Mariann Kaasik's Blog, page 228

kui imetamine teeb haiget ja SIET

Ma olen kogu elu elanud teadmisega, et imetamine peabki hullupööra valus olema. Vähemalt alguses. Tundus tegelikult ka loogiline, sest kui inimene ikka pole harjunud, et keegi ta nibude küljes ripub, siis on alguses nagu arusaadav, et see võiks valus olla. Ka Mariga elasin selle nädal-paar valutamist üle ja hiljem muutus kogu see kammajaa juba täitsa okeiks. Seekord lootsin kah, et küllap kohe-kohe läheb valu üle, aga no ei läinud, mistõttu võtsin ma kasutusele nibukaitsmed ja lisaks hakkasin beebile lutti pakkuma, et ta niisama mu valutavate nibude küljes ei mekutaks.

Täna hommikul avastasin ma, et isegi läbi nibukaitsme oli Lende suutnud mu vasema nibu katki teha. Kuidas, seda teab ainult taevaisa, aga seda tervitatum oli see, et sain vastuse SIET lehelt leitud imetamisnõustajalt, Kristi Arendilt, kes soostus täna mulle appi tulema ja imetamisvõtte üle vaatama.

Kes siis ei tea, siis SIET on Sünni ja imetamise Eesti tugiühing, kust saab endale vaid KOLME EURI eest koju tellida nõustaja, kes sind su muredes aitab. Olgu see siis rinnale saamine, vähene piim, imetamisvõte, võõrutamine, tissistreik või jumal teab mis imetamisega seotud probleem. Muidu on see loomulikult kallim, aga praegu rahastab seda mingi projekt, seega on igaühel võimalus endale väga taskukohase hinnaga nõustaja koju kutsuda. Miks ka mitte kohe peale lapse sündi, et veenduda, et sa kohe algusest peale kõike õigesti teed, sest Kristi sõnul ei tohiks imetamine mitte kunagi valus olla ja ei olegi, kui võte algusest peale õige on.

Selgus, et minu puhul oli asi selles, et ma hoidsin istuli asendis Lendet natukene liiga madalal. Kui ta kõrgemale tõsteti (imetamispadja alla veel üks padi), siis läks asi ludinal. Passisime peale, millal ta suu pärani lahti ajas ja tõmbasin beebi rinnale. Enne ma ise kuidagi küürutasin tissiga tema kohal ja nõnda oligi tal kehvem imeda. Ahjaa, seda kõike proovisime me ilma nibuaitsmeta. Seda Kristi muuseas üldse ei soovitanud ja kui ta seletas, et tegelikult peab ju laps haarama rinda, mitte nibu, aga nibukaitse on nii pikk, et laps seda teha ei saa. Ühesõnaga sain ma paremat rinda anda täiesti valuvabalt ja vasemat vaid väikse valusööstuga alguses. Win!

Tjah, mul oli selle nibukaitsme paigal hoidmisega selline keberniit, seega tõesti juhtus tihti seda, et Lents haakis ennast sinna “otsa” ja mina lihtsalt piineldes talusin  seda, sest noh, vähemalt sööb. Eriti öösel, kus ta oma röökimisega Mari üles ajada võiks. Kannatasin ja imetasin. Nüüd näitas nõustaja mulle ka pikali imetamise võtte kätte ja ma loodan, et ma edaspidi sellega ise ka hakkama saan. Ma küll küsisin, et kas ta võiks eluks ajaks meile jääda ja mulle Lendet tissi külge panema jääda, aga ta miskipärast ei olnud nõus sisse kolima. Eks pean siis ise hakkama saama..

Ma prooviks hea meelega kohe järele, aga kus ma siis saan, kui selgus, et Kristi on ka sidumise nõustaja ja nõnda näitas ta mulle, kuidas Lendet enda kandelinaga külge siduda. Nüüd ta hängib mul küljes ja magab juba sada aastat õndsat und. Nii mugav on!

Ahjaa, luti kohta küsisin ka. Sain nii palju targemaks, et kui laps rinda võtab õigesti ja soostub ka lutti võtma, siis idee poolest pole hullu. Aga kui on probleeme piima tekkimisega või valusa imetamisega, siis nii kaua lutti pakkuda ei maksa. Mul on see värk, et kui ma selle pikali imetamise valutult käppa saan, siis minu poolest imegu seal kasvõi sada aastat. Ainuke miinus on see, et kui ma magama jään ja tissi ripakile jätan, siis ärkan ma nagu täna – üleujutatud voodist.

Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et mul on vist kümne lapse varud rindades. Näiteks kui ma “natukene pealt ära pumpan” just nii vähe, et tiss ikka veel kõva ja piima täis on, aga päris plahvatada ei ähvarda, siis saan ma mõlemast rinnast u 70 ml. Ja see on mingi max 10 minutiga ja sisse jääb veel 4-5x sama palju piima. Kust see kõik tuleb, jumala eest?! Millal see vähemaks jääma peaks? Nõustaja arvas, et kuni kuue nädalaga, selleks ajaks olen ma juba kogemata Kardo rinnapiima sisse ära uputanud. Jumal tänatud, et ma taipasin meie voodisse ka veekindla lina osta :D

Igatahes – soovitan SIET nõustajat kõigile, kes tahavad natukene targemaks saada. Ise ei pea ju kuskile minema ja kolm eurokest ikka leiad väärt nõu eest!

kas anda beebile lutti?

Kui ma üritan meenutada Mari titepõlve, siis ma ei suuda küll meelde tuletada, millal ta selle va luti suhu sai. Enne sünnitust ma küll tagusin rusikaga rinnale, et MINA küll oma lapsele lutti ei anna, sest MINA olen ju nii hea ema ja loomulikult annan ma talle ise vajaliku koguse lähedust ja tissi, et lutiga poleks mul midagi teha. Aga kui ma vaatan pilte, mis temast 12 päevasena tehti, siis on tal igatahes seal lutt suus nagu miškal. Seega ju siis mingi hetk ma sain aru, et heaks emaks olemine ei võrdu sellega, kas tal on lutt suus või mitte.

Ma olin kindel,  et kui Lende vähegi tahab, siis pakun ka talle lutti. Päris esimesel-teisel päeval ma seda ei teinud, sest ei olnud lihtsalt vaja. Ta sõi kõhu täis ja üldse tahtsin ma teda rohkem rinnal hoida, et tissid harjuksid ja et piim kiiremini kohale tuleks. Piim tuli, tissid ei harjunud ja nõnda võtsin ma kasutusele ema toodud Tomme Tippee nibukaitsmed. Ma ei tea, miks ma neid alguses pelgasin, sest endise 10/10 valu asemel oli nüüd valuaste umbes 5/10st, mis praeguseks, asendades nibukaitsmed Medela omade vastu, on jõudnud sinna punkti, et valus on ainult sekundiks, kui ta rinna haarab. Ma just mõtlesin, et peaks nüüd kaitsmeta ka proovima, aga ma veel ei julge. Äkki homme… Ja üldse ma ei saa aru, kuidas ma nendest kaitsmetest rääkima hakkasin, kui ma mõtlesin rääkida lutist.

