Mariann Kaasik's Blog, page 223

aga vot mulle ei meeldi see ja teine ja kolmas

Lugesin siin Eveliisi postitust ja lisaks veel seda sama postitust Delfi Naistekast, kus tema räägib, et vot talle ei meeldi avalik imetamine. Kuna ta seal tõi näiteks veel selle, et tema ei saa aru, mis sellest pilte vaja teha on, siis sain ma kohe aru, et ilmselgelt olin inspiratsiooniallikaks just mina, kes ma paar päeva tagasi panin üles sellise pildi:

Vastuseks küsimusele, et miks ma selle pildi üles panin, pean ma vastama, et ei, selle taga ei olnud tohutut rinnaga imetamise kampaaniat, vaid lihtsalt Lende naljakalt vihane nägu. Oleks ta samal ajal näiteks diivanil vedelenud, kiigus olnud, süles tsillinud, mul poleks vahet olnud. Lihtsalt ta juhtus samal ajal sööma ja ma isegi ei mõelnud, et see pilt nüüd kelleski kohutavalt ebamugavust tekitama peaks. Päriselt, see ei karanud mulle pähegi. Midagi ebasünnist ma siin justkui ei näe, ainult enda mäesuurust tissi, aga just säärased (mäesuurused) nad praegu on ja ma ei saanud pilti ka rohkem lõigata, sest telefonikvaliteet oleks selle pildiga muidu üks null teinud. Seega niimoodi ma ta üles panin.

Ei tea, kas asi on minus, et vanaks jäänud olen, aga kui mina näen kuskil mingit pilti või videot, mis mulle ei meeldi, siis ma kerin lihtsalt ruttu edasi. Eriti kõik need hirmsad loomavideod või katkiste kiisude pildid, kohemaid kerin edasi ja ei vaata. Ja minu eeldus on, et kui kellelegi ei meeldi see pilt Lendest, sest ta juhtub tissi imema samal ajal, siis talitab ka tema sama moodi ja kerib edasi. Aga näed, tuleb välja, et hoopis tuleb kirjutada blogipost, et vot MULLE ei meeldi see avalik imetamine.

Jah, tõstan käed, olen isegi minevikus kraaksunud, et mis mulle meeldib ja mis ei meeldi, aga siinkohal tekib mul küll veidi selline… neeeh… tunne sisse. Et mis ma nüüd tegema pean, et sulle ei meeldi? Lausa terve pikk jutt, et miks ei meeldi ja see tekitab sellise vähe nõmeda tunde, et küll olen mina nüüd jube ebaviisakas ja vastik, et julgen oma udarat kuskil lehvitada. Sest mõndadele ei meeldi. Kohe meenutasin seda, et kui Eveliis mul külas käis, et raudselt ma ju siis imetasin kah, et kas ma siis ka panin ta jube ebamugavasse olukorda, kus ta oli sunnitud mu tissi nägema. Oh õudu, ehk isegi nibu?!

Jällegi, ei ole ka ise süüst puhas, aga täna tekkis küll selline kurbuse tunne. Et miks selle asemel, et teineteist toetada erinevates elustiilides ja valikutes, on hoopis mõnusam teisi maha teha? Et vot MINA küll nii ei tee/teeks. Vot MINA tegin ikka nii ja niimoodi on palju viisakam/õigem/parem? Miks ei võiks lihtsalt ignoreerida neid asju, mis ei meeldi ja kiita neid, mis meeldivad?

Minule endale tissid meeldivad. Suured tissid ja väiksed tissid. Olgu nad parasjagu kellegi suus või mitte. Olgu nad tol hetkel kellegi söögilaud või lihtsalt ilus partii.

Ma ei hakka siin rääkima, et imetamine on väga loomulik tegevus, sest kohe tuleks keegi raudselt kommenteerima, et sittumine ja seksimine on ka loomulikud tegevused, kuid neid ei tehta ka teiste ees. Täitsa arusaadav. Ja ma mõistan ka neid, kelle jaoks avalik imetamine ei ole mugav, aga no vabandage mu sõnavara, aga nahui naada siis see neid häirima peaks, kui mõndadele on? Just säärased avalikud alandamised muudavadki sellise loomuliku asja siin ilmas justkui millekski rõvedaks,  mida tuleb peita ja varjata. Nõme on see alavääristamine just teiste NAISTE poolt. Kas me ei peaks mitte kokku hoidma ja teineteisele toeks olema? Oh ei! Ikka on vaja maha teha avalikku imetamist. Siis on vaja alavääristada neid, kes ei saa mingil põhjusel imetada. Siis on vaja kritiseerida neid, kes ei taha imetada. Ja ma ei hakka rääkimagi, et lapsi saavad naised on mõttetud kodukanad ja need, kes lapsi ei taha on puhta lollakad, kes ülejäänud elu oma otsust kahetseks. Ainult kritiseeriks, eks?

Naised, mida kuradit me teeme? Miks? Miks on vaja blogimaailmas (ja niisama maailmas) pidevalt kedagi maha teha. Oma arvamust peale suruda. Oma argumente esitada säärases vormis, et teisitimõtlejad oleks kohe mutta tambitud ja lolliks tembeldatud? Jah, nagu öeldud, ma ei ole ise ka sellest nõmedast käitumisest minevikus prii, aga no kui isegi MINa ei jaksa enam, siis kuidas teie veel jõuate?

Mul on kurb meel. Mul on kurb, et me elame ühiskonnas, kus üldse tuleb põhjendada, et miks ma imetan avalikult, või miks ma imetan kodus teki all. Mul on kurb meel, et üks inimene peab tundma ennast alaväärsena, kui annab oma lapsele süüa kuskil, kus keegi võib juhtumisi ta nibu näha! Kujutate ette. Minu isiklikku nibu! See on ju õuduste tipp! Samahästi võiksin ma käia ringi sellise käega, mis on maha mädanemas ja ripub veel viimase naharibaga küljes! Kuidas ma küll teiste peale ei mõtle?!

