Mariann Kaasik's Blog, page 240

blogimine, raha, klikid

Mari-Leen kirjutas ükspäev sellest, kuidas mõned turundajad ei hinda blogijate tööd kui sellist. See postitus ja eriti kommentaarid panid mind mõtlema. Esiteks tuli pähe mõte, et blogimaailma ja rahateemade ümber oleks nagu mingi saladuseloor. Kõik nagu teavad, et “blogija saab klikkide pealt raha”, aga mismoodi ja kuidas ja kui palju, see on nagu mingi riigisaladus. Lisaks võtavad mingid blogijad reklaamartiklite pealt raha, aga jälle, kui palju? Kes maksab? Kas tooted/teenused on blogijatele tasuta? Kuna üldse rahateemad on siin ilmas miskipärast kõigile jube privaatsed, aga ma usun, et paljusid see kindlasti huvitaks, siis ma võin teile rääkida nii palju, kui ma enda seisukohalt öelda oskan.

Esiteks, kas klikid annavad blogijale raha? Nii ja naa. Selles suhtes, et kui blogijal on diil reklaamfirmaga (millega kaasnevad siis need pop-up bännerid blogilehel) siis saavad nad enamasti tõepoolest raha iga kliki pealt, mis antud pop-upile klikkides tehtud on. Kuu lõpus saad sa sellise aruande, kus on kirjas, et mis kuupäeval mis bänner üleval oli, mitu korda sellele klikiti ja mitu euri see sulle sisse tõi. Minul näiteks on põhimõtteliselt sama diil, aga no mitte päris. Selles suhtes, et minul on tehtud reklaamfirmaga fikseeritud tasuga aastane leping.

Seega jah, iga kuu saan ma ikka oma raha teie klikkide pealt (miinus maksud) aga kuna aasta ringes on summa kokku lepitud, siis kui seda peaks vähem tulema, maksavad nemad selle vahe mulle kinni. Rohkem võib muidugi tulla, seega kellel aga vähegi viitsimist on, siis võite nende pop-upidega ristiga kinni panemise asemel neile korraks klikkida. Selles suhtes on kasu kahepoolne, et okei, teie teete ühe kliki asemel kaks, aga pmst kui te olete juba pop-upi avanud, siis uuesti lahti ta teil ei tule ja mina saan mingisuguse kopika rohkem. Kui palju, seda ma ei sa päriselt täpselt öelda, sest see oleneb minu meelest sellest tootest, mida reklaamitakse. Igal firmal omad summad jne. Samuti ei viitsi ma praegu kuskilt meilisügavusest enda seda lepingut välja otsida, et vaadata, kas seal on midagi kirjas selle kohta, et kas ma üldse tohin avalikult öelda, kui palju on mu fikseeritud tasu, mis ma siis saan. Ütleme lihtsalt nii, et kuna siiski iga kuu on summa erinev, siis kõlgub ta suht selle 500-1000 euri piirimail. Jumala seinast seina.

Igatahes on see summa piisav, et võite kindlad olla, et siit blogist vähemalt lähiajal lugeda ei saa, et ma hakkasin oma blogilugejate mugavusest nii palju hoolima, et igasugused pop-upi diilid ära lõpetasin. Need rahad moodustavad lihtsalt nii suure osa meie pere eelarvest, et maha ma seda raha visata ei taha, ega kavatse. Pole ju nii suur probleem neid kinni panna, või ehk isegi peale klikkida? Ega see kopikas teie taskust tule :)

Ometi oli Leenu blogis selline kommentaar:

Selliseid blogipostitusi, kus on küllalt läbinähtav reklaam, ma üldse ei loegi. Ma mõtlen just seda, kus blogija kirjutab mingist tootest suhteliselt pika postituse, koos piltidega jne ja lõpetuseks soovitab nendel linkidel klikkida, mis ta lisanud on ja ise järgi vaadata ning kindlasti ka sealt ise midagi osta. Kui ma midagi osta tahan, siis küll ma juba ise leian need lehed ja moodused sealt ostmiseks. Olen küllalt õel ja enamasti ei kliki blogija antud lingil, vaid lähen teise brauseriga sisse ja otsin viite peale Google otsingust selle lehe, kui see minus huvi äratab, ja uurin asja.

See on minu meelest nüüd küll ka natike tobe suhtumine. Ei? Selles suhtes, et esiteks kui blogija on teinud reklaamartikli, siis SELLEL ta küll klikkide pealt mingit raha ei saa. Reklaamartikli eest tasumine toimub enne artikli ilmumist ja minul näiteks on jumala suva idee poolest, et kas nüüd inimesed klikivad sinna peale ja mitu korda nad seda teevad. Loogiline on, et keda antud teema või ese huvitab, siis ta klikib ja keda ei huvita, seda ei huvita. Aga MEELEGA, et mitte mingit klikki anda, ala uus arvuti osta, uus wifiühendus tellida ja teise brauseriga asja googeldada tundub mulle ka tobe.

Muidugi mõnes mõttes ma saan aru, miks linkida vaja on. Esiteks on peale iga postituse ilmumist postkast umbes kirjadest: “kust seda asja saab?”. Isegi kui see ON LINGITUD. Seega on endal mugavam lihtsalt see pagana link sinna panna. Teiseks kindlasti näeb ettevõte pärast, et kui palju klikke sinu lehelt tuli ja sellest olenevalt soovib võib-olla teinekordki sinuga koostööd teha, mis siis omakorda tähendaks seda, et ta maksaks mulle uuesti reklaampostituse eest mingit raha.

Palju firmad mulle maksavad? See on jube individuaalne. Osad firmad ei maksa sentigi, sest see toode, mida nad mulle pakuvad on juba iseenesest mulle vajalik ja ma olen nõus tegema bartertehingu. Mõnikord on see toode kallis, mõnikord odav, aga ma lähtun sellest, et kui mul seda asja tõesti vaja oleks, siis võin ka teha barteri. Näiteks eile kirjutas mulle üks tore kutt, kes restaureerib vanu rattaid ja temaga lõime me käed, et ta teeb mulle pmst nullist ratta ja pildistab selle igati üles. Minu meelest lahe mõte, huvitav projekt, taaskasutus on ju IN ja hea meelega teen ma temaga säärast barterdiili, et tema tegevusi ka teistele tutvustada. Eks neid näiteid ole igasuguseid.

Enamike käest tahan ma ikka raha saada, sest nagu Leenu ütles, huulepulgas ma arveid ei maksa. Neid ilukaupade pakkujaid on nii palju, seega tahan ma neilt üldiselt saada raha, siis ise oma stuff nende lehelt välja valida ja siis lõpetuseks palun ma alati ka võimalust teha kingiloos, sest mulle tundub kuidagi pläss niisama teile rääkida, et vaadake kui uhke lõhna ma sain vms. Et kui ma juba reklaami teen ja nagunii ise tasuta selle asja saan, siis võiks minust niigi palju tolku olla lugejatele, et keegi veel saaks midagi head tasuta, mida võib-olla ise osta ei raatsiks või millele rahakott peale ei hakka.

Seda enam on mulle alati üllatuslik, kui keegi vingub, et miks sa teed aina neid loose, sest ausalt, minul polegi neid vaja teha. Veelgi enam, need tekitavad mulle lihtsalt lisatööd, sest ma pean ju ükshaaval kõik kommentaarid vastu võtma ja siis pärast välja loosima ja mõnikord ise posti ka panema. Aga no mulle tundub see natukene nagu kingitus teile. Vot.

