topsikus peidab ennast väike roheline tabletikene, mis sisaldab samuti endas kõike head-paremat. Spirulina koostises on näiteks suurel hulgal sinist taimepigmenti nimega fükotsüaniin, mis on ainus teadaolev aine, mis suudab peatada vähirakkude kasvu. Lisaks olen ma kuulnud, et kaalualandajad tarvitavad ka spirulinat, sest see sisaldab ka looduslikku aminohapet fenüülalaniini, mis mõjutab aju küllastuskeskust, vähendades nii söögiisu. Mina seda ei tea öelda, kas minu söögiisu langenud on, aga kaal on langenud küll. Siin võib oma osa mängida see “imeline” iiveldus.

Isegi NASA on valinud just spirulina tabletid astronautidele kosmosesse kaasa panemiseks, mingi põhjus peab sellel ju ometi olema!

Keda huvitab kõik miljon spirulina head omadust, siis saab rohkem selle kohta lugeda Hinnaks on ühel totsikul 13€.

Seda, et eestlased D vitamiini sööma peaksid, teavad vist kõik. Aga kas kõik söövad ka? Mina igatahes panen kahe suupoolega ja Marile annan ka. Nimelt mingisugused teadlased leidsid, et lastel, kelle organismi D-vitamiini tase on madal, esines 10 korda suurema tõenäosusega erinevaid toiduallergiaid. Uuringu kokkuvõttes toodi välja, et D-vitamiin võib esimesel elusaastal olla väga oluline toiduallergiate eest kaitsev faktor. Mitte, et Mari esimeses eluaastas oleks, aga no kui ise võtan, siis võiks ju lapsele kah nigu anda. Ja pealegi aitab D vitamiin tugevaid luid-konte kasvatada, seega peaks neid siiski edasi vitsutama.

Nagu ka eelmised vitamiinid, on ka D-vitamiin väsimuse vastu, aitab parandada naha seisundit ja isegi normaalset südametegevust. Mul näiteks endal on jube kõrge pulss, seega ma loodan, et ehk aitab D-vitamiin ka selle vastu? Loota ju võib.

Igatahes on need D-vitamiini kapslikesed nii väiksed ja kerged võtta, et pole üldse probleemiks üks igapäevaselt sisse süüa. Hinnaks on tal 11.88€ ja selle raha eest saab lausa 100 kapslit. Keda huvitab, siis toote leiad .

Need kolm esimest vitamiini on pärit Tervis24.com e-poest ja üldse on Tervis24.com lehel kõik asjad kontrollitud mahetooted ja -kaubad, seega võib sealt julge südamega tellida. Ausalt kah – kes tunneb ennast praegu kuidagi loiuna, väsinuna või kuidagi reelt maas, siis tsekka e-poodi, seal on igasuguste hädade jaoks erinevaid vitamiine. Seal on isegi su LOOMALE vitamiine! Ma ei teadnud, et selline asi üldse olemaski on



Tervis24’l on ka minu lugejatele väike kingitus. Nimelt kui sa nende kodukal ennast ära registreerid ja mulle siia kommentaari jätad, et milliseid vitamiine sina parasjagu võtad, võidavad kolm õnnelikku  endale mõnusa kingikoti, mille sees peidavad ennast
kolm superfoodi – inka(füüsalimarjad) , goij marjad ja jõhvikad . Kõik muidugi ökokraam ja kindlasti väga tervislik lisand smuutidesse ja putrudele.

Viimaseks siis kaup, mis ei ole Tervis24 lehelt pärit, aga kuna see mu igapäevasesse tabletiarsenali kuulub, siis mainin tema ka siin ära. Tegemist on rasedusvitamiinidega, nagu üleval pildilt näha on. Ma vanasti kasutasin Elevit tablette, aga siis ma sain teada, et Elevit erineb teistest rasedate vitamiinidest selle poolest, et seal on väga suur kogus A-vitamiini, mis on rasvlahustuv vitamiin. Seetõttu koguneb see organismis, ehk üleliig ei välju kehast. Seega ma otsustasin paljukiidetud Bio-Multi peale üle minna

Aga rääkige välja, mis tablette teie võtate? 

armastus käib kõhu kaudu #1

Tere väike beebi,

Kuna ma märkasin, et täpselt kolm aastat tagasi kirjutasin ma sinu suurele õele tema esimese kirja, siis ma otsustasin, et just täna on ideaalne päev ka sinule esimene kirjakene valmis vorpida. Sa kindlasti veel pikalt ei mõista neid sõnu, sest sellest ei saa päris täpselt enne aru saada, kui sina ise kunagi mõne lapse saad, aga sinust mõtlemine paneb mind korraga naeratama, südame hirmust värelema ja silmadesse tahavad natukene pisarad tulla. Suured inimesed (või oli need hoopis pöialpoisid?) ütlevad, et töö ja vile käib koos. Samamoodi käib koos oma lapse armastamine ja mure tema pärast – kuigi ma tean, et muretsemiseks ei ole tegelikult üldse põhjust!

