Mariann Kaasik's Blog, page 262

random snapshots ja ootamine

Tegin eile mõned pildid ja mõtlesin, et jagan neid teiega ka. Jep! Tegin kooki – shokolaadi, banaani, mustikakooki glasuuriga. Ütleme nii, et mitte kõige figuurisõbralikum, aga Kardole tuli vana sõber külla ja sellel puhul tundus pasklik midagi kokku keerata.

Muuseas, mul on viimasel ajal tunne, et ma kogu aeg ootan midagi. Pidevalt käib mingi trall ja tants tähtaegade üle. Millal on intekas, mis ajaks lugu valmis, mis päeval Mari arstiaeg on, mis päeval firmad ülekanded teevad, millal kõik koos uuesti batuudikeskusse lähme, millal burksi teen jne jne jne.

Eriti ootan ma kevadet. Tahaks juba hakata kasvuhoonet valima ja taimi istutama ja oma aia vaarikaid nosida ja minna Nõmme turule ja tulla sealt koju megasuurte kilekottide värske kraamiga ja lihtsalt nosida, kuni ma enam ei jaksa. Ja teate, mida ma eriti ootan? Herneid! Mmm… värsked herned.

Mida teie ootate?

eilne loovtund

Ma nägin ühes vahvas blogis ideed teha lapsega koos munadepüha meeleolus pildikest (siin). Kuna mul värve oli ja tillukesi lõuendeid ostsin Tigerist eelmine kord ka hunnikuga, siis mõtlesin ühe säärase pildi teha näiteks vanaemale kinkimiseks või nii. Paraku läks nii, nagu alati läheb, kui ma mega grandioosselt plaanin midagi meisterdada. Ehk siis noh… pekki

õhtu Lyonis

Ma olen enne Viru Lyonis ainult paar korda käinud, aga söönud ei ole ma vist seal kunagi. Pigem olen niisama veinitamas või kohvi joomas käinud. Kuna eile pidin ma sinna minema järgmise nädala kaanelugu tegema, siis mõtlesin kaks kärbest ühe hoobiga tabada ja kutsusin peale intekat Kätu linna, et temaga natukene kahekesti istuda ja juttu puhuda. Arvestades, et ma olen nüüdseks kaks korda unes näinud, et Kätu sünnitab 20. märts, siis arvatavasti pikka pidu pole, enne kui ta uus kribulane välja kargab ja kahekesti tsillimised mõneks ajaks unustama peab. Samas siis saab beebit näppida, seega ootan seda kah!

Kes tähelepanelikult vaatab, näeb pildil ehtsat põhjust, miks üks inimene ei tohiks ise oma tukka lõikama hakata. Mis mul üle jääb, kui nüüd järgmised paar kuud käin sellise auguga tukas ringi.

Kätuga on alati tore juttu puhuda ja hea toidu kõrvale panna mõnus seltskond, siis juhtub see, et aeg lendab nagu rebane. Enne kui ma arugi sain, oli kell 11 saanud ja kohvik pandi kinni, mistõttu pidime me kodutee jalge alla võtma. Aga sellegipoolest tahaks sinna varsti tagasi minna – nii hea on süüa, ilma et sa selleks tunde kokkama peaks :D!

Muuseas, kui ma sinna jõudsin, siis klienditeenindaja ütles mulle, et mul on jube ilus kleit. Kahju, et ma tema nime tähele ei pannud, aga oli selline tore ja brünett tüdruk. Tahaks teda kohe vastu komplimenteerida!

Kahju, et see laud siin Kätu suurt kõhtu varjab, sest see oli ikka….suur! Te oleks pidanud nägema, kuidas ta seal omaette rüseles, et laua taha ära mahtuda ja siis jalad harkis seal söögi poole koogutas. Kõike väga naiselikult loomulikult!

naised ja nende räiged saladused

Ma eile öösel voodis hakkasin selle teema üle mõeldes lausa kõva häälega naerma, seega ma otsutasin, et kuigi natukene rõve, tahab see jutt siia kirja panemist.

Kõik sai alguse sellest, et ma sain eile Kätuga kokku ja nagu ikka, lobisesime me elust ja olust. Kuidagi tüüris jutt sinna, et Kätu küsis, kas see oli väga imelik, et ta oma blogis enda voolusest rääkis. Me natukene naersime selle üle, et noh, ühest küljest ei ole voolus jah selline glamuurne ja lahe asi, millest blogis casually rääkida. Samas on vist enamik naisi, kes elus rasedad olnud, kokku puutunud mingi imeliku voolusega ja see ei tohiks kellelegi väga šokina tulla.

