Mariann Kaasik's Blog, page 236

tänased arstilkäigud ja lastejutud

Täitsa õudne on see, et kui tahaks ainult lamada ja vedeleda, siis on mingi sada miljonit asja teha. Ma ei hakka rääkimagi kõikidest blogipostitustest, mis oma järge ootavad, aga nagu reaalselt – uksest välja minek. Ma vihkan uksest väljas käimist, kodus on nii hea olla!

Täna oli mul vaja käia kahe arsti juures. Esiteks kell 11 käisime Mariga jälle Lastehaiglas tegevusterapeudi juures ja tänane oli ikka tunduvalt parem kui eilne. Noh, pole ka ime, sest täna sai Mari seal turnida ja palli mängida ja joonistada ja ringi sahmida, selle asemel, et keegi teda torkinud oleks.

Mis siis see terapeut arvas? Noh, ütleme siis nii, et tema arvas, et kui Maril ka mingisugune autismi joon on, siis tema selles suurt probleemi ei näe, sest midagi raskekujulist või elu keerulisemaks tegevat suures plaanis ta ei näe. Samas kui ta vaatas arvutist teiste ekspertide arvamusi Marist ja küsis mult igasugu küsimusi, siis lõpuks jõudis ta järeldusele, et Mari autistiks tembeldamine sai suure tõenäosusega alguse sellest, et Mari ei ole väga koostööaldis. Seega iga kord, kui me kuskil komisjonis käisime, ei soovinud Mari seal olla ja lihtsalt jonnis. Mida siis võeti kui seda, et ta on jumala kontaktivõimetu ja ei suuda täita ühtegi käsklust jne.

Tema meelest on tegelikkus hoopis nii, et jah, kõne arengu puhul on ta aeglane olnud, kuid kuna arengut on ja tuleb aina juurde, siis selle üle ta ei muretseks. Käitumis”häired” ja mittekoostöövalmisus ja jonnihood ja kõik need muud asjad ei ole teps mitte lapse arenguprobleemide taga, vaid meie, vanemate, probleem enda kehtestamisel.

Mari ei ole tõesti kunagi PIDANUD midagi tegema. Kui ei taha süüa, siis ärgu söögu. Kui ma ütlen, et pane asjad kokku ja ta minema jookseb, siis ma ei aja teda taga, et paneme ikka vms. Ma ei käsi tal pmst midagi teha, sest ma eeldan, et ta järelikult ei saa aru/ei oska. Samas elu näitab, et lasteaias oskab ta ju paljusid asju, mida ta kodus “ei oska”. Ja seal kabinetis avaldus see eriti selgelt, kuidas tal paluti asjad kokku panna ja Mari esimene reaktsioon on jonnima hakata.

Kodus teeb ta seda ka ja meie enda käitumine on sellele uhkelt kaasa aidanud. Kui ma praegu seda siia kirja panen, siis ma saan ise ka aru, et me oleme teinud nii loogilisi ja lolle vigu, et piinlik tunnistadagi, aga no ma ikkagi räägin teile ka, lihtsalt et südamele panna mitte samasse auku astuda, kuhu meie Mari lohistanud oleme.

Toon siis mõned näited. Mari tahab midagi, mina ei luba. Mari hakkab nutma, jonnima ja läheb oma kurva kapsarauanäoga Kardo juurde, kes lahendab Mari mure sellega, et hakkab teda kõdistama, taga ajama ja temaga mürama. Ühesõnaga on see andnud lapsele otsese signaali, et jonnimine ja karjumine annab tulemuseks selle, et issi mängib temaga.

Kui mina midagi ei luba ja pean rangemat häält tegema, siis kohe ronitakse mulle kaissu ja tehakse kalli ja musi. Terapeudi sõnul ei tohi halba käitumist kallistustega premeerida, vaid tuleb lihtsalt ignoreerida. Ma olen seda muidugi teinud ka, olen isegi teise tuppa läinud ja lasknud tal omaette jaurata, aga no see ei ole mitte iga kord, kuigi PEAB käituma iga kord samamoodi.

Ja mis veel kõige hullem – snäkid. Ma olen alati ise selline näksija olnud ja olen alati ka Marile midagi nosida andnud. Ala õuna, banaani, viinamarju, kuid ka mitte nii tervislikke asju, mida ma ise parasjagu söön. Siis tekibki olukord, kus süüa ei taheta, sest nagunii saab ju näksida. Näiteks eile proovis Kardo talle kaht õhtusööki anda, kuni lõpuks nosis Mari ikka galette ja oli eluga rahul. Ma ju TEAN, et see ei ole väga tervislik ja minu mõtted, et kui laps ei taha süüa, siis ei maksa ka sundida, peavad paika, aga ainult sinnamaani, et siis ei tohi ta ka midagi muud näksida saada, vaid peabki konkreetselt nälgas olema, kuni sobib teistega koos sööma hakata.

Ühesõnaga oleme me lasknud endale pähe istuda ja isegi kui ma aeg-ajalt üritan siin ennast kehtestada, siis tegelikult ei aita see, et ma kord nädalas teda midagi tegema “sunnin”. Ikka iga päev peab. Mis siis, et ma üldse ei taha see “kuri ema” olla, aga no ilmselgelt on tagumine aeg. Eks ma olen ajaga läinud lauslolluste suhtes rangemaks küll, et keelan tema mingeid tegevusi, aga nüüd peame teda sundima hakkama, et ta saaks aru, et siin ilmas kõik probleemid ei lahene nii, et jooksed nuttes minema või viskad teisele millegagi piki pead. (See loopimine on tegelikult suht lõppemas, aga aeg-ajalt veel tuleb ette).

Igatahes oli kena kuulda, et lapsel ei pruugigi midagi viga olla, hoopis meil on :D Kehvapoolse lapsevanemduse tulemus. Aga noh, eks inimene elab ja õpib, õnneks on Mari alles 3aastane, mitte 13, seega on lootust, et saame jala maha pandud. Mina olen tegelikult siin peres nagunii see “bad cop” seega on see Kardole raudselt veel raskem, kui mulle.

