Mariann Kaasik's Blog, page 252

Kaitstud: ehhe2

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: ehhee

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

saksapreili aias

Aastaid tagasi ei olnud ma kunagi aias toimetanud. Ainukene koht, kus ma seda üldse teha oleks saanud, oli kasuisa ema juures Kohilas, aga kuna keegi mind ei käskinud (ja ma olin siis mingi paras pubekas ka), siis ma ei teinudki seal Kohilas suurt miskit. Põõsast sõin marju ja ükskord lükkasin kaks meetrit muruniidukit kah, et lihtsalt proovida, mis tunne on. Ei meeldinud, seega edasi tegi keegi teine.

Ma ei uskunud, et ma kunagi tunneksin huvi aiatööde vastu, aga nüüd olen ma isegi Facebookis Aiahoolikute grupis. Kuigi ma seal väga sõna ei võta, siis sellegipoolest vaatan ma huviga teiste aedasid ja alles täna küsisin ma seal esimest korda nõu. Teemal, et kas ma olen herneste külvamisega hiljaks jäänud. Selgus, et ei ole, seega hakkan sellega lausa täna õhtul tegelema. Selle pärast mul muuseas praegu vaba ja tubane hetk tekkiski, sest Kardo kaevab hetkel kompostihunniku põhjast toitainerikast mulda välja, et siis see meie tulevase hernepeenraga kenasti kokku segada. Kuna mina seda teha ei soovi, siis tulin hoopis tuppa Mari toitma.

Naljakas, et mõni päev tahan ma ainult arvutis passida ja diivanisse lohku istuda. Mõni päev ei saa aga õuest tuppagi, sest nii palju toredaid asju on teha! Näiteks täna ronisin ma juba kell 9 õue, et rohima hakata. Pagana naat oli mu kaunite tikrite ja sõstarde vahele kasvama hakanud, seega oli tagumine aeg see sealt ära korjata. Kuna nii palav oli, kandsin ma muidugi kleiti ja MUIDUGI suutsin ma kohe hommikul nõgestesse istuda. Mis siis muud, kui sügan täna muudkui perset ja askeldan.

Mul selline imelik asi ka, et ei suuda järjest kaua ühte asja teha. Seega natukene rohisin, tõmbasin tolmuimejaga maja üle, pesin põrandad, siis värvisin Mari mängumaja, panin pesu pesema, päevitasin, tegin tööd, värvisin toole ja esikupinki, pesin nõud ära,  rohisin natukene veel, värvisin Mari söögitooli ära, peale mida ronisin jälle rohima. Ei tundu jube palju, aga näete, päev on juba õhtasse saanud. Ämm istus ka terve päeva aias ja puhusime juttu, et päris igav rabada poleks. Ühel hetkel ärgitas ta täitsa tühja koha pealt mu lootusi hauataguse elu olemasolu suhtes, sest ta ütles mulle rõõmsalt: “Oi, issi jõudis koju!”. Paraku ei olnud mu kauasurnud isa siiski 24 aastat peale koolemist koju naasenud, vaid see oli hoopis Kardo. Ei teagi nüüd, kuidas ämm nad nõnda segi ajada sai, aga noh, vanainimese asi.

Oii, minust saab ka ikka kunagi hea vanainimene. Ärkan kell 6 ja torman kohe õue “toimetama” nagu muttidemaailmas öeldakse. Täna olin ma samas oma tulevikumutiideaalile üsna lähedal. Asi siis kolm tundi varem ärgata oleks.

Aknalaud on mul juba praegu taimedest lookas, kiiremas korras oleks veel kasvuhoonet tarvis, et saaks tomatid sinna ümber toimetada. Lisaks on mul veel suured plaanid terrassile maitseainekastid ehitada. Huvitav, kas ma oskan saagida? Kui raske ikka saagida olla saab?

