Mariann Kaasik's Blog, page 235

uusi asju titale

Juba mitu kuud tagasi hakkasid mulle huvi pakkuma erinevad tooted Kiddexi firmalt, mille ma Facebookist leidsin. Nüüd sai neil ka e-pood valmis aadressil MiniM.ee. Sinna lehele soovitan kiigata kõigil, kellel beebi tulemas või olemas. Või siis neil, kellel katsikukingituseks ideed vaja  – sealt leiate kindlasti hunniku mõtteid.

Ja ka mina sain oma Lempsile mõned asjad välja valida, näitan neid teile kah!

Esiteks Nature Zoo asjad on kõik nii ägedad, et ma ei suutnudki kohe esimese hooga valikut teha. Näevad välja nagu käsitöö, eksole? Mari ajal oli mul mingi elektrooniline laulev karussell, aga seekord otsustasin natukene tagasihoidlikumat rada minna ja valisin välja sellise mustvalge nunnuduse (link). Praegu panin ta hälli külge rippuma, aga tegelikult panen ma ta hiljem voodi külge. Seda näete aga siis, kui beebinurk valmis saab. Ei mingeid kellasid ega vilesid, ainult kolm must-valget sõbrakest rippumas.

Nature Zoo sarjast on pärit ka see mureliku moega kass (link) kes nöörist tõmmates rahustavat meloodiat laskma hakkab. Pea küljes on tal krõps, seega saab teda mugavalt kinnitada voodi, hälli ja vankri külge. Kuhu iganes tarvis. Kardo ja tema praktiline pool ütles kohe, et ma veel kahetsen, et just valge kassi valisin, aga noh… Mis sa hädaga ära teed, kui nii väga meeldis. Seal on tegelikult muid loomi ka valikus. Pandad ja koerad ja jänesed ja tiigrid jne.

Kui Mari väike oli, siis ma üritasin talle elu eest sellist talle armast kaisulapikest peale suruda, aga ta ei võtnud vedu. Vaatame siis, kas see lilla heegeldatud jänes suudab uue beebi südame võita?

Naturaalsest kummist tooted olla beebidele kõige sobivamad. Just seepärast valisin talle välja ühe kalakese (mille kindlasti Mari enne okupeerib, kui see beebini jõuab) ja toreda Hevea närimispardikese, mis on käes sulgkerge ja hea päris väiksele beebile kätte anda, kes alles haarama õpib.

Ma olen vägagi lutiusku ja kui Mari ajal oli meil kasutusel enamasti Difrax, siis seekord proovin ma jällegi naturaalse kummi “võlusid”. Looduspere poest ostsin ka ühe, aga see tundub nende Hevea omadega võrreldes natukene suurem ja kobakam vastsündinud lapse näos. Isegi Kätu uudistas neid minu juures ja arvas ka, et need on vähe mugavamad lapsele, kui Looduspere lutid. Vastsündinud lapsele (0-3 kuud) leiad SIIT. Minu pakki oli kaasa pandud ka lutikett, mida ma Mariga kunagi kasutama ei harjunud, eks näis, kuidas seekord läheb.

Et kõik asjad Lempsile ei oleks, siis Marile tellisin ka sellised papud, aga kahjuks jäi 23 suurus talle selle ajaga väikseks, kui ma need kätte sain. Mis siis ikka, jääb uusi jalgu ootama see armas kiisupapu paarikene. Muidu üli armsad ja päris paksu tallaga ka. Hea kuskile sisejalanõuks.

Lõpetuseks aga kõige olulisem – hingamismonitor. Ma ei ütle, et selline asi just hädavajalik oleks, aga olen siin ennegi blogis seda maininud ja ma usun, et see annaks mulle tohutult südamerahu. Tegemist on siis masinaga, mis annab märku, kui beebi hingamine peatub või aeglustub, mis annab vanemale võimaluse last aidata, kui seda vaja olema peaks. Hirmus oleks mõelda, et lapsele läheb piim kurku või keerab ennast kuidagi näoga madratsisse või midagi muud säärast. Uuuh, ma ei mäleta üldse seda titenduse värki ja seda enam mul on süda jumala palju rohkem rahul, kui mul selline vidin nüüd olemas on. Ainuke asi, et see vajab enda alla tasapinda, mitte voodilippe, seega oleks mul vaja sebida voodi suurune vineerplaat, aga noh, sinna veel aega on ja see küll suur mure vast pole soetada kuskilt.

Allpool siis väike video ka, et mis see masin endast täpsemalt kujutab, aga kellele huvi pakub, siis leida võib toodet ikka MiniM kodukalt. 

Muuseas, ma ise vaatasin ka seal kodukal ringi ja mulle jäi silma selline asi nagu mähkmeämber. Mari ajal mul seda polnud, kas kellegi teist on? Ahjaa, kindlasti soovitan vaadata nende leiunurka, ma ei tee nalja kui ma ütlen, et seal on jube odavad hinnad! Näiteks on seal vankrimuhv vaid 10€! Mul on Mari ajast küll üks alles, aga see maksis ikka kõvasti rohkem, nii et hea pakkumine.

Nii ja nüüd oleme jõudnud selle kohani, kus ma ütlen, et mul on teile ka kingitusi, jee! See on mu lemmikkoht! Nimelt loosin  seekord välja lausa kolm auhinda:

–          Tummy Tucker must tugivöö (vastavalt võitja suurusele, saadaval on suurused XS-XL

–          NatureZoo muusikaga mänguasi Mr Tiger (link)

–          Hevea toodete komplekt Kawan Combo (link)

Selle jaoks ei tule teha mitte miskit muud, kui hakata MiniM Facebooki sõbraks SIIN ja jätta mulle kommentaariks, et millist auhinda sa endale saada sooviksid. Loosi panen lukku reedel!

lastetoa visioonist ja asjade hindadest

Mina ei tea, mida ma ilma teieta teeksin. Või noh, tean küll – ostaksin valimatult kõige kallimad asjad ja elaksin teadmatuses parimatest hindadest. No näiteks ma näitasin üleeile ON24 põrandalampi Borgillio, mis maksis seal 189€, eksole. Täpipealt samasugune lamp on muuseas ka Aatriumis olemas (link). Seal hinnaks lausa 238€! Jeesus küll onju. Ja nüüd parim osa – tänu mõnele lugejale taipasin mina vaadata Jyski, kus on täpipealt sama lamp hinnaga 59€. Kodukal on hinnaks küll 69€, aga sellise hinnaga olid mustad, valged ja hõbedased. See, mida ma tahtsin oli kõige odavam. Tegelikult ka, kuidas on see võimalik, et sama asi on kahes kohas müügil 180 eurise vahega? Absurd ju!

