Mariann Kaasik's Blog, page 231

pakime haiglakotti

Mingisuguse umbmäärase käekotitäie asju olin ma ennegi “kokku pannud”, aga täna panin siis ikka selle niiöelda päris koti kokku, sest juba homme tiksub täis 37. rasedusnädal, mis tähendab seda, et kui Lemps peaks nüüd pea välja pistma, oleks tegu igati õigeaegse beebiga. Ma muidugi seda ei arva, et ta järgmisel nädalal sünnib, aga ülejärgmise kohta ma pead anda ei tihka, seega parem las see kott olla heaga koos. Mõned asjad on sealt veel ikka puudu, aga no selline elementaarne kott on nüüd koos, et midagi väga hullusti puudu jääda ka ei tohiks. Vaatab, ehk viitsime homme kuskile Ülemistesse vms ronida, siis saaks need puuduolevad asjad ka ära osta ja kotti visata. Aga mis ma siis praegu kotti ladusin? Ps! Tsekka ka kolme aasta tagust postitust, kui ma Mari oodates haiglakotti pakkisin SIIT.

Riided lempsule haiglas olemiseks ja koju toomiseks. Endale üks mõnus tudukomplekt, paar paari pesu, must top, sokid ja villasokid, sest susse ma kaasa tassida ei viitsi. Puudu on imetamisrinnakad, aga need ma proovingi lähiajal ära osta. Ma tahan neist jumala tavalisi, mis meenutavad spordikaid, ilma tugikaarteta esialgu, sest jumal teab, mis mõõtmeid mu tissid otsustavad hiljem võtta.

Lempsule ma nii palju riideid kaasa ei tassi kui Marile. Esiteks ma olen ikka üsna kindel, et ma üle 24 tunni haiglas olla ei kavatse ja äärepealt oleksin üldse kaasa pakkinud vaid Anu õmmeldud kojutoomise komplekti, aga noh praegu pakkides panin ikka igaks petteks ühe tudukombe ka kotti. Lisaks selle vasemapoolse kombe koju toomiseks. Kuigi ma just ostsin Lempsile ka 50 suuruses paksema kombe, siis meil on tegelikult turvahällil see soojakott olemas, seega peaks tal niimoodi igati soe olema. Lisaks on see valge asi ka ainukene ese, mis oli esindatud ka Mari haiglakotis :) Muidugi mummukesed on tal ajaga kuskile kadunud, aga mis seal ikka.

Kuna see sünnitus on üks rõve ja verine tegevus, siis selle tarbeks pakkisin kotti ka võrkpüksid ja suured sidemed. Lisaks Lempsule veel paar Naty mähet (ma tervet pakki ei hakka kaasa tassima) ja Bio4You poest saadud niisked salfakad. No, nii igaks juhuks. Ehk kuluvad lapsele või mulle marjaks ära.

Hügieenikott sai muidugi kõige rohkem täis, sinna mahutasin ma hambaharja, deodorandi, hambapasta, purelani testrid, huulepalsami ja igaks sajaks juhuks ka ripsmeduši ja muidugi punase huulepulga. Ma panin praegu vannitoast mingid suvalised šampooni ja palsami ka sinna kotti, aga tegelikult mõtlesin ma Minikosmeetika.ee lehelt mingi väikse komplekti tellida, et oleks vähem asju tassida. Siis on seal veel Multi Mam kompressid, mida ma olen kuulnud, et emad kiidavad.

Vot nii. Isikut tõendav dokument on mul nagunii kaasas, mingi veepudeli ostan ka teel haiglasse kuskilt bensukast kaasa, saaks veel siis need imetamisrinnakad ja väikse šampooni-palsami ka kotti, oleks vast ideaalne. Nõme on lihtsalt see teadmatus, et no kaua ma seal haiglas olema pean. Sest Mari ajal läksin ma haiglasse 10.10 kell 20.00 ja sain koju 11.10 kell 13.00, seega ei läinud mul kaasavõetud asjadest pea mitte midagi vaja. Muidugi sellele ma lootma jääda ei kavatse ja sellise “igaks elujuhtumiks” koti tassin ma ikka kaasa. Või noh, lasen Kardol tassida.

Mis arvate, on kõik vajalik olemas, või peaks veel midagi kotti pistma? 

olen ikka saksapreili küll

Nii nagu Mari oodates, olen ma ka praeguseks jõudnud sinna faasi, kus pidev uni on asendunud sellega, et õhtul ei saa sõba silmale ja hommikul ärkan kuke ja koiduga. Eile voodis pikutades vaatasin ma oma blogis ringi, et mida ma küll kolm aastat tagasi samal ajal tegin või mõtlesin ja sattusin kahe postituse peale, mis mis kergelt öeldes ahhetama ajasid. No ei mäletanudki nagu nii väga, et ma nii jube rott oleks olnud või siis olen ma ajaga veel suuremaks saksapreiliks saanud, ei tea.

Kas on üldse loogiline olla üleolev iseenda mineviku mina suhtes? Mina küll olin. Vaatasin näiteks postitust beebiasjadest, mis mul olemas oli ja kirjutatud on see punkt 3 aastat tagasi (SIIN) ja ma võin julgelt öelda, et ma ei tooks endale kuuri seismagi enamusi asju, mis ma seal uhkelt näitan.

Okei, vanker oli uus ja ilus. Enam ma muidugi sellist ei tahaks, aga noh, selle üle ei anna väga kobiseda ka. Selle sain muuseas Beebicentrist tasuta, sest ma kirjutasin toona Delfile beebiblogi ja kui ma õigesti mäletan, siis selle eest ma selle vankri ka nende käest sain. Maksma ma igatahes ei pidanud, aga kui oleks pidanud ise ostma, siis oleksin vast odavamat vaadanud. Mäletan, et see maksis siis umbes 500 euri, mis tundus ikka röögatu summa.

Kõik riided, mis kodus Mari ootasid olid kellegi vanad, koledad kaltsud, kortsus….Sada numbrit suuremad ja mõttetud räbalad. Selle asemel, et oleks võinud osta kasvõi 3-4 komplekti normaalseid asju, olin mina õnnelik mingisuguste saadud burberri mantlite ja trikoode üle, mis minu mäletamist mööda kumbki iial Marile selga ei jõudnudki.