Ühesõnaga, tegemisi mul on. Teemasid, millest blogida, jagub ka, aga praegu tundub aed põnevam. Mari tahab ka enamuse ajast õues olla, mis siin toas ikka niiväga teha, kui õues saab ringi joosta ja liugu lasta ja batuudil karata ja liivakastis liivakooke teha. Nõnda me siis väljas olemegi.

Loodame siis, et ma järgmist postitust mahasaetud jalgadega ei kirjuta.

#mallukagavormi võitjad

Sparta valis enda võitjateks välja 3 kilo kaotanud Tiina, kelle keha on nüüd tunduvalt rohkem vormis, 6kg kaotanud Riine ja kolmandaks Laura E, kes saavutas ka Sparta spordiklubi silmis häid tulemusi. Teie saate auhinnaks tasuta 10x kaarti, et ennast Spartas treenida. Kui ise Tallinnas ei ela, saate kindlasti oma võidu kellelegi edasi kinkida, et väärt kraam raisku ei läheks!

Kolm inimest, kes võidavad Ott Kiivika eriauhinna, milleks on väga helde kinkekott FitShopilt. Need kaks on Laura ja mõlemad Kerstid!

Canderel firma pani samuti võitjale välja uhke pakikese ja selle võitis endale Piret!

Ja nüüd ei olegi midagi muud, kui tuleb teile paljastada #mallukagavormi võistluse võitja, kuid enne meenutan ma teile, mis võitjat ees ootab:

Joma Sport paneb võitjale välja uhiuue enda valitud trennikomplekti, millesse kuuluvad uued jalanõud, trennipüksid ja trennipluus.
Et tervislikus vaimus edasi jätkata, paneb  Umami  välja mõnusa komplekti asjadest, mis igal spordi- ja tervisehuvilisel kodus olema peab. Komplekti kuulub külmpress kookosõli, chia seemned, kanepiseemned, goji marjad, stevia, himaalaja teemantsool ja kookosvesi.
Ja mis oleks asi, mida iga naine peale alla võtmist ja kaunim välja nägemist tahaks? No muidugi veel parem välja näha! Selle pärast saab võitja minna  Decoris Showroom i Tallinnas, kus teda ootab juuste lõikus, värvimine ja juuksehooldus. Mis saakski veel parem olla, eksole?
Veel saab võitja oma uue ilusa figuuri ka fotodele jäädvustada, selles aitab teid Tallina fotograaf Kristi Kullerkupp, kes oskab teha imelisi fotosid. Ainuke nõue on see, et võitja peab ise Tallinna kanti sattuma.

 

Mida ma siin enam kauem pingeid üles kruvin- võitjaks on ei keegi muu, kui KÄDLI! Kädli alustas oma kaalulangetust tegelikult juba eelmisel aastal, kuid #mallukagavormi konkurss pani teda kaks kuud kõvasti pingutama, et tulemusi näha. Eelmise aasta juunis kaalus Kädi 77kg kuid nüüd on ta lausa 58 peale saanud. Minu meelest supertubli saavutus!

Kädli eelmisel aastal ja nüüd!
#mallukagavormi ajal saavutatud tulemus

Kollaaži ülemisel pildil olid Kädli mõõdud järgmised:

Kaal : 62,9

Rinnaümbermõõt : 89 cm

Kõhuümbermõõt: 83 cm

Puusaümbermõõt: 89cm

Reieümbermõõt: 58cm

Käsivarre ümbermõõt: 29cm.

Alumise pildirea mõõdud aga sellised:

Kaal : 58,7

Rinnaümbermõõt : 81cm

Kõhuümbermõõt: 76 cm

Puusaümbermõõt: 86cm

Reieümbermõõt: 53cm

Käsivarre ümbermõõt: 25cm.

“Tänu sinu võistlusele olen jõudud punkti, kus enam kaalu kaotada pole vaja, nüüdsest on vaja, aga panna trennile rohkem rõhku, et keha ilusti vormi saada!” rõõmustab ta. Aga kuidas Kädi seda tegi? “Minu toitumiskava on pärit fitlap.ee lehelt ja olen sellega rahul, trenni olen ka enamus aja teinud fitlapi kava järgi ning paaril korral õnnestus ka jõusaali jõuda,” näitab naine eredalt, et tegelikult on enamik pingutust ikka õigesti toituda!