Ma nägin sind alles eelmisel reedel ja sa olid täpselt nii vahva, kui ma arvasin. Ma muidugi olin sind enne ka näinud, aga esimene kord olid sa seest must auk ja teine kord nägid sa välja nagu mingisugune krevett, seega tundub siiski aus öelda, et päris sind nägin ma alles sellel reedel. Ma ei pea vist mainima, et sa olid i-me-li-ne! Kõik su väiksed käed ja jalad ja varbad ja sõrmed…Kasvata neid hoolega, sest ma kavatsen neid su välja karates päris pikki-pikki aastaid musitada.

Praegu oled sa alles viie sentimeetri pikkune, aga ma näen seda su õe pealt, et ühel hetkel te, sindrinahad, oletegi viie sentimeetrised ja järgmisel hetkel loobite naerdes mu meigikoti sisu vanni ja joonistate laineriga seintele kunsti. Mariga ma seda veel ei teadnud, aga nüüd olen ma nii karastunud ja vilunud, et ma kuulen kaugelt ära, kui keegi hiirvaikselt vetsu hiilib või isegi lainerikorki puudutab. Seega ma soovitan su see meelde jätta juba varajases eas, miks mitte kohe praegu.

Ei jõua isegi mitte ära oodata, millal see sügis juba tuleb, et ma saaksin su väikeste juukseudemete lõhna tunda ja vaadata, kuidas sa naljakaid grimasse teed. Ära võta isiklikult, kõik teevad naljakaid grimasse, kui nad tuttuued on. Ja sinu lohutuseks on see imearmas, nii et sa ei pea ennast kuidagi halvasti tundma. Ja siis ma saan imetleda su tillukesi näppe ja tutvustada sind Marile. Temast, kallike, saab sinu parim sõber. Ja just nagu sina, on ka tema imetabane, nii et te peaksite päris hästi läbi saama. Kuna sa veel oma silmaga ei näe, siis ma infoks ütlen, et peale Marikese on siin sind ootamas ka sinu issi, kes on üks väga naljakas punase habemetutiga mees. Ma loodan, et kui meil see pere suuremaks kasvab, siis me saame häälteenamusõigusega sundida tal seda maha ajama…Ja no muidugi olen siin mina – maailma kauneim ema (ausalt kah!) ja siin on igasuguseid vanaemasid ja vanaisasid ja onusid ja tädisid, kes kõik hakkavad sulle salaja kommi sokutama ja sind pluti-plutitama. Ole valmis.

Ainus, mis sa tegema pead, on kenasti kosuma ja kasvama, sest me armastame sind juba nii palju, et tõmbab silma märjaks. Ahjaa, üks palve on mul sulle veel. Ma lähen ülehomme ühe arstionu juurde uurima, et kas sa oled poiss või tüdruk. Ma luban, et ole, mis sa oled, minu armastust see ei muuda, aga kui viitsid ja meeles on, siis võiksid sa reedel jalad harkis vedeleda ja jalga puhata. Kasvõi ainult korraks. Ma lihtsalt tahan sulle juba igasuguseid asju osta, aga see on nii keeruline, kui ma ei tea, kas sa oled väike poisiklutt või väike preilikene. Lisaks peame me tegema raske töö sulle suurepärase nime valimisega. Seega, kui sa ei soovi, et sinu nimeks saab Shrek või Rögabert, siis ole hea ja täida mul see üks ja ainukene soov, onju?

Najakas on see, et sinu ootamine ei tundu üldse päris. Selles suhtes, et kui ma sinu õde ootasin, siis oli lihtsalt uudne rase olla ja ma teadsin, et lõpuks ma saan endale väikse beebi. Nüüd ma tean, et minu sees kasvab jälle keegi, keda ma hakkan nii kohutavalt palju armastama, et sellele on natukene hirmus mõelda. Kuhu meil see armastus lõpuks kõik ära mahtuma peaks?

