Mariann Kaasik's Blog, page 253

kuidas ennast meikida?

Nagu öeldud, siis ma ei ole selles suhtes suurem asi meikija, et ma võin kahe minutiga ka valmis saada. Jumekas näkku, ripsmed värvida, huulepulk peale ja valmis. Samas teinekord tahaks ju ka rohkem vaeva näha ja selle võrra parem välja näha, aga no mis sa hädaga ära teed, kui ei oska. Siis tuligi mulle appi Anni Hallik MUA (LINK) ja näitas mulle minu enda peal, mida ma tegema pean. Ehk siis tema tegi ühe poole ja mina tegin tema kullipilgu all teise.

Vasakult poolt hakkavad siis sammud pihta ja esimesks sammuks ongi siis silmaalused selle valguspliiatsi või asjaga üle käia. Mina kasutasin enda Sleeki highlighterit (LINK) ja selle pead sa näpuga laiali tupsutama. Samm kaks – võta peitepulk (LINK) ja kata kõik rõvedad kohad oma näos. Minu puhul siis 90% mu näost. Anni õpetas ka seda, et peitepulka pole mõtet laiali hõõruda, vaid ainult nn äärtest jälle näpuga tupsutades hajutada. Kolmas samm – jumestuskreemiga katad näo ära. Jumestuskreemiks oli mul Clarsinsi jumekas (LINK).

Samm neli,kata kõik kohad, mis sa jumekaga katsid, ka õrna kihi tolmpuudriga. Tee seda pmst täitsa puudrist tühjaks koputatud pintsliga, sest muidu kleepub see puudrilatakas sulle lihtsalt näkku. Minu lemmikpuuder siin maailmas on Lily Lolo mineraalpuuder (LINK).

Viiendaks tee kulmud üle. Mina olin teinud sellise vea, et ma jätsin kulmu siseotsad hajutamata ja seega olid nad enne liiga karmi välimusega. Nüüd ma tean, et ma pean need otsakesed ka ära hajutama. Järgmiseks katad lau mingi primeriga ja siis kahmad välja lauvärvid. Enamikel pakkidel on isegi õpetus peal olemas, aga kolme värviga tehes on asi lihtne – heledamad toonid sisse ja kulmuluu alla, mida ääre poole, seda tumedamaks. Ja HAJUTA. Reaalselt selle taga see ilus tulemus ongi :D!

Et silma ilusat kuju rõhutada, siis võid 1/3 alalau äärele teha musta kriipsukese. Kas siis musta silmapliiatsi või muu säärase vahendiga. Üle võib selle joone teha sama lauvärviga, millega sa oma silma kõige tumedamad kohad tegid. Siis ei jää muud üle, kui koolutad kenasti ripsmed ära. Mul on muuseas jube hea Tweezermani koolutaja – soovitan! (LINK).

Siis tuleb muidugi ripsmed ise ka ära värvida. Paned harja ripsmete juureosasse ja siksakitades tõmbad üles. Ma pole kunagi niimoodi värvinud, aga tõepoolest jäi tušš niimoodi paremini peale. Seejärel põsepuna, mida tuleb panna 2 eurose mündi suurune ..latakas ja siis seda kõrva poole hajutada.

Viimaseks mingi huulepulk. Ma muidu olen punasevend, aga Anni soovitas mul ka midagi roosat proovida, seega nii ma tegingi

Lõpuks sai ka minust inimene, halleluuja!

ühe pardipasta lugu

Täna tahtsin ma teile natukene rääkida enda toidupostituste telgitagusest. Jah, enamasti jõuab siia vaid ilusti sätitud pilt koos mingi väikese kirjeldusega, kuidas antud rooga teha. Täna kavatsen ma olla aga üdini aus ja rääkida, kuidas mul tänasel kaunil päeval pardipasta valmis. Miks? Sest kas teil pole kopp ees sellest, et te vaatate kokaraamatutest pilte, kus kõik toidud on ideaalselt välja kukkunud ja muidugi veel täiuslikult üles pildistatud. Aga toome näiteks sellesamase pasta. Kui ma peaksin seda külalistele tegema, siis ma ei tõstaks ju seda kõigile sätituna taldrikusse, vaid paneksin selle suure anumaga lauale, kust igaüks seda ise kahmaks. Ja üldse. Enamasti näeb siin majas ilus välja vaid esimene taldrik. Teisele on toit, kuidas jumal juhatab visatud.

Ühesõnaga. Plaan oli teha pardipastat, sest eilsest salatiteost oli kaks rinnafileed veel alles. Lisaks oli mul külmikus neli päeva vana seenekaste, mis oli alles jäänud mu burksiteost. Kuna kaste maitses täitsa hästi, siis tundus patt head kastet raisku lasta ja nõnda ma otsustasin seda kasutada oma pastakastmes. Lisasingi seenekastmele paki vahukoort ja natukene praetud küüslauku, sibulat ja köögitoorjuustu. Maitsesin. Väga hea oli.