Voodi oli mu väikevennast jäänud ja okei, see oli jumala tavaline, aga kui ma vaatan seda tuba.. mingi õudne tapeet, voodis kollane voodipehmendus, mis toaga absull ei sobi, voodi küljes mingi hiina suvakas rott voodikarussell (mida me ka vist never ei kasutanud). Uuh, miks ma üldse arvasin, et see on midagi, mida blogis uhkelt näidata :D? Vb ma oma uues uhkes toas vedeledes ei suuda ettegi kujutada, et miks ometi ma kunagi nii maitsetu pidin olema :D Krdi saksapreili, onju. Aga no näete ju ise ka erinevust.  Mida ma küll kunagi mõtlesin?!

Mari beebinurk

Lempsi beebinurgake

Vaatame edasi. Siis oli mul olemas mingi rabe rätikunäkats, kolleegilt saadud sada aastat vana lamamistool, hiljem skoorisin juurde ka kellegi kiviaegse beebikiigu ja no mõned normaalsed asjad olid ka, näiteks kvaliteetne turvahäll ja hea lutt, mida ma arvasin, et ma nagunii ei kasuta ja siis lõpuks kasutasin pea 2 aastat, hehe.

Ühesõnaga, ma arvan, et kui ma teeksin siia kõrvale praegu postituse, et mis mul lapsele olemas on, siis esiteks veniks see mingi 900 postituse pikkuseks, sest nagu te kõik teate olen ma selle rasedusega jumala ära flippinud ja valimatult Lempsile soetanud KÕIKE, mis ma vähegi arvan, et tal vaja minna võiks. Muidugi ega seegi mõistlik ei ole, aga no mis ma teha saan, nii on see läinud.

Aga no nüüd ma jäingi mõtlema, et kas ma tõesti olen kolme aastaga nii pirtsperseks läinud, et kui veel paar aastat tagasi olin ma rahul nende asjadega, mis keegi mulle kuskilt andis, et peaasi, et üldse midagi on, siis nüüd ma kirtsutan nina nagu mingi vastik saksapreili ja tunnen Marile kaasa, et temal nii ilusaid asju ei olnud, nagu Lempsikesel olema saab. Kuigi ma ju ise ka tean, et ega see titt vahet tee, kas ta on 10 eurises lamamistoolis, või 160 eurises lamamistoolis. Ok, Lempsu lamamistool pidi seljale väga hea ja mugav olema, seega ma natsa ikka loodan, et ehk mingi vahe neil asjadel on, aga üdiselt enamus asjad, ala nagu riided jne, ju ei loe beebile üldse. Mulle ka vanasti ei lugenud, mis siis ometi vahepeal juhtunud on?!

Okei, mõneti on mu majanduslik seisukord ka muutunud ja mul on hetkel võimalik rohkem asju osta, kui kolm aastat tagasi. Samas on ka mu blogi muutunud palju suuremaks, mis tähendab seda, et enamikke asju ma ju ei pea ostmagi, firmad annavad need mulle täitsa niisama. Seega ma ei ole kindel, kas ma päriselt ka maksaks 1400€ vankri eest, 200 euri hingamismonitori eest, 50€ kootud beebikarusselli eest jne. Ma miskipärast arvan, et… vaevalt.

Ja ma ei taha isegi öelda, et omg, kõik asjad peavad uued ja otse vabrikust olema ja muu enam mulle ei sobi Lempsuga, sest tegelikult on mul Lempsule ka palju ilusaid asju, mida sõbrannad ja lugejad on talle kinkinud, mis on kasutatud. Aga vahe on selles, et need on tõesti ilusad ja armsad. Koledat kraami ma ei hakka vastu võtmagi, miks ma siis Mariga üldse huvi ei tundnud, ah? Imelik lugu.

Natsa piinlikuks teeb selle asja see, et mulle praegu on ka paar sugulast kirjutanud ja pilte saatnud mingitest oma lapse räbalatest, et ala vaata kui ilus komplekt/müts/kombe vms, et ma toon sulle! Ja ma ei oska midagi vastata, sest issand jumal, ma ei taha neid nõukaaegseid asju oma lapsele selga panna. Ja isegi kui ma vastan, et ah, meil on juba olemas selles suuruses see asi, siis nad pressivad, et toovad ikka, aga et ma annaks need pärast ikka tagasi neile ja no eee.. ma ei tahaaaaaaa! Ma tahan oma ilusaid riideid Lempsule panna, mitte mingi 90date veluurdresse. (ouuu mai gaad, ma kõlan nagu viimane white girl koos oma esimeste maailma muredega #piinlik).

Ja nüüd selle ära hellitatud saksapreili hala lõpetuseks ma mainin ära, et ma olen vist samal ajal ka lõhestunud isiksus, sest enamikele asjadele siin elus ei raatsi ma ikka ülse raha kulutada, rääkimata näiteks ENDALE millegi ostmisest. Ja kui mul midagi maha kukub, siis ma söön ta ikka ära ja aeg-ajalt nuuskan soki sisse, või viskan käterätiku üle Mari kuseloigu ja magan rahumeeli selle sees edasi. Seega ma olen nagu mingi matsist saksapreili ristsugutis. Või nagu kunagi mind perekoolis ristiti – Männiku farmer-diiva :D

Ühesõnaga jõudsin ma eile järeldusele, et kui mu paremale käele on tätoveeritud “Ega sa mingi saksapreili pole” – Papa, siis mu vasak käsi nõuab vist mõne aasta pärast kahjuks täiendust tätoveeringu näol “Olen ikka küll!” – Mallukas. Minu jaoks lihtsalt müsteerium, et kuidas ma nüüd teise lapsega selline olen, tavaliselt just räägitakse, et esimese lapsega panevad emad hullu ja teisega on pohhui, mul on just vastupidi.

Kellel kaks last, kuidas pidi teil oli? 

bio4you ja venitusarmidest

Nagu ma mainisin, siis sain täna Bio4You käest pakikese, mille sisu ma just uudistama kukkusin. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, kelle jaoks biopoodide ja öopoodide kaup on lihtsalt nii lahe ja põnev. Alati kui ma mõnda satun, siis ma ostan endale midagi ka katsetamiseks koju kaasa, sest kogu selle keemia ja jama keskel, mis ma igapäevaselt tarbin, on tore vahelduseks ka puhast asja peale määrida ja sisse süüa. Eriti mõnus on muidugi uudistada kingitust ökopoest, sest see oleks nagu…ökojõulud. Minu tänases kingikotis oli siis suur mahe punase apelsini limonaad (link), puhastusvahenditest nõudepesuvahend (link) ja pesugeel (link), Marile mandariinilõhnaline vannivaht (link) ja vannivee värvimiseks pulber (link), laste kihisev vannitablett (link), mille ma raudselt täna ise ära kasutan.

