Mariann Kaasik's Blog, page 255

rasedusest ja vankritest

Ma ei saa aru, kuhu see aeg lippab, sest eile ütles mu telefon, et täitunud on 15. nädal. Naljakas on see, et ma Mari ajal teadsin iga päev täpselt, et mitmes nädal mul käimas on ja isegi need + päevad otsa, aga nüüd ma ei mäleta nagu üldse. Vanasti aitasid ehk kaasa ka miljon äppi, mis mu telefonis oli, aga nüüd ma kustutasin nad kõik ära, sest nad ei ole kuigi tarvilikud. Selles suhtes, et mul pole igapäevaselt tarvis teada, et kas beebil arenevad täna silmalaud või mitte ja seetõttu ei viitsi ma ka igasugustelt äppidelt sadat meeldetuletust saada. Kui keegi oskaks mulle soovitada mingisugust head rasedusäppi, siis prooviks hea meelega.

Muuseas, ma käisin Beebicentris natukene ringi vaatamas ükspäev, sest nad on ühed mu koostööpartneritest ja seal poes on igasugust head kraami. Tegelikult ma käisin neil ühtesid vankreid näppimas, mida e-poes veel isegi ei ole. Igatahes on seda vankrit kolme mudelit: active, prestige ja classic.

Ühe classic mudeli küljes oli selline lahe seisulaud, mille nimi peaks siis olema….istelaud? Tundub igatahes palju mugavam asi ja ma isegi ei tea, ehk oleks Marile ka oktoobris sellist vaja? Kui suured lapsed muidu seisulauda kasutavad? Istuda on kindlasti palju lebom, kui kuskil seista. Jälle kodukalt ma seda veel ei leia, aga see neil päris uus asi ka, nagu ma aru sain.

Nagu näha, siis classic ja prestige näevad mõlemad üsna sarnased välja, erinevus on ratastes ja prestige on natukene luksuslikuma välimusega. Mõlematel on aga super kinnised esiosad, et beebile vankrisse tuult ja külma ei tuleks. Ma tegin omast arust käruosadest ka pilti, aga ma ei tea, kuhu need kadunud on…Igatahes on kaare peal lukud, millega saab selle väga suureks teha. Mul baby joggeril on ka selline suur kaarvari ja see on ülimugav.

Kolmandaks siis minu lemmik – active. Kuigi need kõik kolm on ilusad ja mõnusalt vetruvad ja üsna kerged, siis active rattad on ülimugavad manööverdamiseks ja esimesed rattad pole ka jube väiksed, nagu tavaliselt neil olema kipuvad. Lisaks on minu jaoks pluss see lahe muster – mulle meeldivadki natukene omanäolisemad vankrid.

Ühesõnaga, keda huvitab, siis Delta Plaza Beebicentris on need vankrid täitsa olemas ja minu meelest päris hea hinnaga (500 euri ringis) ja ilusad kah. Ma muidugi ise ei suutnud veel ära otsustada, et kas ma mõnda neist ka enda uuele beebile tahan, sest ma vist enne vaatan veel ringi, kui mingi otsuse ära teen. Ma ei saa üle ja ümber selles, et ma tahaks midagi “teistsugust”, mitte täitsa tavalist.

Loomasõber Aivo armastuse pealt raha ei teeni

Mõni aeg tagasi ilmus Naistelehes üks looke, mida ma kuidagi südamest välja ei saa. Kopeerin selle siiagi:

***

Aivo on mees, kes pole kunagi veterinaariharidust saanud, kuid aitab oma kätetööga paljusid Eesti koeri ja seda täiesti tasuta. Nimelt teeb mees invaliidistunud koertele liikumisvankreid.

Albu vallas, Sõstra talus elab Aivo Sihvart koos oma suure perekonnaga. Väike majakene suudab endasse mahutada nii elukaaslase Tiia ja nende kolm lastki. Väike kuueaastane Tuuli harjutab parasjagu köögilaua taga usinalt kirjatehnikat, 19-aastane Tiina hoolitseb tagatoas jäneste eest. Aivo sahmib ringi ja Triinu pole parasjagu kodus. Kuid sellegi poolest on maja siblimist täis, sest majas elab veel viis koera, kellest kolm on Iiri hundikoerad. Kes seda tõugu näinud, mäletavad seda kindlasti, sest need koerad on küll maakeeli lausa hobusemõõtu.

Lisaks on majas kaks pisemat koera, kaheksa kassi, kaheksa jänest, kaks deegut, üks tsintsilla ja kaks kana. Ei tasu vist lisada, et pererahvas on suur loomasõber. Samas tahtlikult on ostetud vaid üks, peretütre väike taksike. Teised loomad on Aivo juurde sattunud kõik juhuse tahtel. “Ma olen nad kõik ära päästnud. Viimased olidki Stella ja Skepper, kes tulid ühest mõisast,” seletab Aivo pahaselt, et loomi antakse ikka väga kergekäeliselt ära. “Nemad olid omaniku jaoks liiga vanad,” ohkab ta. Aivo juures on aga suured koerad väga rahul ja teiste loomadega on suhted rahulikud.

Kes on alfaisane?

“Koertega on ainult üks asi – pead neile selgeks tegema, kes on alfaisane,” seletab mees innukalt. Jah, kuigi koerad on Aivost suuruselt peajagu üle, kuuletuvad kõik talle sekundiga ja vastu puiklemata. “Sellist tulemust saab vaid armastuse ja pühendumisega,” räägib Aivo, et mingisugusesse füüsilisse karistamisse tema ei usu. “Alfaisane ei pea näitama jõudu, vaid kindlameelsust,” teab mees täpselt, millest ta räägib.

Aivo enda lapsepõlv oli üsna kurb, nimelt kasvas poisikene kuni täisealiseks saamiseni lastekodus. “Sellegipoolest olen ma terve elu loomade keskel kasvanud,” on Aivo eluteele tänulik. “Meil lastekodus oli koolidirektoril koer, kes oli väidetavalt hirmus kuri ja kõik kartsid teda. Kui koer pojad sai, lükkasin mina selle sama koera eest ära ja pugesin kuuti, et poegi vaadata. Kõik, kes läheduses olid lausa tardusid hirmust. Kartsid vist, et koer rebib mu tükkideks,” naerab mees lustakalt. “Koer ei teinud mulle mitte midagi. Mina vaatasin pojad üle ja läksin rahulikult minema. Pärast tuli veel direktor küsima, et kuidas ma koera ei kartnud. Selle peale vastasin mina, et kurje koeri pole olemas, on ainult halvasti kasvatatavad koerad,” muigab Aivo nüüd, et väikse poisi kohta oli tal üsna kõva suuvärk.

