Mariann Kaasik's Blog, page 227

mmm…kalamaksaõli?

Iga sügis, kui õues läheb pimedaks ja jahedaks, tekib mul tunne, et peaks kuidagi oma organismile midagi lisaks andma. Kaua see vaene hing ikka coca ja kommide najal elama peaks. Kraanivee joomise projketi raames proovin küll coca tarbimist kõvasti vähendada ja heaks alguseks on seegi, kuid mõni aeg tagasi hakkasime tegema ka midagi, mida ma arvasin, et ma ei tee mitte kunagi – me hakkasime terve perega võtma kalamaksaõli. Ma tegelikult proovisin alustada juba rasedana, sest see on raseduse ajal ka jube kasulik, aga ma lihtsalt ei suutnud öökimata seda paraku teha.

Muuseas, öökima ei ajanud mitte maitse, vaid see konsistents. See on ju puhta õli. Maitselt on ta kas üsna maitsetu, apelsini või sidruni mekiga. Neid on poes päris mitmeid erinevaid. Mul on kõik kolm olemas ja hoian ma neid kenasti külmkapis, sest jääkülma lusikatäit õli on kergem neelata, kui sooja õli…õõõh. Ma ükspäev andsin Kardole lusikatäie sooja õli, jessas, kuidas ta alles võdistas ennast rõvedusest.

Samas kui ma omega 3 kohta uurisin, siis tundus, et seda on siiski tarvis võtta, sest see on nii kasulik ja sisaldab miljonit erinevat head asja. Näiteks D3-vitamiini, mis aitab kaasa tugevatele kontidele ja immuunsüsteemile. Selle pärast soovitakse seda anda ka lastele. Isegi imikutele. Ma küll ei tea, kui vanadele imikutele, aga kodukal on kirjas, et mida varem sa last selle õlise tekstuuriga sa last harjutad, seda paremini ta vedu võtab.

Kes üldse õli võtta ei taha, siis saab neid kapslitena ka võtta, aga ma ei suuda meelde jätta 3x päevas kapsli võtmist, seega surun selle lusikatäie korraga alla ja on üheks päevaks ühel pool sellega. Ega see meeldiv ei ole, ausalt. Aga noh, natukene aega proovin vastu pidada, sest haigeks ma küll jääda ei taha!

Rohkem infot kalaõli omadusest leiad siit!

Kas teie olete kunagi kalamaksaõli võtnud? Ma tean, et paljudel on mingi õudne lapsepõlvemälestus sellest, aga mulle lapsena seda küll keegi kunagi ei toppinud, seega ei ole ma selle kalamaitselise õliga enne kokku puutunud. Tänapäeva omad ei ole nagunii enam kalamekilised.

tulevane karsklane

Kunagi mul oli sünna, kus kõik pidid ennast tutvustama ja rääkima, mismoodi nad minuga sõbraks said. Julgelt pooled lood hakkasid “no me läksime veinile”. Ma olen lihtsalt maailma suurim punase veini fänn. Mmm… punane vein…

Mul tuleb konkreetselt pisar silma, kui ma mõtlen, kui mõnus oli minna sõbrannaga restorani, süüa head steiki, libistada naha vahele pudelike imelist punast nektarit ja ennast hästi tunda. Ma ei teagi nüüd, et kas ma peaks ennast alkohoolikuna tundma, aga ma tõstan käed ja ütlen, et kui ma poleks Kardoga abielus, siis oleksin ma abielus punase veiniga.

Nüüd pole ma muidugi iidamast aadamast juua saanud. Selle raseduse jooksul ühe korra Triinu tüdrukuteõhtul restoranis võtsin Triinult pool lonksu punast veini ja hoidisin seda suus, et ma võimalikult kaua selle imelist mekki tunneks. Isegi nutt tuli peale, kui hea see oli. Aga no sellega see asi ka piirdus.

