Mariann Kaasik's Blog, page 244

uued kardinad ja kodust

Mul on kahed uued kardinad! Eriti random asi, millega siin uhkeldada, aga no ma ise olen nii rahul. Mõnikord ma mõtlen küll, et jumal tänatud, et minul seda perfektsionismisoolikat ei ole, sest tegelikult ei ole kumbki uutest kardinatest 100% õiges mõõdus, aga noh, nad meeldisid mulle ja minu meelest sobivad jumala hästi, seega ma ei hakka nende paari sentimeetri pärast meelt heitma.

See keskmine kardin oli enne seal ainukene, aga tegelikult oleks pidanud ma omal ajal kaks säärast ostma, sest see üks kattis jeeli-jeeli terrassiukse ära. Nüüd ma käisin ükspäev Hemtexis ja kaks sellist tillukest kardinariba maksid ainult 4.50€, seega ostsin need ära. Nad on küll mingi paar cm lühemad kui see keskmine kardinake, aga no mis seal ikka. Mulle sobib nii kah.

Esimesel pildil ei ole tegelikult näha nende õiget värvi, päriselt on nad sellised tume-tume sinised nagu alumisel pildil natsa näha on. Ma leidsin nad täna Humanast 4.50€ tk. Seega kahe kardina eest plekkisin ma 9€. Mul polnud õrna aimugi, kas nad üldse siia sobivad või mitte, aga ma mõtlesin, et 9€ ei ole just suur kaotus, kui nad ei peaks kõlbama. Vaheldust on ellu vaja ja nüüd nemad siin ripuvadki. Te raudselt ei mäletagi, millised kardinad siin enne olid

ulme!

Seda teavad vist kõik, et mis ühele normaalne, see teisele ebanormaalne. Mis ühele okei, see teisele surmapatt. Mis ühele ilus, see teisele kole. Mis ühele ulme, see teisele tavaline elu.

Ma olen sellest teemast tegelikult mõelnud kirjutada ennegi, aga siis mul kadus kuidagi mõttelõng ära, kuni ta täna mulle jälle meenus, seoses ühe kommentaariga, mis mulle eelmise postituse alla tuli. Selles suhtes, et ma ei ole kindel, kas tegemist on lihtsalt ühe säärasega, kes üritavad kuidagi ära susata õigustusega “ma ei taha solvata, aga MINU meelest”, mõne väga harva lugejaga, kes eriti kursis pole meie elukesega või tõesti kellegagi, kelle jaoks on meie pereelu lausa ulme. Milline kolmest ta on, on teie enda otsustada.

“Appi see on nii ulme ikka kuidas sa koguaeg Marist eemal oled, hiljuti markasin sinu mingit vana postitust kus sa raakisid palju sa Mari Aja jooksul reuisidel oled kainud lapseta :O no tore kui laps lepib niimoodi ootamatute “vanaema juurde sauna magamistega” Ja selle kui vanemad nadalaks puhkama lähevad Aga milleks? Ta on ju nii väike veel  saaks aru kui korra esimestel eluaastatel väike reis mehega kahekesti Aga no pidevalt ei ole ju normaalne, lapsest kuidagi kahju, Ja nii väikselt sõime ka..ma tegelikult ei taha Sind kuidagi otseselt solvata, lihtsalt arvamust avaldada. Keegi minu tutvusringkonnast ei ole lihtsalt selline, et käivad kahekesti aina reisidel Ja laps nii tihti ööseks kuskil hoiul jms”

Kas ma olen tõesti siis nii suur erand meie ühskonnas, kui ma leian, et lapse vanavanemad on osa tema perekonnast, mitte suvalised “hoidjad”, kellega lapsel koos halb olla on? Mari on tõesti terve oma elu veetnud aega mõlema oma vanavanemaga. Jah, Leaga küll kodustes oludes, mistõttu tal pole isegi vaja kuskile minna, vaid saab oma asjadega sahmerdada. Minu vanematega on tal aga tunduvalt põnevam. Sõidavad autoga ringi, käivad mööda linna, randades, Lauluväljakul, söömas, parkides, mänguväljakutel jne. Mul on vaid hea meel, et mu ema viitsib ja tahab ka oma lapselapsega aega veeta ja muidugi on mul hea meel näha, kui suure rõõmuga Mari oma vanaemaga kaasa läheb. Ei midagi ulmelist, minu meelest tavaline elu. Meie perele siis…