Aastaid hiljem sai Aivo Viiratsi lastekodu läheduses asuva loomaasti abiks. “Ega see ei olnud selline nagu tänapäeval on kassidele ja koertele mõeldud. See oli rohkem selline karja ja talliloomade arst. Aga mina sain seal kuidagi abiliseks,” kiidab Aivo, et mida aeg edasi, seda tähtsamaid ülesandeid talle usaldati. “Sain loomadega väga hästi läbi, seega sain hakata hobuste eest hoolitsema, tiinestama, ratsutama,” loetleb ta. “Selle sama arsti käest kuulsin ma esimest korda ka sellisest haigusest, et koeral võivad tagajalad alt ära kaduda, aga siis ma sellele eriti tähelepanu ei pööranud. Too jutuajamine meenus mulle alles aastaid hiljem,” meenutab Aivo.

Elupäästja koer

Nimelt neli aastat tagasi jäi Aivo koer Liisi väga haigeks. “Ta oli sellel hetkel kaheksaastane ja suure koera kohta on see päris kõrge iga.” Nõnda juhtuski Liisil nii, et tagajalad ühel hetkel enam ei töötanud. “Käisime arstil, aga tema sõnul ei olnud võimalik koera enam päästa ja soovitas mul Liisi magama panna,” räägib Aivo sellest päevast ohates. Magama panemine ei olnud Aivo maailmas aga isegi mitte variant, sest kuidas sai ta tappa koera, kes oli tema elu ennastohverdavalt päästnud?

“Ma töötasin kunagi öövalves, kui sain kätte ühe varganäo. Olin juba politseigi kutsunud ja nemad kohalegi jõudnud, kui äkki haaras varganägu noa ja tahtis mulle nuga anda,” jutustab Aivo, et enne kui keegi ruumis olnud inimestest jõudis isegi toimunust aru saada, oli Liisi mehe käest juba kinni haaranud ja ta eemale lohistanud. “Alles siis märkas politsei, et mehel oli nuga näes. See koer päästis mu elu!” seletab Aivo, et sellest hetkest teadis ta, et see koer on tema sõber ja kaaslane terveks eluks ja see elu ei tohtinud teps mitte lühikeseks jääda

“Siis ma hakkasingi uurima, et kuidas need invaliidivankrid koertel on,” räägib loomasõber, et hindasid nähes pidi ta peaaegu ümber kukkuma. “Need hinad olid niii kõrged, et selle raha eest oleks juba auto saanud! Suurele koerale oli abivahendi hind lausa1000 eurot ja see oleks minu sissetuleku juures olnud jumala mõeldamatu.” Nõnda otsustas Aivo, et proovib ise ühe säärase abivahendi valmis meisterdada, sest koera suhtes alla anda ta ei soovinud ega suutnud.

Aivo teadis, et tegelikult ei ole enamike koerte probleem mitte halvatus, vaid see, et seljanärv tuleb diskide vahelt välja ja teeb koerale haiget. Kuna aga rakmed lubavad koeral olla õiges asendis, liiguvad diskid ise uuesti lahti ja lubavad närvil alla tagasi langeda. Seda silmas pidades, hakkaski Aivo oma koerale ise abivahendit tegema.

Paar esimest läksid küll aia taha, aga lõpuks sai Aivo valmis sellise, mis Liisile hästi sobis. “Liisi kasutas  seda umbes pool aastat ja siis tervenes! Diskid läksid lahku, närv vajus tagasi ja koer saigi terveks! Ta elas veel neli aastat peale seda ja kuni elu lõpuni jooksis, oli rõõmus ja tubli täisvõimsusel koer,” naeratab Aivo siiani mõtlikult oma koera meenutades, kelle pilt tema kööki ehib.

Armastuse pealt raha ei teeni

Mõni aeg tagasi märkaski Aivo, et Facebooki grupis “Koerainimesed” oli juttu samast haigusest. “Mingi taksikoera omanik tahtis osta enda koerale abivahendit lausa 400 euriga!” Selline summa tundus Aivole liig ja kuna oskus oli juba olemas, lubas ta naisele koeravankri teha lausa puhta muidu. “Taksidele pole just lihtne seda teha, sest nad on jube siblijad tüübid. Madalad ja väiksed koerad, kelle kehaehtitus on hoopis teistsugune. Aga ma mõtlesin proovida ikkagi, sest ma tean hästi, kui palju saab üks inimene koera armastada.” Nõnda tegigi Aivo katse-eksitus meetodil   mitu-mitu  varianti, kuni lõpuks õige valmis sai. “Kui ma vaatan, kui palju asjad maksavad….Ma ei oskagi midagi öelda! Miks võtta nende pealt, keda me armastame? Muidugi inmene maksab ennast hulluks kui vaja, aga see pole aus. Armastuse pealt raha teenida pole aus!” põrutab Aivo.

“Nii hakkasid need kliendid tulema,” naerab Aivo, et kuigi ta raha ei küsi, on inimesed ju ikkagi kliendid. “Kui ma tegema hakkasin vankreid, siis ma arvasin, et ehk aastas 10 tükki teen, et see pole ju probleem teha. Aga nüüd kuus  teen lausa 3-4 tükki ja see pole nii lihtne,” ohkab Aivo, et inimestele ta ära öelda ei taha, sest muidu jääb ju mõni koerakene sootuks abita. “Ei tea, kas saab nii öelda, aga õnneks olen praegu töötu ja tänu sellele rohkem aega inimesi aidata,” muigab ta mõrudalt.

Õnneks suur osa materjale tuleb Aivoni taaskasutuskeskusest ja inimeste enda käest. “Kuigi ma raha ei küsi, siis inimesed ikka teinekord annetavad. Selle eest ostan siis neete, metallikruvisid, puuriotsi, nahkasid. Loomanahka ma muidugi põhimõtte pärast ei kasuta,” seletab ta. Nõnda juhtub, et teinekord maksab Aivo lausa ise pealegi, et võõrastele koertele parem elu tagada.