Siis oli mul plaanis part valmis sättida. Kuivatad ta ära, lõikad naha sisse sälgud ja paned külmale pannile, kus ta siis tasahilju enda rasva maha sulatab. Kui nahk krõbe, keerad pardi teistpidi, alles siis maitsestad nahka soola-pipraga ja lased teise poole ka krõbedaks. Kui see kõik on tehtud, siis viskad pardinäraka veel 10ks mintaks 150 kraadisesse eelsoojendatud ahju. Just seda oleksin ma pidanud tegema, aga eiiii. Ma olin netist lugenud, kuidas fooliumi sees järelküpsemine teeb sama triki ära. Ja samal ajal kui ma üritasin enda parti fooliumisse saada, avastasin ma oma selja tagant sellise vaatepildi.

Selle koristamise ja üles pildistamise vahepeal avastasin ma, et mu kaste oli kärssama läinud ja pardid olid küll fooliumil, kuid mitte selle sisse mässitud, vaid niisama sinna hellalt vedelema asetatud. Siinkohal ma siiski märgin ära, et juhul kui sa tahad parti teha, siis ära teda kindlasti pannil valmis prae. Sellisel juhul jääb ta kõva ja nätske ja siis sünnivadki inimesed, kes parti põlastavad. Part peab olema lihtsalt pannil pmst pruunistatud. Et ta läbi küpseks, tulebki ta kas ahju panna, või kiirelt fooliumi mässida, et ta seal enda kuumusega edasi küpseks.

Mis seal ikka. Mässisin pardi sada aastat hiljem fooliumi ja lootsin, et ehk ta ikka küpseb edasi. Samal ajal alustasin uue kastmega ja takkajärgi on mul vaid hea meel, sest ma ise mäletasin, et see kaste oli natsa vähem vana kui NELI päeva ja ma tegelt väga ei taha mingeid vanu asju sisse süüa. Seega. Pannile kaks sibulat, jälle pakk vahukoort ja jälle pakk köögitoorjuustu. Külmikust leidsin ka pooliku paki riivjuustu. Kastmesse! Soola+pipart. Sisse segasin paki shampinjone ja lõpuks ka oma nelikümmend aastat tagasi valmis saanud pasta.

Ootasin natukene pardi järele, siis nokkisin ta fooliumist välja ja panin parditükikesed kaunilt oma pastale, et oleks ikka aru saada, et tegu on KRÕBEDAnahkse pardipastaga. Peale puistasin parmesani, tomatit ja natsa basiilikut. Milline kunst! Kui kaunis!

Tegelikult on see part loomulikult mega toores. Lausa nii toores, et kui Gordon Ramsey seda näeks, siis kisaks ta mu peale praegu täiest kõrist.

No ja mis mul siis muud üle jäi, kui segasin oma parditükid pastasse ja panin uuesti tulele. Mitte kauaks. 5-10 minutit. Nagu öeldud, siis part ei taha üleküpsetamist, sest muidu on ta lihtsalt rõve! Nagu mingi tallanahk. Igatahes ma suutsin ta ikka õigel ajal tulelt võtta, mil part oli valmis küpsenud ja mitte ÜLE küpsenud. Pardipasta pilt vol 2 ei näinud pooltki nii fancy välja, aga noh… elu.

Millal teil viimati toidutegemises miskit nässu läks?

pildipostitus

Hakkasin kaamerast pilte kustutama ja avastasin, et mul on päris mitmed teile näitamata. Parandan nüüd selle vea, sest pildid on minu meelest täitsa toredad ja näitamist väärt. Samas ma pean tunnistama, et teiste blogidest väga pilte vaadata ei viitsi, ERITI kui need on mingid moeseeriad. Kuidas teil on? Mis pildipostitustest arvate? Võin ikka aeg ajalt teha, või ei viitsi keegi neid vaadata?

tahad võita 150€ eest Avoni tooteid?

Nagu te ehk mäletate, siis mingi aeg üritasin ma ennast Avoni kingitustega meikida, ise samal ajal Mari taltsutades. No ühesõnaga see video sai esitatud Avoni konkursile ja kuigi hääletamine hakkas ammuilma pihta, siis ma unustasin selle sootuks ära. Nüüd on konkurs kohe läbi, ehk veel päev-kaks saab hääletada? Ma ei tea. Kuna ma aga päriselt väga-väga tahan endale polaroidkaamerat võita, siis ma siinkohal palungi teie abi. Kui vähegi viitsite, siis minge Avoni FBi lehelele SIIN (LINK), otsige sealt nimekirjast üles Mariann Kaasik (ma ei tea, miks ma seal vana nimega olen :D) ja andke mulle üks mõnus laik.

Et teie suur laikimistöö ilmaasjata pole, siis ma mõtlesin, et kes mind aidata raatsivad, ka nende vahel peab midagi loosi panema.

Ja kuna esimese koha auhind ongi see filmikaamera, siis 150€ väärtuses Avoni vautšeri annan hea meelega ühele toredale, kes mind oma häälega toetab. Ma olen mitmeid Avoni meigitooteid kasutanud ja ma julgen öelda, et selle 150€ eest saate te kindlasti palju vajalikku enda meigikotti!

