Mariann Kaasik's Blog, page 259

homme näeme!

Nii imelik mõelda, et täpselt kolm aastat tagasi homme kirjutasin ma SELLE POSTITUSE. Ja nüüd täpselt kolm aastat hiljem homme lähen ma jälle arsti juurde oscar testi tegema. Kuna ma toona ei kirjutanud väga nii detailselt oma mõtteid üles, siis on raske meenutada, mis mul tol ajal üldse peast läbi käis? Ma olin Kardoga olnud mingi viis kuud koos, siis läksime lahku ja minu meelest isegi 12. nädala UH’s käisin ma koos sõbra Sannuga, mitte Kardoga. Imelik mõelda, et ma Kardoga koos ei olnud – sellest lähtuvalt meenuvad mulle küll igasugused hirmumõtted.

Et noh, mis minust saab ja mis beebist saab. Ja kas ma tõepoolest hakkan üksikemaks, sest mind ajab närvi, kuidas Kardo jogurtitopsikut kraabib ja muud sellised elulised mured. Kindlasti muretsesin ma ka selle üle, et kas beebiga on kõik korras. Seda mäletan küll, et iga kord enne ultraheli oli närv sees. Kas kõik on ikka korras?! Aga otsest hirmu polnud, sest sellised jubedad asjad ju ei juhtu minuga või mu tuttavatega, ega ju.

Aeg on hirmus asi, sest aeg on mulle näidanud, et tegelikult juhtuvad igasugused jubedad asjad. Ka nendega, kes seda ei vääri ja ka nendega, kes on meie enda lähedased või täitsa meie ise. Ma ei suuda uskuda, et mul on kahel sõbrannal katkenud rasedus 20+ nädalal. Et mul endal (ja veel paaril sõbrannal) raseduse alguses samuti katkemine olnud. Ja no kõige jubedam – et mu tuttaval sündis laps surnuna täiesti õigeaegselt. Sellised asjad on nii kohutavad ja mulle ei mahu pähe, kuidas üldse saaab seda üle elada. Aga inimesed on tugevad ja elavad ja nõnda saavad ka teised teada, et säärased hirmsad asjad juhtuvad. Ja üldse mitte alati  võhivõõrastega, kelle kohta sa uudistest loed.

Ja kunagi ei tea, et kas sina võid olla see, kelle kohta hiljem tuttavad mõtlevad, et appi, ma ju tean teada! Selle pärast ma isegi ei põe üldse, et ma rasedusest enne kuulutasin, kui 12  nädalat täis sai. Sest mitte mingi nädalate arv ei anna meile mingit garantiid. Kahjuks.

Imelik lugu on see, et kui ma oktoobris rasedaks jäin, siis kuigi ma ei kartnud, et midagi valesti läheb, siis mitu korda käis mul peast läbi selline mõte, et “kui ma ikkagi lõpuks ei ole rase mingil põhjusel”. Ma ei tea isegi mis kontekstis see mu peast läbi käis, aga sellist mõttevälgatust mäletan küll. Ja läks nagu läks.

Nüüd pole mul otsest hirmu. Mulle tundub kuidagi, et see ei saa ju mitu korda juhtuda. Et sellised asjad ei juhtu inimestega mitmeid kordi (kuigi ma tean, et põhimõtteliselt saab ikka küll). Aga miskipärast ma ei karda. Jah, ärevus on sees, et noh “äkki”, aga see on vist igal rasedal natukene sees. Mure oma lapse pärast hakkab emadel tõepoolest juba enne nende sündi. Eriti veel teise lapsega, sest esimesega ma ei teadnud ju, kui palju saab ühte inimest armastada. Aga nüüd ma tean ja selle kaotamise mõte tundub veel eriti õudne.

Kuid nagu öeldud, ma ei tunne, et ma peaksin kartma rohkem, kui ma praegu natukene pabistan. Kuigi jah, miskipärast ei julge ma veel kirjutada ühtegi kirja kõhuelanikule. Ma isegi ei tea miks. Ma võiksin seda ju privaatseltki kirjutada, aga kuna ma seda juba oktoobris tegin, siis praegu see tundub mulle natukene hirmutav. Eks varsti kirjutan!