Palju õnne võitjatele ja võtke minuga ühendust, et saaksime kokku leppida, kuidas oma auhinnad kätte saate!

“meeldiv” jalutuskäik koju

Kuna täna oli Mari lasteias emadepäevakontsert, siis käisin minagi vaatamas, mida pudinad ära õppinud olid. Vahepeal kippus muidugi pisar silma, aga see on vist mingi tavaline emaduse omadus. Lapsed olid emadele ise lillekesed seemnest kasvama pannud, kaardi teinud ja hommikul tegid koos kasvatajatega küpsisetorti. Kõik oli väga kena ja armas.

Läksin spetsiaalselt ilma vankrita lasteaeda, sest ma kujutasin ette, kuidas me Mariga kenasti need 2 kilomeetrit käsikäes koju jalutame ja viisijuppi ümiseme. Tegelikkuses oli algus üsna paljulubav ja esimesed 500 meetrit läbisime me ilma suurema draamata. Aga ühel hetkel hakkas pihta see, kus ta tahtis sülle ja siis kolm sekundit hiljem ei tahtnud enam sülle. Kui maha panin, siis tahtis jälle sülle, või vastassuunas minema joosta.

Hämmastav, kui kiiresti suudab inimene nende väikeste jalgadega joosta. Oleks, et ta seda imelist annet oleks ÕIGELE poole joostes rakendanud, aga oh ei. Loomulikult tuli peatuda ka iga aia juures, kus sees lõrises mõni koer haukuda, sest koerad on ju nii nunnud ja neid tahaks kõiki aia vahelt näppida. Kuna ma siiski eelistan last, kelle käed pole maha hammustatud, pidin ma Marikest keelama. Tulemuseks hüsteeriline kriiskamine, maas rullimine, minema joosta üritamine ja ühe korra hammustas ta mind lausa kõrvast.

Umbes poolel teel sain ma aru, et ma olen teinud drastilise vea, aga teha polnud midagi. Tuli edasi rügada. Iga meetriga läks aina rohkem vihaseks. Ta üritas enda jalanõusid ära kiskuda, viskas mind liivaga, vajus mu käte vahel süldiks ja seda kõike saatis hurmav röökimine. Asja ei teinud üldse paremaks see, et mul tuli maailma suurim pissihäda!

Lõpuks olime me kodule jube lähedal. No nii 200 meetrit? Selleks hetkeks Mari enam edasi ei liikunud. Suur solvumine sai alguse sellest, et ta tahtis ühte trepikotta sisse saada, aga kuna uks oli lukus, ajas see peene preili nii vihaseks, et sellel ei olnud enam otsa ega äärt. Nõnda ta siis rullis ennast paneelmaja ees murul ja lihtsalt kisas.

“Mari, ma nüüd helistan issile ja kaeban ära!” hoiatasin ma Mari ja helistasingi Kardole, et ta meile vastu tuleks ja vankri võtaks, sest mul oli kotis kaamera ja potilill ja Mari jope ja ma lihtsalt ei jõudnud seda rüselevat suslikut ise tassida, eriti kui ta mind rabeledes kõhtu tagus.

Nõnda me seal istusime. Üks röökis, mina niisama kõrval. Inimesed kõndisid mööda ja heitsid mulle pilke. Õnneks mitte “issand, palun õpi oma last kasvatama!” pilke, vaid: “been there!” pilke. Ja siis lõpuks tuli meie päästja Kardo. Kohe kui Mari nägi, et ta isal oli aru peas olnud vanker kaasa võtta, tõusis see tolmuahv kenasti üles, pühkis pisarad ja istus sellise näoga vankrisse, nagu midagi poleks juhtunud.

