Mariann Kaasik's Blog, page 254

tegin veresauna ja kontrollisin allergiaid

Olen Tervisetestid.ee leheküljega ka enne koostööd teinud ja seekord saatsid nad mulle proovimiseks allergiatesti. Maril on mõnda aega vahelduva eduga põsed punased ja karedad olnud, seega mõtlesin ma, et hea oleks selgeks teha, et ehk on see mingi levinud asja allergia.

Tegelikult soovitatakse seda kodust testi esiteks eelkõige neile, kes plaanivad koju võtta kassi, sest see test näitab ära kolm levinud allergiat: tolmulest, kass, õietolm. Lisaks neile, keda painab pidev nohu, köha, lööve või silmade punetus. Kuigi tunduvad külmetuse tunnused, siis tegelikult võib see vabalt ka allergia olla.

Test maksab praegu sooduka raames 34.90€ ja soetada saab seda SIIT!

Ütlesin siis Kardole, et ta Mari heaga kinni nabiks ja tal sõrme otsast verd võtaks, aga Kardo tegi mulle suured silmad ja ütles, et tema ei julge. No mis mul siis muud üle jäi, kui kahmasin ise Mari sülle, võtsin ta näpu ja pakis olnud masina ja… ka ei julgenud. Kuna keegi ei tahtnud lapsukeselt verd võtta, siis mis mul muud üle jäi, kui testi enda peal proovida. Ps! Kes verd ei talu, siis ära edasi vaata, sest siit sa võid leida ühe üsna vererohke pildi!

Pakend näeb siis ise välja selline ja selle sees on siis pikk õpetus ja juhend, kuidas testi kasutada, lisaks muidugi kõik vajalik, et sa üldse testi teha saaksid.

Sinise ja valgega väike asi ongi vajalik, et verd võtta. Raske see ei olnud, võtsin ainult korgi pealt ja surusin vastu näppu. Ainult, et ma vist tabasin oma sõrme arterit (jah, ma tean, et sõrmes ei ole suure tõenäosusega arterit). Igatahes tuli seda verd tillukesest august nii palju, et lõpuks ma istusin siin veriste kätega ja üritasin midagi sellest pipeti sisse ka saada, et sealt omakorda testplaadile õige kogus verd “valada”.

Kui see tehtud sai, siis valasin suuremasse auku mingisugust lahust ja ootasin 15 min, peale mida tõmbasin testplaadilt mingi jubina välja ja ootasin veel pool tundi. 45 minutit hiljem sain teada, et ei ole mul ühegi nende asjade vastu allergiat. Jeee! Ja Marile panin ma aja allergoloogi juurde. Las keegi teine tegeleb selle torkimisega, vähemalt ei pea meie siis need pahad olema :D!

Muuseas, üks test on mul teile ka. Kui sa tunned, et peaksid seda testi tegema, siis jäta kommentaariks põhjus, et miks sa endal ühte nendest allergiatest kahtlustad ja juba esmasp loosin ühele säärase testkomplekti välja!

õhtusöögiidee: sidrunikana

Sain eile kätte enda uhiuue kokaraamatu “Maitsev kõhutäis” (LINK). Autor Piret muuseas jagas mulle paari retsepti juba enne raamatu ilmumist, mida ma ka proovisin, aga kuna kaamera katki läks, kadusid sellega ka pildid toitudest. Mis seal ikka, avasin täna kokaraamatu ja mõtlesin, et mille järgi mul isu oleks. Rasedana on raske elada, sest korraga on isu kõige ja mittemillegi järgi. Krõbeda nahaga kana on aga kindla peale minek, seega valisingi selle.

Ma ei viitsi retsepti ümber kirjutada, aga ega siin väga tuumateadust ei olegi. Täidad kana sidruni ja laimiga (laimi mul polnud, läks topeltsidrun mängu). Hõõrud kana soola-pipraga kokku, peale pigistad ühe sidruni mahla ja viskad 190 kraadi juures pooleteiseks tunniks ahju.