Aga homme kell 11 on mul arstiaeg ja me saame kõhuelanikku näha! Ma ei jõua ära oodata, kohe päris ausalt! Hoidke meile siis pöidlaid, eks

mis on tõeline armastus?

Vaatasime Kardoga rahumeeli telekat, kui mina hakkasin halama, et keratiiniotsad jubedalt häirivad. Lähiajal oleks aeg olnud hooldusesse minna, aga mul oli juba jube kopp ees sellest, kuidas ma pean kogu aeg juukseid patsis hoidma ja kammima ja sättima ja jaurama nendega. Jah, pikad juuksed on ilusad ja sobivad vist enamikele naistele rohkem, aga ma lihtsalt tahtsin PEAD SÜGADA.

Eriti rõve on siis, kui keratiiniotsad sind surgivad ja siis vahepeal jäävad juuksed kuskile alla või vahele või kinni ja siis üks salguke kisub peast sul endal paar juuksekarva korraga. Ja nii üle terve pea. Aaah, õuduste maa ma ütlen, õuduste maa! No ja niimoodi ma siis istusin ja vingusin siin diivanil, et ma ei taha enam neid juukseid ja ma suren kohemaid, kui ma neid peast ära ei saa.

Kardo ütles, et mis siis ikka, pane salongi aeg kinni ja las nad võtavad maha need juuksed siis, aga nagu mulle kohane, tahan ma kõike kohe saada! Seega tundus mulle ratsionaalne pähe valada pool pudelit palsamit ja loota, et pikendused maagiliselt peast ära kukuvad. Ei kukkunud.

Siis saatsin ma Kardo ülakorruse konkusse näpitsaid otsima, sest ma olen piisavalt näinud, kuidas juuksuris just nendega keratiine lahti saadakse. Lihtsalt pressid seda kinnituskohta, mis teeb keratiini pehmeks ja siis saadki naksti pikenduse peast libistada. Ainuke asi, et Kardo ei leidnud näpitsaid ja mina istusin diivanil, juuksed palsamist tilkumast.

Ma suutsin siis lõpuks Kardot veenda, et ta naabritelt näpitsaid laenaks. “Sa ei pea ju ütlema, mille jaoks neid vaja on….”. Naabreid polnud aga kodus ja Kardo seikles Maximasse, et tuua mulle näpitsad ja suitsujuustupats. Nii nosisin mina juustu ja Kardo eemaldas öökides mu peast libedaid ja palsamist ligunenud juuksesalke.

“Mallu, luba mulle, et sa enam kunagi, MITTE KUNAGI, mind midagi sellist ei sunni tegema,” kõlas ta nii kurvalt, nagu ma oleks teda noaähvardusel mutipoegi kurikaga surnuks peksta käskinud. Ma tegelikult sundisin teda ainult poolt pead tegema, sest siis ta läks Mari magama panema ja mina jamasin siin üksi edasi, aga lõpuks sain nad kõik maha ja sain oma PEAD SÜGADA! Te ei tea, mis väike rõõm siin elus on pead sügada, ilma, et sulle oleks juustesse midagi liimitud.

Nii et edaspidi, kui keegi küsib, et mis on tõeline armastus, siis on see ikkagi see, kui su mees aitab sul tangidega pikendusi peast eemaldada. Mis muu see olla saaks?

niru lugu

Täna öösel ärkasime me kõik selle peale üles, et Marile oli palavik tõusnud ja kehv enesetunne ta une ära viis. Ta ei nutnud ega miskit, aga oli nii tulikuum ja magama jääda ta enam ei soovinud. Nõnda olimegi me kõik umbes kahest kolmeni üleval, kuigi rohkem rahmeldas Kardo ja mina üritasin lihtsalt Mari kaissu haarata ja talle unemeeleolu tekitada. Mingi hetk see ka õnnestus ja saime edasi põõnata.

Kuna loomulikult sellises olekus last lasteaeda viima ei hakanud, saime täna rõõmsalt Mariga kahekesti kodus olla. Vahepeal käis küll vanaema Mari vaatamas, sest ma jooksin korra poodi ja tegin Lottega tiiru ja hiljem käis läbi ka minu kasuisa korralisi remonditöid tegemas. Nimelt, kui siin majas midagi katki läheb, siis ootame lihtsalt My’d. Mis sa hädaga ära teed, kui Kardo suurem asi ehitaja ja parandaja ei ole. Vähemalt on nüüd Lotte läbinäritud lambijuhe vahetatud ja üks ohtlik pistikupesa välja vahetatud.

