Mariann Kaasik's Blog, page 249

lasteasjad

Käisin täna oma esimeses LA uuringus. Esimeses, sest homme on kordus dr. Šoisi juures. Midagi muidugi valesti ei ole, aga igaks petteks sain selle dr. Šoisi aja juba mõnda aega tagasi kirja panna. Ma poleks isegi ITK omale läinud, aga kuna samal hommikul pildil ma ka proove viima + mul oli kohe peale LA uuringut ka ämmaka aeg kirjas, siis mõtlesin, et noh…Las nad siis kah uurivad. Ja tegelikult on päris hea, et Šoisi aega ära ei tühistanud, sest kuigi tänane uuring läks väga ilusasti ja kõik oli parimas korras, siis pilti me täna ei saanud. Vedeles teine seal, jalg üle põlve, nägu emakasse surutud.

Ma olen juba pikka aega ennast tagasi hoidnud viisakusest nende suhtes, keda need lastejutud/lasteasjade jutud üldse ei huvita, aga no aeg-ajalt ju võib. Täna käisingi Beebikeskuses ringi vaatamas ja no, kes vähegi vankrimaailmaga kursis on, siis on Beebikeskus ametlik Emmaljungade edasimüüja.

Ma muidugi TEAN, et kõik kiidavad oma jungasid ja kuskilt lugesin isegi sellise lause, et neid ei pea lausa lükkamagi, et näpuga tõukad ja juba läheb. Ma siis proovisin täna. Oli küll nii jah, täitsa tõene jutt. Mul tegelikult ei ole üldse midagi EJ vastu, sest nad on kindlasti väga kvaliteetsed ja head vankrid. Proovisin seal nendega manööverdada ka, aga no tegelikult on ju vaks vahet, kas sa proovid vankrit poe siledal põrandal, või näiteks metsatukas.

Nagu ikka, siis on ka EJ raamidel kaks varianti. Kas pöörlevate esiratastega, või fikseeritud. Nagu te teate, siis mul on vanker juba tellitud (fikseeritud ratastega), aga täna hakkasin ma poes küll natukene kahtlema, sest kuigi fikseeritud raamide vedrustus olla pea alati parem, siis no nii mugav oli liikuvate esiratastega manööverdada.

Kellel on kodus vanker, siis võiksite sõna sekka öelda – kas teil on fikseeritud rattad, või eest pöörlevad? Kuidas meeldib, mida soovitaksite?

No ja siis muidugi teine küsimus. Kas õhkkumm või täiskumm rattad? Mul Mari ajal oli õhkkumm ja jube ebamugav oli neid kumme täitmas käia. Samas on õhkkummid müüja sõnul seetõttu paremad, et annavad nn lisavetruvust ja vedrustust just metsaradadel jalutades. Mitte, et mul oleks jube palju metsaradadel jalutada kavas, aga näiteks minu koduRimisse saab läbi metsaraja

ei ole kahju kulutada

Blogijad räägivad siin-seal, et millele kahju kulutada ei ole. Ma olen üldse kohutav laristaja, seega ma võiks enamike asjade kohta öelda, ei tõesti pole kahju kulutada pea millelegi, mis mulle meeldib või mida ma tahan. Nüüd võite ette kujutada, kuidas ma valimatult poes korvi laon kõiki asju, nagu saksapreili muiste. Nii vast suht ongi, välja arvatud nendel kordadel, mil mul raha pole ja ma rahumeeli poodi jalga ka tõstma ei hakka. Näiteks ükskord ma vaatasin, et mul on ainult 20 euri ja ma ei hakanud isegi poodi minema, sest kuidas ma lähen sinna, kuidas ma ei saa kõike, mida ma tahan. Ma kõlan nagu väike laps, aga noh, mis ma ikka varjan või ennast täiskasvanumaks valetan. Olen nagu olen. Uhke pole, aga mingit viitsimist ennast muutma hakata kah mitte.

Seega toidupoes laon korvi kõik, mille isu on. Täna ostsin pool kilo mureleid ja maksin selle eest 10 euri. KÜMME EURI! See on 150 krooni. Krooni ajal ma seda ostu vast teinud ei oleks, aga no mureli isu oli ja kust ma neid mujalt ikka saan. Peaks endale aeda murelipuu istutama, saaks järgnevatel aastatel ehk oma aia saaki. Kasvab see üldse meil või?

