Mariann Kaasik's Blog, page 250

hommikuse hüsteerilise postituse järg

Tulles nüüd tagasi tavapärasema ja mitte närvitseva Malluka juurde, siis ma rahunesin kenasti maha ja ei ole enam üldse ärritunud. Ma tõesõna ei saa aru, mis häda mul on vihastada mingite asjade peale, mille eesmärk ongi mind vihastada, aga emotsioonidele kätt ette ei pane.

Ja tegelikult ma saan mõistusega aru küll, et see pahatahtlike inimeste protsent on võrreldes toredate ja vahvate lugejatega nii väikene, aga ma sellegipoolest jään oma otsuse juurde, sest siin olukorras on veel teinegi tahk. See ilmnes siis, kui ma rääkisin sellest arengurühma värgist. Nimelt on igaühel oma arvamus! Ja ma ausalt mõistan seda, sest me kõik oleme erinevad inimesed, erinevate kogemustega, erinevate tutvustega, erinevate taustadega. Täitsa loogiline on see, et ka erinevad eksperdid võivad rääkida erinevat juttu.

Seega ma saan aru, et te tahate mind aidata, aga tegelikult teete hoopis mul otsustamise raskemaks ja panete juba tehtud otsustes kahtlema. See ei ole süüdistus, vaid see on lihtsalt fakt. Iga inimese kohta, kes ütles, et muidugi pane laps arendusrühma, leidus teine, kes ütles, et ära seda viga küll tee, laps ei harju iial ära, eluks ajaks jääb “eri”rühmadesse ja klassidesse ja takkatipuks saab veel käitumishäired endale lisakoormaks.

Või siis veel elulisem näide. Üks logopeed ütleb, et saada iga oma sammu sõnadega. Kogu aeg lobise. Paneme soki jaga, lähme joome vett, lähme õue kiikuma, teeme kutsule pai jne. Samas teisele on öeldud, et kui sa ise kogu aeg ette lobised, siis sa ei annagi lapsele võimalust midagi öelda ja nõnda ta vait jääbki. Võta nüüd näpust, mis siin õigem siis on?

Pean tagasi tulema selle kõige harilikuma lauseni, et iga inimene on erinev. Iga areng on erinev. Iga laps allub erinevatele teraapiatele, harjutustele, ravile ja sellist ühest “tee seda” ei ole olemas. Paraku on selline olukord lapsevanemale niigi keeruline ja kuigi on hea lugeda teiste kogemusest ja arengust, siis kuulda igapäevaselt “tee seda teist ja kolmandat” on üsna raske, sest a) sa oled neid kõiki juba teinud b) need on kõik omavahel täielikus vastuolus soovitused, millest mõlemat sa nagunii täita ei saa.

Lihtsalt hunnik segadust.

Ja nagu te mäletate, siis ma ei olnud talvel veel kõige kepsakamas vaimses seisundis ja kuna ma ei soovi enam sinna lõksu tagasi sattuda, siis ma olin sunnitud vastu võtma selle otsuse, et oma laste arengust ma siin enam juttu ei tee. Ärge saage selles suhtes valesti aru, et ma nüüd enam kunagi üldse lastest ei räägiks. Esiteks rasedusest ja beebist ja nende omavahelistest toimetustest kindlasti hoian ka teid kursis, aga siinkohal mõtlen ma just seda räägib-ei räägi, käib potil-ei käi potil, keerab-ei keera, istub-ei istu juttu ma siia enam ei kirjuta.

Neile, kes ütlesid, et nemad ootasid Mari postitusi just seepärast, et ka nende peres samasugune probleem lapsega on, siis selle jaoks tegin ma ühe lugeja soovitusel Facebooki kinnise grupi, kus kõik emad saavad liituda ja oma lapse teemal kaasa rääkida. Seal siis räägime erinevatest teraapiatest, harjutustest, logopeedidest ja üldse jagame kogemusi. Eelkõige on oodatud kõnehäirega lapsed, kuid kindlasti ei aja ära ka neid, kelle lapsed ei ole lihtsalt eakohaselt arenenud. Liituda saab SIIN! Ps! Üks lahke ema juba suutis mulle juba ülehomseks enda tühistatud logopeedi aja “pärandada” nii et mina juba armastan seda gruppi :D!