Aga konkreetsetest summadest rääkides, siis olenevat sellest, kui suur või väike firma on, võin ma küsida reklaamartikli eest 50-250 eurot. Keskmiselt küsin ütleme umbes sott viiskümmend. Seega, kui keegi blogija mõtleb, et kui palju ta võiks firmalt küsida reklaamartikli eest, siis küsi näiteks 50€ kui rohkem ei tihka. Kui tihkad, küsi sott. Midagi säärast julgen ma pakkuda. Meil pole mõtet siin rääkida, et osadel ju rohkem lugejaid ja teistel vähem, mis seal ikka. Aga aeg kulub meil kõigil samamoodi ja no seda peavad firmad väärtustama. Selles suhtes, et kui tema ise võtab aega su blogiga tutvuda, siis peaks ta selle järgi oma otsuse tegema, kas soovib seal midag turundada või mitte.

Samuti ei pea paika ka see, et kui firma on mulle maksnud, siis on ta sellega ostnud nn positiivse arvustuse. Maksnud on ta selle aja eest, et ma kuskile smartposti ronin, toote ära toon, seda proovin, pilti teen ja muu säärane. Just mingi aeg kirjutas mulle mingisugune hambapastafirma, et tere, tahaks teile pakkuda harukordset võimalust, et saadame teile jumala tasuta lausa KOLM hambapastat ja siis teilt ootame vastu reklaampostitust viie (!!!) päeva jooksul.

Vastasin siis, et ei no tänud pakkumast, 150€ ja ma võin neid pastasid proovida lausa neljaga, kui tuli nii takus on. Siis kirjutati mulle, et kahjuks maksta nad ei soovi, sest muidu oleksin ma ju kohustatud neid pastasid kiitma, aga nemad tahaksid ikka päris arvamust. Ma vastasin omakorda, et maksate ikka selle eest, et ma oma arvamust avaldan, mitte ei osta mult pühalikku vannet, et ma kirjutan kindlalt, et mulle see toode meeldib.

Siis mulle enam ei vastatud :D

Ühesõnaga, kõik reklaamartiklid, mis te lugenud olete, ongi minu konkreetne arvamus tootest. Olgu ta kinni makstud või mitte. Ma usun, et enamikel blogijatel on samamoodi, küll aga tuleb mulle blogimaailmast meelde üks näide blogist, mis on mulle meeletult vastumeelne ja iga kord kui ma selle avan, siis ma olen lausa hämmingus, et miks ÜKSKI firma temaga koostööd teha soovib. Ma arvan, et asi on selles, et ta arvatavasti raha ei küsi, on nõus toote eest kirjutama maailma jubedaima fondiga, et issand, nii tuuz asi! Soovitan täiegaa naqqq! Selliste blogijate pärast raudselt mõned turundajad blogidega koostööd teha ei soovigi. Ütleme, et nad pole enne blogindusega kokku puutunud, siis kirjutab neile üks, et jeje, teeme koostööd, nad on nõus proovima ja siis saavadki vastu loetamatu fondiga ja telefonipiltidega postituse, mida loeb käputäis ja kellest ükski pole lõpuks nende potensiaaalne klient. Ja arvata on, et kui nüüd järgmine kord mõni blogija nendega ühendust võtab, siis pole nad loomulikult nõus, veel vähem võtaksid nad ise mõnega ühendust.

Ühesõnaga, ma pean nüüd Mari magama panema hakkkama, aga ma ei oskagi rohkem nagu midagi öelda selle teema koha pealt. Loodan, et saite nüüd natukene infot, et mismoodi ja kuidas need blogijad raha saavad ja kui palju. Kui teil veel on mõni küsimus selle koha pealt, siis küsige aga, kui oskan, siis vastan.

Nii kaua aga…võtke adblock maha ja klikkige mu bännereid, kes nagu kiita tahaks mind vähe või nii. Teile lihtne ja tasuta, mulle kasulik. Ma polegi vist enne seda siin blogis maininud, et risti asemel võiksite korraks neile klikkida, seega tehke siis seda ja ma järgmine kuu ütlen teile, kas mul see summa siis tõusis ka või mitte :D Uue aruande esitamise ajani on täpsseeeeelt  nädal aega, nii et kes arvutiga on ja neid üldse näeb, siis oleksin tänulik. Loomulikult ei ole see kellelegi kohustuslik ja kui soovite mind VEELGI vähem toetada, siis tulge Nelgi 37 ja röövige mind näiteks hoopis vastutasuks paljaks vms :D

Lõpetuseks pilt Kardo tavaolekust ja minu aina kosuvast lotist. See on nii suur, sest ma hoian seal klikke ja blogiga teenitud tulusid!

Eksperiment: kuidas saada peavaludest priiks?

Lausa 74% maailma inimestest on aeg-ajalt peavaludega kimpus. Mõned vähem ja teised, õnnetukesed, rohkem. Kuna raseduse üks “kaasavaradest” oli minu puhul peavalu, siis otsustasin välja nuputada, mis selle vastu parim abimees oleks

Pean tunnistama, et esialgu valutas pea nii harva, et otsustasin valu pigem ignoreerida, kuid ajapikku muutud valu nii ebameeldivaks ja pidevaks, et mingi lahendus tuli leida. Kuna ma ei ole suuremat sorti tabletineelaja ja valuvaigistit võtan ka mitte rasedana vaid viimases hädas, ei tundunud igapäevane valuvaigistite söömine mulle kuigi ahvatlev. Kuigi muuseas ka rasedana on lubatud paratsetamooli võtta. Siiski on see mu enda kiiks ja lihtsalt mina isiklikult seda teha ei soovinud.

Ravimiks Coca-Cola

Kannatasin niisama vaikides, kui ühel hetkel tegin endale ootamatu avastuse – peavalu aitab leevendada Coca-Cola. Jah, tundub irooniline umbusaldada ravimit ja samal ajal keemiat sisse kulistada, aga mis sa hädaga ära teed, kui selline isu igapäevaselt kimbutas. Ja mida rohkem ma sellele järele andsin, seda vähem valutas ka pea.

Oi, kus ma juubeldasin. Tore oli elada ilma peavaluta. Kuid kuidas saab olla, et Coca-Cola üldse aitas? Seda ma teadsin küll, et ta aitab torusid puhastada ja roostet lahti leotada, aga peavalu? Minu enda arst seletas mulle seda nii, et arvatavasti olen ma elus nii palju Cocat tarbinud, et selle mitte joomisest tuleb peavalu ja see olla niiöelda võõrutusnäht, kui ma seda ei joo. Sellel siiski tõepõhja all olla ei saanud, sest eelnevalt ei ole ma iialgi nii palju Colat sisse kulistanud, kui raseduse alguses.

Internet muuseas väitis, et algselt apteekidesse müügiline paisatud Coca-Cola siirup oligi mõeldud peavalude vähendamiseks. Apteeker soovitas seda lahjendada veega, aga üks klient lahjendas seda hoopis gaseeritud toonikuga, mistõttu sündis imejook ise. Seda, kui tõsi see on, ei oska ma muidugi öelda. Loogilisem seletus oleks vast teine internetist leitud pakkumine, et peavalu võib tekitada ka madal veresuhkur ja kuna Coca on suur suhkrupomm, leevendab ta ka peavalu.

Paraku hakkas ühel hetkel Coca vastu. Mitte küll maitse pärast, vaid lihtsalt selle pärast, et ma avastasin ennast päevas kaheliitriseid pudeleid sisse kulistamas ja see ei tundunud kuigi tervislik ega mõistlik valik, mida rasedana teha. Olgem ausad, ka mitte rasedana.

Magneesiumipuudus?

Cocast loobudes hakkasidki vastikud peavalud tagasi hiilima, kui ma ühel hetkel kuulsin sellisest asjast, nagu magneesiumiga mineraalvesi nimega Donat Mg. Müügil on teda näiteks ökopoodides ja kui ma selle kohta rohkem uurisin, otsustasin seda proovida. Nimelt väidavad targad inimesed, et magneesiumipuudus jääb inimestel sageli diagnoosimata, kuna vereanalüüs magneesiumipuudust ei näita. Seda siis põhjusel, et vaid 1% kogu keha magneesiumist ringleb veres. Magneesiumivajadus olla ka suurenenud sportliku eluviisi korral, lapseootel naistel ja eakamatel inimestel.

