Mariann Kaasik's Blog, page 245

sussid püsti

Kui te nüüd arvate, et sellest tuleb järjekordne “issand aita, ma oksendan ja situn end surnuks” postitus, siis saame kõik rõõmustada, sest päris nii see ei ole. Teie saate endid säästa end mõttepiltidest ja mina saan ennast säästa…surnuks oksendamisest ja sittumisest. Ma tegelikult tulin ausalt muust rääkima.

Nimelt panin ma tänasel jaaniööl last häbiväärselt hilja magama, sest meile siiski julgesid paar külaliseniru tulla ja seetõttu oli lastel lõbu laialt ja tralli kauemaks. Ja kui ma kesköö paiku Mariga voodis vedelesin ja ootasin, kuni see vigurvänt magama jääks, tuli mu pähe tavaline igaõhtune mõte: “No MIDA ma selle teise lapse nimeks panen?”.

Eks mul praeguseks on tekkinud mingid variandid, mida ma oma peas rohkem keerutan kui teisi ja üheks nendeks on Madli Ann, mille kohta üks mu tuttav ütles, et säärane nimi oleks väga imelik, sest see kõlaks nagu minu enda nimi. Ma ei hakka rääkimagi, et inimesed panevad lastele nimeks ka ju täitsa iseenda nime ja lisavad lõppu juunior vms, aga ega ma ei eita, et see tõepoolest kõlab üsna nagu Mariann. Samas Mari Johanna sisaldab ka endas nime Mariann, nii et selles suhtes oleks ju tore, kui mõlemad minu tütred saaksid kunagi tunda, et ma olen neile mõlemale andnud nime, mis tuleneb … minust? Ja nagu ikka, mõtlesin ma kohe järgi, et kui ma ükskord surnud olen, siis oleks ju mõneti vahva, et lapsed justkui ka minu nime edasi kannaksid, olenemata sellest, et perekonnanimi on neil isalt.

Ja NÜÜD ma siis jõuan selleni, kuhu ma jõuda tahtsin. Et ma olen suht terve elu mõelnud paljusid asju selle vaatenurga läbi, et: aga mis siis, kui ma juhuslikult ära surema peaks. Ja ma olen kogu aeg ka üsna kindel olnud, et ma noorelt ära suren. Ma ei tea, kui noor see noor on, aga väga suur osa sellest, miks te üldse seda blogi siin lugeda saate, on see, et ma tahan, et minust jääks midagi järele. Mitte, et see blogi nüüd jube väärtuslik oleks ühiskonnale või ilmarahvale, aga just minu lastele. Ma tahangi, et nemad saaksid kunagi lugeda, et milline inimene ma olin. Ja ma tahan, et nad näeksid, et ma olin jumala harilik inimene, kes teinekord ütles enne kui mõtles ja kes teinekord asjata tõmbles ja kes teinekord nahast välja puges, et kellelgi teisel hea oleks ja kes teinekord endale silmagi pilgutamata sea koju tassis, sest ta arvas, et selle kasvatamine saab olema sama “lihtne” kui koera kasvatamine.

Et noh, kui ma surnud olen ja nad juhtumisi ei saa mu käest küsida, et kas mina ka kunagi nii tegin või nii tundsin, siis olgu nad aga inimesed, avagu blogi ja tundku ennast hästi, et ka nende enda lihane ema on elus nii palju lollusi teinud ja öelnud ja mõelnud, aga ikkagi edasi pannud. Ikkagi edasi elanud. Ikkagi üle saanud.

Mulle kunagi üks nõialaadne toode ütles, et ma eelmises elus surin noorena sõjas, et sellest võib tulla selline hirm/teadmine, et ma suren noorelt. Ega ma nüüd ei tea pead anda, et kas ma päriselt ka eelmises elus noorena surin või mitte, aga ega ma ausalt öeldes otseselt surra kardakski. Ma kardangi ainult seda, et minust ei jää miskit järele! Just minu lastele, keda ma armastan nii-nii-nii palju, aga mis tolku sellest neile oleks, kui ma sureks ära nii vara, et mitte kumbki neist eriti mind ei mäleta ja ainukene tõestus selle kohta oleks see, et ülejäänud perekond neile aeg-ajalt heietab, et kle oiiii sa ei kujuta ette ka, kuidas see Mallu ikka teid armastas. See pole see! Mul suri endal isa siis, kui ma olin 2-aastane ja no mulle on ka öeldud, et mu isa armastas ja hoidis mind väga (noh, nii palju, kui üks mees, kes on suuteline oma last ära kaotama kuskile sauna/baari üldse ühte inimest armastada sai) aga ega sellest mulle eriti vahet pole, sest minu mälestustes teda pole, mingit imelist kirja ta mulle ka jätnud ei ole ja seetõttu, kahju öelda, aga minu jaoks on tegu sisuliselt võõra inimesega. Jah, võõra inimesega, kellest on mulle räägitud, aga need kõrvalised jutud ei ole ju need. Ja minu blogi on just see! Päris mina!