Mulle meeldib hea toit ja kui parasjagu raha kaardil on, siis miks mitte seda siis endale sisse süüa? Parem ikka kui…ma ei tea, sisse süstida

sööma!

Kes mäletab, siis aastakese tagasi rääkisin ma söögitoolist, mis Marile peaaegu saatuslikuks saanud oleks (siin). Kuna mina peale seda olukorda söögitooli kartma hakkasin, andsin ma selle üsna kiiresti ära ja me jäime söögitoolita. Ma pean ausalt ütlema, et me ei ole üks nendest imelistest perekondadest, kes iga toidukorra ajal koos söögilaua taha istuvad. St, koos me oleme küll, aga enamasti sööme me diivanilaua taga. See laud on piisavalt madal, et Mari saab ka oma väikse tooliga selle taga istuda ja nõnda me siin nosinud olemegi.

Ma muidugi olen mõelnud, et no vot kui vahva oleks, kui me istuks kõik koos laua taga, aga no, pole lihtsalt harjunud. Teiseks vabanduseks oli see, et tavaline tool on Marile liiga suur ja ma ei hakka ju nii suurt last söögi ajaks süles ka hoidma. Ise mõtlesin, et kui saame Marile kõrgema tooli, siis me hakkame küll nagu ideaalsed perekonnad, kõik koos laua taga sööma.

Üldse on jäänud mulje, et see on mingi teine Eesti, kes vaatab telekat ja sööb samal ajal, sest TÕELISED perekonnad istuvad kõik söögilaua taga ja naudivad oma kolme käiku, ise samal ajal poliitikast ja maailmaolukorra üle arutades. Nojah, me oleme siis see teine Eesti, mis seal ikka

pool rasedust on läbi

Ühesõnaga, pool rasedust on siis läbi. Juba! Nii haige, kuidas aeg ikka lendab. Esimesed 10 nädalat on vist kuidagi pingelisem aeg, kus kõik nagu veniks, aga nüüd lähevad nädalad nii kiiresti mööda, et ei jõua silmagi pilgutada. Ma mäletan, kuidas mulle aprilli alguses pandi LA ultraheli aeg mai lõpuks ja mulle tundus, et see ei jõua mitte iial kätte. Nüüd on see juba ülehomme ja aeg on iseenesest nii kiiresti läinud.

Mis ma siis oma rasedusest rääkida oskaksin. Natukene on kõrvetised mõnikord, mitte eriti ja mitte piisavalt, et kurta. Laps liigutab nüüdseks igapäevaselt, kuskilt valus ega paha ei ole. Tissid on suured nagu pommid ja enesetunne on hää. Ainult kasvav kõht jääb mõnikord ette, kui ma näiteks kükitada või kummardada tahan. Harjumatu on veel arvestada, et ma ei saa enam nii palju ja kiiresti liigutada kui enne.

Toonuseid on olnud paar üksikut korda, siis kui ma eriti agaralt koristada rahmisin ja seda sangpommi, nagu loll, tirima hakkasin. Muidu on kõik olnud roosiline. Ainuke asi on see, et Mari ajal tundsin ma juba praeguseks kenasti kõhu pealt liigutusi, seekord tunnen enamasti ainult seest, sest platsenta on ju sedakorda eesseinas.

Ma hakkaskingi mõtlema, et kas peaks oma doppleri nüüd edasi pärandama? Mis ma tast ikka hoian. Enne andis ta mulle tohutult südamerahu, aga nüüd ma saan oma südamerahu juba sellest siblimisest kätte ja mul pole tarvis ta südamelööke kuulda, et uskuda, et ta seal sees on. Et ennetada seda, et kõik nüüd kirjutama hakkavad, siis ma ei jõudnud postitust valmiski, kui juba huviline laenamiseks olemas oli

Mis veel. Vankri peaksin lähipäevil kätte saama. Turvahälli suhtes olen kahevahel ja kui üheti tundub mulle, et aega on ju nii palju, siis samas tahaks, et kõik kenasti valmis ka oleks. Mind isegi natukene häirib see, et ma elan kahekorruselises majas (first world problems), sest ma tahaks ju beebi toanurga ilusaks teha, aga loogiline on see, et 90% ajast oleme me alumisel korrusel ja seega pean ma leidma siin mingi koha, kuhu panna beebikummut ja mähkimislaud, sest siin ei mahu see vannituppa ära, nagu Mari ajal mul õikal oli. Aga nagu öeldud, siis asjadega on tegelikult ju nii palju aega ja ennast teades ei tohiks ma vist midagi ära osta, sest ma suudan kogu aeg ümber mõelda, just nagu selle paganama nimega juhtus.