Ma muuseas hommikul olin isegi mega dramaatiline ja mõtlesin siin, kuidas ma mitte kunagi enam blogisse isegi oma uue lapse nimegi ei kirjuta ja muud sellist. Praegu rahunesin maha, sest noh, kõik on tegelikult ju üsna korras. Kui ma lihtsalt teen ära nii lihtsa asja, nagu laste arengu teemad parooli alla panen. Pole ju suur vaev ja lahendan enda jaoks sellega probleemi, mis mind häirib.

Ühesõnaga, kus ma jõuda tahtsin, on see, et ärge muretsege, kõik on ikkagi korras ja ma ei ole tegelikult mingi närvihaige, kes siin kodus praegu nutab ja küüsi närib, sest “keegi kuskil ütles”. Ma joon hoopis kohvi ja ajan järgmise nädala kaaneloo asju. Mari läks minu emaga Kohilasse vanavanaemale külla ja mina andsin endale pühaliku lubaduse koristada ja istutada. Ma sain oma tellitud lõuendid ka kätte, aga mul on kiiks, et ma ei saa neid enne seina panna, kui kõik kaunisti korras on

Muuseas, kui ma hommikul oma hüsteerilist sissekannet tegin, siis ma mõtlesin korraks, et “hommik on õhtust targem”, aga siis jõudsin järeldusele, et kuna ONGI hommik, siis on see järelikult piisavalt tark aeg

minu Mari

Ma sain Pealtnägijalt e-maili, et neil tuleb hooaja viimane osa ja uurisid, et kuidas mul läheb, et kas Perekoolis on ikka mingid minu teemad üleval. Kuna ma pole sinna iidamast aadamast vaadanud, siis mõtlesin korraks kiigata, mis teemad seal siis käimas on. Ja kohe esimese asjana jälle mingi jauramine teemal, et mu laps on kolme aastane ja IKKA potil ei käi, aga minusugusele prouale seda ju öelda ei või, sest mina, vana debiilik, rõhutan ainult, et iga asi omal ajal ja mitte midagi selle suhtes ei tee.

Lihtsalt ausalt, ma ei viitsi enam. Ma ei viitsi neile seletama minna, et kui mu laps on ARENGUST MAAS, et ta ei teegi järelikult paljusid asju “õigel ajal”. Ma ei tea isegi mitu korda ma seda siin blogis maininud olen, aga ikka on vaja selle üle teha poleemikat, et mu laps ei oska potti häda teha. Mida mul muud öelda olekski, kui “iga asi omal ajal”. Sest mida mul veel öelda oleks? Kaasa irvitada nendega, et haha, on jah valus tropp laps, sittagi ei oska?

hirm

Mul on tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem ma kardan. Mulle ei mahu pähe, et kuidas ma julgesin kunagi lambist Eestist Poola hääletada, kuidas ma julgesin 19-aastasena üksi Austraaliasse kolida ja isegi see, et kuidas ma julgesin Mariga veealusel pildistamisel käia. See meenus mulle hiljaaegu, kui ma need veealused fotod Kardo vanast arvutist üles leidsin. Püha issa meie, oma beebit vee alla panna ja LAHTI LASTA. Uuh, never ei teeks enam sellist asja!

Ma olin vist vanasti üldse üsna hulljulge. Kõik asjad siin ilmas tundusid nii tehtavad ja mitte miski ei pannud mind muretsema. No näiteks seesama hääletamine. Ma tegin seda jumala tihti ja ma ei kartnud kordagi, et keegi mind ära vägistab. Miks nad peaksid, eksole? Üldse minu maailmas tundus see vägistamine olevat mingi asi, mis juhtub kuskil võõraste inimestega ja minusse see ei puutu. Selle peale, et võiks juhtuda midagi VEEL hullemat, ei mõelnud ma ammugi.