Nii et kui ma nüüd päriselt peaks noorelt surema, siis holy shit! Sellest saabki see postitus, mida Elu24 refereerib, et näete, Mallukas tunnetas oma surma ammu ette! Kas see pole mitte nii, et kõik need vähegi tuntud inimesed, kes on surnud noorelt, alati on kunagi kuskil enne rääkinud sellest, kuidas nad teadsid, et nad noorelt surevad? Omg, kas see tähendabki, et ma suren nüüd noorelt?! Holy shit! (Ps! Kui ma olen surnud ja te seda kunagi hiljem loete siis eee… tsau teispoolsusest *loe kummituse häälega*).

Kas te teate mõnda üli vana inimest, kes alati rääkis, et ta sureb noorelt, aga tegelt elas jube vanaks? Ma ka ei tea!

Samas ma tean seda tõde, et kui vanad inimesed lubavad “kohe” ära surra, siis nood tavaliselt elavad veel kõige kauem, nii et tegelikult vist lootust on, et ühel päeval olen mina ka ikka rämedalt vana ja saan mõelda, et huuh, I made it!

surm vol 2

Ma eile juubeldasin, et Kardo haigeks jäi ja kujutasin ette, kuidas me kõik kodus istume ja käest kinni elu naudime. Tegelikult ronis Kardo esimest korda allakorrusele umbes kell 9 õhtul ja ainukesed elumärgid temast oli aeg-ajalt ülakorruselt kostev  WC ukse kääksutamise heli ja röökides oksendamine.

Kuigi mul endal oli ka üleeile väga niru olla ja ma isegi paar korda oksendasin, siis eile hommikul oli mul jälle tunduvalt parem olla ja ma isegi käisin Kardole rääkimas, et ta ennast nüüd kokku võtaks ja inimene oleks, sest no kammoon, mis see väike viirus ära ei ole. Selles suhtes, et ma tundsin ennast ikka natukene imelikult, aga ei midagi kontimurdvat. Ma istusin isegi Mariga aias, et ta liugu lasta ja liivakastis mängida saaks. Lisaks suutsin ma endale sisse juua 0.5 liitrit coca-colat ja nahka pista ühe pitsasaiakese. Ütleme nii, et see oli suur viga.

Ega see toiduvalik ka muidu just parim poleks olnud, aga oleks ma teadnud, et ma pean selle jama veel ühe korra suust läbi laskma, siis ma oleks vist õunaga piirdunud, aga noh. Ühesõnaga oli minul päris normaalne olla ja ma läksin väga rahuliku südamega Mari lõunaunne panema. Sinna ma jäin muidugi ise ka magama ja kui ma ärkasin…

Oh sa juudas, noh! Mu sees oli mingi elu. Või noh, mu sees on juba pool aastat “mingi elu” olnud, aga lisaks sellele, et üks neiu seal sees edasi-tagasi rullis, siis mulises ja korises mu kõht nii rämedalt, et seda oli kilomeetrite taha kuulda. Koperdasin siis kurvalt allakorrusele, kus mul oli plaan Marile lõunasööki pakkuda, aga ma lihtsalt EI SUUTNUD ühtegi toiduainet vaadata, ilma, et ma paar korda kahtlustäratavalt neelatama pidanud poleks.

Jumal tänatud ämmade ja emade eest, sest Leakene oli just endale praekartuleid vaaritanud ja ma saatsin Mari tema juurde sööma. See hetk, kui Mari uksest välja astus, tormasin mina vetsu ropsima. Appi, kui räme on oksendada, see on vist maailma kõige rämedaim tegevus ever! Ma tõesti ei saa aru, kuidas buliimikud seda vabatahtlikult teha suudavad. Ma pigem kaaluks 200 kilo kui ennast ise ropsima sunniks. Väkk.

