Mariann Kaasik's Blog, page 226

meenutusi sünnitusest

Kui ma Mari sünnitama läksin, siis oli mul nägu naerul ja tuju hea. Seekord läksin ma konkreetselt nuttes, sest mul oli juba valus ja ma teadsin, et ega see paremaks ei lähe, aina hullemaks ja hullemaks. Seega astusin ma ITK’sse sisse, istusin tihkudes vastuvõtus toolile ja ütlesin, et ma vist sünnitan.

“Miks te siis nutate?” küsis eriti sõbralik ja vanaemalik vastuvõtutädi.

“Nii valus on,” halasin ma vastu.

“Oi, lapseke, valus alles hakkab!” kinnitas ta mulle naeratades.

Nii palju on juttu olnud kurjadest haiglatöötajatest, aga mina nendega kokku puutunud ei ole. Vähemalt mitte ITK’s. Okei, ma mõistan, et ma ei olnud kummagi sünnitusega kuigi kaua sees ka, et mul oleks jõudnud tekkida mingisugune arvamus nendest arstidest ja inimestest mu ümber, aga nüüd jäi mulle küll meelde üks hooldaja, kellest ma täna rääkida tahtsin.

Nimelt oksendasin ma terve sünnitamise aja. Alguses, kui ma veel käia suutsin (mis oli tegelikult kuni täisavatuse tekkimiseni), siis tormasin ma vajadusel WCsse ja ei olnud kellelgi mu oksendamistega asja. Paraku täitsa lõpus, kui Kardo juba uksest välja läks ja ämmakas sisse tuli, siis tahtis ta. et ma voodisse heidaks ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, oksendasin ma täis iseenda, padjad, voodi, voodipilud ja praod, ning natukene põrandat kah. Ma ei kujuta ette, mida mul üldse enam nii palju väljutada oli, aga nii see läks.

Ämmakas lohutas, et pole hullu ja kutsus ukse vahelt hooldaja.

Kui see vaene naine uksest sisse astus ja seda oksemaratoni tulemust voodil ja selle ümbruses nägi, pööritas ta silmi ja ohkas nii sügavalt ja pettunult nagu ma oleks vähemalt tema perekondlikule jõulusöömajale sisse murdnud ja lauale oksendanud. “TÕUS E PÜSTI!” käratas ta mulle pahaselt. Kuna mul just oli valude vaheline aeg, aga ma teadsin, et kohe-kohe tuleb see tagasi, siis kargasin ma võimalikult kiiresti püsti, tema jõudis voodilt ära tõmmata ropsise teki, kui ma lihtsalt uue sahmaka voodile lasin. Päris ausalt, ega ma ju ei tahtnud, aga valuhoog tuli nii ootamatult, et ma suutsin ainult käed voodile toetada ja kohe kui ma selle asendi sisse võtsin, tuli kett ka.

Hooldaja ohkas uuesti väga demonstratiivselt, ütles “mhhhhh!” ja tõmbas uuesti mingi lapiga voodist üle. See on nagunii mingist kergesti puhastatavast materjalist, seega pole vast hullu. Aga minu öösärk oli ka sellega koos. “Anna siia!” kähvas ta mulle ja kiskus selle mul seljast. Valuhoo ajal. Jumal tänatud, et ma ennist suutsin kogemata oma öösärgi pea pooleks rebida, tuli kergemini seljast, sest ma ei olnud väga solgutamise tujus. Ämmakas hakkas ka teda takka kiirustama ja nõnda andis ta mulle uue teki, tõmbas selle oksese lapiga veel paar korda voodist üle ja viskas sinna mingi lina peale.

Oma pead patja surudes avastasin ma, et padja oli ta mulle heldelt selle sama jätnud, mille ma täis kettisin. Kuna ma just oma nina sinna sisse toppinud olin, oksendasin ma lihtsalt sinna padja peale uuesti ja ämmakas võttis selle ise ära. Hooldajat ta enam ei kutsunud, sest nüüd ma juba keerasingi sellili ja pressisin selle Lentsu endast välja.

Õige pea oli proua pahur tagasi. Kõik kohad olid verd täis. Mingi kareda objektiga tõmbas ta mul paar korda üle säärte ja kintsude, küsis tülpinult, kas ma tahan oma sokke tagasi saada või ta viskab need ära (olid teised verest läbi ligunenud, ei tahtnud). Mul oli sellel hetkel nii nõrk ja külm ja halb olla, ning see, et ta seal oma kivikõva jääkülma kaltsuga mind “pesi” ei olnud just meeldiv, aga kannatasin ära.

Kui mulle aga kaks tundi hiljem öeldi, et ok, kohe tuleb hooldaja ja peseb teie… privaatosad ära ja siis saate peretuppa minna, siis ma anusin seda ämmakat lausa jumalakeeli, et las ma lähen duši alla ja pesen ennast ise, sest mul niigi valus ja ma ausalt ei tahtnud, et see kuri tädi oma külma, liivapaberilaadse lapiga mu räbaldunud tutti hõõruma hakkaks.

Ämmakas küll kartis, et ma võin oma hambad välja kukkuda, aga hambad jäid suhu ja pestud sain ennast kah.

Ja kui see hooldaja surnud pole, käib ta tänase päevani sünnitajate kõrval ohkimas, puhkimas, silmi pööritamas ja neid külma lapiga hargivahelt hõõrumas.

avalik sünnitaja puhub juttu

Mingi päev uuris TV3, et kas ma oleks nõus kommenteerima enda “avalikku sünnitust”. Kuna mina omast arust avalikult ei sünnitanud, sest sünnituse hetkel oli palatis ainult üks ämmaemand (ja võib-olla koperdas seal veel ka mu ropsi koristanud hooldaja) siis ma ei tundnud väga, et ma oleksin mingisugune avalikult sünnitanud naise etalon ja keeldusin kommentaari andmast. Või kas see, et ma poolteist tundi enne sünnitust laivi tegin, kas see teeb sellest kohe avaliku sünnituse?

Minu meelest avalik sünnitus oli Kätul, kellel hea tahtmise juures võisid häguselt auguservagi näha, aga mina lihtsalt vedelesin haiglavoodis ja mul vist üks valuhoog oli ka selle ajal. Ma isegi ei mäleta, millest ma seal videos rääkisin, sest ma ei ole siiani suutnud ennast piisavalt kokku võtta, et seda videot vaadata. Eks ma kunagi vaatan. Aga no avalikuks sünnituseks SEDA pidada on samahästi pornoks lugeda pilti mehest ja naisest, kes käest kinni hoiavad, sest raudselt nad pärast läksid kuskile vanainimesteasju ajama.

Ega TV3me väga ei huvitanud tegelikult väga, kas ma kommentaari annan või mitte, ei küsinud nad ka luba mu video kasutamiseks, aga mõnusa “loo” kirjutasid nad küll valmis, kus mingisugused ämmaemandad olid pandud kommenteerima seda, et mida nemad arvavad Malluka AVALIKUST sünnitusest. Ma seda videot ei vaadanud, sest ma keeldun sinna lehele klikke andmast ja infoks – edaspidi igasugusest koostööst, aga mul naistejuttude grupist kopeeriti paar kommentaari, mis seal all olid ja need olid ikka.. no tahaks ikka kohe aplodeerida.