“Loomade aitamine on mulle väga oluline, sest see emotsioon, mis ma saan, kui omanik kirjutab, et koer on nüüd terve või sai liikuma, see on hindamatu!” Aivo palub kõiki, kes tema käest abi saanud on, alati tagasisidet saatma, sest edulugudega on tal endal tore kursis olla ja kui edu pole veel olnud, tahaks Aivo teada, mida muuta ja teisiti teha. “70% koertest on siiani terveks saanud!” rõõmustab ta.

Kõige südamelähedasem lugu oli Aivole üks venenanna spanjeliga. “Üks koerainimene soovitas talle mind. Kui see naine mulle rääkis, kuidas ta oli võlgu võtnud ja koera eest niimoodi kõik oma raha  kaotanud, see liigutas mind väga Ta spanjel oli ta elu ja keegi ei tohtinud tulla tema ja koera vahele!”. Aivo aitas naist hea meelega ja palus isegi enda Facebooki sõpradel koera eest palvetada ja tema peale mõelda. “Enne seda oli koer ligi aasta jalutu, kuni ta sai vankrisse, see oli oktoobris. Täpselt jõululaupäeval hakkas koer kõndima!” räägib Aivo, et see tunne oli lihtsalt imeline.

Foto: Kalev Lilleorg

Rasked ajad

Kahjuks on Aivol aina raskem inimesi ja loomi aidata. Seda kõige materjaalseimal põhjusel – raha. Tööruumid, kus Aivo toimetada saab, on pimedad, külmad ja ausalt öeldes on täitsa üllatav, et seal midagi üldse tehtud saab. Seinapragude vahelt on töölauale tuisanud lumi ja materjalid laua külge külmunud, kuid sealsamas nokitseb Aivo iga päev tunde võõraste loomade elude parandamiseks vankreid teha.

Selle pärast tahakski Aivo ehitada kuuri, sest ehitusoskust tal on. “Selle jaoks oleks aga vaja ehitusmaterjali või konkreetselt raha. Sinna läheb vaja palke, prusse, lauda, villa, uksed, aknad, katusematerjal,” loetleb ta. “Ma tegin isegi eelarve. Saaksin ehitada 20 ruuduse kuuri, aga see läheks ilma katusematerjalideta maksma ikkagi 6000 eurot, mida meil praegu kuskilt võtta pole,”ohkab Aivo, et pere rahalised seisud on praegu väga keerulised.

Nimelt avastati Aivo naisel jaanuaris raske haigus, mille tulemusel peab naine käima iga päev 30 kilomeetri kaugusel dialüüsis. “Hetkel oleme seisus, kus bensiiniraha pole, autole kindlustus tegemata ja… Tiia võtab siis Tuuli kaasa ja proovib iga päev häälega edasi-tagasi käidud saada,” mainib mees peale pikka pausi. Muud varianti perekonnal lihtsalt pole. “Riik maksab sellisel juhul transpordikulusid kinni küll, aga seda aastas vaid 50 euro jagu, millest ei piisa. Elada on ju ka vaja…”.

Aivo muutub nukraks ja seletab, et naine, kes on tema suurim abi ja tugi olnud koertevankrite loomisel, peab hetkel palju läbi elama ja see on raske kogu perele. Eriti muidugi lastele. “Tahaks, et ta ravi saaks, aga isegi opile ei saa enne, kui inimese hambad korras on. Aga mille eest seda teha?”Aivo ei tea ja ükski riigiametnik ei ole talle ka osanud vastata.

Mees ei taha lõpetada loomade aitamist, kuid paraku on asjad nii, et inimesed tulevad nende peres ikka eelisjärjekorras, seega oleks Aivo väga tänulik, kui kõik loomasõbrad kannaksid raha tema MTÜ Jooksev Koer kontole. Lisaks võtab Aivo hea meelega vastu ka igasuguseid ehitusmaterjale, mis head inimesed talle toovad!

Pangaarve: IBAN EE732200221058587998 SWIFT HABAEE2X. MTÜ Jooksev koer. 

laps ja loomad

Erinevalt minu lapsepõlvest, on Mari saanud kogu aeg loomadega kasvada. Kassid teda alguses ei huvitanud üldse, nüüd tundub Kurg talle jube armas, aga ta ei jookse eest ära ega tee ka mingisugust muud nalja. Seega teda nähes Mari ainult piiksub heldinult ja tahab teda padaja kasutada. Natukene aega laseb Kurg ennast nunnutada, aga mitte eriti kaua, sest kuna Mari talle süüa ei anna, siis on ta Kurele üsna kasutu. Ütleme siis nii, et neil on selline kaugete sugulaste suhe, kus üks arvab, et teine on jube armas ja teine arvab, et esimene on jube tüütu.

Milviga olid Maril suhted sellised, et midagi huvitavat see seamürakas Mari meeles vist teha ei osanud, aga eks Mari oli ka väiksem siis. Enamasti seisnes nende sõprus selles, et Mari lasi Milvil enda käest toitu ära võtta ja vastutasuks lasi Milvil enda otsas turnida.

No ja nüüd on Mari elus Lotte, kes on tema suurim mängukaaslane. No kohe päriselt mängivad nad iga jumala päev mitu tundi. Mari viskab Lottele palli, siis vedelevad nad maas ja Lotte naksab Mari igalt poolt ja Mari muudkui naerab selle peale. Mõnikord Mari võtab midagi head, näitab seda Lottele ja jookseb siis eest ära, et Lotte teda taga ajaks. Vastutasuks annab ta Lottele kogu aeg pool oma sööki. Ühesõnaga on nad suurimad sõbrad ja kuigi Lotte on vahepeal jube tüütu, siis seda ma võin öelda, et teineteist armastavad nad väga.

Jah, mõnikord teeb emb-kumb teisele kogemata haiget, aga meelega ei tee nad seda kumbki. Mänguhoos ikka juhtub. Seetõttu ongi Mari teinekord kriibitud ja sinikaid täis, sest iga kord kui Mari lasteaiast tuleb, on Lotte nii rõõmus, et lükkab Mari kohemaid pikali ja lakub teda pealaest jalatallani. Jah, ma keelan teda küll, aga Mari on sellega juba nii harjunud, et kui koju tuleb, siis seisab kohe vastu seina, või kui näeb, et Lotte tuleb, siis viskab ise siruli maha ja ootab teda naerdes.