Ühesõnaga, üleeile või mingil säärasel ajal märkasin ma seda, et Lende mitte ainult ei söö kõhtu ääreni täis, vaid jääb rinnale niisama “mekutama”. Mitte, et mul oleks midagi beebi hoidmise vastu – ühe käega saab ka asju teha, aga pagan, nibupidi kellegi suus olles läheb asi juba keerulisemaks. Eriti öösiti, jube ebamugav hakkas. Seega proovisin talle lutti anda.

Meil on neid koju kogunenud ikka väga aus ports. Siit ja sealt on neid erinevaid mulle koju sattunud, aga enamuses neist on kõik 0-6 kuud. Need on aga vastsündinule ikka tõesti liiga suured. Meenutasin, et Mari esimene lutt oli Difraxi +/- 2 kuud lutike ja kuigi ma olin kindel, et ma olen ühe säärase juba ostnud, ei suutnud ma seda oma majapidamisest leida. Seega käisime eile peale arstikontrolli Relaxmom poes, kus ma sain kõik eluks vajaliku –  need Medela nibukaitsmed, lühikese imetamispadja, difraxi luti, Aventi vastsündinute luti (igaks juhuks) bandaaži ja mingid padjakesed, mis pidada nibude paranemist soodustama.

No ütleme nii, et Lende on ikka Marisse, sest talle sobis ka just see Difraxi lutt. Ega ta seda kogu aeg ei taha, aga paar korda on sellega tuttu jäänud ja mul on vaid hea meel. Öösel on jube niru, kui mu kaks ainsat varianti on a) magada mega ebamugavalt, sest üks tahab tissi otsas olla, b) äratada Mari kohutava kriiskamisega üles. Eile juhtusid mõlemad variandid, sest Mari ärkas, tuli meie vahele ja siis oli meil VEEL ebamugavam :D Aga noh, maa tuleb täita lastega!

lutisahtel

Hunnik lutte, mis ma maja pealt leidsin. Raudselt neid on kuskil veel.

Ma muuseas olin lausa üllatunud, kui Kätu mingi hetk blogis, et tal oli kuidagi nagu häbi beebit lutiga pildile jätta. See on minu meelest natsa naeruväärne. Me tahame kõik olla parimad emad siin ilmas, aga minu meeles ei anna seda mõõta selles, kui palju sul on piima, kas sa annad rinda, kas sa annad lutti või kas kasutad korduvkasutatavaid mähkmeid. Seega kui ma tunnen, et meie elu on selle lutiga kergem ja laps ise on rõõmus ja rahul, siis mis põhimõtte pärast võitlevat märterit ma endast ikka teen, et nui neljaks ei anna. Ikka annan, kui tahab. Aga seekord proovin teda ehk natukene varem võõrutama hakata, kui Marikest.

Mul sõbrannal oli nii, et elas KUID röökiva lapsega, kes tahtis ainult tissi otsas olla. Oligi pmst lõpuks elav lutt. Ütles, et ah ma proovisin lutti, aga ta ei tahtnud. Tegelikult on lutte ju NII palju erinevaid. Erineva kuju, suuruse, materjali ja jumal teab veel mille poolest erinevaid. Näiteks neidsamu Difraxi lutte on ümara otsaga ja lõigatud otsaga. Marile ja Lentsile meeldivad ümara otsaga lutid. Samas paljukiidetud Aventi sülitas välja. Siiski on ta ka Difraxit välja sülitanud, seega ühe korra proovimisega vast aimu ei saa, et kas tahab või mitte. Mina pakkusin lutti nii, et ma nägin, et nn otsib mida imeda (aga süüa olin just andnud, seega teadsin, et kõht tühi pole) ja siis hoidsin natukene suus tal seda. Neil on ju kohe refleks muidu välja ajada lutt. Aga siis ta nagu sai aru, et kannatab imeda küll ja nii ta seda nüüd natukene kasutanud ongi.

Mina igatahes usun, et miskit paha see ei tee, aga no loomulikult on see iga ema enda valik, kas anda lapsele lutti või mitte. Ei kritiseeri ma kumbagi poolt. Kes tahab see annab, kes ei taha see ei anna.

Kas teie olete oma lastele lutti andnud? Kui jah, siis milline lutt teie beebile sobis? 

Lende Liis

Täna sai Lendekene juba 7-päevaseks ja eile käisime Õnnepalees ära ja panime mugulale nime ka ära. Nagu pealkiri reedab, siis sai selleks Lende Liis Treimann. Kuidas selline nimi talle sai? Täitsa ausalt sain ma selle oma blogi kommentaariumist! Ma rääkisin kunagi, et oleks me poja saanud, oleks ta nimeks saanud Johann Endel Treimann. Ja et jube kahju, et tütrele ei ole sellist nime, mis oleks kuidagi nagu minu vanaisa nimest tuletatud. Ja siis keegi pakkus mulle Lendet.

Alguses ei olnud mul selle nime suhtes erilist emotsiooni, aga mida aeg edasi, siis aina rohkem hakkas see mulle külge kasvama ja ühel hetkel olingi otsustanud, et nimeks saab Lende. Kardole ei jäänud see kuidagi meelde, ütles kogu aeg Lembit ja nõnda hakkasime teda Lempsuks kutsuma. Ehhee.

Siis jäin ma mõtlema, et kui Maril on kaks nime, ei saa ju Lende halvem olla ja nõnda sai Kardo valida, kas teiseks nimeks saab Loviis või Liis. Kardo valis Liisi ja see on täitsa hea valik, sest Lende on natukene selline.. omapärasem nimi, et siis selline kena, tugev ja kodumaine nimi Liis sobib sellega nii kaunilt kokku. Vähemalt meie meelest :)

Ps! Ükspäev siin keegi jättis kommentaari, et miks ma ometi AINULT beebist kirjutan ja kas Mari üldse mingit tähelepanu siin majas saab, või elab ta juba kuskil asendusperes (ok, päris NII ka ei kirjutatud, aga no sinnapoole). Lisaks oli seal karjatus “kirjuta temast midagigi, pane kasvõi ÜKS piltki!” nagu ma poleks aastaid Marikest maininud :D Ma tunnen vajadust lollile seletada, et paraku on mul natukene rohkem öelda uhiuue inimese kohta, kui tegelase kohta, kes siin kolm aastat elanud on. Mari esimesed päevad said samamoodi detailselt üles märgitud ja nii tore on praegu ka neid lugeda, seega tahan, et ka Lendel oleks selliseid mälestusi kunagi hea omada läbi minu silmade. Seega jah, andke andeks, et edaspidi võib siit natukene rohkem titejuttu leida kui Mari juttu. Ta ausalt ei ela selle pärast kuskil keldris!