Igatahes kui tahad mulle kaamera võitmisel abiks olla ja ise loosis osaleda, siis pane SIIN minu videole like ja jäta siia postituse alla kommentaar, et soovid Avoni vautšeri loosis osaleda. Võid mulle mainida ka, et mis sul siis praegu meigikotist hädavajalikku puudu on, mille endale võidu eest soetaksid!

Aitäh kõigile, kes kaasa aitavad. Ma usun seda, et käsi peseb kätt ja iga kord, kui mõni lugeja on saatnud mulle mingeid linke, et ma kuskil midagi laigiksin, siis ausalt, ega mul kahju pole see like vajutada, kui keegi midagi nii väga tahab. Ja nüüd tahan mina niii-iiii-iii väga seda polaroidi!

16+2

Mulle ei mahu pähe, et see aeg nii ruttu lendab. Alles oli seitsmes rasedusnädal ja mina põdesin enne arstile minekut, et kas ma ikka beebikese südamelööke näen, kui teda ultraheliga piilutakse. Täna olen ma seal maal, et mul läks kõht esimest korda kõvaks. Ma ei tea, misasi see on. Toonus? Emakakramp? Kes teab, igatahes nii naljakas oli näha, kuidas kõht kohe naksti täitsa palli kuju võttis ja oma elu elas.

Eelmisel nädalal ärkasin ma keset ööd sellise tunde peale üles, et ma suren. Paari sekundiga taipasin ma, et tagasi on imeline raseduse sümptom nagu kõrvetised. Mul ei ole elus kuangi kõrvetisi muul ajal olnud, kui ainult rasedana ja ma ütlen ausalt, seda ma küll ei igatsenud. Õnneks on leiutatud selline imeline vahend nagu Rennie ja nüüd see vedeleb ustavalt mu voodi kõrval, kui teda vaja minema peaks.

Tegelikult kurta pole midagi. See pidev unisus hakkab taanduma, süda pole enam ammu paha, emotsioonid enam nii väga ei kee ja polegi eriti raseda tunnet, kui mitte vaadata mu kasvavat punu. Naljakas on see, et eelmine nädal oli kõht jumala väike ja nüüd ühe nädalaga on ta ikka tunduvalt suuremaks läinud. Aga eks see ole vast aja küsimus, millal ta ette kargab. Loomulikult on mul selle üle hea meel, sest mida suurem on kõht, seda rohkem rasedana ma ennast tunnen. Ja mida rasedamana ma ennast tunnen, seda kaunimana ma ennast tunnen.

Ma ei ole kunagi aru saanud nendest, kes ütlevad, et “oh ma võiks sada last sünnitada, aga vot rase enam olla ei tahaks!”. Jah, viimane raseduskuu on küll selline, mis venib vist sama aeglaselt kui algskuud. Lisaks on kõht lõpuks jube ees ja jääb konkreetselt igale poole ette, ma isegi ei aja tagasi, et ma ise ka täitsa lõpus ohkisin ja halasin. Aga ma tundsin ennast kogu aeg nii ilusa ja mõnusana, et tagasi vaadates oli see üleni tore aeg.

Siis kaasnes rasedusega ka selline põnevus ja ootusärevus. Okei, see on praegu ka, aga ikka vähe teistsugune, sest üldplaanis on mul mu täitsa aimu, milline see eluke meil olema hakkab beebiga. Küll aga pole mul aimu, millline näeb elu välja ühe kolmeaastase ja beebiga, aga eks elu siis meid omal ajal õpetab. Ja rauuuu-uudselt on uus laps täitsa teistsugune ja röögib mulle ööd-päevad läbi näkku ja siis ma saan heldinult meenutada aega, mil Mari õndsat und magas ja maa oli täis rahu ja vaikust.

Kolm aastat tagasi maikuu alguses oli mul juba päris võimas kõht ees (vaata siia). Pealtvaates on muidugi kõht nagunii suurem, tundub suurem. Eest/küljelt vaates pilti ma leida ei suutnud. Küll aga avastasin, et 6.mail tundsin ma esimest korda Mari liigutusi. Ehk isegi varem, aga siis ei osanud ma neid ära tunda. Nüüd olen ma juba paar nädalat vahepeal sees selliseid õrnu müksatusi tundnud. Noh, nagu keegi hästi väike ja hästi kondine elaks mu sees.

Aeg-ajalt ma isegi kuulen ta liigutusi. Siis kui ma doppleriga tema väikest südant kuulan, siis vahepeal kostab sealt põks ja põks. Kuna mu mulisev sisemus teeb teistsugust häält (jah, ma olen juba ekspert sellel ajal, et mis häält mu sisemus teeb), siis ma tean hästi, et see on hoopis see väike kondikubu, kes ringi vehib. Eriti naljakas on see, et kui ma doppleriga kohu peal askeldan, siis Mari pressib seda häält tegevat osa enda kõrva äärde nagu telefoni ja kui ma enda kallal ära lõpetan toimetamise, siis ma pean kindlasti korra Mari kõhu ka üle kontrollima. See muliseb tavaliselt niisama, aga Marile ikka meeldib seda kuulata. Kes olen siis mina, et teda takistada.