Ma ausalt tegelikult ei ole teinud oma elu eesmärgiks oma nibu kõigile näidata. Ma saan aru, et imetamise ajal laps võib teinekord vähe liigutada ja rapsida ja korraks võib seda õuduste tippu (nibu) vilksamisi näha olla. Aga ausõna ei tee ma seda meelega. Ma ei usu, et ükski ema seda meelega teeks, aga need paganamata kasvatamatud imikud ei kuula nagu sõna ka, et hoia seda kenasti suus ja söö oma kõht täis. Mis siis teha? Minu isiklik soovitus oleks mitte otse sinna suunas vahtida, kui niplit näha ei taha. Kui tahad, siis vaata pealegi, mul pole kade meel.

Ja teate, mul on kurb meel selle pärast ka, et ma olen olnud kunagi säärane tropp, kes teiste valikuid kritiseerib ja seda enam, neid veel blogis lahanud olen. Keda kurat huvitab, mida mina arvan? Kas keegi peaks oma elu minu pärast muutma? Vaevalt. Ja sellepärast teeb mind ka kurvaks see, et 30+ vanuses Eveliis käib mul külas, vahib mu rõvedat nibu, mis kindlasti talle näkku kargas ja kui ta veel peale seda suutis ennast tagasi hoida ja mitte mu nibulehvitustest blogida, siis minu tissiga pilt andis ikka viimase tõuke. Et ma ikka teaks, et talle ei meeldi. Kergem oleks mulle öelda olnud, et valmistan talle ebamugavust ja ma oleks näiteks tema meeleheaks kuskile pellerisse imetama läinud, vot nii imeline võõrustaja olen. Aga nüüd ma pean postimehest lugema, milline tähelepanuhoor ma olen, et julgen panna pildi oma tissist. Või lapsest. Aga ikka rohkem tissist. Sest imetamist ei tohi pildistada. Seda polevat tarvis. Ja siis kõik saavad kaasa ilkuda, et jaa, iuuu, rõvedad titemammad ei mõtle ikka üldse teistele.

Kurb on. Kurb.

Aga mul nüüd laps ärkas. Lähen annan tissi. Kaevasin selle jaoks enne aeda 20 meetrise sügavuse augu, loodan, et keegi meid sealt ei näe. Jutud levivad, et kui sa imetava ema nibu näed, muutud sa kivikujuks!

kaka

Ma mõistan, et järgnev postitus kuulub kategooriasse “võib kunagi Marile piinlik lugeda olla”, aga armas Mari, kui sa seda kunagi loed, siis tea, et ükskõik, kui piinlik sul ka ei oleks, ei saa see olla rõvedam, kui suure lapse sita rookimine, mida sa meid iga päev tegema paned. Karma olla, emakeeli öeldes, lõbunaine.

Isegi ei mäleta, mida ma viimati Mari potitamisest siin kirjutasin, aga väiksel potil ei hakanudki Mari kunagi käima. Ükskord läks ta mu ema juures suurele potile ja peale seda hakkasime me teda siin ka suurele potile tõstma ja piss-piss korrutama. Muidugi olime me seda ka enne miljon korda proovinud, aga ju siis pidas paika see, et ta lihtsalt ei olnud selleks valmis. Nüüd käib ta kenasti poti peal pissil. Kui häda on, siis hakkab “ämmä-emme-ämme!” kaeblema ja siis tuleb temaga vetsu minna, kus ta ise oma asjad ära ajab. Tahab lihtsalt moraalset tuge kaasa vist :D

Aga see Marile pähe ei mahu, et kaka käib ka potti. Ta keeldub seda tunnistamast ja nüüd ongi nii, et kui inimesel number kaks häda on, siis läheb toob ta mähkme, korrutab “kaka-kaka”, ajab selle jalga ja siis jookseb kuskile teise tuppa privaatselt häda tegema. Siis tuleb tagasi meie silme alla, endal jalad harkis ja nähtava ebamugavustundega ja halab jälle, et kaka on püksis. No kus krt mujal ta siis olla saaks, kui ta ise seda järjekindlalt mujale keeldub tegemast?

Inimene suudab aru saada, millal tal häda on, ta suudab seda kinni hoida, ta teab, kus WC on, aga MIKS JUMALA EEST tahab see armas lapsuke just mähkmesse kakada? Kui ma talle seda mähet ei anna, siis ta lihtsalt hoiab häda kinni ja korrutab nagu hauatagune hääl: “kaka-kaka-kaka-KAKA-KAKAAAAAAA!!!!”. Ma ise muidugi lõpuks annan alla ja annan talle selle mähkme, ma ei teagi, kaua ta suudaks seda kinni hoida. Aga kui ma ta potile tõstan, siis ta raputab ainult pead ja ütleb kurvalt, et kakada on vaja, mida tal krt seal potil veel teha? Mähet on vaja!

Ükspäev oli nii mark – olime vanaema sünnal, kui Mari jälle oma kakajuttu ajama kukkus ja ma siis mähkmega ühes vetsu kebisin temaga. Siis kõrvaltlauast üks naine kommenteeris kõva häälega, et issand, nii suur laps, ikka mähkmega! Ma nii väga tahtsin ta lauda minna ja küsida, et ole inimene ja õpeta mulle ka, et mismoodi ma saaks selle inimese panna potti kakama, sest ma tõstan käed ja ütlen, et ma ausalt ei oska :(

Vähemalt hea seegi, et ta pissil potil käib, see ka väike võit siin elus, arvestdes, et ma arvasin, et ta 50da eluaastani püksi või põrandale pissida kavatseb. Saaks selle number kahe värgi ka korda ja siis võiks juba öömähkmest ka võõrutada ja siis oleks täisinimene nagu valmis! Lihtsalt nii õudne on Mari sitaseid mähkmeid vahetada. Lende on selline väike pamp, temal veel, aga Mari on temaga võrreldes nagu täiskasvanud inimene oma kakajutuga :D

Kuna ma siia kakast pilti panna ei taha, siis panen hoopis eile tehtud pildi meie jõulunurgakeses! Mina niisama selle väikse kakatrolliga peatset jõulu ootamas.

mine testi, ära ole loll

Kas sina teadsid, et Eesti on kõige kõrgena HIV levikuga riik Euroopa Liidus? Keskmiselt nakatub Eestis lausa üks inimene päevas! Ja kuna ma tean, et enamik minu lugejaid on naised, siis teile teadmiseks, et 40% nendest on naisterahvad, kes sell hirmsa haiguse endale korjavad. HIV levib nii võimsalt, sest kolmandik haigusekandjatest isegi ei tea, et nad nakatunud on, mistõttu levitavad nad haigust veelgi edasi. Mitte, et elu HIViga just meelakkumine oleks, siis ravimitega on võimalik elada siiski täisväärtuslikku elu, mitte olla arutuks haiguse edasilevitajaks. Aga selle jaoks on vaja ennast testida, sõbrakesed!