Kui Kätu kunagi arvas, et tal tulid looteveed ära, siis mina arvasin Mari kandes, et mul on tekkinud mingi põiepidamatuse vorm ja ma tormasin kohe arsti juurde, kus mind üle vaadati ja öeldi, et kallis inimene, see on üks raseduse sümptomitest ja ela see lihtsalt üle. Kuna ma olin selleks hetkeks elanud üle üle keha karvaseks minemise, neljakuise iiveldamise, pidevad kõrvetised ja kohutavad meeleolumuutused, tundus see väike problem vaid üks väike asi, mida see “elu ilusaim aeg” mulle kaasa tõi. Elasingi selle kenasti üle ja peale sünnitust kadus see probleem ära.

AGA kuhu ma jõuda tahtsin, oli see, et ma rääkisin Kätule ka sellest, kuidas vaene Kardo alles hiljaaegu teada sai, misasjad on pesukaitsmed. Nimelt mu sünnal oli üks lahe seltskonnamäng, kus võidutiim sai suure kotitäie erinevat stuffi, kust kõik endale asju valida võisid. Üks nendest asjadest oli ka pakk pesukaitsmeid, mille karp kellegi poolt katki tehti ja seetõttu leidsin ma pikka aega igalt poolt üle maja lahtiseid pesukaitsmeid. Need jäid lõpuks silma ka Marile, kes leidis, et need on üsna lahedad suured kleepsud ja hakkas nendega meie maja soojustama.

Ja siis toimuski minu ja Kardo vahel see suur valgustav vestlus:

Kardo: Mille jaoks neid pesukaitsmeid kasutatakse? Päevade ajal?

Ma: No võib päevade ajal ka, niiöelda topelkaitseks, et paned tampooni ja pesukaitsme. Aga pesukaitset kasutatakse ikkagi siis, kui on voolus.

Kardo: VOOLUS? Mis asi on voolus?

Ma: Sa ju tead küll, misasi on voolus, ma ju rääkisin sulle sellest siis, kui ma rase olin!

Kardo: No ma arvasin, et see ongi mingi raseduse osa, mis seda juhtub veel või???

Ma: Jumala eest Kardo, jah, teinekord tekib naistel voolus.

Kardo: ISSAND!! Millest?

Ma*korraks googeldasin*: No põhimõtteliselt oleneb see hormonaalsest tasemest ja sellest, kas sul on kehas kuskil põletik vms.

Kardo: Ja siis te salaja lihtsalt voolate salaja minigit jama??? MIDA SA VEEL MU EEST VARJANUD OLED? Miks sa sellest alles nüüd räägid? Iuuu, mis rõvedad saladused naistel veel on?

Igatahes siis ma mõtlesin, et peaks talt siiralt küsima, et kas sa seda ikka tead, et iga kaduneljapäev tõmbab üks endast lugupidav naine perssest mesilasvahast küünla välja ja üle kuu käime me metsas jäneseid rappimas ja nende verd joomas. Tüüpiline selline naiste stuff, kuidas ta siis seda ei tea?

Kardo veel pärast omaette pobises, et hea, et ta selliseid asju surivoodil kuulma ei pidanud ja miks säärast infot koolis ei õpetata. Ma muidugi kujutasin kohe ette, kuidas Kardo lamab surivoodis, ümberringi tihuvad tema lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed. Tuppa astub preester, kes lööb ristimärgi ette ja küsib oma madala ja jumaliku häälega: “Enne kui sa lähed taevariiki, tahan ma sulle rääkida sellisest asjast nagu voolus. Kas sa oled valmis, mu poeg?”.

autojutud minu blogis – Renault Kadjar

Ma ei tea, kas ma mainisin, aga Värskasse minekuks andis meile auto Renault. Kohale jõudes selgus, et kui me oleks bussiga rännanud, oleks me pidanud endale hobuse palkama, et isegi SPAsse saada, sest jalutamiseks oli see küll nõks kaugel. Seega olin ma jube rahul, et meile see Kadjar kaasa anti.