Aga ega see tõesti kerge pole, et jagada ennast vastsündinud beebi ja kolmeaastase vahel, aga mulle tundub, et praegu saame kamba peale hakkama ja eile oli Mari isegi nõus titale pai tegema. Väiksed sammud, väiksed sammud :)

Ma Marist kirjutan ka, oleks juba ennegi kirjutanud, sest tal oli ju sünna, aga ma tahan selleks teha pilte, kuidas ta oma kinkidega mängib, aga iga kord, kui ma seda teha tahan, hakkab keegi nutma, või pole Mari kodus, või pean ma tissi andma, või ei viitsi Mari enam mängida ja noh, sada häda :D Ausalt varsti kirjutan ja panen siis vähemalt ÜHE PILDIGI, et näidata, et ta ausalt on ka meil veel alles ;)

Oeh, ma olen praegu nii ääreni hormoone täis, aga no mida ma jumala eest siin ilmas nii õigesti teinud olen, et mul niimoodi vedanud on mu präänikubeebi ja präänikumudilase ja ühe eriti suure präänikuga. Näete, kuhu ma langenud olen! Ma kutsun Kardot präänikuks juba :D

Ps2! Ma lisan siia vastuse ka korduvalt esitatud küsimusele, et kuidas siis beebi ka “käitub”. Ma mainisin, et tal jube kõva hääl, aga seda ta õnneks kasutab vähe. Kui nutma hakkab, siis annan süüa, vahetame mähet või saab luti suhu või natukene kiikuda või niisama kaisutada ja nutt lõppeb kohe otsa. Sööb ilusasti, kosub nagu vägilane muiste (eile oli juba kõvasti üle sünnikaalu tagasi!) ja öösiti ärkab umbes 2x. Praegu mälu järgi ütlen, et umbes kell 1 sööb ja siis kell 5 sööb. Ma eelistaks, et ta seda tihemini teeks, sest kella viieks on mul juba nagunii võimatu nende piima täis asjadustega magada :D Seega jah, jälle on mul siiani jopanud “marisugune” beebike, kes on jube leplik unekott. Aga no KUI karjub, siis hingest.

tissimajandusest

Ma mäletan, et kunagi enne Mari sündi mõtlesin, et issand jumal, kuidas ma annan beebile TISSI?! See tundus kuidagi nii imelik, sest minu maailmas olid tissid ikka selle jaoks, et need saaksid kleidi seest välja punnitada ja teisi vahtima panna, mitte titale suhu toppimiseks. Jumal tänatud, et kohe kui laps sündis, tundus tema rinnaga toitmine maailma kõige loomulikum asi.

Mida ma aga enne ei teadnud oli see, et see kõige loomulikum asi on tegelikult kohati väga raske ja keeruline. Nii palju naisi on, kes selle loomuliku tegevusega kimpus on ja tõesõna ei ole see alati mingi meelakkumine, eriti alguses. Esimene päev oli mulle selles suhtes lihtne, et oleneb täitsa beebist, kas ta saab aru, kuidas sellest kinni haarata või mitte. Kui kätte saab, siis pole see esiti isegi mitte valus, seega alguses võib tunduda, et kõik läheb lepase reega. Vähemalt mulle tundus.

Teisel päeval hakkasin ma vaikselt tundma, et nibud hakkavad valusaks tõmbuma. Pole ka ime, sest kuidas peaksidki nibud harjunud olema sellega, et keegi neid iga paari tunni tagant täiest jõust vaakumisse tõmbab. Seega lähevad nibud hellaks ja tundlikuks, lisaks võib juhtuda, et lausa katki ka, sest kuigi ämmaka sõnul on Lende imemisvõte õige, juhtub ikka vahepeal hetki, kus ta ainult otsast kinni haarab ja täie rauaga imema kukub. Piisab vaid paarist tõmbest, kui õrn ja hell nibunahk katki on ja veritsema hakkab. Õõõõh… ei tundu ahvatlev, eks? Usu mind, ei ole ka! Ja seda ei saa vast isegi kuidagi rohkem ennetada, kui kohe imetamise alustamisel alustada ka nibude niisutamisega. Mina kasutan selleks Purelani kreemi, mida ei pea enne beebile rinda andmist maha pesema. Aga nagu näha, siis päris nii imeasi see pole, et kõikidest vaevustest päästaks, küll aga leevendab see olukorda ja lisaks aitab ennetada seda, et nibu kuivab sulle imetamisrinnaka külge. Selle lahti koorimine on niiiii valus!!!!

Kui Lende oli kahepäevane, tuli mulle kerge palaviku saatel piim rinda. Küll ma juubeldasin rõõmust, sest nüüd sain ma beebikese kõhu nii täis sööta, et vaene laps aina kulistas tissi otsas, endal piimanired suunurkadest välja voolamas. Ja sõi nii kaua, kuni lihtsalt silmad kinni vajusid ja pea, kolks, küljele kukkus. Piimakooma!

Lapsele hea, mulle… mitte nii hea. Sest see õnn, et jess, mul on nii palju piima, asendus järgmise päeva hommikuks ahastusega, et APPI, mu tissid plahvatavad! Ja nüüd ma olin seisus, kus mul on kaks lapsesuurust tissi, mis iga paari tunniga nii piima täis lähevad, et konkreetselt varsti tekivad mulle tissidele venitusarmid. Ma tegin isegi pilti, et Triinule saata, sest no see on lausa ebanormaalne, kui suured saavad ühe inimesed tissid olla. Kõvad nagu kivi ja nirisevad piima. Eile näiteks imbus üks rinnapadi läbi viie minutiga, mistõttu lõpuks sain ma vaid nii Lende söödetud, et panin teise tissi alla samal ajal number üks suuruses mähkme, et mitte kõike üle ujutada.

Ka öösel pidin ma magama kahe saunalinaga – üks enda all ja teine selle jaoks, et kui laps öösel sööb, et ma teisest teda läbimärjaks ei kastaks. See on hämmastav, kustkohast see piim kõik tuleb. Ja see vaene laps ei jõua nii palju süüa, kui minul leevenduseks vaja on. Sest vahepeal on konkreetselt nii hull olukord, et ei saa isegi käsi üles tõsta – tissid plahvatavad!

Eile otsustas Lende ennast segaseks süüa ja sõi natukene paremast tissist, siis vahetas Kardo ta mähet, siis jätkas vasakuga, kakas jälle ja suundus uuesti paremale rinnale. Peale kolme söömaaega langes ta jälle piimakoomasse, nii et kui ma kolm tundi hiljem pisarsilmi teda tissiga sorkima läksin, ohkas ta ainult sügavalt ja keeras pea ära, sest ta oli ikka veel ääreni piima täis.

Ma olin hulluks minemas. Käisin sooja duši all, lasin seal tissidel natukene tühjemaks niriseda ja mingi pool tundi oli parem olla, aga varsti oli piim jälle tagasi tekkinud ja mul hakkas juba füüsiliselt nii halb, et ma olin valmis mööda seina üles ronima. Ühel hetkel mulle koitis – mul on ju rinnapump! MIDA ma piinan ennast?!

Pumbates tuleb tegelikult olla ainult ettevaatlik sellega seoses, et kindlasti ei tohi tissi tühjaks pumbata, sest muidu oled sa hiljem veel nirumas seisus, kus sul on veel TOPELT piima tissis. Aga kui ma oma Medela Swingi välja kraamisin ja kokku panin ja see vaikselt nurruma hakkas, siis ma olin ise ka nurrumise äärel. Piima lahises välja, pinge tissidest kadus ja lisaks ei imenud keegi mu katkiseid nibusid, nii et ma sain lihtsalt rahumeeli istuda ja ennast inimesena tunda.