Ps! Ärge nüüd pliis lennake peale, et kammoon simmo, me oleme siin AMMU ÖELNUD, et lapsele on reegleid vaja ja üldse tuleb sinu lapsest vastik vägivaldne röövik, sest just täna sain ma lasteaiakasvataja iseloomustuse Marist, kus on kirjas, et otsib teiste seltsi, on väga sõbralik ja haiget ei tee, seega abiks seegi! Ja seda, et mulle ammu öeldi, et ma liiga leebe olen, seda ma tean ka… Siinkohal oleks vist sobilik laulda seda “if I could turn back time… If I could find a wayyyyy…!”.

Ma lihtsalt siiani arvasin, et ainult liiga kuri olla on paha, aga näed, liiga hea on ka paha olla.

Kui me sealt koitsa tulime, siis panin kohe oma kurja ema vaimu valmis, sundisin Mari tema mänguasjad kokku korjama (nuttis ja korjas) ja siis vaatasime koos natukene kassimultikat ja siis oligi magamaminekuaeg käes. Kui ma selle prääniku magama sain, kutsusin igaks petteks ämma unevalvesse ja läksin ise ITK’sse.

Kaalusin pikalt, et kas ma lähen 3D pilte sama Šoisi juurde või ITKsse, aga hinnavahe oli umbes 60 euri ja pilt on ju pilt, eksole. Seega valisin Dr. Szirko juurde 3D aja, mis maksis täpselt 44 euri. Eelmine nädal oli katse üks, aga siis vedeles lemps nägupidi emakas ja ei näidanud nägu. Seekord saime jaole.

Mul on muuseas võrdlusena olemas ka umbes samal ajal tehtud 3D pildid Marikesest. Minu meelest ei ole sarnased ja ei ole ka Mari 3D pilt väga tema sarnane, aga noh, proovi sa vees ligunevast inimesest jube fotogeenilist pilti teha, eksole.

Feissis juba paar inimest ütlesid, et nende meelest need 3D pildid on nii koledad, aga kuna ma enne laste saamist ei mäleta, et ma oleks kellegi 3D pilti näinud, siis nüüd ma ei oska enam kõrvaltvaataja olla, sest kuigi nad ei ole jah PARIMAD pildid, siis sellegipoolest võttis mul pisara silma ja ma kilkasin seal, et oiiii kui nunnnuuuuu, samal ajal kui Szirko vaikides silmi pööritas.

Lempsi mõõtudest nii palju, et vastab u 33 nädalale, kaalub 2 kilo ja 50 grammi ja tunneb ennast mu sees nii kenasti, et võtab lausa muige näole. Ju siis mul on emakas mugavamaks läinud, sest Mari paistab endaaegsetel piltidel palju rohkem pettunud olevat. Ju siis ta juba aimas, et siinpool emakat on tal vaid kolm aastat seda elu, kus kõik ette-taha ära tehakse. Lempsile ütleks vaid, et naera kuni saad. Kohe, kui välja kargad, hakkad mänguasju kokku koristama ja ei saa enne mingit magusat, kui supp söödud!!!

Oeh, aga vot nüüd magama, sest homme on meil kell 8 eripedagoog ja kell 10.30 lastepsühholoog, seega on jälle mingit taidlemist rohkem kui rubla eest!

vanniasjad

Enamik vannimänguasju on sellise Alist tellitud koti sees. Enne vedelesid kogu aeg vannipõhjas. Ja mu mustad vuugivahed häirivad mind ka! Ma isegi proovisin hambaharjaga neid küürida, aga ei miskit…Peab vist uuesti vuugivahed laskma üle teha, siis laseks kohe tumead teha, mitte valged. Õõõõõh, niiii häirib :D

Kui meie majas vanniminekuaeg on, siis tuleb maja pealt kõik vanniks vajalik kraam kokku korjata, et sellega siis vannis mängida. Vanasti oli Mari rahul niisama vee valamisega ka, aga nüüd on ta avastanud iminappade võlu. Ma tellisin talle kuskilt e-poest kõigepealt need iminappadega kalad, siis aga sattusin ükskord Taibulasse. Seal on alati nii, et mulle soovitatakse midagi uut ja lahedat, nõnda lahkusin ma poest selliste asjadega nagu Squiz’id, mis on põhimõttelised kah iminapad.

Põhimõtteliselt saab neid kuival maal ka muidugi kasutada. Meil pooled ongi mänguasjade hulgas ja teine pool vannis, sest neid on pakis päris palju. Neid saab omavahel kokku panna, ehk siis suuremad lapsed saavad neist lausa midagi ehitada. Marile meeldib neid lihtsalt igale poole külge lajatada. Ka näiteks otsaette :D

Pakend muuseas väidab, et need jublakad on head motoorika arendamiseks, käe ja silma koostööks ja neid kasutatakse isegi erivajadustega lastega tegelemisel näiteks loovteraapias ja tegevusteraapias.

See uss ja konn ei ole mitte vaid vannimänguasjad, need on lihtsalt Mari lemmikasjad maailmas. Enne käis uss igal pool kaasas, nüüd võetakse konn. Muuseas, see on üli hea, sest vanasti kippus ta enda huuli ja küüsi nokkima, kui mõttesse langes või pingesse läks, nüüd näpib ja mudib selle konna kummist varbaid. Oiii, kuidas see konn täna haiglas vatti sai!

Mis teie laste lemmikud vanniasjad on?

loomad puuris

Ei no, uskumatu! Hakkan mina kirjutama postitust puuridest, kui nendest kirjutas ka Triin ja Manjana. Mina lähen veel samm edasi ja ei räägi mitte närilistest puuris, vaid koerast puuris. Nimelt iga kord kui ma kellelegi mainin, et ma Lottet öösiti puuris hoian (või kui me kodus ei ole), siis hakkavad inimesed ahhetama: “Vaene koer! Milline loomapiinamine!”.