Maril oli terve päeva püsivalt palavik üleval, kuigi ma andsin talle siirupit. Imelik asi on aga laste puhul see, et kui mul oleks 39 palavik, siis ma vist nutaks teki all ja lubaks maha surra, aga Mari pani siin vapralt koos minuga Masha ja karu puslet kokku ja tuias vahepeal isegi vähe ringi. Enamuse ajast saime me siiski üsna vaimuvaeselt diivanil istuda ja kaisutada, sest kõige parem tundus Maril ikkagi niimoodi olevat.

Õhtul tegin meile burksi ja nüüd Mari magab ja Kardo mängib oma telekamängu. Mina pean ER maratoni, sest see on nagu oldschool grei anatoomia. KÕIK maailma näitlejad on vist sellest sarjast läbi käinud, tundub mulle.

Igatahes ma loodan, et Marikesel on homme parem

elu õpetab

Kuigi ma olen elus aastaid (mitte kuigi hea) ettekandja olnud, sain ma alles täna teada, et kui sa restoranis veini tellid ja sulle seda maitsta pakutakse, siis sa ei tohigi öelda, et “väga hea vein”, sest selle maitsmise point olla see, et sa saaksid veenduda, et vein pole pahaks läinud.

Mina ei saa aru, miks siis üldse ettekandja ütleb, et “kes soovib veini MAITSTA”, kui tal on suva, kas mulle see maitseb või mitte. Võiks ju siis küsida, et “kes veinile kvaliteedikontrolli teha soovib”? Mina näiteks alati ütlen, et ei aitäh, ma ei soovi maitsta, aga enamus korrad on teenindajad mul natis kinni, et proovige ikka. No ma siis proovin ja pobisen alati midagi, et “hea on” või midagi säärast, aga täna sain ma teada, et see põhjustab siis selle, et teenindaja hiljem tagaruumis kommenteerib, mille tropp inimene tal ühes lauas on, kes ei teadnud, mille jaoks isegi veini maitstakse

testin rabarberilimonaade!

Pärast Spotist Fritz rabarberilimonaadi maitsemist suutsin ma mõelda ainult rabarberijoogist. See on imelik, sest ma pole kunagi suur rabarberi fänn olnud, aga praegu annaks ma kõik, et ma oskaks kooki teha, sest siis ma teeks rabarberist plaadikooki ja sööks seda. Isegi piima rüüpaks peale, kuigi mulle ei maitse piim. Seega, kui kellelgi on head ja VÄGA LIHTSAT rabarberikoogi retsepti, siis ma oleks väga tänulik.

Aga enne kui ma testi juurde asun, siis mainin ma ära, et mingisuguseid koostööpartnereid vms siinkohal mängus pole. Ma leidsin Solarisest Fritzi limonaadi ja pärast jäid mulle Ülemistes silma neli teist rabarberijooki, seega oli testiidee sündinud ja mina need kõik endale korvi ladusin. Kindlasti on mingisuguseid rabarberijooke veel, aga mina neid ei leidnud. Kui keegi teab soovitada, siis ootan neid kommentaaridesse. Ja kuna mul tsekke alles pole, siis panen siia kirja hinnad, mis ma internetist leidsin. Kolmandaks mainin veel seda, et tegelikult maitsesid mulle nad KÕIK, aga kuna ma ju tahtsin testi teha, siis ma üritasin nad ikka mingisse järjekorda panna.

VIIES KOHT: Rabarberi-maasika limonaad hinnaga Kaubamajas 1.95€. Rabarberimaitset on tõesti tunda, aga nendest viiest testitud joogist oli see vast kõige magusam. Selle maitse meenutaski konkreetselt vanaema tehtud mahlast kooki, aga minu jaoks oli ehk natukene liiga magus. See maasikas vast tegigi ta nii magusaks, aga kellel suur magusasoolikas, siis soovitan proovida.

NELJAS KOHT: Öunalimonaad rabarberiga. Hinnaks Selveris 1.69€. Öuna limonaad ilma rabarberita on parim limonaad, mida ma üldse kunagi joonud olen. Kahjuks rabarberiga versioon mulle nii muljet ei avaldanud. Jällegi – väga hea joogipoolis, aga rohkem on siiski tunda õuna, kui rabarberit.