Kas teie peres on loomi? Kuidas lapsed nendega läbi saavad? Või kas teil oli lapsena loomi?

tänane ämmaemanda visiit

Täna oli siis üle pika aja jälle ämmaemanda juures käimise aeg ja loomulikult ei suutnud ma selle peale tulla, et oma rasedakaartigi kaasa võtta. Aasta rase, eksole. Ma isegi ei mäletanud, et mis nendel suvalistel ämmakavisiitidel tehakse, teised rasedad pakkusid, et mõõdetakse emakapõhja ja kuulatakse doppleriga, aga mul mõõdeti ainult vererõhku ja kaalule pidin ka astuma. Taevased kaalujumalad on minu poolt ja kaal on veelgi langenud, hetke seis on 63.3 kilo.

Ülejäänud ajast lobisesime niisama igasugustest teemadest. Või noh, ikka rasedusest ja sünnitusest ja lastest. Esiteks tuli jutuks see, et ma suutsin lõpuks oma digiloosse sisse logida ja vaadata, mis seal mu sünnituse kohta kirjas on. Ma olin juba ammu tahtnud vaadata, mis seal on, sest ma olin kuulnud lugu, kuidas üks sealt välja luges, kuidas tal lapsel oli 2 korda nabanöör ümber kaela mässitud olnud, aga ta ise ei teadnud sellest miskit. See on muidugi vist päris haruldane näide, sest mul oli seal ainult paar lauset, et ala sündis elus tüdruklaps ja lisaks oli sinna kirjutatud, et mulle oli kaks lahkliharebendit! Ma tean küll, et mis see lahkliha on, see on see ala mis on su kahe … augu vahel onju. Ja kuigi ma tean, et mind õmmeldi küll, siis ma ei küsinud tol ajal, et täpselt kust nad mind nõeluvad. Kodus ma muidugi vaadata ei tihanud, seega sain alles paar kuud hiljem uurimise käigus aru, et sünnitusel oli mul maakeeli kaotsi läinud üks sisemine mokake.

Kuna siin oli kaks varianti, et kas Mari sündimise päeval lippas ringi mokavaras, või siis järelikult õmmeldi mul miskipärast üks mokk poole väiksemaks, siis ma arvasin, et tegu on siiski teise variandiga. Nüüd olin ma päris segaduses, sest mokk ja lahkliha on teineteisest ikka üsna kaugel ja kui mul lahkliha õmmeldi, siis kes kurat mu moka kaasa võttis ja mis põhjustel? Ämmakas siiski arvab, et digiloos on mingi viga, sest kuna ma peale sünnitust ikka istuda sain ja kodus lausa paar päeva hiljem fitnesspallil kargasin, siis arvatavasti ei olnud mu vaesel lahklihal siiski ühtegi rebendit ja tegu oli siiski hariliku mokaprobleemiga.

Jah, ma kirjutasin just kaks lõiku omaenda sisemisest häbememokast.

Lisaks kasutasin ma juhust ja küsisin oma ämmaka arvamust raseduse ajal alkoholi tarvitamisest ja tema sõnad olid: ei mitte ühtegi pokaalikest ei maksa endale lubada! Jah, erinevad raamatud ja arstid räägivad eri juttu, aga minu ämmakas arvas, et kui see pokaalike juba sind ennast paneb teisiti tundma, olenemata sellest, kas sa tunned ennast olevat purjus või mitte, siis kindlasti mõjub see ka lapsele ja tema sellist asja heaks ei kiida. Vot, teile siis ka infoks, kes te arvasite (nagu ka mina enne), et pokaalikene toidu kõrvale on rasedana aeg-ajalt täitsa okei.

Meil tuli jutuks ka see, et mõned ämmakad ütlevad suitsetavatele rasedatele patsientidele, et maha tuleks jätta järk-järgult ja et korraga maha jätmine on lootele väga halb. Uskuge mind – see on mingi väga kaheldava väärtusega müüt, sest mitte mingil juhul ei saa suitsetamisest loobumisega kaasnev “stress” olla beebile hullem, kui tema igapäevane mürgitamine tubakasuitsuga. Seega minu arst on rääkinud – ei mingit järk-järgult loobumist* ja ei mingit veini mekutamist.

Seega, kõik kes tundsid muret, et ma oma eelmise teemaga kuidagi provotseerida üritasin, ma ütlen kohe ära, et tegemist oli lihtsalt suvalise heietusega mingist mõttest, mis mulle pähe kargas. Ma leidsin, et on huvitav ära mainida, et kuigi ma Mari oodates ei võtnud seda paari pokaali nii tõsiselt, et praeguseks on mul kujunenud isiklik suhtumine, et raseduse ajal nulltolerants alkoholi. Ja ma ei ürita sellega midagi tõestada, või välja vabandada – lihtsalt nii see on kuidagi läinud, et nii ma seekord tunnen ja arvan. Ja nüüd ma saan lihtsalt rõhutada, et kui te ka minu kombel arvasite, et suva see pokaalike, siis noh, nüüd teate, et näiteks minu ämmakas arvab, et pole ta nii “suva” midagi ja ehk jätate ka teie siis selle väikse pokaalikese võtmata.

Siinkohal tekkis mul mõte, et huvitav, kas see vein maitseb peale 9 kuud siis ERITI hästi, või hoopis vastupidiselt ja halvasti?

Ühesõnaga, visiit oli tore ja informeeriv, aga kahjuks ma sain täna teada, et minu ämmaemand Triin teeb ainult raseduse jälgimist ja sünnitusi vastu tema ei võta. Kuna me Kätuga arutades jõudsime järeldusele, et eelmine kord ei olnud mul kõige sobivam ämmakas, kellega klappinud oleks, siis arvas Triin, et 30daks nädalaks peaks ma ära otsustama, et kas soovin võtta tasulise ämmaemanda, kellega oleks mõnus klapp ja sünnitus selle võrra lihtsam. Kas keegi oskab ITK’st soovitada ämmakaid? Ja no lihtsalt nime kirja panemine soovitusena ei aita nagu üldse

esimesed rasedusasjad

Käisin täna Relaxmomis endale nuudelpatja ostmas, sest mul on muidu niii ebamugav magada. Jah, mul pole mingit suur kõhtu ees, aga selle padjaga on ikka sada korda mugavam. Ma mäletan seda juba Mari aegadest, kuigi siis ma soetasin selle padja tunduvalt hiljem.

