Mariann Kaasik's Blog, page 263

rõõmu Tigerist

Kargasin eile Tigerist läbi, et Marile natukene meisterdusasju soetada. Täna läks käiku väike lõuendikene ja paar puust “jäätisepulka”. Tegelikult ostsin ma veel kleebitavaid silmi, vilti, värvilist kartongi, liimi ja pehmeid… tutsakaid. Endal ostsin paar seinavärviga matchivat küünalt, selleks juhuks kui ma kunagi peaks suutma toa ära koristada, et siis oleks hea põlema panna.

Jäätisepulgale joonistasin ma väikese naerunäo ja Mari usinalt värvis seda hea pool tundi. Kuni ta mõistis, et ennast võiks ka üle võõbata. Aga pulgad ostsin tegelikult selle pärast, et neid on hea värvida ja sorteerida ja kuskile sisse pista. Võimalusi on maa ja ilm.

“Mari, anna see pastakas kohe siia!”
Taaskohtumine tädi Kadi kingitud karuga.

Me lähme Kardoga nüüd kohe Coca Cola Plazasse üle kaema, et kuidas see “Klassikokkutulek” ka on, Mari jääb nii kauaks vanaemaga lõunaund magama. Õhtul on mul grandioosne plaan külalistetuba ära koristada, aga no see on mul kuu aega olnud, nii et ma olen päris šokis, kui see ükskord päriselt juhtub

mehed vs naised

Nagu te ehk teate, on mul FBis naistejuttude grupp, kus naised arutavad KÕIKE. Reaalselt siis sellest, millal viimati päevad olid, kuni selleni, et mis poe salat viimati pahaks läinud oli ja oksele ajas. Mainimata siis lemmiksarjad, laulud, linnad, värvid, lilled, lapsenimed ja no KÕIK, millest üks kari naisi rääkida tahaks. Jah, me lähme seal mõnikord tülli ja siis teinekord saame kokku ja joome natsa veini ja siis lähme ehk uuesti kõik kemplema ja lõpuks jagame ikka sõbralikult selfisid. Nagu naised ikka.

Kuna minu telefon on katki, võtsin ma täna kaasa Kardo telefoni. Ma käisin nimelt Lõuna-Eestis intekaid tegemas ja tahtsin vahepeal netti ka saada. Kardo kenasti andis ja saingi oma toimetus autos tehtud. Kui ma olin juba peaaegu kodus, piiksus Kardo FB, et grupp “ainult mehed” vms, on uue postituse saanud. Kardo oli mullle ennegi öelnud, et ta FBis sellises grupis on ja et nad seal “pilte jagavad”, aga no kas ma seda siis uskusin või? Muidugi kohe klikkisin ma lingile ja otsustasin järgi uurida, et mida siis räägivad kamp mehi.

Kas ehk naisi taga? Oma unistustest? Oma töökohtadest? Oma…peenistest?

Mis ma seal nägin? Sellist pilti:

Reaalselt, nad ei teegi seal muud, kui jagavad selliseid pilte

kas odav ja öko on võimalik?

Mõni aeg tagasi käisin ma Nõmme Ilutoas ja lasin endale teha sellise asja, nagu lash lift. Põhimõtteliselt on see lihtsalt oma ripsmete keemiline koolutamine. Kuna mul enda ripsmed on täitsa okeid ja pikendusi enam panna ei kannata, siis on lash lift heaks lahenduseks. Minu ripsmed tunduvad küll 2x pikemad kui muidu.

Kui koolutamine tehtud sai, uuriti minu käest, et millist ripsmekat ma kasutan. Mul oli just endal tegelikult ripsmekas üsna ära kuivanud, seega olin ma hea meelega nõus proovima ökokosmeetikasarja Avril tooteid, sealhulgas ka ripsmetušši. Nimelt on Nõmme Ilutoa omanik Avrili kaupade Eestisse sissetooja.

Tänane meik koosnebki siis järgnevatest toodetest:

Ripsmed – Avril

Põsed – Avril

Huuled – Tilk

Puuder – Lily Lolo

Nad on muuseas kõik üsna looduslikud ja ökod värgid, aga täna ma räägingi siis natukene rohkem just Avrili toodetest, sest Kadri  sõnul leidis ta selle firma vaid tänu enda õrnale näonahale, tänu millele pidi ta katsetama võimalikult puhtaid tooteid. Paraku märkas ka tema, et öko=tihtipeale väga kallis. Kui ta leidis aga Avrili, oli ta üllatus suur, sest tooted olid ökosertifikaadiga JA taskukohase hinnaga. Ma ütleks teile, et minge vaadake ise kodukalt, aga ausalt on neil jube niru kodukas, aga kes otsib, see leiab. Ma ka alguses ei saanud aru, aga vajuta tootele ja keri kuskile kaugele alla, siis seal on hinnad ja saab ostukorvi lisada.

