tänased arstilkäigud ja lastejutud

Täitsa õudne on see, et kui tahaks ainult lamada ja vedeleda, siis on mingi sada miljonit asja teha. Ma ei hakka rääkimagi kõikidest blogipostitustest, mis oma järge ootavad, aga nagu reaalselt – uksest välja minek. Ma vihkan uksest väljas käimist, kodus on nii hea olla!

Täna oli mul vaja käia kahe arsti juures. Esiteks kell 11 käisime Mariga jälle Lastehaiglas tegevusterapeudi juures ja tänane oli ikka tunduvalt parem kui eilne. Noh, pole ka ime, sest täna sai Mari seal turnida ja palli mängida ja joonistada ja ringi sahmida, selle asemel, et keegi teda torkinud oleks.

Mis siis see terapeut arvas? Noh, ütleme siis nii, et tema arvas, et kui Maril ka mingisugune autismi joon on, siis tema selles suurt probleemi ei näe, sest midagi raskekujulist või elu keerulisemaks tegevat suures plaanis ta ei näe. Samas kui ta vaatas arvutist teiste ekspertide arvamusi Marist ja küsis mult igasugu küsimusi, siis lõpuks jõudis ta järeldusele, et Mari autistiks tembeldamine sai suure tõenäosusega alguse sellest, et Mari ei ole väga koostööaldis. Seega iga kord, kui me kuskil komisjonis käisime, ei soovinud Mari seal olla ja lihtsalt jonnis. Mida siis võeti kui seda, et ta on jumala kontaktivõimetu ja ei suuda täita ühtegi käsklust jne.

Tema meelest on tegelikkus hoopis nii, et jah, kõne arengu puhul on ta aeglane olnud, kuid kuna arengut on ja tuleb aina juurde, siis selle üle ta ei muretseks. Käitumis”häired” ja mittekoostöövalmisus ja jonnihood ja kõik need muud asjad ei ole teps mitte lapse arenguprobleemide taga, vaid meie, vanemate, probleem enda kehtestamisel.

Mari ei ole tõesti kunagi PIDANUD midagi tegema. Kui ei taha süüa, siis ärgu söögu. Kui ma ütlen, et pane asjad kokku ja ta minema jookseb, siis ma ei aja teda taga, et paneme ikka vms. Ma ei käsi tal pmst midagi teha, sest ma eeldan, et ta järelikult ei saa aru/ei oska. Samas elu näitab, et lasteaias oskab ta ju paljusid asju, mida ta kodus “ei oska”. Ja seal kabinetis avaldus see eriti selgelt, kuidas tal paluti asjad kokku panna ja Mari esimene reaktsioon on jonnima hakata.

Kodus teeb ta seda ka ja meie enda käitumine on sellele uhkelt kaasa aidanud. Kui ma praegu seda siia kirja panen, siis ma saan ise ka aru, et me oleme teinud nii loogilisi ja lolle vigu, et piinlik tunnistadagi, aga no ma ikkagi räägin teile ka, lihtsalt et südamele panna mitte samasse auku astuda, kuhu meie Mari lohistanud oleme.

Toon siis mõned näited. Mari tahab midagi, mina ei luba. Mari hakkab nutma, jonnima ja läheb oma kurva kapsarauanäoga Kardo juurde, kes lahendab Mari mure sellega, et hakkab teda kõdistama, taga ajama ja temaga mürama. Ühesõnaga on see andnud lapsele otsese signaali, et jonnimine ja karjumine annab tulemuseks selle, et issi mängib temaga.

Kui mina midagi ei luba ja pean rangemat häält tegema, siis kohe ronitakse mulle kaissu ja tehakse kalli ja musi. Terapeudi sõnul ei tohi halba käitumist kallistustega premeerida, vaid tuleb lihtsalt ignoreerida. Ma olen seda muidugi teinud ka, olen isegi teise tuppa läinud ja lasknud tal omaette jaurata, aga no see ei ole mitte iga kord, kuigi PEAB käituma iga kord samamoodi.

Ja mis veel kõige hullem – snäkid. Ma olen alati ise selline näksija olnud ja olen alati ka Marile midagi nosida andnud. Ala õuna, banaani, viinamarju, kuid ka mitte nii tervislikke asju, mida ma ise parasjagu söön. Siis tekibki olukord, kus süüa ei taheta, sest nagunii saab ju näksida. Näiteks eile proovis Kardo talle kaht õhtusööki anda, kuni lõpuks nosis Mari ikka galette ja oli eluga rahul. Ma ju TEAN, et see ei ole väga tervislik ja minu mõtted, et kui laps ei taha süüa, siis ei maksa ka sundida, peavad paika, aga ainult sinnamaani, et siis ei tohi ta ka midagi muud näksida saada, vaid peabki konkreetselt nälgas olema, kuni sobib teistega koos sööma hakata.