Ma tean isegi, et HIV testi tegemine ei ole midagi, millest üks naine tavapäraselt mõtleks. Haigusi seostatakse ju sellega, et sul on kuidagi kehva enesetunne vms, aga HIV on selline haige vend, et võib su kehas elada nii, et väga pikalt ei pruugi sul ühtegi tervisehäda kaasneda ja AINUS VIIS teada saada, kas sul on haigus või mitte, on ennast testida.

HIV nõustamis- ja testimiskabinettides, ning noorte nõustamiskeskustes saab testi teha täiesti tasuta, absoluutselt eelnevalt mingit aega bronnimata. Võta kasvõi sõber mesti ja minge koos ennast testima. Kohad, kus seda teha saab, on märgitud ära SIIN kaardil.

Testi ennast, kui:

Kui sa oled olnud kaitsmata seksuaalvahekorras
Kui sul on olnud mitmeid seksuaalpartnereid või kui sa oled olnud vahekorras inimesega, kellel on olnud mitmeid seksuaalpartnereid
Kui sa oled kasutanud teiste süstlaid või nõelu või kui oled olnud vahekorras inimesega, kes on teiste süstlaid või nõelu kasutanud
Kui sulle on tehtud vereülekanne enne 1989. aastat
Kui said tööd tehes viga või puutusid õnnetusolukorras kokku teise inimese verega
Kui sa oled lapseootel (seda sa eraldi tegema siiski ei pea minema, sest lisaks teistele analüüsidega tehakse rasedatele nagunii HIV test)
Tungivalt soovitame end testida ka inimestel, kes põevad seksuaalsel teel levivaid infektsioone, B- või C-hepatiiti ja/või tuberkuloosi

Ning kui sul on ilmnenud:

Põhjuseta suur kaalukaotus
Pidev väsimus- ja jõuetustunne
Nädalaid kestev väike palavik
Nädalaid kestev kõhulahtisus
Öine higistamine
Kuiv köha, mis ei ole põhjustatud suitsetamisest, bronhiidist egakopsupõletikust
Suurenenud lümfisõlmed kaelal, kaenlaalustes ja/või kubeme piirkonnas

Täna algas muuseas üle-eestiline HIV testimisnädal, mille raames ka mina utsitan teid testi tegema minema. Ja kui muidu pead sa päris mitu-setu päeva närviliselt tulemusi ootama, siis selle nädala raames saab üle Eesti teha tasuta HIV kiirteste!

Kiirtestide tegemise asukohad HIV-testimisnädala ajal on järgmised:

TALLINN

Solarise Keskus (Estonia pst 9)

18.11 kell 17.00 – 20.00
19.11 kell 13.00 – 16.00
20.11 kell 13.00 – 16.00

TARTU

Kvartal (Riia 2)

18.11 kell 17.00 – 20.00
19.11 kell 13.00 – 16.00

NARVA

Astri Keskus (Tallinna maantee 41)

21.11 kell 17.00 – 20.00

Narva Haigla Polikliinik

(Vestervalli 15)

18.11 ja 21.11 – 25.11

Kab. 10 (I korrus) kell 08:00 – 16:00

Kab. 203 (II korrus) kell 10:00 – 18:00

KOHTLA-JÄRVE

Vironia Kaubanduskeskus (Järveküla tee 50)

22.11 kell 17.00 – 20.00

SILLAMÄE

SK-Market (Viru pst.2a)

23.11 kell 17.00 – 20.00

RAKVERE

Kroonikeskus (Ferdinand Gustav Adoffi 11)

24.11 kell 17.00 – 20.00

PÄRNU

Port Artur (Hommiku 2)

25.11 kell 17.00 – 20.00

Seega, kui sa ei ole ammu (või üldse kunagi) ennast testida lasknud ja oled vähemalt korra elus olnud kaitsmata vahekorras, siis ära häbene ja tee see test ära. Ma tahan ju, et kõik minu lugejad oleks terved ja elus, mitte ei kärvaks HIVi maha! Seega, kõik hops-hops kiirtesti tegema. Annad ainult natukene verd ja saad väga palju südamerahu! Ma läheks ise ka, aga mulle tehti rasedana see test ära ja no ma ei ole ka kaitsmata vahekorras peale seda olnud kellegi võõraga. Aga kohemaid kui selline asi juhtub, siis ma luban, et lähen ka :D

Kas teie olete üldse kunagi HIV testi teinud? Miks?

 

outfit of the day

Pole ammu mingeid outfitipostitusi teinud, sest noh…ma veedan oma enamik päevi retuusides ja imetamispluusides. Mis neist ikka näidata. Seega võtsin ma eile ennast kokku ja vedasime osa meie perest Roccasse, et mulle vähemalt mingisugused teksad osta, sest miskipärast leidub veel siin ilmas kohti, kuhu pole sobilik retuusides minna. Esimeseks sihiks sai Reserved, kus asi läks käest ära ja ostukottidesse rändas uus talvemantel, kahed teksad, triiksärk, kampsun, kaks kleiti ja üks jakk. Nüüd on jupp aega riiete koha pealt mureta. Kiirelt kargasin läbi ka New Yorkerist ja ostsin 9€ eest neli õlapaeltega toppi, millega mugav imetada oleks.

Õudne, mulle tegelikult ei meeldi üldse ostelda, aga noh, nüüd ei pea pikka aega minema ka. Ja saak oli ikka imeline. Ma pole ammu ennast nii ilusa ja kõhnana tundnud, halleluuja! Ja kuna täna on vanaema sünnale minek, siis lasingi Kerlil kiired “ah, mina siin niisama” pildid teha!