Deodorant on selline asi, mis minu meelest kohe kindlasti võiks olla öko, sest kõik need FA’d ja asjad on nii keemiat täis. Iga päev endale lillelõhna kaenla alla rullida on tore küll, aga see üsna lõhnatu deodorant teeb oma töö väga kenasti ära + ei mürgita sind! Maksab vaid 4 € ja saab seda SIIT!

Mul on endal veel üks Lily Lolo põsepuna, aga see on täitsa fuksiaroosa, mistõttu ma seda eriti ei kasuta. See on aga mõnusalt… virsikune ja hele roosa, annab kena ja tagasihoidliku puna palgele. Maksab 8€ ja saab SIIT!

Hambapasta katsetamise suhtes olin ma alguses üsna skeptiline, sest ma olen enne paari ökopastat proovinud ja juba kehva maitsega olid. See aga maitseb nagu jumala tavaline hambapasta, mõnusalt mündiselt. Maksab sarnaselt deodorandile jälle 4€ ja saab SIIT.

Mitsellaarvesi on juba pikka aega popp värk. Enne kasutasin ma Loreali oma, mille samasuur totsik maksab umbes… 7 eur? 8? Ma ei tea, kes teab, võib öelda, aga midagi sinnakanti ta oli. Avrili mitsellaarvesi maksab ka 8€, aga täistopitud keemia asemel teeb see oma koostisega näonahale palju head. Koostisosade hulgas on ka mustika ja rukkilille vett, kas ei kõla mitte hästi? Saab SIIT.

Ja lõpetuseks siis jõuame selleni, millest ma üldse siia rääkima tulin – Avrili ripsmetušš. See maksab 9 € (siin) ja on ka minu komplekti kalleim toode, kuid vaadates suvalise kosmeetikapoe riiuleid, on see täitsa tavaline ripsmeka hind, kuid meenutan veelkord, et igasugused Lorealid ja Maybellinid ei ole ökod ja suure tõenäosusega pika kasutamisega teevad hoopis kahju kui kasu. See ripsmekas aga lubab ripsmeid kaitsta ja toita. Tema koostises on erinevaid vitamiine, õlisid ja rasvhappeid, mis siis ripsmeid toidavad, samal ajal kui sina vasika kombel silmi plaksutada saad. Hea kombo, eks!

Üks lugeja saab endale täpselt selle sama ripsmeka ja selleks ei ole vaja teha muud, kui kirjutada kommentaariks, et kas sind huvitab, kui ökoshmöko on sinu kosmeetika ja igapäevatarbed? 

Ps! Reklaamin seda firmat jumala tasuta ja omast tahtest, kuigi tooted sain nn kingituseks. Mulle on puhtad asjad väga hingelähedased ja kui need veel normaalse hinnaga saab, siis minu meelest oleks lausa patt jagamata jätta!

kes on su emme ja issi?

Kuna ma juba endale täna näo pähe tegin, siis mõtlesin ma kiirelt mõned näopildid teha, et tutvustada teile maailma kõige paremat ökoripsmekat, mis hooldab ja niisutab ripsmeid ja on lisaks ka taskukohase hinnaga. Aga kuna vahepeal tuli üks peni mind lakkuma ja pilte ära rikkuma, siis ma lisasin paar sellist kaadrit Facebooki, et näidata, mis hirmsat elu ma pean elama, kus ei saa inimene endast rahumeeli selfit ka teha, kui üks oma keelt kohe näkku suruma tuleb.

Selle peale jättis mulle keegi kommentaari, et ala “laps tahab ka emmega pildile tulla” ja no mul tulevad ausalt alati õudusvärinad peale, kui keegi mind mu loomade emmeks kutsub. Mu ämmal on selline komme, et kutsub mind tihtipeale Kure ja Lotte emmeks ja siis ma kujutan ette, kuidas ma kannan kõhus mingit ebard koer-kass-inimest, kellele ma suure hurraaga varsti emmeks saan. Kuidas see monstrum mu sisse saab?! Uuuh, ma ei taha ausalt öeldes mõeldagi.

Ma olen ise ka näinud, kuidas inimesed ennast vabatahlikult oma loomade emmeks ja issiks kutsuvad ja noh, see on iga inimese enda valik, mis mind eriti ei kõiguta, minu poolest kutsugu ennast oma hamstri vaarvanaisaks kah, aga vot mina ei taha olla oma koera või kassi emme, sest neil on mõlemal omad emmed kuskil olemas, kes on nad eostanud ja kandnud neid oma kõhus ja välja ka kuidagi saanud. Ma jään siiski tagasihoidlikult nende …. äärmisel juhul kasuvanemateks, keda oleks viisakas nimepidi kutsuda

vastus lugejakirjale

Eile utsitasin teid hindama iga päeva ja olema tänulik nende asjade eest, mis sul olemas on. Selle peale sain ühelt lugejalt sellise kirja, mis mind mõtlema ja muretsema pani. Kuna naine ise on lubanud kirja avaldada, siis teen seda siin, lihtsalt selle pärast, et ehk sai ka keegi teine sellest postitusest sama moodi aru ja nõnda saan  ma kõigile korraga oma mõtteid seletada.

