Mariann Kaasik's Blog, page 225

varajane päkapikk

Kuigi on alles novembri algus ja piparkookide küpsetamine kuulub rohkem detsembrikuusse, ostsin ma sellegipoolest laari apelsinimaitselist piparkoogitaigent ja kahte glasuuri. Ma nimelt eeldasin, et kuna Mari meil selline kunstilemb on, siis on see järjekordne viis, kuidas kunsti teha ja värvida. Ma ei eksinud, talle tõepoolest meeldis väga. Mis siis, et suures kaunistamistuhinas avastati ühel hetkel, et see kraam ka söödav on ja siis käis glasuurikott rohkem suu poole kui piparkoogi peale. Aga noh, lapse asi, las pullib kui tahab.

Issikene vedeleb diivanil ja magab, tema peal, teise kihina, magab Lendjootin. Mari imeb õhtusöögiks piparkoogiglasuurikotti ja mina blogin. Varsti ajan Kardole kargu alla ja saadan ta poodi, sest minul on täna plaanis kalli külalise saabudes teha spagette lihapallide ja enda valmistatud tomatikastmega Jamie Oliveri retsepti järele. Siis paneme me kaminas tule põlema, puhume Kikuga maast ja ilmast juttu ja võib-olla luban ma endale lonksukese hõõgveinigi, kui meie Rimis juhtumisi seda head ja odavat Karoliinat müüakse, mis on ainus hõõgvein, mis mulle mekib.

Ilusad on need nädalavahetused ja ilus on see eluke. Täiuslikust elust on küll puudu veel see, et mu vasemas nibus ei oleks lihtsalt auk sees, mis kuidagi ära ei taha paraneda ja mulle haiget teeb. Aga no kõike ei saa siin elus ka tahta ja no eks ma võin selle puuduoleva jupita nibuga elamisega ka ära harjuda.

Mulle vist isegi meeldib praegu talv!

esimest korda beebita MATKAL

Kes mind vähegi teab ja tunneb, pakuks raudselt, et minu esimene seiklus ilma beebita saab olema raudselt kuskile restorani punast veini mekutama. Ma ise arvasin seda sama, kuni ühel hetkel avastasin ma ennast hilisõhtut Pääsküla rabast laternamatkalt. Misasi see veel on? Ega ma ise ka ausalt öeldes enne ei teadnud, kui kohale ronisin. Nimelt sain sinna kutse ja mingis meeltesegaduses mõtlesin ma, et see oleks äge idee. Ja noh, olgem ausad, siin ükspäev saadud kommentaar, et ma peaks alla võtma, sest ma olin kõhnana nii ilus, ajendas ka vähe. Trenni ma veel minna ei või, aga kõndida üks inimene ju ikka võib? Seega kutsusin Eveliisi endaga kampa, sest tema ju pidevalt seal Norra lumes sumpab ja seadsimegi sammud Hiiu poole, kus meie kogunemine pihta hakkas.

Alguses olin ma üsna ootusärevil, et mis nüüd saama hakkab. Kõikidele jagati õlilambid kätte ja raadiosaatjad taskusse. Nimelt seisnebki matk selles, et rännatakse mööda erinevaid kohti (eile siis Nõmme ja Pääsküla rabarajad) ja grupijuht räägib siis igasuguseid põnevaid fakte sellest piirkonnast. Nagu ta ise ütles, olla tegu korraga spordi- ja kultuuriüritusega. “Eveliis, ma olen KULTUURIÜRITUSEL!” sosistasin ma uhkelt. “Eveliis, ma olen SPORDIÜRITUSEL!” lisasin ma mõne sekundi pärast järjekordse uskumatu fakti.

Oi, kuidas ma selleks valmistunud olin. Käisin päeval isegi Johast läbi ja skoorisin endale (ja Marile ja Lentsile) villapesu! Müts peas, kindad käes, sall kaelas ja no täisvarustus! Hakkasimegi siis rivis astuma ja jalutasime metsa. See oli nii naljakas ja isegi muinasjutuline – nagu mingid päkapikud teel kaevandusse.

Mina sattusin täitsa rivi lõppu ja loomulikult hakkasin ma kohe mõtlema, et kui mingi mõrtsukas peaks tulema, siis ta notiks minu kindlasti esimesena maha. Vedas – ei tulnud ühtegi. Jutt Nõmme kohta oli ka tõesti põnev – rühmajuht oli nagu mingi elav leksikon, infot aina voolas. Kuna ma nüüd ise ka Nõmmekas, siis oli tõesti huvitav. Kas teie teadsite, et Nõmmele taheti kunagi lennujaama teha? Ja vahepeal ta rääkis muudest kohtadest kah, ma isegi ei teadnud, et kesklinnas on jõgi voolanud (jõe tänav, khm-khm!). Aeg-ajalt põlesid raja kõrval küünlad ja see kõik oli tõesti super lahe ja täiesti omamoodi kogemus, mis oleks olnud elamusteskaalal 100/100st, kui poleks juhtunud see väike pisiasi, et ma hakkasin üle kere valutama.

