pool rasedust on läbi

Ühesõnaga, pool rasedust on siis läbi. Juba! Nii haige, kuidas aeg ikka lendab. Esimesed 10 nädalat on vist kuidagi pingelisem aeg, kus kõik nagu veniks, aga nüüd lähevad nädalad nii kiiresti mööda, et ei jõua silmagi pilgutada. Ma mäletan, kuidas mulle aprilli alguses pandi LA ultraheli aeg mai lõpuks ja mulle tundus, et see ei jõua mitte iial kätte. Nüüd on see juba ülehomme ja aeg on iseenesest nii kiiresti läinud.

Mis ma siis oma rasedusest rääkida oskaksin. Natukene on kõrvetised mõnikord, mitte eriti ja mitte piisavalt, et kurta. Laps liigutab nüüdseks igapäevaselt, kuskilt valus ega paha ei ole. Tissid on suured nagu pommid ja enesetunne on hää. Ainult kasvav kõht jääb mõnikord ette, kui ma näiteks kükitada või kummardada tahan. Harjumatu on veel arvestada, et ma ei saa enam nii palju ja kiiresti liigutada kui enne.

Toonuseid on olnud paar üksikut korda, siis kui ma eriti agaralt koristada rahmisin ja seda sangpommi, nagu loll, tirima hakkasin. Muidu on kõik olnud roosiline. Ainuke asi on see, et Mari ajal tundsin ma juba praeguseks kenasti kõhu pealt liigutusi, seekord tunnen enamasti ainult seest, sest platsenta on ju sedakorda eesseinas.

Ma hakkaskingi mõtlema, et kas peaks oma doppleri nüüd edasi pärandama? Mis ma tast ikka hoian. Enne andis ta mulle tohutult südamerahu, aga nüüd ma saan oma südamerahu juba sellest siblimisest kätte ja mul pole tarvis ta südamelööke kuulda, et uskuda, et ta seal sees on. Et ennetada seda, et kõik nüüd kirjutama hakkavad, siis ma ei jõudnud postitust valmiski, kui juba huviline laenamiseks olemas oli

Mis veel. Vankri peaksin lähipäevil kätte saama. Turvahälli suhtes olen kahevahel ja kui üheti tundub mulle, et aega on ju nii palju, siis samas tahaks, et kõik kenasti valmis ka oleks. Mind isegi natukene häirib see, et ma elan kahekorruselises majas (first world problems), sest ma tahaks ju beebi toanurga ilusaks teha, aga loogiline on see, et 90% ajast oleme me alumisel korrusel ja seega pean ma leidma siin mingi koha, kuhu panna beebikummut ja mähkimislaud, sest siin ei mahu see vannituppa ära, nagu Mari ajal mul õikal oli. Aga nagu öeldud, siis asjadega on tegelikult ju nii palju aega ja ennast teades ei tohiks ma vist midagi ära osta, sest ma suudan kogu aeg ümber mõelda, just nagu selle paganama nimega juhtus.

Ma olin juba nii kindel, et meie tütre nimeks saab Loviisa. Kas siis Marta Loviisa või Anna Loviisa. Mõlemad meeldisid ja meeldivad siiani. Aga. AGA! See ei tundu kõva häälega öeldes see õige. Miks, seda ma öelda ei oska, aga no ei tundu lihtsalt see nimi olevat. Ja nüüd ma olen omadega alguses tagasi, sest kuigi ma tean, et maailm on ilusaid nimesid täis, siis mulle küll ükski neist pähe ei tule. Niisiis istun ma netis erinevatel nimesaitidel ja scrollin uuesti teie antud nimesoovitusi, aga no enamik netis olevaid nimesid on nii hirmsad, et mul hakkab lausa kurb, et maailmas on selliste nimedega lapsi