blogimisest, blogilugejatest, kommentaaridest

Eile sattusin kommentaariumis vestlema ühe kommentaatoriga, kes minu jaoks on muidu täitsa võõras inimene. Lausa nii võõras, et ma ei tea isegi mitte tema pärisnime, aga kuna ta kogu aeg on sama nime alt sõna võtnud, siis siiski nagu tuttav kuju. Ja kuidagi läks teema sellele, et kui ta omal ajal mu blogis kommentaariumis sõna võttis, siis tegi ta seda vaid juhul, kui midagi ei meeldinud. Siis kui midagi meeldis, siis oli vait nagu sukk. Seega jäigi mulle mulje, et ega ma sellele inimesele väga vist ei meeldi, sest noh, kuidagi olid silma jäänud need mõrudamaitselised kommentaarid.

Ühel hetkel aga märkasin, et sama inimese kommentaarid olid sõbralikud ja toredad. Ma isegi korraks arvasin, et äkki on tegu kellegagi, kes endale sama hüüdnime võtnud on, aga tegelikult selgus, et see on sama inimene, aga ta otsustas lihtsalt, et läheneb elule positiivsemalt, kui ta varasemalt teinud oli. Selle üle oli mul vaid hea meel, sest otseloomulikult eelistan ma sõbralikke kommentaare kui neid, mis mu vigadele ja puudujääkidele osutavad. Ma usun, et see on igaühel nii, mitte ainult minul.

Mul on endal ka nii olnud, aga mitte kommenteerimisega, vaid blogimisega. Et ma jumala tihti võtsin sõna siis, kui mulle midagi ei meeldinud vs need korrad, kus meeldis. Sest tundus kuidagi tarbetu öelda, et midagi meeldib, sest palju põnevam on kirjutada millesti mitte nii positiivsest.

Ma teadlikult tegelikult mingit sellist otsust vastu pole võtnud, et kas ma nüüd olen kuidagi jube palju positiivsem või mitte, aga ajaga on mingisugused muutused siin blogimises muidugi olnud. Mitte muidugi 100%, sest ma ikka aeg ajalt võitlen enda kärsitusega ja sellega, et ma peaksin mõtlema, enne kui ütlen. Aga no kui ma vaatan oma blogi kasvõi paar aastat tagasi, siis ma vahepeal avastan küll mingeid asju, mille kohta mõtlen praegu, et issand jumal, päriselt ka olen niimoodi kirjutanud või.

Kui ma seda küsimused-vastused videot tegin, siis tuli mulle seal üks küsimus, et kas ma mõnikord kahetsen neid asju, mida ma kirja olen pannud. Vastuseks sellele, siis jah, kindlasti olen. Samas ma ei arva, et ma ehk oleks pidanud alati kirjutamata jätma, aga sõnastus ja toon oleks võinud ehk teised olla. Kirjutades on üldse raske sellist asja nagu “toon” selgeks teha, sest igaüks loeb iga teksti täpselt nii, nagu ta hoiak minu suhtes on. Seega võin ma kirjutada: “Püha jumal, mul oli eile selline tunne, et ma teibin Marile riided selga, või jooksen kodust ära, sest ma ei jõudnud neid kordi isegi kokku lugeda, mil Mari oma riided a) ära võttis ja ära peitis, b) märjaks tegi, c) millegiga kokku määris.” See muuseas juhtus päriselt, aga ma olen kindel, et kuigi enamik loevadki sellest välja, et Mari oli eile üsna jonnakas meeleolus, siis loeb mõni ikka välja, et ma olen lapsevihkaja, kes tahab talle riideid selga teipida või oma perekonna hüljata.

Aga eks ma OLEN ka positiivsem kui mõndadel teistel hetkedel. Pole vist raske arvata, miks. Reaalselt kui keegi küsiks, et mis mul õnnest puudu on, siis … ma tahtsin praegu kirjutada suure hurraaga, et mul ei tule mitte midagi pähe, aga siis meenus, et meil on ikka uut väravat vaja, maja ära soojustada ja pikas perspektiivis tahaksin ma teisele korrusele rõdu ka. Aga no see on unistamine juba, õnnelik olen ma ka nendeta. ERITI õnnelik oleksin ma siis, kui need asjad olemas oleks. Olles reaalsed, siis ma elame siin majas veel miljoneid aastaid, seega on meil tegelikult aega maa ja ilm see maja ja aed ja VÄRAV üles tuunida. Kõike siin ilmas ei saa kohe, kuigi ma tahaks. Tüüpiline naine – tahan! Kohe!

Kuna lihtsalt praegu ei saa, siis ma tunnen rõõmu asjadest, mida ma saan. Näiteks ma sain Marile mängumaja, kus on kiik ja liumägi ja kahekorruseline maja ja… See on ju nii lahe! Ja lisaks on tal liivakast ja batuut, kus peal hüpata ja karata. Ja kuigi need asjad on Marile, siis ma olen ju ta ema, mistõttu kõik, mis teda rõõmsaks teeb, teeb ka mind õnnelikuks. Ja no muidugi teeb mind õnnelikuks värvimine ja just seda ma selle majaga teha plaaningi.