Kust see reiside teema kommentaarides esile tuli, seda ma ei tea, sest hiljaaegu reisil käinud pole ja lähiaastal kohe kindlasti ilma Marita kuskile plaanis minna pole. Mulle tegelikult üldse on kuidagi jumala kõrini reisimisest ja ma ei taha sellest isegi mitte mõelda! Aga ma nüüd taipasin, et ma kommentaariumis vastasin valesti. Ütlesin seal, et kolme aasta jooksul oleme käinud kolmel reisil, aga tegelikult ikka neljal. Paariks päevaks Amsterdamis, siis paariks päevaks Pariisis ja kahel nädalasel reisil – pulmareisil Küprosel ja tööasjus Türgis. Minu meelest seda palju pole, aga näiteks see Türgi reis oli küll nii sitt, et seal oleks võinud käimata olla, aga no see ei puutu praegu asjasse. Ühesõnaga pole need reisid Marile kuidagi halvasti mõjunud või talle miskit halba teinud. Ma ei saa aru, mis peakski?

Naljakas on minu jaoks ka see, et kommentaari autoril ei ole MITTE ÜHTEGI tuttavat ringkonnas, kelle laps vanavanemate juures ka ööseks külas käiks, või kes lapseta reisil käiks. Nagu öeldud, igaüks teeb nagu ise tahab, aga mina tean vanemad, kes elavad ühtmoodi ja tean neid, kes elavad teistmoodi. Kuidagi kummaline, et inimene nüüd mitte kedagi teist nii “ulmelist” ei tea, kui mina. Ma võin vihjeks anda, et näiteks blogija Britt, kes on, nagu ma aru saan, ka üldsuse meelest imeline pereema, annab kord nädalas oma lapse vanavanematele. See on isegi tihemini, kui minu ema Mari võtab! Ja minu meelest on see nii tore, sest nõnda saab laps olla vanavanematega ja vanemad saavad näiteks õhtul inimese kombel keretäie keppi teha, ilma, et peaksid ühe kõrvaga kuulama, et kas keegi püsib ikka voodis, või tuleb kuskilt paterdades ja tahab näiteks juua või süüa või puslet kokku panna. Väiksed pisiasjad elus

lapsevaba elu ja niisama pajatusi

Mu ema helistas täna ja ütles, et võtab Mari tänaseks endale. Ega mul selle vastu midagi ei olnud, Marile meeldib vanaema juures käia. Peamiselt vist seetõttu, et mu väikevennal on seal igasuguseid lahedaid asju, mida näppida. Näiteks elektrilised trummid. Lisaks jookseb Riki seal temaga ringi ja tantsib ja hüppab ja käib õues mängimas ja üldse on seal vahelduse mõttes olla.

Mina ainult ei oska oma süllesadanud “vabadusega” miskit teha. Tegelikult eelmisel nädalal oli meil ka üks Marivaba päev, aga siis me oksendasime, seega ei olnud see kuigi lõõgastav passimine, vaid pigem piin ja vaevu elus püsimine. Kuna mul midagi targemat teha pähe ei tulnud, siis tegin töövärgid ära ja läksin Järve keskusesse, et tuua ära paar pakki ja osta endale magamistuppa mustapesukorv, seinakell ja prügikast. Lisaks oli mul tarvis koogitaldrikuid, sest suht imelik oli iga kord kooki praetaldrikutelt serveerida.