Mul oli palju sõbrannasid, kes ei julgenud ise hääletada ja kelle vanemad seda ei lubanud. Pffft, mõtlesin mina. Mis siin mitte lubada? Ma küll kavatsen oma lapsel hääletada lasta, mis sellel siis viga peaks olema? Nüüd mõtlen, et ma pigem annan selle paganama bussiraha, kui et riskin oma lapse eluga. No ei ole see säästetud 10 eurot kuidagi olulisem, kui mu enda lihaste laste elu ja tervis. Mis siis, et see tõenäosus, et midagi juhtub, on nii väike. Siis ikkagi ei julge enam.

Mitte, et ma nüüd väga tahakski hääletada. Mul on imelik mõelda, et veel kolm aastat tagasi, RASEDANA, ma hääletasin Pärnusse. Väga imelik. Kas mul tõesti polnud siis kümmet euri või?

60 days in (ja kuidas ma sarju vaatan)

Ma nägin History kanalilt pidevalt mingi doksarja reklaami, kus 7 süütut inimest pannakse eksperimendi korras vanglasse. Vangla soovib vangidelt siseinfot saada ja nendel inimestel olid kõigil enda erinevad põhjused, miks nad kaasa lüüa soovisid. Üks oli politsei, kes tahtis näha elu vanglas. Teine oli mereväelane, kes soovis saada agendiks ja lootis, et see eksperiment talle selleks rohkem uksi avab. Siis seal oli kooliõpetaja, kes arvas, elu elu vanglas on nii lihtne, et tahab sinna puhkusele minna. Veel oli üks sotstöötaja, kes soovis rohkm probleemseid inimesi mõista. Koduperenaine, kes arvas, et vanglasüsteem on vale ja lootis seda enda osalusega muuta. Veel oli seal üks turvamees, kes tahtis saada vangivalvuriks ja üks 19-aastane poiss, kelle ema kartis, et ta läheb oma kriminaalse vennaga sama rada, kui ta vanglaelu enne maitsta ei saa.

Kuna ma kunagi telekas selle sarja peale ei sattunud, siis otsustasin seda ühel õhtul netist vaatama hakata ja no see on ikka ülipõnev. Ma muidugi ei tea, mismoodi see vangla elu Eestis välja näeb, aga kindlasti saad sa väga korraliku pilgu vanglaellu USAs heita. Väga huvitav oli näha, kuidas need erineva taustaga inimesed vanglas hakkama saavad, sinna sisse sulanduvad ja kas/kuidas nad üldse saavad vanglaülematele mingit head infot.

Ma ise veendusin selles, et ma tõepoolest ei tahaks kunagi vanglasse sattuda. Mitte, et ma selles suhtes veenmist vajanud oleksin ja varem siin vanglaelu järgi õhanud oleksin, aga nähes, kuidas ka kõige tugevamad inimesed murduvad ja kaovad sinna vanglaelusse ära, ISEGI kui nad teavad, et see on ajutine, siis mida tunnevad veel need, kes selles süsteemis päriselt sees on? Huh, nii kahju tegelikult nendest inimestest.

Enamik osavõtjaid rääkisid ka viimases osas, et kui nad vanglasse minnes arvasid, et vanglas on ainult vastikud pätid, kes väärivadki vanglas olemist, siis nüüd ise seda elu teades, tunnevad nad neile siiski rohkem kaasa, sest tegelikult on väga lihtne teha oma elus valesid valikuid. Olgu põhjusteks siis rahamured, vale seltskond või isegi näiteks oma elu kaitsmine valel ajal, vales kohas. Paljud on ka seal narkootikumide pärast, mida saab muidugi vanglas suht lebolt edasi teha.

Ühesõnaga, mina soovitan vaadata, kui kellelgi aega üle ja see teema huvitab. Tegelikult ma arvasin, et ma vaatasin just viimase osa ära, aga tegelikult tuleb uuel nädalal viimane osa, kus kõik osalejad saavad stuudios kokku. See on lahe, sest need 7 ei teadnud, et nendega koos veel teisi osalejaid oli, seega olid nad koos ühes osakonnas ilma teineteist teadmata.