Ühesõnaga, sellest momendist sai alguse ka minu suremine. Ma üritasin veel midagi vahepeal süüa, mureleid ja ühe õunatüki, aga need tulid kõik kohe välja tagasi ja mõne aja pärast ma isegi loobusin üritamast. Ainult janu oli nii kohutav, kuid iga kord kui ma jõin, tuli see sama teed pidi tagasi. Lõpuks helistasin ma ämmaemandate nõuandetelefonile, kus mulle kinnitati, et tegemist on hariliku noroviirusega ja et ma teeks kõik aknad lahti ja jooks vett väga väikeste lonksude haaval.

Ma ausalt arvasin, et ma suren ära. Mul oli süda nii paha, kõht lippas, mega janu, pea valutas, selg valutas ja see sees rabelev beebi ei teinud olukorda üldse paremaks. Nõnda helistasin ma oma emale ja anusin teda, et ta Mari päästaks. Või mind päästaks, sest üsna ebameeldiv on oksendada, kui keegi samal ajal sulle selga ronib ja “ihhhahahaaa!” karjub.

Ema halastas ja viis Mari enda juurde. Väikevend kahmas veel kineetilise (kinektilise, kineesilise????) liiva ka kaasa ja läinud nad olid. Õnnis rahu ja vaikus, mille harmooniat rikkusin vaid mina oma erinevate kehatoimingutega. Ma isegi mõtlesin googeldada, et kui ma ära oleks surema hakanud, kas last oleks võimalik päästa olnud, aga ma ei suutnud tõusta, et arvutit kätte võtta, seega ma lihtsalt eeldasin, et midagi 20da nädalaga see oli ju, kus beebid ellu jääda võivad ja ÄKKI on 23 nädalat piisav?

Mingi hetk koperdas alla ka KArdo ja kui me siin kordamööda WC ja vannitoa vahel uimasime, siis see nägi välja nagu kaader Walking Dead seriaalist. Ägisesime ja oigasime ja ohkisime, ning ootasime erinevatel diivani otstel surma. Vahepeal arutasime selle üle, et mida teevad inimesed, kellel pole emasid või ämmasid, kellele last anda sellises olukorras? Selles suhtes, et kui VÄGA vaja oleks, eks me oleks läbi okse, sita ja pisarate ikka kuidagi hakkama saanud, aga no… ausalt tundus eile puhas elus püsimine väga raske olevat. Rääkimata ühe peaaegu kolmese taltsutamisest. Või kui meil veel IMIK ka samal ajal oleks. Ja kui me KÕIK veel haiged oleks. Oh appi. Aga päriselt, mis siis tehakse? Ei helista ju päris sõbrannale, et kle tule võta mu kaks last siit katkukoldest ära ja nakatu ka ise suure tõenäosusega meie leeprasse? Mis siis tehakse? Kas riik osutab sulle siis mingit abi või :D? Ausalt pani mõtlema.

Ühesõnaga täna me ärkasime ja… oleme elus! Nõrk on veel olla ja mul pea ka valutab. Kõht on jube tühi, aga isegi õuna nosimine tundus natukene too much olevat veel. Paraku peame me kargu alla ajama ja apteeki minema, sest otsi on andmas Kardo ema, kellele on kiiremas korras vaja tuua mingisugust ravimit. Lisaks pidi värske õhk ainult head tegema, seega üritame me selle 10 mintsase jalutuskäigu üle elada. Veel tahan ma osta antibakteriaalseid salfakaid ja kogu maja nendega üle tõmmata.

Jõudu kõigile, kes selle jubeda viiruse üle elanud on ja tugevat eluvaimu neile, kes selle käes hetkel kannatavad! 

kingikott juuste heaks

Ma kunagi mainisin ka oma lemmikute seas vannitoatavaari hulgas ka Denise tooted ära (link). Nüüd on aeg seal maal, et ma pean kiirelt rääkima ka teistest asjadest, mis sama pakiga tulid, enne kui need sootuks otsa saavad. Šampoonist  (link) ja juuksekreemist arvamus muutunud pole, eriti just see viimane saab kindlasti olema asi, mida minu vannitoariiulult leida võib. Soovitan seda kõigile, kellel on probleeme takuste või elutute juustega. 5 minutit selle peas hoidmist ja juuksed on peale pesu kohevad, pehmed ja siidised. Soetada saad SIIT.