Supertuus kleit, mis puu peal kuigi paljulubav ei olnud, aga seljas oli kohe nii ilus, et ma nüüd kaalun, et kuhu ma veel sellega minna võiks ilus olema? Kutsuge mind keegi ometi kuskile!

Kleit: Reserved (LINK)

Saapad: Shoeshop

Mantel Reserved (LINK)

Müts: ZizterZ (LINK)

Üliimelik on ennast üle nii pika aja üles lüüa. Aga no hea muidugi. Muuseas, homsest alates ei pea ma enda üles löömisega nii palju vaeva nägema, sest ma lähen ripsmetesse ja kulmudesse, halleluuja!

mees lapsehoolduspuhkusele

Ma küll ise virisen, et miks te minule lollide küsimustega kirjutate*, aga ise googeldamise asemel torman alati kohe teie abi paluma. Nii raske on netist leitud infost aru saada, või siis on asi minus…

Igatahes, me tahame, et Kardo saaks 1. jaanuarist ise lapsehoolduspuhkusele jääda. Seda ma tean, et laps peab olema 70 päeva vana, siis saab isa selle lapsehoolduspuhkuse ema käest nn üle võtta. 70 päeva saab meil küll natukene enne täis, aga tahaks daatumiks panna 1. jaanuar.

Kui isa taotleb vanemahüvitist pärast seda, kui hüvitist on saanud ema, arvutatakse isa hüvitis sama perioodi tulude alusel, mis oli arvestuse aluseks emal. Ehk siis kuna minu emapalka oleks arvestatud eelmise aasta põhjal, siis hakkab ka Kardo seda eelmise aasta põhjal saama.

Kuna vanemahüvitis on kuuhüvitis, on hüvitise saajat võimalik vahetada kalendrikuu algusest. Hüvitise saaja vahetatakse alates järgmisest kuust juhul, kui taotlus on esitatud enne jooksva kuu 15. kuupäeva.Väljamakse uuele taotlejale tehakse ülejärgmisel kalendrikuul.

Ehk siis Kardo peaks avalduse sisse andma.. enne 15. detsembrit, tundub mulle igatahes nii. Okei, sinna on vähemalt natukene aega. Aga milline see avaldus olema peab?

Kui üks vanematest viibib lapsehoolduspuhkusel, siis õigus vanemahüvitisele on üksnes temal. Seega kohemaid, kui Kardo isapuhkusele jääb, siis pean mina tööle tagasi minema, või andma tööle lahkumisavalduse ja olema ametlikutl töötu. Seaduse kohaselt. Sest kui lapsehoolduspuhkuse võtab Kardo üle, siis minu töökohal pole enam kohustus 3a mulle kohta hoida. Õnneks ma olen tööl need asjad läbi rääkinud ja praegu on seis selline, et me veebruaris arutame, et millal ma tööle naasen. Esialgsete plaanide kohaselt mõtlesime esimese märtsi peale, aga eks näis.

Hüvitise saaja vahetamise korral tuleb elukohajärgsele Sotsiaalkindlustusameti büroole esitada kummagi vanema kohta tõend lapsehoolduspuhkusele jäämise või selle lõpetamise kohta. Ka siis, kui esimene hüvitise saaja on isa, tuleb emal tõendada, et ta ei ole lapsehoolduspuhkusel ning kinnitada, et on nõus hüvitise maksmisega isale. 

Kas selle tõendi ma saan siis enda töökohast või kirjutame ise mingi vabas vormis avalduse? Krt, miks seda infot pole seal lehel :( Ühesõnaga, ma ei jõua ära oodata, et Kardo meiega koju jääks! See, mis minust edasi saab, see on küll saatuse enda teha :D Sest mul pole siis ju isegi mitte tervisekindlustust, nii et auto alla jääda ei tohi ja tiisikust saada ka mitte.

*Mulle just eelmine nädal kirjutas üks naine ja uuris, et kas täpid ta lapse näos võiksid olla mandariinidest või antibjotsidest. Khm, mina pole arst, Lende on! Ja isegi tema arvab, et antud kirja autor peaks pöörduma pediaatri poole, sest Lents ise on üldarst ja ei tea seda asja nii hästi.

Bio4You lemmikud

Ma lubasin mingi aeg teada anda, et mis ma nendest Bio4You toodetest arvasin, millest ma SIIN kirjutasin, kui olin paki just kätte saanud. Seal postituses keskendusin ma tegelikult Bema venitusarmidevastasele kreemile (link), aga olenemata sellest, et jupp aega on möödas, ei oska ma ikkagi öelda, kas see aitab arme heledamaks muuta, sest ma kasutasin seda raseduse lõpus mitu korda päevas suureneva kõhu niisutuseks, sest see lõhn on NII HEA, et see sai mul otsa lausa enne, kui Lende ära sündis. Seega on mul ikka veel kuus samasugust venitusarmikest. Aga tühja kreemitotsikut hoidsin pühalikult alles, et ma seda teile kiita saaks. Nimelt mul hakkas lõpus kõht täiega sügelema ja see on selline mõnus niisutus, mis lõhnab nagu mahe pähkel. Ma üliharva kasutan midagi lõpuni, aga selle kasutasin!

Ja naljakal kombel oli seal pakis veel üks asi, mille ma tilgatumaks kasutasin. Nimelt see makadaamiaõliga juuksemask (link). Ma kasutan hõbedašampooni, mis üsna kõvasti juukseid kuivatab, aga see imelise lõhnaga mask tegi mu juuksed beebipehmeks. Minevikuvormis, sest eile kraapisin ma totsiku põhjast viimased riismed välja. Soovitan sajaga!

Lisaks veel lemmikute nimekirja selle nõudepesuvahendi (link), millega ma asendasin oma palavalt armastatud Pur nõudepesuvahendi. Ainuke asi on see, et ta on üsna vedel, võrreldes mu eelmise vahendiga ja paar esimest korda hakkasin ma liiga julgelt pudelit pigistama ja jäin päris paljust väärt kraamist ilma. Tegelikult kulub teda vähe, peseb hästi ja on keemiavaba :)

Pakist meeldisid mulle tegelikult veel VÄGA need niisked beebisalfakad (link), mille ma tituleeriks lausa maailma parimateks salfakateks, kui a) neil oleks plastikust kaas, b) kui need oleks vähe odavamad. Aga kellel rahakott lubab, siis ostke kasvõi tutikale beebile paar pakki – pehmed, ei lähe katki, mõnusalt lõhnavad ja nahasõbralikud. Ja Mari lemmikuks oli muidugi see oranž vannivaht (link), mis teeb vee värviliseks ja vahuseks. Ta alles eelmine nädal sai selle kätte, valas pool pudelit vannivette tühjaks ja istus kaelani vahus.