Millal ma nüüd endale klaasikese veini lubada saan, seda ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea, kaua püsib klaas veini veres/piimas. Ja ma ei tea isegi ju kunagi, et millal Lende ärgata suvatseb. Mõnikord magab 3h, mõnikord 4h, mõnikord 20 min ja tahab jälle süüa. Idee poolest on mul külmik piima täis, võiksin vist kolm päeva järjest veini juua ja ikka jätkuks mu varudest, aga no ma ei taha kolm päeva veini juua, ma tahan juua ÜHE pokaali, aga ma ei julge ja ma ei oska kah. Muidugi ei võta Lende lutti ja ma ei mäleta, kuidas ma Mari lutti imema sain. Ja kuigi mul on olemas Medela lutipudel, mis väidetavalt imemisvõtet ära ei riku ja mida soovitavad isegi imetamisnõustajad, siis kui mul täna piimakoguja piima täis oli, siis ma huvi pärast proovisin seda Lendele anda ja no… ütleme nii, et not gonna happen. Ei taha see beebi mingeid kummijullasid, vaid vana head ja sooja tissi.

Mu sisemine joodik valab pisaraid.

Aga inimene harjub kõigega ja eks ma olen tegelikult selle veinivaba eluga üsna sina peale saanud. Küll avastasin ma enda jaoks mõnusa alternatiivi, mida ma siin mõni õhtu mekutanud olen. Ei, see ei maitse nagu alkohol, aga see kihiseb ja pokaalist juues võib endale natukene valetada küll, et tegu on vahuveiniga.

Törley vahuveini kavatsen ma homme juua ka katsikul. Samas kui ma vaatan Mari katsiku pilte, oli mul seal käes klaas punast veini. Kuidas? Kaua ma imetamiste vahel pausi tegin? Kas ta sai juba siis pudelit? Miks ma midagi ei mäleta?! Minu aju ei ole just kõige rohkem töökorras, nagu näha. Ehk oleks pidanud juba ammu punase veiniga pausi tegema :D

Aga noh, mis siin ikka. Eks kunagi saavad need beebi graafikud paika ja ehk hakkab ta kunagi isegi lutti/pudelit tunnistama. Kui mitte enne, siis oma sünnipäeval ma ikka selle klaasi punast veini saan. Ma luban sulle, punane vein, me kohtume veel! Aga nii kaua mekutan oma Törleyt. Abiks ikka. Need alkovabad veinid, need ei kõlba kuskile. See on nagu veini mõnitamine. Siidrid on kah sellised magusad plägad. See on vähemalt mõnusalt kihisev ja hapukas.

Ausalt, ma pole mingi mega parm, et ei suuda 13 päevase lapse kõrvalt ka joomata olla, lihtsalt täna tuli selline tõdemus, kui ma nägin, et ta seda pudelit ei taha, et jah…Veini ja minu suhe ei taastu veel mõnda aega…

Kui vana teie laps oli, kui esimest korda midagi alkohoolset lubasite endale?

Mari katsikutel jumalate nektarit rüüpamas

kuidas ma küll julgen???

Ma olen nii vana ja seest surnud, et ei lase ennast üldiselt enam eriti mitte millestki häirida. Lausnõmedad kommentaarid kustutan ära, teemad, mis närvi ajavad, panen kinni, artiklid, mis ärritavad, neid ei loe. Isegi beebigruppides ei viitsi enam kaasa kembelda, isegi kui keegi teeb midagi, mis minu põhimõtetega risti vastuolus. Ma lihtsalt ei viitsi enam. Mul muudki teha. Arvake, mida?