Mul on siin üks kommentaator, kes kogu aeg käib inisemas, kuidas ma pole ikka normaalne täiskasvanu ja midagi ma ette ei planeeri ja üldse mu terve eluviis on vale. No vot, kihista nüüd pihku, sest tõesti oleksin ma võinud ette mõelda, et kui ma eelmine nädal ei suutnud poodigi kõndida, siis võib juhtuda, et 2.5 tundi kiirkõndi ei ole veel päris tehtav. Umbes poole tunni pärast tundsin ma, kuidas mu puusad ja vaagen hakkasid tuld välja lööma. Jube palav oli, iga samm tegi haiget, tempo oli peal, lumes sumbata raske ja noh, ma polnud mingi 9 kuud kaugemale, kui Maxima jalutanud. Seega võib öelda, et üritasin haugata liiga suurt tükki.

Kui meile raadiosaatjad kätte jagati, siis tegi rühmajuht nalja, et kui keegi metsa eksib või maha jääb, et siis andku selle abil teistele teada. Noh, piinlesin mis ma piinlesin ja kannatasin valu, mis ma kannatasin, aga kui mul ühel hetkel lisaks valule särgi alt piima nirisema hakkasin, siis tõstsin ma käed, kukkusin elutult lumehange ja sinna ma vedelema jäin. Pidingi siis oma raadiosaatjasse kähisema, et kuulge, ma vedelen lumehunnikus ja ei suuda edasi liikuda. Eveliisi arust oli see naljakas. Tegi pilti ja naeris. Sõbranna missugune!

mina surnuna hanges vedelemas

Lõpuks hakkas imelik, et teised mu järele ootama peavad, kraapisin viimased jõuriismed kokku ja sumasin edasi. Mõne aja pärast jõudsime Pääsküla prügilani, kus vapramad mäe otsa ronisid ja mina jälle prügimäe pervel vedelesin, nagu ma kuuluksi sinna. Ja siis ma mõistsin, et ma ei suuda seda retke lõpuni teha. Ma siiralt oleks soovinud, sest see oli tõesti nii lahe kogemus ja tegelikult füüsise poolest ei olnudki nii hullu, kui mu kuradi liigesest välja käivad puusad ja vaagen poleks tuld lööma hakanud. Sest pime mets oli ilus, faktid huvitavad ja mõnus oli ennast niimoodi kambaga liigutada. Oleks ma veel natukene vastu pidanud, oleksin ma saanud metsas küünlavalgel teed juua! Aga ma ei suutnud…

Mul oli nii piinlik sellele mehele öelda, et kuule, ma lahman piima ja kõik valutab, et ma lähen nüüd koju. Parema meelega oleks ma ühes selle laternaga sinna hange vedelema jäänud, aga no ma tõesõna ei suutnud enam sammugi astuda. Seega pidin ennast kokku võtma, takso tellima ja teavitama gruppi, et ma nüüd ära lähen. Nõrk olen:/

Aga kõik olid väga sõbralikud ja ütlesid, et tempo oli tõesti peal ja et esimese korra kohta sain ma niigi hästi hakkama. Seegama ütlen ausalt, et ma tahan veel minna. Mitte küll enam talvel, aga kellel vähegi füüsis kannatab, ma soovitan just talvel minna. Talv + laternad on nii ilus! Ja nad ei silka vaid metsades. Uuel nädalal on nad näiteks kesklinnas, kus pidi ka aeglasem tempo olema. Ja Eveliis plaanib nendega Rummu karjääri minna. Terve kava leiad www.aerobike.ee. Hinnaks on minu mäletamist mööda 10€ inimese kohta, mis pole ju üldse kallis lõbu.

Te oleks pidanud nägema selle taksojuhi nägu, kui teda tellitakse pimeda prügila kõrvale, kus on 15 laternaga inimest pimeduses, nagu mingi sekt või miskit. Aga noh, tore oli, nii kaua kuni ma vastu pidasin. Kui ma kunagi vähe rohkem liikuma harjunud olen, siis lähen uuesti. Soovitatavalt lumeta. Aga teie minge ka, jumala lahe on!

Kardo sai lapsega muidugi imeliselt hakkama, kui ma koju jõudsin, siis nad tsillisid siin rahumeeli. Mina istusin ägisedes maha ja keeldusin liigutamast. Täna kõnnin ma, nagu mul oleks kaks puust jalga ja kaka püksis, aga no vähemalt ma tegin Tootsi stiili, kui tervet ei jaksa, tee pool! Tegin!

käisime jalatseid shoppamas

Pagan, juba teist korda on nii, et hakkan mina millestki blogima, kui juba avastan, et Henry on ette jõudnud (LINK). No on sindrinahk. Aga noh, mis teha, kui blogijatele pakutakse samu võimalusi ja mõni inimene lihtsalt minust kiirem on. Ühesõnaga kirjutas ka mulle Shoeshop, nagu ka Henryle ja pakkus ka meie perele võimalust endale uued jalanõud välja valida. Jalanõusid on ikka vaja, seega sai Lende esimene õueskäik olema lisaks Õnnepaleele ka Solarisse, kust me Kardoga endale uued jalanõud välja valisime.

Oh jumal, kui kaua me seal ringi vaatasime, sest valikut oli tõesti palju ja ilusaid jalanõusid oleks hea meelega rohkemgi koju tassinud. Aga umbes tunniga saime me oma valikud tehtud. Mustad, maailma mugavaimad saapad mulle ja pruunid, soojad saapad Kardole.