Ega midagi siin ilmas ei ole niisama ja nõnda pidasin mina viisakaks teile ka natukene sellest autost rääkida. Seda nii kauaks kuni ma mõistsin, et ma olen maailma autokaugeim inimene ja autosid kirjeldan ma tavaliselt värvi järgi. Jah, selles Kadjaris oli mugav kõrvalistmel sõita, aga see vist ei ole tõelisele autohuvilisele kuigi huvitav info. Seega lasin ma sellest autost kirjutada nii Krislynil, kes autoga ise sõitis ja mehearvamuseks küsisin ma Kardo vennalt Kaurilt arvamust, sest huvitaval kombel ta just sellise sama auto paar kuud tagasi ostsis.

Ma loodan, et Krissu mind selle pildi pärast mättasse ei löö :D

Krissu arvamus:

Olen oma elus küllalt proovinud erinevate sõiduautode rooli keerata. Kuna mul endal juba mitu aastat enam autot pole, siis õnnestub juhikohale istuda harva. Mulle tundub, et autosõidu kohta võib öelda sama nagu rattasõidu kohta: seda ei unusta iial. Ühel kenal reedesel päeval saabus jällle võimalus juhikohale istuda, sedapuhku andis lahke ABC Motors meile Värskasse sõiduks proovida uue maasturi, milleks oli Renault Kadjar. Me isegi mõtlesime talle vahepeal hüüdnime Kats, sest auto oli tõesti mõnus ja sai kiirelt omaks!

Kui ma reedesel pärastlõunal seadsin sammud ABC Motorsi poole, ei osanud ma oodata, et kuidas seal need asjad käivad ja mida ma küsin jne. Ma pole tegelikult autoesindustega väga kokku puutunud, nendes sees olen ma käinud mõnel üksikul korral. Kohale jõudes tuli mulle appi peale natukest ootamist üks väga sõbralik ja tore meesterahvas nimega Indrek. Ta juhatas mind ühe ilusa musta värvi maasturi juurde, kus ta siis hakkas mulle vajalikku informatsiooni andma. Näitas ära, kust miski käib. Väga palju polnud vaja seletada, eks põhilised asjad on ju kõigil autodel praktiliselt samad. Ta näitas vaid selliseid lisavidinaid ning et kuidas enda käe järgi midagi mugavamaks seadistada. Kuna ma olen tavaliselt ikkagi sõitnud roolis veidi vanemate kui eelmise aasta väljalaske autodega, siis oli minu jaoks neid huvitavaid vidinaid hea vaadata. No kasvõi see, et ma ikka olen harjunud tagurdama/parkima peeglite ja pea keerutamise abil. Uutel autodel on ju parkimisandurid, mis annavad koheselt märku, kui asi hakkab väga lähedaseks mõnega muutuma. Seega alguses ma vanast harjumusest üritasin koguaeg oma gabariite testida ja vahtisin pingsalt peegleid. Tegelikult oli seda vaeva vaja vähem näha ning piisas mõnest pilgust ja ülejäänust andis auto juba ise märku.

Kui Indrek mulle need vidinad/nupukesed/võimalused ära oli seletanud, hakkasin ma siis vaikselt kesklinna poole sõitma, et Mallu peale võtta ning siis Värska poole suund seada. Linnas sujus sõit väga hästi, koha pealt läheb auto väga sujuvalt ja nö elegantselt edasi. Maanteele jõudes saab muidugi selle õige sõiduelamuse. Kadjaril on hea süsteem, mille saab vajadusel välja ka lülitada. Nimelt annab see märku, kui sa hakkad oma sõidureast välja kalduma. Ta ei anna märku nii, et ta hakkaks kuskilt muusikaga võidu kriiskama, vaid muusika läheb sujuvamalt vaiksemaks ja sellisel malbe piuksumisega ergutab su tähelepanu. See kaldumise süsteem on hea eriti pimedas. Näiteks Põlvamaal sõites olid tee seisud üsna, noh, nigelad. Vähemalt meie sõidutrajektooril. Seal kulus see omadus üsna hästi marjaks ära. Autol on ka kaasaegne GPS tarkvara süsteem, mis omakorda suudab ka tuvastada liiklusmärgid ning näitab mulle ära, kui palju on antud teelõigul kiirusepiirang. Samuti näitab ta kiiruskaamerate asukohad, tanklad jms vajalikud kohad ära. Abiks tuleb ka tagurduskaamera, aga seda ma paraku tööle panna ei jõudnudki. R-Link süsteemi abil saab ka oma telefoni ja/või USB ühildada ning muusikat kuulata hoopis bluetooth-i abil.