Seega käisimegi eile Jyskis ja tellisime ära selle sama lambi, ühe väikse riiuli koos korvidega titevoodi kõrvale ja lisaks väiksed taburetikesed öökapikesteks. Jällegi ainult tänu toredale lugejale leitud, sest ON24 lehel olid sarnased 72€ tk ja Jyskis paar senti alla 19€ tk. Hinnavahe missugune. Ok, need pole päris üks ühele, aga no minu meelest piisavalt sarnased küll, et üle 50 euri vähem maksta tüki pealt.

Muuseas, voodit vaatasime ka ja kuigi kaks inimest olid kommenteerinud, et neile tundus see kuidagi niru, siis meile kohapeal nii ei tundunud. Ja kui ongi, siis mul on usku oma kuldsete kätega kasuisale, kes raudselt seda kuidagi üles tuunida oskab, kui häda väga käes on, kuigi nagu öeldud, tundus see poes olev isend igati mõnus ja korralik. Küll aga oli mul kahju sellest, et ma mõtlesin ise, et 160cm on ju normaalne voodi laius, seda enam, et jälle üks musirullist lugeja leidis pakkumise, kus sedasama voodit veel odavamalt + madrats kauba peale müüdi. Kahjuks vedelesime me Kardoga 160 cm laiuses voodis ja selline tunne oli, et ümber küll keerata ei julge – väikseks jääb teine. Mis teha, hea eluga ära harjunud. Seega tegime tellimuse 180 cm laiusele isendile + laelambile eile õhtul ON24 lehelt jälle ära.

Nüüd on puudu veel 180 suuruses madrats. Ise olen praegu jõudnud otsapidi Textelle kodukale, kust saaks Sleepwell madratsi + vetthülgava kaitselina kokku 216 euriga. Koju toodaks kah tasuta. Sama madratsit on ON24 lehel ka, aga mingi 10€ kallimalt. Kahju, et samasugust vetthülgavat lina Mari voodi mõõtudes ei ole, sest ka Marile oleks selle porolooni asemel paremat madratsit tarvis. Tema voodi on jälle sellises imelikus mõõdus, et noh… kui keegi teab, kust saada 160×80 suuruses madratsit ja vetthülgavat kattelina, siis olen üks üüratu kõht kõrv.

Ja kuna me juba Kristiinesse ronima pidime (sest Jyskis oli viimast päeva veel see ale käimas) ja mina oma nohu ja köhaga üldse väga kaua ringi kembelda ei viitsinud, siis süüa oli koju ikka vaja ja no täitsa juhuslikult leidsin ma Prismast meie magamistuppa sobiva vaiba, roosad satiinist padjapüürid (ja uued padjad), ning vasekarva kaks pildiraami kah. Lisaks mõned roosad, mustad ja hallid küünlad. Hallid kardinad sain kah.

Nüüd ongi pmst vaja osta halli seinavärvi, natukene pronksikarva spreivärvi ja ühte valget kummutit, kuhu sisse panna mingeid sokke ja truspaare, sest meie garderoob jääb ju lastetuppa, aga mingid elementaarsed asjad võiks ju ometi ka meie magamistoas olemas olla, et ei peaks palja peega lapsi hirmutamas käima tulevikus. Seega kui kellelgi on maha ärida mingit kummutit (ei pea olema valge, mulle ju värvida meeldib) siis anna heaga teada!

Aga nüüd siis lastetoa juurde, mille kavandi Reana mulle täna ära saatis (mida ma ofkoors armastasin), aga nüüd ma ei julge midagi ära tellida, sest siis raudselt tuleb keegi ja ütleb, et aa kuule ma nägin seda ja toda hoopis odavama hinnaga siin ja seal.

Nagu näha, siis enamik nendest asjadest siit kollaažilt on H&M home osakonnast ja tõesti supernunnukad, aga ma ise hakkasin juurdlema, et ehk saaksin ma neid kuskilt veel soodsamalt? Okei, need kaks vaipa, neid vast mujalt selliseid ei leia (või leiab?) aga näiteks need säbrulised padjakatted, minu meelest ma olen nagu selliseid kuskil näinud? Proovisin Aliexpressist ka leida, aga no ei õnnestunud. Lisaks need halli ja roosaga karbikesed. Tunduks loogiline, et raudselt Alis on, aga krt, ei leidnud.

Need pehmed mänguasjad ei ole muidugi ka must have, ma pigem lootsin, et ehk leian mõne tuusa Eesti käsitöölise, kes oskab selliseid teha. Või noh, taolisi. Oskate kedagi soovitada, kes oma tööd blogis demonstreerida tahaks?

Eile kirjutas mulle üks tore lugeja ja rääkis, et tema ema teeb jube ilusaid lampe. Need on pildil näha ka, see sulepilveke vasakul ja paremal see tupsu laadne toode. Reana sõnul sobivad need Mari tuppa ideaalselt, kellel veel huvi, siis leiad nad Facebookist Good Mood lambid nime alt.

Nari suhtes mõtlesime siiski ümber ja jätame Marile ta enda voodi. Kummut on meil olemas, see on hetkel punane, aga võõpame ta siis kenasti ombre roosaks. Balhadiini tellisin Aliexpressist ja seda on ka tarvis, et leida kuskilt 12 sellist… tutikest siidipaberist, nagu pildil on. Aga neid saab vast ise ka teha. Rääkides isetegemisest, siis oleks hädasti vaja ka mõnda istumispatja, kas keegi oskaks Marile sellised teha? Kas siis hallid või roosad näiteks? Tähekeste või mummudega?

Ma muuseas kirjutasin pool sellest postitusest eile õhtul valmis, kui uni mind maha murdis. Seetõttu on tänaseks selline elu areng olnud, et ma esiteks ärkasin kell 4 öösel selle peale, et mu kurk valutas ko-hu-ta-valt ja ma köhisin nii räigelt, et ma arvasin, et ma hakkan ropsima. Kõigele lisaks kimbutasid mind kõrvetised (Rennie oli allakorrusele ununenud) pissihäda ja kinnine nina ning kipitavad silmad. Minu tuiamise peale ärkas üles Mari, kes näitas, et tal on voodisse ui-ui tulnud ja seetõttu kolis ta meie omasse üle, kus sai vähe kuivema küljealuse.