Ma olin juba nii kindel, et meie tütre nimeks saab Loviisa. Kas siis Marta Loviisa või Anna Loviisa. Mõlemad meeldisid ja meeldivad siiani. Aga. AGA! See ei tundu kõva häälega öeldes see õige. Miks, seda ma öelda ei oska, aga no ei tundu lihtsalt see nimi olevat. Ja nüüd ma olen omadega alguses tagasi, sest kuigi ma tean, et maailm on ilusaid nimesid täis, siis mulle küll ükski neist pähe ei tule. Niisiis istun ma netis erinevatel nimesaitidel ja scrollin uuesti teie antud nimesoovitusi, aga no enamik netis olevaid nimesid on nii hirmsad, et mul hakkab lausa kurb, et maailmas on selliste nimedega lapsi

kas meelde jääb positiivne või negatiivne?

Jäin siin mõtteid mõlgutama teemal positiivsed ja negatiivsed mõtted. Ma ei tea, kas siin lugejate seas on teadjamaid, aga no tehke mulle selgeks, miks on nii, et kui ma saan päevas ütleme 50 positiivset kirja ja kommentaari, siis õhtu lõpuks mõtlen ma ikka kõige rohkem selle ühe-kahe negatiivse tagasiside üle, mitte ilusate sõnade üle? Ma avastasin piinlikusega, et kui mitu korda olen ma kommentaariumis vastanud inimestele, kelle kommentaar on ilmselgelt pahatahtlik ja ründav, kuid jätan vastamata nendele, kes annavad head nõu ja veel väga positiivses ja toredas võtmes.

Ma jõudsin oma mõtetega nii kaugele, et ju siis olen ma ammu inimestele ära näidanud, et mis on need nõrgad kohad, mis mind ennast ka kahtlema panevad. Noh see tüüpiline, kas ma teen ikka Mariga kõike õigesti, kas ma olen võimalikult hea ema, kas ma näen välja nagu rasvunud vaal ja muud sellised üsna tavalised emade/naiste mõtted. Vähemalt ma ise julgen arvata, et teistel ka enda suhtes teinekord sellised kahtlused on. No ja kui keegi nende kohta midagi kirjutab, siis natukene see ikka paneb mõtlema, kasvõi korraks. Kas tal ongi õigus? Mida ma tegema peaksin? Kuidas ma saaksin siis parem olla?

Loomulikult tihtipeale ei ole need kommentaarid mõeldudki selle jaoks, et mu tähelepanu kuskile juhtida või sooviga mind paremuse poole juhtida, vaid lihtsalt nõmetseda. See värk, millest ma eelmises postituses kirjutasin, noh. Et kui ma oleks kolmas inimene ja oma üleeilses kurbuses ja vihas oleksin pidanud hakkama enda blogi kommenteerima, siis oleksin ma endale täpselt samu asju kirjutanud niiöelda enda solvamiseks ja haavamiseks.

Aga ni nagu öeldud – öelda ükskõik millisele emale, et ta ei hooli või ei anna endast parimat on vist sõimajate käsiraamatus esimesel leheküljel, sest see töötab alati! Teebki haiget! Aga miks?

Selles suhtes, et ma olen tegelikult aru saanud, et ma ei ole ju kehva ema. Inimesed teevad emadena palju erinevaid valikuid, aga kehvad emad on üldse väga vähesed inimesed, arvan ma. Kõik, kes hoolivad oma lapsest, teevad mõnikord vigu, lõpuks loeb ikka see, et mis sa nende vigadega peale hakkad ja kuidas need parandad. Aga MIKS siis teeb see mulle haiget, kui keegi ütleb, et ma ei ole piisav? Sest kui keegi kirjutaks mulle, et “Mallukas on haige kassipõletaja!” siis ma seda hinge ei võta, sest noh, see pole tõsi. Miks ma siis võtan teinekord hinge teisi asju, mis ka tõsi pole?