Seal oli üks vend (seesama kooliõpetaja, keda ma mainisin), kes ajas mind sarja jooksul niii närvi, paistab, et viimases osas ajab ta kõik teised ka oma jutuga, et vangla on lust ja lillepidu, mega kettasse. Nimelt see vend hakkas oma elu pärast kartma, sest ta ei suutnud oma cover storyt usutavalt rääkida ja ta pandi üksikkongi, kus ta siis rahus krõpsu sõi ja 30 päeva magas. Kui aeg oli tagasi minna ühisvangistusse, siis jäi ta korraga VÄGA haigeks ja tervenes kohe, kui ta välja sai

järjekordne laupäev

Mulle nii meeldivad nädalavahetused ja aias vedelemised. Ma kardan, et järgmisel nädalal ei tule sellest lebotamisest miskit välja, sest meil peaks lähipäevil kasvuhoone kohale jõudma ja siis saame sellega tegelema hakata. Täna tulid aga Kätu ja tema lapsed külla ja nõnda me peesitasime, jõime jäätisekokteile ja rääkisime elust, nagu ikka.

Nii naljakas oli nii väikse beebikesega tsillida. Üldse ei mäleta, mida nii väikeste titadega teha tuleb ja kuidagi hirmutav tundub, et mul saab ka neid üsna pea kaks olema  varsti kaks last olema. Üsna pea on muidugi lai mõiste, sest tegelikult on oktoobrini nii palju aega, aga samas täna täitus mul 19. nädal, mis tähendab seda, et pmst pool aega on jube kiiresti mööda läinud.

Ps! Ma praegu pildilt vaatan, et blondide juuste ainukene miinus on vist tõesti see väljakasv. Kaks nädalat tagasi värvitud ja juba on juured natukene välja kasvanud. Pildilt on eriti hästi näha, peeglist vaadates eriti ei häirigi. Õnneks kolmapäeval on jälle juuksur, aga no kas päriselt inimesed käivadki kord kuus juuksuris? Ma tavaliselt käin mingi… kord nelja-viie kuu jooksul

selle suve lemmikkombo

Kas teil on mõnikord selline kombo, mida te kogu aeg kanda tahaksite? Minul on praegu selleks see sinine kleit ja roosa mantel. Kleidi sain kunagi SheIn lehelt (siit), aga kuna see oli nii ammu, siis on see vist üliammu välja müüdud. Ma olen sada kord mõelnud see kleit kuskile õmbleja juurde viia, sest varrukad on jumala laiad, aga niimoodi mantliga ei ole üldse hullu. Mantli sain Magda kaltsukast vaid kahe euriga eelmisel aastal! Vot see oli alles saak.

Ma pean rõõmustama siin ka, et ma alles mõtlesin H&Mi minna, et endale tavalised mustad baleriinad leida, aga siis leidsin ma Järve Humanast uhiuued siltidega H&Mi baleriinad. KAHE euriga! Win!

Mis teie lemmikud riidekombod on?

chia seemned ja nende võlu + kingiloosike

Mulle meeldivad mõnusad külalised ja eriti meeldivad mulle külalised, kes toovad kingitusi, mis on oma kätega ja armastusega valmistatud. Kahjuks ma ise ei oska kunagi üks selline HEA külaline olla, kes iseküpsetatud tavaariga kohale tuleb, aga ma luban, et järgmine kord, kui keegi mind külla kutsub, proovin ma sama teha, sest sellised asjad võtavad südame soojaks.

Ise korjatud nurmenukud, ise valmistatud banaani-maasika-chia muffinid ja kaks purki toormoosi. Milline kostitus! Ja no see ei olnud isegi mitte veel kõik, sest lisaks oli kingituseks toodud karp feta-arbuusisalatit. Oeh, see oli kõik nii hea. Lisaks oli Ave toonud mulle kilose paki chia seemneid.

“Nojah, mida ma nüüd KILO chia seemnetega pihta hakkan?” mõtlesin ma endamisi. Jah, neid saab smuutide sisse panna, aga neid teen ma heal juhul paar korda kuus. Jah, ma puistan neid ka salatite peale, aga no kilo sedaviisi hävitamiseks kulub niimoodi jube kaua. Ma seda küll välja ei öelnud, aga juba hakkaski Ave mulle seletama, et mida kõike tegelikult chia seemnetega teha saab ja kuna mulle kokkamisega katsetada meeldib, siis tekkis mul kohe huvi proovida. Seemnete salatile raputamine pole just eriline kulinaarne eksperiment, aga kas teie üldse teadsite, kuidas veel chia seemneid kasutada saab?