Mina seda loomapidamiseks ei loe, aga noh, MINA võin muidugi arvata jumal teab mida. Samas ma päris ise selle peale ei tulnud, et Lotte puuri panna. Seda soovitas meile koeratreener, sest Lotte pani vabaduses olles öösiti lihtsalt kohutavalt hullu – näris kõik ära, rebis tükkideks ja takkatipuks tegi igale poole kõiki hädasid. Seega hakkasime teda puuriga harjutama. Kuidas – umbes nii nagu SIIN lehel kirjas. 

Põhimõtteliselt sai puurist talle siiski mõnus pesa, kus on hea ja pehme, täitsa oma “tuba” kus saab ka Mari eest pakku minna, kui röövik juba koera “tuuseldamisega” liiale läheb. Enamasti Lotte viitsib Mariga mängida, aga ega tema ka alati ei jõua, siis on hea pessa puhkama minna. Kui ta oskaks, siis ta paneks vist ise ukse vahelt ka kinni.

Nüüd ta käib seal kogu aeg passimas, seega ei tundu sugugi, et ta seda karistuseks peaks, või mingiks ebameeldivaks kohaks. Ja kui ta pikemalt seal olema peab (ööd ja kui me kodust ära), siis saab sinna mingit head snäkki ka kaasa. Kanajalgu või seakõrvu või loomasabasid ja muud säärast rõvedust, mis rämedalt haiseb. Mida rohkem haiseb, seda rohkem see talle meeldib kah.

Muuseas nüüd alles hiljaaegu unustasin Lotte puurist välja ööseks ja ta ei teinud üldse pahandust. Kui ma keset ööd ärkasin, siis ma ajasin suure ehmatusega Kardo püsti, et ta koera puuri viiks, sest ma juba kujutasin ette laiali lohistatud prügikastisisu ja muud säärast, aga teate mis. Lotte magaski juba oma puuris! Noh, uks oli muidugi lahti, ta seda lukku panna ei oska, aga igatahes temale see puuri värk sobib ja meile tegi see ka elu palju kergemaks.

Aa ja muuseas see on üli hea viis ära kasutada ämma hoardimiskommet, sest erinevaid suvapatju, mida Lottele pesapehmenduseks panna, on meil jalaga segada. Eks ta neid vahepeal hävitab kah – siis on pool puuri vatti täis, aga õnneks pole neid siis kahju ära ka visata.

Kellel rohkem huvi koerte ja puuride vastu, siis SIIN on ka üks hea artikkel.

Whaaaat? Kas keegi tõesti arvab, et see mõnus pesa on piinamine?!

raske on

Natukene õudne, et inimene ei saa olla rahumeeli 2-aastane ja 8-kuune, ilma, et tal oleks peal mingisugused normid ja nõudmised ja standardid, milline ta JUBA peab olema. Kuna minu präänik kõikidele nõuetele vastav ei ole, siis oleme me teatavasti alates talvest muudkui mööda arste ja eksperte ja komisjone ja ma ei tea, mida kõike veel jooksnud. Lihtsalt selleks, et teada saada selliseid asju:

Laps on autist
Laps on tugeva arengupeetusega
Laps ei ole autist
Laps on vaimupuudega
Laps ei ole ei arengupeetuse, ega vaimupuudega
Laps on arengult aastase tasemel
Laps vastab arengult vanusele
Lapsel on kõnepeetus
Lapsel ei ole kõnepeetust, on lihtsalt aeglane
Lapsel on asperegri sündroomi jooni

Ma raudselt unustan pooled asjad praegu siin ära, aga igal arstil on omaette arvamus, mis kõik oleneb suuresti sellest, et millal tema juures käidi ja mis tujus Mari tol päeval oli. Mitmeid kordi oli nii, et Mari lihtsalt ei teinud mitte midagi, mida tal paluti, sest tal oli kehva tuju ja ta lihtsalt ei tahtnud, mitte, et ta osanud ei oleks. See selleks. See kogu tramburai ja erinevad diagnoosid ja arvamused ja spekulatsioonid väsitasid mu nii kohutavalt ära. See on nagu mingi pidev hirm, mis pidevalt kuklas tiksub. Mis ma olen tegemata jätnud? Mida ma veel peaks tegema? Mis tal viga on? Kas tal üldse on midagi viga?

Siiani ma olen seda võtnud niimoodi, et proovin mitte muretseda, teha lihtsalt nii, nagu arstid tahavad, käia nendel uuringutel, kuhu meid suunatakse ja lihtsalt kulgedes vaadata, mis ühtse järelduseni siis jõutakse. Nagu näha, seda järeldust ei ole siiani. Ja mure tuleb ja läheb, oleneb siis jälle arstist ja Mari tujudest.

Tänane päev hakkas kell 7, sest juba kaheksa paiku pidime me olema Lastehaiglas statsionaaris. Miks? Oh eks ikka selle pärast, et teha veel miljon-triljon testi. Ausalt, ma mõistan, et mu laps ei ole jah päris 100% nagu teised, aga no vaadake ometi selle vaese inimese vanemad! Ta ei saagi ju päris korras olla :D

Ja kui mult täna küsiti, et miks te siin olete ja mis lapsel viga on, siis ma vastasin üsna stoilise rahuga, et midagi ei ole viga ja ma ausalt ei tea MIKS ma siin olen, tegemas neid samu teste, mida talle juba tehtud on. Inimene ei saa rahus kolm aastat ka siin maamunal olla, ilma, et juba ei oleks probleemi, et miks sa ei oska seda või teist, NAGU TEISED.

Ühesõnaga olin ma täna juba murdumise äärel ja kui me seal lastehaiglas ringi kõndisime, kabinetist kabinetti, kus esimeses hoiti Mari kinni ja pandi silmadesse tilkasid, siis teises hoiti ta käsi kinni ja topiti pähe andureid ja kolmandas pandi andurid kõrvadesse ja neljandas kisti ta silmad mingi muti poolt lahti ja lasti valgust silma ja muidugi pidin mina olema see, kes seda südamest röökivat ja rabelevat last kinni hoiab, samal ajal kui ta ahastuses “EMMMEEEEE!” röögib, siis mul tekkis küll tunne, et miks see kõik? Et ma saaksin teada, et jah, ta näeb. Jah, üllatus-üllatus, ta kuuleb kah! Et ajulained on korras. Oi, aitäh teile!