Oh jumal kui siiber on mul nendest inimestest, kes arvavad, et minu elu blogijana on selline, et muudkui istun siin, kirjutan hommikust õhtuti firmadele kirju “tere, palun tasuta random sitta, mida te müüte!” ja siis suplen nende asjade sees ja naeran hüsteeriliselt, samal ajal kui vaene Lents kuskil oksehunnikus lebab ja vaene Mari viiendat päeva jutti lasteaias on, sest keegi pole talle vaevunud järele minema.

Tahate ma räägin teile midagi? Kui ma blogi algusaegadel võtsin vastu kõik asjad, mis mulle pakuti ja ei taibanud rahagi küsida, siis mingi hetk ma ikka tabasin ära, et võiks ka nagu rahalist tasu saada reklaami eest. Peale seda “avastust” võtsin ma asjadest vastu ainult need, mis mulle tõesti huvi pakkusid või küsisin ise firmadelt asju, mis mul päriselt vaja läks, või mida proovida tahtsin. Aga need firmad, kes raha pakkusid, neilt võtsin alati pakkumise vastu. RAHA! Kes ei tahaks raha?!

Praeguseks võtan ma vastu vist… 40% koostööpakkumistest, sest a)mind ei huvita osad asjad ja ma ei oska neist midagi kirjutada, isegi kui selle eest raha pakutakse. b) mul ei ole aega rohkem asju proovida ja nendest kirjutada, sest mul on niigi palju asju tarvis teha ja lisaks on nagu elada ka vaja.

Bännerit ka hetkel ma ei tea mis ajani firmad osta ei saa, kalender on täis book’itud ja sellest tulenevalt jõuame siis selle punktini, et kuidas mul ikka on nii lihtne, sest ma saan ju “kõike tasuta” ja üldse on ebaaus see, et ma olen selline tont ja elu on mul kui pidev pillerkaar. Jah, noh, ärge saage valesti aru. Blogimine meeldib mulle, mulle meeldib asju proovida, neid tutvustada, teile kinkida, pilte teha, pilte töödelda jne, aga see kõik võtab TÄIEGA AEGA! Ma olen iseenda assistent, fotograaf, videograaf, turundaja, raamatupidaja, arveldaja ja kõike veel. Mul on asi, blogi, millel viimase 30 päevaga on näiteks 1.2 miljonit külastajat.

See tähendab ka seda, et ma pean haldama oma bännereid, tegema graafikuid, kes millal. Ajastama reklaampostitusi, tegema pilte, vastama meilidele, kirjutama hinnapakkumisi jne jne jne. Ja lisaks pean ma Lottega jalutama, Marile süüa tegema, Mariga värvima, raamatuid vaatama, joonistama, pissil käima, voodil hüppama, teda tudule panema, palli mängima ja taga ajama. Samal ajal suutma imetada vastsündinut, vahetama tema mähkmeid, määrima enda nibusid kõikide turul olevate medikamentidega, tegema beebivõimlemist, laulma mõlemale unelaule, paitama Kurge, käima poes, ostma süüa, pesema pesu, panema pesu kuivama, pesema nõusid. Ja ma tahaks ju veel sõpru külla kutsuda ja käia ise külas ja vahepeal niisama molutada ja Monki vaadata. Aga kui ma seda tegema hakkan, siis hakkab keegi nutma, keegi kutsub kuskile, keegi tahab midagi, keegi saadab meili, keegi ….

AAAAH!

Stopp! Te ei kujuta ette, mitu korda päevas mul tekib see tunne, et kuulge, ma peaks olema kodune dekreedis mutt, kellel aega jalaga segada, aga ometi jooksen ma nagu orav rattas ja trükin oma kahe sõrmega (sest ma ei oska rohkematega!) nagu poolearuline, sest mu blogi ongi minu äri, minu sissetulek ja minu hobi ja minu… MINU ASI noh. Ma ei tee seda vastu tahtmist, aga see aina kasvab ja kasvab ja kõigega kaasnevad lepingud ja allkirjad ja kohustused ja… ja mina teen seda kõike üksi.

Õnneks koduseid asju ma ei tee üksi, Kardo on ka. Ja koduabiline ka. Ma ei tea, mis ma temata teeks, sest mind ajab nii pingesse näiteks segamini köök, aga mul tihtipeale pole ei aega ega viitsimist sellega tegeleda. Lihtsam on kellelegi maksta, et vähemalt ühe tiksuva kohustuse õlult saaks. Ja kuna ma blogi osas ei oska abi vastu võtta ja ma ei tea isegi, mismoodi ma suudaks omale näiteks assistenti tööle rakendada, siis ma pean abi leidma kodu poolele.

Ja nüüd kujutage ette, kui ajudele käib mulle see “ah, küll Mallukal on lihtne, kõike saab tasuta ja ta ei pea MITTE MIDAGI MUUD tegema, kui ainult kirjutama!”. Just üks sõbranna rääkis, kuidas tema beebigrupis ohiti, et kui ebaaus, raudselt sain tasuta oma Bugaboo vankri ja elu on ikka nii ebaõiglane blaablaablaa. Samal ajal ei tea keegi, mitu lepingut ma selle firmaga tegin, mis vastukohustused mul on ja mitu A4 suurust juhendit sain ma õpetustega, mis asendis ja valguses pean ma toodet üles pildistama, või muidu!!!

Eriti hea on see “ah, ma võiks ka blogi teha ja muudkui asju kokku kahmata, aga ma ei taha, sest minu jaoks on mu elu ja selle detailid nii pühad, erinevalt jubedast mallukast!”. Oh jah. Isegi see jäi kellelegi ette, et ma blogis jagasin neid igakuiseid kirju Marile, mis ma vanasti kirjutasin, sest noh, see on ju nii jube privaatne ja kõik olen ma klikkide nimel ilmarahva ette laotanud. Nagu, inimesed, istuge endale mõistus pähe! Ma olen 11 aastat bloginud, KÕIGEST, nendest mingi 9 aastat niimoodi, et mu blogi luges kümme inimest ja mu blogil oli kuus heal juhul sada klikki. Ja ma kirjutasin ikka. Sest see on minu thing. Minu asi. Minu teema. Minu blogi. Ma teen seda, sest ma armastan seda teha ja mulle meeldib seda teha, mis siis, et see mõnikord on vähe kurnav ja aeganõudev. Ju siis ma olen päris ok selles, sest näete, firmad ka nagu koostööd teha tahavad ja raha ka sisse tuleb, mis ei tähenda seda, et välja ei läheks.

Näiteks maksaks server, mis EI jookseks kokku iga uue posti peale, mitusada eurot kuus. Blogi arendajad maksavad. Blogi haldamine maksab. IT teenused maksavad. Isegi domeeni omamine maksab. Nii et pole siin midagi nii, et mina muudkui kühveldan kokku siin labidatega raha ja suplen rikkuses ja pesen ennast piimavannis nagu Saagimimutt, vaid ma konkreetselt maksan aina rohkem peale sellele, et teie mu blogi lugeda saaks. Mida rohkem teid on, seda rohkem on mul ka kulutusi. Naiss, eks!

Ja kogu selle asja juures ongi nii haige see, et ma talun igasuguseid troppe nii hästi, et endal on ka imelik. Näiteks ülaltoodud kommentaar. Näed, inimese soov läks läbi. Lugesingi seda kommentaari. Kahjuks oma nutitelefoni ja arvutit nurka ei pane, aga kommentaari autorile soovitaks enda tehnika küll kuskilt tagaotsast endale sisestada, sest käes ei oska ta sellega vist suurt tarka teha.