Ma elan siin praegu nii, et mul ripub keegi kogu aeg rinnal või tsillib põlvedel. Mu elu keerleb selle ümber, et mis kell ma mis tissist süüa andsin, kas meil Marile õhtusöögiks midagi on? Mida? Mis kell selle valmis peab tegema? Appi, täna on reede – mu kolumni kirjutamise päev! Ja no jumal, ma arvasin, et Lendel on piisavalt riideid, aga 50 asju on tegelikult ikka nii vähe ja peaksin ikkagi kuskile minema neid juurde ostma. Ja miks mu vasema nibu lõhed juba ära ei parane? Jumal tänatud, et ma täna Medela rinnapiimakogujad sain. Kas Lende juba liiga kaua maganud pole? Mari lasteaiast helistatakse, et Maril on kõhul imelik lööve, tooge laps ära. Helistan emale, et ta lapse perearstile viiks. “Kardo! Võta beebi, ma lähen üles kummutit koristama!”.  Ma olen seda juba nädal aega teha tahtnud, aga ei jõudnud seda tänagi teha.  Saan äkki kirja ühelt firmalt, et millal nende postitus ilmub, et nad juba väga ootavad. Teine kiri küsib pakkumist bännerile. Sõbranna tahab külla tulla. Kuller toob paki. Lende tahab süüa. Kumba tissi?! Mis äpp näitab? Fakk, unustasin eelmine kord tööle panna. Ei mäleta. Poodi peaks minema, homme on katsikud. Mida me pakume? Tuba on nii sassis! Mari tuleb magama viia. Beebi magab. Lähen. Saan seal olla 10 min, kuulen kriiskamist. Jooksen alla. Annan süüa. Paremat tissi, see pole vähemalt valus. Jooksen üles tagasi ja ronin Marile kaissu ning mõtlen, et huvitav, kas siin majas on kummitusi. Loodetavasti mitte! Huuh, Mari magab, jooksuga duši alla, sest jumal teab, millal beebi ärkab.

“Kardo, tee massaaži, ole inimene!”.

Ja siis lähme magama.

Suvaline sasipundar. Suvalised asjad. Suvaline elu, aga see kõik keerleb mu beebi ja mudilase ja kodu ja blogi ja… elus püsimise ümber. Ja siis tuleb mingi täis tont ja ohib, et kuidas ma julgen ainult beebindusest kirjutada. MILLEST ma veel kirjutama peaksin? Fantaasiapostitusi sellest, kuidas ma eile langevarjuga hüppamas käisin, Egiptuses võõra mehega tatti panin ja kaamli seljas mööda kõrbe traavisin?

Ma ei viitsi vabandada enam, et ma kirjutan hetkel rohkem lasteteemadel. Kuigi eks ma ise ka mõistan, et see on minust suht häbitu, sest ma sain lapse ju juba 13 päeva tagasi ja ma võiks juba ju üle saada, kaua ma ikka seda ühte kummi venitan, aga no ehk veel nädalakese tohin temast rääkida? Pliis?

Lõpetuseks hunnik pilte viimasest läbust, kus ma käisin. Üks vend kiskus tissid paljaks ja teine magas oma okses, pärast kuses  ja sittus ennast täis.  Tuus oli!

millal sa viimati jalavanni tegid?

Ma tahtsin juba rasedana selle postituse teha, aga näete, ei jõudnud. Parem hilja kui mitte kunagi, kirjutan siis nüüd. Nimelt raseduse lõpus hakkas mind painama selline “imeline” värk nagu rahutud jalad. Esimese rasedusega seda ei kogenud, seega oli jube imelik tunne, kui jalad lihtsalt tõmblevad ja öösel magamise võimatuks muudavad.

Ühel hetkel pakuti mulle proovimiseks magneesiumihelbeid, lubadusega, et aitab nii jalakrampide, kui ka rahutute jalgade vastu. Ma olin selleks hetkeks nii meeleheitele aetud, et kaotada polnud enam midagi. Lausa võimatu oli juba Marikest magama panna, kui ma ise jalgadest tõmblen, nagu mingi lollakas.