Mulle meeldib see, et minu saapad on kontsaga, aga kandes pole absoluutselt tunda, et mingi konts all oleks. Tallad on kummisest materjalist ja seetõttu väga mugavad kanda. Sügav muster on ka, seega peaks hoidma mind talvel pepuli lendamast. Ma ei tea, ma ei ole veel selle lumega jalga õue tõstnud, aga täna lähen ma näiteks MATKALE. Ah, ärge küsige, küll ma hiljem räägin…

Kardo saapad on minu meelest ka ikka väga uhked ja ilusad, tema sõnutsi mugavad ka. Ja need on sellised lausa pidulikumad ma võiks isegi öelda. Vähemalt minu meelest hirmus soliidsed :)

ShoeShop asub nii Tallinnas, kui ka Saaremaal, seega soovitan kõigil kaema minna. Ma alguses arvasin, et pood näeb nii fancy ja uhke välja, et raudselt on hingehinnad, aga tegelikult oli seal midagi pea igale rahakotile. Suuruseid oli ka igasuguseid, kui meie seal käisime, seega soovitan piiluma minna.

Ja et külastus mõnusam oleks, saab üks Malluka blogi lugeja kaasa ka 50€ kinkekaardi, mis seal ilusate jalatsite peale laiaks lüüa.  Et loosis osaleda, mine kliki LIKE ShoeShop Facebooki lehele SIIN ja jäta kommentaar, et võtad loosimisest osa. Juba esmaspäeval kuulutan välja võitja :)!

iga ema must-have*

Ma mõtlesin Triinule koostada nimekiri asjadest, mida ta endale enne lapse saamist varuma peaks, aga siis taipasin, et ma võin selle ju blogisse ka kirjutada. Selle jaoks pean ma aga mõndasid asju üles pildistama ja natukene rohkem mõtlema sellele, seega ma kohe praegu seda kirja ei pane. Küll aga ühte ma võin küll öelda, mille peale ma enne lapse sündi ei tulnud. Varuda tekke ja marlit. Kõvasti!

Mina ei mäleta, kas ja kui palju mul Mari ajal neid tekke oli, aga marlilappe oli mul juba siis omajagu. Keegi tark kinkis mulle Mari katsikuks suure hunniku ja osa nendest on mul siiani alles. Miks mõlemaid palju vaja on, on sama – piim. Nagu ma siin ükspäev halasin – seda on igal pool!

Pea iga kord, kui ma Lende kuskile teki peale/sisse panen, lõppeb see sellega, et hiljemalt poole päeva möödudes panen ma selle pesumasinasse. Vahet pole, kas ta ajab ise seda piima välja, või niriseb seda kuidagi söötmise ajal kahte lehte laiali, aga ma võin vanduda, et iga objekt siin majas on piimast läbi imbunud ja eriti suurt vatti saavadki just tekid ja marlilapid.

Marli on veel eriti otstarbekas, sest seda saab toppida rinnahoidja vahele imetamise ajaks ja loota, et ehk see säästab riideid/tekke (üldiselt mitte, sest piima on nii-iii-iii palju!) ja marlit panen ma enda alla voodisse, et öösel kogemata rinnad lekkides suurt kahju ei teeks. Üldiselt avastan ma ikka, et kõik on märg ja siis läheb käiku mõni tekk.

Ühesõnaga – tekid ja marlilapid. Emad, ärge unustage. Neid läheb päriselt vaja. Palju! Ma just täna vaatasin elutoas ringi ja silma hakkas viis tekki, kaks olid pesumasinas pildi tegemise ajal. Praeguseks on veel üks masinasse lisaks tõstetud.

See pilt on ehe näide – marlilapp all, tekk peal. Topelt ei kärise! Valge pehme tekk ja roosa marlikene mõlemad Esimesedsammud.ee poest pärit. Üldse kui ma hakkasin vaatama, siis mul ongi enamik tekke sealt poest pärit, ühe tellisin ma juba suvel, teised mõni aeg tagasi, sest mul sai kopp ette sellest pidevast tekipuudusest. Seal on jube hea hinnaga tekikesed ka, ma kuskil just nägin sellist mummudega tekikest 50€ eest! Jessake, minu kõik tekid on mingi 10€ ringis olnud.

Kõige ülemine mummudega tekk ikka Esimesedsammud poest (siit), selle all olev õhem kootud tekike ka sealt (link siin), alumised kaks on aga käsitöö. Roosakas tekk on tehtud imearmsa blogilugeja poolt kingitusena ja alumine valge jäi kunagi mingil beebikogunemisel 3 aastat tagasi minu juurde ja on siiani minu juures. Keegi seda tagasi ei nõudnud ja mina ei teadnud, kellele pakkuda. Seega jah – kui keegi omaks tunnistab, võib tagasi võtta :D

Marlid tellisin ka samast poest, viimase kahe tekiga. Lihtsalt selle pärast, et olenemata sellest, et mul oli kodus vähemalt 15 marlilappi olemas, jäi neid ikka kogu aeg puudu. Viimati ostsin paki Mothercare’ist, aga seal olid nad tunduvalt kallimad. Minu omad maksid 6€ kolmene pakk (selline).

Ühesõnaga, tulevased emad, ma soovitan teil neid heaga kokku varuda. Või kui kellelegi katsikutele lähete, siis mingi ilus tekike ja marlihunnik kuluvad ausalt ära. Muuseas, kui inimene plaanib kasutada ka taaskasutatavaid mähkmeid, siis saab marlit seal sees ka sisuna kasutada. Ma Mariga kasutasin päris tihti.