Lisaks kasutan aeg-ajalt ka Denise platsentaampulle, mis peaks kiirendama ainevahetust juuksenääpsus. Mina ei tea, kas asi on nendes ampullides, või lihtsalt üks elu imesid, aga juuksed on mul viimasel ajal küll jube kiiresti kasvama hakkanud. Pidevalt vaatan, et krt, peaks juukseid värvima minema. Lõhn on ka hea, ainuke asi on see, et ma olen klaaskapslite avamisel jube koba ja iga kord tänan ma õnne, et ma enda veene läbi lõiganud ei ole, kui ühe säärase lahti saan.

Samamoodi toitvad on ka BioOil juuksekapslid, mis tuleb samuti peale kanda rätikukuivadele juustele ja sisse jätta. Paraku on need vist antud kodukalt otsa saanud, mistõttu ei saa linki lisada.

Üks õnnelik võidab ka endale selle laheda kolmeosalise Denise komplekti juuksekreemi, šampooni ja platsentaampullidega! Selle jaoks jäta vaid kommentaar, et teaksin, et soovid loosis osaleda! Komplekti loosin välja sel reedel!

iuuu – hoiatus!

Teate, mis mulle ropsimisega meelde tuli? R-Kiosk saatis mulle mingi aeg maitsmiseks kolm nende uut Mamo salatit, et noh, äkki ma olen nii helde ja tutvustaksin nende uut kraami ka oma blogis. Kuna ma tõesti olen nii… helde, siis ma soovitan teile soojalt, et te oma raha nende peale kulutama ei hakkaks. Ma isegi ei tea, kui palju need salatid maksavad, aga kui te pole just nälga suremas ja neid tasuta ei jagata, siis ma soovitan pigem eemale hoida. Muidugi maitsed olla erinevad, aga no…

Öeldakse ju, et tühi kõht on kõige parem kokk. Ma sain need karbid kätte just lõuna paiku – kõht oli hirrrrmus tühi. Avasin siis suure hurraaga kanasalati, võtsin kaks ampsu ja kurvastasin, sest see oli lihtsalt vastik. Okei, üks osa oli väga hea – see maapähklikaste. Kana oli nagu mingi Maxima ligane üleeilne grillkanajäänus, porgandid liisunud mekiga, riisinuudlid maitsetud ja seda, mis need rohelised asjad on, ma ei tea. Selle salati viskasin igatahes ära, sest Kardo vaatas sellele peale ja ütles, et tema seda jama küll ei taha. Ühe ampsu ma toppisin talle ikka suhu, aga no see teda igatahes selle headuses ei veenud.

Teised kaks andsin ma ämmale (mõlemast proovisin ühe ampsu  – ei meeldinud). Ämm sõi kenasti mõlemad ära, aga noh, tema ei ole meil söögiga kuigi valiv, nii et päris suure kiiduavaldusena toidule ma seda ei võtaks.

Ühesõnaga – you have been warned!

On keegi veel neid maitsnud?

*Kas ma peaks siia kirjutama, et postitus on sponsoreeritud kolme rõveda salati näol R-Kioski poolt, või saate sellest isegi aru :D?

NaguUus mööbel + kingiloos

Ma lubasin teile näidata enda NaguUuest pärit kummutit, mille ma oma käega valgeks võõpasin. Ma isegi ei tea miks, tundus, et sobib niimoodi meie elamisse vähe paremini. Kummut ise maksis 140€ ja neid leidub NaguUues üsna tihti. Tegu on tuttuue mööblitükikesega (LINK).

Kummut enne minu rünnakut.
Kummut peale esimest värvikihti.

Värvimisel kasutasin taaskord ustavaid Anne Sloan kriidivärve, mille soetasin Vintage Chick poest telliskivis. Seekord kasutasin Old White tooni. Sain terve liitri kasutatud, sest nagu ma kuskil mainisin, siis värvisin sama värviga ja hooga ära ka kõik elutoariiulid, mida on kokku 9. Seega oli see üks hästi kulutatud 28 euri, mis ma totsiku eest maksin.

Ma olen kriidivärve enne kiitnud ja kiidan veel, sest seda kasutades ei pea ma pinda enne kuidagi töötlema või lihvima – võta aga pintsel ja värvi kasvõi lakitud pinda! Lihtne ja lollikindel – mulle parim variant :D!