***

Anna andeks, et ma sulle postkasti kirjutan, aga avalikult kommenteerida ei tahtnud. Ma saan aru, et su postitus oli mõeldud inimestele positiivse sõnumiga, aga mina tundsin ennast sellest solvatuna. Sul on muidugi hea öelda, et hinnake oma elu, aga mul ei ole küll nüüd mitte ühtegi nendest asjadest, mida sina oma elus väärtustad ja olen päris ausalt mõelnud oma elu lõpetamise peale. Mul lihtsalt ei ole mitte midagi, mille nimel elada ja sinu artikkel meenutas seda mulle lihtsalt uuesti.

Mul ei ole kedagi, kes mind armastaks. Olen juba 27 aastane ja mul pole ikkagi meest. Kunagi noorena on paar kutti olnud, aga need ei olnud midagi tõsist ja viimased kuus aastat ei ole ma üheski suhtes olnud. Asi pole selles et minul huvi poleks, aga ma ei tea, kus teised nende elu armastustega tutvuvad? Minul igatahes see õnnestunud ei ole ja nõnda olengi ma pidevalt üksi. Jah ma ei ole ka kõige ilusam naine. Vaatan kadedusega pidevalt tuttavate pilte ja ka blogides, kuidas kõik naised on ilusad ja sätitud. Minul on suur nina, väiksed silmad ja lisaks veel mitmeid kilosid ülekaalu. Ma ei imesta, et ükski mees mind ei tahagi. Ja meest ei ole, siis loomulikult pole mul ka lapsi kuigi tahaksin neid väga saada. Sugulased kogu aeg küsivad, et millal minusgune vanatüdruk mehe võtab ja lapsed saab, mis mul neile vastata olekski. Keegi ei taha mind, selle pärast ei olegi.

Sõpru pole mul ka palju. Põhikoolis tutvusin enda parima sõbrannaga, aga tema elab nüüd Soomes ja kohtume harva. Tööl suhtlen mõne kolleegiga, aga päris sõpradeks ma neid ei kutsuks, kellel näiteks külas käia ja külla kutsuda. Alles tegin kodus remonti ja mõtlesin et oleks vahva teha soolaleivapidu. Aga kellele ei tea? Sellised mõtted ajavad mind lihtsalt veel rohkem masendusse.

Poes käies ei oska ma endale kunagi midagi valida, mingit maitset mul pole. Vaatan kuidas teie blogijad alati nii supper stiilsed olete ja ise näen peeglist dressides nõia-ellat. Kes siis sellist sõbraks või naiseks tahaks saada? Mitte keegi, selles asi ongi. Niimoodi need deprekamõtted pähe tulevad ja nagu ütlesin ka enesetapumõtted. Kes mind ikka igatsema jääks, ema ja isa on juba vanad, tegelevad rohkem mu vennalastega ja nemad saaksid kindlasti üle. Ülemus leiaks ka minu asemel kiirelt kellegi uue ja ongi kõik.

Siis kirjutad sina, et jah hullult hinnake oma elu ja iga päeva. Mida ma sellest hindama peaksin, oma üksindust või koledust? Ma rohkem loengi sinu jutust välja et kui sul neid asju elus pole, siis võikski ennast kohe maha kanda või? Mu kirjale võid sa mitte vastata või seda kasutada, aga palun ära mu nime kuskil maini sest mul pole vaja, et sinu kanakari ja jüngrid mind mõnitama hakkaksid nagu nad kõiki mõnitavad. 

***

Esiteks ma mainin kohe ära, et muidugi ei olnud minu postituse eesmärk kedagi solvata või maha teha, ma arvan, et kui oleksid natukene rohkem selle sisusse süvenenenud, oleks sa pidanud mõistma, et viimane asi, mis selle postituse eesmärk oli, oli kellelegi haiget teha või solvanguid loopida.

Jah, mina loetlesin seal asju, mida mina peaksin väärtustama ja hindama, mille hulgas oli ka armastav abikaasa ja minu tütar, ühesõnaga minu perekond ja sõbrad. Minust oleks väga tänamatu neid mitte mainida, sest nemad on minu tugi, igapäevaelu ja põhjus, miks ma sunnin ennast tegema asju, mida võib-olla nii väga teha ei tahaks. Kindlasti ei mõelnud ma selle all seda, et kellel neid ei ole, ei oleks midagi väärt!