Mis mulle kõige rohkem meeldis, eriti kuna ilm oli ka üsna krõbedalt külm: olles naisterahvas, olen ma küllalt oma elus pidanud auto ukse taga külmetama ja otsima põhjatust käekotist taga autovõtmeid. Kadjaril on aga üks huvitav pult, keskmiselt kahe tikupaki suurune, millega saad sa avada uksi, lukustada jne. Aga, see pult ei pea sul olema käes. Piisab kui ta on sinu lähedal, näiteks taskus või kotis. Andurid tunnetavad puldi olemasolu ning siis saad sa autosse pääseda ilma, et sa peaksid kohmitsema taskute või koti kallal jupp aega. Autot käivitades ei pea sa endiselt pulti taga otsima, Kadjaril on start/stopp süsteem. Seega piisab vaid nupuvajutusest ja võidki juba sõita! Lisaks sellele, et auto on maastur, ei ole ta tohutult suur hiigelmaastur. Seetõttu ongi ta ideaalses mõõdus auto ka naisterahvale. Naine ei kao ega vaju sinna autosse nö „ära“, kui näiteks mõne muu maasturiga on see üsna lihtne juhtuma. Uue sõiduauto kohta ei ole ka hind teab mis röögatu. Igatahes mina olen nüüd ühe uue ning suurepäraselt mõnusa maasturi juhtimise võrra rikkam, loodetavasti ei jää see kogemus viimaseks!

KAURI ARVAMUS:

Olen sõitnud oma ZEN varustuses Kadjariga nüüd kolm kuud. Kohe alguses võin öelda, et üldmulje on kindlasti positiivne. Minu näol on tegu juba kolmanda uue Renault omanikuna ning seda võin küll julgelt öelda, et prantsuse auto kvaliteet ei jää küll enam oma Saksa või Jaapani vendadele/õdedele alla.

Kadjari näol on tegu Nissani ja Renaulti koostööga. Kasutatud on Nissani platvormi ja mootorit, kuid mootori võimsust on kavalate nippidega tõstetud lausa 11kw. Võib ikkagi tekitada vastakaid tundeid Kadjari 1,2l ja 96kw turbomootor, kuid tegelikult on üpris särtsakas. Pöörded püsivad normaalsel tasemel ja mina ei kardaks mootori liigset kurnamist.

Et mitte hakata nüüd võrdlema Nissan Qashqai’d ja Kadjarit, kes on turul põhilised rivaalid, siis lühidalt võib öelda:  Renault on suurem, võimsam, parema koostekvaliteedi, ilusama sisu, parema varustuse ning kõige tähtsam pikema garantiiajaga (tervelt viis aastat Nissani kolme vastu).

Kui nüüd rääkida oma kogemusest, siis meeldib mulle kõrgem istumisasend ja kliirens, mis laseb vaadata üle teiste autode ning juba varakult näha mis ristmikel toimub ning millist rida tasuks hoida. Kurvituled on päris mugavad. Ega neid enne ei märganudki, kui istusin vanema auto rooli ja ei saanud aru, mis selle tuled kurvis otse metsa näitavad. Kadjaril aga süttivad udukad vastavalt pöördenurgale automaatselt.

Võtsin lisavarustusena navi ekraani ning lisaks tavalisele gps’ile on seal veel hulganisti funktsioone. Näiteks saab jälgida välisõhu kvaliteeti ning auto automaatselt muudab filtrite tööd vastavalt välisõhule. Eriti hea minu meelest kui vedada lapsi läbi kesklinna sudu ja liikluse lasteaeda või kooli. Samuti ühilduvad kõik seadmed väga kergelt. Laadimiskontakte on tervelt 4.

Meil on peres üks auto naisega kahepeale ning auto saab seadistada vastavalt kasutaja soovidele. Alustades siis navi põhiekraani aplikatsioonide esitamisest lõpetades sellega, kas tagumine kojamees hakkab tagurdades tööle, kas uksed lukustuvad automaatselt või mis värvi on salongivalgustus.

Nüüd lisaks kiidukõnele ka mõned miinused. Kohtvalgustusega on üpris nirult. Kõigil varasematel autodel on olnud päikesesirmides lambikesed, mis süttivad kui peeglit kasutad. Naine ikka täitsa tunneb sellest puudust. Samuti on kohtvalgustuse probleem pakiruumis. Mingi väike „seasilm“ seal on, aga pimedas ei ole ikka üldse näha,kuidas sa oma toidukotid sinna täpselt asetad.