Magneesiumihelbed kätte saanud, olin ma esimese mure ees: mul polnud pesukaussi. Ma ei tea, kuidas ma siiani hakkama saanud olen, sest VAJA on seda korduvalt läinud, aga poes on alati ununenud osta. Proovida tahtsin aga kohemaid, sest mu jalad valutasid ja mõte jalavannist tundus ahvatlev. Millal ma üldse enne viimati jalavanni tegin? Kes seda mäletab. Mulle meenus, et mu vanaema tegi tihti jalavanne, seega tundus see pigem selline asi, mida vanamutid teevad, aga no häda oli mind juba kaevu ajanud, seega otsisin välja Mari plastikust mänguasjakasti ja kasutasin seda hädaabi jalavannina.

Ma mõistan, miks vanamutid jalavanne võtavad! Ma olen selline külmavares ja kuigi tuba on soe, oli nii hea jalad kuuma vette panna, kuhu ma olin totsikutäie magneesiumihelbeid pannud. Seda, et seal magneesium sees, ma aru ei saanudki, aga nii mõnus oli seal enda koibi leotada.

Peale esimest leotust läksin ma kohemaid Selverisse ja ostsin endale punase pesukausi, mille ristisin oma jalavanniks. Tegin veel sama õhtu teisegi jalavanni, sest lugesin pakendilt, et tegelikult soovitataksegi seda hea une tagamiseks teha just õhtul. Ma lihtsalt ei mallanud esimene kord õhtani oodata.

Ja mis ma oskan öelda, enne sünnitust tegin vist ala 5x jalavanni ja ei tundnud enam mitte ainsamatki korda rahutuid jalgu ega jalakrampe – käsi südamel! Kuigi nüüd pole mul enam ohtugi neid kogeda, sest ma pole ju rase, siis on mul juba mitu päeva plaanis võtta üks magneesiumijalavann. Tavalisse vanni ma ju veel minna ei või, olgu siis mul midagigigigigi, mis seda meenutab. Ning mis oleks mõnusam, kui jalad ära vannitada, sisse kreemitada, villasokid jalga tõmmata ja pleedi alla oma beebiga kerra tõmmata?*

Kes tahab nende magneesiumihelveste kohta lisainfot siis leiad seda aadressil www.magneesiumkloriid.ee. Ma praegu loen sealt, et seda võib üleni vanni ka panna. Oh, ma ei jõua ära oodata, millal ma üleni vanni saan. Seega proovin kunagi kindlasti järele!

Aga see pole mitte vaid rasedatele, vaid on üldse kasulik värk sportlastele ja kaalulangetajatele ja lihtsalt… inimestele.

4.5kg karp on praegu 40% alla hinnatud, seega saab selle suure kastitäie helbeid kätte 29.99€ eest. Ma ütlen kohe, et seda jätkub ikka väga kauaks. Terveks raseduse ajaks kindlasti. Aga kui keegi tahab hoopis loosiõnnes kätt proovida, siis ühe suure karbitäie helbeid kingin oma lugejale kah. Selleks pole vaja teha muud, kui jätta kommentaar, et soovid loosis osaleda. Juba esmaspäeval kuulutan võitja, kes saab oma koibi leotama hakata. 

*Et vältida seda, et “isssand, kus vaene Mari on, et temaga kerra tõmmata ei sobi????!?!” siis ma kohe mainin ära, et jalavanni saab siin majas teha vaid siis, kui Mari pole kodus või magab, sest muidu hakkab ta seal solberdama ja pättusi tegema. Kuivade põrandate nimel pean teda sellest headusest veel eemale hoidma :D

enne ja nüüd

Ma lugesin kokku, et mul on selle vahepealse mölutamise ja lapse saamise ja muu jutuga asjad nii kokku jooksnud, et kui ma täna asjad kirja panin, sain kokku 14(!!!) ideed postitustest, mis ma valmis vorpima pean. Kuna aga need nõuavad kõik seda, et ma pilte teeks ja…aaaah, ma ei hakka isegi siin halama ja soiguma, vaid…nüüd peaks vist tulema see koht, kus ma vähemalt ühe valmis teen, aga ma enne tahtsin hoopis enda juttu ajada, et see blogi siin puhta kataloogiks ei läheks. Nimelt tuli mulle hoopis pähe kirjutada erinevustest esimese ja teise lapse vahel.