Sinu kirjast loen ma välja, et sul on vanemad, perekond, vend, vennalaps, sugulased. Kas sa tead, kui paljudel ei ole ühte või mõlemat vanemat? Minul näiteks ei ole kunagi olnud isa. Okei, kunagi on, aga ta suri, kui ma olin nii väike ja ma ei mäleta teda üldse. Väiksemana unistasin ma alati, et kui ma kõvasti soovin oma isale midagi, et see saab siis täide, sest ilmselgelt on mu isa taevas, kus neid va soovivärke täidetakse. Ma nüüd muidugi ei mäleta, kas need täide läksid või mitte, aga väga tihti unistasin ma, et mul oleks päris elus isa, kes mul koolis järgi käiks ja neile kere peale annaks, kes mulle kuidagi liiga tegid. Isa, kes mind kaitseks ja armastaks. Ja sul on lausa mõlemad vanemad, see on päriselt suur õnn ja rõõm, et oled saanud koos nendega kasvada.

Kuna su vennal on laps, eeldan ma, et teil ei ole suur vanusevahe, mis tähendab seda, et te kasvasite koos ja sul oli omaenda püsiv mängukaaslane ja sõber alati olemas. Nii paljud lapsed sooviksid seda, mis sul oli. Ja muidugi on sul vend ka praegu ja tulevikus, kes sind alati armastab, olen selles kindel.

Mis siis, et sul pole lapsi, armastada võib ka vennalast! Kui sulle lapsed meeldivad, siis saad sa ju tegeleda vennalapsega ja olla talle parim tädi maailmas, nii kauaks kuni sa endale oma mudilase saad. Jah, sul ei pruugi praegu olla meest, kellega seda last saada, aga sa oled ju alles 27! Ma ei usu iialgi, et sa elu lõpuni üksinda jääd, mis siis, et sulle võib praegu niimoodi tunduda. Ka mina olen elus nii tundnud ja hulka nooremana kui sina, tobe on see igal juhul.

Ei ole kedagi soolaleivale kutsuda? Ometi on sul kodu, kus elada! Ehk isegi OMA kodu? Paljud annaksid selle jaoks hinge tagant kõik ära, et saaksid öelda, et neil on oma kodu, oma pesake.

Väidad, et sul on kole välimus? Samas ei ütle, et sul midagi tervisel häda oleks. Sa peaksidki õnnelik olema, et sa oled terve naine. Kui paljudel meist on mingi tervisehäda, millega raske elada ja mida ei ole võimalik parandada. Klassikaliselt ilus näolapp ei tee kedagi õnnelikumaks ja tervemaks inimeseks. Lisaks, kas oled kuulnud väljendit, et ilu on vaataja silmades? Inimesed on enda suhtes kõige kriitilisemad ja nõnda tundub mulle, et sa hindad ennast sootuks koledamaks, kui sa tegelikult oled. Ütlen ausalt, need kaks pilti, mis sul Facebookis avalikud olid, nende tundud sa mulle väga kena naine! Ei ütleks ma su pilte vaadates kunagi, et sul stiili poleks, mis loll jutt see on? Ja mis see stiil üldse on, mida sa teiste piltidel ja blogides näed? Moodsad riided? Uudsed lõiked? Ma ei tea, minul näiteks pole ka mingit stiili ja kannan hetkel näiteks seda, mis selga läheb :D!

Tead miks ei ole mõtet kadestada ka pilte, mis jõuavad blogidesse/internetti? Sest keegi ei riputa endast koledaid pilte üles! Vaata näiteks seda postitust (link), kus ma panin pildi meigiga ja meigita. Tundu ju sootuks nagu kaks erinevat inimest, eksole? Vahe on vaid selles, mis näo me endale fotol ette maname, mis poosis oleme, mis riided selga paneme ja kui palju meiki kasutame. Sa ju tead seda ise ka! Näiteks võin sulle tuua ühel samal päeval tehtud pildid. Vaata nendest esimest:

Pilti aitas töödelda Laas Valkonen

Minul on ka kohe mitu-setu ülekilo, aga tasub vaid kobe poos sisse võtta, ennast meikida, lokid pähe keerata ja võiks lausa ju arvata pilti vaadates, et minul küll kuskil mingit üleliigset kilo ei leia. Ma võiks terve interneti sääraseid pilte üles laadida, kuulata kommentaare, et ooo Mallukas, sa oled nii ilus ja see on ikka nii kaunis pilt ja kus ma olen alles imeliselt fotogeeniline ja sale naisterahvas. Aga tegelikult?

Ainult sinu nimel praegu panen selle pildi siia, kus mu selja/külje peal elab armee volte, kes kõik teineteist oma suurusega ära lämmatada üritavad, mille krooniks on mõnusalt priske käsivarrekene. Nagu öeldud ennegi, ma tegelen sellega, et seda voldiarmeed vähendada, aga see ei muuda seda olematuks, et ma seda fotodel ei näita.