Hommikul kella kaheksaks oli Maril eripedagoogi aeg. Ma reaalselt mõtlesin, et ma raiun enda jalad maha, et ometigi oleks mul vabandus sinna mitte minna. No niiiii nadi on olla, aga pidin ennast ikka kokku võtma ja Mari sinna saama. Ja kui me juba teel tagasi olime, sõitsime me K-Rautast mööda, kus ma korraks peatuda palusin ja ostsin kiirelt meie magamistuppa hallid kardinad, halli seinavärvi ja pronksikarva spreivärvi. Siis viisin Mari lasteaeda ja nüüd istun oma diivanil ja olen reaalselt liikumisvõimetu.

Blaah, ma VIHKAN külmetushaigusi, need on nii rõvedad…

Igatahes, sain nüüd JÄLLE halada ikka kah. Ma viimasel ajal muud nagu ei teegi…Piinlik. Ma nüüd võitlen endaga edasi, et kas ma keedan endale tassi teed ja vedelen natukene, või hakkan maja koristama ja seina värvima. Valikud, valikud…Aga niikaua ootan põnevusega teie nõu!

ega ma kaua vastu pea, surm on silme ees

Püha peetrus. Nagu ma siin ükspäev halisesin, siis ma olen külma saanud ja täitsa nohune ja köhane. Eile olin veel Mariga kahekesti kodus kah ja nagu kiuste tuli õhtul selline rõve tunne sisse, et ma mõtlesin juba dramaatiselt Kardole helistada ja öelda, et ta koitsa tuleks, sest ma vist hakkan sünnitama. Ma etteruttavalt ütlen kohe ära, et ei hakanud :D

Igatahes tulid tagasi need samad hargivahevalud ja surve, mis mul ükspäev ringi jalutades tekkisid, aga sedakorda lamasin ma ju lihtsalt voodis. Ja kõhus käis selline trall, et ma tõesõna kuulsin sealt seest mingeid plõksatusi, nagu mu emakas vaikselt tasahilju rebeneks. Asjale ei aidanud kaasa see, et ma pidin kogu aeg nuuskama ja aevastama, peale mida mu kõht kivikõvaks tõmbus. Ja peale seda rabeles Lemps veel rohkem ja muudkui sirutas ennast üht ja teist pidi, nii et mul hakkas kohe väga õudne.

Mulle tegelikult ämmakas seletas küll, et seekord võin ma liigutusi palju intensiivsemalt tunda, sest kui Mari ajal oli mu emakas veel tihke ja kasutamata, siis nüüd on ta nagu vana kägardatud kilekott, mis on juba omajagu välja veninud ja mille sees on lapsel tunduvalt rohkem võimalust ennast sirutada ja liigutada. Ja kui hea meel mul ka poleks, et Lempsil ruumi on, siis ma tahaks ka elada ja kena oleks, kui mu tühja õhupalli sarnast emakat rohkem ära ei lörtsitaks, muidu pärast ei tõmbugi enam kokku ja jääb äkki kuskilt välja hängima :D

Igatahes tulid need teravad valusööstud kohe mitu-mitu korda ja ma juba hakkasin ette kujutama, kuidas ma raudselt kodus sünnitama hakkan (tänks, Berit, et ma nüüd seda täiega kardan :D) ja siis süvenes hirm, et kas 33. nädalal sündinud lapsed on rämedalt enneaegsed? Öeldakse ju, et 37. nädalast on õigeaegne, aga kuu varem sündida tundub ju väga paha, ta pole valmis ja siis peab haiglas veel küpsema ja nii, eks? Ma üritasin seda googeldada, aga jõudsin hoopis Nupsu raseduskalendrini, kus oli kirjas, et 33. nädalal tuleb pakkida haiglakott.

Mida?! Ma just alles jäin rasedaks ju? Mul on nii palju aega, enne kui ma seda õudust üle elama minema pean?! Õudne, lihtsalt õudne, mida kõike mina ja mu emakas koos peame läbi elama.

Tänaseks pole aga enam ühtegi kaebust alles (välja arvatud räme külmetus, aga see pole nii hull kui tunne, et kohe keegi su seest vagiina kaudu väljub). Ma isegi vaatasin hommikul igaks petteks teki alla, aga seal ka õnneks kedagi polnud peale Marjooša, seega on kõik ok ja mul on ikka 7 nädalat sünnituseni aega. Ainult rõve, et see seekord nii hirmutavalt minema peab.

Esimene kord oli hea oma tihke emaka võlusid nautida :D

uue magamistoa mõtted

Ma ju tean küll, kuidas need “miniremondid” välja näevad. Alles veebruaris tegin siin ühe. Ise arvasin, et noh, värvin ehk paar tundi ja valmis, lõpptulemus oli ikka see, et mingi nädal aega käis rämedam sehkendamine. Seega kui ma seekord Kardo poole jutuga pöördusin, et vahetaks meie magamistoa ja Mari toa ümber, et see on jube väike vaev, saatis ta mu üsna kiiresti kuu peale ja leidis, et seda nalja võiksime me paari aasta pärast teha.

Ma nõustusin vastumeelselt, sest tegelikult ma teadsin ise ka, et see ei ole harilik “tõstame voodid ringi ja valmis” projekt. Esiteks juba seetõttu, et Mari tuba on tunduvalt väiksem, kui meie oma ja meie hiigelvoodi ei mahuks sinna elusees ära. See ei mahtunud isegi meie teisele korrusele, ilma, et mu kasuisa oleks pidanud selle alusraami lahti keevitama ja hiljem kokku kruvima.  Juba ainuüksi selle madrats on 200×200 mõõtudes, voodi ise on natsa laiem oma suurte äärte tõttu.

See tähendaks siis seda, et voodi tuleks uuesti lahti kruvida, minema transportida (kellelegi, kes seda soovib) ja siis uus voodi osta ja siis seda oodata ja… Rääkimata sellest, et see voodiga jauramine on veel kõige väiksem osa sellest, sest uude magamistuppa tuleb ju asjad kuidagi paigutada ja sobitada ja seal seinu värvida ja mingi lahendus leida, et mis oleks kõige ilusam ja mugavam.