Naljakas oli ka see, et ma ei ärritunud kordagi, vaid see kogu olukord oli lihtsalt koomiline. Väike, kuri maailma peale vihane inimene. Midagi ta siin ilmas teha ei saa – kruusa suhu panna ei saa, jalanõusid ära võtta ei tohi, võõraid koeri kallistada ei tohi, trepikotta sisse ei saa, tuvid lendavad ära. Elu…

Mari täna tänavatel raevutsemas :D

pulmaastapäevast

Täitsa lambist meenus mulle, et meil on ju varsti pulmaastapäev tulemas. Okei, mis varsti, järgmise kuu alguses. Lausa esimene ja puha. Kuna ma ei ole enne abielus olnud, ning seega ka kunagi pulmaastapäeva tähistanud, siis ma hakkasin kohe googeldama, et mis sellisel tähtsal päeval teha. Ega need ideed kuigi grandioosed ei ole, selles suhtes, et tüüpilised: minge romantiliselt välja sööma, spasse ja muud sellised asjad.

Minul endal tuli hoopis selline mõte, et olenemata sellest, mis me siis teha plaanime, võiksime me selle päeva videosse võtta ja teha sellise mõnusa traditsiooni, et paneks iga aasta samal kuupäeval ühe toreda video kokku, millel iga kord sama soundtrack. Ma armastan Jack Johnsonit ja tema lugu “better together” on igati armas ja armastust täis.

Aga eks me midagi teeme ikka peale video. Noh, lähme ehk kuskile sööma. Muidu oleks mul esimene mõte olnud kuskile hotelli minna, aga iga kord kui me oleme seda puhkuse mõttes teinud, on hiljem tulnud mõte, et oleks võinud lihtsalt lapse emale anda ja KODUS puhata

emadepäevake läbi mu telefoni

Tänane oli nii vahva ja ma jäädvustasin seda pidevalt, kaamerat ainult kahmata ei viitsinudki, seega näitan oma toredat emadepäeva läbi telefonikaamera.

Ma küll eelmises postituses lubasin elulõpuni vihaseks jääda, aga see mul ei õnnestunud, sest Kardo tuli ja hakkas mind kudrutama ja lisaks tassis Marile liumäe ette kell 10 hommikul alguses kotttooli ja siis ühe kuuris vedelenud madratsi, et ta haiget ei saaks, kui liugu laseb, siis ma ei saanud enam pahane olla.

Selle asemel läksin peaaegu naabrinaisega nõmme turule head-paremat ostma. Kuna ma olin hommikul ainukt kohvi joonud, siis täna läkski nii hästi, et hommikusöögiks oli pool kilo herneid ja mõned peotäied mustikaid, kõik otse turu pealt. Istume Mariga kahekesti ja paugutasime  – maasikad, herned, mustikad, hapukurgid, kõik läksid mängu!

Siis oligi aeg Kardol Mari lõunaunne viia, samal ajal vaaritasin ma oma turusaagiga valmis lõunasöögi – praetult värske kartul ja oad sibula, küüslaugu, karulaugukastme, värske hapukurgi ja tomati-kurgi-hapukoorekastmega. Samal ajal viskasin ahju õhtusöögiks mõeldud pork belly. Mmmm. Istusin aeda päikse kätte maha, sõin ja vaatasin kotttoolis päikse käes vedeledes reedest Grey anatoomiat.

Ega kogu Mari und ei saanud ka raisku lasta. Selle pärast tuletasin ma endale meelde, et on ikkagi emadepäev ja kena oleks lapse heaks miskit teha. Seega hakkasin ma liivakasti ja mängumajakest värvima. Muidugi ei viitsinud ma täna palju väljast värvida, vaid otsustasin alustada Mari maja “alumise korruse” siseviimistlust. Mari ärkas üles ja tahtis aidata. Mis mul selle vastu ikka olla saab. Mina olin selleks ajaks nagunii ammu värvine, kuidas ma siis last keelan. Las värvib ka oma majakest.