Ma mõistan, et selliste kommentaaride taga on kadedus, aga ma nendele kommentaatoritele ütlen, et rahu, ainult rahu. Ei ole mul see elu teps mitte nii lihtne, et muudkui istu ja kerja. Oleks see vaid nii, siis ma kerjaks miljon korda rohkem! Paraku firmadele ainult kerjamisest ei piisa, tahavad krt vastu ka saada igasuguseid asju.

Jälle ma olen omadega sealmaal, et ma mäleta üldse, kuhu ma jõuda tahtsin, aga seda ma mäletan, et ma tahtsin tegelikult “UUS POSTITUS” lingile vajutades kirjutada teile sellest hooldajast, kes mu sünnitusel mind täiega vihkas ja mind oma liivapaberilaadse külma nartsuga pesi :D Aga kuidagi olen ma oma jutuga siia jõudnud ja noh, mis seal ikka. Tuleb leppida sellega, et kaltsumutist kirjutan mõni teine kord.

Mul ärkas Lents nüüd üles, ma parem lähen uksest välja, muidu tahab äkki, et ma lausa tegeleks temaga või midagi, aga seda küll iial ei juhtu!

Ja selle postituse soovin ma miskipärast lõpetada selle fotoga. Pildil siis minu reaktsioon, kui keegi palub mul mu lastega tegeleda (lastekaitse ofkoors)

SEE Mallukas…

Ma olen vist üldiselt juba selline, “ah pohhui” yolotar ja enamikke asju ma siin ilmas kuigi tõsiselt ei võta. Ma ei saa muidugi öelda, et ma kogu elu oleks selline olnud, aga praegu olen ma igatahes sellises meelelaadis, et ei taha kellelegi halba ja noh, ega ma endale ka halba taha. Muidugi ma ei saa eitada, et minevikumallu kuvand on vist loonud ikkagi mõndadele inimestele arvamuse, et ma olen konkreetselt vähemalt sama “suur emm” kui Hitler ise. Nagu reaalselt mul sõbrannade käest on küsitud sellisel toonil, et “Issand, sa suhtled selle MALLUKAGA vä??” nagu ma oleks isiklikult holokausti eest vastutav ja lisaks omaksin youtube’i kanalit, kus ma vanu inimesi õhtupimeduses kolkimas käin ja nende pensiraha tuuri panen. “Uuhh, see MALLUKAS…”.

Tahaksin siinkohal teha väikse hüsteerilise hüüatuse, et kammoon, Simmo, ma olen jumala normaalne vend! Aga ma olen seda enne ka öelnud, ikka miskipärast kõik ei usu… Ma ei saa aru, miks ometi?!

Seega lähebki nii, et need inimesed, kellele ma juba eos ei meeldi, võtavad kinni reaalselt kõigest mis ma teen ja suudavad sellest kuidagi nii aru saada, et ma kuidagi midagi halba soovin. Või selle ise pöörata millekski kohutavaks.

Pakkusin, et mul on mitme päeva jagu rinnapiima üle, mille ma kogemata üles sulatasin, et kuna see külmikus veel mitu päeva säilib, et ehk keegi soovib. Jumal, mis sõimu ma saama hakkasin. Mul võib ju igasugu haigusi olla ja üldse haige inimene olen, et tahan beebidele oma rinnapiima anda, ise pole seda veel äragi pastöriseerinud ja HIVitest pole mul ka ette näidata ja raudselt mul on see piim üle, sest see juba on vana, miks ma muidu sellest lahti tahan saada. Sain isegi postkasti kirja, et on perverssne oma kehavedelikke teistele pakkuda.

Reaalselt jäi selline tunne, nagu ma oleks kellelegi koju sisse murdnud, talle noa kõrile pannud ja öelnud, et tavai, anna oma beebi siia, ma olen täis nagu tinavile ja ma kavatsen su last rinnaga toita, samal ajal kui sa nuttes pealt vaatad! Nagu…ma lihtsalt mõtlesin, et äkki kellelegi oleks vaja, äkki kellelgil on endal vähe piima, äkki tahab RPA asemel anda rinnapiima natukene. Päris ausalt ei tegele ma mingite joomiste ja tobitamisega ja kui tegeleksin, siis vaevalt, et seda piima kellelegi pakkuma läheks (muidigi igast haigeid inimesi on, kes teab, eksole). Aga no üldiselt, lihtsalt mõtled, et ehk kellelgil oleks tarvis, pakud ja siis saad sõimu, et oled haige pervert MALLUKAS, kes oma KEHAVEDELIKKE beebidele suhu valada tahab. Nagu… jeesus küll…Haige inimene on see Mallukas eks.

Üldse mingit nalja ei saa ka endale tänapäeval enam lubada, kohe olen mega sõimaja ja häbistaja. Ükskord leidsin ülinaljaka video, kus üks tüdruk üritas teha miskipärast erootikat hambaharja ja suuveega (tegelikult vist üritas hoopis niisama tootetutvustusvideos seksikas olla). Minu meelest oli see nii naljakas, et jagasin Malluka lehel ka. “Issand, mida sa mõnitad inimest! Mida ta nüüd tundma peab? MIKS HURDID INIMESI?”.

Ma ei tea… naljast olete kunagi kuulnud või? Ma päriselt arvasin, et see video oligi naljaga tehtud. Pärast alles selgus, et vist ikka ei olnud, aga noh. Naljakas oli minu meelest sellegipoolest. Ja mitte nagu “haha, vaadake seda haigelt värdjat tonti” naljakas, vaid niisama “hehe, vaadake, mis huumori ma juutuubist leidsin” naljakas. Ma ei tea, kas te sellest vahest aru saate, aga mina lihtsalt jagan omast arust midagi, mis vähe humoorikas, teised vaatavad kohe, et tervate kihvade ja küünistega Mallukas rebib kedagi virtuaalselt tükkideks. Miks?

Eile ka nägin mingit pilti kampsunist, mida keegi müüs. Ma reaalselt arvasin, et see on mingi aliexpressi reklaampilt vms, kampsun oli ainult naljakas. Selline, et 2/3 ülakehast pmst kuni nibudeni oli paljas. Panin pildi Malluka lehele, et vaadake kui naljakas kampsun.

“MIDA SEE INIMENE TUNDMA PEAB, KELLE SELJAS SEE KAMPSUN ON? Ta on ka inimene? Mallukas, miks sa oled nii tont ja sõimad seda vaest naist, mis ta sulle teinud on?”

Jeesus… minu meelest oli lihtsalt naljakas kampsun.

Ja parim on see, et “endale sulle küll ei meeldinud, kui sind perekoolis sõimati, aga nüüd sõimad siin teisi kogu aeg”.

MINU MEELEST OLI SEE NALJAKAS KAMPSUN! Ma ütlesin vaid, et haha “naljakas kampsun”. Kuidas saab seda üldse panna samale pulgale sellega, et mu laps on reptiil, et mu ema on libu, et mu mees on tross, et mu vanaisa oli tont, et ma ise olen lehm, kellelt tuleks lapsed ära võtta jne. Miks ma ei tohi leida, et kampsun on naljakas? Kuhu ma pean taotluse esitama, kui ma tahan naerda tänapäeva moodide üle? Miks ma ei või? Miks see teeb minust kohutava inimese? Abuaa!