Humanast leidsin endale mõnusad rasedaretukad, aga seal järjekorras seistes juhtus imelik asi. Võtsin telefoni pihku, kui see äkki hullu panema hakkas. Ükski nupp ei töötanud, siis jälle tegi telefon igast asju, nagu ma vajutaks igale poole. Mul EI OLE hea telefoniõnn. Viimased kaks on Mari katki visanud, see otsustas lihtsalt saba anda. Esimene iPhone pidas vastu pool aastat, teine neli kuud ja kolmas nüüd kaks kuud? Kui sedagi. Ma vist peaks endale rahumeeli nuppudega Nokia ostma ja alla andma nutitelefonide suhtes, sest mina neid hoida ei oska.

Hemtexist kargasin ka läbi, sealt sain mõnnad uued kardinad. Kellele see pood tee peale jääb, siis soovitan läbi minna. Seal on paljudele asjadele 50% allahindlust.

Mul on õnnest puudu veel umbes 6 rätikut vannituppa. Kolm suurt ja kolm väikest. Mul on praegu ka rätikuid, aga need on nii karedad nagu liivapaber ja ei matchi üldse omavahel kokku. Paraku ei ole ma kuskil normaalse hinnaga rätikuid näinud. Kust saaks pehmeid ja ilusaid rätikuid? Anyone? Siis oleks vist kodu rindel natukeseks ajaks süda rahul. Kui me nüüd välja arvame selle, et ma tahaks enne sügist ikka magamistoa punaseks värvida. See TUNDUB selline niks-naks asi, aga mulle tundus see elutoa “väike remont” talvel ka niks-naks asi ja lõpuks oli see mega jamamine. Muidugi hea tulemusega, aga noh. Ma hetkel veel ei viitsi sellega tegeleda. Vaatame mõne aja pärast uuesti.

Aa. Selveris sattus mulle näppu kaal ja kuigi mul pole ammu kaalu olnud (peale selle, kui ma viimase sodiks peksin) siis ma mõtlesin, et äkki on ikka normaalsetel inimestel kodus kaalu vaja ja nõnda ma ta koju tõin. Selgus, et mul ikka mingit kaalu on hakanud juurde tulema. Meenutuseks siis, et jaanuaris olin pmst 69 kilo, kuu tagasi veel 61 ja nüüd 64. Ma ütlen ausalt, et mul ei saaks rohkem suva olla sellest juurde võtmisest, sest noh. Ma olen rase ja mingi hetk pidi see kaalutõus tulema ka. Arvestades mu kohutavaid söömisharjumusi.

Või noh.. Kui kohutav on iga päev toituda hernestest ja kommidest, kes seda teab.

Kui ma siin juba niisama lobisen, siis ma hiljaaegu ütlesin, et ma läheksin Õllesummerile ainult siis, kui keegi mulle peale maksaks. Nagu öeldakse  – sina muudkui soovi ja universum annab. Nõnda nüüd juhtuski, et 6dal näete mind koos Triinu Liisiga Õllesummeri Saku Lätte suvelava juures alkoholivabasid kokteile meisterdamas. Kes siis õllekale minna plaanib, astuge läbi ja öelge tsau! Ahjaa, kokteilid peame me ise välja mõtlema, seega kui kellelgi on ideid kohvikokteiliks või mahedaks veega kokteiliks, siis ootan teie lahedaid mõtteid.

Järgmisel päeval, 7dal, kutsuti mind aga Solarise Madmoiselle terrassi avapeole burgerit meisterdama. Sinna tuleb kokku umbes 3 tuntud inimest, kes koos kohalike kokkade abiga igaüks ühe burgeri teevad. Külaliste lemmik läheb ka sinna menüüsse, seega ma tahaks ikka mingi eriti ägeda burksi valmis meisterdada. Kas see peaks olema taimne? Mis arvate? On kellelegi ideid?

Ühesõnaga, ma tahtsin öelda, et ma nüüd naudin oma lapsevaba elu edasi ja hakkan bataadist süüa tegema, aga siis mulle meenus, et mul on üks laps sees ja tegelikult ei ole siin mingit lapsevaba elu nautimist. Üldse tegelikult on mul juba praeguseks Mariigatsus tegelikult peal, kui ma mõtlen ta nunnudele väikestele kõrvadele ja tema armsale “geagaegale”. Aga siis meenub mulle see peks, mis ma saan, kui teda milleski keelan ja siis ma mõtlen, et ah, las olla vahelduseks küla peal kah!