Kahepeale (rohkem ikka minu algatusel), saime ikka lõpuks seinad punaseks võõbatud ja kui mulle meenus, et meil on ju veel trepivaipa ka järel, oli kohe veel mõnusam seal istuda.

Samal ajal kui mina sees värvimistöid lõpetasin, saabusid külla Kardo vend oma naise ja lapsega, seega mängis Mari terve aja nende tütrega. Esiteks lasid nad vist tund aega jutti liumäest alla, hüppasid batuudil, mängisid liivakastis, lasid jälle liugu ja muudkui toimetasid mitu mitu tundi järjest.

Korraks kargas läbi mu ema, kellele ma sain kingituse üle anda, ta tõi vastu mulle ka kingi. Minu vanaemale kuulunud kausike kommide jaoks. Kuna mul on üks suur kott komme täis, siis panin muist kohe uude kommikaussi. Hea pärast nosida kui Kardo Mari magama paneb.

Siis sai mul juba õhtusöök valmis, nosisime Mariga seda (sest Kardo teeb ikka veel midagi kuuris) siis käisime vannis (sest Maril on homme lasteaias pildistamine ja ta oli üleni punane :D) ja nüüd vaatab Mari ühte farmiraamatut, nii kaua kuni mina ära blogin. Kuna meie päev ongi nüüd otsakorral, siis mul polegi enam midagi öelda ja ühtegi pilti rohkem näidata. Paistab, et peab ikka ise selle Mari magama viima, sest Kardo jäi vist kuuri elama

pill tuleb pika ilu peale

Eile päev tundub siiamaani ülipikk olevat, aga ehk oli asi selles, et ärkasin ma kell 7 hommikul ja magama jäin uuesti alles pea 22 tundi hiljem. Igatahes ma tunnen, et ma kohe pean selle kõik siia kirja panema, sest ma tahtsin seda juba eile öösel (või täna hommikul) teha. Öeldakse, et hommik on õhtust targem, seega ma otsustasin enne ära magada. Paraku olen ma ikka sama püha viha täis ja solvunud. Seega tuleb siit üks esimestest “kuradi Kardo, ma löön ta raisa mättasse!” postitus.

Eilne hakkas hästi põnevalt, sest juba varahommikul tormasin ma Decoris Showroomi, kus toimus viimane GHD soengumenüü pildistamine. Ma sellest räägin teile veel juba varsti lähemalt, sest lähipäevil peaks ma oma pildid ka kätte saama ja siis ikka uhkem rääkida ja seletada. Lühidalt – minust sai natukene vallatum Marilyn Monore. Või isegi rokilik Marilyn? Midagi superlahedat igatahes.

Keda see rohkem huvitab, siis ma eile ummistasin korralikult Instagrammi. Ma nüüd saan aru, miks ilusad inimesed koguaeg selfitavad. Sest nad on nii pagana ilusad, et ei suuda seda uskuda! Mina küll tundsin ennast nii peale meiki ja soengut ja imeilusat disainerkleiti, mis mul küll selja tagant kinni ei läinud, aga no mis seal ikka. Kõike head siin elus vist korraga ei saagi.

Kohe peale shooti sain korraks Krissuga kokku, kellega tegime natsa hipstershopingut ja ma ostsin lõpuks vanavalge kriidivärvi ära, et ma esikupinki ära värvida. Ja NONA poes käisin ka uuesti. Oh jumal, ma pean oma leidudest veel eraldi postituse tegema, sest lisaks veega värvitavale raamatule sai Mari veel kaks superlahedat raamatut, mida iga Marivanune raudselt tahab. Seega ma lähiajal teen selle tutvustuse teile ka ära.

Koju tulles avastasin, et Kardo noorem vend on oma tütrega külla tulnud, nõnda nad mängisid Mariga liivakastis ja kiikusid, vennad grillisid ja mina hakkasin oma pinki värvima. Peaaegu sai valmis, aga ma ei suuda hetkel leida seda vaha, millega värvi veekindlaks teha. Kuskil siin majas see on, proovin täna üles leida ja oma töö lõpuni teha. Igatahes selline näeb pink enne vaha välja – valgena sobib esikusse ka palju paremini.