*Enne kui keegi pröökama hakkab, et TEMAL küll ühtegi tekki ega marlijupikest ei kulunud, siis ma mainin ära, et ma räägin enda kogemuste põhjal. Eks iga laps on erinev ja ega kõik vist ei taha kõiki asju täis piimatada, aga näed, minu omad mõlemad on suured ketivennad olnud.

imetamisest küsimused ja vastused

Nagu öeldud, tuli mulle täna jälle SIET imetamisnõustaja, sest mu vasak rind oli kuidagi valulik. Selgus see, mida ma arvasingi – võte oli lihtsalt jälle vale. Nimelt paremast rinnast saab ta hakkama ka nn vale võttega, aga vasemaga on niru lugu ja ma pean teda hoidma täiesti õigesti, et võte oleks ideaalne ja et mul valus poleks.

Kuna ma teadsin ette, et nõustaja tuleb, siis korjasin kokku ka mõned küsimused, mis teistel oktoobribeebide emadel imetamise kohta tekkinud on. Ja kuna väga paljud küsimused ja mured on emadel sarnased, siis kirjutan need teile siia ka, et ehk on kellelegi abiks.

Milline on siis see õige asend imetamiseks?

Nagu näha, siis hea oleks, kui oleks varnast võtta imetamispadi. Naljakal kombel mäletan ma, et imetamispatja Mariga kordagi ei kasutanud ja seda lausa mõttetuks pidasin, nüüd aga on väga hea, et see olemas on. Saaks ka ilma hakkama ja kasutada tavalisi patju, aga see padi on ikka kordades mugavam. Minu oma on pärit Relaxmom’ist ja see on seal praegu rohkem kui poole odavam! (vaata siia). Ma eelistan graanuliteta patja, sest graanulid vajuvad ebamugavalt laiali ja ei ole nii stabiilne küljealus beebile, aga eks see oleneb inimesest, kes millega harjunud on.

Pea peab olema toetunud padjale, mitte käele, selle vea tegin mina enne. See paneb pea vale kalde alla ja nn fikseerib pea ära, kuigi seda peab beebi ise sättima, sest tema tegelikult oskab küll õiget imemisvõtet teha, kui talle need võimalused anda. Teine käsi peab olema beebi seljal, natukene kaela pool. Kui laps on õiges asendis, pea padjal, nina rinnanibu kohal, siis peab tabama seda õiget hetke, kus ta ajab suu PÄRANI lahti ja siis üsna jõuliselt surud beebi järsult ja korraks vastu rinda, selle käega, mis ta seljal on. Siis läheb nii, et talle jääb suhu palju seda rinnanibu ümber olevat pruuni ala ja nibu nn sügavale suhu, et ta konkreetselt NIBU ei imeks, vaid ikka rinda.

Eks see paras jamamine on, sest kui tal on suu lahti, siis on raudselt käsi suu ees ja kui käe ära saad, siis paneb suu kinni ja üldse peab natukene jamama sellega, aga lõpuks on see võimalik, ütlen omast kogemusest. See meenutab mulle seda mängu, kus sa pead magnetiga õnge kalale suhu saama, enne kui suu kinni läheb :D

Kuidas tekitada piima juurde?

Ega siin muud trikki pole, kui panna last nii palju rinnale kui vähegi võimalik. Võimalusel võib veel beebi magamise ajal pumbata ja tarbida palju apteegitilliteed. Lisaks soovitatakse veel akoholivaba õlut, mis pidada piima voolama panema. Aga kõige rohkem aitab ikka rinna stimuleerimine.

Kas on võimalik, et piim saab lihtsalt otsa?

Nõustaja seletas, et piima teket pärsib kõvasti vale võte. Vale võttega saab laps rinnast vähem piima = tekib vähem piima. Vale võttega on ka valus imetada, mistõttu läheb ema pingesse ja stressi, mis omakorda pärsib piima teket. Seega loogiliselt jah võib lõpuks see piim üldse otsa saada, aga tema sõnul kaob valu ja stressiga pigem lõpuks ema motivatsioon pingutada, kui piim ise. Mõelge ise – piima suudab hakata ka tootma naise keha, kes nt ADOPTEERIB lapse, seega kui on imemisvalmis laps olemas, on seda võimalik teha. Eks inimesed on erinevad ja kehad ka, aga võimalik see on. Mõnel on see teekond kergem, teisel raskem. Aga jah, on ka keha iseärasusi, kus piima tekkimisega on mingid probleemid, see olla pigem erand.*

*Ma ei kritiseeri siinkohal isiklikult üldse kedagi, kes mingil põhjusel rinnapiima anda ei saanud/saa. Olgu see siis teadmatus võtte suhtes või siis lihtsalt stressist lõpetamine. Ma olen ise ka jube nõrga närviga ja kui mul oleks imetamisega suured probleemid, siis ausalt, ma ei tea ka, kaua ma suudaks pingele vastu panna.

Mis on halba nibukaitsme kasutamisel?

Nõustaja ütles, et tegelikult tema kogemuste põhjal enamikel naistel nibukaitset pigem vaja ei oleks. See, et “mul on lamedad nibud” pole mingi argument, sest õige võttega imeb laps rinda, mitte nibu. Nibu olla ainult orjentiiriks lapsele, et ta saaks aru, kustkohast imema hakata. Nibukaitsmega harjub aga laps imema ainult nibuosa, sest nibukaitsmed on väga pikad (pikemad kui harilikud nibud) ja seega ei saa nad seda õige haardega võtta. Lisaks rääkis ta, et elu on näidanud, et pikaajalisel nibukaitsme kasutamisel võib piima tekkimine ajaga väheneda (sest noh, vale võte).