Siis krõbestasin mina naha 10 mintsaga 225 kraadi juures ja lasin kanal veel 10 minutit ahjus puhata. Muuseas, see sõna…puhkamine. Inglise keeles öeldakse, et “the meat has to rest“, mis minu meelest kõlab emakeeles täitsa kenasti, et “liha peab puhkama”. Selle asemel olen kokaraamatutes ja blogides näinud terminit “liha rahuneb”. Ma ei tea miks, aga ma jälestan seda väljendit, rahunenud liha. Fuhh! Liha puhkab! Selles kokaraamatus oli üldse öeldud, et “lase lihal 10 minutit järelküpseda” mis on ka okei, sest kõik on okeim kui rahunev liha.

Okei, ma rahunen nüüd parem ise maha ja hakkan nosima. Head isu!

hambaharjadest

Täna mõtlesin ma näidata paari uut lemmikut, mis mind ustavalt teeninud on ja mis lihtsalt meeldima on hakanud. Esimese asjana kiikasin ma vannituppa, kui mulle meenus, et ma pidin rääkima ju meie pere hambaharjadest. Ma olen lausa selle tarbeks hoidnud alles kaks vana hambaharjagi, et nendest blogida, nii et ma seega- hambaharjadest. Me kõik oleme vist kuulnud, et elektrilised hambaharjad on paa-aa-aaalju paremad kui tavalised, eks? Ma ei tea, mina olen sellist juttu kuulnud küll, aga mul endal elektrilist hambaharja ei olnud. Täitsa tavaline hari oli ja sellega pesin.

Soovitan vaid vasakpoolsemat, teised võib poodi jätta

Ühel hetkel mõtlesin hea ema olla ja ostsin Marile Maximast suvalise kuueeurose printsessidega roosa elektriharja, et ehk on tal sellega huvitavam hambaid pesta. Jah. Kinni-tööle oli seda tore vajutada, aga hambaid ta sellega pesta ei tahtnud ja ei lasknud ka meil. Mõni päev hiljem ostsin mina endale ka mingi suvalise sinise Oral-B hambaharja, et noh, astun ka siis nende uhkete inimeste seltsi, kes hambaid ikka ELEKTRIharjaga pesevad, aga jah. Ma oleks pidanud enne uurima, et mis kõvadusega hari mu komplektis on, sest see medium oli NII tugev, et mu igemed veritsesid mingi pool tundi. Nagu oleks tellisepuruga hambaid pesnud. Siis ma taipasin ise Mari harja proovida ja loomulikult oli see samasugune. Mõni ime, et ta sellega pesta ei tahtnud. Ärge muretsege – ma ei toppinud enda suust läbi käinud harja pärast Marile suhu. Ma oleks selle ära visanud, aga nagu mainitud, tahtsin postitust teha.

Ja siis tuli minu ellu Megasonex ultraheli hambahari, mis olla lausa miljon korda parem hammastepuhastaja, kui teised harjad. Kui te nüüd küsite, et mille poolest ta erineb tavalisest elektrilisest hambaharjast, siis ma leidsin nende FB lehelt sellise pildi:

Esimene kord kui ma seda kasutasin, tundsin ma ennast natukene nagu idioot, sest tegelikult see põriseb küll natsa, aga sina pead ikka sellega hambaid pesema, nagu tavaliselt. Mida tegin mina? Hoidsin seda lihtsalt ühe koha peal

kui palju on liiga palju?

Viimasel ajal on kerkinud teema, et kui palju oleks “normaalne” lapseasjade peale kulutada. Ma leian muidugi, et see teema pole eriti selline, mida saaks üldiselt arutada, sest inimeste rahakotid on nii erinevad ja samuti on erinevad inimeste eelistused, soovid ja vajadused.