Ma juba tundsin sellist tungi hakata veel rohima ja Mari mängumaja värvima ja mida kõik veel, aga tegelikult tuli meile külla Kristi Kullerkupp, et meist perepilte teha. Nimelt ma mõtlesin, et kui mul juba meik ja soeng näos on, siis võiksime me ju teha vahvaid perepilte, kus me veel kolmekesti oleme. Loomulikult arvas Kardo, et parim hetk juuste maha ajamiseks on 10 minutit enne fotograafi saabumist, seega näeb Kardo meie kaunitel perepiltidel välja nagu suvaline Vasja, kelle perekond tähistab fotoshoodiga tema vanglast vabanemist.

Pildid tulid kindlasti mõnusad, sest Kristi on super fotograaf ja isegi Mari tegi vähe koostööd ja lubas endale (kommi meelitusel) kaks patsi pähe teha! Nõnda tegime me pilte siin aias ja jalutasime natukene metsa vahele ka, kus Mari otsustas, et talle pildistamisest aitab ja ta üritas iga sekund minema joosta. Õnneks sai selleks hetkeks pilte tehtud küll ja saime pildistamise lõpetatuks lugeda.

Seejärel tormas Kardo oma sõbra sünnipäevale ja mina olin kahevahel. Ka mind oli ühele sünnale kutsutud, kuid maja vajas koristamist. Lea arvas, et ma võiksin ikkagi minna, sest neil oli Mariga õues tore ja ega iga päev ei ole üks inimene nii üles löödud. Lausa imelik oleks olnud nii ilusana kraamima hakata. Seega otsustasin sünnalt läbi käia.

Seda võib lugeda vist punktiks, kust mu õhtu hakkas allamäge minema. Sünnipäev oli vääga imelik. Ma sain reaalselt vist mingi lapsepõlvetrauma, kui sellist asja 26-aasta vanuselt saada võimalik on.

Tulin siis koju ära, usun, et poole kümneks olin siin tagasi. Kuna Kardo oli lubanud, et ta kaua ära ei ole, siis ma eeldasin, et ta varsti koju tuleb. Helistasin talle, rääkisin ka sellest peost, kus ma just käisin ja ta kinnitas, et ta “veits veel tsillib ja hakkab liikuma”. Kuna Mari magas Lea juures, siis kasutasin ma võimalust ja hakkasin enne Kardo koju tulemist koristama, et järgmisel päeval täiel rinnal emadepäeva nautida, mitte seda koristades mööda saata. Kardol ka kindlasti hea meel, kui koju tulles avastab, et toad on korras, tolm imetud ja põrandad pestud, eksole.

Umbes 12 paiku lõpetasin ma koristamise, süütasin küünlad ja ootasin romantiliselt Kardot poolalasti koju, sest nüüd lähiajal pidi ta ju iga kell jõudma. Pulti ma koristamise käigus leida ei suutnud, seega olin ma kinni TLC kanalil, kus näitas mädanevaid disainervagiinasid, tisse ja huuli. Ma isegi ei teadnud, et misasi see disainervagiina on, siiani ei tea. Midagi, mis mädaneb? Kas sinna õmmeldakse logo peale? Ma lihtsalt ei tea, aga see oli nii räme saade!

Kell pool 1 helistasin Kardole, sest mul oli juba jube uni peal, aga ma olen ju säärane pussy, et ma ei julge üksi üles magama minna. Lihtsamaks ei teinud olukorda see, et naine, kes mulle lähipäeval kaarte pani, ütles, et siin majas on meeshing, kes pole just kõige positiivsem. Kuradi vana Vidrik! Siis hakkas Lotte vahepeal jälle suvahetkedel haukuma ja mul tuli juba jumala parakas peale – kus kurat see Kardo on?! Telefonile ta ka ei vastanud.