Ja noh, meie suur magamistuba peaks ju kuidagi Mari toaks ka digimuutuma. See muuseas on tegelikult ka üks põhjus, miks ma seda teha tahan. Ma ju ostan muudkui talle asju kokku, mida ma siis mööda maja laiali näen, või pressin tema tillukesse tuppa. No ei mahu. Meie magamistuba on 3x suurem, sinna vast suurem osa mahuks… Ma loodan. Ja ma tahaks, et need asjad mitte ainult ei mahuks, vaid oleks kaunilt sinna kuidagi sobitatud kah. Tahtmine olla muidugi taevariik.

Igatahes niimoodi ma siis rabelesin enda mõtetega, et no persse, tahaks ju toad ära vahetada, aga jamamist on liiga palju ja kes seda siis teeks ja mina ei oska ja…Ühesõnaga ma mingi nädalaks matsin selle idee maha, kuni ma lambist sattusin Disaindipity Facebooki lehele. Ma teadsin, et Reana korraldas Triinu pulmi, aga sealt lehelt vaatas mulle vastu info, et ta tegeleb sisekujundusega kah. Ja nagu te teate, siis see on mul üks nõrk külg, sest ei saa mina aru, mis kuhu käia võiks. Mõistus ei võta lihtsalt.

Igatahes mõtlesin ma talt natukene nõu küsida ja enne kui ma arugi sain, olin ma ta endale sisekujundajaks palganud ja ta juba mul ukse taga, et ülemise korruse toad üle vaadata ja mingi plaan paika panna.

Kui ma oma põnevast uudisest Kätule rääkisin, kes õhtul külla saabus, küsis ta kohe, et ahsoo, kuidas sa siis Kardo ümber veensid. Siis mulle selgus, et nojah, ma polnud talle poole sõnagagi sellest midagi rääkinud, aga no ega ta mingi ment ei ole, et iga väike asi siin majas kohe tema asi peaks ka olema, eksole… Hehe. Eks ma pärast ikka mainisin talle, ta vastas “selge”, nii et ju siis ta on harjunud, et ma igasuguseid suvalisi otsuseid pidevalt vastu võtan. Ma ei pidanud isegi pühalikult vanduma, et ta ei pea MIDAGI ise tegema, sest me mõlemad oleks teadnud, et ma talle alatult silmakoti sisse valetaksin.

Ühesõnaga tuli Reana siia, tegi pilti kõigest, mis mul on ja täna saatis ta mulle esimese ideekavandi. Esimese ja viimase, sest mulle hakkas see kohemaid meeldima ja muidugi hakkasin ma kohe ka neid asju kokku tellima. Ma juba vaimusilmas suudan endale ette kujutada seda, milline see tuba olema hakkab, aga meenutuseks teile, et milline Mari tuba muidu on, saate vaadata siit lingilt.

Muidugi see hetk, kui Reana siin käis, siis oli sealt toast üle käinud tornaado nimega Mari, sinna oli tassitud ka üks madrats, et külaline seal ööbida saaks ja see nägi välja nagu viis kodutut koera oleks seal rüselemas käinud. Ah, vahet pole, tulevadki paremad enne-pärast pildid. Aga neid ma teile praegu ei näita, näitan hoopis siis seda ideekollaaži.

Nagu te võite arvata, siis ma armastan neid värve. Mida Kardo neist arvab, seda ma jälle ei tea, sest härra läks suvapäevadele (keset sügist!) ja seega loeb ainult minu arvamus. Samas mis tal saaks ka selle vastu olla, kui meil nii ilus magamistuba olema saab, eksole.

Ma pole kunagi mõelnud sisekujundaja palkamisele, sest ma arvasin, et see on nende lõbu, kes elavad kuskil mitmemillistes häärberites, aga Reana tegi mulle pakkumise sõbrahinnaga ja ausalt ma olen juba praegu kindel, et see on seda raha väärt. Jah, ma olen kindel, et ma oleksin võinud taolistes toonides mingeid inspiratsioonipilte netist ka leida, aga need asjad siin kollaažil on nagu reaalselt välja otsitud ja mulle linkide ja hindadena saadatud, mistõttu ei pea ma neid mööda ilma taga otsima.

Muidugi ei ole ma migi rahaboss, et kõik kohe nagu naksti ära osta saan, seega pidin ma ikka natukene alternatiive otsima ja mõtlema, aga osad asjad on juba ostetud. ON24.ee kauplusest sai kokku pandud tellimus voodile (link), hallile vaibale (link) ja laevalgustile (link).

Ja kuigi kollaažil olev roosa kulla karva põrandalamp mulle väga meeldis (link), siis mu käsi ei tõuse iial lambi eest 189€ maksma. Ma ei suuda! Mul on näiteks elutoas kümne eurtsine ikea lamp ja see peaks teile juba kõik ütlema. Seega peab lootma, et Reana leiab mingi odavama alternatiivi, või siis ehk leian ma kuskilt mingi laheda lambi, mis ise spreivärviga üle võõbata. Kui keegi on kuskil mõnda head lampi näinud, siis andke teada!

Teised kaks asja, mida ma ei suutnud ostukorvi panna, olid need kaks tabureti moodi abilauakest (link). Ühe tüki hind on 72€ ja see on väike taburet, jumala eest! Kas keegi puiduga osav inimene (või kellegi mees) oskaks mulle sellised normaalse hinnaga teha? Pliisikas!?

H&M Home osakonnast tegin ka tellimuse ära. Ma arvasin esiti, et ma tellisin kõik asjad, mis listi pandud oli, aga loomulikult suutsin ma pooled asjad kahe silma vahele jätta. Olin juba uut tellimust koostamas, kui mõtlesin, et järelikult oli see säästujumala käsi, kes ei tahtnud, et ma ennast vaeseks šhoppaks ja seetõttu ei lasknud ta mul tellida kulla/pronksi tooni lillepotti, kandikut ja ehtekarpi. Olgem ausad, need ma võin ju suht suvalised osta ja jällegist ise spreivärviga möllata, tuleb raudselt odavam. Seega ma tellisin sealt ära need roosad ja hallid padjakatted, ning ühe roosa pleedi, mis Reana sõnul lausa HÄDAVAJALIK on. Minu elu on nii saksaprelinaks läinud, et siia kuuluvad ka hädavajalikud pleedid. Vot teile glamuuri.