Neid vannitooteid olen ma muuseas enne ka Marile ostnud, lihtsalt selle pärast, et vannikäimised natukene huvitavamad oleksid. Muidugi saab seda vahtu ka suvalise dušigeeliga teha, aga looduspoest ostetud kraam on ikka parem lapse vannivette panna, eks? Ja limonaadigi olen jõudnud ära mekkida – see maitseb nagu mittekeemiline fanta, kuid siiski magus. Kardo kiitis, et gaasi sisaldus on ka mõnusalt mahe, mitte liigselt mulle täis topitud.

Lisaks kavatsen ma täna vannis järele proovida Makadaamiaõli juuksemaski (link), purgist nuusutades tundus see igatahes väga hea lõhnaga ja kuna Mari nagunii ei ole, saan ma täna endale lubada seda pikalt vannis vedelemist ja jäätise nosimist. Ja siis oli veel pakis pakk niiskeid salfakaid, mis ma kohe heaga haiglakotti tõstan (link) ja viimaseks üks kreem, mis lubab aidata venitusarmide vastu (link).

Kuigi ma olen selle raseduse ajal jube laisk kreemitaja olnud, siis mõtlesin, et kui mulle juba selline asi proovimiseks saadeti, mis lubab ka olemasolevaid venitusarme heledamaks muuta, siis võib ju järele katsetada. Nimelt avastasin ma mõni aeg tagasi, et Mari ajal pääsesin ma küll venitusarmidest, aga see kord nii hästi ei läinud. Mul on kokku lausa 6 venitusarmi, mõlemal puusal kolm. Kui ma Kardol pilti palusin teha, siis ta arvas, et need on nii nirud venitusarmid, et pole mõtet neist juttugi teha, aga no ometi on nad olemas. Aga ärge saage valesti aru, ega ma ennast nende pärast halvasti tunne, las need triibukesed olla, aga no tahaks näha, kui ruttu need heledamaks lähevad. Huvi pärastki. Kas teil on venitusarme?

vasemal pool on natsa vähem näha, ma pidin isegi fotole täiega kontrasti lisama, et neid üldse näha oleks. päriselus on kuidagi märgatavamad. 

paremal on kolme triipu natsa paremini näha

Ma olen tegelikult kuulnud, et venitusarmid lähevad ka kreemitamata ajaga heledamaks. On nii või? Ma ei tea, igatahes kreemitasin ma täna omad sisse ja takkatipuks hõõrusin kõhugi kokku, sest viimasel ajal alakõht nii kohutavalt sügeleb, et ma ei imestaks, kui ma ühel päeval kõriauguni venitusarme täis oleks. Aga noh, mul oleks ka sellest üsna suva, sest kes see ikka mu kõhtu nii väga vaatab. Abielunaise värk. Kedagi teist mu ihu ei huvita ja Kardo vaevalt et kunagi vinguks, et oh jumal, nii rämedad venitusarmid sul siin minu laste kandmisest :D Kuigi täna kui ma teda appi hüüdsin, et ta mu armidest pilti teeks, siis ta esimene vastus oli: “Mhhh… MIKS ma pean oma rasedat naist alati aitamaaaa??” :D

Igatahes see kreem lõhnab jumala hästi ja niisutas väga korralikult nahka, nii et isegi mu igavese sügelemise leevendas natukeseks. Abiks seegi!

Ühesõnaga, mis ma siin ikka heietan pikalt, sest nagu ma mainisin, tahab Bio4You ka ühele teile kingikoti anda. Selle sees saab olema lastele pesemisvahendeid ja vannitooteid, ning emale midagi luksuslikku Naturys tootesarjast, mille laia valiku leiad SIIT. Minu meelest ise valida on ikka hea, sest siis saad täpselt sellise auhinna, nagu sul parasjagu tarvis. Olgu selleks siis silmakreem või näokreem või koorija või puhastuspiim või üdse helendav kreem pigmendilaikudele. Valik on seal lai ja kõik loomulikult öko värk! Seega kokku päris mõnus auhind, eks?

Et loosis osaleda, ei olegi sul tarvis teha mitte miskit muud, kui klikkida LIKE oma kohaliku Bio4You Facebooki lehele ja jäta siia kommentaar,  et kas oled kunagi Bio4You poe kaubaga üldse tutvust teinud ja miskit proovinud. Ehk siis Pärnu rahvas võiks sõbraks hakata Pärnu poe lehega SIIN, Rakvere rahvas Rakvere poega SIIN ja kõik ülejäänud nende üldise lehega SIIN.

Kingikoti loosin välja esmaspäeval!

magamistuba (jälle)

Sain täna kätte oma beebihälli (sest igal lapsel peab ju olema neli magamiskohta maja peale), BabyBjörni lamamistooli ja lisaks juhtus kasuisa mulle neid ära tooma, mistõttu kasutasin ma kohe juhust, et paluda teda magamistuppa lamp üles panna ja koos Kardoga see häll ka kokku panna. No ja kui nad need asjad ära tegid, siis pidin mina muidugi jälle oma magamistuba pildistama hakkama. Tõesõna andke andeks, aga ma nii armastan oma magamistuba. Sellest ajast peale, kui me oma voodi kätte saime, siis ma iga kord hakkan lausa õndusest õhkama, sest mul on tunne, et oma pehmes voodis ja satiinlinade vahel oleks ma nagu kuskil maailma hubaseimas hotellis. Ja siis veel mõelda, et oh ei, kallis sõber, see mu enda kodu – vot see on veel eriti mõnus.

Nagu ikka, valmis ta veel pole, sest lõuendid seintele saavad valmis uuel nädalal ja ma tahan mähkimislaua kohale veel ühe riiuli monteerida lasta, et see valge kast sinna peale tõsta. Seal sees ootavad Lempsi juba Naty mähkmed ja tädi Eva kingitud jojoba õli, millega ma ise aeg-ajalt kõhtu sisse hõõrun, et see päris ära ei rebeneks.

Te ju vist teate, kuhu ma tüürin, eks? Pildiiiid!