Muidugi ei soovinud Mari mitte üheski kabinetis väga olla, sest järjest oli alati järgmine hullem kui eelmine, mistõttu üritas ta aina nuttes ära joosta, ma pidin teda süles tassima, vahepeal WC’sse potile viima (äkki tahab), teda lohutama ja kinnitama, et varsti saame koju, ise samal ajal pisaraid tagasi hoides.

Ma jälestan haiglaid, ma ei suuda seda haiglahaisu taluda, mul oli süda paha, kõrvetised tahtsid tappa, kõht tõmbas sellest pidevast Mari tassimisest toonusesse ja ma tahtsin lihtsalt nutma hakata. Eriti kui mulle tulid koridori peal vastu lapsed, kelle puhul tõesti oli näha mingi raskem haigus. Ja siis ma mõtlesi veel seda, et kui juba mul on raske vaadata, et mu lapsel on paha ja vastik, siis mis tunne on neil, kelle lapsel on näiteks mingi tugev puue või väga raske haigus, mida ei annagi parandada.

Ja sellel hetkel oli mul suva, et olgu tal see kõnepeetus või asperger või olgu MIDA IGANES, see ei loe. Pikas perspektiivis. Mari käib loovteraapias, logopeedil, tegevusteraapias, eripedagoogi juures. MIDA MA VEEL TEHA SAAKS? Vast midagi. Ja siis öeldi mulle, et nii, nüüd paneme ta narkoosi alla ja teeme MRI, siis ma lihtsalt keeldusin ja ütlesin, et kuulge suured tänud, aga ma ausalt ei taha ja me lähme nüüd koju ära.

Okei, päris koju ära me minna ei saanud, sest siis pidime me veel minema lastepsühholoogi juurde, kus Mari isegi üllatavalt palju kaasa tegi. Samas oli see ka ainukene koht, kus keegi teda väevõimuga kinni ei hoidnud ja milllegagi ei sorkinud, seega oli see talle ka vähe kergem. Mul oli ka natukene parem olla, kus ma ei pidanud oma nunnukest ahastuses nägema, see oli kohutav!!

Ma saan aru, et igasugused uuringud on kohati vajalikud ja ma olen väga tänulik, et neid kõiki pakutakse, aga ma ausalt enam ei suuda. Olen praeguseks hetkeks jõudnud sinna faasi, et ma näen arengut, ma saan temaga iga päev aina rohkem suheldud, ta kasvatajad lasteaiast näevad samamoodi progressi, kiidavad teda. Miks ma siis pean kogu aeg muretsema? Muidugi ma ei saa seda täitsa ära blokkida, aga ma lihtsalt ei suuda enam seda võrdlemist ja norme ja tabeleid ja kõike ära taluda.

Las ta nüüd natukene aega olla niisama selline nagu ta on, eksole. Ilma, et aeg-ajalt keegi mulle ütleks, et ou, su laps on vist vaimupuudega, aga võib-olla ei ole ka, aga samas ehk ikka on, aga on ikka suur võimalus, et ta on lihtsalt väike laps.

Oeh, ma olen ausalt niiiiii läbi tänasest hommikust, et ma lähen heidan koos Mariga lõunaunne ja üritan mitte nutma hakata. Ma olen vist liiga rase for this shit. Mu peas lihtsalt keerlevad mingid laused nagu “eelda ikka alati kõige hullemat, siis on kergem leppida” ja “Mallukale on AASTAID üritatud selgeks teha, et ta lapsel on midagi viga, aga ega ta ju ei uskunud!” ja “tüüpiline lapsevanem, kes lihtsalt korrutab endale, et viga pole midagi ja seetõttu jääb laps abita!”.

….

meie pere uus liige: auto!

Alles nägin, et Lipsukene kirjutas, kuidas nad auto ostsid ja mõtlesin, et küll need blogijate elud on ikka sarnased. Ostab üks auto, siis kohe teine kah. See auto ostmise mõte oli meil juba jupp aega, sest ma teadsin, et Marile sellega sõita meeldib ja nii oleks ka meie elu selle võrra lihtsam.

Siis tekkis kohe muidugi esimene küsimus, et millist osta. Minu jaoks on nad kõik ühesugused ja täidavad üht eesmärki – nendega sõita. Küll aga on seal igasuguseid erinevad lisasid ja värvierinevused ja jumal teab veel, mis tehniline pool. Kõige tähtsam on muidugi hinnapiir ja selle suhtes otsustasime nii, et üle 50€ me ei maksa. No ja kohe sama päeva õhtul leidsin ma ideaalse isendi. Värvivalik oli samuti lai, aga lõpuks jäi mu pilk pidama lilla Bentley peale. Ja mahtus kenasti hinnapiiri sisse kah, sest selle masina hinnaks on 46.90€! Kes soovib, siis seal samas, Funxpert, lehel on neid veel erinevaid.

Tehnilistest andmetest nii palju, et ta sisse käivad 2 AA patareid, tänu millele saab rooli pealt nupule vajutades signaali lasta ja tümmi kuulata. Iste käib üles ja sinna sisse saab palju hädavajalikke asju mahutada. Näiteks mahuvad sinna ideaalselt kummiämblik ja -uss, mis on loomulikult hädavajalikud kaaslased ühe väikese tüdruku igapäevaelus.