Samuti tekitab küsimuse, et igasugust varustust on kokku kuhjatud, kuid kliimasüsteem esimesel kahel varustustasemel on selline küsitav. Jah see mõõdab välisõhu kvaliteeti ja seadistab automaatselt filtreid, kuid temperatuuri peab ikka kruttima manuaalselt.

Aga need on ainukesed miinused siiani. Isteasendi seadistamine on lihtne, rooli saab liigutada neljas suunas, kõik nupud ja vidinad on loogilistes asukohtades – tiptop masin. Minge aga proovisõidule. ABC ja Citymotors annavad tasuta välja proovisõiduks masinaid mitmeks päevaks, kus saab ka kõrgema varustustasemega masinate kõigi vidinatega paremini tuttavaks ning tegelike vajaduste hindamine on seeläbi adekvaatsem, kui mingi 30min-1h proovisõidu puhul, mida pakuvad konkurendid.

***

Mida olekski minul veel sellisele infole lisada? Va see, et mind jäi ainult üks asi painama. Misasi see on? Mis sinna pannakse? Sente? Kas sealt tuleb õhk? MIS SEE ON?

teeme musu

Meil tekkis eile naistejuttudes mingist blogipostitusest ajendatuna arutelu, et kas on okei lapsi suu peale musitada. Ma kohe tahtsin üles leida oma postituse sellest teemast, mis ma mingi kaks aastat tagasi kirjutasin, aga vot ei leidnudki. Äkki ma siis postitust ei kirjutanudki, vastasin ehk niisama kommentaarina kuskil ja selle pärast on meeles küll praegu oma toonane arvamus.  Ühesõnaga ma leidsin vist, et pole jah väga normaalne last suule musitada, sest saab ju mujale ka. Ma tahan ilgelt loota, et ma seda kuidagi nii väljendasin, mitte nagu mingi ennastäis pubekas, nagu mul vanasti kombeks oli: “Omg, see oleks ju naq nii räme, kui lapsele suu peale musi teed, see oleks naq mingi keele kurku lükkamine iuuuu!”.

vanast diivanist uus

Ma arvan,et kõik blogilugejad märkasid, et ma viimased pool aastat vingusin ja virisesin, et mul on uut diivanit vaja. Vana oli esiteks väike ja teiseks jube ebamugavaks kulunud. Uued diivanid, mis mulle vähegi meeldisid, maksid aga keskmiselt 1000 eurot, seega ei olnud mul kunagi säärast vaba raha kuskil vedelemas olnud ja mul jäi üle vaid oma kõva diivani peal ägiseda.

Ühel päeval nägin ma kuskil netilehel müügis just täpselt nii suurt ja pehmet diivanit, nagu ma alati tahtnud olin. Ainuke asi, et see oli natikene plässi välimusega ja lisaks oli eelmiste omanike kass ühe külje täielikult ära kraapinud. Hind oli aga seevastu täpselt selline, mida ma olin valmis maksma – 150€.

Seejärel tekkis mul mõte. Vanast diivanist saab ju uue teha! Ma teadsin seda väga hästi, sest mul oli eelmine aasta siin all üks renoveeritud diivan, mis praegu minu magamistoas elab. Toonast sadulseppa ma kasutada ei saanud, ega tahtnud ka, sest kuigi ta tegi head tööd, tegi ta seda joodikule omaselt jube aeglaselt.

Mis siis muud, kui googeldasin sadulseppasid ja otsisin kedagi, kes minu blogiga koostööd teha sooviks. Järgmiseks päevaks oli säärane firma olemas: Sadulsepp.ee. Tegelikult keskendub nende firma rohkem autode tuunimisele, aga nagu minu kogemus näitas, said nad ka diivaniga imeliselt hakkama. Pole ka ime, sest Sadulsepp.ee omanik Evens, on aastaid tegelenud ka mööbliga.

Sama päeva õhtul maksin diivani eest ära ja läksin Evensile külla, et temaga natukene kangaid vaadata ja plaane paika panna. Kui mina esiti mõtlesin, et diivan võiks olla lihtsalt tume, siis Evens arvas, et tume on igav ja me võiksime juba teha mingi ägeda ja värvilise diivani, mis kenasti toa “naelaks” oleks. Minu ainuke mõte oli selle peale, et seal võiks olla lillakat, aga põhivärvid valis siiski kokku tema, sest mul ei ole tõesõna mingisugust oskust värve kombineerida ja sättida. Ma ütlen ausalt, et ise ei oleks ma nii head tulemust osanud kokku panna.