Liis ütles mulle, et piltidelt tunduvad mu kõik toad nii palju suuremad, kui nad tegelikult on. Ma ei tea, kui väiksed uberikud nad siis päriselus tunduvad, aga meelega ma mingit lisapinda piltidele püüda ei soovi, lihtsalt üritan fotodele saada võimalikult suure osa ruumist, mis mõnikord tähendab seda, et ma olen kuskile vastu seina litsutud ja tõstan käed pea kohale, et kõrgemalt pilti saada. Aga ühesõnaga astuge siis mu magamistuppa, selline näeb see välja ukse vahelt piiludes. Tõesti on see toake pisike, ei vaidle isegi vastu :)

Siiasamasse valge mähkimiskummuti peale ma riiulit vajangi. Ehk homme sean sammud Järvele ja kahman sealt mingi riiuli, siis saab selle ka ära teha ja minu “öökapp”/tabureti kuskile mujale tõsta, mis praegu mähkmekarbi koormat kandma peab. Teisel pool on Ikeast ostetud valge prügikastike.

Kasuisa poolt täna seina pandud lamp, mis koos voodiga pärineb ON24st. Väga ilus ja uhke lambikene, mille taga eelmisest magamistoast uude transporditud papa tsitaadiga. Ega ma ju tõesti mingi saksapreili ei ole. Aga selles toas on ennast raske teisiti tunda. Kui ei usu, tulge külla, lebage mu voodisse ja proovige ise mitte ennast aadlipreilina tunda. Raske on.

Enne voodi ostmist hoiatasid mõned, et see voodi on jube logu ja nigel, aga no ma ei tea, mulle tundub ta küll jumala mõnus, vastupidav, ei krigise, ei kriiksu. Seisab kenasti ja tugevalt, kangaosa on mõnusast materjalist ja no näeb ta ju ka megalahe välja, eks? Lastega on ülihea see, et sellel pole ühtegi teravat nurka, mille vastu ennast ära lüüa. Ise olen ka roppusi loopinud, kui ennast vanasti pimedas vastu voodinurka ära lõin. Need päevad on nüüd möödas!

Satiinist voodipesu ja kvaliteetne tekk on pärit üllataval kombel Jyskist. Et te teaks, siis seal ei ole vaid nigel ja odav kaup, mis kohe laiali laguneb. Seal on ka palju kvaliteetset kaupa, mille minul aitas üles leida üks Jyskis töötav tore lugeja, kes aitas mul valida tekke ja patju nii endale, kui Marile. Kuigi ma pole elusees nii kalleid voodiriideid omanud, saan ma nüüd aru, mis teised inimesed seda teevad. SEST SEE ON NII PEHME JA MÕNUS!

Beebikeskusest tuligi täna kohale see Trolli häll, mikrofiibrist madrats, voodiääris ja lisaks veel imearmas roosa-halliga BB lamamistool, nagu enne mainitud. Tooli pildil pole, sest tema koht pole nagunii magamistoas, aga pidin lihtsalt ära mainima, sest ma olin seda niiii kaua tahtnud ja nüüd on ta lempsiootel!

Ja et te ei arvaks, et ma sellist korras tuba kogu aeg nautida saan, siis pärast nende piltide tegemist läksin ma Mari tuppa, et ta voodipesud ära vahetada (mis ma tema jaoks esimest korda elus ära triikisin!!! never again!!!) ja kui ma magamistuppa tagasi astusin, vaatas mulle vastu selline pilt:

Tänks, Mari. Ega ma ju jumala eest ei tahagi, et see tuba korras oleks, oh ei! :D

muhekunsti loos

Olen saanud palju kirju teemal, et mis kiisu pilt Maril seinal on. Teate, ma olen ammu tahtnud teile seda näidata, aga siis oli pidevalt Mari tuba sassis ja siis remont ja… Eile tuli Liis külla ja kui tema ka tuppa astudes kohe esimese asjana selle pildi kohta küsis, siis ma pidin ennast kiiresti kokku võtma ja kauamõeldud postituse ära tegema. Seega tutvustan teile – Muhekunst (LINK)!

Muhekunsti teeb selline tore naine nagu Ingrid, kes ühel päeval mulle kirjutas ja pakkus võimalust Mari tuba mingi tema pildiga kaunistada. Kui te nüüd korraks vaatate ta kodukat, siis saate vast aru, kui kaua aega mul võttis selle pildi välja valimine, sest valik imeliste ja lummavate piltide vahel on lihtsalt niivõrd raske!

Kuna Liis ka seal ohhetas ja ahhetas, siis ma palusin tema kommentaari ka sellele nunnule kiisupildile: Nähes seda vahvat pilti Mari toa seinal tekkis kuidagi hästi mõnus ja lapselik tunne sisse. Hästi mahedad ja soojad värvid. Selline veits sürr aga hästi mõnus kunst. Valik on küll pisemapoolne aga selles eest ma leidsin juba viis erinevat pilti, mis võiks lastetoa värvidega sobida ja oleks niisama muhedad. Meenutab kohati Navitrollat aga emotsiooni poolest jätavad just Muhekunsti pildid kuidagi parema tunde sisse. Nagu Mari pisike kiisu tahaks maali pealt alla tulla ja vaikselt kaissu pugeda. Kindlasti üks vahvamaid ja armsamaid asju lapse toas.

Minu meelest nii nunnu oli see ka, et kui me selle saime, siis isegi Kardo, kes tavaliselt ühtegi uut asja isegi mitte ei märka, arvas, et see on väga armas ja Marile sobiv pildike. Mari ise ka vaatab seda vahel ja nendib: “Ninni!”. See tähendab vist nunnut, ma arvan, sest mina olen ka Mari sõnul mõnikord ninni.

Kas teie tahaksite enda lastetoa seinale sellist ninnit kiisut? Või rebast? Või jänest? Või dinosaurust? Või haldjat? Või lõvi? Tahaksite täitsa tasuta? No üks teist ikka saab!

Loosis osalemiseks mine vaata Muhekunsti leheküljelt tema töid (SIIT), vali välja see pilt, mis sinu hinge kõige õnnelikumaks teeks ja sinu lastetoa kõige säravamaks muudaks ja anna oma valikust kommentaariumis teada. Muhekunstnik on lausa nii muhe, et mingisugust sundlaikimist Facebookis ta teil ette võtta ei käsi, aga uued sõbrad on sellegipoolest ka sinna oodatud. Aga seda vaid juhul, kui ise seda soovite! Tema Facebooki leiate igatahes SIIT!