Siinkohal ma tõesti tahan siiralt vabandada kõikide ees, kes on mingil eluperioodil mulle pika ja armsa kirja kirjutanud ja ma pole sellele lihtsalt sõnagi vastanud. Ma loen need läbi ja mulle tuleb hea tunne sisse, aga ma nagu ei oska midagi vastata ja mõtlen, et küll ma kunagi vastan…And it’s gone ja meelest juba läinud. See on minust super nõme, sest tavaliselt tulevad need kirjad mulle just sellisel ajal, kus ma neid päriselt väga-väga-väga vajan ja need on mind täiega aidanud! Seega ma loodan, et te minusuguse matsi pärast, kes vastata ei mõista, ei jäta teinekord kellelegi teisele oma häid ja ilusaid sõnu ütlemata. Tean omast käest, kuidas kurva tujuga teevad head sõnad ainult pai. Mõnikord ma lihtsalt mõmisen mõnust, kui ma neid kirju loen, aga natukene olen kahtlustav, et oot. Äkki ta ei komplimenteerigi, vaid hoopis mõnitab

vihane kommentaator Mallukas

Eile ma vist nutsin vaheldumisi terve päeva. Lausa nii kaua, et lõpuks oli mu nägu üles pundunud ja silmad paistes ja nina voolas tatti ja pea hakkas valutama. Mul tekkis juba vaikselt tunne, et mul hakkab vaimuhaigus peale kippuma, sest ühel hetkel olin ma kurb, siis hüsteerias, siis lootusrikas, siis jälle kurb, siis pettunud ja enamuse ajast lihtsalt vihane.

Vihane enda peale, maailma peale, elu peale, issanda jeesuse peale, Kardo peale, Lotte peale ja noh, kõige peale, mida ma internetis nägin. Keegi kirjutas kuskil poole sõnaga, et ta aastane laps oskab seda ja teist öelda. Võeh, kuidas minust tuli kohe vihalaine üle. Kuidas ta julgeb? Mida ta kurat uhkustab siin oma rääkiva lapsega? Keda see üldse huvitab, ah? Üldse, ta on ise nii lollakas ja *jätka suvalise ja arutu vihakõnega*. Seda kõike loetlesin ma siin Kardole, kes pidi kordamööda mu pisaraid kuivatama, teed keetma, mind kallistama ja julgustama ja siis veel takkatipuks kuulama mu juttu, kuidas ma nüüd vihkan mingit suvalist aastast last, kes juhtumisi paar sõna rääkida oskab.*

“Mallu, sa kogu aeg imestad, et kust need vihased netikommentaatorid tulevad…Aga kui sa praegu kuskile kommenteerima läheksid, siis ega su kommentaarid kuigi paremad ei oleks,” nentis Kardo. “Neil on ka järelikult lihtsalt väga halb olla ja ju siis on mingi osa sinu jutust neile selleks päästikuks, mis neid parasjagu närvi ajab. Vahet ei ole, et kas sa kirjutad oma perest või tööst, ikka leidub keegi, kes nende asjade (või puudumise tõttu) kurvad või vihased on.”

Naljakas on see, et ma muidu pean Kardot väga lihtsate mõtetega inimeseks, aga no kus on teinekord temas ikka tarkusi peidus. Tõesõna. Ma küll kedagi kuskile anonüümselt kommenteerima ei läinud, aga eilsest saati ma tunnen küll, et mul on keskmisest rohkem viha sees ja ma kohe nagu tahaks kõigile väga kehvasti öelda. Miks?! Mis mul viga on? Ma arvasin, et mul on laps, mitte deemon sees. Aga äkki nad on seal kahekesti koos, sest no mingi paha vaim mu sees on, kes kohe tahab kõigiga möliseda ja pragada.

Aga nii ongi, et ma olen ise kurb ja vihane ja ma tahaks nagu seda välja elada. Ma muidugi hoian ennast tagasi, aga noh, ütlen ausalt, et tahaks käia mööda netti ja sitta keerata nagu väike vastik värdjas

Kaitstud: logopeedi juures – kuidas arendada lapse kõne nullist

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

lühikesed või pikad juuksed?

Ma olen tüüpiline naine. Kord tahan pikki juukseid, siis lühikesi. Viimase aasta jooksul olen ma kasutanud Halo pikendusi ja tavalisi keratiinpikendusi ja siis olnud lühikeste juustega ja… iga kord ma veendun selles, et pikad juuksed on justkui kirsiks tordil, kui oled ennast üles löönud.