Oiii, sul saab siin meiega pull olema, sa ei kujuta ette ka. Et sulle väheke aimu anda, siis panen sulle siia pildi su õekesest ka. No vaata seda nägu ja julge arvata, et siin majas nalja ei saa!

I already love you,

Emme

väike kavalpea

Uskumatu, aga Mari teeb meil teinekord päris palju pulli, isegi täitsa rääkimata. See on kohutavalt naljakas, kuidas ma mõnikord sunnin ennast väevõimuga tõsiseks, aga tegelt tahaks täiega naerma hakata, sest see on nii armas, kuidas ta selline väike kavalpea on.

 ***

Eile panin Mari magama, aga ta tõusis kogu aeg istuli tagasi. Kaks korda palusin, et Mari, pane pea padja peale! Pani ka. Kolmandat korda istuli tõuses ütlesin ma juba pahandava tooniga: “Mari! Kas sa saad pea padja peale pandud?!”. Selle peale vaatas ta mulle otsa, võttis padja ja pani selle eriti kavala näoga endale pähe. Noh, padi ja pea said ühendatud, selles suhtes oli tal õigus.

***

Ükskord vaatasime Mariga igasuguseid pilte meie perest. Ühe pildi juures jäime rääkima, et Mari, näita emme nina ja Mari nina ja muud säärast juttu. Kui ma palusin, et Mari, näita siis, kus issi nina on, tõmbas Mari enda palja pee välja ja pani  oma näpu kannikale, ise naeris nagu oleks aasta nalja teinud. Et jah, on võimalik ka ilma sõnadeta kedagi persenäoks kutsuda.

Mis pulli teie lapsed teinud on viimasel ajal?

minu MUST HAVE beebiasjad

Kui tegelikult üdini aus olla, siis tegelikult võib ju kõikide beebiasjade soetamisega oodata seniajani, kuni tegelane käes on. Samas on siiski mõned asjad, mis võiks enne valmis olla. Kuna mul ühe korra on see tee juba läbitud, siis mul on omast kogemusest enam-vähem mingit aimu, mida mul vaja oleks ja mida mitte. Muidugi tuleb arvestada, et lapsed on erinevad ja ma ei välista üldse seda, et paljud asjad, mis Mariga hirmus vajalikuks osutusid, ei ole seekord üldse kasutuses ja vastupidi. AGA kuna ma olen rase naine ja tahan rääkida ainult beebidest ja beebiasjadest (ja niigi hoian ennast tagasi, sest ma saan täitsa aru, et mitte beebimaailmas elavad inimesed ei huvitu sellest üldse), siis aeg ajalt võin ma ju enda titejuttudega lagedale tulla. Ja nüüd ma tulen ka.

Mida mul kohe kindlasti tarvis on, on beebivoodi. Mari ajal oli mul kasutusel mugav moosese häll ja ma oleks selle ka seekord soetanud, aga ma olin hoopis kaval ja kinkisin Kätule katsikuks beebihälli väikse klausliga, et ta mulle seda sügisel laenaks. Seega mul seekord seda vaja pole, aga muidu oleks ma selle kindlasti ostnud, sest esiteks nüüd elame me kahekorruselises majas ja ma ei hakka ju beebit iga une ajal ülesse viima. Lisaks ei taha ma väga ka seda, et beebikene diivanil magab, sest meil on paar elukat, kellele meeldib kõige peale hüpata ja karata, seega oleks turvalisem inimene lihtsalt kuskile oma pessa panna, mida on mugav mööda maja transportida. Aga voodit on nagunii vaja, sellist, millel käib üks külg ära, et saaks ta enda voodi kõrvale panna. Voodit ma veel välja valinud ei ole, aga kollaažis kasutasin huupi valitud voodit (LINK).

Teine asi, mis isegi esimesena kasutust leiab, kui voodi, on loomulikult turvahäll. Kuidas muidu haiglast koju saada? Ka Mariga oli mul Cybex Aton ja sellepärast usun ma, et ka seekord soetan ma endale just Cybexi. Nüüd on muidugi tehnoloogiad edasi arenenud ja turvahäll Cybex Cloud Q PLUS (LINK) on lausa nii uhkelt ehitatud, et seda saab lausa täislamavasse asendisse panna, kui on juhtumisi kuskil vaja kauem kui kaks tundi ringi konnata. Kes ei tea, siis kaks tundi on maksimaalne, mis beebidel soovitatakse turvahällis “känkras” asendis olla. Autos muidugi seda täislamavasse panna ei saa, aga kui on näiteks adapterid olemas, siis saab turvahäll+raamiga ka ringi jalutada. Mina niimoodi Marikesega käisin esimest korda õues (siin paar pilti).