Ühe listis oleva padjakatte jätsin ka tellimata (link). Ma ei suuda jällegi maksta 20€ padjakatte eest. Kui keegi oskaks mulle sellise kududa, siis ma oleksin jube tänulik. Ja kui keegi ei viitsi, siis lähen ostan kaltsukast mingi halli kampsuni ja teen sellest kuidagi ise padjakatte. Peaks isegi minu õmblusoskustega tehtav olema.

Seintele tulevad must-valged pildid meie perekesest ja kollaažil nähtud piltide sarnased raamitud teosed, millega lubas mind aidata Pesasisustus. Ma juba valisin mõned Mari titepildid ja meie pulmakad välja, nii et sellega on ka nagu mõneti ühel pool.

Ikeast on vaja veel tellida uued hallid kardinad (link) ja voodi alla hoiukastid ja veel mõned nipped-näpped. Hoiukastidega nii kiire pole, sest voodigagi läheb mingi kuukene. Ja ehk leian ma sarnased kardinad kuskilt Eestist kah. Äkki Hemtex või miskit sellist? On äkki keegi kuskil märganud?

Igatahes, valge kummut on mul olemas, ma toon enda NaguUuest pärit valge mähkimiskummuti meie magamistuppa ja vahetan seal selle sinise mähkimisaluse selle teise vastu, mis mul ka olemas on. Selline valge, hallide tähekestega. Ja no beebivoodi on meil juba valge ja voodikardin ka kenasti roosa, nii et sobib ideaalselt sisekujundaja visiooniga kokku.

Voodile leidis Reana sobiva voodipesu ja voodikatted Saarlanderi leheküljelt. Üks on siis selline valge (link). Ma ei taha teada, kui tihti kellegi mullased jalad ja kleepuvad käed seda laastama hakkavad, aga no ilus on ju vaadata küll, peate tunnistama. Teine voodikate on tumehall (link), see on vast mudilasekindlam. Ja voodipesu valis ta ka sellise must-valge ja ilusa.

Ühesõnaga. Sellised plaanid siis. Aga nagu ma mainisin, siis oleks mul seega kuu aja jooksul vaja lahti saada enda voodist. Ma ei kujuta ette, kas mu lugejate seas on kedagi, kellele meeldib rämedalt laiutada ja kellel oleks kodus ruumi hiigelvoodile, aga ma müüks ta hea meelega maha, et teha tasa natukene uutele asjadele kuluvast summast. Voodit näete siin postituses (link).

Voodi hinnaks oli 470€ ja pärit on ta ModernMööblist (link). Ma praegu sealt aru ei saa, et kas see on samade mõõtudega voodi, seega ma peaks seda huvi korral täpsemalt üle mõõtma. Madrats on igatahes Common lehelt pärit vedrumadrats ja hinnaks on tal 400€ (link). Ma ise selle komplekti eest hinda küsida ei oska, aga kui leidub keegi, kes tunneb, et tema kodust on selline hiigelvoodi puudu, mis on kasutusel olnud umbes aastakese, siis kirjuta mulle mariannkaasik@gmail.com ja tee mulle mingitsortigi hinnapakkumine.

Ühesõnaga, pikk jutt, ma nüüd lähen panen ühe mudilase magama. Aga te võite nii kaua kaasa rääkida, et mis te mu uuest kujutletavast magamistoast arvate :D

raju reede

Ma isegi ei mäleta neid aegu, mil mulle üldse oleks lugenud, kas on reede või suvaline teisipäev. Kodus töötamise rõõmud. Igatahes sattusin ma eile lugema kellegi staatust, et issand kui harjumatu on reedel kodus passida. Heh, kus MUJAL passida, tekkis mul hoopis küsimus.

Kui ma olin eile oma halamised ära halanud ja otsustanud ristseliti maha ära surra, tuli Kardo koju ja hakkas toimetama. Ta oli just poodi minema hakkamas, kui aia taha tuli Liis, kellel oli kaasas selline kott oma aia saaduseid, et hoia ja keela. Kartuleid, porgandeid, peete, nuikapsast, sibulat, rohelisi ube, kukeseeni ja siis neid imelikke musti kukekaid, mida vaese mehe trühvliks kutsutakse.

Mul oli plaan ennast nii palju kokku võtta, et pesen viljad ära, et Kardo neist süüa teeks, aga kuna ta terrassi koristas ja muidu usin oli, siis märkamatult olin ma hoopis ise söögi valmis teinud. Võta siis nüüd näpust. Ja muuseas alles siis, kui Kardo küsis, et kas see on nüüd siis vegantoit, siis ma mõistsin, et polnud nagu korraks mõtteski sinna midagi lihalist lisada, sest kõik oli juba nii hea ja värske ja maitsev. Vegan ta ikkagi ei olnud, sest ma kasutasin seenekastmes igasuguseid erinevaid juustusid Juustukuningatest, mis andsid mu kastmele vähe sinise värvuse. Karts ütles, et mu kaste oli nagu maailma parima maitsega okse :D

Selline raju reede siis siin majas. Kell 11 magasin juba õndsat und. Mis ise eile tegite?

soovitan head meikarit (loosin ka)

Ma olen ise selline inimene, et teen asju üsna kiiresti. Ma ei saaks isegi öelda, et ma neid asju kuidagi halvemini teeks, kui need, kes aeglasemad on. Lihtsalt inimesed on erinevad. Mõni kiirem, teine aeglasem. Miskipärast on aga nii, et ma ei suuda aeglaseid inimesi üldse kannatlikult oodata. Näiteks Kardo on elav näide inimesest, kes kogu aeg peab kuulma mu jorinat, et mida ta ometi nii kaua teeb ja miks ma nii kaua ootama pean.

Seda enam on mul hea meel näha endasuguseid inimesi, kes teevad asju kiiresti, kuid efektiivselt. Üks sellistest inimestest on Jana, kellega ma mõnda aega tagasi tutvusin. Nimelt oli mul pildistamiseks meiki vaja ja Jana aitas mu hädast välja. Tõesõna, kellel on meiki tarvis, siis Tallinnas soovitan küll Janat. Tuli mulle koju, tegi mängleva kergusega mulle meigi, muuseas täpselt sellise, nagu ma tahtsin. Nii äge!

