arengurühmast ja minu tunnetest

Ühest küljest ma tahaks jagada kõike seda Mari arenguvärki oma lugejatega, sest ma olen saanud nii palju kirju, et nende lapsed on samasugused, või on nad samamoodi mööda komisjone käimas. Seega oleks paljudele kasulik ja huvitav lugeda meie käekäigust. Samas leidub ka neid, kes nendest teemadest kinni võtavad ja kasutavad seda minu ja lapse üle ilkumiseks, mis mulle sugugi ei meeldi, sest hea nõu ja soovituse võtan ma alati heaga vastu, aga “ehhee, näete, Malluka laps on selline ja säärane, sest *sisesta ise siia vastik ja kole põhjus* ehhhe!” on mulle lihtsalt vastik lugeda.

Seega tahaks jagada, aga ei taha justkui samas ka, sest iga tõde ja infokild on ikkagi osa meie elust ja sellised asjad on nii heaks maiuspalaks neile, kes tahavad kuidagi haiget teha. Seda nägin ma juba esimeses postituses, kus kirjutasin sellest, et Marile määrati puue. Mõned kommentaarid olid tõesti inetud, alatud ja no kohe üldse mitte tõde. Kuigi ma tean, et meelega minu salvamiseks kirjutatud, tegi see oma töö siiski korraks ära.

Ärge siis pahaks pange, kui ma nendeteemalistel kommentaaridel rohkem silma peal hoian ja kõik mulle ebasobimatud kommentaarid ära kustutan ja kohe ära unustan, sest mulle lihtsalt ei ole seda tarvis. Võtke heaga kõik endale kuuluv negatiivsus tagasi, kellel seda üle on. Ma tulin lihtsalt enda südamelt ära rääkima.

Ühesõnaga, Maril oli siis seesamune komisjon, mis pidi määrama, kas me saame nende heakskiidu Mari tasandusrühma panemiseks. Nagu öeldud, siis tasandusrühmad on väiksemad (12 last) ja seal on üldiselt logopeediliste probleemidega lapsed koos. Nendega tegeleb siis üsna tihti logopeed, ning põhimõtteliselt saab nende kõnearendus rohkem tähelepanu, kui tavarühmas saaks.

Selgus aga, et komitee arust Mari tasandusrühma ei sobi ja talle oleks kohasem arengurühm. Kuna ma sellest enne kuulnud polnud, siis googeldasin seda ja pidin peaaegu nutma hakkama, kui nägin arengurühma kirjeldust: “Rühma võetakse mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega lapsi”.

Ma siiani ei saa aru, et mis arvamuse “puudega lapsest” ma oma peas loonud olen, või mis vastumeelsus mul selle sõna vastu on, aga kuidagi hirmutav. Esimese asjana mõtlesin, et issand jumal, mis lastega siis Mari seal rühmas koos olema hakkab? Et mingisuguste täiesti maas vedelevate ja ilastavate lastega, kes maad ega mütsi ei jaga ja midagi ei oska? Samas selle teooria järgi peaksin ma arvama, et Mari ka selline on, sest ta on ju ka ametlikult “puudega” eksole.

Tegelikult on asi selline, et komisjon arvas, et tasandusrühm on pigem neile, kes rääkida oskavad, kuid mitte korrektselt. Arengurühmas ongi eripedagoogid ja ainult 6 last, ehk siis tegelemine on individuaalne ja seal ongi esmane point laps rääkima saada. Kui see juba hoos on, siis teevad nad uue suunamise edasi tasandusrühma, aga selle jaoks peab juba mingi kõne olemas olema.

Oi, te ei kujuta ette, kui kaheti tunded minus on. Üks osa minust tahaks öelda, et issand jumal, Mari ei ole ju puudega! Tal ei ole midagi viga! Ta on lihtsalt natukene aeglasema arenguga ja keegi ei arvesta seal komisjonides viimaste kuude arengut, vaid tema arengut ja käitumist komisjonidest mitu kuud tagasi. Tal läheb natukene aega, et olukordadega harjuda ja seega läks kirja, et ta ei oska ala lusikatki käes hoida, kuigi ta teeb seda küll. Lihtsalt mitte siis, kui keegi suvaliselt talle selle kätte surub ja ütleb, et näita, kuidas sa sööd. Et mulle tundub kuidagi kohati see nii ebaaus ja ülepingutatud ja ma tahaks lihtsalt kõigile öelda, et issand jumal, iga asi omal ajal! Las ta kasvab oma tempos! See on hämmastav, et inimene ei tohi kolme aastatki atra seada, et rääkima hakata, ilma, et teda juba kuskile kastidesse ja raamidesse ei surutaks. Miks?

Teisalt tunnen ma, et ma ei ole ju ekspert. Ma ei saa teada, et kas minu sisetunne on 100% õige ja ma ei saa võtta seda vastutust, et ma nüüd ei teegi mitte midagi ja lihtsalt ootan. Mu süda ei lase sellel juhtuda. Mul on nagunii süütunne sees, mis kuskile ei kao, aga ilmselt tekitaks see arstide peesse saatmine pikemas perspektiivis suuremaid süümekaid, sest ÄKKI ongi midagi viga ja mina ei oska ise seda viga parandada?

Ma tegelikult näen arengut iga päev. Ta teeb asju, mida ta enne teinud pole, ta täidab palveid, mida ta enne ei teinud. Täna tegi ta isegi näpuga ahvi pildile näidates ahvi häält! Aga mul on tunne, et ta on südameasjaks võtnud teha kõiki asju ühe korra