Kuna mina ühte sinna kategooriasse kuulusin, siis tundsin, et ega halba see vesi mulle teha saa. Lisaks tundus mõte mullivee joomisest tunduvalt kasulikum ja parem, kui iga päev musta keemilist suhkrujooki kulistada.

Esimesed muljed veest olid pehmelt öeldes vastikud. Kui alguses tundus, et tegu on täitsa maitsetu joogiga, jäi järelmaitseks suhu vastik tabletimaitse. Ei, see ei olnud kibe ega midagi säärast, aga lihtsalt mingi tuntav ja imelik kõrvalmaitse, mida ma kuigi meeldivaks ei liigitaks. Kurvalt vaatasin ma pudelil asuvat joont, mis näitas, palju peaks inimene päeva jooksul seda vett tarbima, et oma magneesium kätte saada. Ühest pudelist peab jätkuma kolmeks päevaks, sest ka üle ei tohitivat magneesiumi tarbida.

Mis siis ikka. Hoidsin hinge kinni ja kulistasin oma kaks klaasi sisse. Õpetuses seisis, et hea oleks seda vett juua õhtul, sest pidavat tekitama hea une. Ei teagi, kas asi oli vees või mitte, aga uni oli tõesti magus. Samas võis ka see olla üks raseduse sümptomeid, seega pead anda ei saa.

Nõnda hakkasingi ma igal õhtul endale seda vett sisse sundima. Alles kolmandal päeval taipasin, et keegi ei saa mind keelata ju veele surtsu siirupit sisse segamast, et ma seda järelmaitset tundma ei peaks. Peale seda oli jooki tunduvalt meeldivam tarbima hakata!

Kumb on parem abimees?

Umbes nelja päeva pärast mõistsin, et pea ei ole ammu valutanud. Et ikka katse 100% kindel oleks, lõpetasin jälle kolmeks päevaks vee tarbimise – peavalu naases. Vett juues oli peavalu aga läinud nagu noor mees, kes on ootamatult võõra naise käest kuulnud, et ta lapse saab.

Seega, minu eksperimendi lõpetuseks võin ma öelda, et minu katsete põhjal aitavad peavalu vastu ühtmoodi hästi nii magneesiumiga vesi, kui ka Coca-Cola. Kui rõhuda tervematele hammastele ja tervislikkusele, siis peaksin soovitama magneesiumivett. Ja isegi seda järelmaitset ei maksa peljata, sest näiteks ämma meelest ei ole sellel üldse mingit mekki. Eks need maitsemeeled ole erinevad.

Aga kes peavaludega kimpus, siis ehk on teil tõesti sellest joogist abi? Proovida ju võib, sest tulemusi nägin mina isiklikult üsna kiiresti! Ja siinkohal panen ka loosi lausa kotitäie seda imejooki, mis transporditakse võitjani spordikoti sees, seega on nagu kaks ühes see kingitusekene. Kotis peidab ennast 12 pudelit, millest jätkub põhimõtteliselt terveks kuuks ja natukeseks peale. Loosis osalemiseks jäta vaid blogisse kommentaar, et miks sul oleks huvi või vajadus seda vett proovida ja kotitäie vett loosin välja juba uuel nädalal.

Antud artikkel on avaldatud ajakirjas Naisteleht ja nüüd takkajärgi ka teile siia kopeeritud, seega on ta kirjutatud päris jupp aega tagasi. Selgub, et minu peavalud olid tõesti üks osa nn raseduserõõmudest ja umbes poole raseduse pealt kadusid nad täitsa ise, kuigi lõpetasin mõlema “ravimi” kasutamise. Küll aga olgu mainitud, et mu ämm joob seda vett siiani väga hea meelega ja kiidab taevani. 

pildistamine Fotoraadiga

Ma olen üsna edev inimene ja kaamera ees meeldib mulle olla küll, kuid veelgi enam meeldib mulle pildile jääda koos oma perekonnaga. Minu meelest on nii vahva, kui seinad on täis toredaid pilte teie naeratavatest pereliikmetest. Ja kuna Kerli Fotoraadist mulle EBAl välja pakkus, et tahaks teha minust ja mu perest pilte, siis võtsin ma pakkumise hea meelega vastu. Ega varsti ju kolmekesti enam pilte tee, ikka neljakesti, seega tundus mõte hea.

Ma võin etteruttavalt öelda, et kuigi mõte oligi hea, siis Mari küll meiega väga koostööd teha ei tahtnud, aga see on minu meelest asinult hea fotograafi tunnuseks, kui ta saab endale kaamera ette röökiva ja jonniva lapse ja suudab pärast ikka saata perele pildid, kus kõik osapooled tunduvad õnnelikud ja rõõmsad. Ma ei tea, võimalik on, et Mari naerunägu on fotodele töödeldud, sest tegelikult ei olnud ta sugugi rahul, et me teda metsa joosta ei lase, vaid sunnime rõõmsa perena poseerima. Pildil tundub, et me kõik naeratame malbelt ja oleme niisama üks õnnelik perekond. Jehhuu.

Nagu ma maininud ka olen, siis kuna pildistamine leidis aset paar päeva enne meie pulmaastapäeva, siis tegime ka mõned pildid pulmarüüdes. Ei saa salata, et ka nende fotodega ma jäin nii rahule ja nendest olenevat julgen ma Fotoraati soovitada ka pulmade pildistamiseks. Kui nad juba niru valgusega Männiku metsas meist sellised pildid said, siis mõelda vaid, mida nad kõike pikema aja vältel päris pulmapäeval teha suudavad. Päris ausalt on need minu lemmikpildid koos Kardoga!

Lisaks tegime ka raseduspilte, mille jaoks kebisime me Männiku karjääri. Vabalt võin öelda, et minu selle raseduse kõige pöörfimad raseduspildid tulevad siit! Kuigi meil oli igavene jama riiete ja külma vee ja muu säärasega, saime me lõpuks hunniku pilte, kus ma näen nii ilus välja, et polekski nagu mina seal pildil :D

Lisaks suutsid nad pildistamise vahepeal teha igasuguseid suvalisi klõpse, mis mulle väga meeldivad. Meie tavaline argipäev kaamerasilma läbi. Maas siputav ja pulli tegev Mari, kes tol päeval minu juukselõikusoskustele tänu nägi välja nagu üks igati viks ja kauni mulletiga tänavalaps Vika.

Hiljem sai ta muidugi riided selga ja muutus vähe plikalikumaks. Ahjaa, me tegime paar-kolm sellist enne/pärast pilti ka, millest “pärast” fotosid saab näha siis, kui me oma uue mugula kunagi kätte saame. Ma kunagi kuskilt netist nägin taolisi ja Fotoraat oli kohe nõus katsetama ja proovima. Eks siis kunagi näis, mis moodi need välja kukkusid.

[image error]Ei poseeri siin midagi oma vatsaga, võta parem mind sülle!

Hindadest siis nii palju, et Fotoraadi lehel olevad hinnad on enam kui naeruväärselt soodsad. Nad ise küll ei julge rohkem küsida, sest nad olla vaid aasta aega pildistanud, aga päris ausalt ütlen, et ma, et üli paljud teised fotograafid, kelle hinnad on kõrgemad, ei tee pooltki nii head tööd. Nimesid ma nimetama ei hakka, aga selliseid isehakanud fotograafe on terve internett täis ja ma ei soovita oma raha raisata, sest kui te nirusid perepilte tahate, tulge minu juurde. Ma võin tasuta ka teha :D Ja kui muidu soodne hind = niru kvaliteet ja tulemus, siis siinkohal see ausõna nii ei ole.