Kangad on pärit aga tekstiilifirmast DecoTex, millega Sadulsepp.ee tihedalt koostööd teeb ja nõnda saime ka nemad meiega kampa lööma. Värvivalik oli hiiglasuur ja nagu näha, siis minu soovitud värvi kangast oli neil kenasti olemas. Ei olnud ma ka enne mõelnud selle üle, et mis vahe on kvaliteetsel ja mittekvaliteetsel kangal, aga nüüd saan ma erinevusest aru küll. Nimelt on kvaliteetse kanga pealt väga kerge plekke eemaldada, odava ja ludu kanga pealt on seda palju keerulisem teha. Ei maksa vist mainimist, et kui sa elad majapidamises koos lapse, koera ja enda kohmakate kätega, siis ei tohi diivanikanga valikul koonerdada. Tähtis on see, kui mugav seda puhastada on. Ja uskuge mind – ma olen seda praeguseks mingi 5x pesema pidanud, aga õnneks edukalt

Ja no te ei kujuta vist ettegi, kui palju Evens mind aitas. Rääkimata sellest, et ta ise selle diivani selle tüdruku käest ära tõi, kellelt ma selle ostsin, saatis ta mulle pidevalt pilte töö käigust ja liialdamata kolm päeva hiljem kirjutas ta mulle, et diivan on valmis. KOLM päeva hiljem! No kohe näha, et inimesed on oma ala eksperdid, kui nad suudavad nii kiiresti sellise töö ära teha.

Ühesõnaga minu poolt uuesti suurimad tänud Sadulsepp.ee’le ja DecoTexile, sest just tänu neile on mul nii mõnus suur diivan, mille peal ma praegugi lebotan ja viisijuppi vilistan. Muuseas, kui teil on kodus vana diivan, mis suuruselt ja kujult teile sobiv, aga ajaga lääpa vajunud, või on loomad selle ära rikkunud, siis on sadulsepa juurde pöördumine parim valik, sest nõnda saate justkui uhiuue diivani. Taaskasutus on ju au sees, ei olegi alati just tuttuut vaja, kui Eesti on täis selliseid professionaale, kes sellist ilusat ja kvaliteetset tööd teha suudavad, oskavad ja tahavad. Minu au ja kiitus!

kingahullude paradiis – Irregular Choice

Ma olen selline naine küll, et naljalt oma riiete/jalatsite eest hingehinda välja ei käi. Olgu jope eest 100 euri tundub isegi mõistlik, aga kingade eest… No ma ei tea. Küll aga lööb see uskumus kõikuma iga jumala kord, kui ma satun Irregular Choice lehele, sest nende kingad on lihtsalt nii omanäolised, erilised, ilusad ja kõigele lisaks veel mugavad. Uskuge mind, ma tean, sest ma oman lausa kahte paari! Näiteks pulmapäeval olid mul ühed nende valged iludused jalas (siin). Ühed sügis/kevad saapad on mul veel, kunagi instagrammis korraks näitasin, aga kuidagi läks ootamatult külmaks ja nõnda ei olegi ma oma saapakesi blogis näidata jõudnud. Küll jõuab, küll jõuab!

Nüüd hüppas mulle Facebooki wallile ette pildid nende poest, mil seal esitleti uut kollektsiooni ja muidugi ma pidin kohe nende kodukale ka uusi jalatseid vaatama minema. Ja reaalselt ma ei tee nende palvel või soovil siin mingit reklaamposti, vaid ma siiralt heast südamest tahan teile jagada, et kui ilusaid jalanõusid siin maailmas tehakse.

See uus kollektsioon on “Alice imedemaal” ja no, mina olen igatahes lummatud ja võlutud. Mulle täiega meeldivad sellised kiiksuga asjad. Jah, igaühe teetass vast ei ole, aga minule on

Sellest kollektsioonist meeldivad mulle kõige enam madalad jalanõud. Siiski valisin teile näitamiseks ka ühed kontsaga kingad. Nimelt ma pole muidu suur “konts on mingi muu asi” fänn, aga need Alice’id seal kinga all sobivad sinna nii kenasti, et ma kujutan ette küll, kuidas ma nende kingadega mööda linna patseeriks. See, kas mul selle jaoks 165 naela oleks, on muidugi omaette küsimus, aga ehk kellelgi teist on

igasugused fiilingud

Mul on ausalt tunne, et tänane päev on kolm päeva kestnud ja sellesse on mahtunud nii palju erinevaid inimesi, kohti, emotsioone ja mõtteid. Ma panen need kõik järjest kirja, kuigi ma võiks vist viis erinevat postitust teha, aga mis seal ikka. Tulevad pudru ja kapsad.