Näiteks heitis keegi mu facebookis ette, et mitte ükski normaalne inimene ei kulutaks lapsevankri peale 500€. Minu meelest on 500€ isegi täiesti keskmine vankri hind, mõned maksavad mingi 1500€ ka, vot see on minu meelest kah kallis. Samas ma ei oska teiste seisukohast rääkida, sest kindlasti on neid, kelle jaoks 500 on väga suur summa ja nad ei raatsigi seda kulutada. Ma ei heida ette – tegelikult on järelturult võimalik hea õnne korral väga hea hinnaga korralik vanker muretseda. Aga no ütleme, et inimene teenib keskmist palka ja dekreeti minnes saab ala 4000-5000 eurot korraga, siis pole ju sellest 500€ väga suur summa, mida sellest loovutada? Noh, see on minu arvamus.

Ühesõnaga 500€ ma vankrile kulutaks 1000€ ei raatsiks.

No ja muidugi pean ma siis rääkima ka beebipakist, mille ma täna kätte sain. Jah, pakk on superlahe ja ma olen selle eest tänulik, aga ise ma selle eest 599€ maksta ei raatsiks. Olgem ausad, ma ükspäev ei raatsinud P.o.P poest 17€ body ka tellida, nii et mul on selle raiskamisega ja “issand, ma ei raatsi” asjaga mingi imelik värk. Mõnikord raatsin kõike ja ma võiks oma viimse kui sendi teistele ära anda, aga mõnikord ma lihtsalt EI RAATSI. Ja see karp on selline, et kui mu armsad sõbrannad rahad kokku panid ja mulle selle kinkisid, siis ma võtan selle hea meelega vastu ja olen õnnelik, aga ise 599€ välja köhida…Ma ei raatsiks. Sellise karbi ostaksin näiteks 199€ äkki küll?

No ja siis kui ma Owletist rääkisin, siis ka mõned ütlesid, et appi, 200€ sellise “mõttetu” asja eest ei maksaks küll. Mina ei leia jällegi, et mingi masin, mis mulle nii palju südamerahu annab, ei oleks seda raha väärt. Loomulikult saab ilma elatud, enamik ju elavadki. Aga kui ma saan lubada, siis ma seda ka teha tahan. Enda hingerahuks. Nojah, kui mul oleks valida, et kas ostan perele süüa või Owleti, siis loomulikult valiks esimese variandi, aga nagu öeldud, ei saa ma ennast ju teistega võrrelda, vaid räägin konkreetselt iseendast ja enda soovidest.

Ma olen täheldanud ka seda, et isegi dr. Šoisi juures käimist vaadatakse põlglikult, et kas rahaga midagi paremat teha pole? Mul muidugi on, aga ma leian, et 2-3x raseduse juures sott maksta selle eest, et sa saad täiesti kindel olla, et lapsega on kõik korras, pole just hingehind. Muidugi öeldakse sulle seda ka tavakliinikutes, aga jällegi, kes peab oluliseks, kes mitte.

Lapsed on selline asi, mille arvelt enamik koonerdada ei taha. Kui sa ikka loed, et üks kandelina on lapsele parem kui teine, siis valid ikka parema, mis siis, et see on kallim? Vähemalt enamik vast nii teevad. Jah, on neid, kellel puudub võimalus valida, vaid võtavad selle, mis on kättesaadavam. Ka see on arusaadav, sest nagu öeldud, rahakotid on erinevad ja ma usun küll, et tegelikult tahavad kõik emad oma lastele parimat.

Minu lõpp point on see, et nii kaua kui inimene teistele liiga ei tee, siis ostku ta endale just seda, mida ta soovib. Ja kui kedagi teeb õnnelikuks 2000€ vanker ja 400€ titekombekas ja muu säärane, siis minu meelest on tobe teistel vinguda, et “mõnel pole mitte midagi ja nüüd tema siin priiskab”. Ei saa ennast teistega võrrelda, sest teised ei ela sinu elu. Sama nõme on ka see, kui keegi kommenteerib, et issand, nii halva kõhukoti ostis lapse kandmiseks, on ju nii palju paremaid. Samas ei tea ju, kui palju kallimat inimene endale üldse lubada saab.