Väga paljud töötlevad ennast piltidel üsna kõvasti. Noh, näiteks sünnimärke ära ja pihta saledamaks ja nina väiksemaks ja silmi suuremaks. Mina ei tee seda ainult sellel põhjusel, et ma noh, esiteks ei oska ja teiseks oleks üsna niru ka, kui ma terve blogi ilusaid feikpilte üles laon ja siis kui keegi mind päriselus juhtuks nägema, siis ta saaks südari, et issand jumal, mingi paks on Mallu nahka pannud ja kannab tema nägu linna peal maskina

ilma solaariumita pruuniks?

Ma olen juba 10x lubanud oma isepruunistajast rääkida, aga pole veel mahti saanud. Täna koorisin ennast hoolega ja hõõrusin ennast pruunistajaga sisse, et teile ka pilte näidata. Vahepeal hakkas päike paistma, seega taustavärv natsa muutus, aga tegelikult seisin suht ühe sama koha peal, et võimalikult kenasti enne-pärast pilti teha.

Ühesõnaga minu isepruunistaja on kingitusena pärit Tantan.ee leheküljelt ja selle nimeks on pHenomenal 2-3 Week Tan – Medium (link). Kui mulle anti võimalus seda testida, siis haarasin sellest kahe käega kinni, sest ma ei ole suur solaariumi pooldaja. Niigi pooled asjad siin ilmas tekitavad meile vähki. Aga mida ma siis sellest arvan?

Esiteks, see ei haise. Väga kergelt on lõhna tunda, kui kohe pärast voodisse pugeda, aga näiteks täna olen ma elutoas ja ei ole seda lõhna korrakski tundnud.
See töötab kohe, mitte nii, et määrid ennast iga päev natsakene ja viiekümne aasta pärast näed vähekene päevitust kuskil. Vaht on pruuni värvi ja sa näed kohe ära, kuhu seda juba sai ja kuhu mitte.
Tulemus püsib umbes nädalake, kui üldse mitte uuendada.
Mugav peale kanda, kuid seda ainult konkreetse aplikaatorkindaga ( link ). Ma usun, et paljud teist mõtlevad, et mis ma seda kinnast ikka tellin, saab ju palja käe või kummikindaga ka – ma ütlen kohe, et ei saa. Või noh, saad, aga tulemus ei jää ühtlane. Ma just täna enne pildistamist otsisin oma kinnast taga ja ei leidnudki. Kummikindaga jäi tulemus triibuline ja raske oli seda sisse imenduma panna. Lõpuks võtsin uue nõudepesukäsna ja sellega sain suht okeilt hakkama, aga esiteks imeb see jubedalt palju väärt kraami sisse ja teiseks saavad näpud nuustikut kasutades kokku. Kinnas on ikka kõige parem ja mugavam variant.

Lisaks kasutan ma veel öist toonivat näokreemi (link), aga ma pean ütlema, et ma ei kasuta seda kuigi korrapäraselt, sest ma ei tunne lihtsalt iga õhtu vajadust nägu niisutada. Kui ma aga meigis käisin, küsis mult meikar, et kas ma olen soojal maal käinud, et nägu on nii jumekas, ju siis aitab! Ma teeks pilti ka, aga ma olen täna kuidagi superräämas olemisega ja ei ole jõudnud ennast veel inimeseks teha, aga näokreem meeldib mulle ka. Eriti just selle pärast, et seda ülemist ma näkku määrida ei taha. Ma ei ole nii kindla käega ja näos võib see kiirelt pigmenteeruv vaht küll kiiresti palju jama tekitada. Seega on mul mugava aeg-ajalt lihtsalt ööseks nägu “pruunistuma” jätta.

Kui kellelegi hakkas huvi pakkuma, siis koodiga MALLUKAS saate endale soovitud kauba täitsa transpordikuluta. Hind on küll kallivõitu, aga seda jätkub päris pikaks ajaks – minul on vaht olnud juba peaaegu kuu aega ja kasutanud olen ma seda ka mingi …4-5 korda kindlasti, pudelis on aga vahtu veel kõvasti üle poole. Lisaks – see ju tõesti töötab. Seega minu meelest enne mingit tähtsat üritust või kui niisama ilusalt jumekas olla tahad, siis on see ainus valik, mida ma isepruunistajatest soovitan. Ma olen neid nii palju erinevaid proovinud, aga mitte ükski neist ei ole olnud nii mõnus, toimiv, ebahaisev ja mugav kasutada. Vaadake näiteks SIIT pilte, mida ma ükskord endale isepruunistajaga teha suutsin

võida ideaalne kohting!

Eelmises postituses kirjutasin, et me peaksime nautima aega ja hindama muuhulgas ka oma kaaslast. Selle peale kirjutas mulle Kõue Mõis, kes tahab ühele blogilugejale ja tema kaaslasele teha imelise kingituse. Nimelt toimub Kõue Mõisas 8.märtsil, ehk siis naistepäeval, üks tore kontsert. Üles astub vanameister Tõnis Mägi, kelle muusikat teab vist absoluutselt iga eestlane. Selline kontsert oleks väärt kvaliteetajaks igale paarile, või miks mitte ka sõbrannadele?