Jahu asemele

Kui sul leidub kodus vana kohviveski, siis saad tavalistest chia seemnetest kerge vaevaga hoopis chiajahu, mis on suurepärane asendus valgele jahule. Nii paljud inimesed üritavad ju tänapäeval vähem jahutooteid süüa ja see tundub päris hea lahendus vähemaks jahu kasutamiseks. Lisaks saab jahvatatud chia seemnetega paksendada suppe ja kastmeid, selle asemel, et valget jahu sisse segada. Mis veel….segades riivsaiaga, saad ka paneerida kana, kala või aedvilju. Ka küpsetistes saad sa chiajahuga tavalise jahu sisaldust vähendada, asendades 1/4 tavalisest jahust chiajahuga. See muudab kõik toidud tervislikumaks. Mina kavatsen kohe homme seda chia jahu ühe kastmega katsetada.

Muna asemele

Seda teadsin ma ennegi, et chia seemneid vees leotades saab mingisuguse geelja läga, aga ma arvasin, et seda kasutatakse vaid smuutide tervislikumaks tegemiseks. Oh ei, sõbrakesed. Nimelt sain ma nüüd teada, et seda sama chia geeli saab väga edukalt muna asemel kasutada.

Mul on küll paar korda nii olnud, et kodus pole piisavalt mune, kui üks või teine retsept ette näeb. Tuleb välja, et ühe suure muna asendamiseks on sul vaja segada 1 supilusikatäis chia seemneid 3 supilusikatäie toatemperatuuril veega. Kui kasutada seda asendajat küpsetistes, võib tulemus olla natikene niiskem, seega tuleb näiteks kooke vähe kauem küpsetada. Ma muidugi ise suurem asi küpsetaja pole, aga ehk proovin varsti rabarberimuffineid teha selle munaasendajaga.

Eriti hästi peaks see muna asendamine sobima neile, kes soovivad loomseid koostisosi vältida.

Nagu ikka väikene kingiloosikene ka, kus on lausa kolm võitjat. Üks õnnelik võidab kilo chia seemneid ja suure tünnitäie yummikomme (link) kus on lausa 120 pulgakat sees.  Ma olen nendest kommidest enne rääkinud ka (siin), et kes ei tea, mis imekommid need on. Ühesõnaga – tervislikumad kui tavalised pulgakad!

Kaks teist võitjat saavad ka kilo chia seemneid ja 40 pulgakommiga yummikommide paki.

Et loosis osaleda, siis mine hakka Facebookis Chia-Maania sõbraks SIIN ja jäta mulle kommentaariks, et kas oled enne chia seemneid kasutanud, või mille jaoks sa neid kasutaksid, kui paki võidaksid.

Kes ei viitsi loosi oodata, siis Eesti kõige soodsama kilohinnaga chia seemned leiad sa SIIT LINGILT! Ainult 8.50€ kilo!

arengurühmast ja minu tunnetest

Ühest küljest ma tahaks jagada kõike seda Mari arenguvärki oma lugejatega, sest ma olen saanud nii palju kirju, et nende lapsed on samasugused, või on nad samamoodi mööda komisjone käimas. Seega oleks paljudele kasulik ja huvitav lugeda meie käekäigust. Samas leidub ka neid, kes nendest teemadest kinni võtavad ja kasutavad seda minu ja lapse üle ilkumiseks, mis mulle sugugi ei meeldi, sest hea nõu ja soovituse võtan ma alati heaga vastu, aga “ehhee, näete, Malluka laps on selline ja säärane, sest *sisesta ise siia vastik ja kole põhjus* ehhhe!” on mulle lihtsalt vastik lugeda.

Seega tahaks jagada, aga ei taha justkui samas ka, sest iga tõde ja infokild on ikkagi osa meie elust ja sellised asjad on nii heaks maiuspalaks neile, kes tahavad kuidagi haiget teha. Seda nägin ma juba esimeses postituses, kus kirjutasin sellest, et Marile määrati puue. Mõned kommentaarid olid tõesti inetud, alatud ja no kohe üldse mitte tõde. Kuigi ma tean, et meelega minu salvamiseks kirjutatud, tegi see oma töö siiski korraks ära.