Soovitan osaleda kõigil, kes tahavad oma prääniku tuba lapsepärasemaks muuta, või kui kellelgi on hea väike sõbrake, kes seda kingiks soovib :)

Auhinna loosin välja juba reedel! Head loosiõnne!

kingitused andekuse kuningannalt

Mõnikord ma olen valmis appi karjuma, sest mõned inimesed on nii andekad. Ma olen tegelikult üsna kindel, et igaühest meil on mingigisugune anne, aga no mõne puhul on taevataat eriti armuline olnud. Toome võrdluseks näiteks selle, et kui minu anne on puusa liigesest välja võtta ja Kardo higistab vaid ühe kehapoolega, siis on mul samal ajal sõbranna Liis, kes ühel hetkel mõtles, et ah, proovib natsa õmmelda ja proovib siin-seal paar kooki valmis küpsetada ja jumala rahumeeli kõik, mis ta käe alt välja tuleb on puhas kuld.

See seab selle puusa liigesest välja võtmise ande nüüd üsna nirusse valgusesse, eks…Tänks, Liis!

Eile tuli ta mulle külla ja nii muuseas tõi Lempsule kingituseks kaasa beebipesa, mängujänku ja kott-tooli beebidele. Ma oleks heal juhul küsinud, et kas sul poest ka midagi vaja on ja siis näiteks paki piimaga külla tulnud, aga tema tõi veel iseküpsetatud šokolaadist hõrgutist JA jäätist kah, millega seda süüa. Haige inimene, eks?!

Selline imearmas komplekt beebipesa ja jänese näol sünnib mõndade inimeste käe alt nagu muuseas. Ma kujutan ette, et enne hakkab taevast põdrasarvi ja satiinkardinaid sadama, kui ma isegi midagi ligilähedast valmis pusserdada suudaks. Miks peab see elu nii ebaaus olema?! Miks mina selliseid asju teha ei oska?!

Ja nagu öeldud, beebile tsillimiseks väike kotttool. See on vist Liisil eriline leivanumber, sest sellised on temalt tellinud pooled sõbrad ja tuttavad oma lastele. Seetõttu on ta isegi FBi lehekülje teinud, kus tal mõned kotipildid (hehe, kotipildid…ma olen nii täiskasvanulik) üleval ka on. Biini nime alt selle leida võib Fesarist (LINK). Beebidele meeldivad kasutajate sõnul sellised kotttoolid väga, sest esiteks saab mõnusas lebos olla ja teiste tegemisi jälgida. Lisaks lähevad graanulid beebikese selja all mõnusalt soojaks ja ei jäägi muud üle, kui silm looja lasta.

Liis ütles mulle eile, et kui ta Biini lehel 1000 fänni täis saab, siis ta loosib ühe roheka kotttooli välja kah, seega kui kellelegi veel need toolid meeldivad, siis minge hakake sõbraks ja vaadake, mismoodi seda tooli võita enda beebile. Aga kui oodata ei viitsi, siis umbes 38€ euri eest saab endale sellise lihtsalt osta kah ja beebipesa eest kasseerib ta sisse umbes 50€.

Eilse Liisi külaskäigu ajal suutis Mari kõik oma raamatud laiali loopida, mistõttu võtsin ma täna enamik raamatuid lihtsalt ära ja jätsin sinna need, mis talle rohkem meeldivad. Säästan ennast koristamise rõõmudest lihtsalt ja selgus, et nii olla montessioori(?) värk kah :D

Lõpetuseks ma pean lihtsalt nii muuseas teile näitama neid kooke, mis Liis vabal ajal teeb. 

Mis anded teil muidu on? Või olete seal minu kategoorias, kus hädavaevu elus püsite ja siin maailmas millegi erilisega ei hiilga :D?

vastik ülbar olen

Mulle on mõnikord öeldud, et enne kui mind tundma õpiti, arvati, et ma olen jube ülbe. See on minu jaoks imelik, sest mu enda loogika ütleb, et ma võin siis palju ülbem tunduda, kui minuga sõbraks saada. Võõrastega olen ma enda meelest alati väga sõbralik. Aga no, kas ikka olen?

Kuna ma ei mäleta, mida ma eilegi tegin, siis ma ei oska kahjuks analüüsida enda minevikumina tegusid ja käitumist, aga vähemalt praegu olen ma jõudnud sellisesse faasi, et ma ei taha oluliselt kellegagi konflikte ja enamasti proovin ma paar korda sisse-välja hingata ja maha rahuneda. Enamuse ajast õnnestub.

Kuid on üks koht, kus ma lähen närvi rohkem kui peaks ja ma pean vist tunnistama, et seal ma olen vähe ülbe ka olnud. Mitte nagu meelega, aga ma lihtsalt ei suuuu-uu-uuda ennast talitseda. Toon teile näite eilsest: tellisin ITK juurde takso. Nähes, et ta seisab veel tõkkepuu taga, vehkisin ja lehvitasin talle, et ehk ta siis ootab seal, et ta ei peaks sisse sõitma ja selle ringi peale tegema. Taksojuht sõitis aga ikka minuni ja kui ma autosse istusin, käratas ta mulle, et miks ma talle kohe märku ei andnud, et siis ta poleks üldse tõkkepuu alt läbi sõitnud. Ma ei tea, miks ma kohe nii närvi läksin, aga ma viskasin talle vastu, et kui ma lehvitasin ja see talle märku andmine ei ole, et kas härra eelistab, et ma teinekord ennast näiteks lahtise leegiga põlema pistan, et kas see oleks talle kuidagi arusaadavam? Eks ma sain aru küll, et ilmselgelt ta ei olnud mu lehvitamist märganud ja pole ju põhjust vanale mehele nähvata, aga kas ma suutsin ennast tagasi hoida. Eiiiii.

Ja IGA kord, kui ma silmi lahti ei hoia, siis proovitakse mind sihtpunktidesse viia mega ringiga. Muidugi irooniline on see, et kui mult taksojuht küsib, et kustkaudu minna, siis see on alati siis, kui ma ei ole seal kohas enne käinud ja ma lähen insta närvi, et kumb meist nüüd taksojuht on, sina või mina? Nahui mina peaks teadma, kas otsem oleks minna mööda seda või toda teed, kui ma isegi ei tea, kus need teed on! Samas kui mult ei küsita ja vaikides kuskile sõidetakse, siis ma võin vabalt närvi minna, et mis ta raisk ringitab :D Psühh klient…Aga no ma päriselt 99% ajast sunnin ennast vait olema, aga ma füüsiliselt lausa tunnen, kuidas ma seal taksos istudes närvi lähen ja vererõhk tõuseb.