Kuigi lasteaias kimab Mari nende pealeistutavate autodega kogu aeg ringi, siis kodus läheb ta iga kord vähe pingesse, kui ma palun tal millegi peale istuda, sest ta miskipärast arvab kohe, et ma teda jälle kuskile pissida palun. Tema õnneks ma siiski seda ei soovi, et ta auto peale häda teeks, seega kui ta sellest lõpuks aru sai, siis kimas ta mööda maja selliseid ringe, et ise ka ei usu. Ja kui tavaline sõit juba selge on, siis tuleb loomulikult üle minna vigursõidule.

mossitan ja puhin

Imelik rahutus. Ühest küljest on nagu kergendus, et see pulmatrall tehtud sai, sest ma olen tõesti nagu vanamutt, kes ei suuda normaalselt eladagi, ilma, et iga hingetõmme väsitaks ja uniseks teeks. Samas on ikka selline tunne, et nii palju asju on veel vaja teha.

Näiteks hakkasin siin ükspäev mõtlema, et magamistoa värvimise asemel võiks üldse selle ära teha, et vahetaks meie toa ja Mari toa ära. Siis oleks lastel kahepeale megasuur mängu- ja magamistuba. Meil oleks siis väike magamistuba, aga no ega meie seal magamistoas väga niisama ju ei tsilligi, kui ainult lähme magama. Samas kaasneks sellega KAHE toa remont ja see nõuaks omakorda ka seda, et me uue voodi ostaks, sest meie 2×2 suuruses voodi sinna teise tuppa ei mahuks. Oleks vaja mingisugust 180×200 suuruses isendit.

Ja muidugi ei taha ma seda teha KUNAGI tulevikus, paari aasta pärast, vaid ma tahaks seda teha kohemaid ja praegu. Aga olles aus, siis ega ma ei jõua enne oktoobrit sellist suurt kemplemist ära teha ja Kätu käest nõu küsides arvas temagi, et me peaks ootama, sest beebi on nagunii ju meie toas ja kui meil terve tuba voodit täis on, siis on meil seal lõpuks jube kitsas olla. Ja lisaks kaasneks sellega veel see, et Mari tuleks harjutada üldse teise tuppa magama. Arvestades seda, kui suur jamamine teda ainuüksi meie voodi kõrval asuvasse voodisse magama harjutada oli, siis tundub see lausa utoopiline.

Samas kui näiteks aasta-kahe pärast seda remondivärki tegema hakata, siis ei ole mõtet praegu üldse seda magamistuba ju tuunida, sest paari aasta pärast saab sellest ju lastetuba ja siis raudselt ma tahan sinna hoopis teistsuguseid värve kui veinipunane. Seega ei saagi ma praegu mitte midagi teha!

Mis teoorias ongi täpselt see, mida ma tahaks kõik päevad otsa teha – mitte kui midagi. Aga näed, vinguda on ikka vaja.

Vingumisest rääkides ajab mind mu blogi teema ka ahastusse. Nagu te ehk aeg-ajalt näete, siis mul jookseb leht tihti kokku ja kuna mu blogiga tegelevad hetkel kaks erinevat inimest, kellest kumbki ei suuda ära otsustada, et milles TÄPSELT on probleem, siis jõuab asi alati lõpuks selleni, et mu blogi külastatavus on nii suur, et ei talu ära olemast mingi ostetud wordpressi template’iga isend, vaid vaja on nullist ehitada uus lehekülg, mis kõiki pilte ja faile ja külastajaid ja mida kõike veel, ära kannataks. Kogu see nali maksab aga mitu tonni ja arvestades seda, et me hetkel arutleme siin Kardoga, et kas teeme selle vundamendisoenduse dekreedirahade eest ära ja siis võib-olla oleme talvel ühel hetkel olukorras, kus meil on lihtsalt raha otsas, või siis paneme dekreedirahad nn kõrvale ja kogume uueks suveks nii palju kui võimalik, et selles valguses tunduks vähe imelik paar tonni mu blogi alla paigutada. Sest noh, idee poolest see paar tonni oleks mul siis olemas, kui ma dekreedirahad saan, aga no suht imelik oleks, et ah lapsed, külmetage veel paar talve, emme tahab töötavat blogi!

Seega jah, see ajab mind närvi, sest ma olen lihtsalt üks inimene, kes tahab blogida ja tahab, et ta blogi näeks ilus välja ja ei jookseks kokku ja et ma saaks sinna pilte panna ja et inimesed saaksid seda rahumeeli lugeda, mitte iga kord pöidlaid pihus hoida, et no ÄKKI mu blogi täna veab välja.

Kui ma Facebookis selle teema üle virisesin, siis pakkusid mõned lugejad välja, et arvestades, et mul on blogi lehel umbes 31 000 fänni, siis umbes mõnekümne sendiga igaühe käest, saaksin ma sellise lehe, et hoia ja keela. Noh, okei, mõneti õigus kah, sest kui nendest inimestest kasvõi 1/4dik tahaks mu blogi arenduseks euri anda, siis oleks mul pappi nii palju, et saaksin endale majale juurdeehitise ehitada ja selle otsast lõpuni rahaga täita. Ok, ok, päris nii ka mitte, aga see võiks fungata küll. Aga noh, ega ma tegelikult täpseid hinnapakkumisi ja asju üldse ei tea. Ainult seda tean, et arendustööd maksavad 35€/h+KM.  Lisaks uurisin ma kunagi, et palju maksab selline nn “brändi loomine”, kus on siis uus logo ja FBi lehe ilus disain ja uus header jne, aga sellegi hinnaks oli mingi 700-800€ ja no… Ma siis parem olen bränditu edasi.

Ma muidugi saan aru, et sellised tööd ongi kallid ja jumal teab, et mina neist küll ise midagi teha ei oska ja no üheti oleks nagu imelik öelda, et jou lugejad, andke paar tonni (oleks siis vähemalt kuskil Portugaliski lõksus või midagi!) aga no teine variant on lihtsalt elada selle logu blogiga ja taluda seda, et see vahepeal pildi kotti viskab ja mõnda aega ei tööta jne. Mind ennast frustreerib see kõvasti, aga no võib-olla teid see üldse ei huvita ega häri, sellisel juhul unustage mu viimased neli lõiku üldse ära :D.