Rinnapump (LINK) on selline asi, ilma milleta ma vist küll ära elanud ei oleks. Mul oli pidevalt tunne, et mu tissid plahvatavad küljest ära ja kuna Mari pidevalt magas, siis ma sain vähemalt rahumeeli ise natukene piima pealt ära pumbata. Muidugi on ka hea, kui on külmikus igaks juhuks tagavara olemas. Iial ei tea, millal tarvis võib minna! Igatahes kavatsen ma selle kindlasti soetada.

Ok, ma enne eksisin, kui ma ütlesin, et kõige esimesena läheb vaja turvahälli. Ei, kõige esimesena läheb vaja nuudelpatja (LINK)! Ma ei mäleta täpselt enam, aga mingist raseduse faasist ei olnud ma suuteline istuma, ilma, et see padi mu selja taga oleks ja kui suur kõht ees ripub, siis ei ole mugavamat magamispoosi leiutatud, kui selle suure nuudli üleni kaissu haaramine ja jala üle selle viskamine.

Vanker on ka muidugi must-have asi, aga ma ei ole seda veel välja valinud ja kuna valik on NII SUUR, siis ma ei oska arvatavasti veel lähiajalgi välja mõelda, milline see vanker olema peaks. Seda ma tean, et mingit topeltvankrit ma ei hakka ostma, sest Mari on siis juba kolmene ja ei taha arvatavasti nii palju vankriga sõita. Ja kui juhtumisi tahab, siis on Kardol ka käed küljes Aga kui kellelgi on vankrisoovitusi, siis kuulan huviga! Ega ma enne septembrit/oktoobrit seda nagunii ära ei osta, aga hea oleks ju väheke ette planeerida ja mõelda.

Viimaseks on asi, mida ma kohe kindlasti tahan ja 100% endale tellin, selleks on Owlet monitor (LINK). Keda see rohkem huvitab, siis nende kodukal on olemas üsna ülevaatlik video, mis toodet hästi tutvustab. Muidugi see tellimine on praegu üsna keeruline, sest hetkel shipivad nad ainult USAsse ja Kanadasse, aga ma kirjutasin neile ja nad andsid lootust, et ehk mõne kuu jooksul saavad nad ka Euroopasse tarnima hakata. Mul vahet pole, küll ma selle viisi leian, kuidas see endale saada. Kasvõi kellegi kaudu USAst. Ega ma enne sellest ka midagi ei teadnud, aga meie beebigrupis juhtus ühel väga kurb lugu, kus laps suri hällisurma. Kuna mõne minuti jooksul on last võimalik veel elustada, siis tema just rääkis, et kavatseb kindlasti seekord endale hingamismonitori osta. Ega ma ei taha ka seda riski võtta ja muidugi ma tean, et ei pruugi midagi juhtudagi (sülitan veel üle õla ja koputan vastu puitu ja kõike seda), aga kui ma saan paari soti eest endale selle südamerahu, siis miks mitte, eksole?

Mul oli muuseas teine kollaaž veel tehtud asjadest, mida noh NIIVÄGA pole tegelikult vaja, aga ikka tahaks endale selliseid asju ka, mis elu natukene mugavamaks teevad, või on lihtsalt sellised toredad õndsusasjad. Kuna aga see postitus läheks muidugi eriti pikaks, siis ma jätan selle mõneks teiseks korraks.

Niikaua võite kõik mulle vankrisoovitusi anda ja avaldada arvamust, et mis on teie arust veel sellised must have beebiasjad, mis teil kindlasti vaja läks?

pühapäevake

Ema helistas ja pakkus, et võib Mari täna enda juurde võtta. Ma küll hoiatasin teda, et hetkel on tegemist ühe vihase väikse tüdrukuga, aga ta tahtis siiski seda naasklit külla. Otseloomulikult käitub Mari seal nagu väike heatujuline inglike, nii et ehk on asi lihtsalt selles, et meie oleme talle kopa ette visanud.

Mina kasutasin kohe võimalust ja hakkasin kraamima. Kõige tähtsam oli korda saada külalistetuba (ehk siis Kadi ja Riho tuba), sest nad on meid täna visiteerimas ja sellest ajast saati, kui meil ei ole elutoas enam lahtikäivat diivanit, oleme me nad magama paigutanud just sinna külalistetuppa, mis tegelikult oleks aus olnud ümber kutsuda vist kolitoaks, sest sinna viskasime me üldiselt kõik asjad, mis mujal ees olid.