Rahateema on justkui tabu. Keegi ei taha öelda, palju ta teenib, aga paljud tunduvad mulle mentaliteediga, et ennast on vaja rikkamana näidata, kui tegelikult ollakse. Just nägin mingit abipalvet, et pliis annetage raha, endal kunstripsmed ja geelküüned. No ma ei tea, isegi see paarkümmend eurot kuus, mis nende peale läheb, oleks ju tegelikult sääst, kui häda käes? Muidugi on neid ka, kes hirmsasti tahavad nagu vaesemad olla. Teate küll, need, kes pidevalt räägivad, et raha pole, aga tegelikult on neil nt 5000€ sääste

Finnish Baby Box “Muumin edition”

No lõpuks ometi sain ma oma Finnish Baby Box’i kätte (LINK SIIN)! Lõpuks on muidugi vist imelik öelda, sest selle järgi võiks eeldada, et ma hakkan siin kohe-kohe sünnitama, et jube kiire oleks selle kättesaamisega. Aga no ma olin nii põnevil ja kui kuller lõpuks täna mul ukse taga oli, siis ma ei suutnud ära oodata, et ma seda avama saaks hakata.

Enne ma pidin siin kõvasti plaani paika panema, sest Mari on nagu mingi püsimatu naaskel ja ma kohe eeldasin, et ega ta mul väga rahulikult seda teha ei lase, aga ma ei suutnud ju selle kinnise karbiga niikaua siin istuda, kuni Mari uneaeg kätte jõuab. Õnneks suutis ta ainult ühe korra mu läpaka vildikaga täis joonistada ja muul ajal oli võrdlemisi rahul. Ta sai endale tegelemiseks selle pruuni karbi, mille sees muumipakk tuli ja seal oli tal päris mõnus sees istuda ja möllata.

Tegin mõned üksikud pildid ka, et kui keegi üldse ei viitsi videot vaadata, siis mingit aimu saab, mis seal sees on. Muidugi siin pole kõike – ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, et kuidas 50 objekti ilusti pildile saada, aga no ma ütlen kohe, et mulle meeldis 99% asjadest. Paar üksikut asja olid sellised, et pole päris minu maitse, aga üldiselt nagu rusikas silmaauku! Nii lahe on sellist karpi uudistada ja avastada.

Mis mulle veel meeldis – kuigi ma olin pannud, et saan tütre, siis mulle meeldis väga see, et pea kõik asjad on unisex. Ainukene roosa asi oligi see magamiskotike. Esiteks seepärast, et no mul on uus Šoisi aeg 31 mai ja siis ma peaks 100% teada saama, et kumb ta ikkagi on. Ja teiseks koguneb neid roosasid asju ka raudselt nii palju, et lahe on muid värve ka inimesele aeg-ajalt selga panna.

Kombe tundub mulle üüratu, aga alguses on kõik asjad nagunii beebile üüratud, nii et las inimene upub mõnda aega sellesse. Huuh. Ühesõnaga, kes KÕIKE näha tahab, siis vaadake videot ja parima kvaliteedi jaoks vajutage ikka hammasrattale! PS! Jah, ma olen kursis, et mu rinnad tahavad kleidist välja karata, aga ma ei saa sinna midagi teha, see on niigi L suuruses kleit!

elu taltsutamatu paavianiga

Täna on mul õnn jääda nohuse ja köhase Mariga koju. Tal lihtsalt tatt nii lippab, et oleks imelik teda lasteaeda saata, kuigi enesetunne ei paista tal kehva olevat. Igatahes ärkasime me ikka, nagu iga jumala päev, kuke ja koiduga üles ja nüüd ma olen terve hommikupooliku üritanud talle tegevust leida, sest iga minut ilma konkreetse mängu või plaanita lõppeb sellega, et ta teeb midagi laastavat.

Ühesõnaga panime me puslesid kokku ja mängisime nupumängu ja siis hakkasime maja pealt legosid kokku otsima, sest kuidagi suudavad nad ennast alati erinevatesse karpidesse ja kastidesse sokutada. Kui enam-vähem kõik üles leidsime, ehitasime Mariga koostöös ühe eriti võimsa rongi.