Ah, eks näis, mis selle värgiga saab. Enne kui ma ei saa mingeid konkreetseid hinnapakkumisi ja konkreetseid nimekirju asjadest, mis selle raha eest saab, siis ma seda teemat enam isegi mitte ei puuduta. Lihtsalt tahtsin oma masendust välja elada, kuidas üks selline väike asi, nagu blogi maha jooksmine, mind nii endast välja viia saab. Krt, nagu rase oleks või midagi!

Mis veel..Kui ma juba siin niisama jutustan ja halan, siis ma jätkan samal lainel ja räägin natukene sellest ka, et mul sai täna täis 32. rasedusnädal, mis tähendab, et lõpuni on vaid KAHEKSA NÄDALAT! Teate ma nii eredalt mäletan seda tunnet vahetult peale Mari sündi, kus ma iga päev endale ütlesin, et jumal tänatud, et see sünnitamise osa läbi on. Esiteks see hirm, et MIS SAAB painas mind juba ammu enne sünnitust ja pani mind kogu seda protsessi pelgama. Ja nüüd kui ma umbes tean küll, mis saab, siis ma tahaks nuttes mööda seinu üles ronida ja annaks pool oma maist vara, et ma saaks lihtsalt kooma langeda ja ärgates avastada, et issand, ma olen lapse saanud. Noh, nagu filmides.

Seega olen mina jälle see “vaene rase eit” keda ma vastsündinud Mariga ringi patseerides vaatasin ja mõtlesin, et issand jumal, vaesed inimesed, neil on veel nii õudne päev ees. JA NÜÜD ON MUL SEE PÄEV EES. Ma luban teile, kuradima viimane kord noh! Kunagi ühe lapse võtame veel kasutatuna ja ega meil neid lapsi nii palju ka vaja pole, et muudkui käi ja sünnita.

Rasedusega olen ka seal maal, et vaikselt tüürin sinna “jeesus, ma ei jõua enam!”. Näiteks täna tahtsin maast midagi üles võtta ja ühel hetkel avastasin, et ma lõin endale põlvega kõhtu, sest ma ei taibanud, et mu kõhu ja jalgade vahele ei jää piisavalt ruumi, et mu vatsa mahutada. Seega ei mingit kummardamist, normaalses asendis magamist, kõrvetisteta elamist. Raske on…Nagu…Üleeelatav, aga mitte kõige meeldivam siin elus. Kuidagi sürr on mõelda, et üks laps elab minu sees ja lihtsalt küpseb.

Ma olen talle mitu korda sisendada püüdnud, et kui tal tekib tunne, et peaks välja tulema, siis võiks ta proovida nii teha, et ajab käed üle pea sirgu ja jalad ka hästi sirgu ja kõht tõmmaku sisse ja proovigu lihtsalt võimalikult pulgakujuliselt välja kukkuda. Eks ma oktoobris annan teada, kas ta kuulas mu palveid või mitte.

Kardan sellegipoolest.

Ah, mis ma siin ikka halan, tegelikult elan ma kõik üle. Kõik katkised blogid ja sünnitused ja ootele jäänud remondiajad. Lihtsalt vahepeal tuleb tuju natukene kurta, halastage! Vähemalt Mari pissis täna jälle potti ja mul on šokolaadi, nii et elus on ka palju ilusat :D

šhoppamine kuuendal avenüül

Nagu te võite juba mu blogi headerist tähele panna, siis Malluka blogi alustas juba mõnda aega tagasi koostööd sellise laheda e-poega nagu 6avenüü. Muuseas viies avenüü  asub ju tegelikult Manhattanil ja on üks New Yorgi suurimaid shoppamiskohti- Olgem ausad, ma sinna PÄRIS viiendale avenüüle nagunii ei satu, aga 6avenüü e-pood tegi oma kaubavalikuga mul ka tuju väga heaks.

Ja kui ma endale sealt mõned asjad välja valida võisin, siis olin ma küll rohkem kui õnnelik, sest mis naisele siis ei meeldiks uusi ja ilusaid asju saada. Igatahes etem värk, kui kuskilt Hiina lehelt endale suva jura kokku tellida. Seega esimese asjana jäigi mu pilk pidama just kontsakingade peal. Eks see ole natukene riskantne, sest e-poes ju jalga proovida ei saa, aga mul õnneks vedas ja need Trussardi kingad sobisid nagu valatult. Mõnusal punased, elegantsed, mugavad ja pilkupüüdvad, kuid samas täiesti klassikalised. Kingad leiad SIIT.

Kui juba sellised uhked punased kingad olemas olid, siis mõtlesin, et mis saaks nendega paremini kokku sobida, kui üks must minikleidike. Ja just sellise, pitsiga versiooni, ma nende kodukalt ka leidsin. SIIT. Ma küll natukene kartsin, et see ei lähe mulle selga, arvestades, mis kõht mul ees on, aga tegelikult on see mõnusalt venivast materjalist ja sobib kindlasti ka ilma kõhuta.

Tegelikult müüakse seal e-poes suht kõike, alates siis kingade ja kleitidega, lõpetades lausa talvejopede ja parfüümidega. Valikut on hirmus palju ja raudselt igaüks leiab sealt midagi oma maitsele. Nagu ka headerist näha, siis nende kodukal ennast kliendiks registreerides saate 6% ale igalt ostult ja kui sisestate veel sooduskoodi “mallukas” saate veel lisa 10%. Seega saate kokku lausa 16% allahindlust, mis on päris hea diil, või mis?

Seda te juba teate, et seal käekotte ka müüakse, sest kaks tükki olen ma teie vahel juba välja loosinud. Seega otsustasin just täna välja loosida ka kolmanda, näiteks sellise roosa kaunitari, mille kohta rohkem infot leiad kodulehelt SIIT.