ära sõnumine

Suure suuga kiitsin siin, et kõrvetised on kadunud. Nojah, nüüd on nad igatahes tagasi ja ei allu isegi Rennie rünnakule. Jeesus küll, ma hakkan varsti tuld purskama!

Teine ja veelgi hullem pettumus mu elus on mu tutikas tolmuimeja, millele ma siin kiidulaulu laulsin. Ühel päeval ma märkasin, et ma võin ennast lolliks imeda (hehe), aga enam see “paak” sodi täis ei saanud. Ma alguses mõtlesin, et no äkki sai see sodimägi siit majast lihtsalt otsa, aga tegelikult ei olnud see üldse tõsi, sest puru ja karvahunnikud vedelesid ikka maas.

Arvasin, et olen masina kuidagi ise valesti kokku pannud, kui seda puhastasin, aga ei miskit. Ma ei tea, mida ma valesti tegin, aga ta lihtsalt ei ime enam! Tegin eile sellise testi, et tuiasin sellega lausa 10 minutit aeglaselt mööda tuba ringi. Sodipaaki tekkis häästi natukene puru, samal ajal kui ma ise pidin selles puruhunnikus liikumiseks juba põlvetõsteid tegema. Kuidas see võimalik on?

Tegin siis eksperimendi korras nii, et peale tolmukaga tõmbamist tegin toa harjaga üle. Sain HIRMSA kuhja sodi. Mõtlesin, et ah, ma ei viitsi kühvlit tuua, et imen selle sodi siis masinasse ja mida ma näen….imeja lõpetas IMEMISE ja hoopis puhus selle sodi laiali. Nii et näiliselt kadus hunnik ära, aga noh, mööda tuba laiali. Mis muud, kui pühkisin selle jälle harjaga kokku ja viskasin ära.

Kuna ma seda masinat ei ostnud, vaid sain selle maaletooja käest, siis ma ei saa ju seda kuskile poodi ka tagasi viia või garantiisse ülevaatamiseks saata. Kuigi mõistlikum oleks ehk lihtsalt neile kirjutada, mitte siin blogis halada, aga no vaba maa, tahan ja halan. Mul oli juba korraks nii hea elu, sain puruvabalt elada. Ja nüüd… nüüd on need ajad läbi.

Millal teie viimati midagi ära sõnusite? 

taimetoitlus on moevärk?

Peale seda, kui ma kirjutasin enda soovist hakata vähem (või üldse mitte) tarbima liha, on mulle siin-seal jäänud silma vähe üleolevad postitused ja sõnavõtud: “Issand jumal, mingi moevärk on see, et kõik nüüd taimetoitlased olla tahavad! Miks nad seda meile küll nina alla hõõruvad?” või “Viimasel ajal just blogijad on hakanud kas taimetoitlaseks või lausa veganiks või pürgivad sinna. Sellepärast mulle tundubki, et natuke nagu moevärk ka, sest kui inimene teeks seda muudel põhjustel, ei oleks see ju kõik samal ajal.”

Ühesõnaga, kui millestki äkki rohkem räägitakse, siis automaatselt nullib see ära põhjuse, vaid on koheselt hoopis trend. Eetilistel põhjustel mitte loomi süüa sooviv inimene EI OLEGI tegelikult nii hea südamega, kui ta siin lollikestele näidata tahab, vaid ta tahab hoopis trendikas olla. Mõelda vaid, milline rahva petmine!

Minu meelest on see sama tobe, kui…No toome sellise näite, et igal pererahval oleks kombeks oma lapsi igapäevaselt nüpeldada. See oleks jumala seaduslik ja täiesti harilik nähtus, millest keegi suuremat numbrit ei tee. Ühel hetkel hakkab mingi grupp inimesi mõtlema, et kuule jube niru on omaenda last peksta. Tal on ju valus! Mistõttu lõeptab ta oma lapse füüsilise väärkohtlemise ja leiab muud alternatiivid – ala “paha lapse toolid” ja hüvede ära võtmine.