Ma ei hakka mainimagi, kui õnnelikuks ja rahulolevaks teeb mind see fakt, et ma olen juba 16. nädalat rase (JUBAA!) ja see, et Mari iga päevaga aina rohkem tublim ja tragim on. Näiteks eile pressisin ma talle ühte pusa selga, mis isegi üle pea ei tahtnud minna ja siis ta röögatas seal pusasügavustes lõksus olles: “VÄIKE!”. Jah, tõepoolest oli väike, aga ise ta lagastas kõik oma parajad riided täis…Aga ta ÜTLES seda ja see on lahe!

Mul on muidugi hetki, kus ma olen mossis ja pahane ja tahan kohe kurjasti öelda. Seega kallid kommentaatorid, kes te mulle teinekord kurjusest nõretavaid kommentaare jätate, ma mõistan teid! Ma muidugi suudan ennast tagasi hoida, sest mul on üldiselt väga hea elu ja ma olen endale päris hästi selgeks teinud, et ma olen täiskasvanud inimene, kelle enesetunne ei lähe paremaks siis, kui kellegi teise oma kehvemaks läheb. Aga noh, idee poolest ma saan aru, sest ma olen seda tunnet tundnud küll, kus ma loen midagi ja mõtlen, et appi, ta on ikka SELLINE tropp ja mees on tal kole nagu öö ja ise on ta ka paras malakas ja oiii kus ma alles ütleksin talle seda, küll tal oleks siis kehva olla! Aga noh, miks? Vaevalt, et ta selle peale mehe välja vahetab või endale uue näo siirdada laseb. Ja võib-olla ta ise arvab, et nii ta enda nägu kui ka mees on imeilusad ja tegelikult ei ole mulle ju keegi andnud jeesusetiitlit, et minu sõna ja arvamus kellelgi ilust/koledusest/nõmedusest üldse midagi maksab.

Ma olen endale selgeks teinud, et mida külvad, seda lõikad. Seega kui mul sellised mõtted pähe tulevad, peletan ma nad kohe ära. ISEGI kui ma loen kuskilt titemammade grupist midagi naeruväärset, siis ma surun alla selle tungi seda teiega jagada ja üheskoos naerda, sest inimene pole iial süüdi, et ta nõnda rumal on. Ja ISEGI kui ma saan nii lollakaid kirju, millele ma tahaks vastata, et APPI JEESUS KÜLL, MA EI OLE GOOGLE, PANE PÕLEMA ENNAST! Siis ma ei tee seda, vaid olengi ajutiselt google ja vastan talle. Sest…ma proovin olla hea inimene.

Üldiselt on blogida ikka lahe ja mu elus pole vist ühtegi asja, mida ma teeksin samasuguse kirega. Ma olen täheldanud lausa seda, et kui ma vanasti päriselus muudkui lobisesin ja sädistasin, siis nüüd saan ma oma arutamised ja jutustamised ja kaeblemised blogis ära teha ja blogilugejatelt juba piisavalt nõu ja abi, mistõttu ma olen nüüd reaalselt palju vaiksem inimene. Seda oli naljakas aru saada, aga kunagi ükskord üks juuksur ütles mulle, et “Sa oled muidu selline vaiksem inimene eks?”. Omast arust ei olnud, aga järele mõeldes, siis olen nagu läinud jah. See võib muidugi sellest ka tulla, et ma olen vanemaks saanud ja ei viitsi enam nii palju suud lahti teha, või olgem ausad – midagi ei viitsi niiväga teha.

Mul on üks lemmikutest sõbrannadest, kes mitte kunagi mind kuskile ei kutsu, mitte midagi mul teha ei palu ja lisaks ei tunne ta ka mulle külla tulles paanilist vajadust minuga tühja juttu ajada. Teate kui normaalne on omada sõbrannat, kellega saab haudvaikuses istuda ja omi asju teha.

pühapäevane pildipostitus

Kuna on kaunis pühapäev, siis ma kiirustan õue tagasi, aga ikka mõtlesin teile väikse “täna on meil selgas” postituse teha.

Peas: H&M mütsike, mille ma ostsin euri eest MegaKirbukalt

Seljas: HILP pusa (LINK) 25€

Kiisudega retuusid: Minimari püksid Nona poest. Hind umbes 15€.

Jalanõud: Türgist umbes kümnekaga.

Sinine kleidike: Shein (LINK)

Nahast tennised: Leiunurgast (LINK)

lemmikud vannitoast

Tegin ükspäev paar pilti asjadest, mida mõtlesin teile ka kiita, sest head asja unustan lõpuks alati jagada, kuni nad otsa saavad ja ma nad ära viskan. Seega ilma pikema jututa paar viimase aja lemmikut.

Selle TBS’i kehavõi tõi mulle jumestaja Anni kingituseks ja kuigi ma muidu väga ennast kreemitada ei viitsi, siis see lõhnab tõepoolest nagu PÄRIS mohiito! Kevadine, värske, laimine, piparmündine. Mõnna! Nende kodukalt ma seda leida ei suuda, seega ei oska ma ka hinda öelda, aga tundub väärt kraam olevat.