*Praeguseks hetkeks ma olen üritanud seda postitust tund aega kirjutada, sest iga kord, kui mulle tundub, et nüüd tal on mingi tegevus, mida ta võiks 10-15 minutit rahumeeli teha, suudab ta mulle vastupidist tõestada*

Muuseas, kui ma Marile raamatust loomi näitan ja räägin, et ala see on lehm ja ta teeb muu-muu, siis see ei huvita teda üldse. Aga duplod paeluvad teda rohkem ja nõnda jälle üks esimene – ta näitab ise näpuga looma peale ja siis ma pean seda häält tegema ja ütlema, mis see on. Tundub küll väike asi, aga enne see teda ei huvitanud, nii et minu rõõmuks saan ma kogu aeg “pak-pak-pak” kana häält teha, sest kana on ta lemmik.

Duplo loomadest meil ongi ainult kana, vasikas, part ja lammas. Kas neid on veel? Ja kas on mingit sellist komplekti, kus on ainult loomad? Tavalisi klotse on meil praegu päris piisavalt.

Maril on ühed eriti ägedad legod ka, mis otsimistööde käigus välja tulid. Ma isegi ei mäleta, kas ma olen neid siin näidanud, aga Kardo isa kinkis need Marile ja need on sellised, et need põlevad led lampidega. Ise saad nupust valida, et kas põlevad niisama või vilguvad või teevad diskot. Mul pole õrna aimugi, kust neid saab, aga lahedad on ja Marile ka meeldivad.

Jätsin siis Mari legodega mängima, et ise rahus üks 3 in 1 kohvi teha. Selle paari minutiga suutis ta pool purki kookosrasva koerale selga määrida, endale näkku hõõruda ja vaiba sisse patsutada. Kuidagi oli ta kuskilt leidnud mu käekoti ja oma väikeste näppudega välja urgitseda mu ühe huulepalsami sisu ja selle KA endale näkku panna.

Seejärel andis ta mõista, et ta tahaks pissida, aga see oli alatu vale, sest tegelikult tahtis ta hoopis poti peal istudes WC oleva kraaniga möllata, mille tulemusel oli ta üsna märg ja mul avanes imeline võimalus ta riideid vahetada. Temal omakorda avanes imeline võimalus mulle näkku kriisata, sest ta vihkab riidevahetust ja üldse riideid.

Veel umbes 10 minutit viitsis ta minuga koos joonistada, mis näeb välja selline, et mina pean igale poole naerunägusid joonistama ja tema sodib värvib need ära. Peale kümmet minti oli see rohkem mina takistamas Mari igale poole sodimast, kui kaunis ema-tütre joonistusaeg, seega ma võtsin suure kisa saatel vildikad ära ja nüüd on Mari otsapidi tagasi vetsupotil “pissimas” ja uusi riideid märjaks solberdamas.

Muidugi elu oli enne Mari lasteaias käima hakkamist iga päev samasugune, aga praegu ma olen lihtsalt harjunud sellega, et saan hommikuti rahus kohvi juua ja eilset segadust koristada ja … lihtsalt olla. Aga noh, mulle tõi just kuller mu Muumipaki, nii et ma ehk kammin juuksed ära ja koristan kõik need legod ja pliiatsid ja paberid ja kriidid kokku, panen lapsele püksidki jalga ja siis proovin kuidagi selle karbiavamis video ära teha!

see või teine

Eile Kaiga rääkides tuli jutuks erinevad võrdlused. Esiteks see, et kas ma oleks pigem kurt või pime. Mõtlemata arvasin, et pigem oleksin ma ikka kurt, sest siis ma saaks ju viipekeeles rääkida ja teksti lugeda, pimedana ma seda teha ei saaks. Lisaks tundub mulle pime ikka väga hirmus olla, sest….siis ei näe midagi *captain obvious*. Kõige jubedam oleks selle juures vist see, et ma ei saaks enam kunagi Mari präänikunäokest näha.