Võiks vähem taksoga sõita, säästaks raha ja närve, aga no siis ma istuks lihtsalt surmani kodus, mis ei ole ka helge väljavaade.

Täna sattusin sellise taksojuhi peale, kes haises RÄIGELT. Higi ja koni järele. Autos oli nii rõve lebra, et ma avasin akna. Selle peale hakkas taksojuht mölisema, et autos ei või akent avada, et kui mul palav, siis ta paneb konditsioneeri tööle. Ma pidin ennast nii tagasi hoidma, et mitte talle öelda, et kle ära pliis haise ja siis ma ei peakski akent lahti tegema. Aga no see tundus ka nii ebaviisakas, et ma ei hakanud talle seda ütlema. Terve tee ketrasin peas, kuidas ma talle väljudes ütlen, et ma soovitan tal siis taksotki tuulutada, aga lõpuks mul hakkas tast nii kahju. Äkki ta solvub? Veel tõpram oleks olnud ju Taxifysse hellata, et klge teil nii rõveda haisuga taksojuht. Mõtle kui kurb ta on raudselt, kui talle see edastatakse…

Aaa ja mis täna veel juhtus. Käisin Järve keskuses, mul oli vaja minna Apollosse, mul oli kiire ja Lemps surus mu põiele, nii ma siis sinna poole “kiirustades” taarusin, kui mulle seisis tee peale ette LHV tüüp, kellele ma kohe ütlesin, et kuule heaga step away, ma ei taha mitte midagi, ega mitte kedagi, mul on kiire. “Aga äkki minuti ikka leiate?” käis ta mul järel. Ma kinnitasin uuesti, et ma ei soovi mitte mingit tegemist teha ja ma ei viitsi sellel teemal ka arutada, kui ta mulle vastas: “AGA MINA TAHAN!”.

What? Mis see minu asi on, mida TEMA tahab. Persse, mul elab inimene põie otsas, ma pidin igal sammul pussu tagasi hoidma, mul oli süda paha ja nagu öeldud, KIIRE ja nüüd ma pean seisma jääma, sest mingi LHV tont TAHAB. Ei no võtku mind või vanapagan, aga ma läksin nii närvi ja ütlesin, et mind ausalt ei huvita, mida tema tahab, aga mul on tarvis poodi minna. Ta veel hõikas midagi järgi, aga ma olin siis juba õnneks Apollos sees.

Ostsin oma kraami ära ja kujutate ette nahhaalsust, ta seisis IKKA SEAL ja hüüdis: “Noh, aga nüüd saad aega rääkida v?”. Nagu jeesus küll, jäta mu hing rahule. Ma vannun, et nii haledalt kui ma suutsin, jooksin ma tast eemale ja nuuksusin, et jumala eest, ma ei tahaaaaa, palun ära paina mind, saatan!! Hea, et ma ristimärki ette ei teinud, ta oleks vist seal samas põrgusse vajunud, sest normaalne inimene ta küll olla ei saanud. Üldse need peale parseldajad ei saa olla normaalsed, sest ükski inimene ei saa suuta nii vastikult pealetükkiv olla. Ma päriselt olen Marile jätnud õhupalli ostmata, Apollosse minemata ja endale koju lilli soetamata jätnud, sest need deemonid on mul ees ja ma ei suuda neist mööduda. Nagu mingi kuradi hemmorroidid, millest lahti ei saa. Noh, seda juhul, kui hemmorroididel oleks komme uurida mu pensionisamba kohta.

Loo kokkuvõte on vist selline, et ma olen hella hingega ülbe värdjas, sest kui ma koju jõudsin, siis ma natukene muretsesin selle LHV emmi pärast, et ega ta väga hinge ei võtnud, et ma teda saatanaks kutsusin, aga noh. Mis ma teha saan. Jätku mind palun rahule!

Jällegi, ma saan aru, et inimene teeb oma tööd, aga noh… miks? MIKS MINA? Järgmine kord, kui nad mind kinni nabivad, siis ma ütlen, et kuule jah, mul on minut, sul ka? Ma olen ammu tahtnud kellelegi kurta seda, et mõnikord on mul selline tunne, nagu kellegi pea kukuks järgmise sammuga mu vagiinast välja ja huvitav, miks rasedus mind nii gaasiliseks teeb ja miks mu kõht karvane on ja lisaks kui ta seal niisama vahib, tehku jalamassaaži.

potitreenimine meie maja moodi

Kunagi ma ostsin raamatu, et laps potile kolme päevaga. Mari rebis selle esimesel päeval tükkideks. Ju ei olnud tal huvi potil käima hakata. Nüüdseks võib öelda, et mähe on tal all vaid uneajal. Ma küll proovisin kohe laksust üldse 100% mähkmevabaks saada, aga peale seda, kui meil ühel hetkel enam ühtegi kusevaba madratsit, tekki, lina ega patja ei olnud ja Mari käterätiku peal magama pidi, loobusin sellest idealismist ja mõtlesin, et kui uneajamähkmed kuivaks jäävad, siis on järelikult õige aeg. Nii kaua lähen siis seda va lihtsama vastupanu teed.

Selle potil käimisega oli nii niru see, et ma tundsin ennast nii halvasti kogu selle kriitika pärast, mis ma sain. Ma tundsingi ennast nõmeda lapsevanemana, kes lihtsalt ei viitsi oma lapsega piisavalt tegeleda, sest need müstilised “kõik teised” said oma laste treenimisega juba ammu hakkama. Muidugi ma pean tunnistama, et selles osas oli see ehk tõesti minu taga ka kinni, et kuna ma enne pidevalt eeldasin, et Mari midagi ei oska, siis ei alustanud ma selle potitrennivärgiga ka kuigi vara. Mul oli kogu aeg peas see mõte, et noh, küllap ta hakkab kohe rääkima ja siis on teda ju juba kerge potile suunata. Ning kui hakkas kõik see diagnooside ralli ja meile pakuti kõiki diagnoose alates vaimupuudest kuni aspergeri sündroomini, siis tundus mulle tõesti veel eriti raske teda potile saada.