Jumal tänatud, et ma sellest ruumist enne pilti teinud ei ole, sest olukord oli tõesti trööstitu. Eriti peale remonti – siis nägi see välja, nagu seal elaks mingi hoarder, kes isegi voodisse saamiseks peab asjade vahel ukerdama. Et seda kõike heaks teha, tegin ma täna neile ilusa pesa ja koristasin neile natukene tuba. Seal on ikka hunnikus asju, mida pole kuskile panna, aga ma lihtsalt peitsin need diivani taha ära.

Kui see tuba korda sai, hakkasin vannitoaga tegelema. See oli ka päris pikka aega unarusse jäänud, seega sain ma seal jupp aega küürida. Tänane parim vestlus oli vist see:

“Kardo, tuleta meelde, et ma sulle pärast poes olles uue hambaharja tooks!”

-“Miks?”

“Ma pesen praegu sellega vuugivahesid.”

Vannitoast koorus välja ka paar tühjaks saanud asja, mida ma olin vist selle põhimõttega ära visanud, et teile nendest rääkida, või siis polnud ma lihtsalt viitsinud neid ära visata. Kes seda teab, siin nad igatahes on.

Richi palsam oli täitsa mõnus ja tegi juuksed pehmeks, Joico šampoon meeldis, Lily Lolo puuder on SUPER hea ja ma isegi olin kurb, et see otsa sai. TBS’i vannipommid on vist esimesed, mida ma elus kasutada ka olen viitsinud. Mõnusad väiksed, mitte ei pea imiku pea suurust asja vannivette viskama. Mul hakkab alati kahju ja seetõttu olen ma vannipomme isegi väiksemateks hakkinud, et neid mitte raisata. Air MAT jumekas on ka hea, kuivale nahale ei sobi, aga katab jube hästi. URGO gelist paremat sõpra pole, kui ohatised kimbutavad ja Collistari ripsmekas tegi ka ripsmekesed jube ilusaks. SIIN olen sellest pikemalt ka kirjutanud.

Lisaks sain ma jälle karbitäie asju, mida mul lihtsalt vaja pole. See vedeleb nüüd aknalaual ja selles saavad sobrada kõik sõbrannad, ehk neil on miskit sealt tarvis.

Kui lõpuks kõik (peale köögi) koristatud sai, otsustasime me seemned mulda pista, sest varsti saab need ju õue istutada, aga taimekesi on vaja natsa ette kasvatada. Seega õpetas Kardo mulle, kuidas seda parimini teha ja saime praegu mulda erinevaid tomateid, rosmariini, salateid, rukolat, basiilikut, murulauku, tilli ja muud säärast. Varsti paneme hakkama ka igasugust muud teemat, aga Kardo seletas mulle, et praegu saame panna ainult need, sest osade taimede jaoks on liiga vara õue minna ja nad venivad toas välja. Seega peavad mu herned ja kurgid ja kõrvitsad veel ootama.

Kui see kõik tehtud sai, siis ma tahtsin hakata kööki koristama, aga mul hakkas korraga nii hirmus külm ja köha tuli peale ja nüüd mul on hirm, et lõpuks jõudis Mari haigus ka minuni. Ma muidu jooks ruttu pitsitäie pipraviina (nagu Triinu-Liis õpetas), aga nüüd ma ei teagi nagu mida teha, et haigus eemale peletada ja võimalikult kiiresti? On ideid?

Poisid läksid õue grillima ja ma viskan parem silma looja, niigi palju tehtud, ma olen ka kõigest inimene.

lapsevanema rõõmud

Ma olen täna päev läbi tundnud, et ma olen väga kergesti ärrituv ja väsinud. Annab tunda, et ma nädal aega Mariga olen kodus olnud ja sammugi temaga õue minna saanud polnud, sest ta hakkas juba igapäevaselt ukse taga kriiskamas käima ja loopis mind saabastega, et ma ükskord inimene oleks ja ta siit majast välja viiksin. Arvestades seda, et ma sain täna öösel häbitult vähe magada, oli mul hommikust saati mitte just kõige meeldivam tuju.

Kuna Maril õnneks täna hommikul palavikku polnud, siis lõpuks ometi sai laps õue minna ja lausa kaks korda, et ta ikka võimalikult palju ringi rahmeldada saaks. Aga talle vist kulus see virin ja ving külge, sest täna on tal terve päev mingi kriiskamise komme küljes olnud. Esiteks sobib ainult paljas olla – muidu kriiskab. Ükski toit ei sobi, sülitab selle omale pihku ja üritab rõõmsalt mulle suhu toppida või poetab koerale. Halvimal juhul kriiskab. Mina ka näiteks pleedi all olla ei tohi, see kistakse kriisates maha.