Mul on võib-olla mõnitamisest ja sõimamisest teine arusaam lihtsalt. Näiteks kui Lende sündis, siis sain ma kommentaari: “Palju õnne järjekordse autisti sünnitamise eest!”. See on minu meelest suht midagi sinna kategooriasse, et peab olema ikka räme värdjas, et sellise kommentaari paned. Aga mina, ma olen ju Mallukas, saatanate saatan, kaitsetute narrija ja vanurite peksja, ega mina ju ühtegi nalja heatahtlikult ei tee, hoidku issand selle eest. Ma ikka sisistan oma “naljad” hammaste vahelt välja, joon täiskuuööl kuskil ristmikul kitseverd peale ja palvetan, et saaks kellegi ometi nutma ajada. Sest ma ju ometi “SEEE Mallukas!”.

Ps! Ma tegelikult poleks üldse nii närvi läinud, kui ma poleks korraga avastanud, et KÕIK imetamispluusid ja rinnakad on korraga pesus ja ma istun siin diivanil. piimast vettinud kaltsud mõlema tissi all ja nean elu :D Oih, ma tahtsin öelda, et need marlid on mu kehavedelikust läbi imbunud ja varsti ma lähen väänan need mõnele pahaaimatule beebile poe ukse taha suhu. MUHAHHAHAHA!

mälestustekarp ja esimese aasta raamat

Ma arvan, et te teate kõik, et mina kuigi osav käsitööline ei ole. Seda enam hindan ma neid, kellel on kuldsed käed ja kannatust teha imepeeneid meisterdusi. Seega kui mulle kirjutas Kertu, et tahaks meie perele midagi kinkida, siis tema FBi lehte Ameli vaadates jäi mul hing kinni. Kes kurat oskab selliseid asju teha?! Ja miks see keegi mina olla ei võiks?

Ühel päeval sadaski mulle smartposti suur kast ja mis ma sealt kõik välja tõstsin, ei no issand jumal taevas valas ka heldimuspisaraid. Millised detailid, nii ilus! Kastis peitis ennast mälestustekarp Lendele, esimese aasta raamat ja siis kaks pildialbumit – üks Mari piltidele, teine minu ja Kardo piltidele (pulmaalbum? niisama koos olemise piltide album?).

Mari mälestustekarp oli üldse kaks aastat kingakarp, mille ma kuldseks spreivärvisin (selle sisu näed SIIT), aga näed, Lende ei jõudnud kuu vanusekski saada, kui tema uhked karbid juba kohale saabusid. Väga uhke värk! Ja noh, kuna Lents alles 19 päeva vana on, siis pole mul sinna karpi veel suurt midagi panna. ERITI kindlasti ei pannud ma seekord sinna ta naba, sest kes veel ei tea, ma jälestan nabasid. Ei ole mina kummalgi lapsel neid puhastada suutnud (Kardo ikka loomulikult puhastas), sest need ajavad mind lihtsalt öökima. Seda imelikum on see, et ma Mari rämeda nabarootsu alles hoidnud olen, aga see selleks. Aga no midagi nipet näpet ma ikka leidsin, mida seal karbis hoida.

Esimese aasta raamatuga on nii, et ma tegelikult juba ühe beebiraamatu babyshoweriks Leenu käest sain ja olen seda ka natukene täitnud. Juba siis ma märkasin, et mul on NII RÄME käekiri, et see peaks olema seadusega keelatud, et ma üldse kuskile kirjutada tohiks. Nüüd ma vaatangi seda uut ja mõtlen, et issand, ma pean vist kellegi selle täitmiseks palkama, sest meie Kardoga rikuksime sellise ilusa asja lihtsalt ära. Kellel on ilus käekiri? Kätu? Hakkad meil raamatut täitmas käima? :D

Hehe, kas teadsite, et Lende tähendab hollandi keeles puusatükki :D?

Kui teile tundub nüüd, et teie pisipudinal oleks ka vaja just sellist mälestustekarpi ja beebiraamatut/albumit (võitja saab ise valida, kumba ta rohkem tahab või vajab), siis ei ole siin pikka pidu miskit. Mine hakka Ameli sõbraks Facebookis, seda saad teha Ameli Facebooki lehel SIIN.

Lisaks oleks vaja muidugi jätta ka kommentaar, et soovid osa võtta, sest muidu ma küll ei tea, kellele seda võitu anda. Mina igatahes kiidan siiralt – inimene teeb oma käsitööd tõesti ihu ja hingega, pannes igasse detaili killukene arrrr-rrrmmastust ja hoolt. Ja ta ei tee ainult beebiasju, vaid ka kaarte, märkmike, ma usun, et raudselt pulmadeks ka igasuguseid kutseid ja rahakarpe jne, seega ma soovitan ta FBis tehtud töid vaadata, need on tõesti ilusad.

annan nii palju nõu, kui mul on!

Ma olen lausa 18 päeva topeltema olnud ja selle rasedusega ja sellele järgneva perioodiga olen ma proovida saanud nii palju erinevaid asju, et ma mõtlesin teile ka kirja panna mingisugused nõuanded. Lähtun sellest, et mida ma ise oleks tahtnud teada ja noh, üldiselt enda kahest kogemusest. Muidugi peab arvestama, et iga rasedus, sünnitus ja beebi on erinevad, seega ei saa ma muidugi siin mingit tõde kuulutada. Aga kui see postitus mõnda inimest natukenegi aitab, siis on ju hästi!

RASEDUS

Kõige tavalisem soovitus – ära muretse. Ma tean, et see raseduse algus venib nagu tatt ja kõikide ultrahelide vahel tundub olevat sada aastat, aga tegelikult läheb see 9 kuu lõpuks nii ruttu mööda. Minult on nii palju küsitud natukene naljakaid küsimusi, et mida ma süüa võin ja mis asendites ma magada võin ja mismoodi ma peaks sünnituseks ette valmistama ja kas ma peaks mingi õliga enda auku venitama, et see beebi kiiremini välja tuleks jne jne. Ma ütlen lihtsalt, et söö neid asju, mis sulle sisse lähevad, mis maitsvad tunduvad ja kui vähegi suudad, siis proovi ikka värsket tarbida. Samas ei materdaks ma ennast maapõhja, kui isu on mõnikord ka  ebatervisliku järele. Parem söö siis seda, kui mitte midagi.

Ela oma elu edasi nii nagu enne, täpselt nii, kuidas ise saad. Maga nendes asendites, kuidas mugav on, liiguta ennast nii palju kui vähegi viitsid ja saad. Kui sul on soov õlidega enda auku venitada, siis minu poolest anna tuld. Mõnele meeldib see tunne ja teadmine, et nad on omalt poolt kõik andnud. Paraku ma siiski kahtlen, et sa suudaksid ja tahaksid oma auku nii suureks välja venitada, kui tite pea on, seega jah… Mina isiklikult jätsin selle venitamise vahele.

Sa võid ennast tunda lõpuks suure ja kohmakana ja igalt poolt valutavana ja loomulikult see “ah ma jään igavesti rasedaks!!” tunne võib paljusid kimbutada, aga ma vannun, et kuigi ka viimased nädalad venivad nagu tatt, siis välja see laps tuleb. Ja see hetk, kui sa mõistad, et fakkkkk, ma vist sünnitangi täna, siis sa vähemalt korra mõtled küll, et oihhh, kuule, päris valus on, et ma võiks küll veel paar nädalat rase olla ja ennast vähe koguda. Seega naudi seda, et sa oled suur ja paks ja veered mööda ilma, sest varsti on sul beebi, keda imetleda, aga sa ei saa lihtsalt hambad laiali telekat vaadata ja suvalisel ajal magada, sest tita tahab ju imetlemist. Ole lihtsalt rase, varsti on see läbi! Söö kõike head-paremat ja urise nende peale, kes tahavad sulle süümekaid tekitada, et “sa ei tohi ju tegelikult kahe eest süüa!”. URISE! Ja kui sul on vanem laps ka, siis proovi temaga võimalikult palju aega veeta, sest peale sünnitust on see natukene raskem.