Igatahes maksab nende tund 50€ ja kaks tundi 80€, mis on tõesõna võileivahind, kui te pilte vaatate, eks? Mina igatahes olen väga rahul ja saan neid tõesti puhta südamega teistele ka soovitada, sest ma pole veel isegi mitte pooli pilte kätte saanud, aga juba on mul arvutis piisavalt fotosid, millest lõuendeid teha ja mida ilmutada ja mida vanavanematele kinkida.

Ja et te ei arvaks, et küllap ma neid kiidan, sest ma ju ometi puhta muidu sain nende head teenust kasutada, siis ma niisama mainin, et kuna ma nägin nende Facebooki lehel imearmast beebipilti, siis ostsime Kardoga Fotoraaadi kinkekaardi ja Kardo vennale ja vennanaisele katsikukingiks, et nemad oma Mirdist ja tillukesest perest ka ilusaid pilte saaks. Seega näete, maksan peale ka kui tarvis, sest tõesti kiidan ja olen rahul.

No ja pika jutu lõpuks siis loos kah, nagu lubatud. Loosi läheb siis tunniajane sessioon – ise tead, kas tahad protreepilte, perepilte, titepilte, raseduspilte…Eks ise tead! Loosis osalemiseks on kaks varianti. Esiteks tuleb sul hakata Fotoraadi sõbraks Facebookis (saad seda teha SIIN). Teiseks võid sa jätta siia blogisse kommentaari, et mis pilte sina tegema läheksid, või võid sa minna Malluka Facebooki lehele ja loosi postituse linki jagada (SIIN)

Lisaks saab võitja meigi Maigretilt, kes ka minule sessiooni ajal lausa kolm erinevat meiki tegi! Kes loosiõnnele lootma jääda ei taha ja kaalub niisama Fotoraadi palkamist,  siis Maigreti saate kauba peale vaid 15€ eest ja ta teeb teid tõesti ilusaks :)

Fotosessiooni võitja loosin välja juba reedel!

laisk ema

Ma olen kindel, et ma olen jube paljude standardite järgi laisk ema. Näiteks ei viitsi ma pea kunagi kohe üles tõusta, kui Mari ärkab, mistõttu lasen ma tal hea pool tundi magamistoas laamendada ja asjatada, enne kui kargu alla ajan. Usinad emad tõusevad vist ikka KOHE üles ja panevad lapse riidesse ja annavad süüa ja teevad muid selliseid toiminguid? Ma ei tea, ise ei ole üks nendest vist.

Kuigi laias laastus pean mina ise lõpuks selle magamistoa korda ka tegema, seega ma vist nii laisk ka olla ei saa. Igatahes eelistan ma hommikust vedelemist vähesele koristusele, mis siis ikka teha, kui see mind laisaks emaks teeb.

Eile avaldas keegi arvamust, et kui kaheaastane laps ei käi potil, siis on tegemist laisa emaga. Mingil määral ma võin nõustuda, et noh, ma saan aru sellest poindist, et kui sa oled jube usin ja järekindel, siis suurema tõenäosusega saad sa lapse enne potile, kui teine, kes ei viitsi sellega nii pikalt tegelda. Aga öelda kellelegi “laisk ema” kõlab nii üleolevalt ja vastikult, kas te ei leia?

Jah, potil ka minu laps ei käi. Olenemata sellest, kui mitmeid sadu kordi olen ma teda meelitanud väiksele potile, pakkunud telefoni, komme, plastiliini, pissinud ise potti, laulnud välja mõeldud pissilaule, pannud teda potile iga mõne aja tagant, katsetanud suure potiga, soristanud veega….oeh, mul ei tule isegi pähe rohkem näiteid, mida kõike olen ma katsetanud, et Mari hakkaks potil käima, aga no võib öelda, et ma olen proovinud vist kõike. Okei, päris poti külge liiminud ma teda veel ei ole, aga olukord, kus pisarates laps potil istudes telefonist multikaid vaatab, on siin majas juhtunud küll ja veel, mina “pissi, pissi sorrr, lase tal tulla!” kõrvalt takka ergutamas.

Sittagi.

Konkreetselt ei pissi, ega ka sittagi. Midagi. Kohe, kui ma oma vigurdamised lõpetan, tõuseb Mari ruttu sellelt õudsalt asjanduselt püsti ja paneb vehkat.

Ma isegi mõtlesin, et okei. Teeme siis nii pidi, et las pissib suva kuhu, aga kui ära pissib, tõstan iga kord potile. Mis te arvate, mitu korda olen ma täna teda siis potile tõsta saanud? NULL! Mul pole õrna aimugi, kuhu ta täna pissinud on, aga igatahes on ta teinud seda nii salakavalalt, et mina seda salakohta üles ei leia.

Ei, ei aita ka see taktika, et “las ta pissib püksi, hakkab ebamugav ja saab aru”. Ega Mari loll pole ja omas kodus ometigi pükse ei kanna, hoiaks jumal selle eest! Seega ei saa ma talle ka parima tahtmise juures näidata, kui rõve on püksi lasta, sest tal lihtsalt ei ole 99% ajast mitte miskit jalas!

Ja siis tuleb keegi ja ütleb mulle, et ma olen laisk. No pelšše küll. Ise oled! Ma saan aru, et ta ütleks, et ema on järelikult kuidagi ebapädev last potitreenima või on seda valesti teinud või ei oma piisavalt oskusi selles vallas, aga laisk kellelegi öelda on lihtsalt nõme. Okei, siis oleks see võib-olla argumenteeritud, kui keegi konkreetselt päevad-ööd teist ema jälgib ja spekuleerib kuude pikkusel perioodil ja siis teeb oma nähtu põhjal säärase järelduse. Aga tulla oma avalduseni “laisk ema” selle põhjal, mida üks laps oskab või mitte, on nõme ja isegi kui ma kõigest väest üritan mitte sellise asja peale solvuda, siis ma ei saa.

Jube lihtne on arvamust avaldada enda kogemuste põhjal ja kindlasti on miljoneid lapsi, kellel ühel päeval see imeline plõks käis ja ta hakkas potile pissima. Ma olen kuulnud isegi lugusid, kuidas vanemad ei peagi MIDAGI tegema, et laps potil käima hakkaks, lapsed ise tahavad ja lähevad. Ja kas poleks siis jube lihtne neil vanemadel ahhuieitada, et ei no küll võib ikka laiskasid emasid olla, ei suuda ISEGI last potitreenida. Nagu see oleks sama lihtne kui sisse-välja hingamine ja üksplussüks.

Ja äkki mõni ei TAHAGI oma last potitreenida? Selles suhtes, et kaheaastane mähkmega laps ei ole just mingi asi, millega uhkustada, aga no kuna ema on siiski see, kes neid mähkmeid ostab ja vahetab, siis mis see teiste asi üldse kommenteerida ja küsida on, et miks? Mis mõttes miks?!

Ma tahaks alati sellisel juhul minna ja küsida nende emade käest midagi sama nõmedat vastu. Ala, et kuule, miks sa ometi nii vähe palka saad? Minu meelest need, kes kuus alla 1500 teenivad, need on ikka jube laisad küll. MINA küll suudan rohkem teenida, jube kahju, et sa siis nii laisk oled…Või, et kuule, kuulsin, et saad jälle uue mehega lapse. Miks sa nii laisk olid ja vanaga asju ära ei klaarinud? Päris imelik naine oled ikka küll…

Arusaadavatel põhjustel ei läheks ma ühelegi inimesele selliseid asju ütlema ega küsima, sest noh…Kas see vajab seletust? Miks siis tunnevad osad inimesed õigust hinnang anda teisele ainult selle pärast, et tema kogemus elus on erinev olnud? See on ju loogiline, et mõni inimene näeb jubedalt vaeva, et saada oma unistuste töökoht, teisele sajab see lihtsalt sülle. Mõni peab läbi käima 10 jubedat suhet, et leida see õige mees, teine abiellub oma esimese armastusega ja ei tea midagi kehvadest suhetest ja õnnetust armastusest.

