unustage oma mured, elage!

Ma mäletan oma elus neid olukordi, kus ma olen tundnud nii suurt kurbust ja hirmu, et kui ma hommikul silmad avan, meenub see mulle esimesena ja see mõte torgib mind terve päeva, kuni ma lõpuks magama heidan. Esimene mälestus sellisest tundest meenub mulle algkooli ajast, mil ma unustasin suveks ühe kooli raamatukogu raamatu enda kätte. Praegu tundub see küll jube absurdne, aga ma nii kohutavalt kartsin, et ma iga päev mõtlesin sellele, et kas mind visatakse koolist välja? Või saan ma mingi trahvi? Või teavitatakse mu emale, et ma olen raamaturöövlist kriminaal? Ma isegi mäletan, et ma mõtlesin, et kuidas mul üldse elus saaks olla suuremat muret, kui see. See oli lihtsalt nii kõikehõlmav, kuigi nii tillukene lapsemure. Hiljem muidugi selgus, et viisin selle lihtsalt 1. september kooli tagasi ja ei tulnud sellest mitte mingit pahandust.

Hiljem tekkisid sellised mured nagu hinded tunnistusel, see, kas ma saan ikka sõpradega kuskile minna, kas ma meeldin sellele poisile, kas ma saan endale samasuguseid lahedaid asju, nagu teised. Te raudselt olete ise pubekaeas ka neid muredena võtnud, mis hinge närisid. Kas ma olen sama ilus kui teised tüdrukud? Kas ma leian ka endale kunagi peika? Nii jabur, aga toona eluline.

Kui mu vanaisa suri, siis ma mõtlesin, et ma ei saa enam kunagi olla selline, nagu ma enne olin. Kuidas ma saan edaspidi naerda ja lõbutseda, kui minu armas papa on mulla alla maetud? Ma ei kuule enam teda kunagi ütlemas, et ma olen saksapreili ja mitte kunagi ta ei helista mulle enam murega, et ta on oma arvuti “ääreni täis kirjutanud”. Mismoodi ma siis edasi elama hakkan? Ma päriselt tundsin, kuidas mu süda purunes miljoniks killuks.

See hetk, kui mu endine peika meie mustamäe korterist välja kolis ja ma sain aru, et see on nüüd igaveseks, siis ma tõmbasin rulood alla ja lebasin oma elutoas, sest see tundus nii sürreaalne. Panin peale eriti kassid laulud ja lihtsalt vedelesin seal, sest ma tundsin lihtsalt nii suurt kurbust. Kaotsi läks minu peika ja minu parim sõber ja keegi, kes oli mu elus nii kaua olnud, et ma tõesõna arvasin, et ma enam mitte kunagi enam kedagi ei leia ja ma veedangi oma ülejäänud elu üksikuna. Süda oli jälle murdunud ja taaskord ma arvasin, et see ei parane mitte kunagi, unustades, et kõik eelmised korrad oli see ju kuidagi iseenesest korda saanud ja terav valu alguses tuimaks läinud ja hiljem peaaegu sootuks kadunud. Säärane on elu.

Nii kiiresti lähevad meelest need lubadused endale, et ala kui see hästi läheb, siis ma olen parem inimene. Ja kui SEE nüüd vaid õnnestuks, siis ma jätaks näiteks suitsetamise maha. Ja kui vaid SEE aeg läbi saaks, siis ma suudan jälle täisväärtuslikult elada. Aga kõik need rasked ajad lähevad mööda ja vajuvad unustustehõlma. Ja elu läheb edasi täpselt sama moodi nagu enne.

Täna sain ma teada, et tuttav naine sünnitas eile surnud pisitütre. Ma lihtsalt ei suuda isegi ette kujutada, mida ta läbi elab. Tahtsin talle väga kaastunnet avaldada, aga ma ei leia õigeid sõnu, sest nad kõik tunduvad nii tühised. Iga lapsevanem teab vist, et mure lapse pärast on kõige suurem, aga mis mure ja tunne võib sellel naisel praegu olla, ma lihtsalt ei suuda seda mõista ja tema arvatavasti sõnadesse panna.

Elu on kohati nii ebaõiglane ja mõned inimesed on määratud lihtsalt nii kohutavalt kannatama. Lapse surm – see on vist asi, mida ei tohiks kogeda mitte ükski lapsevanem. Alles paar päeva tagasi rääkisin põgusalt naisega, kes kaotas oma lapse 60 päevaselt. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad? Kuidas inimesed edasi elavad? Aga näed, elavad.