Mis mul siis muud üle jäi, kui üritasin oma aega sisustada näiteks endale näohoolduse tegemisega. Decoris Showroom andis mulle kaasa ka Supermood tooteid, millega ma siis ennast kooritasin ja maskitasin ja panin seerumit näkku ja kõike muud sellist. Kahjuks võttis see kõik ainult pool tundi, Kardost polnud ikka ei kippu ega kõppu.

Pool kaks helistas Kardo lõpuks tagasi, et ta tellib kohe endale takso. Selleks ajaks oli mul juba MEGA uni, arvestades seda, et ma lähen üldiselt kell 9-10 magama. Aga magama ma minna ei saanud, sest vähe sellest, et ma kartsin, siis teiseks on meil välisukse lukk natsa katki, mis suva hetkedel lihtsalt ei avane või mine lukku. Seegakartsin ma ka seda, et Kardo lihtsalt tuppa sisse ei saa. Kuigi mida aeg edasi, seda vähem ma üldse tahtsin teda sisse lasta ja kell kolm hakkasin ma suurest vihast lihtsalt nutma. Kuradi SIGA!!!

Ma saan aru, et ma ise olen ka käinud pidudel, mis kauemaks venivad, kui alguses arvatud. Ja arvestades, et Kardo käib kuskil väljas heal juhul kord kolme või nelja kuu jooksul, siis ma ei tohiks seda justkui pahaks ka panna, aga no ma olin niiiiiii vihane. Ja kui ta lõpuks kell pool neli koju laekus, siis ma olin püha viha täis ja plaanisin talle persse pista selle hunniku liiliaid, mis ta mulle tõi (jumal teab kust) ja jäin solvunult hoopis elutoadiivanile magama. Enne mölisesin muidugi täiega nagu vaimuhaige saiko naine, kes ei luba oma mehel ever kuskil käia.

Ja loomulikult olen ma siiani vihane ja keeldun Kardoga rääkimast. Vastik lollakas! Tuleb minu emadepäeva ära rikkuma!!!!! Tuleb minu telefonikõnesid ignoma! Tuleb mulle kell 10 ütlema, et tuleb varsti ja laekub pea kuus tundi hiljem. Ei no tänks! TÄNKS!

Muuseas ma ükspäev just mõtlesin, et huvitav millal ma viimati üldse nutsin, aga näed, eile nutsin ja isegi täna hommikul valasin paar pisarat, et Kardo mind nii kohutavalt vihkab ja hülgab heast peast. Võeh! Ma tean, et ma peaks nüüd maha rahunema, aga ma lihtsalt ei suuda, mida rohkem ma sellest mõtlen, seda vihasemaks ma muutun ja närvihaigemaks lähen.

Ma isegi ei tea, kas ma saan rasedust süüdistada, või siis ma olengi selline. Igatahes ma kavatsen veel edasi mossitada, näiteks uue aastani! Aga et lõpetada positiivse noodiga, siis väike tegelane mu sees rabeles täna hommikul esimest korda üsna tugevasti. Ma ei ole kindel, kas ta selle rüselemisega annab märku, et ka tema meelest on ta isa tundetu tõbras, või ta lihtsalt tahtis liigutada.

Ma tegelt tean, et ma ei jää eluks ajaks nagunii pahaseks ja ma tegelt võiks üle saada, aga mu käed on hormoonide poolt seotud. Mis teie teeksite?

vali oma lemmikblogija!

Mari-Leen on ikka rasket tööd üksinda teinud ja blogiauhindade teine voor on nüüd avatud – saab hääletada oma lemmikute poolt! Kuna ma tahan ka ikka oma lemmikuid auhinda saamas näha, siis asun ka mina kohe hääletama, võin siis juba samahästi ka teine rääkida, kelle poolt ma hääletan ja miks. Kõikides kategooriates häält anda ei saa, sest ma lihtsalt neid ei tea ega loe.