KOLMAS KOHT: Mahe rabarberijook, mis on Ökosahvris müügil hinnaga 2.15€. See maitses jube mõnusalt ja mahedalt, täpselt niimoodi, et kerge südamega annaks seda nii väiksele lapsele, kui ka armsale vanaemale. Ainuke miinus minu jaoks oli see, et mulli polnud sees, aga no ega see ei pidanudki limonaad olema ja paljudele näiteks ei istugi gaasilised joogid. Igatahes, kes otsib lapsele mõnusat ja erilisemat joogipoolist, siis soovitan kindlasti! Ei olnud ka üleliia magus, kuid mõnusalt eheda rabarberimekiga.

TEINE KOHT: Ma alguses ei suutnud oma lõpliku valikut teha, sest kaks jooki maitsesid mulle täpselt ühepalju ja mina ei osanudki välja mõelda, et kumb siis rohkem mekkis. Fritz on mu esimene rabarberijoogi kogemus ja tõesti maitseb nagu ehe rabarberikissell, aga miks tema praegu teiseks jäi oli ainult selle taga, et tegu ei ole kahjuks kodumaise kraamiga ja nagu slogan ütleb – eelista kodumaist! Igatahes üks mõnus-mõnus rüübe, mida ma kindlasti tuleval suvel veel palju ostan.

ESIMENE KOHT:

Ilus ja väga tagasihoidlik pudelike, mille sisu maitseb tõesti nii ehedalt ja mõnusalt. Natukene magus, natukene hapukas – no just selline, nagu üks õige rabarberijook olema peab. Ökosahvris on tema hinnaks 1.60€, kuigi minu mäletamist mööda oli Rimis natukene odavam. Igatahes kiitsid seda taevani ka Kristo ja Triinu ja Kardo, nii et me ei räägi siin vaid minu maitseelistustest. Jube hea joogipoolis, käsi südamel!

Olete te ehk mõnda nendest jookidest mekkinud? Ja kui teil on ideid, mida ma võiks veel niimoodi testida, siis andke aga teada!

rasedusest siiani

Tänase seisuga peaks mul täitunud olema 11. nädal. Ma ütlen peaks, sest ega mul kodus ju ultrahelimasinat ei ole ja viimati sai arsti juures käidud alles 8. nädalal. Seega on kuidagi, läbi häda, möödunud lausa kolm nädalat. Kui ma eelmine kord lugesin kokku, et mul on Oscar testini 25 päeva ja see tundus nii üüratult pikk aeg, mida üle elada, siis tegelikult sai selle teisendada lihtsalt selleks, et “vahepeal tuleb välja kolm Grei anatoomia” osa. Kaks on ära olnud, kolmas tuleb sel reedel, arsti külastusega samal päeval.

Kui ma endale doppleri sain, siis ütlesid kõik, et ära sa siis muretse, kui vahepeal südamelööke ei leia, sest beebi on ju nii pisike ja “ujub” seal ringi. Mina aga sain esimese hooga kohe südamelöökidele pihta ja süda oli täitsa rahul. Seda hetkeni, kuni paari päeva pärast ma jälle proovisin ja siis ainult enda südamelööke leidsin. Eile proovisin siis uuesti ja ma ei tea, kas see loeb, kui ma korraks nagu kuulen neid kiireid põks-põks-põkse, aga siis äkki kaovad need ära ja üles neid leida ma enam ei suuda. Võeh, täitsa hulluks ajab see paganama doppler. Aga eks mõne nädala pärast peaks see kontrollimine kergem ka olema, kui beebi suurem.

Eelmise dopleripostituse all te uurisite ka, et mis doppler mul on ja kust seda saab. Kuna mina sain enda oma kasutatult, siis ma ei teadnudki, kust seda soetada saab, aga praeguseks olen selle sama leidnud Relaxmom lehelt SIIT. Mul ikka vedas, et selle 20 euroga sain, kui orginaalhinda vaatan.