Loosis osalemiseks tuleb sul tsekata 6avenüü kodulehte ja aidata mul kaasa mõelda, et mis tooted sealt võiksid teile kõige enam huvi pakkuda, millest rääkida ja muidugi mida välja loosida. Oma ideed jäta kommentaariumisse ja juba esmaspäeval loosin ma koti uue omaniku välja!

kingitus mu sõpradele

Siin blogis on kingiloosid väga sagedased, sest mul ei ole midagi selle vastu, kui firmad vaid mulle kingituste tegemise asemel ka teile neid tegema nõus on. Täna aga tahtsin ma ühele blogisõbrale kinkida midagi täitsa enda poolt. Okei, päris oma raha eest ma seda ei ostnud, sain selle eelmisel aastal kingituseks, aga kuna ma teda suurt ei väärtusta ega temast väga hooli, siis olen ma juba pikalt mõelnud, et võiks selle kellelegi anda, kes seda päriselt tahaks kah. Ta on selline nunnukene, et sobib omanikule, kes ei leia teda aeg-ajalt saiakorvist või mänguasjakasti põhjast.

Aga kuna ma ei suutnud välja mõelda, et kellele ma ta siis andma peaks, vedeleski ta siin ja seal, kuni eile õhtul voodis tuli mulle mõte, et no kellele veel ma selle kinkima peaks, kui mõnele enda toredale lugejale?! Nagu ma Facebookis hõiskasin, siis hiljaaegu täitus mul lausa 30 000 sõpra ja ma ei jõudnud silmagi pilgutada, kui nüüdseks on neid sinna kogunenud lausa 30 718.

Ma ei hakka teile uuesti rääkimagi seda juttu, et ma alles ohhetasin, kui mul sai täis 100 fänni, või lausa tuhat, aga no 30 000 teeb silmad ette nii mõnelegi suurele firmale ja isegi kui ma siit-sealt näen, et “issand, MINA seda mallukat küll ei loe, sest ta on nii negatiivne ja lollakas ja võib-olla natukene kole kah!” siis aastad on näidanud, et enamus teist on siiski sõbralikud, arvavad must ebanormaalselt hästi ja aitavad mind alati, kui mul abi vaja on. Isegi, kui ma mõnikord kirjutan enne kui mõtlen ja paiskan oma emotsioonid mõtlematult välja, siis te olete mulle alati olemas ja ei sõima ka mind eriti, mis on tänapäeva internetimaailmas üks kuldaväärt asi.

Kuldne on ka see kell, mis ma ühele teist kinkida tahan. Nimeks on tal kodumaiselt Mihkel, aga väljamaal öeldakse talle uhkelt Michael Kors. Mihkel on tubli poiss, ei ole katki läinud ja tiksub usinalt, igatseb aega, millal ta saaks kellegi käele, kes teda hoiab, silitab ja hindab. Mihkel teab, et ta pole odav poiss, maksab lausa mitu sotti ja särab ka nii ilusasti! Seest roosa, väljast kullakarva…Mmmm….Mõnus!

Ja nagu öeldud, siis ma alguses tahtsin kella välja loosida siis, kui mul täitub FBis 30 000 sõpra, siis see rong sõitis minema, seega läheb selle kellakese loos lukku siis, kui mul Facebookis 33 333 sõpra täis saab, see tundub selline tuus number ja siis saab Mihkel uude koju sõita.

Ainuke asi, mida te peate arvestama on see, et Mihkel on minu käe järgi kitsamaks tehtud ja neid vahelt võetud lülisid mul enam alles pole. Seega loodame siis, et võidab keegi peenerandmeline. Aga tegelikult on see võitja enda asi, et kas ta tahab seda kella kanda või ära kinkida või sootuks maha müüa – kõik on loomulikult lubatud.

Aga mida siis teha, et Mihklile uut kodu pakkuda? Esiteks mine hakka Facebookis Malluka sõbraks (SIIN). Kui sa juba Malluka sõber oled, siis anna oma osalemissoovist teada kas siin postituse all või Facebookis sama postituse pildi all. Ilusad sõnad blogi suunas on ka teretulnud, aga mitte must-have! :D

Loodame, et Mihkel saab siis varsti uude koju!

midagi uut ja toredat toidumaailmas

Paar päeva tagasi tundus mulle, et mu Facebooki uudistefeed on täis mingi uue laheda äpi promo, mida kõik iga külje pealt kiitsid. Tsekkasin siis ise ka üle ja tõmbasin ka selle äppi – tegemist siis sellise asjaga nagu ResQ äpp. Põhimõtteliselt peaks selle point olema see, et kuna paljudel restoranidel jääb näiteks lõunapakkumisest sööki üle, siis selle asemel, et seda ära visata, saab seda odavalt take-awayna klientidele kaasa müüa. Nemad panevad oma ülejäägid äppi kirja, sina saad need sealt bronnida. Kerge ja väga öko värk tegelt onju? Pikemalt saab näiteks SIIT artiklist lugeda.

Kuna Kardo lemmiktoit on ta enda sõnul justnimelt jäänused, siis igatahes ma selle üleeile õhtul tõmbasin, aga siis näitas äpp mulle kurba pilti, et kahjuks ei ole enam ühtegi pakkumist alles. Nojah, kell oli päris palju ka ja parim saak olla ikka peale lõuna aega.

Eile peale hambaarsti otsustasin jälle õnne proovida, sest olin juba Kardole lubanud, et toon süüa ka koju ja lisaks oma hambaarstilegi seda äppi kiitnud. Nüüd jäi üle ainult see järele proovida. Ja no nagu murphy, oli ainukene vaba pakkumine just mitte kesklinnas, kus ma asusin, vaid hoopis Haaberstis, Rucola restoranis. Kuna mul aega oli ja ma olin juba endale eesmärgiks võtnud seda äppi proovida, siis tegingi tellimuse ära. Pidin ainult oma kaardi numbri sinna sisestama ja 2 portsionit pennesid oli tellitud.