Inimkehad on erinevad ja mõni imetab mitu aastat nibukaitsmega, ei kao piim kuskile. Mõnel aga tekitab nibukaitse rohkem probleeme, kui need, mille vastu algselt nibukaitset kasutama hakati. Kui sulle tundub, et sa ei saa ilma nibukaitsmeta hakkma, siis pöördu SIET poole ja kutsu endale koju nõustaja. Ta tuleb nii mitu korda, kui sul endal vaja on, et õppida ära ilma kaitsmeta imetamine :)

Mul on nii lamedad nibud, et laps ei saa seda kätte

Näpista nibu õrnalt enne imetamise alustamist kahe sõrme vahel ja aja nibu nn kikki. Alguses võib see jube valus olla, aga parem korraks valus, kui see, et laps selle tõttu vale võttega imeb ja terve aja haiget teeb, eksole. Samas ma nägin apteegis mingit naljakat väikest pumpa, mis olid mõeldud ka lamedatele/sissepoole nibudele imetamise lihtsustamiseks. Kui on rinnapump olemas, teeb see ka vast sama töö ära.

Kuidas aru saada, et beebil jääb peale imetamist kõht tühjaks? 

Ega seda ei saagi tegelikult aru, sest ega ta rääkida ei oska. Kui laps hakkab peale söötmist nutma, siis jah, tal võib olla kõht tühi, võib sees mingi gaasimull olla, või tahab ta lihtsalt natukene armastust saada ja natukene lihtsalt süles olla. Kui beebi võtab kaalus kenasti juurde ja sööb korralikult, siis pigem ei arvaks, et kõht tühi on. Muidugi võib rinda pakkuda, aga see, et ta seda imeb, ei tähenda alati nälga, vaid ta võib lihtsalt lähedust soovida ja rinnal on ju hea ja turvaline olla. Ei maksa sellisel juhul pakkuda lutti, võta lihtsalt laps nahk-naha vastu ja kiiguta. Kui nutt jätkub, siis vaheta mähe, jaluta natukene ja siis paku jälle tissi. Võid proovida ka lapse enda külge sidumist, see annab ka turvatunnet neile.

Kas on võimalik piima tekkimist taastada, kui see on hakanud kaduma?

Jah, on küll. Selle jaoks pöördu imetamiskabinettidesse või kutsu koju SIET nõustaja.

Mida teha, kui laps rinnal uneleb ja aktiivselt ei söö?

Kui kaalu tuleb korralikult juurde, siis ei ole vaja selle suhtes midagi teha. Ka ise teeme ju mõnikord nii, et sööme ja siis lobiseme ja siis joome ja siis vahepeal võtame jälle ampsu jne. Sama on ka beebidega. Mõni sööb kohe ühe laksuga kõhu mega täis, teine aga uneleb, rüüpab piima, puhkab ja naudib elu. Kui aga kaaluga on muresid, võib proovida last ergutada masseerides kõrvu või jalataldasid, aga enamasti pole see vajalik, sest ÜLDISELT lapsed ennast ikka nälga ei jäta (veelkord rõhutan, et erandeid on ja tuleb sellistel lastel hoolega kaalu jälgida).

Mis on normaalne aeg, kaua laps sööma peab?

See on individuaalne, kui kaal on korras, siis võib laps süüa nii 10 min kuni tund aega, oleneb lapsest! Haiglast võidakse öelda sulle mingid orjentiirid, aga tegelikult on iga laps erinev ja ei saa öelda, et nüüd söötke 15 min ühest ja 15 min teisest, või muud sellised nõuanded. Nõustaja soovitas siiski nii, et ühest rinnast tuleb üks toidukord. Pakud rinda nii kaua, kuni näed, et ta enam ei soovi, siis on toidukord järelikult läbi :)

Kui üks rind on suurem kui teine, siis kas tuleks anda seda rinda või hoopis väiksemat, et piimakogust võrdsustada?

Kui üks rind on suurem, siis anda suurema rinna piima “pealt ära” või pumbata pealt ära, aga väiksemat pakkuda tihemini. Kindlasti ei tohiks suuremat unarusse jätta, sest võivad tekkida tükid rinda ja selle tulemusel põletik. Lisaks rääkis nõustaja, et peale imetamist lähevad rinnad tagasi selliseks, nagu nad olid. Ei jää enamasti üks tunduvalt suuremaks kui teine, seega ei maksa muretseda :)

Mida teha, kui laps imetamisel vaakumit ei hoia, lärtsub ja neelab õhku?

Jällegi vale võtte viga. Lisaks võib probleem olla keelekidas, kui seda pole kontrollitud.

Kui annan lapsele peale imetamist RPA’d peale ja ta seda sööb, siis kas see tähendab, et mul endal pole piisavalt piima?

Nõustaja sõnul ei tähenda see sugugi seda, vaid pudeliga söötmise ajal on imik tihtipeale asendis, kus ta ei saagi muud teha, kui vaid neelata seda piima, mis talle pudelist suhu langeb. Seega kui ta neelab ja sööb, ei tähenda see seda, et tal kõht tühjaks jäi, vaid tal lihtsalt pole muud valikut. Kui on arvamus, et laps ei saa piisavalt rinnast süüa, siis tasuks laenutada kaal ja last enne-pärast söötmist kaaluda. Niisama igaks juhuks ei ole mõtet RPAd peale pakkuda.