Selline mõnus ja vaba suhtleja, kellel on jumestamises tõesõna annet. Meik siis Janalt, pildid Fotoraadilt, nagu ikka siin ilmas!

Kui Tallinnas on keegi, kellel lähiajal mingit meiki tarvis, siis olge aga lahked, võtke Janaga ühendust tema FBi lehel “Jana’s Make-up“. Kui aga praegu tema lehel LIKE klikkad ja siin kommentaaris teada annad, et hakkasid Jana meikimiselehte jälgima, siis loosin juba esmaspäeval teie kõigi vahel välja ühe tasuta meigi. Just sellise, nagu teil endal tarvis :)

appi, ma olen rase!

Ma ei ole väga tundnud survet selle raseduse ajal millegi üle vinguda, sest kuigi on mõned ebameeldivad sümptomid, siis enamuse ajast on mul väga hea olla olnud ja ma olen väga tänulik, et ma üldse rase olla saan. Ma ei jõua ära oodata, millal ma ükskord Lempsi näha saan, aga nüüd, kui homme terendab ees 33. rasedusnädal, on olukord hakanud võtma juba kriitilisemaid mõõtmeid.

Juba eile õhtust saati ei ole ma ennast kuigi hästi tundnud ja voodisse kebides oli mul tõesti surm silme ees. Ma ei saa hingata. Lihtsalt EI SAA hingata, nagu mingi suur troll istuks rinnakorvil ja suruks mu kopsud kokku. Paraku on see “troll” hoopis Lemps ja rinnal ta ka ei istu, kõigest minu sees. Aga see tunne on nii paanikat tekitav, lihtsalt nagu õhku ei mahu mulle sisse, ma hakkan hingeldama, see ajab pea ringi käima ja kõik kohad mu sisemuses tunduvad sassis olevat.

Sellele ei aidanud kaasa ka see, et ma terve eilse päeva olen tundnud imelikku surumistunnet oma vaagnale. Ma ei taha siin üldse ebasündsana kõlada, aga kui ma ringi kõndisin, siis oli mul kohati tunne, et mul kukub keegi kuskilt august välja. Kummast, selles ma kindel ei olnud, aga reaalselt mul on tunne, et ma tunnetan seda suurt ja kõva pead iga sammuga alla vajumas. Iga kord kaasneb selle “vajumisega” ka rõvedalt tuim valusööst.

Nii ma siis lamasin seal voodis, ähkides ja puhkides ja vähegi normaalset asendit otsides, et saaks sõba silmale, aga ei saa olla kuidagi. Ei saa olla selili, ei saa olla külili ja mul on selline rämeda vaala tunne, kellel on organite vahele mingi mitmekilone kott tsementi pandud, mis mind nüüd vaikselt tapab.

Lõpuks rullisin ennast tagurpidi, nii et pea oli jalutsis, jalad Kardo näos. Siis sain kuidagi silma looja lastud. Et… hommikul ärgata kuue tunni pärast ja avastada, et mul on rõve nohu ja köha. Mul on uni, ma ei saa hingata ja takkatipuks sügeleb teve mu keha niiiiii rämedalt, et ma päriselt arvan, et ma suren ära.

Tobe on niimoodi vinguda, ma tean. Aga niiiiii niru on. Nii niru :( Pildil mul nii niru olla polnud, meenutagem siis häid aegu, mitte praegust momenti, kus ma tahaks täiega magada, aga lamada ei saa ja istuda ei saa ja kodus pole midagi, mida ma süüa tahaks ja kõrvetised tahavad ninaaugust välja ronida ja Rennied on üleval ja mul on vist palavik, aga kraadiklaasi otsida ei viitsi.

Lähipäevil peaks ma ühe doulaga ka kokku saama, sest mõte sünnitusest ajab mind korraga nutma ja oksele. MA EI TAHA, aga samas ma ei jaksa enam kaua ka rase olla.

Võeh. Okei. Ma luban, et ma järgmises postituses halan vähem. Kui ma üldse elus olen.

nahktoitumine ja ilus kosmeetika

Loverte saatis mulle hiljaaegu paki, kus oli sees hunnik Korea kosmeetikat,  brändidelt Skin Food ja Etude House. Selles tootevalikus on asju maa ja ilm, millest mõnda näitan täna teilegi. Esiteks proovisin ma sellist asja, nagu musta suhkruga näomaski. Mul muidu käsi oleks kohe riisi oma järele haaranud, aga viimasel hetkel lugesin totsikult, et see on valgendav ja kuna ma kujutasin ette, et koheselt muutuks mu näotoon 5 numbrit heledamaks, siis jäi valik ikka teise kasuks. Kuigi kreemikas riiskimask kõlab mõnusalt küll, siis ma ei saa aru, mis värk on nendel aasia toodetega, et nendest pooled mingid pleegitavad peavad olema? On ikka naljakas, eks. Siinpool tahetakse pruun olla, teisel pool võimalikult valge.

Mask oli küll kooriv, aga ega ma teda väga tugvasti hõõrunud, seega sobib ka õrnale näonahale, kui just väga hulluks ei lähe oma näolekandmisega. Aga see lõhn, mmm, lõhnab nagu marmelaad ja mina oma magusaisudega tahaks tõepoolest lusika võtta ja selle pintslisse panna. Täna on nägu küll pehme, seal on vist mingid niisutavad õlid ka sees.

Ps! Pange tähele mu imearmsaid kiisukõrvakesi, mis ongi mõeldud selle jaoks, et sa maskitamise ajal oma juukseid mustaks ei teeks. Üli hea asi, sest ma kunagi ei leia peavõru üles ja siis on mu juuksed peale kreemitamist ja maskitamist alati jama täis. Igatahes selline nunnu asi, mis võib kodus ju olemas olla.

Oma paki sisse valisin ma ka kaks Etude House huulepulka, sest nende pakend oli lihtsalt nii nunnukas. Pildilt pole hästi toonidest aru saada, aga tegu on siis Blooming Lip-Talk huulepulgaga, toon RD305 ja Wish Lips-Talk pulga tooniga PK001. See esimene, punane toon on Kadil alloleval pildil peal ka. See ei tundu nii punane, sest ta pani jube õhukese kihi, mina panin roosat peale, see on selline hästi siidjas ja ülihea pigmendiga huuleläike moodi pigem. Aga ega ma endast taibanud ju pilti teha, eksole.