Mul on väike võrdlus ka olemas, et eelmine kord oli mul graanulitega padi, aga sellega juhtus mõne ajaga nii, et see vajus tühjaks ja lössi. Mina ei tea, kuhu need graanulid sealt seest kadusid, aga seekord on mul selline tavaline täidisega padi, mis tundub hetkel palju mugavam. Ja alguses ma vaatasin, et issand kui imelik ja pikk, siis nüüd ma tean miks. Et ma saaks selle sisse ennast kerra tõmmata! Supermugav.

Ma ütlen ausalt, et ma ei suuda ära oodata, et ma sellega täna öösel põõnata saaks. Ma kasutasin seda testimiseks teleka ees ja mu olek tundus vist nii mugav, et Lotte otsustas ennast minu peale kerra tõmmata.

Lisaks skoorisin ma endale mõnusad rasedasukad, mida ma saan poolde kaenlaauku tõmmata. Kahjuks valisin ma nii väikse deniga püksid, et need on raudselt paari päevaga kuskilt katki. Praegu muidu midagi muud vaja polegi, kui siis ainult mingit mugavat rasedapesu, aga see on tulevikumuusika.

kes see Mallukas veel on?!

Viimasel ajal on kollasel meedial tekkinud komme siit blogist muudkui mingisuguseid uudisnuppe vormida. Sellega muidugi kaasnevad ka sellised võrratud asjad, nagu anonüümsed netikommentaatorid. Neid on muidugi igal pool (siin blogis ka), aga kui kuskil meedias ilmub minust artikkel, luban ma endale alati, et mina neid kommentaare ei vaata. No aga kuidas ma siis ei vaata, kui leht näitab, et seal on lausa 40 kommentaari. Mis seal kirjas on? Terve mõistus ütleb küll, et mis sa seda neljakümmet kommentaari sõimu ikka loed, aga see on nagu selle keele vastu külma posti panemist. Kõik ütlevad, et ära pane, aga sa ikka paned, sest tahaks näha, mis siis saab. Iroonilisel kombel ei ole ma kunagi oma keelt vastu jäist posti pannud, aga kui juba artikkel ees lahti on, siis vajutan küll teinekord kommentaariumi peale ja no mis seal vastu vaatab, on üldjuhul sama.

“KES SEE MALLUKAS VEEL ON?! MIKS TEMAST SEE ARTIKKEL TEHTUD ON?”

Nojah, kuigi ma ise tean, kes ma olen, siis küsimuse teine pool on ka minu meeles mõlkumas, et miks. Aga kommentaarist endast ma ei saa hästi aru, sest kui mina tavaliselt ei tea, kes keegi on, siis ma googeldan selle inimese nime, või kui mind ÜLDSE ei huvita, kes ta on, siis ma lihtsalt ei avagi seda “uudist” ja kõik.
“STAARblogija? Miks ta ennast STAARBLOGIJAKS kutsub?”

Mina muuseas ei ole kunagi kuskil käinud ja rääkinud, et mu nimi oleks staarblogija, sest mu nimi on passi järgi ikka Mariann. Mul ei ole õrna aimugi, kust see staarblogija tiitel tuleb, aga natukene naljakas on see, et inimesed arvavad, et ma ise nii kangesti tahan, et mind nii kutsutakse. Päriselt, ei ole huvi olla staarblogija, olen hea meelega niisama Mallukas edasi.
“Blogil hakkavad vist klikid väheks jääma, miks muidu see mõttetu artikkel siin on?”

Ma ütlen käsi südamel, et kui ma saaks neid kuidagi takistada enda blogi põhjal artiklite tegemise, siis ma teeksin seda kohemaid. Mul ei ole mingisugust “klikipuudust”, et mul oleks vaja mingeid vihaseid troppe siia blogisse uitama. Mulle piisab sellest, kui siin käivad need, kes alati käinud on ja muud mulle tarvis pole. Kahjuks ütleb mingisugune seadus, et avalikku infot võib kasutada ja kuna see blogi on avalik, siis võib meedia selle infoga teha, mida soovib. Mul ei ole siinkohal midagi vastu öelda võimalik. Eriti naljakas on see, et mulle tundub mõndadest kommentaaridest, et nad justkui arvavad, et ma ise selle sinna avaldamiseks saatnud olen, et kuule, elu sündmus on toimunud! Ma värvisin juukseid/raseerisin jalgu/tegin endast pilti/paitasin kassi, PLIIS tee lugu!
“Mina küll selle Malluka blogi ei loe, see on nii mõttetu! Näiteks täna ta kirjutas oma mõttetust rasedusest ja mõttetust veinijoomisest ja eile kirjutas ta mõttetust juuksevärvimisest ja üleeile oli ta veel eriti mõttetu, sest ta esimene postitus rääkis mingisugusest Powerlifting Barbiest ja kirjutas veel mingisuguse restoraniarvustuse sinna otsa!”.

Mhm, ilmselgelt “ei loe”. Ma olen enne ka mõelnud, et miks nad siia siis lugema tulevad, kui nii vastik on hingele mu tegemistest osa saada. Mingisugune mulle tundmatu massohismi vorm vist….Äkki mul on see sama vorm, kui ma need kommentaarid avasin :D?

rasedus ja pokaal veini

Mulle tundub, et ma ootasin Mari nii kaua aega tagasi, et ma isegi ei mäleta täpselt seda aega, küll aga ma mäletan seda, et raseduse ajal ma aeg-ajalt klaasikese veini toidu kõrvale ikka jõin, kui kuskil väljas söömas käisime. Muidugi ma ei suuda meenutada, et mis ajal ma seda täpselt tegin? Et kas nii alguses ka, kui ma praegu rasedusega olen? Või millalgi keskel? Lõpus? Issand ma ei tea, igatahes fakt on see, et mingitel hetkedel jõin.

Nüüd ma lihtsalt ei taha. Mul reaalselt ei ole mitte mingisugust alkoholi isu ja kuigi punane vein maitseb kindlasti sama imeliselt kui enne, siis ma lihtsalt ei tunne mingit soovi veini juua. Ma ei saa muidugi välistada, et mul nüüd selle raseduse ajal ka hull õlleisu peale ei tule, aga ma mäletan seda päris hästi, et Baltika 0 maitseb enam-vähem nagu päris asi, seega ka õlle ma rüüpama ei hakka.