Peale seda, kui ma Mari oodates tegin seda iganädalast “mis parasjagu mu rasedusega toimub” värki tegin, võtsid selle malli üle vist absolututselt kõik blogijad, kes beebiootele jäid. Mitte, et ma pahaks paneks, aga kuna see on kõigil üsna sarnane, siis ma enam seda teha ei viitsi. Raseduse algusega on kaasas käinud öökimised, iiveldamised ja pearinglused. Esimesed kaks olid ka Mariga, aga see kord on nad hulga üleelatavamad. Pearinglus on tõesti ebameeldiv, aga õnneks ei esine kuigi tihti. Tissid ka valutavad ja võtavad aina uhkemaid mõõtmeid, aga ka see on üsna harilik (kuid tore) raseduse kõrvalmõju.

Naljakas on see, et lugejad pidevalt muudkui loobivad komplimente, et küll see rasedus mind ilusaks teinud ja näonahk olla ka jube korras, aga tegelikult on mul juuksepiir igalt poolt punnikesi täis. Täitsa rõve, aga vähemalt pole nad mul näos, mis on vist hea, I guess.

Imelikke isusid vist ei ole, aga asi, mis tõesti öökima ajab, on kala. Ma ei saa isegi mõelda, kala peale, ilma, et paha hakkaks. Samas nüüd kui ma mõtlen, siis rõve tundub vist ainult lõhe, sest tegelikult praekilu sööks küll. Väkkk, lõhe *õlgu võdistades*. Küll aga läheb sisse kõik värske. Samas see söömine oleneb kellaajast ka, sest näiteks ühel õhtul tegin meile siin jänesepraadi ja sõin kahe suupoolega, järgmine päev nutsin, et ma jänese potti panin ja ei tahtnud seda rõvedust nähagi. Võta siis nüüd näpust, et mida tahaks või ei tahaks. Nüüd on igatahes praekilu isu ja mul pole õrna aimugi, kust ma seda siit lähikandist saama peaks.

Lisaks mõtlesin ma, et olen juba 26 aastat siin ilmas elanud, aga pashat pole kunagi maitsta saanud. Kuna ma seda tegema nagunii ei hakka, siis kuidas ma teda veel mekkida saaks? Mingis poest saab osta? Kust? On see üldse hea? Segadus…

Uni ei kao vist ka kunagi enam ära. Päike sirab, mina olen kenad 10h maganud, aga ikka tahaks kerra tõmmata ja veel magada. Ma seda küll ei mäleta esimesest rasedusest, aga praegu magan vist kogu aeg ja igal võimalusel. Ma loodan, et see on ka selline esimese trimestri värk, sest ma tahaks vahepeal asjalikuks kah hakata.

Nutmist oli paar nädalat tagasi rohkem, aga no siis ka iga asja peale:

Kalapoeg Nemo
Lotte armas nägu
Huggise reklaam
Salvesti Põnni reklaam
Kiirabihaigla osa, kus ahvibeebi ära suri

Imelik sümptom on ka see, et mõni kord pea valutab, sest mul muidu pea ei valuta mitte kunagi. Aga väga hullu ei ole ja paari tunniga läheb ise üle. Ma väga ravimiusku ei ole ja valuvaigisteid kasutan ka mitterasedana heal juhul paar korda aastas, rasedana ei taha nagu üldse, kui just tungivat soovi pole.

Muidu on kõik nagu hästi. Vahepeal valutavad ka selg ja kõht, aga kurtmiseks põhjust pole. Mis siis, kui süda on paha võitu, mis siis kui midagi kuskilt valutab, täitsa ükskõik. Peaasi, et kõik ikka korras oleks ja beebi kenasti kosuks. Vahepeal küll mõtlen, et kui midagi tunda annab kuskilt, et vähemalt see on justkui märguanne, et ju siis olen ikka veel rase. Siis tükib pähe mõte, et aga kui mul eelmine kord nirusti läks, kas mul oli siis veel süda paha? Kas midagi valutas? Aga kuna ma ei mäleta nagunii, siis ma lihtsalt ignon neid mõtteid ja korrutan endale, et juba reedel saan ma esiti näha Grei anatoomiat ja siis kell 11 minna ITKsse oma kõhuelanikku vaatama, jee!