Inimesed tema ümber näevad, et see pere on nüüd ehk õnnelikum. Nad teevad teistmoodi kui teised, aga see ei tundu vale vaid ehk hoopis isegi kuidagi õigem, kui arulage peksmine, mida nemad ka nüüd proovida tahavad. Nõnda saabki alguse see, et aina rohkem inimesi lõpetavad oma võsukeste peksmise ja julgemad julgustavad ka teisi seda proovima, kui huvi on.

Ja siis pobisevad mutid nurgas: “Ei no kujutage ette! Ei peksagi oma lapsi! Aegade algusest on lapsi pekstud ja nüüd äkki osadele ei kõlba! Ikka vaja muudkui nina alla heita, et meie oleme halvemad, et meie peksame, eksole! Tead – mina üldse ei usu, et nemad oma lapsi selle pärast ei peksa, et lastel valus on. Ma arvan, et nad on lapsepeksu katki jätnud vaid MOE PÄRAST! No kuhu see kõlbab?! Kuhu meie riik kõik need peksa saamata lapsed lõpuks paigutab, kui neist on kasvanud kriminaalid, kes ei tea, mis on vits või väike jalapeks?!”

No kas ei tundu tobe? Aga umbes sama tobe tundub praegune “izzzand, zee on ju MOEvärk” kiljatamine. Minu jaoks suures plaanis ei ole vahet, mis põhjustel soovib keegi olla parem inimene. Olgu selleks siis see, et ta PÄRISELT tahab olla parem inimene, või tahab teeselda ühiskonnale paremat inimest, või tahab ta ka moega kaasas käia aga lihtsalt riietumisel soont ei ole ja seega peab ta endale uue väjundi otsima.  Minu jaoks on põhiline see, et midagi toimub. Notsu jääb söömata. Tal vahet pole, kas ta jäeti söömata moe pärast, või eetilistel kaalutlustel või lihtsalt naljaviluks. Ta saab elada. That’s it. Nii lihtne see ongi*.

Paraku tundub mulle see veganite ja taimetoitlaste elu “trendivärgiks” tembeldamine natsakene üleolev. Aga nagu ma oma eelmises samateemalises postituses rääkisin, siis väike üleolevus on vist tavaline, sest lihasööjad tunnevad ennast ju vähe kehvasti liha söömise pärast ka siis, kui keegi neile näkku EI röögi, et kle tross, miks sa liha sööd?! Mina näiteks ei ole kellelegi nii öelnud ja ei keela ka kedagi liha söömast, aga ometi heideti ka mulle juba ette, et ma suruvat siin oma porgandinärimist peale.  Minu meelest on Vegani Päevaraamatus nii ilusti öeldud, et veganiks olemise eesmärk ei ole olla teistest parem, vaid et teistel oleks parem. Kui SINA ise ei taha olla see “parem” siis anna tuld – söö oma särisevat steiki ja teise suupoolega vitsuta verivorsti. Keegi ei keela. Ja veel vähem tuleb mõni taimetoitlane kobisema, et issand jumal, küll see lihasöömine on ikka trendivärk. Raudselt talle ei maitsegi liha, aga tahab lihtsalt lahe olla!

*Jajah, tegelikult suure tõenäosusega on see notsu juba enne meie tarbimisotsust mättasse löödud, aga ma räägin siin pikemas perspektiivis, et mida rohkem taimetoitlasi tekib  = seda vähem lihatööstusel on mõtet loomi juurde toota ja paljundada. LÕPUKS jääb see siga kuskilt ikka “alles”.