Ühesõnaga oleme me lasknud endale pähe istuda ja isegi kui ma aeg-ajalt üritan siin ennast kehtestada, siis tegelikult ei aita see, et ma kord nädalas teda midagi tegema “sunnin”. Ikka iga päev peab. Mis siis, et ma üldse ei taha see “kuri ema” olla, aga no ilmselgelt on tagumine aeg. Eks ma olen ajaga läinud lauslolluste suhtes rangemaks küll, et keelan tema mingeid tegevusi, aga nüüd peame teda sundima hakkama, et ta saaks aru, et siin ilmas kõik probleemid ei lahene nii, et jooksed nuttes minema või viskad teisele millegagi piki pead. (See loopimine on tegelikult suht lõppemas, aga aeg-ajalt veel tuleb ette).

Igatahes oli kena kuulda, et lapsel ei pruugigi midagi viga olla, hoopis meil on :D Kehvapoolse lapsevanemduse tulemus. Aga noh, eks inimene elab ja õpib, õnneks on Mari alles 3aastane, mitte 13, seega on lootust, et saame jala maha pandud. Mina olen tegelikult siin peres nagunii see “bad cop” seega on see Kardole raudselt veel raskem, kui mulle.

Ps! Ärge nüüd pliis lennake peale, et kammoon simmo, me oleme siin AMMU ÖELNUD, et lapsele on reegleid vaja ja üldse tuleb sinu lapsest vastik vägivaldne röövik, sest just täna sain ma lasteaiakasvataja iseloomustuse Marist, kus on kirjas, et otsib teiste seltsi, on väga sõbralik ja haiget ei tee, seega abiks seegi! Ja seda, et mulle ammu öeldi, et ma liiga leebe olen, seda ma tean ka… Siinkohal oleks vist sobilik laulda seda “if I could turn back time… If I could find a wayyyyy…!”.

Ma lihtsalt siiani arvasin, et ainult liiga kuri olla on paha, aga näed, liiga hea on ka paha olla.

Kui me sealt koitsa tulime, siis panin kohe oma kurja ema vaimu valmis, sundisin Mari tema mänguasjad kokku korjama (nuttis ja korjas) ja siis vaatasime koos natukene kassimultikat ja siis oligi magamaminekuaeg käes. Kui ma selle prääniku magama sain, kutsusin igaks petteks ämma unevalvesse ja läksin ise ITK’sse.

Kaalusin pikalt, et kas ma lähen 3D pilte sama Šoisi juurde või ITKsse, aga hinnavahe oli umbes 60 euri ja pilt on ju pilt, eksole. Seega valisin Dr. Szirko juurde 3D aja, mis maksis täpselt 44 euri. Eelmine nädal oli katse üks, aga siis vedeles lemps nägupidi emakas ja ei näidanud nägu. Seekord saime jaole.

Mul on muuseas võrdlusena olemas ka umbes samal ajal tehtud 3D pildid Marikesest. Minu meelest ei ole sarnased ja ei ole ka Mari 3D pilt väga tema sarnane, aga noh, proovi sa vees ligunevast inimesest jube fotogeenilist pilti teha, eksole.

Feissis juba paar inimest ütlesid, et nende meelest need 3D pildid on nii koledad, aga kuna ma enne laste saamist ei mäleta, et ma oleks kellegi 3D pilti näinud, siis nüüd ma ei oska enam kõrvaltvaataja olla, sest kuigi nad ei ole jah PARIMAD pildid, siis sellegipoolest võttis mul pisara silma ja ma kilkasin seal, et oiiii kui nunnnuuuuu, samal ajal kui Szirko vaikides silmi pööritas.

Lempsi mõõtudest nii palju, et vastab u 33 nädalale, kaalub 2 kilo ja 50 grammi ja tunneb ennast mu sees nii kenasti, et võtab lausa muige näole. Ju siis mul on emakas mugavamaks läinud, sest Mari paistab endaaegsetel piltidel palju rohkem pettunud olevat. Ju siis ta juba aimas, et siinpool emakat on tal vaid kolm aastat seda elu, kus kõik ette-taha ära tehakse. Lempsile ütleks vaid, et naera kuni saad. Kohe, kui välja kargad, hakkad mänguasju kokku koristama ja ei saa enne mingit magusat, kui supp söödud!!!

Oeh, aga vot nüüd magama, sest homme on meil kell 8 eripedagoog ja kell 10.30 lastepsühholoog, seega on jälle mingit taidlemist rohkem kui rubla eest!