rongaemast kanaemaks

Võttis ainult kolm aastat, aga käes see hetk ongi, mil mind esimest korda elus kanaemaks kutsuti*.

Nimelt sattusin ma lugema kolumni “Miks ma oma lapse kadedaks kasvatan”. Kuigi ma harva viitsin mingite kolumnide üle juurelda, siis selle konkreetse kolumni sisu tekitas mulle sellise tunde, et Daki kirjutatud sõnad, et ala meie uue toreda emmekolumni pidaja esimene kirjatükk vms, ei pea kuigi hästi paika. Toreda emme muljet see kirjatükk mulle eriti ei jätnud. Kes viitsib, loeb ise, kes ei viitsi, siis kopeerin mõned lõigud:

“Igasugune jagamise teema kütab alati kirgi ja paneb vastakaid arvamusi avaldama ka inimesi, kes muidu küllalt ühel meelel olnud on. Ühed leiavad, et asjad on ainult asjad, ükski ese ei ole nii isiklik, et seda peaks vaid endale hoidma ja sama kehtib lastele – mis on mänguväljakul, see mänguväljaku oma ja lapsed, kes mõnda asja endale hoiavad, on lihtsalt kadedad. Sama heldelt jagavad nad teistega oma mõtteid ja arvamusi.

Teised on samavõrra veendunud, et midagi võib endale ka hoida, ja see ei pea olema alati see, mis teistest üle jääb. Külaliste tuleku puhul ei pea päris kõiki asju välja kraamima, hoolikalt ehitatud Lego-torni või pooleldi kokkupandud puslet ei pea lahti võtma ja teistele mängida andma ning ka mänguväljakul võiks olla võimalik ise oma mänguasjadega mängida. Mina kuulun viimaste hulka.”

Kohe kolumni algus püüdis mu tähelepanu, sest mina olen just see inimene, kes arvab, et asjad ongi ainult asjad. Asju tulebki teistega jagada. Minu majas ei eksisteeri tõepoolest ühtegi asja, mille kohta ma ütleks, et kuulge, see on nii isiklik, et ma ei jaga seda mitte kellegi teisega. Tõepoolest, ei ole. Ja ma arvan ka seda, et kõik, mis on mänguväljakule kaasa võetud, on siiski võetud mängimiseks. Kes siis ikka üksi mängib, ikka teistega? Seega ma leian, et kui miski on nii eriline, et seda teistega jagada ei soovi, siis pole mõtet seda ka mänguväljakule vedada.

Teine lõik pani mind juurdlema, et mis on selle all mõeldud, et külaliste tulekul ei pea kõiki asju välja kraamima? Kas see tähendab siis seda, et tuleks osad asjad ära peita? Et need samad pusled ja legod tuleb kellegi külla tulles kappi ära panema, sest äkki keegi teine hakkab ka ehitama ja kokku panema? Asi on ehk minus, aga ma tõesti ei näe probleemi. Pusled ja legod on sellised imelised korduvkasutatavad asjad, et pane aga kokku ja lammuta täpselt nii mitu korda kui viitsid. Kas ei ole nii või?

“Ma ei arva, et aastane laps peab loobuma käesolevast mänguasjast, kui võõras kuuene seda nõuab, lihtsalt sellepärast, et ta seda nõuab. Olen kuulnud arvamusi, et peaksin oma aastasele selgitama, et teine tahab sellega mängida, ja ole nüüd hea laps ja anna, soovitatavalt kohe, sest muidu ta ei õpigi mitte kunagi, et oma asju peab jagama. Aga see aastane tahab ju ka? Miks tema tahtmine on kuidagi teise omast kehvem? See ajab mind selle puhul vaata et kõige rohkem segadusse – miks ühe lapse tahtmine peaks teise omast nö üle olema?”

Mina ka ei arva, et keegi peaks oma käesolevast mänguasjast loobuma, sest keegi seda tahab. Küll aga arvan ma, et kui ma võtan Marile mänguväljakule kaasa palli, kühvli, reha ja ämbri, siis need asjad, millega Mari parasjagu ei mängi, on loomulikult vabalt teistele mängimiseks võtta. Olgu see kühvel ja pall Marile nii “erilised” kui tahes. Kui tahab, mängigu ise, aga kui ei taha, siis las teised ka mängivad.

“Kui sa lähed lapsega mänguväljakule ja absoluutselt iga soovijaga suhelda ei taha, on sul midagi viga. Sest mis sa ronid siis avalikku kohta, kui sa suhelda ei taha? Mina ronin näiteks oma lapsega mängima ja võõra kolmesega kaheldava väärtusega dialoogi arendamine ei kuulu absoluutselt minu huviorbiiti. Ma tulin sinna oma lapsega mängima.

Kui ma tahtnuks võõra kolmesega tegeleda, läinuks ma tööle lasteaednikuks. Ometi ma seda ei teinud. Mis järeldusi võiks sellest teha?

Ma tulin sinna oma lapsega mängima, ja oma asjadega sellepärast, sest ma ei taha kellegi teise käest nende küsimise või jagamisega tegeleda. Kas seda on siis tõesti nii keeruline mõista?”

No öelge mulle palun, et peale nende lausete lugemist te ei kujuta ette vihast kurja mutikest, kes mänguväljakul lapsi vihaselt vahib ja oma lapse kraami tabalukuga karpi paneb? Selles suhtes, et minu elu eesmärk ei ole ka möödamänguväljakuid lastega lobiseda, aga kui keegi neist juttu tuleb puhuma (mida muuseas ei juhtu peaaegu kunagi, vähemalt minuga) siis ma vastan talle ja räägin temaga normaalselt. Mul on lausa kurb mõelda, et kui Mari läheks kunagi mingile tädile tere ütlema, või midagi säärast, mida lapsed teevad, vahiks see tädi teda vihaselt ja keeraks selja.

Nagu öeldud, siis ma Postimehesse kommenteerima ei roninud, aga kuna Daki seda jagas, siis tema postituse all avaldasin ma samasugust arvamust, peale mida sain teada, et ma olen hormonaalne kanaema, kes eeldab, et kõik tahavad mänguväljakul minu pupsikuga rääkida, aga NORMAALSED inimesed tegelikult seda ei soovi ja kanaemad võiksid ka üle saada enda arvamusest, et nende laps on maailma naba.

Ok, ma sõna-sõnalt ei tsiteeri, aga midagi sellist seal vastuseks kumas.

Naljakas. Ma ei ole kunagi pidanud ennast rongaemaks, aga ma ei ole pidanud ennast ka kanaemaks. Kui aga kanaemaks olemine tähendab seda, et ma olen sõbralik võõraste lastega ja ärgitan oma last enda asju teistega ka jagama, siis pole hullu, võin kanaema ka olla. Maailm on täis kurjasid ja kibestunud inimesi, aga ükski laps ei ole selline juba eos. Nad tuleb selliseks ikka kasvatada. Ja ma ei tea, kui hea emamudel on naine, kes hakkab oma lapsele õpetama, et külaliste tulekul tuleb paremad palad ära peita ja kui keegi võõras laps rääkima tuleb, siis peab talle selja keerama, kui keegi sulle muidugi selle lobisemise eest palka ei maksa.

Imelik värk. Hiljaaegu keegi kirjutas mulle kommentaarides ka, et ta kirjutas lapse liivakastiasjadele suurelt nime peale, sest muidu vastikud lapsed VARASTAVAD teineteise kühvleid, kui peale ei passi. Nagu jeesus kristus, et inimestel paremat teha pole, kui euristele kühvlitele nimesid peale maalida, et kaheaastased kriminaalid neid ära ei varastaks