Eks ma aeg-ajalt ikka proovisin, et ehk ta sinna peale istuda tahab, aga no mis sa ära teed, kui laps viskab ennast pulksirgeks ja keeldub potil istumast. Oh jumal, mida kõike ma siis lõpuks ära proovisin:

Ostsin laulva poti. Et Marile näidata, mismoodi sinna häda tehakse, pissisin ma selle sisse ja ilmselt konkreetselt kusesin puruks, sest vait ei jäänud see jõletis ka peale sajandat pesu ja kuivatamist. Lõpuks viskas mul see pinin kopa ette ja ma tõstsin üürgava poti terrassile vihma kätte. Mari see potil käima ei ajendanud.
Ostsin istme suurele potile ja proovisin teda sinna tõsta. Tulemuseks rabelev ja hüsteeriline laps.
Kellegi soovitusel panin ma Maril suurel potil istudes mõni aeg kraani tööle, et ehk solin aitab tal pissida. Selle peale hakkas Mari hoopis veega mängima ja üsna pea arvas ta, et WC ongi see koht, kus käiakse potil istumas ja solberdatakse veega. Pissimine jäi võrrandist välja.
Läksin tagasi väikse pissipoti juurde ja lugeja soovitusel andsin ma talle vaid siis telefoni kätte. Et no vähemalt on ehk nõus seal peal istumagi. Oligi. Aga pissima mitte. Lihtsalt istus seal, kuni suur potijälg tagumikul ja kondid haiged, ise multikaid vahtides. Potile läks muidugi hea meelega ja vehkis käega takka, et noh, telefon siia! Aga seda ta ikka ära ei ühendanud, et pott=pissimine.
Ostsin superuhke pissipoti (sellise, aga roosa) , lootuses, et kui sellel mugavam istuda oleks, tuleks äkki piss kah. Jah, jälle paar korda tuli, aga seda lihtsalt tänu sellele, et ta istus seal telefoniga NII KAUA, et häda tuli suvalt peale. Samas sinna aega jäi see ka, kui ta pissihäda tulles tõusis potilt, läks teise tuppa, pissis maha ja siis läks tagasi potile multikat vaatama. Mõnikord pissis ka poti kõrvale maha. A-ha-stus!
Lasin tal kogu aeg mähkmeta ja püksata olla, et ehk siis taipab potile istuda. Ei taibanud, aga meie astusime pidevalt pissi sisse. Lisaks vaatas Lotte, et ju siis on tuppa kusemine nüüdsest aktsepteeritav ja lisas ka aeg-ajalt paar loiku. Miks ka mitte, onju.

Siinkohal olin ma juba kindel, et mitte kunagi siin ilmas ei hakka Mari potil käima ja ma pean elulõpuni inimestele seletama, et miks mul on näiteks 34-aastane mähkmetes tütar, kes vahepeal salakavalalt vaibale pissimas käib. Lihtsalt mõistus oli täiesti otsas ja kopp oli nii ees sellest kuradima kusemajandusest. Täielik läbikukkumise tunne, ei miskit muud.

Ja siis. Kuidagi täiesti ootamatult, ma isegi ei mäleta täpselt, miks ja kuidas, aga ma otsustasin, et nojah. Kui ma olen määratud eluaeg kusiseid pükse pesema, siis so be it ja ei pannud enam Marile päeval mähet jalga. St alguses see ei olnud isegi nii järjepidev ja konkreetne, aga no ütleme 70% ajast oli ta päeval mähkmeta. Kui kuskile läksime, panin ikka igaks juhuks jalga. Siis aga mõtlesin, et see võib ka lapses segadust tekitada, et vahepeal saab püksi lasta ja siis ei saa ja…Hakkasin mähkme alla paneku asemel kaasas kandma varupükse ja alukaid.

Esimest korda oligi vist seal lastehaiglas, kus ta alles mõni päev oli päeval mähkmeta olnud ja ta ISE mulle märku andis, et soovib pissida. Ta seda veel öeda ei oska, aga ta häliseb väga kurvalt “emmmmeeee!” ja hakkab pükse sikutama endal alla poole, seega oli see märk, et ta tahab vetsu minna. Ma ei uskunud, et ta seda ka päriselt teeb, aga TEGI! Hea, et ma nutma ei hakanud!

See julgustas mind teda kodus kogu aeg mähkmeta hoidma ja enam ma neid jalga ei pannud ka. Alguses lasin tal kodus püksta olla, aga siis ma sain aru, et kui ta on püksata, siis ta ei tule mulle ütlema, et pissida tahab. Aga kui tal püksid jalas on, siis ta neisse pissida ei taha ja nõnda on suurem võimalus, et ta mulle “emmmmeee!” halama tuleb ja nõustub pissima.

Esiti oli veel nii, et noooo julgelt 90% pissist tuli maha, sest ta lihtsalt ei soovinud pissipotile istuda, kui ma seda pakkusin. Istus seal natsa, tahtis telefoni, aga ei pissnud. Siis mu ema rääkis, et tema juures tõstab ta Mari suurele potile, ilma mingite istmete ja asjateta, niisama hoiab teda seal ja Mari alati pissib. Jäin ka kodus seda proovima ja see tõesti töötab paremini. Seega nüüdseks on mul laps, kes küsimise peale “kas sa tahad pissida” vastab peaaegu alati “mkmmmm!” aga kui ma ta käe kõrval ikka WCsse viin, siis enamasti on käik edukas. Noh, eks ma muidugi viin ka siis, kui mulle tundub, et pole ammu käidud. Ja siis paar-kolm korda päevas annab siis Mari ise märku, et nüüd nagu võiks minna.

Nagu öeldud, uneaegadel on mähe veel all. Eks näis, millal nendest lahti saab, aga no ka praegune progress on tulnud kuidagi kiiresti ja rõõmustab mind tohutult! Et olukorda tulevikuMarile piinlikumaks teha, siis lisan siia ära, et seda, et potile ka häda number kahte teha võiks, ta veel aru saanud pole. Selle teeb ta iga õhtu ära siis, kui öömähe alla pannakse. Lausa nagu ootab selle viisakalt ära. Miks üks inimene eelistab potile kakamise asemel seda püksi teha, ma ei tea, sest tal endal pole ka kuigi meeldiv niimoodi olla, kohe annab märku. Aga kui enne potile tõstan ja pakun välja, et võiks nagu ehk kakada, siis raputatakse nii pettunult pead, nagu ma oleks teinud ettepaneku ta jalad amputeerida.