HAIGLAKOTT

Esiteks see kõige tüüpilisem küsimus, et mida pakkida haiglakotti? Minu haiglakoti sisu näed SIIT . Seekord sai päris hea sisuga kott pakitud, aga mõned asjad olid ikka puudu ja teised asjad üle. Kui ma saaksin aega tagasi kerida ja kotti pakkida, siis võtaksin ma esiteks kaasa ROHKELT SÜÜA! Esimene kord ei tundnud ma sellest üldse puudust, aga seekord saatsin Kardo kohemaid poodi. Nii hea on, kui on kohe varnast võtta midagi head näksimiseks, sest sul on seda pärast päriselt ka vaja. Eriti magusat. Ma ise tegin selle vea, et mõtlesin kogu aeg, et mis ma ikka kogu elamist kaasa tassin, aga no tegelikult mis vahet seal on, kui suur su kott/kohver on? Kui on vaja, siis on vähemalt olemas ja kui pole vaja, siis pole vaja. Mis seal ikka. Siis tundsin ma puudust lisapaarist retuusidest endale, pluuse olin mitu kaasa võtnud, aga vot retuusid jäid maha. Lisaks suutsin ma oma ainsad sokid täis veristada ja kaasas olid vaid villasokid, mis seal sünnituslaual värisedes ära kulusid, aga perepalatis oli piisavalt palav, et oleks tavalisi sokke tahtnud jalga panna, aga mida polnud, seda polnud.

Veel tundus mulle, et oleks võinud beebile küünekäärid panna kotti. Ta küüned olid nii pikad ja lisaks enda näo kriipimisele tegi ta haiget ka kätega vehkides mu katkistele tissidele. Arst hoiatas, et vastsündinud beebi küüsi tuleb lõigata VÄGA ettevaatlikult, sest neil võib väiksest põletikust tekkida terve keha põletik. Mina aga tundsin ennast üsna kindlalt ja oleks hea meelega ta väiksed kulliküüniseid kohe lõiganud. Kätlin soovitas üldse kasutada klaasviili, aga selliste väikeste sõrmedega tundub see võimatu missioon. Seega – kes usub, et saab sellega hakkama ja suudab ettevaatlikult küüsi lõigata, siis võite proovida.

Üleliigsed asjad… Ma saan rääkida vaid ITK’st, aga seal oli olemas dušigeel ja rätik, mida poleks pidanud kaasa tassima. Samuti antakse sealt lõputult mähkmeid beebile, aga emale ainult 3 sidet. Kui on endal võrkpüksid olemas, siis kasutavad sinu omi, kui pole, siis annavad ise. Mul olid omad kaasas. Aga kuna need maksavad mingi 10€ pakk, siis ma soovitaks vastu võtta haigla omad ja see raha lihtsalt säästa.

SÜNNITUS

Muidugi tahavad kõik, et sünnitus läheks valutult ja kiiresti ja ilma rebenditeta. Kuidas seda aga teha, see on omaette ooper, sest mingit ühtset lahendust kahjuks pole. Mis minu sünnituse kergemaks tegi oligi raamatu “aktiivsünnitus” lugemine, millest võtsin kaasa kaks tarkusetera. LASE ENNAST LÕDVAKS! Valus on, jube valus on, aga ära jää külitama voodisse, vaid proovi seista ja ringi liikuda. Järi aitas mind sellega kõvasti, sest siis sain kätega kuskile klammerduda ja alakorruse lõdvaks lasta. Miks sul valus on, ongi see, et sa AVANED. Aga kui sa lähed krampi ja oled alt pinges, siis sa nagu võitled ise enda avanemisele vastu. Sest noh, avaned sa nii ehk naa, aga kui sa oled lõdvestunud (nii palju kui võimalik), on see vähem valus kui krampis olles. Seda ma endale korrutasin iga tuhu ajal: “LASE ENNAST LÕDVAAAAKS!” ja siis uhhuutasin terve aja. Mõni kisab, mõni karjub midagi muud, mina ulgusin nagu kummitus, see tegi natukene olemise paremaks ja päris vait ei saanud nagu ka olla, sest olgem ausad, it hurts like a motherfucker.

Teine tarkusetera – proovi valude vahel leida muud tegemist. Mina proovisin Kardoga juttu ajada, uurisin asju palatis – esiteks aitas see rohkem lõõgastuda, kui see mõte, et apppi, valu tuleb kohe jälle! Ja teiseks läheb aeg niimoodi kiiremini, kui sa lihtsalt vaikides ei kügele.

Mult on ka küsitud, et kuidas see hingamine siis täpselt käib, millega valu üle hingata. Noh ma ei tea, hingad sisse ja välja, nagu inimesed ikka. Mingit spets hingamist ma tõesti ei teinud. Hingad sisse. Hingad välja. Proovid elus olla. Mina iga valuhoog lubasin endale, et KOHE kui see läbi saab, siis anun epikat, aga aina lükkasin seda edasi ja lõpuks sain aru, et mul on juba kohe suur avatus käes ja enam ei saa ma midagi.

Ps! Enamik naistel tekib täisavatuse saabudes iiveldus (või oksendamine/kõhulahtisus), külma-kuumahood, alla andmise tunne, et ma enam ei suuda. See valu on liig. Kui sa seda tunnet tunned, siis meenuta mu sõnu – LÕPP ON LÄHEDAL! Mitte surm, lihtsalt raseduse lõpp on käega katsutav. Minul tekkis see tunne 15 minutit enne Lende välja kargamist ja umbes sama aeg enne Mari välja kargamist. See tähendab ausalt seda, et kohe kohe saab see põrgupiin läbi. Sul jääb üle ainult oma beebi välja aidata.

Millest ma veel mõtlesin, oli see, et jah, MUL on valus, aga beebil on ka niii valus. Mõelda vaid, ta peab kellegi hargivahest välja pressitud saama. Tal pole õrna aimugi mis juhtub, teda pressitakse kuskile vahele (ja mida rohkem sa krampis oled, seda valusamalt sa teda sinna nn kinni pressid) ühesõnaga. Kui sa enne ema polnud, siis proovi mõelda, et nüüd on esimene hetk, kus sa seda proovida saad. Põrgupiinades olles mõeldes eelkõige oma beebile, kes tahab välja saada ja sina pead ta sealt koos ämmaka abiga välja saama. Seega – kui ämmakas ütleb, mida teha, siis TEE seda. Muidugi kui sa ise tunned, kuidas sa tahaksid kõige mugavamalt pressida (vahenaer selle üle, et “mugavalt pressida”, sest see oleks nagu kõige mugavamalt nuga saada :D) siis paku see ämmakale välja. Nad üldiselt lasevad sul olla nii nagu sa soovid ja su keha automaatselt muuseas tahaks minna asendisse, mis sulle endale kõige parem on. Kui ämmakas ütleb, et pressi, siis päriselt ka PRESSI. Ja kui ta ütleb, et ära pressi, siis ta ei ütle seda piinamise eesmärgil, vaid see on su enda vagiina säästmiseks, sest vastasel juhul võid sa niisama enda pepu- ja pissuaugust ühe suure augu saada, millega sul küll pärast midagi tarka teha pole. Seega proovi ämmakat kuulata ja usalda teda. Nad on üldiselt ikka väga targad inimesed ja nad niisama nalja ei tee.