Huh, hetkel rohkem meelde ei tule, aga kui kellelgi on veel küsimusi imetamise kohta, või oskab parandada või soovitada midagi siin esitatud küsimustele, siis andke tuld :) Kui on aga probleeme imetamisega, siis soovitan koju kutsuda SIET imetamisnõustaja, kelle esmavisiit maksab 3€, järgnevad korrad tasuta. Võid kutsuda nõustaja ka kohe beebi sündimisel ja koju saamisel, et garanteerida algusest peale õige võte ja vältida hilisemaid muresid ja valusaid tisse. 

Leia endale lähim nõustaja SIIT. Alla kerides on seal maakonnad ja inimese nimele klikkides näed ta täpsemat asukohta ja infot.

esimene päev uhkes üksinduses

Kuni esimese jaanuarini on Kardo jälle tööl tagasi. Päris kaua sai ta meiega kodus olla, aga nüüd on see luksus läbi. Olgem ausad, ega minu jaoks midagi nii kohutavalt ei muutu, sest hommikul viib Kardo nagunii lapse ise aeda ja beebiga saab vabalt lubada endale seda luksust, et voodist ajad ennast püsti näiteks kell 10. Me oleks täna seal kauemgi maganud, aga reaalselt ma olin läbimärg, titt oli läbimärg ja me lamasime kahekesti piimaloigus. Jää veel magama, tiss beebi suus. Ühel hetkel laseb ta sellest lahti ja nõnda saab see kenasti öö läbi mulle külje alla niriseda.

Täna mõistsin ma ka seda, et öösel on tal režiim täitsa olemas. Ehk on ka päeval, aga ma lihtsalt ei ole seda ära tabanud. Nimelt sööb Lende kell 12, kell 2, kell 5-6 ja kell 9-10. Ma eile võib-olla olin liiga dramaatiline või ma pingutan lihtsalt üle, kui ma lugesin, kuidas teiste beebid ööd läbi nutavad ja karjuvad ja piinlevad. Mina mõtlesin gaaside all rohkem seda, et ma näen, et ta punnitab ja vahepeal nutab, aga no mitte kindlasti üle viie minuti. Kui mina sülle võtan, siis mitte üle paari minuti. Aga no ma näen, et tal on valus.

Rääkides valust, siis mul on ka valus. Tissidel. Imelik on see, et paremast rinnast on juba päris ok süüa anda, ainult veits valus, vasakust on aga kogu aeg valus. Üldse, vasak rind valutabki nonstop kogu aeg. Igatahes kutsusin ma täna endale jälle SIET nõustaja külla, sest ma tean, et tegelikult see ei tohiks ju nii valus olla ja küllap on jälle mingi võtte viga. Eks näis, mis ta ütleb.

Nii hull on mõelda, et Lende saab varsti juba kuuseks. Hetkel on ta kolme nädalane, aga ma ei mäleta enam üldse, et mis tunne oli rase olla ja üldse tundub, et Lents on meil terve elu olnud. Iga päevaga läheb ta muudkui armsamaks ja pontsakamaks ja noh, kulm läheb ka aina rohkem kortsu. Aga jube võõras oleks mõelda, et ma peaks tööle minema. Kuigi see oli planeeritud veebruariks-märtsiks, eks me siis näeme, mis fiiling mul peal on. Aga praegu tundub see mõte küll kuidagi imelik, et kuhu ma lähen oma titakeste juurest, eksole.

Eile oli nii naljakas. Kardo andis oma vana telefoni Marile, et ta saaks juutuubist mingit pallivideot vaadata. Vahepeal hakkas Lents vääksuma ja Mari tõusis oma tugitoolist ja läks pilkugi telefonilt pööramata Lende juurde ja tegi talle pai. Õudne nutiajastu, eksole. Muretsema siiski ei pea, sest telefoni aku oligi vaid 5% ja väga kauaks Maril seda telefonilusti ei jagunud, aga no ta on nii osav telefonide leidja, et halb hakkab.

Aga okei, ma pean endale mingi näo ette tegema, sest tunni pärast tuleb juba SIET ja võttemeeskond ja ma olen IGA kord võtete ajal räme kalts olnud, ühe korra võiks ju normaalne ka olla.

beebi ja gaasid

Ma ei tea, mitu korda ma olen juubeldanud, et Mariga ei olnud mingeid gaasiprobleeme. Mõtlesin siis, et no ma ei saa üldse aru, kuidas saabki gaasid mingi probleem olla? Kummastki otsast nad ju tulevad nii ehk naa välja, milles siis asi, eksole. Nojah, nüüd ma olen näinud, milles asi. Ei tule nad vist alati nii kergelt välja.

Alguses ma ei saanudki aru, et mis värk on. Beebi nuttis, panin rinnale ja siis ta seal sõi niiiiii pikalt ja nagu rahutult, vahepeal lausa oksendas, otsis jälle rinda, aga vahepeal hakkas jube järsult nutma. Siis sain aru, et kõht on kõva ja punnis ja et nutt läheb vahepeal üle, kui mõni rööts või puuks tuleb.

