sööma!

Kes mäletab, siis aastakese tagasi rääkisin ma söögitoolist, mis Marile peaaegu saatuslikuks saanud oleks (siin). Kuna mina peale seda olukorda söögitooli kartma hakkasin, andsin ma selle üsna kiiresti ära ja me jäime söögitoolita. Ma pean ausalt ütlema, et me ei ole üks nendest imelistest perekondadest, kes iga toidukorra ajal koos söögilaua taha istuvad. St, koos me oleme küll, aga enamasti sööme me diivanilaua taga. See laud on piisavalt madal, et Mari saab ka oma väikse tooliga selle taga istuda ja nõnda me siin nosinud olemegi.

Ma muidugi olen mõelnud, et no vot kui vahva oleks, kui me istuks kõik koos laua taga, aga no, pole lihtsalt harjunud. Teiseks vabanduseks oli see, et tavaline tool on Marile liiga suur ja ma ei hakka ju nii suurt last söögi ajaks süles ka hoidma. Ise mõtlesin, et kui saame Marile kõrgema tooli, siis me hakkame küll nagu ideaalsed perekonnad, kõik koos laua taga sööma.

Üldse on jäänud mulje, et see on mingi teine Eesti, kes vaatab telekat ja sööb samal ajal, sest TÕELISED perekonnad istuvad kõik söögilaua taga ja naudivad oma kolme käiku, ise samal ajal poliitikast ja maailmaolukorra üle arutades. Nojah, me oleme siis see teine Eesti, mis seal ikka