Ps2! Mul pakkus Kardo seekord, et ta läheb ise välja ja ma pean tunnistama, et kuigi ma tema ees tõesti midagi ei häbene, siis see pressimise koht on küll asi, mida näiteks mina eelistasin tõesti vähe privaatsemalt teha. Kuidagi vabam on olla, kui sa tead, et su armastatud inimese silmapaar sind ei piidle, kui sa üritad elu suurimat punnitamist teha. Valude vahel on mees hädavajalik, aga minu kogemus ütleb, et presside ajal võib ta pigem koormaks olla. Ämmakas seletas mulle, et need naised, kelle mees EI OLE palatis, pressivad üldiselt kiiremini, sest naistel on alateadvuses soov kuidagi ennast tagasi hoida, kui mees samas ruumis on. Ma ei tea, kas see tõsi on, aga igatahes meil oli nii ja meil see töötas. Ärge tundke ennast halvasti, kui te mees pressi ajaks tuppa ei taha või kui mees ise tol hetkel seal olla ei taha. See on jumala okei :)

MIDA MUL KOHE PEALE SÜNNITUST VAJA LÄKS?

Mul ei olnud imetamisriideid. Ma arvasin, et neid pole vaja, aga tegelikult on jube head HM’i imetamistopid, sest nende alla pole imetamisrinnakat tarvis. Kuna piimapais nagunii tuleb, siis on üli hea, kui sind kuskilt midagi ei pressi ja suru. Need maksavad mingi 25€ kaks tükki.

Kui see tundub liiga kallis, siis mina avastasin, et ülihea säästukombo saab natikene ette mõeldes. Nimelt tellisin ma ammu Aliexpressist paar imetamisrinnakat alla kolme euri (SIIT) ja peale tõmbasin suvalise Terranova või New Yorkeri eurise õlapaeltega topi. Neid kulub nagu sooje saiu, sest minul küll piima lahiseb ja vaja oleks mul vähemalt kümmet imetamistoppi, mida ma HMist küll osta ei raatsiks. Seega sobivad need ali rinnakad ülihästi, pehmed ja mugavad ja ODAVAD. Kellel sünnituseni aega, siis soovitan tellida, mina olen kvaliteediga väga rahul. Mul on umbes samasugused Carriwelli omad ka, mis maksavad 20€ ja pole kuidagi oluliselt mugavamad või paremad. Vot, selline säästunipike siis.

Vaja läks ka rinnapatju, millest parimad on minu meelest Medela omad. Samas on need ka muidugi kõige kallimad, odavamatest sobivad Libero omad kah. Naty omi kahjuks ei soovita, väiksed nirakad, mis kohe täis vettivad.

Nibukreem! Proovisin sadat niburavimit ja mis aitas oli Multi-Mom (kulus kaks pakki) ja peale kõikide Purelanide ja asjade testimist parandas minu nibusid kõige enam just roosa Bephanten. Ei miski muu. See on hea vedel ja mõnus nibule panna, purelan on jube tihke koostisega ja valusale nibule jube peale panna.

Aa, kes mu FBi jälgivad, siis MUST HAVE toode lausa haiglakotti panna on see Bionect sprei:

Isegi kui sa pääsed ilma rebenditeta, siis makrorebendid tulevad nagunii ja need võivad paranedes jubedalt haiget teha. See hõbesprei annab kohest leevendust ja aitas minu jubedalt valutava alakorruse paari päevaga juba inimlikumaks muuta. Pildil on ka küünlad, mis aitavad selleks puhuks, kui peale sünnitust on kuidagi kuiv ja sügelev olla (tere tulemast hormoonide kõikumine!). Ma küünlaid pole veel ise proovinud, aga sprei kohta ainult mu kõige siiramad kiidusõnad. Seda kahjuks paljudes apteekides ei ole, seega soovitan kindlasti see ette osta ja otsida kuskilt. Elupäästja!

Koju võiks varuda ka saialilletinktuuri, seda soovitas meile perearst. Haiglas soovitatakse naba puhastada nüüd ainult veega, aga paraku rääkis pereõde, et nemad näevad 2 nädala kontrollis tihtipeale mädanevaid ja liiglihaga nabasid, mida ei ole võimalik enam ainult veega parandada. See teeb ka ju titale haiget. Seega meie puhastame ka nüüd ikka saiakaga.

BEEBI

Minu soovitused siis beebiga: jah, varu 50 suuruses asju. Ma ei tea, miks alati öeldakse, et ah, neid pole vaja. Meil jäi lausa puudugi, sest piima pidevalt voolab kahte lehte ja tahaks ju ikka beebi parajatesse riietesse panna, mitte mingisugustesse kottidesse onju.

Ei, ära ärata teda, kui kaaluga kõik korras on. Las ta tudub.

Jah, see on normaalne, et nad piima ahmivad ja vahepeal “lämbuvad”. Nad alles õpivad elama, andke neile aega atra seada!

Kas beebit tuleb kohe krooksutada? Kuidas? Meile öeldi, et võib hoida natukene püstisemas asendis, kuid otsene krooksutamine vajalik pole (näiteks öösel pole vaja last selleks üles ajada).

Kust ma tean, et kas tal on soe/külm? Katsu lihtsalt beebi kukalt. Kui see on normaalne, siis on tal ka normaalne olla. Kuigi beebide kehatemp on nagunii natsa soem kui meil. 37.5 olla tavaline ja mitte muretsemist väärt.

Okei, mul pole enam aega kirjutada, sest üks konnakene tahab süüa ja ega ma tegelikult praegu midagi väga lisada ei oskagi. Kui on küsimusi, siis ma proovin ikka vastata, et kuidagigi siin ilmas teile kasulik olla.

Tsau!

jälle pildistamise lainel

peeglike-peeglike seina peal, kellel on siis kõige kaunim kann kogu maal?

BOOM! Sellist pilti te seda postitust avades oodata ei osanud, eksole? Ehhee, kuidagi peab inimene ju titepiltidele vaheldust sisse tooma ja mis muud moodi ma seda ikka tegema peaks, kui näitan teile mõnda pilti fotoshuudist, mis ma täna imeilusast Ingridist tegin. Ega selles suhtes, et temast oleks kindlasti raske üldse halbu pilte teha ja mul oli tükk tegu, et valida välja neid kõige-kõigemaid, mida teile näidata. Näiteks oma lemmikuid ei saagi näidata, sest olenemata sellest, et ma tahaksin siia meeslugejaid koguda, pole vist viisakas selle jaoks võõra inimese ilusaid tisse näidata.

Ärge arvakegi, et ma unustasin oma lubaduse hakata saartuttfotograafiks. Täna oli küll mu teine kord (essa oli Triinuga, SIIN on mõned pildid näha), aga neljapäeval tuleb juba uus sõbranna võrgutavaid poose kaamera ette võtma, et nendega pärast … issand, ma ei teagi,  mis nendega edasi teha? Mehele näidata? Iha.ee’sse konto teha? Ei mina tea, pole minu asi! Mulle lihtsalt vist meeldib, kui ilusad paljad naised mu voodis aelemas käivad.