Ka selle mähkimisaluse kohta on mult hästi palju küsitud, et kust sellist saab. Mina tellisin selle Esimesed Sammud e-poest, aga see on paraku nüüdseks juba otsa saanud. Sellega oli tegelikult selline lugu, et kui mulle NaguUuest kummut kohale toodi, siis müüja soovitas, et sellise mõõduga mähkimislauda on muidu raske otsida, et vaadaku ma Mothercare poodi, et seal on mingi 20 euriga. Aga mina sain selle Esimestest Sammudest hoopis mingi alla 1o euriga ja palju lahedama kirjaga (LINK). Hetkel on need küll laost otsas, aga no ma arvan, et küllap juurde tuleb.

Ühesõnaga on NaguUus minu meelest väärt pood ja just praegu tasub seda külastada, sest neile tuli just uut kaupa. Ma tean, et näiteks Kardo vend käis seal oma naisega just vankri ja turvahälli šopingul! Mina kavatsen kindlasti millalgi sealt beebikiigu ja paar vidinat veel soetada, aga no mul on veel aega ja pole mõtet ju päris kõike ka veel koju tassida. Olgem ausad, oleks tegelikult tassinud, aga ma munesin selle kiigu vahtimisega liiga kaua ja see osteti mu nina alt lihtsalt ära.

Koostöös NaguUus poega teen ka teile laheda kingiloosi, kus on lausa KOLM võitjat! Nimelt läheb loosi mänguasjakast Winnie the Pooh pildiga (LINK), harilik valge ja puidust mänguasjakast (LINK) ja roosa Minniega mänguasjakast tüdrukute tuppa (LINK). Et loosis osaleda, jäta kommentaar, et milline kast teie peresse ära kuluks ja mine hakka NaguUue Facebooki sõbraks SIIN!

PS! Kuigi NaguUus müüb ka kasutatud tooteid, on auhinnaks olevad mänguasjakastid tuttuued!

kaks suslikut

See on jumala hämmastav, kui palju mängivad Lotte ja Mari. Nad on nagu kaks kamraadi, kes on pühalikult ainult käki keeramise peal väljas. Kahekesti koos ajavad nad toa sassi, kaevavad aeda auke, solberdavad vihmavees, mängivad mullas ja ajavad teineteist taga. Tänased pildid tegin ma siis, kui Mari lõunaunest tulles kohe oma sõbrakese juurde tormas ja lõbutsema hakkas.

Jah, eks nad teinekord teevad teineteisele liiga ka. Küll sikutab Mari Lottet sabast ja kõrvast, siis äigab Lotte Marile käpaga. Aga enamasti nad saavad ikka läbi ja on suured sõbrad. Ainult, et Mari on viimasel ajal suureks huviks võtnud Lottele selga ronimise ja see on midagi, mida Lotte üldse ei taha. Seega kujuneb sellest katsest ainult suuremat sorti tagaajamismäng. Kes kaotab, sellele istutakse selga.

Lõpetuseks üks eriti udune pilt vaatest, mis mulle ükspäev avanes. Kolm põrsakest aknalaual – vähe ehmunud vist, et vahele jäid.

kingiloos, mis annab sooja

Nagu ma eile Facebookis välja hõiskasin, siis tänase pühapäeva puhul on mul teile üks eriti soe ja kasulik kingiloos. Nimelt koostöös Hea Soojus firmaga loosin ma teile välja ühe infapuna küttepaneelikese. Mis on infrapuna küttepaneel? No idee poolest on ta nagu elektriradikas, aga sellega vahega, et on palju-palju parem. Miks?

Infrapuna küttepaneelid on energiasäästlikud, kuna need võtavad kuni 30% vähem voolu võrreldes elektriradiaatoriga.
Mõjub sisekliimale väga positiivselt.
Ei tekita müra. Ei kuivata ega põleta õhku.
Inimene tunneb soojust koheselt.
Kuivatab üleliigse niiskuse ruumist.
Infrapunaküte on tervisele kasulik. Soojus ei mõju pealetükkivalt.
Ei aja tolmu õhus ringlema (sobib allergikutele).
Võtab vähe ruumi. Paigaldada saab vajadusel isegi lakke või muidugi ka seinale.
Vali oma interjöörile sobiv foto, klaas, peegel või valge paneel.
Võib olla kasutuses 24 h ööpäevas.
Termostaadiga juhitav.

Niimoodi väidab koduleht ja ma pean nõustuma. Esiteks see disaini osa. No Mari toas on meil näiteks see valge paneel ja tõepoolest ei ole ta seal peaaegu üldse märgatav.

Muidugi ei pea inimene valima endale just valget, pmst sa saad isegi peegli, läbipaistva klaasi või isegi pildiga küttepaneeli. Just kaminapildiga versioon on meil magamistoas. Mulle lihtsalt tundus, et see sobib sinna kollasele seinale kuidagi paremini, kui harilik valge paneel.