Äpp nimega Olivia näitas mulle eile sellist pilti. Telefonis on see muidugi väiksem, aga no pisarakese võttis silma küll. Väike käekene

väike pildipostitus Marist

Pidime täna tegelikult batuudikeskusesse minema, aga Maril on ööga selline köha ja nohu tekkinud, et ei hakka sinna teisi lapsi nakatama ronima. Võtame hoopis Mari ja Lotte, ning lähme siia kõrvale metsa alla tuiama. Muidugi otsustas Mari täna, et ta lõunauni peab olema täpselt 15 minuti pikkune, seega ei ole ta tuju just parimate killast ja ma loodan, et see õues rabelemine selle peene preili enesetunde vähe paremaks teeb

Kõue Mõisas puhkamas

Eile tormasin ma kiirelt silmaarstile + prillipoodi ja siis juba krabasid meid autole Kristo ja Triinu, et me saaksime põrutada Kõue Mõisa puhkama. Ma ei tea, mis maailmas ma elan, aga ma arvasin, et Kõue Mõis on 100 km kaugusel, oli tegelikult vaid 45! Igatahes jõudsime kiiresti kohale ja saime endale toad valida. Meie valisime endale sinise koopa nimega Cape Horn ja Triinu ja Kristo toa nimeks oli Cape Verde. Muidugi ma just oma toa sinisest poolest ei teinud pilti, aga kahes seinas oli sinine tapeet, sametise mustriga. Super ilus ja hubane. Vannituba oli jälle kontrastselt kollane. Üldse mulle meeldis see, et jube osavalt oli kokku miksitud väga vana ja uus. Tekitas sellise värvilise ja hubase meeleolu.

Kuna me jõudsime kohale umbes viie paiku ja õhtusöögiajaks panime kella kaheksa, siis oli meil hea mitu tundi aega mõisaga tutvuda. Ma üritasin meenutada, kas ma olen kunagi üldse nii lahedas kohas käinud, aga ei suutnud meelde tuletada. Igal pool oli midagi uudistada ja vaadata, igale poole viisid väiksed käigud ja trepid. Võttis terve esimese päeva, et aru saada, kust kuhu täpselt saab.

Mis mulle küll isikliku maitse järgi ei ole, on need loomatopised, mis iga nurga peal vastu vaatavad. Natukene kahju oli neist vaestest ilvestest ja huntidest ja kobrastest ja kitsedest ja oinastest. Kuigi Kõuesse nad justkui lausa sobitusid sisse. Niimoodi me siis jalutasime ringi ja jaburdasime.

Kui oludega vähe tutvutud, siis viskasime meie tuppa siruli ja mängisime väikse raundi Reaalsuskontrolli mängu. Ma pean tunnistama, et see oli päris naljakas värk. Ma ei hakka ütlema, kes-mis kaardid sai, aga suudate vist ise ka need meie nelja peale ära jaotada

kahekesti

Eile rääkisime Kardoga, et kuna Mari pole, siis kavatseme me vähemalt poole päevani magada! Noh, suuga teeme suure linna, sest tegelikult lõime me silma kell 9 lahti ja selline tunne oli küll, et me oleme vähemalt kolm päeva maganud. Ega imestada pole siin midagi, sest tavaliselt ärkame me selle peale, et Mari vilgutab rõõmsalt laetuledega ja teeb meile diskot. Täna saime rahulikult põõnata, rahulikult ärgata, kohvi keeta ja telekat vaadata. Tavaliselt jookseme me mööda maja, ajame Mari taga, paneme talle riideid 3x selga, sest ta tahab need ära võtta. Üritame Marile süüa anda ja selle kõige keskel ka Lotega jalutada ja ennast korda teha.

“Nii imelik ja rahulik on,” ütles Kardo täna mõtlikult. “Ma juba kujutan ette, kuidas Mari su ema kell 6 üles ajas,” muigas ta kahjurõõmsalt. Ehhee, meie saime veel kolm tundi põõnata!

Eile just restoranis arutasime ka seda, et meil Kardoga väga seda kahekesti koos olemise aega pole üldse olnud. Esiteks me polnud nii kaua enne Mari sündi isegi koos, et üldse mõeldagi kokku kolimisele, siis ma jäin rasedaks, siis me läksime korraks lahku, siis leppisime ära ja alles siis mingi hetk kolisime me kokku. Millal, seda me muidugi praegu täpselt isegi ei mäleta. Viiendal kuul? Kuuendal? Ja siis Kardo töötas ka ju hotellis öövahetustes ja minu korter oli remondis ja me crashisime siin saunamajakeses ja no see ei olnud miski nagu päris elu, vaid ajutine elu. Ja mina muudkui paisusin ja paisusin ja paisusin. Ja siis me saime Mari ja enam me ei olnud kahekesti.