Kas teie olete kunagi endast selliseid pilte teha lasknud?  Ma hea meelega teeks, aga ma peaks siis vist üleni mingisse linasse mähitud olema, muidu oleks 50% pildist pekivoltide all :D 

Arvustan: ECO Seal tooted

Ma olen ennegi SEAL tooteid proovinud, aga nüüd sain ma hiljaaegu suure kotitäie nende uuest tootevalikust, mis beebiemmele kohaselt on loomulikult öko värk! Kui veel mõnda aega tagasi meeldisid mulle näiteks kõiksugused erinevad lillelõnad pesu küljes ja nagu ma mainisin, siis klooriga olid mul ka väga sõbralikud suhted, siis nüüd on nii, et vastik keemiline magus lõhn riietel tundub rõve ja kloorilõhn (mis ikka veel väga meeldib) tundub lihtsalt kätel rõve, kui ma pärast beebit sülle võtta tahan. Isegi kui ma käed ära pesen. Seega olin ma kotitäie testitava kraami üle väga õnnelik. Minu koti sisu erines natukene teie kingitava kotitäie sisust mõne toote võrra, aga seda märkasin ma alles praegu teie kingikotist pilte tehes. Igatahes, allolev laar saab teist kellegi omaks :)

Minu kotis oli vannitoa puhastusvahendi asemel pritsitav universaalpuhastusvahend, mis teie kingituses on suures pudelis. Ehk isegi parem, saate ise endale kuskile pudelisse valmis segu teha. Igatahes kiidan ma seda taevani, sest esiteks ei haise see mitte millegi järele ja nõnda saan ma kiirelt väikse koristuse teha ja hiljem kohe Lentsi sülle krabada, kui ta kraaksuma kukub, ilma, et ma nagu keemiavabrik haiseks. Lisaks suutis mu koristaja eile selle vahendiga mu elutoavaiba mega puhtaks saada, nii et lõhnatu, aga tõhus!

See kreemine vedelseep on tõesti supermõnus ja jätab peale kätepesu mulje, et oled käsi kreemitanud. Nüüd mulle meenub, et see eelmine Seal kätepesuseep, mis mul köögis on, teeb sama asja. Jumal teab, mis aine seal sees sellise mulje jätab, aga mulle sobib, sest ma ei viitsi kuigi tihti käsi kreemitada, välja arvatud siis, kui see mulle silmaaugu sisse vahib.

Samas on selles sarjas ka nõudepesuvahend, mis samamoodi kätele väga pehme on. Loomulikult jällegi lõhnatu. Ja Eco kätekreem on mul tegelikult kogu aeg “Kardo nurgakeses”, kuid ma pean tunnistama, et ma kasutan seda ka jalgadel, kui ka kätel. Lihtsalt sellest tulenevalt, kumba mul parasjagu kreemitada vaja on. See jätab naha mega siidiseks ja imendub megakiiresti sisse.

ECO kätekreem Kardo mähkimisstaabis

Pesuvahendid olen ma hetkel kõik Seali vastu vahetanud. Vahepeal kasutan Triumfi pesupähkleid (millest ma ka kunagi rääkinud olen) aga enamasti Seal ECO pesugeele ja seda sama lõhnatut pesuloputusvahendit. Mingit lõhna neil taaskord ei ole, aga kui ma pesu terrassile kuivama panen, siis pärast on see eriti mõnus õues kuivamise lõhn tunduvalt tugevam, kui mingi idamaiste lillelõhnadega pesu pestes. Muidugi pesen ma mõnikord nende keemialõhnaliste asjadega ka, sest mul lihtsalt on neid veel alles, aga beebiasju eelistan siiski pesta millegi lõhnatuga. Endal oli ka ükspäev niii rõve avastada, et mu kampsun haises “lillede” järgi nii räigelt, et oleks vist 7 km kaugusele ka tunda olnud. Fuhh… Aga ega ma väärt kraami ära ei viska, kasutan ikka lõpuni.

Vot. Ühesõnaga olen ma jälle rahul, nagu ka eelmised korrad, mil ma Seal kraami proovinud olen. Mis mulle väga meeldib on ka see, et nendel toodetel on väga taskukohased hinnad. Nii palju kui ma neid poodides näinud olen, on nad kõik päris hea hinnaga olnud, pigem odav hinnaklass, mis on paljudele rahakotisõbralik.

Kust neid tooteid saada? No pildiloleva kotitäie loosin ma teile välja, seega võib üks õnnelik selle saada kätte Männikult, minu kodust. Kes aga loosiõnne ei oma, siis infoks nii palju, et hetkel on need tooted siis Tallinna ja Tartu Kaubamajas, Tartus Kvartali Maksimarketis müügis ja lisaks 1. Novembrist lähevad need kõikide Maksimarketite sortimenti. Ka Selveri kampaaniasse, mis on 01.11-05.12  läheb Seal ECO kreem-vedelseep soodushinnaga müüki ja niisama Seal sarjast on Selveris ka tol hetkel veel niigi headele hindadele allahindlus. Seega soovitan üle vaadata.

Kui sa tahad aga võita pildiloleva komplekti tooteid, siis jäta lihtsalt kommentaar, et soovid loosis osa võtta ja juba oledki sa teinud endast kõik, et reedel lõppevas loosis auhinda saada. Aga siinkohal on üks aga ka, et kuna need asjad mul ikkagi kodus on, siis ma eelistaks, kui võitja neile ise järele tuleks, või kellegi järele saadaks. Nii väga tahaks seda, sest te ei kujuta ette, kui tüütu on kogu aeg auhindu mööda ilma laiali saata :D Aga no kui tõesti võimalik pole, eks ma siis nutan ja saadan.

Head esimest lund!

mulle ei meeldi reisida

Uskumatu, kuidas näiteks üks toimetus päevas võtabki kogu vaba aja enda alla ja nõnda ei jõua ma üldse normaalselt oma blogieluga tegeleda ja pean nagu segane PÄRIS eluga tegelema. Jube, eks? Igatahes on iga hommik nii, et ma vannun endale, et täna koristan ma selle paganama riidehunniku garderoobist ära ja panen kummutitesse ja kappidesse, aga seda olen ma lubanud juba vist mingi kuu aega. Ja iga päev ma mõtlen, et ah, täna on mul vaid see üks väike asi teha, ning hopsti on kell 12 öösel ja mul aeg magama kebida. Selle pärast võib ka praegu nii olla, et minu igapäeva lobaposte ilmub vähem ja reklaamposte rohkem, aga ma loodan mõistvale suhtumisele, sest ma pean ju need ära tegema, nimekiri laiutab ees ja kui ma üldiselt proovin teha nii, et enamik oleks ikka mittereklaampostid, siis hetkel ma seda lubada ei saa. Aga noh, vähemalt ma üritan niigi palju, et ma ei kirjuta lihtsalt: jou, tseki toodet, jeje, vaid üritan sinna ikka mingi sisu kah luua, kui mul antud teemast midagi öelda on. Seega sorri, varsti olen omadega ehk isegi mäel ja siis on kaks varianti, et kas ma hakkan rohkem niisama poste kirjutama, või siis olen ma lihtsalt vait nagu sukk. Eks elu näitab.

Vabandused vabandatud, leidsin ma siiski praegu sellise momendikese, kus Kardo viis Mari magama, Lende põõnab niisama ja mina olen kõhu täis söönud ja saan rahus mõnda aega vedeleda. Ärge saage valesti aru – mul on tegelikult iga päev aega vedeleda maa ja ilm, aga ma olen viimasel ajal hakanud eelistama niisama vedelemist blogimisele. Häbituse tipp! Ja kui ma isegi mõtlen, et peaks blogima, siis on vaja pilte teha ja töödelda ja … siis tundub juba lihtsam lamada.