Ma ju terve talve kurtsin, et mul on kohutavalt külm. Just siis, kui kõige külmemad ilmad olid, sain ma kaubale Hea Soojus firmaga ja nõnda see paneel meie majja tuli. See oli tõesti hädavajalik, sest nagu te teate, siis maja on soojustamata, meie soojuspump on mingi 15 aastat vana (?) ja ei tööta kuigi efektiivselt. Seega saime allkorrusel enamiku soojast küttes, aga kuna see soojamüür üles ei ulata, siis pidime seal ikkagi elektriradikat kasutama. Muidu oli Mari toas või meie magamistoas jumala võimatu olla – nagu hundilaudas!

Peale paneeli kasutamist tuli küll natsa väiksem elektriarve, aga kuna juba hakkasid soojad ilmad peale tulema ja elektriarvet maksab Kardo, siis ma saan teile teha võrdlused hoopis järgmisel talvel, praegu saan lihtsalt öelda, et soodsam oli ta küll! Ja noh arvata on, et eriti hea meel on mul selle paneeli üle tuleval talvel, sest vaene beebi tahab ju kindlasti sooja saada ja üsna niru oleks teda mingi kasukas hoidma hakata. Selle “radikaga” ma vähemalt tean, et tuba saab mingi 10 minutiga jumala soojaks ja mõnusaks. Meil muud küttevahendid nii kiired ja soodsad ja ilusad ei ole.

Loosimiseks on mul teile välja pakkuda valge küttepaneel LINK väärtuses 217 eurot! Selle jaoks pead sa täitma kahte tingimust: mine hakka Hea Soojus Facebooki sõbraks. See on muuseas ka põhjus, miks nad läbi minu blogi sellise kasuliku ja väärtusliku kingituse ära annavad – nad tegid alles hiljaaegu endale Facebooki konto ja tahavad väga, et neilegi sinna uusi fänne sigineks. Seega mine Hea Soojus Facebooki lehele SIIN ja kliki seal vana heale LIKE nupule. Teise punktina jäta siia postituse alla (või Facebooki kommentaaridesse) põhjus, miks sinu majapidamisse selline paneel ära kulub.

Ma ausalt loodan, et paneeli võidab keegi, kelle kodus külmaga probleemid. Ma lihtsalt ise olen hirmus külmavares ja see paneel päästis mu talvelõpu ikka korralikult ära! Seega võtke kõik osa, sest just teie võite ka varsti sooja nautida! Isegi talve ei pea ootama. Meie kliimas lööb vahepeal nii jahedaks, et päris hea on pooleks tunniks paneel sisse lülitada ja natukene sooja tuppa saada.

Ps! Kommenteerides kasuta kindlasti oma päris e-maili, sest just selle kaudu võetakse võitjaga ühendust. Loos kestab  nädalakese, seetõttu loosin elektripaneeli välja 27 juunil – esmaspäeval!

meil kõigil siin ilmas on võrdsed võimalused…

Ainult mõnel on natukene võrdsemad võimalused, kui teistel on. Eksole nii?

Ma olen nii mitu korda elus kuulnud hala, et küll see ja teine ei ole aus, sest ma olen blogija. Ei ole aus, et ma osalen konkurssidel, kus loeb häälte arv, sest ma olen ju blogija ja loomulikult ma enda fännidelt ka need hääled saan. Ebaaus! Teistel pole võimalustki! Ma ei tohiks osaleda!

Just sääraste isiklike kogemuste pärast ei olnud ma enne juttu teinud sellest, kas Padjaklubi Laura minu meelest neid auhindu saama sobis või mitte. Arvata on, et ta vast ise ennast sinna nagunii ei kandideerinud, pigem tegid seda väiksed 10-aastased fännid või saate turundajad või jumal teab, kes täpsemalt. Mis Gretel selle vastu ikka olla sai, vahet ju pole saada üks auhind ette või taha kuskil tema jaoks suvalisel võistlusel. Ürituse korraldajal oli ka vaid hea meel – tuntud osalejad=rohkem meediakajastust=rohkem sponsoreid üritusele.

Aga selline see elu ongi, et ta ei ole alati õiglane. Seda teab vast igaüks. Ka Grete Klein ise võiks seda ka teada, et kui tema osaleb mingisuguse väljamõeldud siutsuvate videodega, mille ainus eesmärk on teha promo suvalistele firmadele, millega TV3 parasjagu koostööd teeb, siis arvestades tema fännibaasi on teada, et ta võidab. Selle jaoks ei pea nõid Nastja olema.