Ja sellest ajast peale oleme me elanud väga mitmekesi. Beebi ja kassidega ja väikelapse ja kasside ja koera ja seaga ka. Aga sellist grown up life’i, kus me mõlemad hommikuti ärkame ja kohvi teeme ja siis tööle lähme – see osa jäi meil natukene vahele.

Mitte, et ma midagi kahetseksin, sest elu on tegelikult läinud nii kenasti ja sujuvalt ja mõnusalt, aga nüüd on need korrad, kus Mari on mu emaga, kuidagi selle võrra erilisemad. Kui me kuskil ära oleme ise, siis see ei loe, sest puhkused ja asjad on ikkagi nagu selline mõnulemise osa elust ja ei ole selline tavaline ärkame-kaisutame-joome kohvi-sööme hommikust päev.

Aga täna meil on selline päev ja see on nii mõnus, kuigi natukene imelik on oma kohvitass lauale jätta ja mitte karta, et üks askeldaja sinna patareisid või paberipudi sisse poetab. Aga seda on tal aega homme ka teha, sest täna lähme me Kristo ja Triinuga Kõue mõisa puhkama

Kui tihti teil mehega sellised kahekesti olemise hetked on? Ja lapsetud – nautige, see on jumala mõnus! (Aga mitte nii mõnus, kui väikeste kleepuvate kätega pai ja kohupiimase suuga musu saada :D).

arvustus: restoran Spot

Triinu rääkis ükspäev, et restoran Spot kutsus teda sööma ja tema omakord kutsus meid Kardoga ka kaasa. No kui mulle pakutakse võimalust kuskil süüa, siis sellest mina kinni nabin, seega olime me Kardoga käpad. Eriti hästi läks sellega, et just ema helistas, et kas ta võiks täna juba Mari endale võtta, sest “tal pole midagi teha ja tahaks Mariga tsillida”. Tegelikult pidi ta Mari alles homme võtma, sest meie lähme Kõue mõisa, aga no läks siis sedakord nii, et Mari sai juba täna vanaema ja vanaisa juurde minna, nendega ringi rännata ja homme saab ta nendega vanavanaemale külla minna. Igal pereliikmel omad tripid, aeg-ajalt võib nii kah.

Igatahes kasutasin mina juhust ennast vahelduse mõttes üles lüüa ja avastasin, et ma ei saa enam kõhtu sisse tõmmata ja see on mingi viimase nädalaga paisunud nii suureks, kui mul Mari oodates oli mingi 15dal nädalal (siit näed pilti)… Natukene siis nutsin kodus, et ma olen nii paks ja midagi ei lähe selga, aga siis otsustasin, et mis seal ikka. Kui keegi küsib, siis ma saan öelda, et ma olen rase! Mitte, et keegi käiks ringi ja küsiks, et kle miks su kõht nii paks on, aga nüüd vähemalt ma saan öelda, et ma rase olen, mitte ei pea piinlikult lage vaatama ja ütlema, et noh ma ei tea, niisama paks olen. Ja no vist ei maksa ennast võrrelda ka toonase ajaga, sest siis oli ka mu alustamiskaal 15kg väiksem, nii et vast kõige hullem pole ka.

ajaloo annaalidesse siis, et säärane kõht oli ees 10+3 rasedusnädalal.

Muidugi nüüd ma suutsin täitsa kõrvale kalduda sellest, et tegelikult ma tahtsin ikka restoranist kirjutada, mitte oma kõhust rääkida. Seega, läksime siis kenasti restorani – esimene mulje oli hea. Selline hubane, soe ja mõnus. Tellisime endale kohe joogid lauda ja mina nüüd avastan mittealkohoolsete jookide maailma onju. Ma leidsin maailma parima rabarberilimonaadi, millesarnast ma poodides näinud pole. Kas keegi teist on? Igatahes mekkisin mina seda head märjukest, kuni teised shampaklaase kokku kõlistasid. Nende sõnul oli ka nende kihisev väga maitsev, aga selle suhtes ma pead anda ei tea, sest mina seda ei mekkinud.