Üks tore blogilugeja ja tema kaaslane saavad piletid sellele samale kontserdile ja lisaks on mõisal veel üks üllatus. Võitjad saavad nautida ka kolmekäigulist õhtusööki Kõue Mõisa restoranis Kaheksa Jalga. Nende märtsikuu menüü viib sedakorda Inglismaale ja tundub mulle jube ahvatlev. Ehk proovin isegi märtsi jooksul sinna jõuda. Aga restoran Kaheksa Jalga peakokk Arthur Ovchinnikov üllatab just sel erilisel päeval 3-käigulise erimenüüga:

1. käik

Hirve tar-tar krõbedal musta leiva padjal

2. käik

Meriforellifilee võis glaseeritud hooajajuurviljadega

3. käik

Flambeeritud ploomid rooibose jäätisega

Aitäh Kõue Mõisale, et nad mõistavad, kui tähtis on veeta koos kallite inimestega kvaliteetaega ja et nad seda võimalust ka ühele blogilugejale täitsa tasuta pakuvad! Et loosimises osaleda, jäta vaid kommentaariks, et kellega sina kontserdile ja sööke nautima läheksid ja miks see inimene sellist üllatust väärt on.

Võitja loosin välja juba sel reedel! Ja rohkem infot üritusest leiad SIIT!

unustage oma mured, elage!

Ma mäletan oma elus neid olukordi, kus ma olen tundnud nii suurt kurbust ja hirmu, et kui ma hommikul silmad avan, meenub see mulle esimesena ja see mõte torgib mind terve päeva, kuni ma lõpuks magama heidan. Esimene mälestus sellisest tundest meenub mulle algkooli ajast, mil ma unustasin suveks ühe kooli raamatukogu raamatu enda kätte. Praegu tundub see küll jube absurdne, aga ma nii kohutavalt kartsin, et ma iga päev mõtlesin sellele, et kas mind visatakse koolist välja? Või saan ma mingi trahvi? Või teavitatakse mu emale, et ma olen raamaturöövlist kriminaal? Ma isegi mäletan, et ma mõtlesin, et kuidas mul üldse elus saaks olla suuremat muret, kui see. See oli lihtsalt nii kõikehõlmav, kuigi nii tillukene lapsemure. Hiljem muidugi selgus, et viisin selle lihtsalt 1. september kooli tagasi ja ei tulnud sellest mitte mingit pahandust.

Hiljem tekkisid sellised mured nagu hinded tunnistusel, see, kas ma saan ikka sõpradega kuskile minna, kas ma meeldin sellele poisile, kas ma saan endale samasuguseid lahedaid asju, nagu teised. Te raudselt olete ise pubekaeas ka neid muredena võtnud, mis hinge närisid. Kas ma olen sama ilus kui teised tüdrukud? Kas ma leian ka endale kunagi peika? Nii jabur, aga toona eluline.

Kui mu vanaisa suri, siis ma mõtlesin, et ma ei saa enam kunagi olla selline, nagu ma enne olin. Kuidas ma saan edaspidi naerda ja lõbutseda, kui minu armas papa on mulla alla maetud? Ma ei kuule enam teda kunagi ütlemas, et ma olen saksapreili ja mitte kunagi ta ei helista mulle enam murega, et ta on oma arvuti “ääreni täis kirjutanud”. Mismoodi ma siis edasi elama hakkan? Ma päriselt tundsin, kuidas mu süda purunes miljoniks killuks.

See hetk, kui mu endine peika meie mustamäe korterist välja kolis ja ma sain aru, et see on nüüd igaveseks, siis ma tõmbasin rulood alla ja lebasin oma elutoas, sest see tundus nii sürreaalne. Panin peale eriti kassid laulud ja lihtsalt vedelesin seal, sest ma tundsin lihtsalt nii suurt kurbust. Kaotsi läks minu peika ja minu parim sõber ja keegi, kes oli mu elus nii kaua olnud, et ma tõesõna arvasin, et ma enam mitte kunagi enam kedagi ei leia ja ma veedangi oma ülejäänud elu üksikuna. Süda oli jälle murdunud ja taaskord ma arvasin, et see ei parane mitte kunagi, unustades, et kõik eelmised korrad oli see ju kuidagi iseenesest korda saanud ja terav valu alguses tuimaks läinud ja hiljem peaaegu sootuks kadunud. Säärane on elu.

Nii kiiresti lähevad meelest need lubadused endale, et ala kui see hästi läheb, siis ma olen parem inimene. Ja kui SEE nüüd vaid õnnestuks, siis ma jätaks näiteks suitsetamise maha. Ja kui vaid SEE aeg läbi saaks, siis ma suudan jälle täisväärtuslikult elada. Aga kõik need rasked ajad lähevad mööda ja vajuvad unustustehõlma. Ja elu läheb edasi täpselt sama moodi nagu enne.