Ärge siis pahaks pange, kui ma nendeteemalistel kommentaaridel rohkem silma peal hoian ja kõik mulle ebasobimatud kommentaarid ära kustutan ja kohe ära unustan, sest mulle lihtsalt ei ole seda tarvis. Võtke heaga kõik endale kuuluv negatiivsus tagasi, kellel seda üle on. Ma tulin lihtsalt enda südamelt ära rääkima.

Ühesõnaga, Maril oli siis seesamune komisjon, mis pidi määrama, kas me saame nende heakskiidu Mari tasandusrühma panemiseks. Nagu öeldud, siis tasandusrühmad on väiksemad (12 last) ja seal on üldiselt logopeediliste probleemidega lapsed koos. Nendega tegeleb siis üsna tihti logopeed, ning põhimõtteliselt saab nende kõnearendus rohkem tähelepanu, kui tavarühmas saaks.

Selgus aga, et komitee arust Mari tasandusrühma ei sobi ja talle oleks kohasem arengurühm. Kuna ma sellest enne kuulnud polnud, siis googeldasin seda ja pidin peaaegu nutma hakkama, kui nägin arengurühma kirjeldust: “Rühma võetakse mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega lapsi”.

Ma siiani ei saa aru, et mis arvamuse “puudega lapsest” ma oma peas loonud olen, või mis vastumeelsus mul selle sõna vastu on, aga kuidagi hirmutav. Esimese asjana mõtlesin, et issand jumal, mis lastega siis Mari seal rühmas koos olema hakkab? Et mingisuguste täiesti maas vedelevate ja ilastavate lastega, kes maad ega mütsi ei jaga ja midagi ei oska? Samas selle teooria järgi peaksin ma arvama, et Mari ka selline on, sest ta on ju ka ametlikult “puudega” eksole.

Tegelikult on asi selline, et komisjon arvas, et tasandusrühm on pigem neile, kes rääkida oskavad, kuid mitte korrektselt. Arengurühmas ongi eripedagoogid ja ainult 6 last, ehk siis tegelemine on individuaalne ja seal ongi esmane point laps rääkima saada. Kui see juba hoos on, siis teevad nad uue suunamise edasi tasandusrühma, aga selle jaoks peab juba mingi kõne olemas olema.

Oi, te ei kujuta ette, kui kaheti tunded minus on. Üks osa minust tahaks öelda, et issand jumal, Mari ei ole ju puudega! Tal ei ole midagi viga! Ta on lihtsalt natukene aeglasema arenguga ja keegi ei arvesta seal komisjonides viimaste kuude arengut, vaid tema arengut ja käitumist komisjonidest mitu kuud tagasi. Tal läheb natukene aega, et olukordadega harjuda ja seega läks kirja, et ta ei oska ala lusikatki käes hoida, kuigi ta teeb seda küll. Lihtsalt mitte siis, kui keegi suvaliselt talle selle kätte surub ja ütleb, et näita, kuidas sa sööd. Et mulle tundub kuidagi kohati see nii ebaaus ja ülepingutatud ja ma tahaks lihtsalt kõigile öelda, et issand jumal, iga asi omal ajal! Las ta kasvab oma tempos! See on hämmastav, et inimene ei tohi kolme aastatki atra seada, et rääkima hakata, ilma, et teda juba kuskile kastidesse ja raamidesse ei surutaks. Miks?

Teisalt tunnen ma, et ma ei ole ju ekspert. Ma ei saa teada, et kas minu sisetunne on 100% õige ja ma ei saa võtta seda vastutust, et ma nüüd ei teegi mitte midagi ja lihtsalt ootan. Mu süda ei lase sellel juhtuda. Mul on nagunii süütunne sees, mis kuskile ei kao, aga ilmselt tekitaks see arstide peesse saatmine pikemas perspektiivis suuremaid süümekaid, sest ÄKKI ongi midagi viga ja mina ei oska ise seda viga parandada?