Sellisel hetkel ma tahaks endale ja teile ka meelde tuletada, et elu on nii lühike ja habras. Iial ei tea, millal miski meie elu tagurpidi pöörata võib. Millal juhtub midagi nii hirmsat, et ei saa enam hingata, ega nutta, ega edasi eksisteerida. Kõikehõlmav hirm ja valu. Seega tuleks võtta viimast päevadest, mil me seda ei tunne. Jah, meil kõigil on omad probleemid, aga need ei ole ju tegelikult nii lõplikud. Pea iga probleemi on võimalik lahendada. See ei pruugi kerge olla, kuid see on tehtav. Seega ei tasu raisata väärt aega muretsemisele asjade üle, mis pikas perspektiivis ei loe.

Kui ilus kodu sul on, see ei loe. Kui uhked asjad sul on, see ei loe. Kui seksikas rannakeha sul on, see ei loe. Kõige uuem tehnikavidin ei loe. Kui ilusa meigi sa oskad teha, see ei loe. Kui palju selfisid suudad endast klõpsutada, ei loe. Mitte miski nendest asjadest ei loe!

Loeb see, kui sul on terved lapsed, kes sulle iga hetk rõõmu pakuvad, isegi siis kui nad suudavad su närvid enne nii ära süüa, kui vähegi võimalik. Mulle on öeldud, et ma olen ikka eriti pohhuistlik ja leplik, et ei vihasta ennast “seaks” kui Mari siin märatseb teinekord. Ma ju tegelikult ärritun küll natukene, aga siis ma mõtlen, et ta on ju minu armas tütrekene, kes on väike, katsetab piire ja ma peaksin üldse õnnelik olema, et ta minu elus on. On ju nii Ta suudab käia, ta on füüsiliselt terve, ta suudab mind kallistada ja musi teha – ainult üks suur õnne allikas. Ainult puhas rõõm!

Loeb see, kui sa armastad iseennast, sest see on aluseks sellele, et ka teised sind armastada saaksid. Ei ole vaja ennast pidevalt teisega võrrelda, kui see sinu enda enesekindlusele haiget teeb. Ka mina olen aru saanud, et mul on mõttetu võrrelda ennast teisega, kes on kas looduse poolt või raske trenni tulemusel saanud endale ideaalse keha. Ma olen ju alles oma teekonna alguses ja kõik, kes soovivad ennast kuidagi füüsiliselt muuta, saavad seda ju tasa ja targu teha. Kõik muutused peavad saama kuskilt alguse. Kuid kui võrrelda ennast nendega, kes juba ammu alustasid, võib see motivatsiooni maha võtta ja panna sind tundma, et sa ei jõua sinna “iialgi”. Meie kõigi kehad on loodud selliseks, et me saame seda vormida. Aga nagu öeldud, see ei ole ju kõige tähtsam. See ei defineeri seda, kes me inimesena oleme!

Loeb see, kui sul on mees või sõbrad, kellele toetuda, kui on rasked hetked ja kellega koos naerda, kui on head ajad. Inimene ei ole loodud olema üksi, seega ei maksa ennast teistest eemaldada. See on ka parim depressiooni ravim – leia inimesi, kellega koos on hea.

Iga hetk meie elus on midagi väärt ja iga päev, mis me elame, peaks meile kinnitama, et me oleme tähtsad! Me oleme kellelegi tähtsad ja kellegi elu on tänu meile muutunud, või ehk isegi alguse saanud. Me oleme olulised ja hinnatud, vähemalt iseenda poolt peaksime me iga päev olema olulised ja hinnatud.

Hoiame siis iseennast, ärme mürgita ennast igasuguse jamaga nagu suitsetamine. Jah, veinitamine on tore, kuid kõigega tuleb piiri pidada. Liigutage ennast, ärge sööge rämpsu. Tehke oma perele tervislikku toitu, kallistage neid, öelge, et te neid armastate, jagage nendega oma kõige salajasemaid mõtteid ja tobedaimaid ideid.

Mitte kunagi ei tea, millal me seda enam teha ei saa.

Lõpetuseks üks naljapildike, et siin mitte väga kurvalt lõpetada, sest ma ei taha teid üldse kurvastada, vaid ärgitada elama! Mina koristan nüüd natukene maja, sest Kardo tegi selle nädalavahetusel minu jaoks nii ilusti korda ja me oleme suutnud kambakesti selle jälle ära hävitada. Seejärel mõtlen ma välja mingi imelise roa, millega täna kallist abikaasat ja armsaid sõpru täis toppida.

Kallid sõbrad, ma armastan teid. Ja kallid lugejad, ma armastan teid ka, sest mul pole elusees päriselus olnud nii palju abivalmis, siiraid ja armsaid sõpru, kes te mulle siin kommentaariumis olete hakanud olema. Hoidke ennast ja oma pere, olge rõõmsad ja tehke palju nalja!