Naljakas on see, et ma Mari ajal hullult surusin peale seda arvamust, et on jumala okei juua veini (no ja tegelikult ongi, kui seda mõistuse piirdes teha) ja kuidagi tulihingeliselt ärritusin, kui keegi ütles, et vot tema ei võtnud raseduse ajal tilkagi, sest mis see 9 kuud ikka alkovaba olla on. Ma ei tea, ju siis tundus mulle, et nad kuidagi ütlevad, et nad on minust paremad emad? Või et nad ONGI paremad, sest suudavad oma veiniihad vaka all hoida. Ma ei tea, igatahes jube südamesse võtsin neid kommentaare ja tundsingi ennast vähe kehvemini. Muidugi ma ei saa aru, et miks ma siis üldse seda vähest veinijoomist kuulutasin või miks ma seda üldse tegin, kui ma sellega kaasnevata arutelu ja kriitikat ära ei kannatanud, aga no kes seda enam mäletab.

Mul on tunne, et ma olen lihtsalt vanaks jäänud, aga no ei taha enam. Ei viitsi. Ja see alkoholivabaks minemine tuli ka tegelikult nii sujuvalt, sest kuna ma hakkasin trenni tegema ja tervislikult sööma, siis juba enne rasedusest teada saamist jõin ma tunduvalt vähem alkoholi, sest ma teisendasin kõik veinipokaalid kaloritesse ja nõnda tundus jube suur raiskamine 2 tundi jõusaalis rassida ainult selle jaoks, et saaks pudeli veini sisse kulistada.

Muuseas, minu viimane veinitamine oli koos mu parimate sõbrannadega ja vägagi meeleolukas. See oli täpselt päevakene enne mu positiivse rasedustesti tegemist ja SEE postitus ongi vist kirjutatud mingi tund aega enne seda, kui mul lambist tuli mõte rasedustesti teha, kuigi ei olnud kaugeltki mitte õige aeg ega miskit. Aga noh, see tundub kõik nii jube ammu aega tagasi olevat. Samas kui ma praegu arvutan, siis tegelikult tähendab see vaid seda, et ma olen alkovaba olnud kaks kuud ja 15 päeva, mis pole enamike jaoks vist kuigi märkimisväärne aeg, aga mina pean tunnistama, et olin enne paras veininina ja nii kaua ma oma kalli punase imejoogita pole iidamast-aadamast olnud.

Eks näis, mis juttu ma siin poole aasta pärast teile räägin, aga praegu on minu ainsaks alkoholiks kogemata sisse joodud alkoholivaba Fizz siider, mis Kätu tõi, kui ta külas käis. Alles siis kui purk tühjaks sai, avastasime me, et seal sees oli päris korralik promill. Ma ei mäletagi, kas 1.2 või 1.7. Igatahes enam ma seda ei osta ega joo. Miks nimetada midagi ALKOHOLIVABAKS, kui seal sees on alkohol?

Mis mind ajendas seda postitust kirjutama oli see, et ma eilses postituses mainisin, et mult küsiti poes dokumenti. Kuna seda teadupärast küsitakse siis, kui osta näiteks alkoholi või suitsu, siis tormaski kohe üks kommenataator uurima, et mis ma ostsin viina või? Ise rase!

Muidugi ma oleks võinud osta viina, sest viinaga saab teha viinasokke ja üldse oleks hea, kui igaks juhuks oleks kodus pudelike viina olemas. Mul äkki ongi, ma ei tea, sest ma pole ammu sügavkülma vaadanud. Samuti saab viinast teha lahedaid pipraviinasid ja muud säärast, näiteks kellelegi kingituseks või no üldiselt ma võiks ju osta endale ükskõik, mis eesmärgil pudeli viina ja kelle asi oleks üldse silma pilgutada selle peale, sest kuna ma ei ole maailmas ainukene inimene ja ostmisega ei kaasne ka kohustus see kohe sisse juua.

Tegelikult ma ostsin Kardole pitsat ja kaks õlle, et ma saaks koju tulles ukse peal öelda, et tsau Kardo, ma tõin sulle pitsat, õlle ja blondi naise!

Aga eks edaspidi ostan ma alkohoolseid tooteid maskeeringus. Näiteks panen ette kunsthabeme või maskeerin ennast pensionäriks. Lihtsalt teile teadmiseks, et ma ei joo seda, mida iganes ma osta võin. Isegi kui ma olen pensionäriks maskeerinud

mina ja “Powerlifting Barbie”

Ühes blogijate grupis tekkis idee, et blogijad võiksid teha enda lemmikasjade vahetust. Kuna nii mina kui Anne olime käpad, siis juhtuski nii, et tegime teineteisele paki. Ja kui Anne pakkus, et ta tuleb mulle külla pakki ära tooma, siis ma suutsin alguses nõusse jääda ja siis plaanisin talle sada korda öelda, et ta ikka ei tuleks, sest mul oli täna üks töövärk ja siis pidin veel poodi minema ja kõik oli sassis ka…Aga ma surusin enda inimvaenu endas maha ja tegin hoopis hästi kiiresti kõik asjad ära, et ma saaks inimese vastu võtta.

Olgem ausad, kui keegi on tituleeritud nii uhkete nimedega, siis tekib ju endal ka huvi näha, et milline ta siis tegelikult on. Mind eelkõige huvitas, et kas ta räägib päriselus ka sellise ninnu-nännu häälega, nagu mõnikord oma videodes (selgus, et ei räägi). Ja üldse on minu meelest kaasblogijatega jumala huvitav kohtuda ja vaadata, millised nad päris elus on. Kui mina siin pidevalt jauran, et ma olen päriselt samasugune, siis Annega on minu meelest nii ja naa lood. Osad ta videod, kus ta räägib sellistest diipidest ja elulistest teemadest, siis see tundub mulle nagu see päris Anne. Aga sellised kilkamised ja edvistamised, mis tal osades videodes on, tulevad tal vist ainult kaamera ees välja (nagu ma ka meie videst nägin), on tal rohkem vist see…netipersoon? Samas mida ma siin kritiseerin, ma olen ise ka üsna edev inimene ja kuigi ma ei naera peenikese häälega, naeran ma hoopis vanamehe häälega. Seega igale oma.