Ma tegelikult näen arengut iga päev. Ta teeb asju, mida ta enne teinud pole, ta täidab palveid, mida ta enne ei teinud. Täna tegi ta isegi näpuga ahvi pildile näidates ahvi häält! Aga mul on tunne, et ta on südameasjaks võtnud teha kõiki asju ühe korra

rongaemast kanaemaks

Võttis ainult kolm aastat, aga käes see hetk ongi, mil mind esimest korda elus kanaemaks kutsuti*.

Nimelt sattusin ma lugema kolumni “Miks ma oma lapse kadedaks kasvatan”. Kuigi ma harva viitsin mingite kolumnide üle juurelda, siis selle konkreetse kolumni sisu tekitas mulle sellise tunde, et Daki kirjutatud sõnad, et ala meie uue toreda emmekolumni pidaja esimene kirjatükk vms, ei pea kuigi hästi paika. Toreda emme muljet see kirjatükk mulle eriti ei jätnud. Kes viitsib, loeb ise, kes ei viitsi, siis kopeerin mõned lõigud:

“Igasugune jagamise teema kütab alati kirgi ja paneb vastakaid arvamusi avaldama ka inimesi, kes muidu küllalt ühel meelel olnud on. Ühed leiavad, et asjad on ainult asjad, ükski ese ei ole nii isiklik, et seda peaks vaid endale hoidma ja sama kehtib lastele – mis on mänguväljakul, see mänguväljaku oma ja lapsed, kes mõnda asja endale hoiavad, on lihtsalt kadedad. Sama heldelt jagavad nad teistega oma mõtteid ja arvamusi.

Teised on samavõrra veendunud, et midagi võib endale ka hoida, ja see ei pea olema alati see, mis teistest üle jääb. Külaliste tuleku puhul ei pea päris kõiki asju välja kraamima, hoolikalt ehitatud Lego-torni või pooleldi kokkupandud puslet ei pea lahti võtma ja teistele mängida andma ning ka mänguväljakul võiks olla võimalik ise oma mänguasjadega mängida. Mina kuulun viimaste hulka.”

Kohe kolumni algus püüdis mu tähelepanu, sest mina olen just see inimene, kes arvab, et asjad ongi ainult asjad. Asju tulebki teistega jagada. Minu majas ei eksisteeri tõepoolest ühtegi asja, mille kohta ma ütleks, et kuulge, see on nii isiklik, et ma ei jaga seda mitte kellegi teisega. Tõepoolest, ei ole. Ja ma arvan ka seda, et kõik, mis on mänguväljakule kaasa võetud, on siiski võetud mängimiseks. Kes siis ikka üksi mängib, ikka teistega? Seega ma leian, et kui miski on nii eriline, et seda teistega jagada ei soovi, siis pole mõtet seda ka mänguväljakule vedada.

Teine lõik pani mind juurdlema, et mis on selle all mõeldud, et külaliste tulekul ei pea kõiki asju välja kraamima? Kas see tähendab siis seda, et tuleks osad asjad ära peita? Et need samad pusled ja legod tuleb kellegi külla tulles kappi ära panema, sest äkki keegi teine hakkab ka ehitama ja kokku panema? Asi on ehk minus, aga ma tõesti ei näe probleemi. Pusled ja legod on sellised imelised korduvkasutatavad asjad, et pane aga kokku ja lammuta täpselt nii mitu korda kui viitsid. Kas ei ole nii või?

“Ma ei arva, et aastane laps peab loobuma käesolevast mänguasjast, kui võõras kuuene seda nõuab, lihtsalt sellepärast, et ta seda nõuab. Olen kuulnud arvamusi, et peaksin oma aastasele selgitama, et teine tahab sellega mängida, ja ole nüüd hea laps ja anna, soovitatavalt kohe, sest muidu ta ei õpigi mitte kunagi, et oma asju peab jagama. Aga see aastane tahab ju ka? Miks tema tahtmine on kuidagi teise omast kehvem? See ajab mind selle puhul vaata et kõige rohkem segadusse – miks ühe lapse tahtmine peaks teise omast nö üle olema?”