Üldse kui ma loetlen kõiki hirmsaid asju, mis juhtuda võiks, siis pimedaks jäämine oleks mu “valikutest” viimane. Kai arvas, et ta pigem oleks pime, kui näiteks ratastoolis. Tal on muidugi see eelis, et ta vast on harjunud pimedaks olemisega, ma ei tea ausalt! Ma valiks ikka ratastoolis olemise, sest selle häda miinus ongi ju käimisvõime kaotamine, aga ratastooliga saab ringi rulluda ikka. Kui ma mõtlen nüüd, siis tõesti, kõik teised olukorrad tunduvad kuidagi lahendatavad, va pimedus. No, et kui kaotad jäseme, siis saad panna näiteks proteesi. Samas pimedaid inimesi on nii palju ja nad saavad vabalt eluga hakkama ja isegi blogivad ja tsillivad arvutis jne, seega ei saaks ju öelda, et neil midagi tegemata jääks.

Seega tuleks vist lihtsalt õnnelik olla, et me ei pea keegi selliseid valikuid siin ilmas tegema, aga kui te peaksite, siis mille te valiks? Mis oleks kõige viimane asi valikus?

Mis on veel ülihaiged valikud, on minu meelest need erinevad variandid, kuidas surra. Ma olen kuulnud, et uppumissurm olla kõige ilusam. Ma muidugi ei tea, kuidas keegi seda öelda saaks, sest kes peale surma ikka lobiseks. Vanadusse surra pole vist ka jube hea, sest mingi 90 aastasena vireleda ja valutada ja siis ühel hetkel ära surra, olles 10 aastat piinelnud, ei tundu just eriti mõnna.

Vingumürgitusse läbi une surra oleks vist normaalne? Või üldse läbi une, suva millesse. No näiteks infarkti või miskit. Suremisest kõige hullem oleks vist konkreetselt sisse põleda kuskile, aga ka sellisel juhul sa vast sureksid enne vingumürgitusse, kui päris põletushaavadesse? Seega on KÕIGE hullem ikka elusalt maetud saada, arvan ma!

Mul pole õrna aimugi, et miks ma kell 9 hommikul mõtlen pimedaks jäämisele ja elusalt majja sisse põlemisele, aga noh. Eks see mõistus rändab ikka imelisi teid pidi

suhtes sa pead ikka piinlema sama naisega!

Teine osa minu ja Kardo videodest. Ma vaatan seda just üle ja naeran, sest ausalt me oleme nagu kaks tardi: “Mulle meeldib tomat…dööööörrrrr….”. Ja see sõna, mis mulle ei meenu, on KAMMKARP, see ongi merepekk.

mis mu kotis on?

Kuna ma olen viimasel ajal olnud üks mõtlematu tõbras, kes julgeb kirjutada vaid lastest ja rasedusest, ilma absoluutselt mõtlemata neile lugejatele, kelle elu eesmärgiks ei olegi sigimine, siis täna parandan ma oma vea ja räägin hoopis oma käekotisisust. Selline mõte tuli mul seetõttu, et ma avastasin, et mu käekotis on hunnik maailma kõige randomimaid asju ja ma mõtlesin, et oleks vast tore seda kõike ka teiega jagada.

Pildil ei ole mu ustavat NikonD7200 kaamerakest ja mu telefoni, sest ühega ma tegin pilti ja teine oli teisel pool lauda, mistõttu ma ta unustasin. Ahjaa, hommikul oli veel arvuti ka kotis, aga kuna ma olen tööl, siis selle ma kraapisin kohe kotist välja ja “ajasin soojaks”. No ja mis siis kotti jäi?