Natsa oma blondide juuste hooldamisest kah, sest seoses sellega on mul tekkinud lausa neli uut lemmikut. Esiteks uus kuivšampoon! Ma olin sellest Girlz Only šampoonist kuulnud ja väidetavalt said kõik seda Selverist, aga mina seda seal kunagi ei näinud. Nüüd nägin, ostsin, proovisin ja meeldis. Hind oli ka ülihea, ainult natsa üle kahe euro.

Juukseid pesen ma praegu vaheldumisi Kevin Murphy hõbedašampooni ja Denise platsentašampooniga (LINK). Kordamööda kasutan ma neid selle pärast, et hõbedašampoon on üsna kuivatav ja seetõttu on hea vahepeal miskit muud ka kasutada. See Denise šampoon on tegelikult väljalangevate juuste vastu mõeldud ja ma ostsin selle ennetamaks seda, et ma blondeerimisega sootuks kiilakaks ei jääks. Kuigi tegelikult ei ole ma üldse mingit üleliigset juuste väljalangemist täheldanud, teeb see juuksed siiski mõnusalt pehmeks. Esimest korda näen õpetusest, et seda tuleks 5 minta peas hoida. Okei, ma seda pole teind, eks ma siis edaspidi proovin :D! Ühesõnaga see pidi aitama päris paljusid sünnitanud naisi, sest mingi 3-4-5 kuud peale sünnitust otsustab naise organism  miskipärast, et ah suva, sul nagunii pole neid juukseid vaja ja siis sa ajad karva nagu koer kevadel. See šampoon pidi selle tagama, et midagigi pähe jääks. Aga no see on vaid see, mida ma kuulnud olen, praegu ise kinnitada ei tihka.

See platsentamask (LINK) on aga mu LEMMIK! See teeb juuksed supersiidjaks, pehmeks, kohevaks ja minu meelest ka paksemaks. Ma ei tea, nii hea lõhnaga on ka, et ma oleks äärepealt nutma haknud, kui Mari oma väiksed röövlinäpud sellele taha sai ja pool totsikut endale pükstesse hõõrus. Seega, kes on parasjagu imelise maski otsingul, proovige seda. Te ei kahetse!

On teil ka mõni uus lemmik, mida te jagada raatsiks? 

lõunasöögiidee: kodune seeneburger

Mind on juba pikka aega ahvatlenud mõte mäkiburgerist, aga jumala õnnistusel elan ma sellest urkast üsna kaugel ja seega ei mingit mäkkdoonaldsit mulle. Kui ma täna poes ringi jalutades juurdlesin, et mida ma siis süüa teha võiks, meenus mulle külmikus vedelev soolaseente pakk ja nõnda tuli mul idee burger ise valmis meisterdada.

Esiteks tuli mul valmis teha kotlett. Sinna segusse panin paki kodust hakkliha, soolaseeni, ühe muna, kanepiseemneid, soola, pipart, rohelist sibulat, küüslauku ja väheke riivsaia. Samal ajal panin hakkama ka seenekastme burgerile. Ma olen selline imelik, et mulle lihtsalt ei meki see paganama punane kaste. Ainuke, mis mullegi maitseb on see päiksekuivatatud tomatiga ketšup, aga enda kaua vaaritatud ja armastusega tehtud toidule KETŠUPIT peale valada tundub absurd. Seega tuli mul mõte seeneburgeri juurde teha ka sellega kokku sobiv seenekaste.

Seenekastet teeb kindlasti igaüks isemoodi ja minagi ei tee seda alati sama retsepti järgi. Kõik oleneb sellest, mis mul parasjagu olemas on. Täna oli pakk kohvikoort ja toorjuustu. Need viskasin pannile, sisse hakitud shampinjone ja natukene neidsamu soolseeni ka. Roheline sibul, küüslauk ja pipar – muud see kaste ei vajanudki.

Burgerite juures häirib mind ainult see hirmus saialaadung. Kus müüakse väiksemaid burgerisaiu? Mina isiklikult soovitan “kaane” panna peale näiteks instapildi tegemiseks (kui kedagi peale minu säärased hobid huvitavad:D) ja see lihtsalt alles jätta, sest mis sa seda saia ikka mugid, kui on mõnus seenekotlett, seenekaste, turutomat, juust, murulauk, lehtsalat, peipsi hapukurk ja lisandiks väike törts karameliseeritud sibulaid. Neid saab kindlasti ka ise teha, aga mul on selline armas purgike, mis säilib päris kaua ja annab burgerile kohe eriti mõnusa meki. Soetasin selle Lavex.ee lehelt (LINK). Purgil on kirjas, et sobib hästi ka juustude ja pasteedi kõrvale, seega ideaalne näiteks juustuvaagnaga serveerimisel. Ma olen aga rohkem burksi, kui juustuvaagnavend.

Vot, selline kõhutäis siis täna! Mis teie nädalavahetuse puhul head kokkasite?