Vot sellised soovitused teile tänasesse õhtusse.

turusolkijast pildistaja in action

Eile üks lugeja saatis mulle screenshotid sellest, kuidas fotograafide grupis arutatakse nende üle, kes fotograafide turgu solgivad. Muidugi oli teiste seas välja toodud ka minu pildistamised, sest 30€ eest umbes 50 pilti anda ja lisaks veel hiljemalt järgmiseks päevaks kliendile pildid kätte anda, see olla tänapäeval surmapatt. Seda selle pärast, et PÄRIS fotograafid, kes näevad piltide tegemise ja töötlemisega jubedat vaeva, nendele hakkavad inimesed siis kurtma, et nad liiga kallilt pildistavad. Loodan, et keegi ei pahanda, aga kopeerin lõigukese teemast (osa jätsin välja, teemaalgataja tahab teha PÄRIS fotograafide andmebaasi):

See postitus on mõeldud professionaalsetele fotograafidele. Teile, kes te ei solgi turgu. Teile, kes te ei anna võileiva hinnaga kliendile kätte kõiki pilte mingi häguse automaatse töötlusega.

Nagu ilmselt paljudki teist, olen mina ja paljud teised professionaalsed fotograafid hädas teadmatute klientidega.

Ikka ja jälle ilmuvad välja inimesed, kellele on mõni “fotograaf” poole vinnaga ja suisa olematu hinnaga fototeenust osutanud.

Ja siis satub see klient meie juurde, kes me oleme seda õppinud, pildistame igapäevaselt ja pakume igati professionaalset ja kvaliteetset teenust aga… algab vaidlus. Hind on kliendi jaoks üle mõistuse kallis ja mis mõttes ta ei saa kätte kõiki pilte? Ja miks ei saa pilte kätte juba homme? Ja mis töötlus?  Me kõik teame, mis on fotograafiks olemise kulutused: kui palju maksab tehnika, stuudio ülalpidamine, palgakulutused jne.

Oleks aeg see hämamine ja turu solkimine ära lõpetada ning Eesti inimestele näidata mis on mis tase ja mis hinda on normaalne maksta kvaliteetse fototeenuse eest. Kui maksad vähem, saad ka vähem, maksad rohkem, saad rohkem.

Miks küsin mina pildistamise eest vähe raha? Esiteks seetõttu, et see ei võta mult palju vaeva! Kui ma hakkaks nüüd lambist midagi tegema, mis mulle kohutavalt raske on ja hirmsasti aega võtab, siis küsiksin ma tõesti suuremat summat. Näiteks kui ma otsustaksin täna, et tahaks vannitubasid plaatima hakata, siis küsiksin ma selle eest 10000 euri, sest see tundub nii raske ja keeruline. Aga vot pildistamine + järeltöötlus on minu puhul üsna algelised ja järelikult on see kõik mulle ka väga lihtne. Kui ei oleks, siis ma ei teeks. Ja no mulle väga meeldib seda teha kah – selle pärast küsingi vähe raha.

Ma teeks neid pilte üldse jumala tasuta (mida ma ka suvest saadik teinud olen), aga mul juhtus selline asi, et Nikon pani Eestis oma kontori kinni ja seetõttu pidin ma oma kaamera neile tagasi andma. Kuna ma oma kaamerast loobuda ei tahtnud, siis pidin ma ta välja ostma. Õnneks sain selle pea poole soodsamalt – 3000€ kaamera “vaid” 1799€ eest. Nojah, head nägemist dekreedirahad ja nüüd on see kaamera minu oma.

Siis tekkiski mõte, et ma võiks vähemalt oma kaamera raha tagasi saada, sest noh, aega ju kulub ikka selle pildistamisega. Ning muidugi ma mõtlesin alguses pikalt, et palju ma küsima peaksin. Nagu ma sellest teemast aru saan, siis et mitte olla turusolkija, oleksin ma pidanud kohe sott sessioon küsima? Tõesõna, tehke mulle selgeks, mismoodi peab üks algaja alustama? Ma ei saa ju kohe küsida 100€ sessiooni pealt. Aga 30€ ka küsida ei tohi? Püha issand jeesus, mida ma siis teha tohiks? Ma tean ju ise ka, et ma ei ole professionaalne fotograaf, aga ma pole seda mitte iial ju väitnudki.

Teine asi on see, et mul ei ole vaja ka mingit stuudiot ülal pidada, see on kindlasti kallim. Mul pole vaja isegi kuskile MINNA, sest inimesed tulevad siiasamasse minu koju või lähme kuskile lähedale loodusesse ja ei võta see tohutult minu väärtuslikku aega.

Kolmandaks – ma tahan, et igasuguse rahakotiga inimesed saaksid lubada paari toredat pilti. Sotti pole kõigil välja käia, aga 30€ ehk ikka leiavad, et saada mõni tore pilt enda lapsest või perekonnast. Mis selles siis halba on? Ma lihtsalt ei saa aru, et kellele ma sellega liiga teen? Ma ei taha uskuda, et minu klõpsutamine võtaks nüüd mõnelt PROFFILT leiva laualt. Või mis?

Minu peas tundub loogiline, et inimene ise vaatab näidispilte ja siis otsustab, kas soovib fotograafi juurde tulla või mitte. Kui talle näidispildid ei meeldi, siis ei pea ju tulema. Ma pole ausalt kedagi sundinud. Ja kui keegi vaatab minu tehtud pilte ja leiab, et tema silmale need ei ole piisavalt head või pfoffid, siis saab ju alati leida kellegi, kes teeb minust paremaid pilte. Neid on palju! Ma ise tean ka, et arenemisruumi on ja eks ma vaikselt noktsen ja pusin, aga ma ütlen jumala ausalt, et MULLE endale mu pildid täitsa meeldivad. Mõni rohkem ja mõni vähem. Ja eks ma üritan ikka vaikselt edasi areneda ja paremaid pilte teha ja Lightroomis (see on töötlusprogramm) uusi asju õppida ja no issand jumal, las ma siis teen. Kellele ma sellega liiga teen? Mulle on isegi võõrad lapsed täiega meeldima hakanud, sest nad on kõik nii ilusad ja armsad ja nunnukesed!