Õnneks mingeid mitmetunniseid nutumaratone olnud pole, aga noh rohkem kui Mari nutab see beebikene küll. Tormasingi siis kohe apteeki, kust ostsin ära mõlemad gaasirohud, mis neil pakkuda oli. Gefiluse tilgad D vitamiiniga ja Colinox. Lea ohverdas ennast, maitses mõlemat ja ütles, et Colinox maitseb paremini, seega esimene õhtu andsime seda. Teine päev kui tihkus andsin Gefilust. Ma ei tea tegelikult üldse, kas tohiks üldse anda nii, et üks päev üht ja teine päev teist? Ma nagu aru pole saanud ka, et kas üldse kumbki neist midagi aitas ka, sest ta minu meelest kogu aeg ähib ja punnitab miskit oma kortsus kulmuga.

Samas eile oli nii, et Lende nuttis TÄIEGA, ma muudkui kussutasin ja andsin tissi, aga ei midagi. Nutab. Ja siis mul tekkis mõte, et äkki tal sügeleb kuskilt. Sügasin ta kiirelt üle ja nii oligi, laps jäi vait nagu sukk. Mõelda, kui niru võib olla, kui kuskilt jubedalt sügeleb, aga EI SAA sügada.

Igatahes oleme me jalgadega neid painutusi teinud, proovinud söötmise ajal vahepeal püstisemasse asendisse panna. Teha kõhu peal ringe ja no mina ei tea, mida veel teha. Kaalusin tellida ka mingi gaaside vastane tatrakott (mis tuleb siis soojaks teha), aga pole seda veel teinud. Üldse tundub mulle, et see probleem on rohkem õhtuti, päeval nagu pole. Kas see on võimalik, et gaasid õhtuti kimbutama tulevad?

Niiet palun kellegi kogenenud ema nõu, kellel kokkupuuteid gaasidega. Kuidas ma aru saan, et beebil gaasid on? Millal ma seda rohtu andma peaks? Enne söötmist? MIS rohtu üldse anda? Help! Beebist on kahju. Nagu öeldud, ta nutab nagu keegi piinaks teda, halb kuulata lausa.

Ja noh, et ikka võimalikult abitu ema postitus teha, siis Kardo praegu mähet vahetades hüüdis, et kaka olla kollakas-rohekas ja .. veniv. Google ütleb mulle, et sellisel juhul peaks ema oma menüü üle vaatama, aga no jeessas, ma pole täna midagi uut söönud, mida ma siis vaatama peaks?

Ma oleks nagu 16-aastane esmaema, kes millestki midagi ei tea, aga ma tõesti Mari ajast ei mäleta midagi ja nagu öeldud, seda gaasijama pole nagu olnud kah.

Ja kuna ma uut teemat teha ei viitsi, siis ma siin kiidan korraks siin ikka Kardot ka, ta ikka nii armas. Näiteks praegu vahetab seal mähet, Lende nutab natsa ja Kardo ütles: “Ära muretse, linnuke, ma hoolitsen su eest!”. Ja täna hommikul kui Lents ärkas, siis ma hakkasin ka karku alla ajama ja Kardo võttis lapse ja ütles, et maga rahulikult edasi. Nagu… win!

teen natukene pilti kah

Ma olen viimasel ajal nii palju hakanud pilte tegema, et endal on ka imelik. Eile ei jõudnud vist blogidagi, sest käisin Erica perekonda pildistamas ja pärast võttis töötlemine ja video kokku monteerimine oma aja ja nõnda juhtuski, et esimest korda Malluka blogi ajaloos eelistasin ma kirjutamisele hoopis pildi tegemist. Väga dramaatiline, eks?

Igatahes on nii läinud, et ma teen siin pilte ja ise jään rahule. Need, kellest teen, need on ka rahule jäänud. Ma tean, et ma ei ole mingi proffesionaal ja kindlasti ei ole ma mingi pildiekspert, aga nii kaua kuni kõik rahul on, siis on minu “töö tehtud”. Sõbrannad on juba kõik rivvi võtnud, et millal ma neist pilte teen ja ausalt öeldes täitub ka mu postkast aina küsimustega, et kas ma oleksin valmis ka täitsa võõraid pildistama. Ma siis ütlen, et idee poolest olen küll ja seega kuulutangi välja, et sel reedel, neljandal novembril, olen ma valmis tegema neli fotoshuuti. Kas siis buduaaripilte, sõbrapilte, perepilte, paarikestepilti, beebipilti, ema ja lapse pilti….Või sa tahad lihtsalt FBi uusi pilte panna ja pole ühtegi sõbrannat, kellega nn reidikaid tegema minna, siis mina võin need pildid teha.

Esimene tingimus – pildistamine toimub minu kodus või kes soovib, siis siinsamas Männiku metsatukas õues. Ma nimelt oman ju beebit, kellega ma saan küll uksest välja minna, aga kuna ma teen sellise pildistamise päeva, siis ma väga kuskil joosta ei viitsi edasi-tagasi. Teine tingimus – maksab selline nali 30€. Ma ei oska sümboolsemat summat küsida, aga see kõik võtab mul aega ja päris tasuta ma ei tahaks enam oma aega kulutada. Mis siis, et mulle seda teha meeldib, aga tund aega pildistamist + töötlus võtab ikka omajagu aega. Nii et jah, väikse tasu ma siiski võtaks. Rohkem ei tihka.