Ja viimasena näitaks ma ühte potsikut, mida ma isegi veel proovinud ei ole, aga ta on nii armas, et pidin ette näitama. Väike meepotsikuke, mis on tegelikult niisutav huulepalsam (link). Mulle meeldib täiega Korea kosmeetika juures see, et nad panustavad täiega armsatele pakenditele ja see tuleb neil imehästi välja. Super armas, eks?!

Kes veel miskipärast Korea kosmeetikaga kokku pole puutunud, siis ma soovitan tutvust teha, sest asjad on ilusad (hea kapi peal hoida ja kiitusi koguda, et ooo, mis ilus asjake see on?) ja teiseks jumala mõnusad ja kvaliteetsed. Ka üks minu lugeja võib rahumeeli minna Loverte lehele ja SIIT kiigata Skin Food tootevalikut. Nimelt saab üks õnnelik sealt pea saja erineva asja seast kolm tasuta endale kingituseks valida.

Seega jäta kommentaar, et mis kolm asja sinu võidupakis olema peaksid ja juba homme loosin võitja välja! Ja muuseas, Lovertel on praegu tasuta transport, seega kes tellimise peale mõelnud on, siis nüüd on õige aeg!

#staarfotograaf

Lohistasin sõbranna metsa ja tegin temast paar pilti. Siis läksime Selverisse, ostsime õhtuks head-paremat, puhastasin tekstiilipesuriga oma tugitoolid ära, koristasin maja pealt pissiloike ja nüüd kokkab Kardo õhtusööki, kuni meie vedeleme ja Mariga koos tema nälkjatega mängime. Õhtul tahaks lausa mingit õudukat vaadata, sest homme saab olema imeline päev – Kardo viib Mari lasteaeda ja ma ei pea hommikul vara tõusma! Halleluuja. Imeline päev!

Pliis tulge keegi ja laske ennast pildistada. Ma luban, et ma ei sunni tutti välgutama! Ise välgutasin muidugi hoolega, sest olles 8 kuud rase ja üüratu kõhuga on üsna raske maas roomata, ilma, et kõik soovijad mu kleidi alla ei näeks. Õnneks seal polnud kedagi, sain rahus liputada.

A kuidas muidu tänased pildid meeldivad?

mis on õnn?

Kui ma mõtlen kordadele, et millal ma olen olnud tõeliselt õnnelik, siis hakkab mu peas mingi film jooksma, kus ma olen vanaisaga raamatukogus, ning me loeme koos raamatut ja kuidas tuli aasta 2000 ja ma vanaemaga toonikuklaase kokku lõin ja kuidas ma kunagi kunsti tunnis 5+ sain imeilusa karupildi eest ja otsustasin, et minust saab kunstnik. Ja see hetk, kuidas ma olin alles pubekas ja leidsin oma esimese armastuse ja tundsin kõhus liblikaid ja me kõndisime tänaval käest kinni ja ma sain sõbrannadele rääkida, et ma nüüd “käin” kellegagi ja see keegi lausa arrr-rrrmastab mind. Ja siis siis need hetked, kus ma istusin Austraalias in the middle of nowhere, sõbra farmis, keset ööd, treilerikatusel ja unistasin imelisest tulevikust. Ja see hetk, kui ma sain teada, et ma ootan Marikest ja see hetk, kui ma mõistsin, et Kardo ei lähe minu juurest ära ja see hetk, kui Mari sündis ja mu hing oli armastust ja õnne nii täis, et voolas lausa silmadest välja. Ja kuidas Kardo Marikest kussutas ja ma mõtlesin, et milline õnn, et just tema minu lapse isa on. Ja siis see, kuidas sellest minu lapse isast sai minu abikaasa ja kuidas ma ühel hommikul ärgates esimese asjana naeratasin, sest mulle meenus, et mul on lahe töö ja lahedad kolleegid ja ma teen, mida ma armastan. Ja siis see hommik, kui ma värvisin oma elutoa seina ja muudki naeratasin salamisi, sest mina teadsin, et minu sees on lempsuke, aga keegi teine veel ei teadnud ja see tundus mulle nii imeline.

Täna lisandus sinna “filmi” veel see hetk, kui pärast uue autismitesti tulemust ütles psühhiaater, et ta ei näe Maril mingisuguseid autismitunnuseid ja et kindlasti on Marjuušaga omajagu tööd, kuid mingit vaimset põhjust, miks see ei peaks vilja kandma, ta kindlasti ei näe.

Ma ei oska seda muud moodi seletada, kui et kivi langes südamelt. Kolinaga. Sest teate, kõik need ilusad hetked, kus ma olen tundnud siirast rõõmu, nende kõrval on samasugune film jooksmas, kus ma kardan. Kus mu süda lööb tugevalt ja aeglaselt, mu seest läheb õõnsaks, mu hingamine takerdub ja mu sees on hirm.

Kui ma olin väike ja ma nägin palatis, kuidas mu vanaema on surnud ja ta silmad on teibiga kinni tõmmatud ja siis, kui ma ükskord metsa lilli korjama läksin ja arvasin, et lähen ainult otse, aga tegelikult eksisin tundideks üksinda ära. Ja siis, kui me esimese armastusega lahku läksime ja ma tundsin, et mu süda on kildudeks. Ja see hetk, kus ma istusin Austraalias hosteliterrassil, tegin suitsu ja tundsin ennast maailmas ihuüksi olevat. Ja kuidas ma istusin vanaisa matustel kuuri taga ja nutsin. Ja see hetk, kui ma ütlesin Kardole, et ma olen rase. Ja see hetk, kui ma mõistsin, et ma pean sünnitama hakkama ja sellest ei ole pääsu. Ja see kord, kui ma astusin magamistuppa ja nägin, et väike Mari oli ennast voodilt maha rullinud ja nuttis seal kapi ja voodi vahel. Ja see kord, kui mulle öeldi, et teie rasedus on peetunud. Ja see hetk, kui ma lugesin, et mu lapsel on “keskmine vaimupuue”.

See viimane oli vist kõige laastavam. Need kõik teised mured. Need hirmud ja paanika, need olid ainult minuga. Minu mure ja minu pisarad ja minu meeleheide. Aga see on ju minu laps, minu kallis laps, kellel on midagi viga ja tundub, et kohe tugevasti viga ja mina… Mina polnud tähelegi pannud?!