Täna sain ma teada, et tuttav naine sünnitas eile surnud pisitütre. Ma lihtsalt ei suuda isegi ette kujutada, mida ta läbi elab. Tahtsin talle väga kaastunnet avaldada, aga ma ei leia õigeid sõnu, sest nad kõik tunduvad nii tühised. Iga lapsevanem teab vist, et mure lapse pärast on kõige suurem, aga mis mure ja tunne võib sellel naisel praegu olla, ma lihtsalt ei suuda seda mõista ja tema arvatavasti sõnadesse panna.

Elu on kohati nii ebaõiglane ja mõned inimesed on määratud lihtsalt nii kohutavalt kannatama. Lapse surm – see on vist asi, mida ei tohiks kogeda mitte ükski lapsevanem. Alles paar päeva tagasi rääkisin põgusalt naisega, kes kaotas oma lapse 60 päevaselt. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad? Kuidas inimesed edasi elavad? Aga näed, elavad.

Sellisel hetkel ma tahaks endale ja teile ka meelde tuletada, et elu on nii lühike ja habras. Iial ei tea, millal miski meie elu tagurpidi pöörata võib. Millal juhtub midagi nii hirmsat, et ei saa enam hingata, ega nutta, ega edasi eksisteerida. Kõikehõlmav hirm ja valu. Seega tuleks võtta viimast päevadest, mil me seda ei tunne. Jah, meil kõigil on omad probleemid, aga need ei ole ju tegelikult nii lõplikud. Pea iga probleemi on võimalik lahendada. See ei pruugi kerge olla, kuid see on tehtav. Seega ei tasu raisata väärt aega muretsemisele asjade üle, mis pikas perspektiivis ei loe.

Kui ilus kodu sul on, see ei loe. Kui uhked asjad sul on, see ei loe. Kui seksikas rannakeha sul on, see ei loe. Kõige uuem tehnikavidin ei loe. Kui ilusa meigi sa oskad teha, see ei loe. Kui palju selfisid suudad endast klõpsutada, ei loe. Mitte miski nendest asjadest ei loe!

Loeb see, kui sul on terved lapsed, kes sulle iga hetk rõõmu pakuvad, isegi siis kui nad suudavad su närvid enne nii ära süüa, kui vähegi võimalik. Mulle on öeldud, et ma olen ikka eriti pohhuistlik ja leplik, et ei vihasta ennast “seaks” kui Mari siin märatseb teinekord. Ma ju tegelikult ärritun küll natukene, aga siis ma mõtlen, et ta on ju minu armas tütrekene, kes on väike, katsetab piire ja ma peaksin üldse õnnelik olema, et ta minu elus on. On ju nii Ta suudab käia, ta on füüsiliselt terve, ta suudab mind kallistada ja musi teha – ainult üks suur õnne allikas. Ainult puhas rõõm!

Loeb see, kui sa armastad iseennast, sest see on aluseks sellele, et ka teised sind armastada saaksid. Ei ole vaja ennast pidevalt teisega võrrelda, kui see sinu enda enesekindlusele haiget teeb. Ka mina olen aru saanud, et mul on mõttetu võrrelda ennast teisega, kes on kas looduse poolt või raske trenni tulemusel saanud endale ideaalse keha. Ma olen ju alles oma teekonna alguses ja kõik, kes soovivad ennast kuidagi füüsiliselt muuta, saavad seda ju tasa ja targu teha. Kõik muutused peavad saama kuskilt alguse. Kuid kui võrrelda ennast nendega, kes juba ammu alustasid, võib see motivatsiooni maha võtta ja panna sind tundma, et sa ei jõua sinna “iialgi”. Meie kõigi kehad on loodud selliseks, et me saame seda vormida. Aga nagu öeldud, see ei ole ju kõige tähtsam. See ei defineeri seda, kes me inimesena oleme!

Loeb see, kui sul on mees või sõbrad, kellele toetuda, kui on rasked hetked ja kellega koos naerda, kui on head ajad. Inimene ei ole loodud olema üksi, seega ei maksa ennast teistest eemaldada. See on ka parim depressiooni ravim – leia inimesi, kellega koos on hea.

Iga hetk meie elus on midagi väärt ja iga päev, mis me elame, peaks meile kinnitama, et me oleme tähtsad! Me oleme kellelegi tähtsad ja kellegi elu on tänu meile muutunud, või ehk isegi alguse saanud. Me oleme olulised ja hinnatud, vähemalt iseenda poolt peaksime me iga päev olema olulised ja hinnatud.

Hoiame siis iseennast, ärme mürgita ennast igasuguse jamaga nagu suitsetamine. Jah, veinitamine on tore, kuid kõigega tuleb piiri pidada. Liigutage ennast, ärge sööge rämpsu. Tehke oma perele tervislikku toitu, kallistage neid, öelge, et te neid armastate, jagage nendega oma kõige salajasemaid mõtteid ja tobedaimaid ideid.