Ega piima saa raisku lasta, seega panin selle hiljem säilituskotti ja sügavkülma. Seal säilib see lausa kuni kuus kuud, nii et raisku ta kindlasti ei lähe. Praeguseks on sinna kogunenud kolm väikest kotikest vedelat kulda. Ja ma ei kujuta ette ka, mida ma teeksin ilma rinnapumbata, see oleks nii valus ja raske. Seega kuigi ka mina kuulsin enne, et ah seda rinnapumpa pole mõtet ette soetada, iial ei tea, kas vaja läheb, siis no ma oleks vist ennast too õhtu oksa tõmmanud, kui mul poleks pumpa olnud.

Ja kui vähegi võimalik, soovitan elektrilist pumpa. Mul Mari ajal oli Innosence pump, mis oli üsna hea, aga natukene lärmakam, kui praegune Medela Swing. Nagu öeldud, see teeb sellist nurrumise häält ja on kahefaasiline. Alguses nn meelitab piima välja ja siis hakkab kõvemini pumpama. Mul pole praegu muidugi mingit meelitamist vaja. Võta aga rinnapadi eest ja lase pudelil täituda, nagu kraanist!

Pildil on siis praegu kogu minu tissimajanduse abivahendid. Mul rinnahoidja kogu aeg kraami täis. Ikka kapsast ja kompressi ja Purelani ja rinnapadi ja… Ja no kurat, paremaks ei lähe! Sõbranna ütles, et tema proovis nibukaitsmeid, et aitasid ilusti. Mul on mingid TommeeTippee omad olemas, aga pole tihanud proovida. Mõtlen kogu aeg, et natukene ehk kannatan veel, ehk läheb ise paremaks? Lisaks teine sõbranna ütles, et tema paar korda päevas pumpas ja andis pudelist, et nibu saaks natukene rohkem puhata, sest iga paari tunni tagant lahtise haava lahti imemine ei aita just paranemisele kaasa. Samas ma ei julge seda ka proovida, kuigi mul on see imeuhke Medela tissimoodi pudel olemas ja puha. Äkki rikun midagi sootuks ära?!

Ok, kaua ma lobisen, üks ärkas, ehk aitab natukene oma lihast ema hädast välja, sest mul on parem tiss just alla andmas…

tänane päevake piltides

Mul ei ole midagi öelda, aga ma näitan lihtsalt pilte tänasest päevast, loodan, et seegi sobib. Ma lihtsalt ei suuda Lendekest pildistamata jätta. Igas asendis on ta lihtsalt nii väike ja nunnu ja kiisupojukesekene, et lihtsalt pean üles pildistama. Aidake keegi! Mul tuleb muidu jälle lapse esimesest elukuust paks album, nagu Mariga oli. Lihtsalt seekord paremate piltidega :D

Valge tekike ja see roosa “pakkimistekk” on lihtsalt mõlemad nii mõnusad asjad. Valge tekk on lihtsalt pehme ja kerge ja hea beebile peale tõmmata, roosasse on teda mugav sisse pakkida. Mõlemad on pehmed nagu pilvepiir ja jeesuse sõrmeotsanahk. Mõlemad pärit esimesedsammud.ee poest.

Selle kassi meloodia lummas täna Lendet päris korralikult ja ta silmitses seda laulvat kiisukest päris pikalt. Nii kass kui jänes on mõlemad pärit MiniM.ee e-poest.

Jänkut olen ma teile enne näidanud, aga täna mõtlesin neist väikesed sõbrapildid ka teha. Paraku ei arvanud Lende sellisest lollusest suurt midagi ja ei paistnud piltidel eriti õnnelik olevat. Samas, olgem ausad, ta on enamuse ajast sellise näoga, et no püha jumal, mis ilma mina sündinud olen. Ah, küll harjub! Aga jänku on mõmmipesast pärit, kui selle facebooki otsingusse paned, siis leiad kindlasti.

Mul oli täna väga kingitusterikas päev ka, sest esiteks jõudsin ma vaevu halada, et VIST oleks kiiku ka vaja, kui kasuisa NaguUuest mulle sellise isendi tõi. Lendele tõesti meeldib seal sees õõtsuda, aga olgem ausad, talle meeldib igal pool vedeleda, sest ta on ju kogu aeg piima nii täis puugitud, et vähe pole.

Jumala ootamatult kostis täna ukselt koputus, kus üks noormees nimega Siim ütles, et tal on mulle Ülemiste keskuse poolt väike üllatus beebi sünni puhul. Selleks oli siis lillekimbuke ja kinkekaart koos hääde sõnadega. Ma olin jumala üllatunud, sest issand jumal, kes olen mina, et Ülemiste Keskus mulle lapse sünni puhul õnne soovima peaks? Kust Ülemiste keskus teab, et ma lapse sain? Maailm täis küsimusi… Aga kinkekaart kulub kindlasti marjaks ära! Aitäh!

Ja õhtupoole tuli Ave mu Yummikommide varu täiendama ja tõi minu palvel Järvelt kolm pakki ka ära. Ühes nendest peitus kingitus Lendele Mimi Disaini poolt, mis sisaldas MAAILMA kõige pehmemat kombekat (link). Ma tahaks endale ka sellist… Lisaks oli seal rebasekomplekt ja kaks sallikest. Kõik asjad 62 suuruses, seega tuleb natukene oodata.

Ühes pakis oli ka selline asi nagu TUUT, mis on tatrasisuga beebi tugipadi, et teda mugavalt küljele panna (link). Kolmandas pakis oli lambanahk, mille kohta ma olin just mõelnud, et oleks beebile vankrisse tarvis ja nagu nalja, jõudis see Jõgeva nahavabriku poolt kingitusena õigel ajal meie majja.

Nii hull ikka, et neid kingitusi aknast ja uksest sajab, mul on selline tunne, nagu inimesed oleks midagi segi ajanud ja arvanud, et mina see Eesti esimene naispresident olen, et mind niimoodi üle külvavad asjade ja kinkide ja ilusate asjadega. See on nii armas ja tore, et aitab isegi hetkeks unustada, et mu alumine korrus räbaldunud on. Ja see juba on midagi.

õhtane murdumine

Eile õhtul läks mul alakorruse olukord järsku nii valusaks, et ühel hetkel taipasin ma, et komberdan pissilt tulles nuttes vetsust välja ja seisan esikus, et valu tahab silmanägemist ära võtta ja edasiliikumine tundus lihtsalt võimatu. Kardo oli Mariga magama läinud, Lemps hakkas toas natukene tihkuma ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma tahaks, et keegi mind narkoosi alla paneks, et ma ei peaks enam selle valuga elama.

Helistasin isegi ITK’sse, et uurida, kas selline paistetus ja väljakannamatu valu on ootamatult okei, aga selgus, et 3-5 päeval võivadki hakata paranema nn makrohaavandid, mis enne ei pruukinudki häda teha, ega näha olla. Soovitas ennast mitu korda päevas pesta (milline üllatus :D) ja rõhutas, et seksuaalelu pole lubatud. Ma ausalt hakkasin naerma telefoni otsas, sest see oli sama loogiline soovitus, et kui mu käsi hääb hakklihamasinasse, et too päev pole vast mõtet sõrmikuid poodidesse proovima minna.