Mina ka ei arva, et keegi peaks oma käesolevast mänguasjast loobuma, sest keegi seda tahab. Küll aga arvan ma, et kui ma võtan Marile mänguväljakule kaasa palli, kühvli, reha ja ämbri, siis need asjad, millega Mari parasjagu ei mängi, on loomulikult vabalt teistele mängimiseks võtta. Olgu see kühvel ja pall Marile nii “erilised” kui tahes. Kui tahab, mängigu ise, aga kui ei taha, siis las teised ka mängivad.

“Kui sa lähed lapsega mänguväljakule ja absoluutselt iga soovijaga suhelda ei taha, on sul midagi viga. Sest mis sa ronid siis avalikku kohta, kui sa suhelda ei taha? Mina ronin näiteks oma lapsega mängima ja võõra kolmesega kaheldava väärtusega dialoogi arendamine ei kuulu absoluutselt minu huviorbiiti. Ma tulin sinna oma lapsega mängima.

Kui ma tahtnuks võõra kolmesega tegeleda, läinuks ma tööle lasteaednikuks. Ometi ma seda ei teinud. Mis järeldusi võiks sellest teha?

Ma tulin sinna oma lapsega mängima, ja oma asjadega sellepärast, sest ma ei taha kellegi teise käest nende küsimise või jagamisega tegeleda. Kas seda on siis tõesti nii keeruline mõista?”

No öelge mulle palun, et peale nende lausete lugemist te ei kujuta ette vihast kurja mutikest, kes mänguväljakul lapsi vihaselt vahib ja oma lapse kraami tabalukuga karpi paneb? Selles suhtes, et minu elu eesmärk ei ole ka möödamänguväljakuid lastega lobiseda, aga kui keegi neist juttu tuleb puhuma (mida muuseas ei juhtu peaaegu kunagi, vähemalt minuga) siis ma vastan talle ja räägin temaga normaalselt. Mul on lausa kurb mõelda, et kui Mari läheks kunagi mingile tädile tere ütlema, või midagi säärast, mida lapsed teevad, vahiks see tädi teda vihaselt ja keeraks selja.

Nagu öeldud, siis ma Postimehesse kommenteerima ei roninud, aga kuna Daki seda jagas, siis tema postituse all avaldasin ma samasugust arvamust, peale mida sain teada, et ma olen hormonaalne kanaema, kes eeldab, et kõik tahavad mänguväljakul minu pupsikuga rääkida, aga NORMAALSED inimesed tegelikult seda ei soovi ja kanaemad võiksid ka üle saada enda arvamusest, et nende laps on maailma naba.

Ok, ma sõna-sõnalt ei tsiteeri, aga midagi sellist seal vastuseks kumas.

Naljakas. Ma ei ole kunagi pidanud ennast rongaemaks, aga ma ei ole pidanud ennast ka kanaemaks. Kui aga kanaemaks olemine tähendab seda, et ma olen sõbralik võõraste lastega ja ärgitan oma last enda asju teistega ka jagama, siis pole hullu, võin kanaema ka olla. Maailm on täis kurjasid ja kibestunud inimesi, aga ükski laps ei ole selline juba eos. Nad tuleb selliseks ikka kasvatada. Ja ma ei tea, kui hea emamudel on naine, kes hakkab oma lapsele õpetama, et külaliste tulekul tuleb paremad palad ära peita ja kui keegi võõras laps rääkima tuleb, siis peab talle selja keerama, kui keegi sulle muidugi selle lobisemise eest palka ei maksa.

Imelik värk. Hiljaaegu keegi kirjutas mulle kommentaarides ka, et ta kirjutas lapse liivakastiasjadele suurelt nime peale, sest muidu vastikud lapsed VARASTAVAD teineteise kühvleid, kui peale ei passi. Nagu jeesus kristus, et inimestel paremat teha pole, kui euristele kühvlitele nimesid peale maalida, et kaheaastased kriminaalid neid ära ei varastaks

retsept: muhe lillemesi rabarberimekiga

Ma tahtsin seda retsepti oma kokaraamatusse hoida, aga siis ma sain aru, et selleks ajaks kui raamat ilmub, siis suure tõenäosusega ei ole võililledest enam suurt miskit järel. Seega tundub ainult aus see ikkagi siia panna ja loota, et ehk keegi ikka lõpuks tahab mu retseptiraamatut kah