Mina pole endiselt juba varsti nädalakese liha söönud, aga pole veel kuskil kellelegi laibapilte lehvitamas käinud ja omale jüngreid korjamas käinud. Muuseas täna õhtul tulevad meile külalised ja ma kavatsen serveerida kaht rooga – taimset ja lihaga. Eks ise teavad, kumba süüa eelistavad. Vannun käsi südamel, et ei istu terve õhtu laua taga ja küsi irooniliselt, et noh, kuidas see trendikas laip sulle maitseb, ah?!

tripp loomaaeda

Ma ei käi kuigi tihti loomaaias ja ausalt öeldes ei tõstaks ma sinna muidu jalgagi, kui mul last ei oleks. Kuigi seal on uuemaid osasid, kus loomadel on natukenegi normaalsem elukeskkond, siis neid megastressis edasi-tagasi kõndivaid jääkarusid on lihtsalt vastik vaadata. Ja lapse pärast ma tahtsin ka ainut seetõttu minna, et ta seal kitsesid katsuda saaks. Loomulikult seda ta ka ei saanud, aga vähemalt oli tal tore ja minul ka – miinus siis see, et ma olin kurb nende loomade pärast.

Nimeta üks laps, kellele ei meeldiks äärte peal kõndida? Marile igatahes meeldis täiega ja tema oleks vist hea meelega terve külastuse ainult mööda seda äärt edasi-tagasi kablutanud.
Nii nõme oli vaadata emasid, kes rahumeeli lasid oma lastel vastu klaasi peksta ja taguda. Ma oleks äärepealt ise ühele lapsele märkust tegema hakanud, aga just siis otsustasid nad sealt klaasi juurest minema jalutada. Niigi kahju neist loomadest, eriti nõme, et nad peavad seal klaasi taga olema, kus kõik muudkui koputavad ja peksavad.
Aga see ahvipoeg oli küll nii nunnuke, et noh, teate küll… klomp kurgus!

Marile meeldisid kõige rohkem erinevad linnud. Seda ma teadsin tegelt ammu, et ta “linnuhaige” on, sest ta hakkab isegi harilikku varest nähes hellitavalt halisema ja tahab neid kätte saada. Seekord sai ta näha paabulinde ja kurgi ja kanu ja parte ja igasugu muid sulelisi.

Lasteloomaaias oli just see aeg, kus kitsed lasti karjamaale värsket nosima, seega ei saanudki Mari neid paitama minna. Tund aega ka seal oodata ei viitsinud, sest no nii palav oli. Seega pidi Mari leppima jäneste vaatamisega puuridest ja niisama ringi jooksmisega.

Kui ma vähegi näen mingit auku, kuhu oma pea panna, siis ma tahan seda teha. Seega ei saanud ma ka sellest mööda minna ja sundisin Krissut endaga poseerima. Mariga oli lihtsam, tema tuli lihtsalt õigesse kohta tõsta

23 nädalat*

Viimased paar päeva olen ma maadelnud enda emotsioonide vaos hoidmisega. Vahepeal oli see pidev pisaravalamine kadunud, aga nüüd ei saa ma rahus Postimehe reklaamigi telekast vaadata, ilma et klomp kurku tõuseks. See pole veel kõige hullem, sest klombi neelatan alla ja pisara pühin ära – palju raskem on oma närvi minekut talitseda.

Eile ma ärritusin, sest Kardo ise tuli mind musitama ja siis hoidis oma pea minust liiga kaugel

23 nädalat

Viimased paar päeva olen ma maadelnud enda emotsioonide vaos hoidmisega. Vahepeal oli see pidev pisaravalamine kadunud, aga nüüd ei saa ma rahus Postimehe reklaamigi telekast vaadata, ilma et klomp kurku tõuseks. See pole veel kõige hullem, sest klombi neelatan alla ja pisara pühin ära – palju raskem on oma närvi minekut talitseda.

Eile ma ärritusin, sest Kardo ise tuli mind musitama ja siis hoidis oma pea minust liiga kaugel

ai-ai, porgandil on valus!