12 asja, mida oma tütardele õpetan

Mulle mõnikord tundub, et ma olen jube vana, sest mulle on jäänud mulje, et “minu ajal” veel ei räägitud vanematega (minu puhul siis vanavanematega) hingeasjadest. Muidugi on võimalus, et ajas polnud asi, vaid minu perekonnas üldiselt, kes seda teab. Mitte, et mul oleks olnud kehva perekond, aga ma ei mäleta, et kunagi oleks keegi minult küsinud, et kuule, mis tundeid see sinus tekitab, et sa oma emaga ei ela? Mida sa arvad sellest, et sa eile pahandada said. Miks sa nutsid? Mida sa kardad?

Ma olen vist üles kasvanud samasuguses keskkonnas, nagu ma ise üldiselt olen. Halvad asjad unustatakse kiiresti, neist ei räägita ja olukorraga lepitakse kergesti. Ma loomulikult ei osanud lapsena puudust tunda sellistest elulistest õpetussõnadest, aga iial ei tea me ju, milline ma praegu oleksin, kui mulle neid tõdesid, mida ma praegu väärtuslikuks pean, oleks kunagi ammu õpetatud. Seega, kui ma nägin netis taolist artiklit, tunnen ma , et kindlasti on ka minul selliseid mõtteid, millega ma tahaks, et minu lapsed üles kasvaksid ja tõed, mida nad peaksid teadma pigem varem, kui hiljem.