Nimelt tahtsin ma täna rääkida mõttest, mis mul tuli pähe Marileenu blogist koduteemat lugedes. Ta rääkis seal, et tänapäeval on jube raske OMA kodu saada, sest sissemaksud on suured ja kui vanemate käest pole tagatist varnast võtta, siis ei saa ka pangast laenu. Ühesõnaga leidis Leenu, et mõnikord on parem investeerida mälestustesse ja siis kunagi hiljem oma kodusse. Noh, reisimine näiteks olla imeline mälestuste allikas.

Ma ei tea… Minu mälestused seoses reisimisega on üldiselt sellised, et tripid sada aastat kuskile sihtkohta, siis oled megaväsinud. Üldiselt on sihtkohas palav, siis on sitt. Kui on kehv ilm, siis kassib ära, et krt see ilm nii sitt olema peab. Tahaks lihtsalt terve reisi hotellitoas lamada ja filme vaadata, aga nett on jama ja üldse surub ühiskondlik surve peale, et kui juba reisil oled, siis pead ikka rämedalt ringi trippima ja reisi nautima!!! Ühesõnaga elad selle nädala kuidagi üle ja siis tripid jälle üheksa miljonit aastat tagasi koju, jõuad hinge tõmmata, et jumal tänatud, et ma kodus olen ja siis… pead järgmine päev tööle minema, olles nüüd sada korda väsinum ja kurnatum kui enne reisimist.

Muidugi ma ei saa öelda, et ma terve elu reisimist vihanud oleks, sest ma olen ikka omajagu ringi trippinud. Ma neid lähiriike ei hakka ette loetlemagi, aga kaugemalt siis Austraaliad ja Malaisiad ja Hispaaniad ja Saksamaad ja Inglismaad ja Hollandid ja Poolad ja jumal teab mis kohad on ikka läbi reisitud. Aga alles nüüd, tagasi vaadates, saan ma aru, et see muster on alati sama olnud. Mittenauditav ja pingeline ja kuidagi koju naasemist oodates möödunud.

Inimesed ongi erinevad, arusaadav. Mõnele meeldib rämedalt ringi trippida, ma lihtsalt absull ei taha enam mitte kuskile minna. Ja kui ma peaksin valima, et kas ma reisin mööda ilma või oman oma kodu, siis minu jaoks pole küsimustki. Ma oleks hea meelega kogu aeg kodus. Mulle ei meeldi isegi väga kuskil mujal ööbidagi. Seega reisida võiks ma nii, et kui ma saaks näiteks täna teleporteeruda ala Balile, olla seal ühe-kaks päeva ja siis tagasi koju teleporteeruda. Mingid lennukis loksumised, raha vahetamised, see pidev surve, et “sa oled ju reisil, NAUDI SEDA, KOGE KÕIKE!!” see ajab mind lausa ainuüksi mõttena oksele.

Kodus on palju parem olla. Keegi ei käi ja käia, et kle sa oled ju KODUS! Mine tuia mööda Tallinna ja tee sadu pilte, milletaolisi on kogu internett täis ja mida sa peale reisi enam raudselt pea mitte kunagi ei vaata. Halvimal juhul sunnid sõpru vaatama, mis on nii tüütu, et peaks lausa seadusega keelatud olema.

Hehe, ma loen praegu ise üle enda teksti ja mul oleks nagu mingi südameviha reisimise ja reisivate inimeste vastu, tegelikult ei ole. Mulle lihtsalt endale ei paku nagu ÜLDSE huvi. Kui keegi praegu ütleks mulle, et kle sul on valida, kas sa saad mina terve perega nädaks soojale maale või sa võid koju jääda, aga iga päev kell kaks tuleb nädal aega jutti su aknast sisse mingi vend, kes sulle ühe korra jalaga kõhtu annab, siis ma valiks pikemalt mõtlemata teise variandi.

No ei viitsi mina pakkida ja sättida ja tõmmelda ja vedeleda ja “puhata”. Öäkk. Parem saan jalaga.

Kuala Lumpuris

Amsterdamis kellegi tagahoovis tsillimas

Poolas, Varssavis

Kuskil Austraalias

Hispaanias

Küprosel oma Küprosesõpsidega

Igatahes jah, nii on… Ma olen vist üks nendest vähestest, kes ei unista niiväga mööda maailma rändamisest. Ma heal juhul olen valmis teise linnagi sõitma, kui ma just VÄGA pean. Ja eriti õudne tundub mulle mingi säästureisimine, kus peab kopikaid lugema ja ei saa isegi restoranis söömas käia. Eks ole selliseid reisegi selja taga ja no never again!

Kui suured reisisellid teie olete? Meeldib?

milline mees!

Ma olen tükk aega lubanud, et teen mingisuguse loosi meestele kah ja nüüd on see hetk tõepoolest käes. Nimelt tuli Hispaaniast Liis, kes muuhulgas blogimisele peab ka triiksärgi äri. Ta tuli meile külla, võttis kaasa hunniku triiksärke ja nõnda sai Kardo meile siin modelli mängida. Ma pean nentima, et Kardole tõesti väga sobivad sellised viisakad särgid, hea vaheldus sellele, et ta siin pidevalt dressides ringi jookseb. Mitte, et ma kritiseeriks, sest antud momendil olen ma piimase imetamissärgi ja Kardo bokserites, nii et kuni ma ise õhtukleidis ringi ei lase, mina näpuga teiste riietusele näitama ei kipu.

Ma ei ole kindel, miks ma sellise psühhopaadi näoga Kardot vahin, aga näete, üks Kardo valikutest oli selline roheline särgike (link). Väga uhke valik! Ma tahtsin seda Teesi juurde ka pildistamisele kaasa võtta, aga me unustasime loomulikult vahetusriided koju, mis seal ikka. Ühe pani ta õnneks kodus selga, seega saime ikka viisakamaid pilte ka. Ja Lende on nagunii imearmas, seega on need nagunii parimad reklaampildid, eks?!

Ma tean, et mul meeslugejaid just jalaga segada pole, aga neile vähestele, kes on – nüüd on midagi teile! Okei, okei. Muidugi võivad osa võtta ka naised, kes oma meestele midagi viisakamat selga võita sooviksid. Ühesõnaga läheb loosi teie enda vabal valikul triiksärk Formen.ee kodulehelt. Triiksärkide valiku leiate SIIT!

Et võita, hakka Facebookis Formen’i sõbraks SIIN ja jäta mulle kommentaariks, et millist särki sina võita sooviks. Auhinna loosin välja juba neljapäeval! Ja no ma ei saa seda postitust lõpetada, ilma viimast pilti ilmarahvaga jagamata.

sees ja väljas

Kui ma rase olin, siis ma tahtsin teha selliseid enne-pärast pilte ja no otseloomulikult palusin ma endale selle idee tekkimisel külla sõbrad Fotoraadid ja nõnda tegime me enne pildid suvel ära. Me muidugi ei mõlenud seda nii hästi läbi ja üks enne pilt on kenasti õues tehtud. Lisaks ei arvestanud ma sellegagi, et peale sünnitust pekise ja lodevana ei tõmba ma endale elusees sama ümber riideid selga, aga teate. Ei ole täiuslik ja ideaalne, aga mulle meeldib tulemus sellegipoolest! Ma nüüd ootan, et Triinule vats ette kasvaks, et ma temast ka sellised pildid teha saaks :)

Seega, kes veel rasedad, siis nett on täis sarnaseid ideid, mida saab järele proovida ja teha lasta. Mitte, et see mingi must-have oleks, aga noh. Tore mälestus ikka ju :)