Mariann Kaasik's Blog, page 265
February 20, 2016
sünnipäev on tore päev
Täna hommikul ärkasin ma üles, raputasin Kardot ja möiratasin: “Mul on sünnipäev!”. Ronisin siis mina kiiresti voodist välja, et mitte enam minutitki oma sünnipäevast maha magada, panin riidesse ja astusin magamistoa uksest välja. Seal seisid Kadi, Riho ja Ivo koos säraküünalde, liiliate ja sefiiritordiga.
“Kao tagasi voodisse,” sisistas Kadi ja nõnda ma siis voodisse, vastärganud Mari kõrvale tagasi kebisin. Siis tulid nad kenasti lauldes sisse ja Mari muheles nii rahulolevalt, et me oleme siiamaani kindlad, et ta arvab, et hoopis temal on sünnipäev. Las siis inimene arvab, ega ma kade pole.
Seega algas mu sünnipäev imeliselt – hommikusöögiks sefiiritort! Ma ar-mas-tan sefiiritorti! Maailmas pole mitte midagi paremat, kui sefiir!
Kuna sünnal tuleb ennast üles lüüa, siis just seda me tegimegi ja kebisime õue ilusaid pilte tegema. Kui ma nüüd neeruvaagnapõletiku või meningiidi saan, siis on täbar lugu, aga no paar täitsa kobedat pilti saime küll.

Sünnipäev on ikka tõepoolest üks ilus päev. Kahju ainult, et ma pean pool sellest päevast kulutama koristamisele. Iga aasta mõtlen ma, et mis mõttega ma üldse koristan, kui homseks on see nagunii 100x hullem. Õnneks lubas koristaja esmaspäeval tulla
February 19, 2016
rõveduste jagamine Facebookis
Ma rääkisin sellest live chatis ka, aga no osad seda nagunii ei vaadanud ja kuna see juhtus JÄLLE, siis ma lihtsalt pean sellest juttu tegema. Nimelt ma pean küsima, et mis ajendab jumala normaalseid inimesi jagama Facebookis nii jubedaid videosid, mille vaatamine ei tee seda maailma mitte kuidagi paremaks ja viib igasuguse tuju täiesti nulli.
Näiteks on mul lahti hüpanud video nutvast vähihaigest poisist, maa alla maetud tiinest koerast, elu aeg vangistuses elanud lõvi, kelle kõik kondid on moondunud, koerast, kelle näo on vaglad ära söönud, video sellest, kuidas lapsehoidja peksab paariaastast last… Öäkk, ma võiks jätkata, aga ma ei taha neid isegi meenutada.
Ma päriselt ka tean, et maailm on üks hirmus koht, aga mul ei ole selle jaoks vaja näha mingeid mädanevaid loomi ja peksa saanud lapsi. Samuti ei paku mulle huvi loomapiinamised ja muu säärane. Jah, tore on, kui videol on tore lõpp, aga ma ei suuda seda iial lõpuni vaadata, sest mul hakkab nii kahju ja siis ma mõtlen, et maailm on ikka üks perseauk ja ma tahaks lihtsalt kõik debiilikud mättasse lüüa.
Mis rõvedusi teie näinud olete? Ja kes selliseid asju jagavad, siiis ma tahan küsida, et miks ometi?!
February 18, 2016
laiskus
Mul oli täna grandioosne plaan teha trennivideo ja olla kenasti aktiivne ja tubli – tegelikkuses oli mu ainukene liigutamine siis, kui ma Mari lasteaeda viisin. Peale seda olen suht tuugalt vedelenud ja maganud ja lamades tööasju ajanud. No selline uni on, et murrab jalapealt maha. Et olukorda veel morjendavamaks teha, sõin ma peotäie skittelseid ja neli shokolaadikommi. Õhtusöögiks või nii. Mul on tegelikult lõunaks tehtud kõrvitsasuppi ka, aga no mul lihtsalt ei olnud selle isu ja nüüd ma laman ja materdan ennast selle vähese liigutamise ja kommisöömise eest.
Samas lohutan ennast sellega, et homme ronime Kadiga trenni ja võib-olla filmime laupäeval (MU SÜNNAL) ka selle koduse treeningu video ära. Seega ei tohiks see üks päev diivani külge kasvamist vast nii väga hullu teha. Ma ei taha ka see vend olla, kes iga kommi eest ennast kolm päeva maapõhja neab, seega ma nosin nüüd rahus oma hapukapsast ja ei mõtle lihtsalt sellele
mul tuleb sünna!
Lõpuks ometi on kohe-kohe jälle käes see aeg, kus ma saan sünnipäeva tähistada. Ma arvan, et viimased kolm-neli aastat on kõik mulle korrutanud, et varsti ma enam sünnipäeva ei oota, sest vanust ju aina tiksub juurde. Püha isver, mina ei jõua iga aasta jälle seda kaunist päeva ära oodata. Ja ootamist alustan ma umbes 21. veebruaril.
Kuna ma mingit lahedat kohta leida ei suutnud, siis pean peo enda kodus, mis siin ikka. Selles suhtes on hea, et kui mul uni peale tikub, siis keeran ülakorrusel teise külje ja kukun õndsat und magama. Teised tehku siis mida soovivad.