Mitte kunagi ei tea, millal me seda enam teha ei saa.

Lõpetuseks üks naljapildike, et siin mitte väga kurvalt lõpetada, sest ma ei taha teid üldse kurvastada, vaid ärgitada elama! Mina koristan nüüd natukene maja, sest Kardo tegi selle nädalavahetusel minu jaoks nii ilusti korda ja me oleme suutnud kambakesti selle jälle ära hävitada. Seejärel mõtlen ma välja mingi imelise roa, millega täna kallist abikaasat ja armsaid sõpru täis toppida.

Kallid sõbrad, ma armastan teid. Ja kallid lugejad, ma armastan teid ka, sest mul pole elusees päriselus olnud nii palju abivalmis, siiraid ja armsaid sõpru, kes te mulle siin kommentaariumis olete hakanud olema. Hoidke ennast ja oma pere, olge rõõmsad ja tehke palju nalja!

kodukindlustuse püsiklient

Alles paar kuud tagasi juhtus selline tore lugu, et Mari lajatas mu kauni mäkkbuuki vastu maad ja kui ma juba suurest ahastusest juukseid peast välja kiskusin, meenutasid tublid lugejad mulle seda, et mul on ju kodukindlustus. Nõnda saigi, et ma pidin maksma omavastutuse ja veel natsa peale (sest osa kahjustustest olid ka mu enda tehtud ja varem, nagu näiteks juhe jne) ja saingi uue arvuti. Omavastutus on mul 90 eurot, mis on tunduvalt parem kui üle 1000 euro eest uus arvuti osta.

Küll ma olin õnnelik, et Swedpangas see mõnus kindlustus tehtud sai. Nüüd hakkab mul neist aga vaikselt päris kahju, sest ühe nädalavahetusega on Mari suutnud veel vara hävitada, tänu millele pean ma jälle kodukindlustuse ees lömitama. Esiteks juhtus neljapäeval selline tore lugu, et Mari krabas mu telefoni ja pani jooksu.

Peale seda, kui me vähendasime ta multikavaatamise pea nullini, on ta väga innukalt üritanud meie telefone kätte saada, sest ega laps loll pole. Ta teab küll, et seal sees on Masha ja karu! Kuna meie aga oma telefone suure hea meelega ei anna (eriti nüüd, kus mul uus iPhone on, sest eelmise viskas ta vastu maad ja pool selle ekraanist enam ei töötanud*), siis on ta aru saanud, et kui juba telefon kätte saada, on kõige arukam sellega lihtsalt minema joosta ja seda nii kiiresti, kui jalakesed võtavad.

Ma nägin küll, et ta diivani vahelt mu telefoni kätte sai, aga ma kirjutasin just arvutis meili ja seega trükkisin oma meili rahumeeli lõpuni ja alles siis hakkasin. Otsima, et kuhu see väänik põgenes. Ta tatsas mulle ise poolel teel vastu, käed küünarnukkideni läbimärjad ja minu telefon ka üsna niiske.

Vetsuuks oli lahti. Potikaas üleval. Prilllaud vett täis. Polnud raske aru saada, et Mari oli taaskord vetsus sobramas käinud. Kuna telefon siiski töötas ja otseselt ei tilkunud, siis ma eeldasin lihtsalt, et ju siis Mari oma märgade kätega telefoni näppis ja asi ants. Võtsin oma kalli telefoni suure kisa saatel tagasi (tema kisas, mitte mina:D) ja elasin oma elu rahulikult edasi. Telefon töötas ka kenasti ja mingit muret ma ei tundnud.

Järgmisel päeval tulin ma tööle ja kasutasin edukalt kuni lõunani oma telefoni, aga kui jõudis kätte aeg Värska poole kimada ja ma autosse istusin, lükkas telefon pildi tasku. Sain ta korra sisse lülitada, jälle pilt taskus. Teadsin et akut oli 100%, seega tundus see kõik väga imelik ja eilne veelugu ei tulnud mulle enne pähegi, kui ekraani alla kondentsioon (või mis iganes see on) kogunema hakkas.

Selge.

Surnud.

Esitasin autos Swedpangale kindlustustaotluse ja sõitsin Värskasse, mis muud. Vahepeal laenasin sõbranna telefoni, et näha mis Instamaailmas toimus, aga tegelikult pole selle telefonita elu kuigi hull, sest mulle nagunii ei meeldi kõnedele vastata

meie pühapäev

Parimaks kvaliteediks vajuta mutrirattale, eks!

Iga jumala kord, kui ma jätan Mari Kardoga, suudab Kardo talle õpetada uue lolluse. Seekord siis sellise mängu, et kui Mari midagi ees “ütleb” siis Kardo kordab seda enda sõnade kohaselt “hülgehäälega”. Te ei kujuta ette, kui tüütu selline ööksumine ja õõksumine ja “jejejejejejjejeeeetamine” on, aga noh, peaasi, et inimesed lõbutsevad