Mingi hunnik kontrollimata lotopileteid, sest ma olen veel nii vanakoolimees, et ostan lotopileteid ikka paberkujul, mitte netis. Seega olen ma alati sellises nirus olukorras, et kui avaneks võimalus piletit kontrollida, ei ole mul kaasas kas pileteid või ID kaarti. Mõelda vaid, ma võin praegu enda teadmatagi lotomiljonärina ringi käia! Kuigi tegelikult ma oleks rahul 50 000 euroga ka, sest siis ma maksaks meie pangalaenu ära ja soojustaks maja ära ja laseksin meile normaalse värava ehitada, mis ei käi naelaga kinni, nagu me oleks mingisugused… vennad, kellel käib värav naelaga kinni.
EOS huulepalsam.
Oriflame mustsõstralõhnaline huulepalsam.
ID kaart, selle lugeja ja PIN koodid.
Üks terve jäätisemaitseline chewitsi kommipakk ja üks väike riismeke maasikamaitselisest versioonist.
Prisma lahtistest kommidest ühed väiksed värvilised komminööbikesed.
Prillitoos ja prillid.
Natukene legosid.
Kassisõrmus.
Mari nupumosaiigist üks jupp.
Iphone’iga kaasa tulevad kõrvaklapid, mida ma pole karbist välja võtnud, aga äkki läheb vaja?
Mingi sinine/kuldne lainer.
Jumekas.
Adeni huulepulk.
Fotod minust ja Triinust.
Partnerkaart.
Mingi Valge Klaari tööleht.
Telefonilaadija.
Mingi paberitükk, kuhu peale ma koosolekul märkmeid tegime.

Mis teil kotis head on?

hommikul õues

Eile käisime Haapsalu kandis Mari mängumajakesel järel. Ma ei oska ära kiita meie lahedaid uusi naabreid, kelle peremees on alati valmis oma abikätt ulatama ja perenaine on alati valmis oma meest loovutama. Ilma Taavita poleks me Mari maja veel mitu nädalat siia saanud. Ühesõnaga lammutasid poisid eile mitu tundi seda maja lahti ja kui me neli tundi hiljem tagasi jõudsime, ei uskunud ma küll, et Taavi veel sama õhtu viitsib hakata ka kokku panemisega tegeleda. Ma tegelikult üldse arvasin, et lauahunnik jääb seda aega ootama, kuni mu kasuisa appi tuleb. Aga Taavi tuli tunni aja pärast tööriistadega tagasi ja nõnda panid nad koos Kardoga veel mitu tundi seda maja ka kokku, samal ajal kui meie Maridega toas istusime ja juttu puhusime.

Päris valmis majakene veel ei saanud, aga suurem osa sai juba eile püsti. Seega nägi Mari seda kohe hommikul aknast ja hakkas endale kombekat selga toppima, et ise oma silmaga üle kaeda, mis sinna aeda kerkinud on. Taavi tuleb tänagi tagasi ja õhtuks saab Mari arvatavasti juba liugu lasta.

Mina ei jõua ära oodata, kuni ükspäev soe ja kuiv ilm tuleks, et ma saaks majakese kollaseks värvida ja ehk toob kasuisa mulle punast katuseplekki. Või midagi ilusat ja värvilist. Praegu on seal üsna nadi eterniidilatakas, seega My, kui sa seda loed, too katust!

Suvel ma panen sinna majakesse veel kardinad ette ja tuunin seda täiega, minu meelest superlahe suvine DIY projekt. Peaks veel puidust liivakasti ka sebima, sest meil on praegu üks plastikust väike junn, aga oleks vaja suuremat ja puidust. Lisaks oleks vaja välja mõelda kuidas saada üks korralik liivakastitäis liiva.

Mari sõitis täna esimest korda ise ka oma Strideri jooksurattaga. Ütleme nii, et väga hästi veel välja ei tule, aga eks see harjutamine pidigi ju meistriks tegema. Igatahes proovis Mari nii üht kui teistpidi ja talle paistis päris hästi meeldivat. Eelmine aasta, kui selle saime, ei olnud tal selle vastu üldse huvi.

Ma ise mõtlesin, et peaks Marile kolmerattalise tõuksi ka hankima, ehk oleks sellega natukene lihtsam alguses tasakaalu hoida?