Ühesõnaga vastuseks küsimusele, et kas ta on siis päriselus ka nii loll bimbo, nagu ta ala telekas tundus, siis ei, seda ta ei ole. Minu meelest on ta päris hea huumoriga, kes oskab nalja teha ja vabalt võtta. Väga otsekohene on ta ka, võta nüüd näpust, kas see hea või halb alati on, aga vähemalt ta mulle näkku midagi kehvasti ei öelnud, nii et väike võit igas päevas. Ja mulle meeldib alati see, kui inimene oskab enda üle nalja teha.

Ühesõnaga, mida ma siin kaua heietan. Tegime sellise video, kus alguses tegime sellist challengit “mis mu käes on” ja siis näitasime teineteise paki sisu. Esimese osa kohta ütlen ma vaid seda, et oleks me tema pool olnud vms, siis oleks mul vast raskem olnud ära arvata, millega tegu. Kuna ma aga teadsin, mis mul kodus on, siis ma VÕITSIN, jee!

Ps! Parimaks kvaliteediks vajuta sellel hammasrattakesel HD peale!

armastus käib kõhu kaudu #2

Tsau väike beebi!

Mul tuli selline tahtmine sulle täna kirjutada, sest mulle tundub, et ma olen sulle nime välja mõelnud! Mul on peas sada mõtet läbi käinud, aga kuna ma täna ütlesin su armsale isale, et kuule, minu meelest see niimoodi nüüd on ja jääb ja tema minuga nõustus, siis võibki nagu öelda, et sa ei pea nüüd olema Beebi#2 vaid ma võin sind hellitavalt kutsuma hakata näiteks Lulu’ks.

Kui ma Lulu välja kirjutan hüüdnimena, siis see tundub natsake imelik, aga see kuidas ma seda ütlen, on väga armas ja ma arvan, et sa hindad seda hüüdnime ja nime lõpuks väga. Igatahes su õde on küll oma nimega väga rahul ja ei ole mitte kunagi verbaalselt väljendanud vastumeelsust oma nime suhtes, seega võiks eeldada, et me oleme su isaga ühed väga head nimemõtlejad, kes igale tüdruklapsele imelise nime panna oskavad.

Naljakal kombel ei olegi sulle valitud nimi üldsegi olemas selles esialgses nimekirjas, mis me koostasime. Nimelt olin ma vahepeal surmkindel, et su nimeks saab Marta, aga siis mulle tuli meelde, et mul oli Pärnus üks naabritüdruk, kelle nimi oli Marta ja ma kaklesin temaga kogu aeg ja kõigele lisaks kutsus ta mu vanaema vetsupotiks! Seega kohe kui mulle see meenus, kustutasin ma Marta nimekirjast maha. Ei mingit Martat!

Ma iga hommik vedelen natukene voodis ja hoian käsi kõhu peal ja mõtlen, et huvitav, mida sa seal sees teed. Mitte, et sul oleks jube palju erinevaid asju, mida seal sees üldse teha, peale looteveega lobistamise ja platsenta surkimise ja nabanööri näppimisele. Kuigi palju toredam oleks mõelda, kuidas sa seal sees raamatuid sirvid ja iseendaga kabet mängid. Hehe…

Paar korda nädalas on mul kinnitust vaja, et sa mu sees ikka elutsed, sest sa oled veel nii väike ja väeti, et mul pole õrna aimugi, et kas sina keerutad seal sees, või on need lihtsalt…gaasid. Seega kahman ma välja oma ustava doppleri ja no sa ei kujuta ette, kui mõnus ja rahustav on kuulda su väikse südame tsuhh-tsuhh-tsuhh-tsuhh helisid. Eile olid need lausa eriti kiired, ma arvan, et ma tabasin su poole rüselemise pealt, sest natukene sain ma neid südamelööke kuulata, kui sa äkki “põks” kuskile vastu lõid ja minema ujusid. Ju siis oli sul kiire.

Aga ühesõnaga, ma võiks sinuga siia “lobisema” jäädagi, aga tegelikult ei ole mul üldse aega, sest ma pean ennast pesema ja tööd tegema minema ja koristama ja siis veel külalist võõrustama, seega pean ma otsad kokku tõmbama. Aga ma ju tegelikult tulingi sulle vaid seda ütlema, et sa ei ole enam üldse nimetu, vaid meie väike Lulukene.

Tsau, be cool*

*Sa oktoobris saad teada, et mul on ülihaige komme kõik oma telefonikõned lõpeada sõnadega “be cool”. Mul pole õrna aimugi miks, sest ma tean, et see kõlab nagu ma oleks 12-aastane, aga mis seal ikka.

arvustus: restoran Argentiina

Ühel kaunil päeval kutsus mind külla restoran Argentiina. Kuna mu vanemad meid pidevalt aitavad, siis tundus õige mõte ka nemad meiega kaasa võtta. Minu ema aitab mul tihtipeale Mari paberimajandusega ja üldse igasuguste asjadega, milles ma abi palun. Kasuisa on aga see inimene, kellele me hädiselt helistame, kui meil midagi katki läheb, sest tal on lausa kuldsed käed. (Vaadake, kus ma nüüd alles moosin, sest mul on üsna pea vaja, et ta aitaks Mari mängumaja Haapsalust Tallinna tuua ja siin kokku ka panna :D).  Ühesõnaga läksime me viiekesti ühel õhtul sööma ja kuna keegi meist ei olnud seal restoranis käinud, oli põnevus sees. Mina olin veel muidugi päev läbi nälginud, sest mul polnud kodus seda “midagi head”. Seega ma ei jõudnud ära oodata, kuni kell saab seitse ja me saame ükskord sööma minna. Igatahes selline mu perekond siis ongi

Mis esimese asjana silma jääb, on muidugi interjöör. Restoran on hästi ruumikas ja seintel on igasugust põnevat kunsti. Lisaks on köögi kõrval mingi…lahtine grillköök? Ma muidugi võin nimetusega eksida, aga seal saab oma silmaga näha, kuidas su road mõnusal grillil valmivad. Ei tasu vist mainida, et tänu sellele oli üle maja ülihea toidulõhn.

Meie teenindajaks oli üks jube muhe meesterahvas, kes oskas kõike soovitada, ei jäänud ühelegi küsimusele vastust võlgu ja viskas nii mõnusalt nalja. Ma olen ise selline inimene, et mulle meeldib täiega, kui inimesed võtavad vabalt ja ei ole puised ja “olen-hästi-ametlik” suhtumisega.