Muuseas, kas te teate, et arvega tasudes läheb pea pool sellest nagunii maksudeks…Ja kuna iga kord kui ma pildistan, käib mul ämm abiks ja nüüd neid pildistamisi tuli PAUH nii palju, siis mõtlesin, et oleks viisakas oma tulusid natukene ämmaga ka sheerida, et ta mu last hoiab. Eriti kui ta peab seda päevas mitu tundi tegema. Seega viieka annan igalt fotoshuudilt veel talle. Te võite ise nüüd mõelda, palju mulle siit kõigest kätte jääb, mitte väga :D

Aga uuest aastast tõstan mina ka hinda 50€ peale. Lihtsalt selle pärast, et natukene oma aega säästa ja teha kahe-kolme pildistamise asemel päeval näiteks ainult üks. Ja noh, kuna pildistama tulla tahtjaid on praegu väga-väga palju, siis tundub, et mu pildid nagu lähevad peale ja võib ehk hinda tõsta juba. Muuseas, esimesed inimesed, kellele ma raha eest pilte tegin, ma ei tahtnud neilt enne rahagi võtta, kui nad on pildid üle vaadanud ja öelnud, kas neile üldse sobib. Täiega kartsin, et nad ütlevad, et pildid on kohutav sitt. Aga ei öelnud keegi!

Ma muidu eile naersin Kardoga, et siiani kõik, kes käinud on, on ENDA SÕNUL jube rahul olnud (ja mõned veel uued ajadki kirja pannud), aga äkki nad lihtsalt selle pärast ütlevad nii, et ei taha mu tundeid riivata, või kardavad, et ma lähen äkki jube närvi vms :D? Ma luban, et ma päriselt ka ei lähe.

Eilne päkapikk piparkooke nosimas

Sellesse aastasse ma enam fotosessioone kirja ei pane, välja arvatud siis, kui kellelgi mingi ERITI lahe idee on. Näiteks eile kirjutas mulle üks neiu, et tahab oma siiliga pildistama tulla. No vähe ma ei leia talle aega. Jõulupildid SIILIGA! Ma ei jõua ära oodata! Kuid kõik lastega ja beebidega  ja sõbrannadega ja peredega pildistamised jätan uude aastasse. Aga kõik, kes siiani käinud on, on niii lahedad inimesed, ausalt kah! Raudselt need on kah, kes veel tulemas on.

Seega – kui soovid järgmiseks aastaks fotosessiooni, siis selle tarbeks tellisin ma eile Kukupesalt kahed kinkekaardid. Ühed on vähe jõulusemad, teised lihtsalt sellised ilusad asjad. Nende hinnaks on 40 euri (pluss post) ja nendega saab siis kingisaaja endale järgmisel aastal pildistamise bronnida. Mõlemaid on müügil vaid 30 tk ja need saadetakse siis teie soovitud aadressil inimesele koju (või sulle postkasti, et sa saaksid endale sobival ajal kingituse üle anda). Kinkekad on kõvema paberi peal ja ilusa paelakesega kinni tõmmatud. Transpordi kasvõi otse kuuse alla. Tavakinkekad on halli või roosaka paelaga, jõulukad hõbedase või sinisega. Et jah, kes tahab kellelegi kingikotti poetada, siis kiirematel see võimalus on. Muidugi sa võid kinkekaga ka endale järgmiseks aastaks aja bronnida.

Huh. ma olen seda postitust nüüd reaalselt KOLM tundi kirjutanud, aitab kah. Aga mis teie sellest turu solkimise värgist arvate? Selles suhtes ma saan aru, et hea asja eest tulebki maksta, aga no minu käsi küll ei tõuse inimestelt sotti nõudma :D

muud ka oskan teha, kui lapsi vä?

Kui ma Mari ära sünnitasin, siis ütlesin, et never again! Aga siis läks aeg edasi ja ühel hetkel avastasin ma, et see sünnitusele mõtlemine ei olnudki nagu nii jube ja mõtted väiksest beebist hakkasid uuesti peas keerlema. Lisaks tuli mul siis idee, et kuna minu töökoht võimaldab ka kodus töötada, saaks ju Kardo isapuhkusele jääda ja me saaksime kõik koos kodus olla. Aga jah, üks põhjus oli veel – mulle tundus, et ma olen nagu natukene kuidagi… mõttetu? Et nagu minu eksistents abikaasana ja ajakirjanikuna ja emana ja blogijana ei oleks piisav. Nagu ma teeks liiga vähe? Kas see tundub kuidagi loogiline? Et ma pean ju saama veel lapsi, sest noh, esiteks lapsed on suurim rõõm siin elus ja ma kartsin, et äkki ilma selle uue lapseta oleks mul armastust veel kuidagi vähe? Ma ei tea, ma oska seda kuidagi sõnadesse panna.

Teist korda rasedaks jäädes kirjutati minu kohta netis, et ma olen mõttetu sigija, et muud ma siin ilmas ei oska, kui järjest lapsi teha. Ma võtsin seda jube hinge, mis on naljakas, sest ühest küljest tahtsingi ma olla “mõttetu sigija”, kes teeb palju lapsi ja tööl ei käi ja on kodus ja lustib niisama. Aga teisest küljest tahtsin ma nagu olla millekski jube hea ja olla see inimene, kellel on ka muud ambitsioonid peale perekonna. Ikka karjäärimutt!