Esiteks ärkasime me kõik jube varakult, umbes seitsmest. See on viimasel ajal jumala tavaline, sest alates Mari lasteaiarežiimile minekust läheb ta vara magama, mis on üheti väga hea. Nõnda saame me Kardoga idee poolest õhtuti oma aega ka. Tegelikkuses jääb üks meist (tavaliselt mina) koos Mariga kell 9 magama ja nõnda saamegi kõik koos kenasti kell 7 hommikul silmad lahti teha.

Täna ärkasin ma laiba kõrval. Laibaks oli Kardo, kellel oli umbes 37 palavik, mis meeste maailmas võrdub ju loomulikult surma endaga. Seega ta seal kähises ja köhis ja krägises, ning lubas kohe sussid püsti heita. Mis muud, kui panin Kardo elektrilise teki alla surma ootama, ise sõin Mariga hommikusöögiks puuviljasalatit ja tegime pulli. Okei, Mari tegi pulli, mina koristasin tagajärgi. Vahel on mul küll tunne, et mingisugust daamilikku neidu Marist küll ei tule, vaid puude otsas turniv kraade hoopis. Reaalselt tegin ma talle täna vist 10x patsi pähe, aga kohe kui ma silma pilgutada jõuan, rebib Mari selle nii raevukalt peast ja vaatab mind sellise pilguga, et ma rikun ta kõiki inimõigusi selle julla juustesse toppimisega.

Tuba segamini aetud, käed täis soditud, pluus täis läbustatud, juuksed sassi aetud ja väike ratsatiir kah tehtud – Mari jaoks täiuslik pühapäevahommik.

Kella kümnest põrutasin ma Lottele varjupaika järgi. Ta oli meie majast reaalselt 200 meetri kauguselt kaasa viidud, kuigi me otsisime teda sealtsamast lausa mitu korda. Aga noh, ega temasugust väga tabada ei saagi, sest ta jookseb nagu keravälk punktist A punkti B. Nõnda oligi mingi pensionär teda aknast näinud ja kohale kutsunud varjupaigatöötajad. Seda õnneks saadi kohe aru, et ta on kellegi oma, sest rihm oli tal kaelas. Nüüd peaks talle laskma numbri kaelamärgile graveerima, no nii igaks juhuks.

Kuna ma seda Lotte plehkupanekut eile FBis kajastasin ka, siis loomulikult oli tänaseks mulle siia blogisse ilmnenud mitmeid kommentaare, kui kohutavalt sitt loomapidaja ma olen ja kuidas ma kiiremas korras koera ära andma peaks. Ma ütlen täitsa ausalt, et ma kustutasin need. Mida mul neile vastata? “Ei ole!!”, “Ei anna!!”. Mida ma sellest ütlen? Hakata vaidlema inimesega, kes mind ei tea, on mõttetu. Kommentaari aga niisama vastuseta rippuma jätta, eriti kui sisu on negatiivne ja vale, tundus ka imelik. Seega kustutasin. Sama hea, kui keegi sodiks mulle graffitiga maja seinale, et “Mallukas on perselakkuja” siis ma suure tõenäosusega ei jätaks seda sinna vedelema ja veel vähem sodiks ma sinna vastu, et mida sa ajad, ma pole kunagi perset lakkunud. Ma peseks selle lihtsat maha ja seda ma ka tegin.

Samamoodi käitun ma üldiselt sedalaadi kommentaaridega. Neid palju pole, aga asjad, mis on lahmivad või kuidagi üldistavalt hinnangut andvad, millele ma ei oska vastata, ma lihtsalt kustutan ära. Ma ei oska ega taha vaielda mingisuguste anonüümsete inimestega, kelle eesmärk ongi mulle selgeks teha, et ma olen milleski sitt. Ma oskan vastu võtta kriitikat, millega kaasneb mingi nõuanne või soovitus. Aga lihtsalt öelda, et issand, anna oma koer ära, sa oled ikka jube sitt loomaomanik, et su ema kogemata koera välja lasi(?). Mida ma vastan?