Mu ema ja väikevend eelrooga ei soovinud, küll aga otsustasime mina, Kardo ja kasuisa, et meil on kindlasti eelrooga tarvis ja muidugi võtsime me kõik meriande. Vaene Kardo – ta just enne rääkis sellest, kuidas kammkarbid näevad välja nagu meres elav pekk ja ta plaanis hiigelkrevette võtta, aga kuna kasuisa jõudis nende tellimisega ette ja mina vingusin, et “Kardoooo, ma tahan ju kammkarpe maitsta!” siis mis tal muud üle jäi, kui need tellida. Hiljem ta muidugi kiitis neid ja oli oma tellimusega väga rahul. Seega soovitus – proovige alati midagi uut! Isegi, kui te arvate, et tegu on mere pekiga.

Minu sinimerekarbid olid parimad, mis ma iial saanud on. Lausa nii head, nagu oleks nad ise kodus valmis teinud! Imelises kastmes ja täiuslikult küpsetatud karbid on minu jaoks üks lemmikroogasid ja kes neid veel maitsnud ei ole ja ise kodus katsetada ei julge, siis ma soovitan Argentiinasse minna ja karbid ära proovida. Küll aga ei soovita ma karpe tellida restoran Lusikas, sest seal serveeritakse neid mingi imeliku kibeda sidruni(?) kastmega ja peale seda te küll enam karpidele võimalust ei anna. Aga karpe on ka jube lihtne ise teha!

Muidugi peale selle kuhja karpide sisse nosimist ja Kardolt kammkarbi näppamist oli mul kõht juba väga täis, aga kui pearoad lausa said, oli raske sellesse mitte “sisse sukelduda”. Minu valikuks oli veiseliha+hiidkrevetid, mis teenindaja sõnul on just hea valik naistele, sest liha on seal parajalt vähe ja lisandiks suuu-uuuured krevetid. Ma võtsin ühe kätte ja imestasin, et need on sama suured kui imiku käed, päriselt ka :D! Pildi pealt ei tundu ehk nii väga, aga need on hiigelsuured.

Ühesõnaga võtsid kõik endale veise, välja arvatud mu väikevend, kes jäi tuttava seakarbonaadi juurde. Kõik sõid ja kiitsid. Mina suutsin oma toidust ainult väikse killukese süüa, sest no lihtsalt EI MAHTUNUD! Lisaks toodi meile lauda lausa viis erinevat kastet, mis olid nii head, et ma mitu korda juurdlesin, kas oleks viisakas need endale lihtsalt sisse juua. Eriti soovitan ma seenekastet – ma arr-rr-rrrmastan seenekastet ja kui ma oskaks kodus nii head seenekastet teha nagu Argentiinas, siis ma vist oleks ennast juba seenekastmest lolliks söönud.

Üldse ongi Argentiina restoran tegelikult rohkem liha- ja grillresto, sest lihavalik on seal üüratu. Kardole jäi siiani kripeldama mingi kilone lihakäntsakas menüüst, mida ta kindlasti kunagi proovida tahab. Ma ei tea küll, mitu päeva enne selleks ennast näljutama peaks, et kogu see lihalaadung endale sisse pressida, aga jah. Liha on seal HÄÄ! Minu steik oli super!

Selleks ajaks kui teenindaja tuli meilt uurima, et mida me magustoiduks soovime, olid kõikide kõhud nii täis, et ma ei mäleta, kas me üldse suutsime inimesele sõnakestki vastata või mitte. Igatahes märkas ta kohe seda, et minu toit oli pea puutumata, selle pakkis ta kohe mulle kenasti kaasa, mille üle ma olin supertänulik, sest kui ma hommikul ärkasin ja oma lapsekäe suurust krevetti nosisin, tundsin ma ennast maailma kõige õnnelikuma raseda naisena maailmas! Aga magustoitudest. Me kõik ägasime, et me vist ei suuda magustoite süüa, aga selle peale pakuti, et ärme siis igaüks endale eraldi rooga võta, et ta toob meile lauale mõned erinevad magustoidud ja siis saame vähemalt neid mekkida.

Siinkohal oleks vist paslik mainida Kardo reaktsiooni, kes muidu kunagi suur magustoidusõber ei ole, aga need kõik ükshaaval läbi maitses ja muudkui rohkem mõnust mõmises. Eriti maitses talle majakook, mida ta enda sõnul võiks süüa lausa terve ämbri. No ma maitsesin siis ka ja see oli suussulav, mahlane ja… no üks parimatest kookidest, mida ma söönud olen. ELUS! Seega kui ma enne arvasin, et mu lemmiktort on sefiiritort, siis nüüd ma tean, et selleks on hoopis Argentiina restorani majakook.

Ma muuseas arvasin, et meie teenindaja sõbralikkus ja kiirus ja üldse väga mõnus olek PEAB olema ju sellest tingitud, et ta loomulikult teab, et meid sinna kutsutud on ja kuna ma sellest ka kirjutan, siis on talle ülemuse poolt sõnad peale loetud, et ta ikka võimalikult head tööd teeks. Aga teate, mis ühel hetkel selgus – tal polnud õrna aimugi, et meid kuskile kutsutud oleks või, et ma mingisugune imelik klient oleks, kes hiljem sellest külastusest oma muljed kirja paneb. Seega oli ta just nii lahe, kui ta muidu tavapäraselt on igaühega, mida oli nii tore kuulda. Meiega oli samal ajal restoranis ka Signe Kivi ja ma kuulsin oma kõrvaga, kuidas ta ka meie teenindajat igasuguste sõnadega ülistas, seega oli ta kõigi lemmik

Lõpetuseks ei olegi mul midagi muud öelda, kui et minge kiigake ka sinna, kui lihaisu või hea mereanni isu peale tuleb. Hinnad on minu meelest mõistlikud ja toidud ning teenindus on super. Ja ma ausalt ei ütle seda selle pärast, et nad mind sinna ise kutsusid, vaid räägin sulatõtt kui ütlen, et raudselt satun sinna lähiajal veel!

Ja teile on mul ka midagi! Kui jätad siia alla kommentaari, et kas sa oled Argentiinas midagi mekkinud, või märgid ära, mida sa seal proovida sooviksid, läheb teie vahel loosi üks 50€ kinkekaart! Kinkeka loosin välja reedel!