Kui me täna poes käisime, siis tagasiteel jäi meile tee peale mingi… turvakodu? Asenduskodu? Ma ei tea, kuidas seda kutsutakse, aga no seal elavad mingid pereta lapsed, aga päris lastekodumõõtu see välja ei anna. Igatahes oli selle värav natukene paokil ja kohemaid tahtis Mari sinna sisse joosta. Kui ma ei lubanud – kriiskas keset tänavat ja viskas siruli maha. Korraks tekkis küll kiusatus tal lasta sinna siis sisse minna ja ise koju joosta, aga selle asemel tassisime kõrva röökiva lapse ikka koju. Viisakusest või nii.

Vahepeal see sindrinahk muidugi näitab oma leebet poolt ka. Tuleb sülle, teeb kalli ja musi. Ja kui ma ütlen, et oi, aitäh Mari, nii tubli oled. Siis ta viskab mulle maailma vihaseima pilgu ja kriiskab mulle näkku. Miks? Jumal vaid teab.

Nagu piltidelt näha, siis tujud muutuvad küll sekunditega. Kord naerab, siis vihastab, et ta aeda ei suuda lahti lükata, siis uurib heldinult mingit sitikat. Lapse elu. Ahjaa, pildil on seljas tänane Paavli saak täies hiilguses. Muuseas, ma Paavlisse tormasin ka nii vara, sest Mari lihtsalt sõi ükshaaval noa ja kahvliga mu närve, nii et ma pidin põgenema, enne kui ma nutma oleks hakanud.

Mul vist enne pole niimoodi olnudki, et ma loen minuteid, millal saaks last magama panna, et ometi tuleks maa peale õnnis rahu ja vaikus. Nüüd on see hetk igatahes käes – Kardo ja Mari magavad, mina palvetan allkorrusel kõikide jumalate poole, et homne päev parem tuleks, muidu ma varsti tõesti käratan kellelegi ja kahetsen hiljem. Oh seda vana head närvihaige elukest… Ja saatuse irooniana kargas mulle just ette selline pilt. Ehk tõesti…

retsept: mõnus veiselihasalat

Mul on rasedana kogu aeg see jama, et tahaks midagi värsket. Puuviljad hakkavad juba vaikselt koppa ette viskama ja niisama tomatit närida pole ka kuigi kulinaarne elamus. Seega meeldib mulle aeg-ajalt erinevaid salateid kokku keerata. Salatitega on see hea, et seal saab ära kasutada põhimõtteliselt kõik, mis kodus olemas.

Täna tuli mul hirmus veiseliha isu, seega otsustasingi, et õhtusöögiks saab üks mõnus veiselihasalat. Muidugi mingit väga uhket retsepti ma anda ei oska, aga ehk lihtsalt selline ideekene, kui tahate midagi toitvat, kuid samas värsket ja tervislikku.

Mis ma siis kõigepealt tegin, oli see, et ma võtsin suure tüki veiseliha, lõikasin selle pooleks, maitsestasin ja pruunistasin kõik küljed pannil ära. Siis viskasin veise ahju 150 kraadi juures. Vabanenud pannile viskasin ma suvikõrvitsakuubikud ja maisi, pruunistasin ka need ära.

Salatimix oli mul ostetud ja juba valmis, lõikusin juurde erivärvi kirsstomateid ja valmistasin juurde lihtsa kastme. Selle jaoks võtsin ühe tühja oliivipurgi ja panin sinna 1 spl balsamiäädikat, 3 spl majoneesi, 2 spl neitsioliiviõli, 1 spl agaavisiirupit ja maitse järgi soola. Purgile kaas peale, raputad natikene ja ongi salatikaste valma.

Selleks ajaks oligi liha ahjus valmis saanud, lasin tal 10 min puhata ja seejärel viilutasin, ning asetasin salatile. Kastet panin kah peale ja oligi salat olemas ja söömiseks valmis.

Maitses igatahes ülihea!

Mis teie täna süüa tegite ja mis on teie lemmiksalat? Soovitage mulle ka mingeid häid salateid! 