Samas me kõik mäletame, kuidas Kardo mul keset õhtut tangidega pikendusi peast pusis, sest ma tahtsin KOHE pead sügada. Kui ei mäleta, siis loe SIIT. Siis ma lubasin endale, et pikendusi ma lähiajal enam pähe ei kleebi. Kandsin vahepeal jälle oma Halosid, aga no siis ma värvisin juuksed ära ja enam sellest pruunist Halost tolku ei olnud. Ilmselgelt oli mul kohemaid uut tarvis, sest minu meelest on see üks kõige geniaalsem leiutis siin ilmas.

Kes ei mäleta, siis need on pikendused, mis käivad pähe umbes nagu… peapael. Võtab aega u 10 sekundit ja ülilihtne ja hea kasutada. SIIN postituses räägin nendest natukene pikemalt ja seal on üks video ka, kus näitab, mismoodi see pähe käib. Täpselt nii kerge see ongi.

No ja nii ma läksingi vutt-vutt Decoris Showroomi, kus ma viimasel ajal käin nii tihti, nagu ma elaks seal. Seal valisime mulle sobiva tooni Halo välja, lõikasime vähe lühemaks ja olemas ta oligi. Esiteks ma olin ausalt jumala üllatunud, et reaalselt on olemas IGALE juuksetoonile Halo. Mul eile just tuttav imestas, et no nii üks-ühele toon, et üldse pole aru saada. Neil tulid just veel hunnik uusi tuhakarva toone ka, nii et nüüd on nende toonivalik veelgi laiem. Igatahes mina sain endale ideka tooni ja kuigi kõige lühem oligi 40cm, siis minul lõigati need julgelt veel 10 cm lühemaks.

Muidugi ise ka mõtlesin, et krt, jätaks ikka nii pikaks, aga no siis ei oleks tulemus üldse nii loomulik ja tegelikult tahaks ju ikka ilusat ja loomulikku tulemust, mitte kandadeni juukseid. Kellel oma juus pikem, saab muidugi ka pikemate juustega Halo kasutada. Lihtsalt see ei tohi olla rohkem kui pool pikem su enda juuste pikkusest, muidu näeb see imelik välja. Vot selline olid siis minu juuksed enne ja pärast.

Nende pikendustega saad sa siis kanda hobusesaba või sirgeid juukseid, aga eriti hea on teha lokisoenguid. Mulle meeldis tegelikult sirge variant ka, ainuke asi, et mu tukk on ootamatult liiga pikaks kasvanud ja ma ei ole kindel, kas ma peaksin teda lühemaks lõikama, või just pikemaks kasvatama, et saaks kenasti üles panna või küljel kanda.

Erica tahtis ikka hirmsasti mulle lokke teha ja mina mõtlesin, et ma siis tsekin selle Soengumenüü ka üle. Mäletate, ma näitasin pilti, kus ma olin wannabe Merilyn Monroe? Vot see oligi tehtud just soengumenüü jaoks! Mis see soengumenüü on? Noh, ma usun, et igaüks meist on läinud juuksurisse ja tahtnud mingit soengut. Aga millist? Noh, ma ei tea…Midagi ilusat! Ja siis see vaene juuksur nuputab, et mis see ilus olema peaks.

Või lähed oma pildiga, aga ega sa ju sedagi tea, kas see juuksur elusees on üldse sellist soengut teinud. Siinkoha tulebki appi Soengumenüü, sest selle kataloogis on hetkel 22 soengut ja igaühe juures on info: kaua läheb, mis pikkuses juustele teha saab, palju maksab. See menüü on leitav SOENGUMENU.EE lehelt! Minu soengu leiad SIIT.

Mina valisin Soengumenüüst välja Red Carpet soengu “glamuur kutsub“. Kuna Laura oma fotol nii ilus välja nägi, siis ma tahtsin proovida, et kuidas see minu peal välja kukub. Üks-ühele muidugi ei saagi tulemust oodata, sest meil on siiski erinevad juuksetüübid ja pikkused, aga noh, ma jäin superrahule!

Halol on see imeline omadus ka, et lokid püsivad selles eriti kaua. Seega täna tõmbasin Halo pähe ja voilaa, oligi jälle ilus soeng peas. No mis sa siis hädaga muud ikka tegema hakkad, kui diivanil külitades selfitama.