Ma ei imesta, et ma olin talvel omadega seal augus, kus ma olin, sest ma ei osanud sellest välja tulla. Mu paanika vajus kokku süütundega ja kahetsusega ja murega tuleviku ees ja lisame sinna siis veelkord miljon korda enesesüüdistust ja kabuhirmu. Minu laps…

Ja kui see arst täna selle lause ütles, et vaimupuudest on asi ikka väga kaugel ja et isegi mingit autismikahtlust ta ei näe, siis mul oli küll selline tunne, et ma hakkan sealsamas nutma. Ma ei taha siinkohal öelda, et krt, ma TEADSIN, et tal pole midagi viga, sest mina ei ole ju mingi ekspert ja hirmul on suured silmad. Ma hakkasin meeletult kartma, et äkki ongi siis? Mu raamaturiiul on täis autismiraamatuid ja ma lugesin erinevaid elulugusid puuetega laste vanematelt. Ma olin nagu aru kaotanud ja paanitsenud ja sellega vaikselt juba leppinud, kui põnts – pole hullu miskit! Ärge muretsege!

Oeh. Veelkord – kivi südamelt!

Miks aga nii paljud arstid autismi kahtlustasid on see, et päris tavaline see Mari ka ei ole. Kes meist oleks? Tal on mingid omad kiiksud, mis talle meeldivad ja mis ei meeldi, mis on ka raudselt paljudel. Näiteks ei meeldi talle, kui võõrad teda puudutavad. Aga noh, mulle ka ei meeldi.

Ja kui me nüüd need mõningased kiiksud paneme kokku sellega, et ta kõneareng on aeglane, ta ei oska ennast väljendada ja see tekitab temas pahameelt, siis saamegi lapse, kes kuskil komisjonis pikali viskab, kellelegi otsa ei vaata ja keeldub koostööst, sest ta ei taha, ta on pahane ja ta ei soovi seal ruumis olla.

See, et ta rääkida ei oska, on ka kodus tekitanud olukorra, kus pereliikmed teda rohkem nunnutavad ja titemaks peavad, kui ta on. See tähendab siis seda, et ta ei ole harjunud kuuletuma. Tema maailmas on asjad alati olnud nii, nagu ta seda soovib. Ja kui nüüd tuleb mingi tädi ja ütleb, et näed, pane see pusle kokku ja ta EI TAHA seda teha, siis ta viskab selle maha ja jalutab minema. Mitte, et ta ei oska, aga ta lihtsalt ei taha, sest ta pole harjunud sellega, et peab kellegi käsklusi täitma. Kuna ta rääkida ei oska, siis ongi lihtsam füüsiliselt näidata, et viskabki asja minema ja jalutab ise mujale. Point made, eksole?

Muuseas, mõni kuu tagasi üks ekspert ütles, et Maril näitab autismijooni ja vaimse taseme alaaarengut see ka, et ta ei hooli asjadest. Tal on suva, kui keegi ta asju ära võtab, või keegi ta legotorni ära lõhub. Et NORMAALNE oleks reageerida. Täna siis selgus, et kuna Mari on kasvanud sellises asjauputuses, siis tema peas ei ole võimalustki, et keegi EI annaks talle asja lõpuks tagasi, või et ta ei saaks, mida ta tahab. Seetõttu ta neist kinni ei hoiagi. Ta teab, et on veel ja kui pole, siis saab kohe, kui tahab. Mitte, et ta vaimupuudega oleks. Lihtsalt käitub nii, nagu elu talle näidanud on – kui läheb katki, saab uue, kui võetakse ära, saab midagi muud asemele võtta. Et ilma ei jää nagunii kunagi.

Lisaks kahtlustasid paljud, et tal ju peab midagi viga olema, sest esimene eluaasta oli ta ju nn musterlaps. Ei nutnud, ei jonninud, ei võõristanud. Ei olnud temaga mitte mingisugust muret ja see ka ju ei ole ometi NORMAALNE. Et siin peab mingi vaimne viga olema. Aga vot, võta näpust, on hoopis nii, et mul oligi vähenõudlik titt, kes on nüüdseks kasvanud väga nõudlikuks ja pujäänikust lapseks.

Ka psühholoog ütles, et Mari ongi vähe omamoodi ja kangekaelsem, kui paljud teised lapsed. Et ta on kuidagi kindel, et see mida TEMA tahab on õige ja selle pärast on ka nüüd jonn ja solvumine kerged tulema. Hmm… kust ta küll selle pärinud on? Ja nüüd kui me selle sasipuntra kõik lahti harutame, siis ongi meil üks kolmeaastane, kes on kõne poolest vähe aeglasema arenguga, mistõttu on teda kodus ninnu-nännutatud, mis omakorda ta keerulise iseloomu tõttu on tekitanud talle arusaama, et ükski reegel siin maailmas ei pea ilmtingimata olema täitmiseks, vaid kindlasti tuleks selle üle vähe häälekamalt “argumenteerida”. Näiteks kisa, jonni ja pahameelega. Ei mingit puuet, ei mingit autismi. Lihtsalt minu kangekaelne lapsejurakas, kelle ma oma rumalusega veel suuremaks pujäänikuks teinud olen.

Ega nüüd pole miskit. Tuleb ennast kokku võtta, panna reeglid paika ja lihtsalt edasi elada, ilma, et mul kuklas kogu aeg mingi hirm tiksuks. Nii kerge on kuidagi olla, mis siis, et raske osa on veel ees, aga vähemalt nüüd ma tean, et mu süda ei valetanud mulle :) Ja kirsiks tordil oli see hetk, kui Mari mulle märku andis, et pissida oleks tarvis ja tõepoolest minuga lastehaigla WCs pissi potti tegi. Nagu… mida ma veel elult tahta võiksin?!

*Kindlasti ei taha ma selle jutuga öelda, et ärge nüüd eksperte usaldage ja pange ainult oma südametunde järgi edasi. Kindlasti on need erinevad eksperdid kasulikud ja nende nõu on kindlasti palju väärt. Kahjuks on aga neid arvamusi nii palju, kui on eksperte, seega tuleb siiski mingil määral ka enda sisetunnet usaldada.