Mõni aeg tagasi sattusin ma Nullkulu blogi kaudu Vegani päevaraamatu peale (link) ja mingi ime läbi jäin ma seda lugema. Ime ütlen ma selle pärast, et ma tavaliselt lihtsalt ei suuda vaadata igasuguseid kurbasid loomapilte, mida seal blogis omajagu olevat paistis. No näiteks midagi sellist:

See on siis notsu, kellest on tehtud pilt enne tapamajja minekut. Seal oli link ka, et see on mingi fotograafi pilt, kelle tööks ongi käia erinevates toiduainetööstuse osades, aga ma ei suutnud ega suuda siiani sinna vajutada, sest ma ei taha seda näha. Ma olen elus siin-seal näinud neid videosid küll, mis toimub loomadega suurtes tehastes ja olgem ausad, ma usun, et keegi meist ei ela teadmatuses ja arva, et notsud ise õnnelikult tapamajja vudivad. Reaalsus on rõve ja kurb ja vastik ja kergem on sellele mitte mõelda. Ja niimoodi ma olengi siiani elanud, lihtsalt vastavad videod ruttu kinni pannud, artiklitest üle kerinud ja piltide koha pealt silmad kinni pigistanud. Mida ei näe, ei ole olemas, selle peale ei pea ka mõtlema. Done!

Kui ma Milvi võtsin, siis küsiti mult palju, et kas mul nüüd pole rõve sealiha süüa. Ei olnud. Hoopis hirmsasti maitses ja jällegi blokeerisin ma need mõtted ära, mis ütlesid, et sea pidamine ja samal ajal sigade söömine on sama jabur, kui koeraomanik, kes iga päev kiitleb, kui hea supi ta eile ühest taksist kokku keetis ja kui imelise pasta ta bullterjerist valmis tegi. Mina ju oma seale haiget ei teinud, ma ei sa päästa teisi sigu maailmas, miks ma peaksin nüüd selle pärast lõpetama millegi söömise, mis mulle väga maitseb? Ma ei saa ju ometi kogu maailma päästa! Ainult MINU muutumine ei muudaks mitte midagi! Mu perekond ei viitsiks elusees ainult taimetoitu nosida. Kes see viitsiks terve elu ainult porgandit närida?

Umbes seal punktis kõik mu mõtted alati lõppesid.

Ja kuigi ma ei ole kunagi üks nendest olnud (ma loodan, ma ei mäleta küll, et oleksin olnud!), kes taimetoitlast või veganit nähes hakaks ilkuma, et noh, kuidas muru maitseb? Või hakanud pidama loengut sellest, kuidas taimedel on tunded ja selle teooria järgi me peaks üldse kive sööma. Või jauranud midagi porgandi nutust…. Ma ei ole loodetevasti selline debiilik olnud, aga ma pean tunnistama, et kui ma kuskilt lugesin, et keegi EETILISTEL põhjustel ei söö liha, siis ma tundsin ennast natukene halvasti küll.

Mõelge nüüd ise. Keegi tuleb ütleb mulle, et ta ei söö liha, sest ta ei taha toetada looma piinamise tööstust. Ta ei taha laipa süüa. Mina ka tean, et loomi piinatakse toiduainetööstuses. Nagu öeldud, ma olen ju pilte, videosid näinud, artikleid vältida üritanud, aga ikka olin kursis. Ma tean, et tal on õigus. Samamoodi olen ma kursis infoga, et surnud elusolend = laip. Ta ei olegi ju mitte midagi muud. Seega ma põhimõtteliselt tundsin kohe, et mina olen sitem. Ma ei tee õigesti. Ma teen… valesti? Ja selline otsene iseenda mõistuse ees fakti ette panek tekitabki vist selle viha. “Ah sina tuled mind LAIBASÖÖJAKS mõnitama?”, “Mine näri muru, maailmaparandaja!” ja muud sellised laused, mida te raudselt olete näinud, et taimetoitlastele või veganitele öeldakse.