Ühesõnaga arengut on, aga võiks muidugi rohkem olla. Seega, kellel veel häid soovitusi ja mõtteid on, siis olen üks suur kõrv. Ja kes niisama tahab minuga koos rõõmustada, siis see on ka enam kui teretulnud, sest rõõm on siin pool sood küll suur. Siiamaani pea iga kord kui Mari potti soostub pissima, siis ma heiskan ja juubeldan, nagu ma oleks lotomiljonäriks saanud.

ükskord pakkusin Marile sotti, kui ta potile pissib. ei huvitanud teda kahjuks mu rahalised äraostmiskatsed.

Kui vanalt teie majas potitreenimine pihta hakkas ja millal laps lõpuks vedu võttis? 

minu uued saapad

Mis outfiti piltide postitaja mina enam viimasel ajal olen, eriti arvestades seda, et ma üldiselt Kristo t-särgis ja Kardo bokserites ringi lasen. Aga kuna ma sain oma Aliexpressist tellitud saapad kätte ja Triinu ja Kristo nagunii külla tulid, siis võõpasin huuled üle ja ajasin Tuubi selga. Tuub on küll üks kiiduväärt asi, sest kui su keha võtab vaalamõõtmed, võtab Tuub need koos sinu kehaga, nii et alati on MIDAGIGI selga panna. Ja kui ma juba Triinust pilte tegin, siis palusin, et ta minust ka mõned teeks. Kuna aga nii paljud mu saabaste vastu huvi tundsid, siis mõtlesin neist lausa blogipostituse teha. Vot sulle uhket saabast.

Ma feissis kemplesin, et sain viiekaga saapad, aga ma ise panin puusse, sest hakates nüüd oma tellimustest linki otsima, sain aru, et tegelikult maksin ma nende eest hoopis lausa pea 20€ (link). Ma ei saa aru, kuidas ma nii valesti mäletada sain, aga vabandan valeinfo eest. Samas kui ma alis ringi vaatasin, siis leidsin samasugused 13€ eest kah (link), nii et kes soovib, siis võtke odavamad.

Üldse see aliexpress ajab mind HAUDA! Ma just vaatasin, et ma olen sealt KAHEKSA lehekülge tellimusi teinud, jumala haud, see hakkab juba üle piiri minema, aga no ma ei saa ennast takistada. Ma tegelikult üldiselt endale ei telli sealt midagi, ainult Marile ja koju. Üldiselt. Aga nende saabastega oli nii, et nägin Liisil ilusaid ülepõlvesaapaid ja siis tahtsin ka ja nii see läks.

Mis te viimati alist tellisite? 

millal ma sünnitan?

Ma kogu aeg kuulen seda lõpurasedate hala, et ei saa kolme sekundit ka telefonile mitte vastata või Facebook chatis vaiki olla, kui juba lennatakse peale küsimusega, et issand, ega sa sünnita. Kuigi Mari sündis vaid 4 päeva enne tähtaega, siis ma ei mäleta muuseas kordagi, et keegi mind selliste küsimustega pommitanud oleks. Nüüd alustatakse õite vara, sest ükspäev oli kell 6 õhtul, ma polnud veel bloginud ja neli inimest küsis, et kas võib õnne soovida. Ei noh, õnne võib ikka soovida, aga miks, kurat? Arvate tõesti, et ma ei annaks teada, kui mul juba minek on? Hullud! Mul on vaja vagiinast inimene välja saada! Seega kuluvad mulle marjaks ära kõik head mõtted ja soovid, kui see juhtuma hakkama peaks. Seega võite kindlad olla, et salamahti kuskil põlluveerel ma poegima ei hakka ja kindlasti vähemalt mokaotsast seda kuskil teile ka ütlen. Ausalt!

Ma tegelikult tahtsin siia polli panna, et te saaksite sünnikuupäevasid ennustada, aga selgub, et ma ei oska seda enam lihtsalt teha. Mari ajal ma tegin seda ka (link), aga seda polli tulemust hetkel miskipärast näha pole. Kommentaare vaadates ei tundu ka, et mu lugejad just suuremad asjad ennustajad oleks, aga no proovida ju võib.

Mina ise olen miskipärast kindel, et kuigi esimesena pandi mulle tähtajaks 18.10 ja siis 15.10, siis kuidagi mul on nagu tunne, et see väike beebi pistab oma pea välja lausa enne Mari sünnat. Ma ei tea, miks, aga selline tunne on. Seega ma ise pakuks mingiii…5-9 oktoober vahemikku. Ma 10dat ei taha pakkuda, sest see on meie majas ju Mari poolt juba võetud.

Mina isiklikult muuseas olin hästi viisakas ja sündisin täpselt prognoositud ajal, punkt 40dal nädalal.

Seega jah,ootan kommentaaridesse teie pakkumisi, millal ma endale teise beebi saan.

Minu enda pakkumised ja arvamised selle sünnitusega on muidugi tugevalt seotud sellega, et kuna ma olen seda täpselt ühe korra enne teinud, siis tunduks loogiline, et läheks jälle samamoodi. Seega, et veed ei tule pahinal ära (Mariga tulid essa pressiga), et ma sünnitan väga kiiresti (ise julgeks pakkuda, et üle paari tunni taevaisa mind ei piina) ja et hiljemalt järgmiseks päevaks saan ma oma ideaalselt magava beebiga koju. Teine variant on muidugi see, et ma sünnitan 30 tundi mingit kuuekilost jurakat, kes mu kõik augud üheks suureks kenaks ämbriks rebendab ja kui me kunagi nädala pärast koju saame, karjub ta mulle 18 aastat jutti kõrva. Alguses niisama “ääää-ääää-ääää!” ja hiljem “Ma vihkan sind! Ma ei saa kunagi neid lahedaid asju, mis teistel on! Vastik vanamutt!!!”.

Kui mul juba jutt siin sünnitusele läks, siis ma mainin ära, et sain selle “Aktiivsünnituse” raamatu läbi loetud ja soovitan seda kõikidele rasedatele! Nii palju hingerahu ja infot sain sealt. Muidugi seal rõhutas nii 100x seda, et selili on sitt sünnitada, et ma olen hämmingus, kuidas see Mari üldse minust välja sai, aga noh, edaspidi tean siis selili olemisest hoiduda :D!

Ok, kaua ma ikka lobisen, ootan teie pakkumisi!

Pildil umbes 2 nädalane Mari oma katsikul, mille ta niimoodi maha magas, et kõik võtsid teda sülle (nagu mina pildil) ja poseerisid temaga, ilma, et tal sellest aimugi oleks olnud.