Ühesõnaga…

Tõin Lotte tänu ühele toredale naisterahvale koju, kes meid sõidutada viitsis. Maksin 50 euri ja sain vastu rämedalt kirburohu järgi lehkava koera, kes oli nii kohutavalt õnnelik, et ma kartsin, et ta saba kukub suure vehkimise peale küljest ära. Kodus kostitasin teda veel mingite haisvate loomakõrvadega, mida ta truult vastu mind surudes, pikka aega nätsutas. Ühesõnaga haiseb meie maja nüüd nagu kellegi kuivanud kõrv ja kirburohi.

Et sellest ja hälisevast Kardost pääseda, läksime me Mariga Happy Fly batuudikeskusesse, kus saime kokku Kätu ja Jassu ja Tampsiga. Marile meeldis seal väga-väga-väga ja me lähme sinna raudselt tagasi. Nii palju kohti, kus turnida ja ronida ja liugu lasta ja hüpata ja palli mängida ja joosta ja pugeda ja karata. Iga lapse unistus noh! Ühest asjast ei saanud ma ainult aru. Pilet on 5 euri ja kodukal on kirjas, et saatja on siis tasuta. Mina ilmusin sinna Mariga, minult kasseeriti 5 eurot ja oligi kõik. Samas loomulikult käisin ma Mariga koos nendes turnimismajades ja liumägedel kaasas. Ma ei eeldanudki, et ma seda teha ei tohiks.

Samas ostis Kätu kaks piletit. Jassule JA Tambetile. Ma ei hakanud seal kassapidaja ees pärima, et miks siis mina viiekaga sain, aga Jassu ja Tamps MÕLEMAD piletit vajavad, sest ma kartsin, et ehk nõuavad minult ka lisaviieka sisse

klassikokkutulek

Käisime siis täna Kardoga CC-Plazas seda”Klassikokkutulekut” vaatamas. Kuna ma enne olin selle kohta lugenud a) jube naljakas on, b) jube labane ja üldse mitte naljakas on, siis eeldasin ma juba ette, et ju siis mina selles kontingendis olema pean, kelle jaoks naljakas on. Olingi, ei eksinud. Kardo loomulikult kah.

Selles suhtes, et jah, ma ei olnud terve filmi kõht kõveras krampis, nagu minu ees istuv keskealine härra oli, aga nalja sai sellegipoolest. Üldse ma soovitakski seda filmi kindlasti vaatama minna just keskealistel, neil on vast kõige suurem “äratundmisrõõm” sealt filmist leida. Aga mulle ka meeldis ja filmi vaatamist me kumbki ei kahetse. Saime kinos käia ja naerda ja koos aega veeta. Mida muud veel elust tahta. Muuseas, minu ees istuv härra pühkis vahepeal suurest naerust lausa pisaraid!

Kõige rohkem meeldisid mulle filmis Genka ja Mait Malmstein. Ah, üldse said tegelikult kõik kolm peategelast oma rollidega kenasti hakkama. Küll jäi mulle natukene silma, et see naine, kes mängis Maidu naist (Google sõnul on ta Maarja Jakobson), vot tema näitlemine mulle ei meeldi. Tundub nii võlts ja sunnitud kuidagi. Kes telekavaataja on, siis mingisugune uus reisikindlustuse reklaam on, kus pere on puhkusel ja tänu lennu tühistamisele saavad nad veel paar päeva soojal maal veeta. Seal reklaamis mängib ka mingi täiesti nullilähedase näitlemisandega naine, kes seal reklaamis siis segaduses ja tuima näoga küsib, et kas meil üldse nii palju raha on?? Ta nagu loeks seda lauset paberilt maha ja lisaks oleks näitlemine nagu tema elu suurim hirm, mille seljatamiseks on ta mingi hetk nõus olnud reklaamis kaasa lööma. Vot seda reklaaminaist meenutas mulle Maarja. Sorri, Maarja, kui sa seda lugema peaks. Ehk on sul mõni teine anne? Aga väga armas inimene tundusid sa sellegipoolest*.

Uuesti ma seda filmi vaadata ei viitsiks, seda pean ma tunnistama, aga kui kedagi huvitab, et kas ma soovitan vaatama minna, siis ma ütlen, et minge päälegi. Ehk olete sama labase huumorimeelega nagu meie Kardoga