Arvamusblogid: Siin kategoorias kaalusin ma Ebapärlikarbi(LINK) ja Manjana (LINK) vahel, raske südamega valisin lõpuks siiski Manjana. Kuigi mulle meeldivad mõlemad blogid, kipub Triin teinekord ka suva mula ja pula postitama, kui Manjana postititused on alati eranditult mõtteid täis, arutavad ja mõnusad. Siis ma sain aru, et hääletada saab kasvõi iga päev, seega homme hääletan ma hoopis Triinu poolt, et saaks mõlemad lemmikud ikka ära märkida.

DIY blogid: Siin sai minu hääle ammune lemmik Laura (LINK). Ta meisterdused on nii toredad ja mulle meeldib, kuidas ta viitsib selliseid nunnusid kodukujunduselemente teha, muuta ja meisterdada. Super mõnus ja armas blogi, kust leiad ideid iga peo, tähtpäeva ja ürituse tähistamiseks.

Elu välismaal: Ma siit jällegi paljusid ei loe, aga ei suuda kahe vahel valida, seega kasutan sama nippi, et hääletan kahe poolt erinevatel päevadel. Esiteks muidugi Anu poolt (LINK), sest ta käis mul külas, oli igati mõnus ja lisaks tõi viinamarju ja kooki. Hääl ostetud. Teine on minu kõige uuem avastus – Kodu Otsides (LINK). Ma lugesin ta blogi vist ükspäev TERVE päeva, sest see oli nii põnev! Eriti enne rasedust läbielatud kaks haigust ja ta sünnituslugu ja…Vaene-vaene naine, ma oleks selliste katsumuste peale ammu surnud. Aga kirjutab jube hästi! Nüüd ma näen, et Eveliis (LINK) on ka siia kategooriasse pandud. Tema saab siis hääle kolmandal päeval

suvi on käes!

Ma olen vist maailma kõige kehvem õues aega veetja. Kui vähegi võimalik, olen ma tavaliselt siseruumides ja vaatan aknast päiksepaistet. Ma ei teagi miks, ma enamasti ei leia seda põhjust, miks ennast õue vedada. Praegu seda probleemi pole, sest Mari mängumaja pole ikka lõpuni värvitud ja liivakast tahab ka värviliseks saada. Lisaks märkasin ma eile, et tikripõõsad ja vaarikapõõsad tahavad hädasti rohimist, seega ronin ma lähipäevil kindlasti veel õue.

Eile otsustasin ma siiski ennast kokku võtta, kottooli terrassile lohistada ja peale telefoniintekat natukene Bullerby lapsi lugeda ja oma viiekilosest kommikotist midagi head süüa. Lotte sättis muidugi ka ennast minu juurde ja nõnda me seal vedelesime ja peesitasime.

Muuseas, tõesti JUBE palav oli ja minu tuulevaikses aias näitas termomeeter lausa 26 kraadi. Selle peale otsisin ma toast üles oma …näoniisutaja ja tõepoolest ülihea abimees. Tegemist on siis Korean Cosmeticsi poe kraamiga, mis on mul juba jupp aega kapis seisnud ja päikest oodanud. Tony Moly pocket mist (LINK) maksab umbes kümneka ja ongi mõeldud selle jaoks, et palava ilmaga natukene värskendust saada. Ma olen see imelik ka, et suvel rannas ma ei taha kunagi vette minna, sest ujutav vesi hakkab minu jaoks mingi 25 soojakraadi pealt. Siis on hea natsa ennast mingi spreiga jahutada.

Hiljem tuli mulle külaline, kes hakkas mulle kaarte panema. Ma pean ütlema, et tõepoolest päris huvitav oli ja teate, mis kaardid ütlesid? Et ma peaksid endale seoses blogiga kedagi appi võtma, sest üksi on kõike raskem teha kui mitmekesti. Kui ma nüüd suudaks välja mõelda, et mismoodi ja kuidas keegi mind aidata saaks. Andke ideid!