Kindlasti ma tahan oma sünnal mänge mängida. Esiteks teen ma viktoriini MINUST! Kellest siis veel, eksole
February 17, 2016
väike kodune trennivideo Mallukaga
Mis oleks parem, kui see, et te ajate nüüd oma tagumendid diivani pealt lahti ja teete väikese 19 mintsase trenni, millesse kuuluvad ka veepausid, suremispausid ja “ma ei saa, see kuradi koer on ees” pausid. Mitte küll kõige proffim trennivideo, aga no natukene saab rüseletud küll. Abiks ikka!
Homme juba uus video!
kalorid-toitumine-trenn
Naljakas mõelda, et ma olen selle tervisliku eluviisi peal olnud juba 18 päeva. Üheti võttes, ega see just kaua ei ole, aga ma võin öelda, et ma olen praeguseks oma toitumisega juba täiesti ära harjunud ja trenni tahan ka teha. Need kaks on loomulikult omavahel ühendatud, sest nagu kõik teavad, siis mida rohkem kaloreid põletad, seda rohkem võid neid endale ka lubada.
Ma proovisin jälle korraks Orgu kava, aga pean ütlema, et see ei ole minule. Ma usun, et iga inimene, kes mõtleb, et nüüd hakkan ma tervislikult toituma, siis tahab ta midagi, mis teda aitaks. Nõnda lootsin ka mina, et kui mul on konkreetne kava ees, et siis saan ma kenasti selle järgi toituda ja rahumeeli kilosid langetada. Paraku on nii, et mulle lihtsalt ei sobi selline “kavatamine” ja lisaks ei viitsi ma ka midagi kaaluda, kuigi köögikaaluke on täitsa olemas.
Seega toitun ma praegu puhtalt loogika järgi. Hommikusöögiks enamasti munad erinevas vormis. Näiteks praetuna, keedetuna, omletina või pošeerituna. Kaks muna, natukene tomatit, hapukurki ja hapukapsast, suur tass rohelist piparmünditeed ja kõht püsib kenasti täis. Vabalt võib kasutada ka näiteks viilukest leiba ja teha endale üks võimas võileib. Ühes leivaviilus on natukene alla 100 kalori. Kui sa mõtled, et päevas on sul kasutada umbes 1500, siis see 100kalorit ei ole tõesti midagi hullu.
Lõunaks-õhtuks, neid valikuid on ju tohutult. Kana, salatid, supid, kala. Vaata ise, mis kokku keerata viitsid nendest. Sealiha ma ka hetkel väldin praena. Peekonina ikka söön.
Üritan vältida võimalikult palju saialisi, komme, magusaid jooke (täna ostsin endale ühe coca 0, kuigi seal sees on pea null kalorit, siis on seal ikkagi kehvad magusaasendajad, mistõttu pole see üldsegi tervislik ja ei tohikski palju endale lubada. Aga no korra 18 päeva jooksul ma arvasin, et vast ikka võib). Veel olen ma teinud otsuse hoida mõnda aega eemale alkoholist. Hea on see sindrinahk küll, aga miks kurat temas nii palju kaloreid olema peab :D? Klaasis punases umbes 100, aga kes see vaid ühe klaasiga piirduda tahaks? Ja valges mingi 80, aga vot ma olen punase naine, what can I do. Seega ma ei lase endale seda “vere maitset suhu” ja ei narri ennast natsa aega selle ühe klaasiga.
Üldse ei taha ma midagi endale 100% keelata, sest minevikus ma just seda viga tegin. Üsna kiiresti murdusin iga kord ja mõtlesin, et ah, vahet pole – kui juba nt sõin kommi, siis suva, söön terve paki ära, sest vahet ju enam pole. Ja siis kadus ka mott trenni minna, sest ah, nagunii keerasin juba toitumise pekki, miks siis ka trenniga jätkata.
Loomulikult on see lihtsalt üks kaval enesepetmis viis keerulisem eluviis lõpetada ja minna tagasi vanale rajale, aga päriselt, nüüd ma näen seda, et kui ma ei piitsuta ennast ja luban endale mõnikord ühe-kaks kommikest (hommikuti!), siis ei tekigi seda tunnet, et oh, sööks kõik ära, sest ma ju tean, et kui ma tahan, võin ma homme hommikul veel paar tükki süüa, kui isu on. Ja no selle ühe öö ma võin ju vahepeal oodata. Seega ei tekigi seda “apppiiii, ma niii tahan, aga ei tohi!”.
Näiteks vedeleb mul live-chatist saadik suuuur kausitäis skittelseid ja mul ei ole mingit isu neid süüa. Küll on aga mul isu keefirit juua ja seda ma lasen lausa mõnuga.
Mis veel täiega indu juurde andnud on, on tulemused. Osad teist ehk nägid instas mu praegust pilti, aga vot seda, mis ma 31.01 tegin, seda ma veel terve ilmaga jagada ei julge. Eks näis, kas teen seda 31.02, või hoopistükkis siis, kui #mallukagavormi täitsa läbi on. Ühest küljest erinevust on näha ja tahaks teisi ju motiveerida juba praegu, aga ma täiega kardan, et raudselt edaspidi nii kergelt see asi ei lähe ja kui ma praegu oma enne-pärast pildi letti laon, siis võistluse lõpus poleks enam midagi uut näidata
Mariann Kaasik's Blog