Vastu pakun siis tund aega oma imelist seltskonda + umbes 50 fotot, mille saad kätte hiljemalt järgmiseks päevaks. Ma ise ei viitsi kunagi kellegi pilte oodata ja mida ma ikka kauem munen, eksole. Igatahes, panen siia mõned näited siis enda töödest kah:

Kui tahad sel reedel mulle külla tulla, siis kirjuta marianntreimann@gmail.com

burksile!

Nagu pildilt näha, siis ma olin veel täitsa rase, kui me Kerliga ükspäev peale minu ämmaka aega otsustasime burksi sööma minna. Allan’s Grill asub täpselt lauluväljaku juures ja mina mäletasin häguselt, et seal on mingi pitsakoht, aga näed, oli hoopis see. Nad tegelikult kutsusid mind sinna juba ammu aega tagasi, aga kuna Pirita ja Männiku on omavahel päris kaugel, siis tuli planeerida söömaaeg ajale, mil ma linna kandis olen. Ja too päev oli ideaalne, sest meil oli mõlemal kõht jube tühi ja mõnusad burksid ahvatlesid korralikult.

Koht on iseenesest üsna väike, kuid uus ja päris mõnus. Teenindaja neiu oli hästi sõbralik ja söök oli imehea. Mina võtsin üsna hariliku burgeri, aga Kerli proovis saledamat joot hoida ja võttis pmst laiali lammutatud burksi ilma saiata. Mõlemad jäime söögiga rahule ja saime kõhus kenasti täis. Need burksid mõjusid lausa nii, et kahe päeva pärast kebisin ma sünnitama ;)

Ka üks minu lugeja saab sõbraga tasuta burksitama minna. Mõlemad saavad endale menüüst sobiva burgeri, magustoidu ja Kanese karastusjoogi – kõhud saab ühesõnaga ikka korralikult täis! Et loosis osaleda hakka Allan’s Grilli Facebooki sõbraks SIIN ja jäta kommentaar, et kas oled seal kunagi söömas käinud. Võitja loosin välja juba kolmapäeval!

mmm… ookse*

Teate seda reklaami “õhtusöök-nõud, pulmad-nõud, hambapesu-nõud” jne? Mu elu on umbes samasugune, aga sõna nõud tuleb asendada sõnaga okse. Kuigi selle hapuks läinud piima kohta on vast okse palju öeldud, aga see on igal pool! Istud diivanile – okse. Kammid juukseid – okse. Nuusutad oma särki – okse. Hakkad teki alla pugema – okse. Vaatad, et oii, väike nunnu beebi on ärganud ja oma väiksed nunnud silmakesed lahti teinud – okse. Lähed Kardole kaissu – haiseb nagu okse. “Lotte, mis sa lakud sealt vaiba pealt?” Te vist teate vastust…

Ma ei saa aru, kust see okse tuleb, sest erinevalt Marist, kes peale iga söögikorda oksendas, teeb Lents seda vaid mõnikord harva, aga kui teeb, siis survega, liitrite kaupa ja kaugele. Vähemalt niimoodi see kõrvaltvaatajana mulle tundub. Aga kuidas ma näiteks ise olen selle kraamiga kokku saanud, ja veel nii räigelt, et iga hingetõmbega tunnen ma sellist meeldivat hapupiimaaroomi, seda ma ei tea.

Eks need enda standardid on ka madalamaks läinud. Ennevanasti vahetasin ma ikka riided ära, kui need said näiteks okseseks või piimaseks (mitte, et nad enne lapse sündi väga kumbagi oleks olnud), aga nüüd olen ma loonud endale uued piirid. Et noh, kui särk on ainult rinna raadiusest läbimärg ja piimane, siis pole hullu, aga kui juba särgi alumisest servast piima tilgub ja külm hakkab, siis ma hakkan vaikselt kaaluma, et kas peaks ehk uue selga panema. Lisaks võib üks särk umbes 3-4-5x oksega kokku, enne kui see kandmiskõlbmatuks muutub. Selles suhtes, et kui ta siin nina all haiseb, siis harjud sellega üsna pea ära.

Ja kui ma ütlen endale, et kammoon Mariann, sinu pärast tulevadki need stereotüübid, et lapse saanud emad on haisvad ja pesemata töllakad, MINE VAHETA RIIDEID. Siis mõnikord ma isegi vahetan ja lähen pessu ja ükspäev panin isegi vähe meiki näkku. Kõik on ilus selle hetkeni, kuni beebi teeb “vääks” ja rinnapadi on kuskile nihkunud ja su äsjavahetatud särk on kahe piimaläraka võrra kaunim. Või võtad beebi sülle ja siis ta teeb väikse salaketi sulle õlale.

No ja siis mõtlen ma küll, et kammon. Ma ju JUST panin uue särgi, kannatab sellega veel olla küll. Ja siis me oleme tagasi selle surnud ringi alguses, kus mul on pool päeva seljas särk, mis haiseb nagu hapupiim.

Teie õnneks pole ma suurem asi kallistaja, nii et kedagi ma vist oma haisuga ei häiri. Mari ei oska seda kommenteerida, Kardo haiseb ise ka ja Lentsil on ka üsna ükskõik. Nii me siin siis elame. Okses.

*Fun fact, ma sain alles mõni aasta tagasi teada, et sõna okse hääldataksegi nii nagu kirjutatakse. Ma olin terve elu ookse öelnud :D