Mässisin paki külmutatud jõhvikaid rätikusse, istusin oma külma kuhja otsas ja andsin hambad ristis Lendele süüa. Lisaks asendasin ma enda püksid ümber seotud rätikuga, et noh mingit õhuvannilaadset toodet saada ja no praeguseks hetkeks on juba poole parem olla, kui eile õhtul. Ahjaa, ühe paratsetamooli sõin ka sisse nii eile õhtul kui täna hommikul.

Parem on ka tissidel, sest kui ma eile valust halvatud olin, siis ma sain aru, et kuigi ma alakorrusele kohest leevendust ei saa, siis paisu suhtes saan ma ennast siiski aidata. Ma duši all proovisin rindu mudida ja neid tilkuda lasta, aga see piimakogus, mis mu sisse pahises, oli ikka liiga suur. Siis ma mõtlesingi, et mida ma krt piinan ennast, kui mul on ju Medela Swing pump olemas ja natukene võin ma ju ikka pumbata, et enda enesetunnet leevendada, sest ma ei suutnud enam seda kahest otsast valu taluda. See oli tõesti hea otsus, sest sain natukene parema enesetunde ja lisaks oli ka edaspidi imetada natukene kergem, sest enne olid tissid nagu kaks kivitükki, mille külge beebi haakuda üritas. Nibud valutavad muidugi edasi, aga määrin neid Purelaniga, kasutan Multi Mom kompresse, aeg-ajalt viskan rinnahoidjasse kapsatüki ja proovin vaikselt edasi elada, sest natukene paremaks läheb vast iga imetamisega.

Nii nadi on see, et see füüsiline olukord peale beebi saamist nii niru olla võib, Mari ajal küll ei olnud selliseid jamasid. Ma tuletan meelde, et kõige selle jama juures on mul veel nohu ja köha ja ohatis kah takkaotsa, nii et jah. Ei ole see eluke mitte iga sekund meelakkumine. Aga mis siis, et ma valutan ja piinlen ja suren, siis ikka ma pean ütlema, et kle hästi läheb, kui keegi küsib, sest beebi on nii väike ja vaepeal naeratab mulle kavalalt ja võtab sõrmekesest kinni ja täna hommikul ärkasin ma nii, et ühel pool oli beebi ja teisel pool Mari, kes mind kaissu kobas ja musi tahtis. Mis siis, et kell oli viis hommikul, siis ikka oli nii armas! Ja Kardo koristas täna enne mu alla tulemist telekatoa ära ja tegi hommikusööki ja kohvi ja muidu on ju kõik väga hästi. V.a see osa, et mu keha mu ümber maha laguneb :D

Kardo läks muuseas just oma rõveda seljatumouriga kirurgi juurde ja lubas mulle pärast apteegist tuua midagi, mida inimesed hargivahele pritsida saavad, kui nende alakeha peale sünnitust surnud on. Ma loodan, et ta sõna-sõnalt oma soovi just apteekerile niimoodi edastab.

kahe lapsega

Eelmise postituse all jättis keegi mulle kommentaari, et vaene Mari tundub talle nüüd üks hüljatud ja unarusse jäetud laps, sest ta on kaks päeva lasteaias käinud, kuigi me oleme ju kõik kodus ja saaksime toredasti ühtse perena aega veeta ja uue olukorraga harjuda. Tjah, eks see oleks muidugi kõik teoorias väga kaunis, aga reaalsuses paraku mitte.

Nimelt reaalsuses on nii, et ma olen 90% ajast diivanil siruli, sest käia on üsna tulitav ja üldse komberdan ma ringi nagu mul oleks kaks puust jalga. Seega on mugavam lihtsalt vedeleda ja lasta Kardol endale asjad ette-taha ära teha. Millal mul veel selleks õigus oleks, kui mitte praegu, onju? Vahepeal pean nagunii kargu alla ajama ja näiteks vetsus käima või muud nipet-näpet tegema, aga ega see kuigi meeldiv pole. Nõnda ma siis lebasklen, annan Lendele süüa, hoian teda kaisus, tsillin arvutis, vaatan telekat ja teen kõikvõimalikke asju, mis ei nõua oluliselt liigutamist.

Kui Mari oleks kodus, siis teatavasti tahab kolmeaastane pidevalt tegelemist. Ja kuigi Kardo on kodus, siis esiteks on mul tema abi vaja, teiseks ei sobi Marile sugugi, et Kardo temaga kõiki asju teeb. Ma näen seda ka õhtuti, sest ikka tahab ta minu käest kinni võtta ja üles kutsuda ja minuga palli loopida ja just minuga koos oma asju teha ja mul on nii paha talle öelda, et emme ei saa praegu, sest ta annab titale süüa või hoiab praegu titat vms. Seega tundub mulle kuidagi parem plaan, et ma päeva ajal võtan rahulikult ja kui Mari koju tuleb, proovin Lempsi rohkem Kardole anda, et ise Mariga läbi häda midagi teha. No kasvõi raamatut vaadata või joonistada vms. Homseks plaaniks on näiteks oktoobrikuu Nunnut näitma hakata (see ajakiri, millest ma kunagi rääkisin). Aga terve päeva ma küll seda veel teha ei saa.

Ma ei tahaks päev läbi Marile muudkui ära öelda, aga no mul on tõesti valus ja ma ei saa praegu teda taga ajada ja “sile teed” teha ja kui Lempsu ikka süüa tahab, siis olen see ikkagi mina, kes sellega tegelema peab. Eile näiteks oli päris jube, kui ma Mari magama pannes kuulsin, kuidas Lendeke nutab. Selles suhtes, et esiteks on ta minu beebi ja nutab, teiseks hakkasid mu tissid ja emakas selle peale valutama. Aga ma ei tahtnud Marile ka öelda, et kuule ma nüüd kohe torman minema, sest ma tegelikult teadsin, et beebil on kõht täis ja Kardo saab mingi hetk ta ikka vakka, aga no korraks oli niru seis.

Inimesed paistsid ka muretsevat, et niimoodi Mari ei harju õega never ever ära, aga no olgem ausad, tal on jumala suva sellest beebist. Täna korraks ütles, et “ninni” on. Ja kui tita häält teeb, siis näitab näpuga ja ütleb murelikult “näe…”. Aga ta ei taha lähedale minna ja puudutada seda imelikku olevust, ei tunne isegi mitte huvi sellise tegevuse vastu. Seega on mul tunne, et kui ta nüüd päev läbi siin kodus oleks, siis tal tekiks beebi suhtes pigem vastumeelsus, et saab aina minu süles olla ja tema oleks nagu kõrvale jäetud.