Kas on siis raske aru saada, et kui kellegi teise elu ei ole samasugune nagu sul või su sõbral/sugulasel/tuttaval, et siis see ei tähenda automaatselt seda, et inimene oleks laisk, vaid lihtsalt seda, et ta on FKING ERINEV INIMENE, ERINEVA ELUGA, kelle ainukene sarnasus sinu võrreldava isikuga on see, et nad on mõlemad elusolendid.

Ja kui näiteks see, et mu peaaegu kolmene ikka veel jalutusvankrit kasutab, teeb mind ka laisaks emaks, siis okei. Tavai. Ma võin olla laisk ema. Ma isegi muuseas ei taibanud sellele ise mõeldagi, kui keegi mulle Instasse kommentaari jättis, et appi, nii suur laps ja IKKA vankris? Ma vist magasin selle memo presindilt maha, kus oli kirjas see vanus, mille kukkumisel tuleb vanker põlema panema ja laps peab omal jalal olema, vastasel juhul on tegu laisa vanemaga.

Paratamatult pean ma valima selle laisa tiitli, sest alternatiiv sellele on see, et ma üritaksin miskipärast maailmale näidata, kui kohutavalt mittelaisk ma olen ja siis olen ma ühel hetkel jälle selles olukorras, kus üks noor neiu, see sama, peaaegu kolmene, ei taha koju tulla, mul on süles kriiskav laps, teises käes näiteks poekott ja ma saan kõndida teosammul, sest kiiremate liigutuste juures tõmbub mu kõht jube krampi. Uskuge mind, ma olen sellises situatsioonis olnud, sest minus oli kindel usk, et ma ei ole ju laisk ema ja ma saan kindlasti lapsega käsikäes poes ära käidud.

Ei.

Ma ei saanud.

Seega on mul laps, kes kannab mähkmeid ja sõidab vankriga. Hirmus lugu! Mõelda vaid. On veel lapsi, kes imevad lutti, saavad rinda/pudelit. Igast asju tehakse. Ja mul on raske seda pahaks panna, sest ma mäletan ise, kui rasked olid näiteks esimesed päevad Mari lutist võõrutada. Muidugi on jälle neid, kellel see tuli kõik jube kiiresti ja hästi kergelt ja ehk ma olin ise laisk ja tegin seda ka kuidagi valesti, aga laias laastus on mul üsna suva, sest:

“Sa oled laisk” argumentide esitajad on enamasti oma nina igale poole toppivad kõiketeadjad, kes võiksid oma “usina ema” tiitlit kuskilt mujalt nuiata.
Kui mul on valida, kas rahulik laps, vähem stressi millegi lõpetamisel, sest teised nii ei tee ja üldine normaalne meeleolu versus lapse sundimine milllekski, milleks ta ehk veel valmis pole ja millega kaasneb nutt, stress ja kass, siis andke mulle andeks, et ma valin esimese. Olgu ma siis laisk või mitte.

“nii suur ja kärus, nagu mida asja?!”

issand, kas su laps tõesti ei…?

Ma kujutan ette, et enamik lapsevanemaid on oma elus kokku puutunud sellega, et teistele inimestele paistab just sinu lapse areng/riided/käitumine/välimus/jumal teab veel mis, kuidagi vale olevat.

Te ei kujuta ette, kui mitu korda ma olen elus pidanud kuulma näiteks küsimust: “Miks su lapsel hambaid pole?”. Arvestades, et Mari esimesed hambad tulid aasta ja kahekuuselt, siis olin ma juba ise nii paanikas, et olin üsna veendunud, et hambutuks see vaene laps jääbki. Seda enam ajas närvi küsimus, et MIKS tal neid hambaid pole. No kust mina tean? Võite kindlad olla, et ma ei ole käinud noorkuu ajal ristteel kitse ohverdamas, et pulli pärast lapse hammaste suhutulekut hilisemaks lükata, ausalt kah. Või loodeti, et lapsel on mingi räigelt haruldane haigus, mille tulemusel tal hambaid ei tule (muuseas selline haigus on olemas) ja millest ma siis pisarsilmi rääkima hakkama peaksin? Kui keegi päriselt arvas, et tegu on haigusega, siis tundub selle kohta küsimine võhivõõralt üsna kohatu.

“Aga kuidas ta süüa saab?” tundsid paljud muret. “Issand, ma pean talle süüa ka andma või?” küsisin ma alati sama dramaatiliselt vastu ja pobisesin siis omaette, et küll see laste kasvatamine on ikka keeruliseks aetud. Vaheta mähkmeid, pane magama, nüüd selgub, et tuleb veel süüa ka anda!

Teine suur murepunkt võõrastele oli see, et miks ometi mu laps kiilakas on? Ma ei tea, kui palju võimalusi saab olla selleks, et üks väike laps kiilakas oleks. Ise ma tal neid maha ei ajanud, lihtsalt ei kasvanud teised suht terve esimese eluaasta. No mida ma tegema oleks pidanud? Talle väikse paruka ostma, et ilmarahvas tema (ääretult armsa) kiilaspea üle muret tundma ei peaks?

kiilakas ja hambutu Mari kaheksakuusena taevaisa tänamas kõikide nende maitsvate viljade eest, mida oma igemete abil nosida.

Teine omaette ooper hakkas pihta esimesest eluaastast ja kestab suht-koht siiani. “Oota, ta päriselt ei oska ikka veel rääkida või?” küsitakse minult. “Ei, ikka oskab. Mulle meeldib lihtsalt valetada, et ta ei oska, et inimesed arvaksid, et tal midagi viga on!”.  “Aga mis tal siis viga on?” uuritakse minult murelikult, nagu ma oleks vähemalt Eesti tuntuim laste kõneekspert, kelle igapäevatöö hõlmab endas väikelaste rääkima aitamist ja kõne puudumise uurimist. Teate kui nõme mul oli, kui mult seda küsima hakati. Et mis tal VIGA on? Ma ei teadnud (ja no ega 100% ei tea päris täpselt siiani), mis on ta kõne arengut aeglustanud, aga üleolevad nõuanded stiilis: “Äkki sa peaksid proovima temaga rohkem rääkida?” ei aita ausalt mitte ühtegi lapsevanemat, kellel sama probleem on. Sama hästi võiksid sa soovitada, et kle äkki hakkad ükskord oma last armastama ja proovid teda näiteks rääkima õpetada!

Jumal tänatud, et Mari ikka nüüd mõndasid sõnu oskab, sest enne oli väga tavaline see, et kukuti täpsustama:

“No emme ta ju ikka oskab öelda?”

-“Ei oska.”

“Aga midagi ta ju ikka ütleb, ega ta päris vait ei ole?”

-“Ei ütle.”

“Appi. Sa mingi eee…arsti juures oled käinud vä?”

Nagu ausalt, öelge mulle, mis vastust inimene sellisele lollile küsimusele ootab? Kui Mari oli aastane, siis tõepoolest ma ei tormanud temaga saja arsti juurde, sest perearst sellest probleemi ei teinud ja ma ka ei pidanud vajalikuks, et kuna kõik teised lapsed midagi oskavad mingis edas, et siis minu oma ka kohe automaatselt peab seda tegema. Kui ta sai juba kaks, siis hakkasime ka arstide vahet käima. Aga seda teavad oma inimesed niigi ja kui sa oled jumala suvakas inimene, kes ei tea, siis on kaks varianti, et kui sind nii väga huvitab, siis googelda ja loe seda mu blogist või teine variant on lihtsalt elada teadmatuses ja iga õhtu ennast magama nutta, sest sul ei ole õrna aimugi, kas Mallukas käib ikka oma lapsega arsti juures või mitte.