Hinnaklassist rääkides ma pean tunnistama, et vanalinna restorani kohta ei ole hinnad üldse hullud. Pigem isegi täitsa keskpärased. Näiteks hiljaaegu ma vaatasin mingi resto Uus Kuus menüüd ja pidin hindade peale pikali kukkuma, seega Spot üllatas meeldivalt. Eelroad võtsime kõik erinevad, et me ikka teistelt ampsu küsida saaks.

Need on siis teiste eelroad. Kristol Foie Gras, mis maitses nagu väike pardipilveke ja oli jumala hea. Kardo krevetisalat, mida ta mitte kellegagi ei jaganud, aga mina suutsin ühe kreveti piistu lasta ja saan nentida, et oli ideaalselt küpsetatud ja siis Triinu-Liisi böff, mis maitses kõigile, aga mulle hakkas vähe vastu. Noh, minu maitseelistusi ei tasu praegu ka uskuda, sest muidu olen ma suur böffisõber.

[image error]

Ma alguses vaatasin, et mu kammkarbid on natukene põlema läinud pannil, aga tegelikult on seal peal vist mingi leivapuru, sest karbid ise olid ideaalselt küpsetatud – pehmed ja mahlased. Lisaks sobis see lillkapsapüree nendega jube hästi kokku. Oeh, kuidas  ma armastan kammkarpe, aga endal pole mul veel õnnestunud neid hästi teha kahjuks.

Siis oli meil natukene aega pilte teha ja teeselda, et me oleme suured sõbrad ja paarikesed, aga ega kaua aega poseerida ei olnud, sest mina avastasin, et mul on pea iga pildi peal deemoni nägu ja lisaks on Triinuga nii nadi pilti teha, sest mina võtan enda alla pildist 95% ja tema 5%.

Ühesõnaga varsti tulid meil pearoad lauda ja seal oli meil küll üsna ühine maitse. Mina, Triinu ja Kristo võtsime veisesteigi ja Kardo ainukesena põdraliha. Ma pean tunnistama, et Kardo põder maitses mulle natukene rohkem, aga asi võis olla selles, et vaht minu prael nägi välja, nagu keegi oleks sellega enne duši all möllanud. Teenindaja sõnul oli tegemist siiski puljongivahuga, mis tegelikult on päris huvitav viis garneeringuks, mina igatahes pole sellist asja enne näinud kuskil.

Peale pearooga olid meil kõhud muidugi koledamal kombel täis saanud, aga mina pidin muidu veel ikka teed ja kohvi ja limonaadi peale rüüpama, et ma kohe kindla peale ägisedes saaksin koju minna. Aga enne kui me koju läksime pidime me ju veel magustoite ka proovima, sest kuidas me muidu ikka restoranis käime, kui suud magusaks ei saa.

Minu valikuks oli kohe crème brûlée, sest see on mu lemmik magustoit maailmas, kui seda õigesti teha. Pealmine suhkrukiht peab ikka praksuga katki minema ja sisu peab olema siidjas. Kui sisu meenutab munaputru, on see kahjuks üleküpsenud, nagu mul hiljaaegu ühes teises restoranis juhtus. Maitse jääb muidugi samaks, aga kõige mõnusam on ta ikka selle kombona: krõbe suhkrukoorik ja siidjas sisu. Just selline ta Spotis oligi. Jess!

Teiste magustoidud olid ka head ja nägid nii lahedad välja, aga ausalt öeldes oli mu kõht nii täis, et ma ei suutnud enam isegi mitte neid häid ampse vääriliselt hinnata, sest lihtsalt ei mahtunud sisse. Kõik aga sõid mõmisedes, seega vast oli hää kraam.

Ühesõnaga: koht on super hubane, hinnad keskmised, teenindus väga sõbralik, toit maitsev, joogivalik suur ja Kardo palus kindlasti juurde lisada, et WCd olid ka hästi ilusad! No juhuks, kui kedagi selline osa restoranist ka huvitama peaks. Ja no kõige parem oli meil muidugi seltskond, aga see kahjuks tuleb teil endal kaasa võtta