Aga noh, eks ma pean tunnistama, et muidugi panid need kommentaarid korraks mind mõtlema, et äkki tõesti. Äkki tõesti ma juba eos, kolme esimese päevaga imen selles kahe lapse emaks olemises. Äkki tõesti saab Mari vähem minu tähelepanu. Siis ma mõistsin, et tuleb lihtsalt leppida, et paraku hetkel nii ongi. Ma ei saa ju olla täpselt samasugune nagu enne Lende sündi, sest ma sain ka lõpurasedana tunduvalt kabedamalt liikuda ja ma ei pidanuki ennast enne kahe vahel jagama. Nüüd pean ja üks nendest kahest on kolmepäevane vastsündinu. Tundub ainult aus, et hetkel on tema eelisjärjekorras, eks? Ega Marigi ju selle pärast üksinda keldris ei kasva, saame kamba peale kõik siin hakkama, aga praegu on need asjalood jah nii. Natukene ehk ebavõrdselt, aga loodetavasti mitte kauaks :)

Muust jutust siis nii palju, et täna sai Lende esimese vanni ja ma olin nii kade, et mina temaga seal vedeleda ei saanud. Soe vann tunduks niiiii lõõgastav. Mis seal ikka, lepin ise jalavanniga. Aga kuna ma ikka pilti ka tegin, siis otsisin välja pildi, kus 8 päevane Mari issiga vannis käis.

Selle pildiga käib kaasas selline tore stoori, et Mari sittus see õhtu vanni ja kõik see kollane, vedel ja vahune kaka settis Kardole loetud sekundite jooksul kupsikarvadesse, mille välja saamiseks pidi ta need hiljem sootuks maha ajama :D

Ikka hea issi julgustavast käest kinni hoida :)

häda riietega

Kui ma vaid suudaks normaalselt kõndida, siis ma läheks Ülemistesse ja ostaks endale kohemaid hunniku sünnitusest räsitud naise riideid. Mul on küll hunnik t-särke, aga mul pole pea üldse mingeid pluuse, mis mul kenasti imetada laseksid. Seega peaks mingid imetamispluusid või kasvõi tavalised topidki endale sebima ja kiiiiiremas korras, sest eile saabus sõber piimapais ja ma olen nagu paha hais Lende kallal ja anun teda, et kuule ärka üles ja rüüpa vähe pealt ära.

Aga mida ma tahtsin kiita, on ühed püksid. Teate ju, et ma olen jube külmavares, eks? Mõni aeg tagasi saatis mulle väikse paki tore neiu, kellel FBis grupp Liisegri riided (link). Pakis olid mõned tavalised retuusilaadsed püksid Marile ja ühed retukad mulle ning need on praeguseks ideaalsed. Saate aru, need on seest pehme pruuni karvaga ja nii mõnusalt soojad. Need ei pressi mu hellale kõhule, hoiavad mind hellalt oma karvase voodri vahel ja lisaks on nii toreda mustriga. Seega kiidan ja loodan, et sealt veel sääraseid saab, praegu ma igatahes kodukalt leida ei suutnud :(

Marikene oma retukatega mõni nädal tagasi. Pakis olid samasugused helesinised kah.

Ma oleksin võinud teha kenad pildid, kus ma seisan ja näitan püksi kah, aga no kuidas ma siis saan, kui mul on nii nunnu mugulake, keda kaisutada. Istudes on seda hulka lihtsam teha, aga noh, eks saate aimu ja näete nii ehk naa, et püksid on tuusad, eks.

Igatahes, kõik inimesed kes FBis hakkavad laikima Liisegri riided lehte, nende vahel loosin ma välja 20€ ostukrediiti :) Loos lõppeb juba homme õhtal, seega tuleb olla nobe nagu … keegi, kes on väga nobe. Hiir? Kass? Jaaguar? Issand ma ei tea!

minu teine kord ja Mari sünna

Kolm aastat tagasi kirjutasin oma esimest korrast (siin), aga nüüd on minu teine kord emaks saada ja päris üks ühele see beebindus paraku ei ole, kuigi sünnitus umbes sinna rada läks. Maril ei olnud üldse komme väga nutta, ta pigem natukene tihkus, sõi ära ja magas edasi. Lende seevastu esimesel ebameeldivustunde tekkimisel kukub täiest jõust kisama, mis käib luust ja lihast läbi. Mida ta tahab? Tissi tahab. Ja magada tahab ka, aga enamasti samal ajal tissi imedes või niisama ennast tissi vastu pressides.

Eile öösel magas ta kella kolmest-kuueni, seega oleks vast patt nuriseda, aga seda nalja, nagu Mariga, seda ei ole. Mari ju lihtsalt sõi ja magas, umbes 2-3 tunniste vahedega. Lende magab küll vahepeal paar tunnikest, aga ikkagi valdava enamuse ajast tahab ta mu küljes olla. Seega ma mõtlesin, et kui mu tissid valutamise ära lõpetavad, siis proovin oma kotti ja lina, ehk talle meeldib mu küljes rippuda. Õnneks Kardo sobib ka, aga mul on aina enam tunne, et kiik on hädavajalik. Vaatan, ehk õnnestub täna kiirelt kuskilt soetada.

Praegu vedelevad nad siin niimoodi.

Täna öösel oli vahepeal küll selline tunne, et issver-sussver. Ühes toas tihkus Mari, siis hakkas Lende konkreetselt läbilõikavalt kraaksuma, meie mõlemad Kardoga olime sellised poolloojas ja tegutsesime nagu masinad. Kardo oli tegelikult sada korda väsinum kui mina, sest üllataval kombel äratab üks korralik tissivalu imetamise ajal inimese päris kenasti üles. Reaalselt on mul iga imetamise ajal tunne, et keegi lõikab väikse žiletiga õhukese viilu mu nibust maha. Kardo ütles, et ma ei teinud sünnitusel ka selliseid valuhäälitsusi, kui praegu imetamise ajal. See on üsna ebameeldiv, aga sama teema oli Mari ajal ka. Lihtsalt piima veel ei ole, aga kohemaid kui ta tuleb, kavatsen ma Lendekese nii kõriauguni täis sööta, et ta õndsamat und magada tahaks. Mitte nagu täna öösel, mil ta sõi kell 1, 2, 3, 5, 6 :D Ja oleks, et ärkaks siis niisama ja kenasti koputaks õlale, et vabandage emake, süüa tahaks. Oh ei, ta teeb silmakese pilukile ja kukub kriiskama. Ja siis iga kord mu hing karjub “eiiiiiiiii!!!”, sest ma tean, et ma pean oma maailma kõige valusama tissi talle imeda andma.

Ma kohe üldse ei mäleta, millal see valu kaob? Nädalaga? Oli ehk midagi sellist? Sest praegu liigun ma kodus ringi oma lodeva palja kõhuga ja valutavate paljaste tissidega, mistõttu pole veel lootust näha pilti minust Lendega – ma ei ole praegu kuigi fotogeeniline. Pigem üks häda ajab teist taga: köha, nohu, nina alla tuli ohatis, tissid valuvad, alakeha valutab, emakas valutab, kõht valutab. Nagu öeldakse – paha siga, mitu viga. Ma vist olen eriti paha siga olnud :D Vähemalt on mul beebi!