Paavli kaltsukas avas lasteosakonna

Kätu ütles mulle eile, et Paavli kaltsuka essale korrusele tehakse eraldi lasteosakond ja küsis, kas ma viitsin ka vaatama minna, mida seal pakutakse. Mul tegelikult oli nagunii plaanis kuskile kaltsukasse kondama minna, sest Maril oleks praegusteks ilmadeks mingit jopet vaja ja lisaks oli talle tarvis koduseid retuuse ning uusi kummikuid. Nagu te juba ehk nagunii arvate, siis ma sain muidugi kõik need asjad ja lisaks veel…asju, mida mul polnud plaanis osta.

Kokku läks mul see kupatus maksma 37€ ja jopest ma unustasin pilti teha (enam ei viitsi ka), aga ehk lähme Mariga peale lõunaund õue ja siis saan seda ka näidata. Igatahes on Mari nüüd kevadeks ja suveks jumala valmis, sest selle 37€ eest saime me põhimõtteliselt KÕIKE! Pikkade varrukate pluusidest, t-särkideni, pusadeni, kummikuteni, retukateni ja nii pikkade kui ka lühikeste varrukatega kleitideni.

Ps! Täna oli seal küll VÄGA suur valik NEXTi asju (mul ka enamus kaubad NEXTi omad) ja no jumala hea hinnaga ka. Igatahes soovitan enne sinna vaadata, kui hakkate kodukalt 10x kallimalt tellima. Jah, samad asjad seal muidugi pole, aga no kui üldiselt selle firma stiil ja aasjad meeldivad, siis pole vist väga vahet, kas praeguse või eelmise hooaja kaup. Vähemalt mul pole.

[image error]

ei, teie aprillinaljad ei ole naljakad

Ma võitsin lotoga sada miljonit eurot, murdsin oma jalaluud, jäin rasedaks, abiellusin, kukkusin kõik hambad välja, mu ema liitus tsirkusetuuriga ja Lotte õppis klaveril sepapoisse mängima. Ausalt kah!

Ühesõnaga olen mina see loll, kes iga aasta kõikide aprillinaljade lõksu langeb, sest kuna ma ei ole enam 12-aastane ja ei pea vajalikuks aprillinalju teha, siis ei ole mul ka üldiselt esimene aprill meeles. Ega see tuleb üsna ruttu meelde, sest ülejäänud maailma jaoks on 1. aprill vist mingi riiklik naljapüha, ainult, et pooled pole hästi aru saanud, et mismoodi nalja tehakse.

Sellega meenub, et lugesin oma Facebooki wallilt täna, et kellegi lapsele üritati lasteaias selgeks teha, et mis on aprillinali ja kuidas seda teha. Selle peale viskas laps oma emale kiviga näkku ja röökis õnnelikult: “APRILL!”. No ei saanud see linnukene aru, kuidas seda va aprillinalja tehakse ja samamoodi ei saa vist pool inimkonnast sellest kunstist aru.

Näiteks ei saa mina aru nendest naljadest:

Halenaljakad “naljad”: See ei ole nagu mitte ühegi külje pealt naljakas, kui sa näiteks väidad inimestele, et sa abiellusid, kui sa seda tegelikult ei teinud.  Et nagu inimesed soovivad sulle õnne ja siis sa saad öelda: “Naliiii, ei taha keegi minuga tegelikult abielluda. Aprill, jobu!”. Või sa hõiskad, et oh, võitsin lotoga 2000 euri ja siis lisad, et hehe, see oli küll mega aprillinali. Minu meelest see küll naljakas pole, see on üsna kurb. Mul on lausa kahju, et sa seda 2000 euri ei võitnud, ausalt ka. Sama kehtib siis näiteks sellele, et olen rase, leidsin üles oma ammukaotatud kaksikvenna ja sain tööl palgakõrgendust. Ja veelgi enam, kas need kõik asjad on siis selle nalja tegijale nii utoopilised, et ta istub kodus ja mõtleb, et oh, kui ma täna kirjutan, et minuga juhtus midagi head, siis saavad kõik aru, et see on aprill?

Tundke-mulle-kaasa-“naljad”: Kui eelmisest võib veel mingil määral aru saada, et tehtakse enda kulul nalja ja noh, ei omata väga huumorisoont, siis ma reaalselt nägin täna, kuidas mu sõber jagas “nalja” enda wallilt, kus mingi tiinekas kirjutas, et appi, mu vanaema suri ära, RIP! Ja siis tund aega hiljem lisas juurde, et icc icc, nalii, ta on tegelikult elus. KUIDAS see naljakas on? Lihtsalt nagu tooge mulle välja üks aspekt, kuidas millegi hirmsa juhtumine on naljakas, in any way, ja ehk ma saan ka siis edasipidi  esimest aprilli rohkem nautida? Äkki ma olen lihtsalt pool maailma huumorit maha maganud ja saan ka edaspidi laginal naerda, kui ma esimese aprilli öösel nuttes sõbranna ukse taha lähen, väidan, et Kardo mind sandiks peksis ja kui ta juba politsei välja kutsunud on, siis irvitan, et hehe, NALIIIII!