Ära karda proovida! Olen näinud paljusid lapsi (ja loomulikult veel rohkemaid täiskasvanud), kes hirmust äpardumise ees ei taha uusi asju isegi mitte alustada. See on minu arvamust mööda kohutavalt tobe, sest proovimine on ju kõige aluseks. Kuidas ma teaksin, et ma olen hea näitleja, kui ma ei tihkaks iial lavalaudadele astuda? Mismoodi avastada oma võimas lauluhääl, kui mitte kunagi suud lahti teha? On kohutavalt palju asju siin elus, mida mina olen proovinud ja läbi kukkunud, kuid samas on ka neid asju, milleta ma praegu oma elu ette ei kujutaks ja ma ei oleks see inimene, kes ma olen täna, kui ma kardaks proovida. Uute asjade proovimine on tore ja iga äpardumine ei võrdu millegi negatiivsega, vaid see on teadmine, et “neeh, see ikkagi ei olnud järelikult minu thing!”. Kallis laps, proovi!
Sinu arvamus ei ole kunagi kehvem, kui teiste oma! Vahet ei ole, kas tegu on lapsega või mitte, aga mina usun siiralt, et igaühel on õigus oma arvamust avaldada ja inimene ei tohiks mitte iial arvata, et “ah, olen pigem vait, sest äkki mu arvamus on vale! Sellist asja nagu vale arvamus ei eksisteeri. On muidugi rumalaid, ebaviisakaid, mõtlematuid ja ründavaid arvamusi, mida igaüks ajaga eristama õpib, aga vale arvamus? Ei ole olemas! Eriti käib mulle vastukarva see, kui ma olen kuulnud suuri inimesi lastele ütlemas, et “mina olen täiskasvanu ja seega minu otsus!”. Aga miks? Miks arvab üks täiskasvanu, et tema otsus alati õigem on, tuginedes sellele, et ta siin ilmas kauem elanud on? Minu kogemus näitab, et lapsed on tihti kaastundlikumad, ausamad ja õiglasemad kui täiskasvanud, kes minu silmis kohe kindlasti arvamust väärivad. Seega tee oma armas suuke lahti ja anna teada, mis mõtted sul peas liiguvad!
Ära lase mitte kunagi teisel endale liiga teha! Vahet pole, kas keegi teeb sulle haiget kätega või sõnadega, see ei ole kindlasti õige ja seda ei tohiks mitte mingil juhul vaikides taluda. Veel hullem on mõelda, et oled selle kuidagi ise ära teeninud. Mitte ühelgi vanemal ei ole õigust oma last lüüa ja mitte ühelgi koolikaaslasel/sõbral/tuttaval ei ole õigus teisele kehvasti öelda. Seega kohe kui tunned, et sulle on tehtud liiga, ütle seda ka sellele, kes sulle liiga teeb. Kuna elu on aga kohati päris ebaõiglane, siis ei saa ma kahjuks välistada, et seda iial ei juhtu. St. ma saan välistada, et meie peres mingisugust nüpeldamist ette ei tule, aga kahjuks on maailm suurem kui meie pere, seega kui üks minu lastest peaks iial tundma, et talle on liiga tehtud, tahan ma, et tal oleks alati oidu ja julgust tulla seda oma vanematele rääkima ja olukorda selgitama. Mille jaoks me siis olemas oleme, kui oma armsate kaitsmiseks?!
See viib meid järgmise punktini: kaitse endast nõrgemaid ja neid, kes vajavad kaitset! Kõige hirmsam asi, mida inimene teha saab, on teine hätta jätta. Vahet ei ole, kas tegu on mingit sorti narrimisega, löömisega, togimisega, või üldse loomadega. Empaatia on inimloomuse oluline punkt ja seda ei tohiks teps mitte unustada. Seega ole kallis, kus viga näed laita, seal ole inimene ja mine aita!
Kõik teevad vigu! Nii vanemad, sõbrad, õed, vennad – meil kõigil juhtub aeg-ajalt mõni mõtlematu moment, millal teeme vigu. Paraku on elu selline, et vigu hakkad tegema ka sina ise. Seega on mõttekas juba eos leppida sellega, et kui ükskord on emal närv must ja ta sulle käratab, et sa oma asjad kokku koristaks, siis võid üsna kindel olla, et 10-12 aasta pärast võid sina ennast avastada olukorrast, kus sa röögid oma vanematele näkku, et nad su elu ära rikuvad, kui sind peole ei lase. Vead ei tähenda, et inimesed teineteist ei armasta, see näitab lihtsalt seda, et nad on inimesed.
Sa oled imeilus! Inimesed on kõik erinevate nägudega, kehadega, iseloomudega, aga sina, mu kallis laps, oled imeilus. Mis siis, et sa ei pruugi ennast alati niimoodi tunda, aga nii see on. Seega ma loodan siiralt, et mu lapsed suudavad ennast pooltki nii palju armastada, kui mina neid, sest juba sellisel juhul armastaksid nad ennast väga-väga-väga! Seega ära muretse iial millegi nii triviaalse kui oma kintsude üle, nad on kintsud, nagu ühed kintsud ikka on! Who cares?! Kõige hirmsam asi, mida ma saaksin iial kuulda oma lapsukest ütlemas, on “ma ei ole ilus/piisav”. Sa oled osake minust, ma tegin su algusest peale ise ja sa oled ilusaim asi, mida ma teinud olen! Kuidas sellest veel vähe olema peaks?!
Ära lepi iial vähemaga! Üks hirmus viga, mida täiskasvanud naised tihti teevad, on leppimine. Leppimine kehvema tööga, sest “ah ma nagunii ei saa seda kohta, mis ma tahan”, leppimine nadide sõpradega, või veel hullem – leppimine niru elukaaslase/peika/abikaasaga. Ma tahan, et minu tüted tunneks elust rõõmu, oleksid tööd tehes rõõmsad ja iga päev armastatud ja jumaldatud. Kui sinu mees seda pakkuda ei suuda, siis miks jumala ees olen ma üldse lasknud oma kukulinnukesel välja kolida, et keegi teda EI väärtustaks? See on naeruväärne! Üks naine peab olema koheldud nii hästi, et isegi parema tahtmise juures ei suudaks sa endale veel paremat kohtlemist ette kujutada. Õnneks olen ma aru saanud, et naised pidid endale mehed isade järgi valima ja sellega seoses on mul süda natukene rahul küll, sest kui Kardo puust ja punaseks ette ei näita, milline on õige mees, siis kes veel?! Te olete väärt vaid parimat!
Ei ole mõtet ennast teistega võrrelda! Jube raske on ennast väärtustada, kui ennast pidevalt teistega samastada. Inimesed ongi kõik erinevad ja selles see võlu peitubki! Miks me peaksimegi tahtma kõik olla sama näoga, sama kaaluga, sama sportlike võimetega, samade oskuste ja samade soengutega? Ole sina ise, see on kõige parem versioon, mis sa olla saad, see on niigi imeline, omanäoline ja võimas.
Raha ei loe mitte midagi! Kallid asjad ei loe mitte midagi! Täiesti ausalt on elu mulle näidanud, et tehes seda, mida sa armastad, tuleb see raha sinuni nii ehk naa. Samas asjad, mis tunduvad tulusad, ei pruugi tihti olla südamelähedased. Seega ei maksa eesmärgiks kunagi võtta palju raha või uhked asjad. Elus on nii palju muud olulist kui materiaalne jama.
Ma annan endast parima! Praegu on mul hea rääkida, sest üks mugul on alles kahene ja teine pole veel väljagi jõudnud, aga ma saan käsi südamel öelda, et olenemata nendest vigadest, mis ma olen teinud ja teen ja hakkan tegema, on minu eesmärk alati anda endast parim. Mu soov on alati südamest hea olla, sest ma ei usu karistamisesse, röökimisse, löömisesse, alandustesse. Ma tahan, et mu lastel oleks hea, ma tahan, et meil kõigil oleks hea. Ja kui sulle mõnikord tundub, et ma olen ebaõiglane ja eksin, siis see on muidugi täiesti võimalik. Aga ma andsin endast parima. Alati! Just nagu sina annad kunagi endast oma lastele parima!
Ära pea ennast teistest paremaks! Ma ütlen teile kohe ära, et mitte kellelegi ei meeldi need nipsakad inimesed, kellel alati enda sõnutsi õigus on. Jah, meil igaühel on erinevad arvamused, aga sellegipoolest pole ilus teiste arvamust maha teda ja naeruvääristada, et näidata enda üleolekut.
Sa ei pea ennast iial näitama “paremana kui sa oled”! Sellel on lihtne põhjus  – sa oled piisavalt hea ka selleta. Ei ole mõtet teeselda kedagi teist, et saada teiste heakskiitu või meeldimist. Kui sa pead ennast kellelegi meeldimiseks muutma, ei ole ta seda väärt. Ole sina ise!