Aga täna on ju Mari sünna ka! Tema kolmas kord! Meil oli suur plaan teda äratada ja üllatada õhupallide ja kingitustega, aga tegelikult hakkas kuue paiku Lendeke kraaksuma, Mari tuli segaduses moega meie tuppa vaatama, et mis jama me siin korraldame ja üllatus läks vähe nihu. Te oleks pidanud Mari nägu nägema, kui ta magamistuppa astudes avastas, et see imelik titt, kelle me eile majja tõime, on IKKA siin. Mari nimelt ei arva sellest suurt midagi, et see beebi siin emme-issi süles on ja eelistaks, et ta minema läheks. Eile tõi mulle mitu korda beebikombe ja küsis “kuku?”, ehk siis uuris, et kustkandist ta need tita papud leida võiks, et saaks inimese kenasti ukseni saata :D

Pai ei taha ta igatahes teha ja isegi lähedale istuda ta ei soovi, sest ta ei pea veel Lendekesest suurt miskit. Pole vast hullu, küll ta harjub, kaua temagi vingus näoga “mkmmmm!” korrutada viitsib.

Aga ega kingid ja pallid ära ei jäänud, tulime alla ja siis sai Mari oma kraami kätte! Lelunurgast suure autoraja (sellise), õhupalle, uue veega värvmise raamatu ja ühe kaasaskantava nukumaja. Kõigega jõudis ta hommikul juba natukene mängida ka ja üldse ma räägin kinkidest ja Mari sünnast homme, kui ta täna õhtal on oma peo ära pidanud :)

Vot selline elukene meil siin majas. Kuidagi jube palju sagimist ja nuttu ja nunnutamist ja lapsi ja elu ja armastust. Laiffff!

Tere Lende!

Nagu ma eile kell 4 ärkasin, siis ma teadsin, et see saab olema see päev, mil ma lapse saan. Eks ta natukene hirmus oli küll ja nõnda üritasin ma oma mõtteid mujal hoida, et mitte liigselt pelgama hakata. Koristasime magamistoa ära, panime pilte seina, pesime pesu ja olime muidu tegusad, toonuste vahesid ma isegi mõõta ei viitsinud. Mul on selline asi, et ma nagu kuidagi usaldan enda keha ja sisetunnet ja ega see teadmine, et toonused on 10 või 6 minuti vahega, see ei annaks mulle ju suurt midagi. Pigem ootasin lihtsalt seda tunnet, et nüüd oleks õige aeg minna.

Mingi kolmest läksid juba toonused nii valulikuks, et ma pidin natukene sügavamalt hingama ja umbes poole neljast hakkasin ma ka kaasa puhkima. Ema tuli siia, et Mari enda juurde võtta ja mina, kes ma olin umbes pool tundi istunud, sain püsti tõustes aru, et käimisega on juba kehvasti ja päris-päris valus on, seega tellisime takso, et ITKsse sõita.

Mu sihiks silme ees oli olla võimalikult lõdvestunud ja rahulik, kuigi jah, eks ma paar hirmupisarat valasin. Haiglasse jõudsime 16:20 ja sellel ajal oli avatust juba 4.5cm, mistõttu suunati meid kenasti sünnitustuppa. Sain endale selle naljaka kitli selga ja no selleks ajaks oli küll nii, et valu ajal proovisin ennast täiesti välja lülitada ja mõelda, et muud ei jää üle, tuleb avaneda, lõõgastuda ja proovida selle naljaga ruttu ühele poole saada. Seega kuigi mu külmetusest tulenev keha oleks tahtnud pigem haiglavoodis valutada, siis ajasin endale kargu alla ja koperdasin… järiga(?) mööda palatit ringi, õõtsutasin oma tagumenti, lõdvestasin käsi-jalgu ja iga tuhu ajal uuuutasin korralikult kaasa.

Aga voodil tahtsin ma teha samasuguse pildi nagu kolm aastat tagasi. Seega vasakpoolne on tehtud 10.10.13 ja parempoolne 08.10.16. Kohaks ikka ITK, aga tuba oli teine, väiksem seekord.

Ühel hetkel tundsin, et valuhood on nii intensiivsed, et ajavad oksele. Nõnda sain ma ära nautida olukorrad, kus mu terve keha on toonustest halvatud, mina samal ajal kontrollimatult oksendamas. Samuti vaheldusid mul külma- ja kuumahood. Naljakas oli aga see, et ma mõistsin ühel hetkel oksendades, et ilmselt peab mul olema kohe-kohe täisavatus käes, sest aktiivsünnituse raamatus oli seda just nii kirjeldatud ja nii oli ka Mari sünnitades. Seega palusin ma ämmakal avatust kontrollida ja tõepoolest, oligi 9cm! Aga kuna ma nii lõdvestunud olin, siis oligi naljakas, et valuhoo ajal oli to-hu-tult valus, aga nende vahepeal sain ma täiesti adekvaatselt juttu puhuda ja minu meelest viskasin Kardole isegi mingit nalja seal. Mäletan ka mõtet, et valu-valuks, aga see iiveldushoog oli isegi nagu hullem, et ma lootsin, et need vähemalt üle lähevad, et siis saaks edasi panna.

Siin pildil olin ma just oksendamast tulnud ja teadsin, et mul on umbes minut “elu nautida”, enne kui mu keha jälle valulaine tabab. Siis ma avastasingi enda üllatuseks, et päris naljakas on 9 cm avatusega veel ringi joosta ja öelda “Kardo, tee pilti, et ma teaksin seda vaadates, et ma enam kunagi sünnitada ei sooviks!”, aga pildil ma olen küll kuidagi liiga õnnelik :D

Ega ma teadsin küll, et nüüd enam kaua ei lähe. Kell oli juba kuus läbi, äkki paarkümmend minutit, kui ämmakas ütles, et kui hakkan tundma pressimise tunnet, või et kui veed ära tulevad, et siis Kardo teda kutsuma läheks. Siis küsiski Karts mu käest, et kas ma ka seekord soovin, et ta toast välja läheks. Ma polnud sellele isegi mõelnud, aga kuna mul nagunii vahet ei olnud, kas ta on seal pressi ajal või mitte, siis ütlesingi, et kui ta nüüd mingi hetk läheb ämmakat kutsuma, et siis ta tõepoolest võiks ise heaga koridori jääda. Mitte, et ma midgai häbeneks, aga no endal oleks ka niru vist vaadata, kuidas Kardo elu eest piinleks. Lisaks ma teadsin, et ega see kaua nagunii ei kesta. Vot nii suured lootused olid mul mu kehale. Ega ma mööda ka ei pannud.

Ja suht mingi pool seitse ma tundsin, et okei, ma tegelikult tunnen küll natukene presse ja tavai, teeme ära selle nalja, mis ma ikka munen. Saatsin Kardo arsti järele ja istusin ise korraks voodile. Kohe kui ta sisse astus, tabas mind valuhoog nii ootamatult, et ma sellega seonduvalt oksendasin täis iseenda, voodi, voodivahed, põrandad…KÕIK kohad. See oleks isegi natukene naljakas olnud, kui see poleks nii räme olnud, sest ma muudkui oksendasin-vabandasin-oksendasin. Ma lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida, aga noh, eks nad ole seal kõike näinud ka vast.

Ämmakas pani rahumeeli endale mingi kilekitli selga ja kindaid kätte ja siis hakkas mul jälle hirm, sest tegelikult ma suutsin veel neid valusid üle elada küll, pressimine tundus aga jube ja hirmus. Seega kui ma seal voodis käpuli kottoolil lamasin ja ta mul pressida palus, siis ma lihtsalt ei tihanud seda teha ja tegin seda nn poole vinnaga. Tulemust sellel muidugi ei olnud, aga jube valus oli küll. Otsustasin, et ma ei saa niimoodi käpuli hakkama ja läksin ikka selili, kuigi see olla kõige ebasoodsam asend pressimiseks. Ma lihtsalt ei suutnud nii ruttu midagi paremat välja mõelda ja nõnda sain ma ise oma jalgade alt kinni võtta ja häääää-ääää-ääästi kõvasti pressida, nagu ämmakas palus.