Nüüd ma jõuan siis sinna, mida te enamik vist näinud olete, et Publik avaldas artikli, et pime blogija Kai avaldas nördimust, et Grete oma feik blogiga EBAl auhindu korjas. Ma olen päris kindel, et Kai ei käinud Publiku ukse taga kraapimas, et pliis kirjutage artikkel sellest, kuidas ma jube pettunud olen. Nördinud olid kümned ja kümned blogijad, aga kuna nad pimedad ei ole, siis ei ole nende arvamus väärt uudisekünnist ületama.

Ühesõnaga seda artiklit jagas siis ka Grete Klein isiklikult oma Facebookis, millele juurde pani ka omapoolse kommentaari, mis algas sõnadega: “Armas Kai, seda nimetatakse meelelahutuseks.   Usu mind, meil kõigil on võrdsed võimalused end teostada ja reklaamida. Ma armastan väga seda, mida teen ning panen alati igasse oma töösse hinge ja südame sisse! Seetõttu on ka iga tunnustus mulle topeltrõõm!”

Ma lihtsalt lugesin seda ja mõtlesin, et see peab mingi nali olema. Kuidas saab Grete väita, et MEIL KÕIGIL on võrdsed võimalused ennast reklaamida? Teostada ehk küll, aga reklaamida? Ma ei tea, kas Grete on natukene kukkunud, või ta pole kursis, et teles reklaamine on väga kallis. See, et tema oma sarja raamis saab oma videoblogikökatsit telekas reklaamida, ei tähenda, et igale blogijale seda võimalust pakutakse. Kus see võrdsus siis nii väga on? Meil kõigil siin ilmas ei ole päriselt võrdseid võimalusi, kurb, aga tõsi. Kui me isegi jätame välja Grete võimaluse oma “blogi” telekas reklaamida, siis jääb ka see, et erinevalt enamikest blogijatest ei ole kõigil samasuguseid võimalusi loosida igas “postituses” välja kalleid auhindu ja teha videosid koos teiste tuntud inimestega. Ma ei heida seda muidugi ette, sest kui võimalus on, tuleb seda ära kasutada. Aga need võimalused EI OLE samad, mis kõigil.

Kui nüüd see osa on selgeks tehtud, siis liigume Grete sõnaavaldustega edasi: “Mul on kahju, et Sinus on nii palju kadedust ja kibestumist ning ma siiralt loodan, et Sa leiad selle kõige kõrvalt aega märgata neid palju olulisemaid ja ilusamaid asju elus, kui seda on üks auhinnavõit.” Miks arvab Grete, et Kais on kadedust või kibestumist. Ma nõustun, et paljude õeluste taga on tihti kadedus, aga antud juhul räägime suvalisest arvamusest teise inimese suhtes kategoorias, kus Kai isegi mitte ei osalenud. Mille üle on tal kade olla? Ja noh, loodame siis, et Kai ikka märkab siin elus neid ilusamaid ja olulisemaid asju, kui Grete Kleini ihu-hinge-armastusega välja teenitud auhinnad…

Ja kuna Grete ei ole sugugi mitte õel neiu, lõpetab ta oma sõnavõtu antud lausetega. “Positiivne on muidugi see, et minu postitusega saad Sa ka endale ohtralt reklaami, seega loodan Sind järgmisel aastal kindlasti blogiauhindade jagamisel kohata!  Imelist suve Sulle! :)”

Kui ma seda lugesin, siis mulle meenus ameerika filmides see stseen, kus koolikiusajad valavad kellelegi piima pähe ja siis ütlevad teeseldud naeratuse ja sitahaisumuigega: “Ilusat päeva, tibuke!”. Muuseas, ma ei tea, kas pime on Grete või Kai, sest Kai oli ka see aasta EBAl kohal. Aga noh, järgmine aasta ta ehk saab mõne auhinnarisu ka endale, sest madaam Grete talle ju heldelt ja OHTRALT reklaami teeb! Ilmselt muidugi teebki, aga ei tea, kas on vaja seda nii kõrge hobuse otsast kirjutada, nagu väljamaal öeldakse…

Elu24 oli laheda kollaaži teinud :D

 

Muidugi olen ma praguseks saanud kümneid ja kümneid kirju Grete (või Laura?) ustavatelt väikestelt fännidelt, kes mulle karjuvad, et ma olen ise kade, et ma nii ilus pole, kui Grete ja et ma neid auhindu ei saanud, mis Grete sai ja üldse olen ma kade, sest ma pole nii tuus kui Grete on.