Jumal tänatud, et ta omal ajal vähemalt keerama, roomama, istuma, seisma, käima “õigel” ajal hakkas. Ma olen nii palju kuulnud ähkimist teiste lapsevanemate poolt ka nende teemade kohta, nagu iga ema heaolek ja hüvang sõltuks sellest, et kellegi teisel sitt hakkaks. No te vaadake neid titegruppe netis. “Meie siin oskame juba seda ja teist, meil on sada hammast ja iga kord kui me potil pissil käime, siis lauame me heebrea keeles sepa poisse!” juubeldavad emad.

Ma saan neist tegelikult aru, ikka juubeldad, kui laps midagi ära õpib ja tubli on, see on ju iseenesestmõistetav. Aga see, et need samad tublid emmed siis mõne aja pärast teiste tittesid kommenteerivad, et “issand, minu Roger Janec Frederix oskas selles vanuses juba ammu seista!”, “Minu Mercedes teab ammu kõiki tähti, huvitav, miks sinu oma arengust nii maas on?”, “Meil tulid esimesed hambad küll üliammu ära, superimelik, et teil veel neid pole!”.

Palun jeesus küll, öelge mulle, miks seda vaja on? Ma saan aru, et me kõik võrdleme oma lapsi teistega, aga miks seda vaja siis nii avalikult teha on? Kui raske on täiskasvanud inimestel aru saada, et nagu kõik meie oleme ERINEVAD inimesed, on seda maast-madalast ka meie lapsed. Ja teiste laste kommenteerimine ja arvustamine, isegi kui see toimub viisakalt ja sõbralikult, on tohutult tarbetu ja tekitab suure tõenäosusega selle lapse emas pigem ebakindlust ja kurbust, kui et päriselt midagi aitab.

Näiteks täna kirjutasin Malluka lehel, et missioon võimatu on potil mitte käiva lapse käest saada pissiproovi. Ja ikka pidi tulema keegi ajuhiiglane: “Oota, misasja? ÜLDSE potil ei käi või?”. No sorri, aga mida küsimust? Mida ta vastuseks lootis saada?

“Käib küll, aga mul niisama polnud muust rääkida ja seeõtttu otsustasin oma lapse potil käimise harjumuste kohta valetada.”

“No ÜLDSE ei käi ei saaks öelda, sest ta käib potil iga T,R,L kell 20.00. Kuna täna on aga esmaspäev, siis on mul just täna see probleem.”

“Ei käi jah. Ma nimelt ei hooli ega armasta seda last absull, mistõttu on mul siiani mega pohhui olnud sellest, kas ta laseb püksi või mitte, mis siis?”

…

Kogu aeg on kellelgi mingi probleem TEISTE laste pärast. TEISTE elude ja kasvatusmeetodite pärast.

“Su laps läks NII vara lasteaeda? Issand jumal, vaene laps!”

“Su laps ei käi siiani lasteaias? Appi, kuidas ta küll kunagi üldse sotsialiseerima õpib?”

“Sa käisid ilma lapseta reisimas? Vaene laps, mida ta küll tundma pidi, nüüd on raudselt eluks ajaks käitumishäiretega ja ei suuda iial mitte ühtegi inimhinge armastada ega usaldada!”

“Sa käisid lapsega reisil? Raha liiga palju v? Teistele reisijatele ka mõtled, kes su tite karjumist kuulama pidid v? Kanaema oled v? Ta nagunii ei mäleta pärast sellest reisist midagi!”.

“Sa lähed kohe peale emapuhkust tööle? Sa vist ei hooli väga oma lapsest?”

“Sa ei lähegi peale emapuhkust tööle? Nojah, mehe kaelal ka hea elada…!”

“Sa annad oma lapsele kommi? Õudne, sa vist üldse ei ole ühtegi laste toitumisraamatut lugenud!”

“Sa ei anna lapsele kommi? Ei no mingi lapsepõlv võiks lapsel ka ju ikkagi olla.”

“Su laps läheb kell 8 õhtul magama? Millal te üldse temaga siis aega veedate?”

“Su laps läheb kell 11 magama? Appi! Keegi peaks lastekaitse kutsuma, see pole normaalne!”.

“Su laps ei käi huviringides? Rahast kahju v?”

“Su laps käib huviringides? Nojah, eks ikka parem, kui et sa kodus temaga TEGELEMA peaks!”.

Kas pole naljakas, kuidas võõrad inimesed teavad alati, mis on see salapärane normaalsuse tase ja nemad isiklikult püsivad ALATI selles kenasti sees. Minul näiteks on jumala suva, mismoodi teised oma lapsi kasvatavad. Nii kaua, kuni kellelegi liiga ei tehta ja kellegi tervist ei rikuta, siis iga pere õigus on kasvatada oma lapsi just niimoodi, nagu nad ise tahavad ja kuidas neile õigem tundub. Igasugused üleolevad moraalilugemised siinkohal on nii mõttetud ja tarbetud, et neil moraalitsejatel endal võiks ka vähe imelik hakata.

Ma luban, et kui ma veel ühe korra pean kuulma, et “minu laps küll…” siis ma…Suure tõenäosusega saadan selle vaese esimese lolli nii pikalt peesse, et paha hakkab. Uskuge mind, esimesed kakskümmend korda sa naeratad ja seletad, või ignoreerid, aga no igal asjal on kuskil mingi piir ja minu piir hakkab praegu kätte jõudma.

Nii siiber ees nendest ideaalsetest ja täiuslikest inimesest, kelle lapsed kaheaastasena aariaid laulavad ja kogu pere pesu ära pesevad, ise samal ajal programmeerimisega Eesti keskmist palka teenides või miskit. Loomulikult on need pereemad ise ka imeliselt täiuslikud, kes “teisi küll ei kritiseeri, aga….” nemad ei teeks iial nii ja naa ja sedamoodi, sest NEMAD tahavad oma lastele parimat, aga no kui teised ei taha, siis pole üldse nende asi ja nad ei kritiseeri kedagi :)))

Dicks.

Kaudselt laste teemasse läheb see ka, et täna lugesin arutelu selle kohta, et üli räme on ikka see, et mõni ema oma platsentat sööb. No ma ei tea, mul endal selliseid plaane pole, aga no mul ei saaks olla rohkem suva, kas keegi teine enda oma pärast ära praeb ja pintslisse paneb, või mitte. Nii nõme oli lugeda neid üleolevaid kommentaare, et nagu omg, pärast lakuvad äkki tited ka puhtaks, kui tahavad nagu loomad olla ääää. No armas taevaisa, mis see SINU ASI ON, mida teine inimene sööb? Ega keegi sinu platsentat nillinud pole, et tõmblema ja solvama pead.

Ok, ma sain nüüd enda arvamuse välja prahvatada, sest see lihtsalt nii tihti sööb mind seest, kui ma jälle pean kuskil kommentaarides vastama, et MIKS on Mari mähkmega. MIKS ta ei räägi? MIKS tal nii palava ilmaga kampsun seljas oli? MIKS ta kuskil trennis ei käi? MIKS ta ikka veel ise ei oska riidesse panna jne jne jne.

Mis see krt sinu asi on, miks. Sinu laps on või? Häirib sind kuidagi või? Ema oled mul või?  Pelšše ma ei või!