Ma-ei-tea-misasi-on-naljakas-“nali”: Siia alla lähevad kõik – tegin täna tätoveeringu – aprill!; ostsin poest pätsi leiba – aprill!; komistasin tänaval – aprill! ja muud säärased “naljad”. Teate küll, need, millele vaatad peale ja siis meenub kindlasti, et esimene aprill on, sest noh, lamedad mittenaljakad naljad on inimeste seintele roninud ja vaatavad sulle vastu.

Nagu tegelt ka lasid endale täna tätoveeringu teha v?! EI OLE NII!

Muidugi on uudised ka igasugused nalju täis, aga kuna ma nendega oluliselt kursis pole, siis nende kohta ei oska ma midagi kosta.

Kas 31. aprill tehakse ka aprilli? Kui kellelgil see grandioosne plaan on, siis võtke vähemalt Henryst õppust – vot see (LINK) on parim naljalaadne toode, mida ma täna lugesin. Ma isegi hetkeks jäin seda uskuma – vot nii naiivne ma olengi

Oscar test ITK’s

Täna oli siis see õnnis päev, mil ma käisin ITKs oma kauaoodatud Oscar testi tegemas. Täitsa ausalt ma filmisin ka tänast päeva, aga arstikabinetis reageeris arst mu soovile Go Proga uuringut filmida nii, nagu ma oleks küsinud, et kas ma võin endale enne uuringut leemuri taguotsa pista. Ma ei tea, kas ma tõesti olen esimene, kes filmida soovis, aga arst oli jube šokeeritud näoga, nagu ma oleks talle selle kaameraga salaja vanni kaasa ronida üritanud. Mis siis ikka, panime kaamera kinni ja jäin niisama ootama, kuni uhke uuring ära tehakse.

Arstiks oli mul Ele Tammemäe ja kui ma nüüd aus olen, siis mingit sümpaatiat mul tema suhtes ei tekkinud. Noh, esiteks see, et ta nii vihaselt mind filmimast takistas, kuigi ju siis tal selleks omad põhjused olid (?), aga ta oleks võinud minu maitsele ehk natukene sõbralikum olla. Lisaks oli see naine terve aja sellise näo ja olekuga, nagu me oleks tulnud tema vabal päeval talle ukse taha kolistama ja Oscar testi nõudma. Tuima näo ja null emotsiooniga tegi ta siis uuringu ära, hea et silmi ei pööritanud ja demonstratiivselt ei ohanud.

Kuigi enne uuringu algust ta nentis väga puiselt, et ta kõigepealt vaatab ise ja siis hiljem seletab, tekkis mul peale 15 mintutit vaikust (!) tõepoolest tunne, et need arstid veavad iga hommik kihla, et kes suudab kõige murelikuma näoga võimalikult kaua vait olla, kui rase naine pingsalt ootab, et arst MIDAGIGI kostaks.

Õhtul siis loobivad omavahel puhkeruumis nalja, et kes kõige rohkem paranoiasse raseda naise sai, enne kui sõna suust välja lasi. Täitsa ausalt ma olen kindel, et Ele säärasest võistlusest osa võttis, sest ta vaatas iga külje alt last nii mureliku näoga, et ma olin juba valmis, et nüüd ta ütleb, et sorri, siin pole enam küll miskit teha. Ma polnud kuigi kaugel sellest, et ma oleks juba pisara poetanud, kui Ele lõpuks mulle pettunud hääletoonil ette luges, et näete, siin on käed ja siin jalad ja siin sõrmed ja siin kopsud ja siin nina ja no üldse kõik asjad, mis ühel lapsel olema peavad.

Siis hakkas ta mulle kohe tunduvalt rohkem meeldima, sest isegi kui ta oleks eelneva uuringu aja mind ka roppude sõnadega sõimanud, olin ma kohe nii õnnelik, kui ma teada sain, et beebikesega kõik korras on. Aga kui ma näiteks looteanatoomiale aja kirja panen, siis tõesõna valin ma kindlasti kellegi teise. No näiteks sellise, kes oma patsiente nagu inimest kohtleb, mitte nagu ebameeldivat külalist