Nüüd panin ma ükspäev Lendele väikseks jäänud asju kõrvale. Osad Triinu poisile, osad ära andmiseks ja osad siis lihtsalt niiöelda tuleviku tarbeks iseendale. Ma ei saa öelda, et ma nüüd kindlalt mingiks teatud ajaks kolmandat last plaanin, aga ma ei saa öelda, et ma kindlasti seda ei tee. Olen ju alles 26-aastane, ma võiks vabalt veel 10 aasta pärastki lapsi saada. Mitte, et mul oleks tarvis nüüd kümme aastat mingit riidehunnikut alles hoida, aga ma kuidagi nagu ei taha seda ka mitte teha. Kurb oleks mõelda, et mu spekuleerides olemasolev tulevane kolmas laps ei saagi panna midagi selga, mille kohta ma saaks öelda, et oi, see on sinu õekese oma olnud.

Kunagi mõtlesin ma, et need naised, kellel on palju lapsi, et ju siis need ongi need suvalised kodukanad, kes lihtsalt peale laste saamise midagi teha ei oskagi. Nüüdseks olen aru saanud, et tegelikult on teine variant veel. Mitte, et ei oska muud teha, vaid arvatavasti ei tahagi. Mõelge ise, mis on teile kõige olulisem? Minu jaoks on see minu perekond ja minu lapsed ja armastus ja mugav kodu ja .. selline üsna kodukeskne värk. Kõik, mida ma siin ilmas kõige rohkem armastan, asuvad siinsamas, Nelgi tänaval. Ja kui ma peaksingi tundma, et ma soovin olla mingi “mõttetu kodukana”, siis kuidas saaks seda mulle pahaks panna. Kuidas saaks seda üldse kellelegi pahaks panna? Kodutunne, lapsed, armastav mees – mida veel ühel naisel õnneks vaja on?

Ma saan aru, et muidugi mitte kõigil pole neid asju õnneks vaja, sest õnnelikuks teevad meid kõiki erinevad asjad. Aga minu meelest on jube nõme kellegi valikuid kritiseerida (nagu ma ise varem tegin). Kes tahab tööd rabada, see rabagu. Kes tahab lapsi kasvatada, kasvatagu. Kes tahab põldu harida, harigu. Kes tahab pühendada oma elu minielevantide aretamisele, andku tuld.

Ühiskond kritiseerib tegelikult kõigi valikuid. Oled kodune, siis oled sa nn ühiskonnale kasutu kodune vegeteeriv tont. Oled karjäärinaine, siis oled ka mõttetu, sest iivet sa ei tõsta. Oled sa lastega karjääriinimene, siis oled sa lihtsalt jube ema, kelle lapsed kasvavad seest surnuna, sest neile pole ilmselt piisavalt emaarmastust antud, sest ema oli palju tööl. Näiteid võib ülehomseni lugeda. Alati teeb naine midagi valesti. Mehed muidugi ka, aga see on juba teine teema.

Samas mu sõbranna ütles, et olenemata sellest, et kriitikat jagub kõigile elustiilis elavatele naistele, tundub talle, et just need kodus olevad emad on niiöelda kõige suurema põlu all. Mina aga jälle tundsin, et rohkem põlu all on need emad, kes lapse kõrvalt töötavad. Ja raudselt kui meie seas oleks too hetk olnud mõni naine, kellel pole üldse lapsi, oleks meile öelnud, et kõige rohkem taunitakse temasuguseid. Ühesõnaga nagu ikka, igaüks tunneb ennast kõige rohkem puudutatuna sellest, mis ta ise on. Olenemata sellest, kas see on üldse “puudutust” väärt :D

Igatahes kui ma neid asju kõrvale panin, siis Kardo küsis mu käest, et kas mina tunnen kuidagi, et ma ei oskaks muud teha, kui rase olla või lapsi kasvatada, et ka ennast väärtusliku inimesena tunda. Ma vastasin, et ma ei teagi. Ma tunnen ennast küll üsna väärtuslikuna, aga no mida siin salata – mida rohkem ma neid mugulaid teeks, seda väärtuslikum ma endale tunduks kah.

Mis teie sellest värgist arvate?

Ja lõpetuseks ma panen pilte enda jõulunurgakesest, sest noh.. mis ma neist niisama pildiposti teen. Mitte, et siin jõulunurka väga näha oleks, aga ma luban, et see on päris ilus. Mul neid jõulu fotoshuute tuleb küll ja veel.. Kuni selle aasta lõpuni on kõik ajad täis, seega küllap näete mingi hetk nagunii :)

jou sõpsid

Mul tuli tunne, et ma pole üliammu niisama lobisenud ja nüüd ma seda ka teen. Enne kui aeg otsa saab! Nimelt on mul viimasel ajal väga kahetised tunded. Esiteks on mul tunne, et mul on pidevalt kiire ja midagi teha vaja, aga teisest küljest tunnen ennast nagu mingi laisk morsk, kes midagi ei tee ja päevad läbi niisama vahib. Aga nüüd minu suvalised mõtted:

Ma üritan väga rakendada seda, et kui Mari aiast tuleb, et siis arvutis ei istu, sest noh, Mari tahab ju ka igasugu tegelemist. Samas on mul vaja blogida ja pilte töödelda ja meilidele vastata ja…koristada! Mul küll käib koduabiline, aga mul oleks vaja mingisugust…organiseerija teenust. Kas selline asi on olemas? Kes mõtleks kogu kraamile ja kappidele süsteemi ja oma koha? Help?
Viimasel ajal on mul tunne, et ma olen üksikema, sest Mari on Lentsu sünniga väga vastumeelne olnud üksi magamisele, mistõttu hakkab öösel nutma, kui ärgates avastab, et ta üksi on. Siis kebib Kardo sinna, tema kõrvale ja muidugi jääb ka magama. Seega laiutan mina Lendega pea iga öö kahekesti meie voodis. Kuidas Mari MITTE panna öösel ärkama?
Tahaks juba trenni teha, ma tundun endale jube lodev. Samas olen ma nii laisk, et ei viitsi poodigi jalutada.
Ma olen nii põnevil, et Triinu beebi saab! Natsa kade ka, sest minu rasedus tundub nii ammu aega tagasi olnud.
Mul on juba kuusk toas! Ok, mitte selle pärast, et ma jõuluhull oleks, aga ma mõtlesin, et siis on hea väike jõulunurk luua, juhuks kui inimesed toas ka pilte teha tahavad. Eile viskasin kuuse üles, ehtisin natsa, aga mul on veel ehteid vaja, üks pool kuusest on paljas. Ja miks on ilusad ehted nii kallid?! Ja miks poes karda ei müüda? Suled on vist tänapäeva uus kard.
Ma käisin reedel esimest korda pidus! Kaua olla ei saanud, sest lõpuks hakkasid tissid plahvatama, aga niiiii mõnna oli kodust välja saada ja Fotoraadiga tähistada nende 5K fänni täitumist. Kook oli ka hea!
Naljakas mõelda, et aasta tagasi olin ma enda suurimas depressioonis ja ei tundnud motivatsiooni midagi teha, aga nüüd ma paugutan nii mitmel rindel ja täitsa tore on. Mul on pere ja sõbrad ja beebi ja uuh, life is great! Ainult, et ma ei kujuta ette, kuidas ma praegusesse elutemposse veel töö Naistelehes mahutan? Õnneks sinna on veel aega, eks elame ja näeme.
Ahi ajab nii räigelt tossu sisse ja hirm on, et võib-olla tuleb uus ehitada kui vana totaalselt persses on. See aga tähendaks seda, et ei tule siin mingit maja soojustamist ja uut fassaadi :( Võib-olla peaks sellisel juhul üldse selle ahju kus kurat saatma ja ostma parema õhksoojuspumba? Siin majas on praegu mingi jube vana, mis räigelt elektrit võtab.
Kallid firmad, palun lõpetage mulle oma e-smaspäeva pakkumiste saatmine. Ma ei taha mitte midagi! Kui see pole just tasuta õhksoojuspump!

Ok, mul pole enam aega lobiseda, sest ma eile suutsin fotonurka meisterdades kogu ülejäänud maja peapeale keerata ja peaks natukene korda looma. Aga kui teil on mulle küsimusi või ideid, millest te lugeda tahaks, siis andke kommides teada, ma juba õige pea teen mõned soovipostitused ka! Järmiseks on mul plaanis postitus Mari potilkäimistest, see on lihtsalt ebanormaalne :D Ja lisaks oli mul plaanis kirja panna oma mõtted laste saamiste teemal ja ambitsioonidest ja sellest, miks Kardo küsis mult, et kas ma arvan, et ma olen mõttetu tont, kes oskab ainult lapsi teha :D

Lõpetuseks pildike Marist ja Kardost eilsel isadepäeval, mis lõppes natukene viltu vedamisega. Kes mu FBi jälgib, see juba teab, aga kopin siia ka:

Tahtsin Kardole isadepäevaks kinki osta, seega läksin Sportlandi, kus nii vahvalt veel täna viimast päeva -25%. Kardo on Nike fänn mingil põhjusel ja ta Nike plätud olid juba üsna kulunud, seega tahtsin talle uued osta. Selliseid, nagu tal juba on, musti, ei olnud. Oli tumesiniseid ja veel täpselt seda numbrit nagu tarvis. Mõtlesin, et ah, pole ju hullu. Võtan need. Ja kui ma juba seal olin ja selline kena ale käimas oli, siis mõtlesin Kartsile uued dressipüksid ka osta. Küsisin müüja käest, et kust ma neid naigi pükse leida võiks, valisime sobivad välja ja ma sain oma ostud kenasti tehtud. Kodus ulatasin Kardole uhkelt kingituse – pakis olid valed plätud (talle väiksed ujulaplätud) ja naiste dressid. Et siis… Head isadepäeva Kardole naistedressides ujulasse minekul 

üllatustekarbid

Mingi hetk näitasin ma FBis Injoyboxi linki ja uurisin, et kas keegi on seda tellinud ja mida head-paremat sealt leida võib. Mõni aeg peale seda kirjutasid nad mulle ise ja pakkusid mulle uudistamiseks saata nende kaks esimest karbikest. Kuna ma olen tegelikult ilmselgelt asjade hoarder ja mulle meeldib kingitusi saada, siis mõtlesin, et miks ka mitte need karbikesed üle kaeda. Sain ma siis septembri ja oktoobri karbi.

Septembrikuu karbist olid minu lemmikud just need küpsised – ma kõlan nagu ultimate paks tüdruk, aga ma olen lihtsalt aus. Kellele ei meeldiks mustikaküpsised, ah? Kehajogurtist polnud ma enne kuulnud, lõhnab magusalt ja on üsna tavaline kehakreem, kehakoorija on samuti üsna magusalõhnaline isend, mille terakesed kiiresti sulavad. Seega sobib õrnale nahale. Pakis olev kell ja käevõru polnud otseselt minu maitse, lihtsalt seetõttu, et ma ei ole üldse suur kulinate kandja.

Oktoobrikuu karp oli juba palju rohkemate toodetega, kuid ka siit kujunesid välja mul omad lemmikud. Esiteks uus Tangle Teezer. Valge ja roosaga! Mul on ainult käepidemetega teezerid olnud enne, sest ma arvasin, et ilma on jube ebamugav kammida, aga vot sulle lopsu. Sama mugav, aga kompaktsem.

Mulle nii meeldivad pulgakoogid, kui ma selle nahka pistsin, lubasin pühalikult, et proovin lähiajal ise ka teha. Äkki Lentsu teiseks minisünnaks? Kellelgi mõnda head retsepti või nippi on selle jaoks?

Ma olen küünlahull ja see vanillilõhnaline küünal elab nüüd mu vannitoas ja lõhnab seal rahumeeli, ilma, et ma oleks teda veel põlemagi pannud. Äkki siis, kui ma kunagi vanni minna tohin, siis põletan seda. Uuh, ma ei jõua ära oodata.

Muuseas, neil saab kodukalt valida, et kas sa tahad karpi naistele või perele. Minu kaks karpi on naistekad, aga tahaks mõnda pere oma ka näha, ehk leiaksin sealt lapsele midagi huvitavat. Emade värk vist – pigem lapsele kui endale!

Üks teie seast võib endale võita täitsa tasuta novembrikuu Injoyboxi. Kui soovid loosimises osaleda, siis hakka Injoyboxi fänniks facebookis SIIN ja jäta postituse alla kommentaar, et tahad ka karbitäie üllatusi saada!