Ühesõnaga, kui sul on arvamus või kahtlus, et kellegi lapsel on midagi viga, siis aruta sellest naabrinaisega, nagu iga teine korralik klatšimoor. Kui su “küsimuse” taga peitub soov teisele haiget teha, siis küsi, miks sa ometi selline dick olla soovid? Ja kui sind lihtsalt häirib nii hirmsasti kellegi teise pereelu ja lapse areng/välimus/kombed jne, siis mine palun sebi endale kuskilt üks väike suts keppi, hakkab kergem.

Ma lähen nüüd magama ära.

Kaitstud: võimatust pissiproovist

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

pühapäevaõhtune loba

Täna olin siis vahelduse mõttes tegus ka. Terve see aeg, kui Mari ei olnud, ärkasin ma iga hommik teadmisega, et täna on see päev, mil ma olen asjalik. Oli ka tagumine aeg, et ma lõpetaks selle igapäevase endale näkku valetamise ja päriselt ka midagi tegema hakkaks. Seega võtsime ette koristamise. Kuigi arvestades seda, et Mari kohe koju jõuab, oli see koristamine umbes sama mõttekas, kui enne suurt läbu kraamimine. Nagunii läheb kohe sassi tagasi. Aga vähemalt on korraks hea vaadata, kuidas reaalselt KÕIK toad korras on. Tavaliselt jõuame me ühe ära koristada ja siis läheb tuhin üle.

Mari tuba kraamides jõudsin ma järeldusele, et mul võiks hommepäev ka see laps sündida ja mul ei oleks millestki puudu. Reaalselt mul on olemas isegi nr 1 suuruses mähkmeid, riideid kuni 5da eluaastani, mänguasju, mängukaari, hälle, võrevoodeid, beebimonitore, pissipotte, lutipudeleid, lutte, tekke, ilalappe, marlisid, jalanõusid, kombekaid, tudukaid, mütse, sokke, salle…you name it!

Ma kogu aeg mõtlen, et teeks hullu postituse, kus ma näitan kõiki riideid ja asju ja siis mõtlen, et no mis mul neist näidata. Riided, nagu riided ikka. Pealegi on nad ilusti kokku lapitud ja piltide jaoks küll ei viitsiks neid lahti koorima hakata. Nii et küllap te neid riideid näete, kui mul on laps, kellele need selga panna. See tundub muidugi saja aasta pärast alles olevat.

Hämmastaval kombel on ligi hiilinud kolmas trimester. Ja kui ma enne juurdlesin, et huvitav, milline mu teine beebi välja nägema hakkab, siis nüüd ma tean. Kardo vanem vend sai siin laupäeval tütre, kes näeb välja üks ühele nagu mini Mari. Ja kuna Mari näeb välja nagu Lea, siis peame me vast leppima, et Leal on suguvõsa kõige haardkoorimad geenid ja kõik Treimannid edaspidi temalaadsed tulevad. Ma ei kurda. Mari mulle meeldib.

Muuseas, Kardo täitis oma lubadust ja on päev läbi koristanud, mind mudinud, masseerinud, kohvi teinud, süüa vaaritanud, patsutanud, kallistanud ja musitanud. Nooooo okei, FAIN, pääseb see kord lahutusest!

Aga okei, ei ole mul siin aega enam suva loba ajada, sest me lähme nüüd Marile vastu! Jeeeeeeeeee!

tülidest

Eile ma siin hõiskasin, et ega meie küll kunagi ei tülitse, aga õhtu lõppes ikkagi mingisuguse…intsidendiga. Ma ei saa seda isegi tüliks tegelikult nimetada, sest takkajärgi oli see päris naljakas, aga no eks ma räägin siis teile ka. Ühesõnaga, Kardol on sõber, kes meil väga tihti külas käib. No ma mõtlen VÄGA tihti. Üldiselt mulle tegelikult külalised ei meeldi, sest siis istu ja poputa neid ja räägi nendega juttu ja tunne mingit survet hea võõrustaja olla, aga kuna ta on siiski Kardo külaline ja täiesti vähenõudlik (lepib ka vaikides istumise ja teleka vaatamisega) siis ei ole ma sellest suuremat probleemi teinud. Las ta siis olla siin.

Samas viimastel kordadel on mul tekkinud veits selline mõte, et no issand jumal, kas sa kunagi koju ka minna taipad. Selles suhtes, et inimene tuleb näiteks reedel külla ja lahkub pühapäeval kell 22.00. Et nagu…Ma tahaks äkki vahepeal kodus palja peega ringi joosta või Kardoga koos aega veeta või no jumal, teha ükskõik mida, mida ei saa teha külaliste silme all. Aga no kuidas sa teed, kui mingi tüüp siin ringi uimab.

Ja nagu ikka nende asjadega on, siis alguses hakkab mingi asi natukene häirima, kuni lõpuks häirib see nii kohutavalt, et hakkad juba iga asja peale ärrituma. No näiteks üks laupäev vaatasime siin telekat ja kell oli umbes kuus õhtul. Külaline MAGAS tugitoolil. Nagu, issa meie! Mine koju magama! Ta elab taksoga 10 minuti kaugusel, mitte teises linnas! Aga no, kuidagi nõme on ju mehe sõpra ka minema ajada nagu fuuria. Krt, klaarigu ise oma sotte selgeks. Ega ilmselgelt Kardot see ei häirinud, aga ühel hetkel hakkas mind küll häirima.

Tahaks lihtsalt olla, tissid paljaks võtta, uks lahti pissida, Kardot näppida. Aga eiiiiiii. Ei saaa.

Lisaks unustas armas külaline pidevalt terrassi ust lahti, kui ta suitsul käis ja see ajas mind veel eriti närvi, sest see suitsuhais on kaval tegelane, tuleb tuppa ja siis haiseb siin rahumeeli. Krt, ma ei taha! Ja kui me sööme, siis ma saan igalt toidukorralt lisa taldriku ja noad-kahvlid-klaasid ja nii mitu korda päevas, mida ma pean pesema. Miks?!

Ühesõnaga, ma loodan, et ma olen teile nüüd piisavalt õudsa pildi maalinud :D Nagu see sõber meelib mulle ka ja ta on väga tore inimene, aga lihtsalt see muudkui häiris mind ja kogunes ja kui nüüd Kardo mulle reedel ütles, et ta tueb jälle siia, siis ütlesin ma, et eiiiiii, palun eiiii, et ta ei lähe ju ära.

“Muidugi läheb! Ta ei saakski siia jääda. Tal on laupäeval töö!” kinnitas mulle Kardo pühalikult ja ma olin nagu… nojah. Okei. Kui töö, siis töö. Tuligi ta siis jälle siia, tsillisime. Midagi tarka me ei teinud, mul oli ka sõbranna külas, seega väga vahet ei olnud. Sõbranna läks koju, sõber aga ei paistnud mingeid koju minemise märke ilmutavat.

Okei, mõtlesin siis, et ju siis ta läheb hommikul siit otse tööle. Tuli hommik…Jõime kohvi. Ta ei paistnud nagu mingist otsast kuskile tööle sättivat. Lõuna paiku ütlesin ma Kardole, et tavai, lähme Järvele. Või no ma sõnastasin selle nii, et okei, MEIE lähme nüüd Järvele. Et noh…ta saab minna neisse kohtadesse, kus tal parasjagu tarvis on. Aga selgus, et ka tal oli parasjagu tarvis minna ainult Järvele, sest sinna ta tuli igatahes kaasa, šhoppas meiega koos, tuli meiega koos ka koju tagasi ja hakkas rahumeeli Kardoga grillima (!!!!!!).

Tunnid möödusid. Mina ei rääkinud nende kummagagi enam sõnagi. Eks Kardo vist sai aru, et ma olen pahane (ma loodan, et ta mõistis ka miks), sest ta hakkas mind muudkui nunnutama ja musitama ja paitama ja patsutama ja kallistama, aga ega see mind väga lõbustanud ausalt öeldes. NAHUI, MA TAHAN OMA KODUS OMAETTE OLLA!