Ma ise tunnen ennast küll pikkade juustega väga ilusana ja natukene on ausalt öeldes selline natukene mingi bimbo tunne, sest noh, punased huuled ja blondid lokid ja punased huuled on nagu mingi stereotüüp. Aga olgem ausad, see on kõik tänu meigile. Hommikuti mulle küll sellline “bimbo” peeglist otsa ei vaata, aga no kena teada, et ma võin selline ka olla, kui tuju peale tuleb. Sõbranna ütles, et need viimaste päevade selfid on sellised, et ma võiks nendega Tinderist uut meest otsima minna

parim punane huulepulk MAAILMAS

Mis siis, et üks usin lugeja iga jumala kord mulle mainib, et ma punaste huultega näen välja nagu Galojani kaksikõde ja et ma peaks oma mordaga ikka oma silmi rõhutama, mitte JUBEDAT suud, siis sellegipoolest ma arrrrr-rrrmastan punast huulepulka ja no ma olen neid proovinud vist vähemalt 20 erinevat, aga minu lemmik on kõikumatul positsioonil.

Jah, see ei tule teile vist uudisena, sest ma olen omast arust mitu korda ka seda firmat kiitnud, aga ma ei suuda lõpetada. ADEN on lihtsalt odav, kvaliteetne ja hea. Pole midagi muud öelda. Teised siin kiidavad Diori ja gutsimutchisid, mina aga garanteerin, et alla seitsme euroga saate te huulepulga, mis püsib peal VÄHEMALT viis tundi (isegi koos söömisega) ja ei kuivata liigselt huuli.

Pildilt on välja ununenud mu ustav Adeni lainer, aga üldiselt ongi need mu lemmikud neli Adeni toodet. Ehk siis mu kõige lemmikum punane toon 09 ja natukene tumedam ja lillakam toon nr 24. Mõlemad on müügil nt Prokosmeetika lehel SIIN. Vanasti oli Adenil lausa oma leht, aga nüüd ongi vist minu meelest kõige odavam edasimüüja Prokosmeetika. Põsepuna on ka just suveks mõnus, hele ja igapäevases kasutuses. Selle hind on samuti 6.90 ja saadaval SIIN.

Ps! Kindlasti tellige koos huulepulgaga ka samas toonis huulepliiats, minu oma on kadunud ja ma nutan seda iga kord taga. See aitab punast huult palju ilusamini välja joonistada!

Lainer (SIIN) on ideaalne minusugusele, kes iga kord lainerijoont maalidest kimpu jääb. Kuna see on nii mugava kujuga, siis isegi mina oskan sellega enam-vähem joont saada. Eriti hea on see, et see kuivab kiiresti ja ei ole seda, et kogemata korraks pilgutad ja kogu meik mokas.

Ühesõnaga ma täna kasutasin neid kõiki häid asju ja lõpptulemusena tekkis kohe tuju natsakene selfitada. Mis siis ikka, siis tuleb selfitada. Kes mind ikka keelata saab. Ja ei, ma ei käinud salaja tissiopil, selle nimi on jeesuse tissiopp aka rasedus

alatud valed

Viimasel nädalal olen ma ise ka käega paar korda lapse liigutusi tundnud. Kuna mul sedapuhku on platsenta eesseinas, siis väga jõuliselt ma neid ei tunne, aga no paar korda on jopanud, et saan seestpoolt tugevama tou ja eriti hea joppamine peab olema, et ma juhtumisi kätt veel kõhul hoidma juhtun.

Eile õhtul hakkas mingi suuremat sorti toksimine pihta ja kuna Kardo lähedal vedelema juhtus, siis ütlesin, et ta võib ju proovida, ehk ta tunneb midagi. Mina tundsin seestpoolt pigem selliseid sirutuselaadseid asju. Kardo pani käe kõhule ja siis kiitis teadja näoga: “Jaaa, ma tunnen, kuidas keerab ja kukerpallitab seal!”. Olgu öeldud, et sellel hetkel ei toimunud seal mitte mingit liigutamist, isegi mitte väikest sirutust või näputorget. Aga vot isa, tunneb ikka need kukerpallid ära….Valetaja!

Ükspäev pani ta kõrva vastu kõhtu.

“Mida sa sealt kuulda loodad?” küsisin ma.

“Vaatab mäkkaiverit…mõtleb, kuidas välja saada,” nentis Kardo kuuldut.

See pilt on üle kõhu tehtud ühel nendest kordadest, kui Mari hellalt mu särki üles kisub ja kõhtu paitab ja musitab. Ei, mitte titat. Ta avastas mu kõhult sünnimärgi, mida ta nagu kodulooma nunnutamas käib. Asi seegi.