Tjah, olgem ausad, et kuna ma taksoga spets neile järgi sõitsin, siis ega see mulle just midagi väga ei säästnud pikas perspektiivis, aga nagu öeldud, ma sain vähemalt selle asja proovitud. Kahju, et seda siis ei olnud, kui ma õikal elasin. Siis ma olin just seal Rucola kõrval, jumala mõnna oleks olnud käia sealt endale odavamalt restotoitu toomas.

Mis mind ennast natsa muretsema pani oli see, et äppis ei olnud kuskil öeldud kellaaega, millal ma järgi minna tohiks. Oli vaid kirjas, et enne kella kaheksat õhtul. Aga kas kohe ka saab? Mina jõudsin kohale umbes 10 mintsa peale tellimuse tegemist ja muuseas sain. Olin ka esimene, kes neil seda äppi seal kasutanud oli, aga näitasin lihtsalt telefoni ja sain kenasti oma söögi kohe kätte. Ja kuna see koogilett mind seal piilus, siis võtsin koju veel magustoitugi kaasa.

Nagu näha, siis “kahest portsust” saan mina küll vabalt neli teha, seega söögi andmisega on helded oldud. Kuigi olgem ausad, ma ise väga süüa ei saanudki, sest ma tulin ju hambaarsti juurest, siis Kardo sõi ja kiitis. Minu rõõmuks jäi see, et ma ei pidanud süüa tegema. Ma olen viimasel ajal nii laisk, et kui vähegi on võimalik sellest viilida, siis seda ma ka teen. Ja see oli üks nendest viilimisvõimalustest!

Ühesõnaga ma hea meelega prooviks seda veel, kui linna poole satun, siis klõpsan äpi lahti, ehk on kuskil miskit head. Praegu veel seal jube palju restosid taga pole, aga küllap neid ka liitub, see on alles hirmus uus asi kah. Igatahes, kui keegi veel ei teadnud, siis nüüd teate. Äppi saab tõmmata nii, nagu ikka äppe tõmmatakse – nii iPhone’is kui ka Androidiga. Pane vaid otsingusse ResQ ja olemas ta on.

Muuseas, ma praegu avasin äpi, et näha, kas linnas on midagi (ei ole), aga avastasin settingutet selllise koha, kus saab isegi ära märkida enda toitumiseelistused. Ala kas sa oled vegan, või soovid süüa gluteiinivabu tooteid või laktoosivabu sööke jne. Saad seal valiku teha ja panna endale peale märguanne, et millal kuskil midagi üle jääb. Paningi nüüd endale väikese märguande peale, siis ei pea kogu aeg äppi vahtima.

Vot nii! A mis teie äpi ideest arvate? On ju tegelikult tore selline green thinkg vahelduseks, eks?

tervislike inimeste alatud valed

Ma olen siin blogis kaaluteemasid puudutanud igast küljest, aga täna räägin ma hoopis millestki, millega ma puutusin kokku nendel hetkedel oma elus, kus ma olen mõelnud, et nii – nüüd ma olen tervislik ja toitun hästi ja olen üldse tubli. Alati tekkis ka see olukord, et aga tahaks ju ikka midagi HEAD ka kogu selle taaga juures ja siis olen ma proovinud igasuguseid erinevaid alternatiive, mida kaalujälgijatele soovitatakse.

Kas te ei ole lugenud retsepte, kuidas “need goij marjadest, kamast ja datlitest trühvlid on nii head, nagu PÄRIS KOMMID!”. Mina olen ja olen neid proovinud ka ise järele teha. Olgem ausad, nad EI OLE nagu päris kommid. Nad maitsevad nagu kama ja dattel ja külmutatud marjad.

Mitte ükski tervislik “maitseb täpselt nagu….” ei ole siiamaani minu kogemuste põhjal tõesti mitte kunagi maitsenud nii, nagu nende kalori- ja suhkrurikkad esivanemad. Aga ometi poseerivad imepeenikesed fitness-tädid internetis oma suva jurast kokku keeratud batoonidega ja pööritavad mõnust silmi, kui imeliselt head ja maitsvad on tervislikud maiustused.

A-la-tud valed! Teate, mis päriselt maitseb nagu jäätis? JÄÄTIS, mitte külmutatud proteiinipulbriläga. Teate, mis päriselt maitseb nagu kommid? KOMMID! Teate, mis maitseb päriselt nagu sai? Freaking sai ise! Pealt kuldpruun ja krõbe, seest pehme ja suussulav sai…Teate, mis päriselt maitseb nagu pitsa? Krõmpsu juustuäärega kuum pitsa, mille peal on palju juustu ja ananassi ja krevette ja oliive ja kappareid ja veelkord juustu.

Ma tegelikult praegu valetan – on üks maiustus, mis minu meelest on tervislik ja mulle päriselt ka maitses. Kuskilt looduspoest kunagi ostsin õunakompud, mis on natukene küll kommi moodi ja maitsesid väga hästi. Reaalselt ma ütleks, et ainukene asi, mis mulle nendel “PEAN KAALU LANGETAMA!” faasides sisse söödud maiuste aseainetest maitses. Okei, ma pead ei julge anda, sest mu rasedamälu on kohutav, aga praegu niimoodi hoobilt meenub küll vaid see.

Ma ei taha mõeldagi, mis siis saab, kui ma lapse ära sünnitan, sest no ilmselgelt ma sellise kerega siis edasi eksisteerida ei soovi. Aga iga asi omal ajal ja las sellest mõtleb tulevikumallu, olevikumallu laseb Kardol köögist apelsinikeeksi ja uue coca tuua. Mul tuleb nutt peale, kui ma peaksin praegu nende asemel leppima kadakajuurest keedetud cocalaadse solgi ja kaerakliidest keeksiga.

Üldse ma mäletan küll seda tunnet, et oled mega tervislik ja ei taha saasta poole silmaga nähagi ja kritiseerid hinges kõiki, kes krõpsupaki poole vaatavad ja tegelikult hinges ainukene asi, mida sa teha soovid, on haarata kilo saia ja seda nuttes teki all süüa, ise mõeldes, et no persse, las ma siis olen paks, vähemalt ma olen juba abielus!