Lõpuks selgus, et ega Kardo valetanudki. Sõber tõesti pidi laupäeval tööle minema. Täpsustamata, et laupäeva ÖÖSEL. Seega lahkus ta meilt eile õhtul kell 23.55. FREAKING 12 ÖÖSEL!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ma olin selleks hetkeks juba nii püha viha täis, et sisisesin midagi Kardole läbi hammaste, kahmasin oma arvuti ja läksin magamistuppa, et ma saaksin rahulikult naistejuttudes halada. Eks ma ise sain ka aru, et noh, idee poolest on mul endal ka suu peas ja ma võin ju ise ka öelda, et kle ole mees ja mine koju, aga krdi nõme on TEISE INIMESE külalist niimoodi ära ajada, nagu psühh naine, eks. Ja kuigi ma olin Kardo peale jube pahane, et ta hoolimata minu vastuväidetest siia külalise kutsus, kes iial minema ei lähe, põhjendusega, et meie nv on nüüd “raisus”, siis tahtsin ma seda ikka veel rohkem raisku ajada enda solvumisega.

Eile ma lõpuks enam pahane ei olnudki, aga kui ma nüüd seda siia kirja panen, siis ma ikka natukene lähen pahaseks küll. Kuradi Kardo! Igatahes tormasin ma siis üles, kirjutasin esiteks sõbrale Facebooki kirja, et mis on maksimaalsed külastuskäigu tunnid normaalsete inimeste tavamaailmas ja siis jäin Kardot üles ootama, et ma saaks temaga lihtsalt EDASI MÖLISEDA, sest ma olin nii viha täis.

Kuna ta aga siin all midagi munes, jõudsin ma läbi lugeda Lilli sünnitusloo (siin) ja selleks ajaks Kui Kardo voodisse jõudis, oli mu viha segunenud hirmu ja paanikaga. Igatepidi oli ebamugav lamada, see kirjeldus meenutas mulle üsna täpselt ka mu enda sünnitust ja mul tekkis õud, ma hakkasin täiega kartma ja selle kõige juures olin ma veel vihane kah. Nii et ma hakkasin nutma ja virisesin midagi, et mina pean “kogu aeg” ainult sünnitama ja kannatama külaliste ees, kes iial ära ei lähe. “MIKS SA TEED MULLE NII?” itkesin ma dramaatiliselt. “MIKS SA MIDAGI EI VASTA?! MA EI SAA EDASI MÖLISEDA, KUI SA VAIT OLED!?”.

“Oi musikene, sul on õigus. Mul on nii kahju, ma olen teinud suure vea! Ma ei oska midagi öelda. Anna mulle andeks, Mallu. Kuidas ma saaksin su tuju paremaks teha? Kuidas ma saaksin oma vigu parandada?” hakkas ka Kardo hälisema nagu väike poiss, kes on palliga kellegi aknad sisse visanud.

“Ehita ajamasin ja keri aega tagasi!”

-“Ma ehitan, ma luban, et ma proovin ehitada!” vandus Kardo.

No persse. Kuidas sa siis mölised sellisega edasi, ah?

Jäin vihaselt vait, aga und ei tulnud.

“Ma ei saa magada, ma olen nii vihane!” käratasin ma ootamatult.

“Ma ei saa magada, ma ei julge….” piiksatas Kardo vaikselt.

Valetas, ma ise kuulsin küll, kuidas ta norskas.

Igatahes ma lõpuks enam ei olnd nii väga pahane, sest mõistusega ma sain aru, et mul endal ka suu peas ja tegelikult ega see vihaseks olemine midagi ei aita. Lisaks lubas Kardo ülejäänud elu pühendada selle hüvanguks, et ma enam pahane ei oleks, aga ta, loll, ei teagi, et ta niigi teeb ju kogu aeg kõiki asju, mida ma tahan, seega ma ei kujuta ette, kuidas see ülejäänud elu pühendamine nüüd käib :D

Hommikul tegi mulle igatahes kohvi ja võikusid, aga seda ta teeb iga hommik, nii et spetsjomm pühendust ma nagu ei näe. Ei tea, kas peaks pahaseks minema või? Kus on mu eriline pühendus?!? Kus?!

Mul tegelikult oli endal ka kunagi tuttav, kes tuli külla ja iial ära ei läinud ja Kardole ta ka üldse ei meeldinud, seega me oleme vist mõlemad samas paadis olnud. Aga vot. Selline oli siis meie eilne “tüli”. Kuigi seda ei saa vist tüliks nimetada? Ma ei tea. Vähemalt saan ma täna Mari tagasi!!!! MA EI JÕUA ÄRA OODATA!

Kas teil on selliseid külalisi olnud, kes iial ei lahku?

Kaitstud: geneetiku juures käimine

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

elu lapseta ja pokemon

Eile hommikul võttis mu ema peale loovteraapia tundi Mari endaga kaasa ja sõitis temaga Pärnusse. Ma olen vist nagu lõhestunud isiksus, sest üks osa minust soovis iga päev, et ma saaks Marist puhata, aga juba eile õhtuks oli mul nii suur Mari igatsus peal, et vaatasime Kardo telefonist naljapilte Mariga ja igatsesime ennast natukene pooleks. Ma arvasin, et ma saan ta täna-homme tagasi, aga ema ütles, et hoiab last PÜHAPÄEVANI pantvangis. Mida me nii kaua kahekesti teeme?!

Muidu on hea lebo olla. Toad püsivad korras, ei pea mõtlema, et kas laps on süüa saanud ja kui palju ja mis kell. Ei pea juurdlema, et kas peaks ta juba lõunaunne panema. Ei pea kummiussiga tiigi äärde jalutama. Saab ainult olla, kuuma kohvi juua, rahus tööd teha ja mõlgutada mõtet, et kui ma TAHAKS, võiks ma ju ülakorruse seina värvida. Kui ma tahaks…

Lisaks on mul tagasihoidlik plaan postkontorisse minna, sest mul on seal pakid Aliexpressist ja noh, äkki ma saan tee peal mõne Pokemoni kätte? Mul on neid juba kaheksa! Kolm nendest on ühesugused rotid ja see mäng tekitab minus ainult segadust. Ma nimelt panin Mari üks õhtu magama ja Facebook sai läbi scrollitud ja ma mõtlesin, et ma vaatan siis, et mismoodi see pokemon välja näeb. Kohe kui Mari magama jäi, tormasin ma aeda ja püüdsin sealt ühe kilpkonna moodi eluka. Seal oli kaks veel, aga mu mäng jooksis kokku ja nad pääsesid minema.

Igatahes ei saa ma midagi aru ja päris kaljudelt alla hüppama valmis ei ole, aga kui keegi mulle tee peale jääb, siis hoidku mind jumal, ma viskan teda oma palliga ja püüan ta kinni. Aga mis selle point on? Kas ma pean nad kõik erinevad kätte saama? Mitu erinevat üldse on? Mida ma nendega teen, keda mul topelt on? Mis nende munadega saab? Mis tiimi ma valima pean? Mis see tähendab, kui ühe koha peale lehed tekivad? Kas mu 5km, mis on vaja läbida iga päev (miks?) kehtib siis ka, kui ma bussi/autoga sõidan? Miks minu telefon ei vibreeri, kui mu lähedal pokemon on? Kas minu lähedale ei tulegi kunagi pokemonid? Miks see mäng nii keeruline on?

Ps! Lubasin Kardole pulmaaastapäevaks piletid Amsterdami kinkida, aga ma olen jube kehva googeldaja. Kust teie odavaid lende+hostele leiate?