Ma ei saa aru, mis ajast kellelegi mulje jäi, et meil siin tegu mingi iludusvõistlusega on, aga ausalt, käsi südamel, ma ei väidagi, et ma nii ilus oleks, kui Grete. Inimene, kes enda näo (ja ihu) nii hoolega üles pimpinud ja süstinud ja lõikunud on, peabki ilusam olema, kui teised*. Muidu oleks see ju hea opi maha viskamine! Seega tõstan käed ja ütlen, et jah, Grete on tõesti väga ilus inimene. Aga see ei tee ta tänast sõnavõttu vähem debiilsemaks ega ajulagedamaks.

Enne nagu arvasin, et Grete on täitsa normaalne inimene, aga tänane võttis küll selles väikse kahtluse sisse. Igaüks meist ütleb ja teeb teinekord lolle asju, loodame siis, et Gretel oli täna üks nendest kordadest ja ta mõistab Kai ees vabandada. Vabandada on meil kõigil võrdsed võimalused, seda ma tean küll!

järjekordne igavene “ajutine” lahendus

Nagu ma ükspäev näitasin, siis Mari toa “garderoobil” ei ole uksi. Kuna see on asju nii täis topitud, siis oleks uksed üsna kena lahendus, aga kuna need ei ole nagu kunagi prioriteediks olnud, sest seda tuba kasuatatakse jube vähe, siis ongi nii jäänud. Täna jäid mulle Magdas näppu 5€ eest kaks kardinat ja nõnda sündis mul idee teha sinna üks ajutine kate ette. Kardinapuud mul selleks otstarbeks ei olnud, seega trelliga kaks auku seina, nöör külge ja selle abil see kardin seal hängibki.

Ega ma ju jumal eest poes midagi mõõta ei taibanud, seega “nagu valatud” ta sinna ei istu ja triikimist tahavad nad ka, aga tahtmine olla taevariik ja ma olen kindel, et need kardinad ripuvad täpselt sama triikimata seal mitu aastat.

Tegin toast mõned pildid veel. Ega seal viimasest korrast suurt midagi muutunud ei ole, vaip on maha saanud ja Mirjami kingitud pildid lasin ka Kardol kolmapäeval seina “toksida”.

löömavend

Ma olen lugenud küll, et lapsed lasevad teinekord käed käiku, aga kuni lähiajani ei olnud mul sellega mitte mingisugust kokkupuudet. Mari ei teinud mitte kunagi kellelegi haiget, ehk ainult siis, kui keegi talle asjade loopimistrajektoori jäi. Ja mis nüüd juhtunud on?! Ma lihtsalt ei saa aru, sest Mari asemel oleks mul siin kodus nagu mingi kurjajuur, kes inimesi juustest kisub ja näpistab ja käte-jalgadega peksab. Kui ma teda keelan ja seletan, et nii ei tohi, hakkab nutma ja laseb jälle käed käiku. Surnud ring.

Ma ei hakka ju ometi last vastu lööma, see ei tundu ka kuigi õige variant, aga no ma ei tea, mis talle viimase paari päevaga sisse läinud on. Kui ma talle seletan, et emmel/kutsul/issil on ai-ai, siis ta hakkab alati nutma. Selles suhtes, et ma ei röögi talle ju näkku või midagi, võtan kenasti kätest kinni, vaatan silmaauku ja seletan talle. Selle peale hakkab ta rabelema, nutma, vehkima.

Üldse hakkab see “peksuralli” pihta siis, kui ma midagi keelan. Jeesus, ma niigi keelan teda vähe ja nüüd saan selle piskugi eest peksa.

Parim on see, et ta nuttes karjub: “aiiiiiaaaaaa…aiiii aiiii! Emme, aiii!”. Nii et raudselt naabrid arvavad, et keegi siin majas seda last peksab, et ta niimoodi nuttes appi karjub.

Kui ma näiteks teesklen, et ma ise hakkan nutma ja ütlen, et emmel on ai-ai nüüd, siis ta tuleb, teeb pai. Saab nagu aru. Aga minuti pärast võib jälle mulle piki pead anda rahumeeli.

Mis ma selle löömavennaga nüüd tegema peaks?