Kui Mari sünnitades tundusid valud kohutavad ja pressimine kukepea, siis nüüd oli pigem vastupidi. Valud saab enda jaoks kergemaks teha, aga pressimist paraku mitte. Seega kui ma ühe korra elu eest pressisin ja tundsin, kuidas midagi nagu kuidagimoodi vist sealt välja tulema hakkab ja tahtsin hinge võtta, et ruttu laps välja saada, läks valu nagu nauhti ära ja mina jäin sinna vedelema, laps poolenesti väljas. Mu keha sundis mind pressima ja mu ämmakas sundis mind mitte pressima. Need olid mu elu kõige pikemad 30 sekundit – ma vaatasin aknast välja, kiunusin valust ja korrutasin endale, et ära palun jumala eest pressi, et koheee on kõik. Aga no see oli sama hea, kui sa oksendamise ajal mõtleksid, et ok kle ära korraks oksenda, keha nagu ise pressiks täiega. No kuidagi kiunudes elasin selle 30 sekki üle ja siis pressisin no niimoodi, et sellest annavad praegu märku miljon väikest verevalumit mu silmade ümber :D Ma lihtsalt mõtlesin, et ühtegi presside vahet mina niimoodi enam edasi ei ela ja tuleb selle asjaga hakkama saada.

18:44 sain ma Lende enda sülle ja Kardo tuli tuppa tagasi nabanööri läbi lõikama. 3452g ja 51cm öeldi parameetriteks. Ma ei suutnud selgelt mõelda, mul oli korraga nii külm ja nii palav, ma tundsin, kuidas ma lahisen verd ja mul hakkas koheselt ka pea ringi käima. Seetõttu tehti mulle see süst, mis peaks verejooksu peatama, aga selle tulemusena võib tekkida ka palavik. Nõnda ka mul. Lisame siia juurde nüüd selle, et ma ka enne niigi külmetunud olin, siis tundsin ma peale sünnitust ennast nagu elav laip. Proovisin kuidagi seda libedat last enda peal hoida ja mitte teda oma vappekülmaga maha libistada, ise tundsin kogu aeg, et jään kohe magama. Kõik kohad olid konkreetselt verd täis ja mul oli vahepeal selline tunne, et sinna mul eluküünlake kustubki, sest no nii külm oli ja uni oli ja… Aga siis pani Kardo mulle villasokid jalga ja andis vett ja saime Lempsu tissi otsa ja ma vist isegi korraks panin silma kinni ja.. hakkas parem küll.

Aa, seesuur ka, et kuna mul nii niru olla oli, siis tegin ma sellise tagasihoidliku vea, et kui mulle öeldi, et oleks paari õmblust vaja, siis ma keeldusin nendest dramaatiliselt, sest mul oli nii valus ja ma olin nii hell sealt alt, et ma ei suutnud mõeldagi, et keegi mind nõeluks. Ma täna korraks kiikasin sinna alla ja no ütleme nii, et oleks ikka pidanud laskma õmmelda, sest kui esimese sünnitusega rööviti mult üks sisemine mokk, siis sedapuhku sai järelejäänud ühest kaks :D Põhimõtteliselt on kõik nüüd võrdne ja rahu maa peal, aga no mineeee pekki, kui haiget see teeb. Krt, miks nad kuulavad just äsja sünnitanud naisi, ah?!

Paari tunni pärast lasti meid ITK viimasesse perepalatisse puhkama ja öö läks täitsa kenasti. Paar korda Lemps ärkas ja kisas. Oh jeerum, mis häälega see laps kisab. Mari tegi tavaliselt paar rahulolematut nohinat kui süüa tahtis, Lemps kriiskab nagu keegi pussitaks teda roostes naelaga. Noh, seda kiiremini ma tegutsesin ka, sest seda kisa mu kõrvad kuulata ei tahtnud. Tissi hakkas ta kenasti võtma ja kuigi mina seal köhisin ja nuuskasin ja valutasin ja palavikus vaevlesin, siis Lempsul oli kõik hästi ja tema oli eluga üsna rahul, mis ongi põhiline.

Need pildid on siis täna hommikul tehtud, ehk siis umbes 15h vana Lendekene meiega perepalatis tsillimas ja jalga puhkamas.

Me siis seal vedelesime, minul käidi kõhtu katsumas, Lempsukest kaaluti, vaatasime telekat ja mina veendusin, et ma ei mäleta ikka beebidest midagi, sest mina ei julge teda üldse riidesse panna ja painutada, sest ma kardan tal mingi kondi ära murda oma matsikätega. Kuidas nad nii väiksed on? Ja nii pehmed?! Ja nii udusulesed?!

Kella kahe paiku öeldi meile, et kuna kaal on lapsel normaalne ja mina ka üsna kobe, siis võime kenasti koju minna ja homme tuleb igaks petteks ämmakas last kaaluma, kolmapäeval peame uuesti haiglasse last arstile näitama minema. Seega pakkisime oma kodinad kokku ja tulime kodu poole tulema.

Nii me nüüd kodus oleme. Kätu käis külas beebit vaatamas, minu ema tõi Mari ära ja nõnda nägid ka nemad mu väikevennaga Lende ära. Wolt oli eriti armas ja saatis koos lillekimbuga meile Kardoga mereannise õhtusöögi Kadrioru restoranist, et me esimesel õhtul kodus ei peaks aega ja energiat raiskama söögi valmistamisele ja värava külge oli riputatud kingipakk Lendele ja Marile LoLo poolt. Jeerum, küll on meie pere ära hellitatud, aga no nii tore on natukene nunnutatud ja hoitud olla teie kõigi poolt :)

Seega, kokkuvõttes oskan ma öelda, et kui eelmine kord suutsin ma sünnituse kohta vaid öelda, et appi kui jube ja valus ja õudne, siis tegelikult jube ja õudne see ei ole, ainult valusavõitu teine. Aga no muud moodi kahjuks neid väikseid nubinaid endast välja ei saa. Kõigile rasedatele minu poolt soovituseks ainult see, et olge megaaaaa lõdva, isegi kui see tundub ülivalus ja raske, siis seda kiiremini see valmis saab kah! Ja muidugi minu poolt jaksu kõigile nii rasedaks olemise kui sünnitamisega, aga no no offence, aga olgu taevaisa armuline, et see enam mina ei ole! Jess! Mul on tehtud! Wohhoo! HALLELUUJA! Ei iial enam! :D

Aitäh kõigile, kes meile kaasa elasid ja oma häid mõtteid ja soove teele saatsid, see on teist nii armas! Ja muidugu suured tänud kõigile õnnitlejatele, ma ei jõua teile ju kõikidele vastata, aga teete mul südame alt soojaks küll! Ja edasipidi saate siit blogist lugeda minu elu kahe lapse emana, mis muud!