Mina olen alati pigem mõelnud, et ülisuur austus neile minu poolt, kes seda suudavad. Kes suudavad lihtsalt selle pärast, et olla parem inimene, et eladada paremas ühiskonnas, kes ei taha teistele haiget teha, mitte enam süüa liha. Eriti suure ohverdusena tundus see mulle selle pärast, et kuna ma olen süüa hakanud tegema alles viimastel aastatel, siis kõige enne omandasingi ma just erinevad liha tegemise viisid. Liha on lihtne teha, sellega on põnev katsetada, sellega on nii palju variante, mida kokku keerata. Seega kui ma mõtlen, et mida täna süüa teha, siis esimene mõte on, et esiteks – mis liha ma kasutan. Alles siis, et mida sinna ümber kokata.

Niimoodi olen ma viimased aastad elanud ja niimoodi kavatsesin ma ka edasi elada.

Nüüd aga seoses selle kõhuviirusega kadus mul jaanide eel igasugune isu liha järele. Raskesti seeditav, rasvane ja… õõõh, tundus natsakene liig alles taastuvale kõhule. Seega tegingi plaani, et prooviks siis ka teha ühe jaani, kus ma ei söö ennast lihast ja vorstist segi. Ei, ma ei mõelnud, ega mõtle selle all seda, et ma nüüd enam KUNAGI liha ei söö ja tõepoolest lõhnas eile äädikane šašlõkk eile hästi, ning krõbe vorst tundus üliahvatlev. Eriti kuna minu ostetud taimegrill”vorstid” olid superrõvedad ja maitsetud. Aga ma ei andnud alla ja sõin lihtsalt muid asju. Nagu öeldud, ühe maksapasteedisaia ka, nii et ma ei hõiskagi siin, et ma nüüd taimetoitlaseks hakkasin. Aga ma tundsin ennast natukene paremini küll, sest ma tundsin ennast natukene parema inimesena.

Eriti nõme oli avastada, et kui ma oma rõõmu tahtsin ka enda lugejatega jagada, hakkas kommentaare sadama. Ma kopin need otse Facebookist, muutmata kujul:

“Tra ma lähen jummala närvi kui mingi halvustav laiba jutt käima hakkab”

“Mul on tegelikult porganditest ka kahju, sest neid süüakse elusalt  olete kuulnud mis häält porgand teeb kui teda hammustatakse? Mina olen ja see on nii kurb.”

“Ma sóin arbuusipuu laipa arbuusi ja lamba laiba soolikavorsti ja veits sea laiba liha, pâris norm laibad olid. Aaa ja kuivatatud kala laipa ka, ónneks endi seast laipu ei tekkind”

“vorst vorstina ja juurikad juurikatena,otud vegaanid närige porgandit,head jaani !”

Öelge mulle palun, milline saaks reaalselt olla positiivne laibajutt üldse? Miks peaks võrdlema närvisüsteemita porgandit päris notsu või lehmaga, kes päriselt saab haiget, kes päriselt kannatab, kelllel on päriselt valus? Miks hakata iroonitsema mingisuguste viljade “laipade” üle? Miks inimene üldse eeldab, et vegan sööbki nt ainult porgandit?

Võeh, vaesed taimetoitlased ja veganid. Tunnen teile siiralt kaasa, et te sellise kommentaaridega igapäevasel kokku puutuma peate. Ausalt, minu kaastunne ja pidage ikkagi vastu, eks!

meie jaanid 2016

Nagu ma eile mainisin, siis päris kolme ja poolekesti me jaane ei pidanud mööda saatma, sest peale seda, kui me terve elamise ja kõik asjad selles antibakteriaalsete salfakate ja klooriga ära desinfitseerisime, soostusid Kätu ja Tambet meile oma lastega siiski külla tulema, nagu meil juba mõnda aega plaan oli.

Minu jaoks ei ole jaanid kunagi mingi suur ja tähtis püha olnud, sest ma ei ole seda kunagi väga pühalikult oluliseks pidanud. Tavaline vaba päev. Lõket saan ma iga päev teha kui tahan, šaslõkki kah. Kui ma rase poleks, siis pidu saaksin ma ka jällegi igal suvalisel päeval panna. Võib-olla on mul mingi trauma, sest mul on elus nii palju nõmedaid jaane olnud, et paha hakkab