RASEDUS:

Mariga oli algus raskem, lõpp kergem. Lendega vastupidi. Mari ajal öökisin 20da nädalani, edasi oli juba täitsa okei. Lendega nautisin elu vähemalt kuni 30da rasedusnädalani, mil sain ma korraga kaela vist pea kõik rasedushädad, mis olemas on. Kõik, peale nende paganama hemmorroidide, või mis iganes asjad, mis su perssest välja kukkuda võivad. Need oleksid küll olnud “kirsiks tordil”, aga õnneks taevaisa halastas ja nendest ma pääsesin.

SÜNNITUS:

Oli kergem tänu mu enda mõtestatud hingamisele ja lõdvestumisele nii hästi-halvasti kui see antud olukorras võimalik oli. Mari ajast mäletasin, et pressid olid kukepea, seekord oli vastupidi, et valud olid ülehingatavad, aga pressida oli hirmus. Sarnasus oli see, et mõlemad sünnitused olid paaritunnised ja kiired.

SÜNNITUSJÄRGNE PERIOOD:

Vigastused olid samad – mina ei tea, mis need mokad mul seal teel koperdavad, aga esimesel sünnitusel kaotasin vasema moka, seekord läks pool paremast. Ah, kergelt tulnud, kergelt läinud…Samas peale Mari sündi olid tissid valusad ja kohutavad emaka kokkutõmbed, seekord taastub alakorrus kuidagi vaevalisemalt. Õnneks emaka kokkutõmbeid seekord ei olnud. Ma Mari aega ei mäleta, aga hetkel on Lende 12 päevane ja paremast tissist saab juba lebolt toita. Vasemast on ikka ebamugav. Alakorrus on… noh, elada laseb. Aga seekord on vist ikka hullem kui esimene kord.

Mari ajal ei tundnud ma ka absoluutselt mingit baby bluesi, aga nüüd avastasin ma ennast üks õhtu last toites kõva häälega nutta röökimast, sest mulle tundus, et ma olen selles kahe lapse emanduses lihtsalt nii väärtusetu sitt ja üldse mega mõttetu jorss. Eks ma ise saan aru küll, et tegemist on lihtsalt hormoonidega, aga no ei olnud midagi paremat, kui Kardo lohutavasse kaissu ronida ja maha rahuneda. Loodan, et see möödub peatselt.

BEEBI:

Lende on täpselt nagu Mari, ainult kolm korda tugevamate häälepaeltega. Kui Marikene ainult nuuksatas korra, kui süüa tahtis, siis Lende paneb ikka pasunad tööle, et enda pettumusest teada anda. Aga magatakse kenasti 2-3 tunni kaupa, süüakse kõht täis, vahepeal piilutakse maailma ja siis pannakse jälle silm kinni. Ideaalne beebi. Eks ikka öösel tuleb ärgata, et süüa anda, aga see on 2x öö jooksul, asi see siis korraks silm lahti teha on, beebi tissile panna ja uuesti magama jääda.

Järelduseks ütlen ma seda, et ma tõesti usun, et mul on päris imeline keha, mis oskab rasedaks jääda, lapsed valmis küpsetada, nad kiiresti välja saada, toota kuhjaga piima ja takkatipuks meisterdada veel selline laps, kellega koos eksisteerida on puhas puhkus ja pillerkaar. Tänks, keha!

Mina ise olen ka muidugi hoopis teistsugune, kui Mari ajal. Ma põen palju rohkem. Ma kardan kõike. Kui ma Mari ajal naersin nende üle, kes ei suuda vannivee temperatuurigi ilma termomeetrita määrata, siis nüüd mõõdan ma seda väga hoolega ja kui on isegi kraad rohkem, siis ootan kenasti, et kõik ikka ÕIGE oleks!

Tunnen mingit survet kogu aeg ideaalne olla ja kõik teha kõige paremini kõikide jaoks, aga vahepeal jookseb kokku, et ma nagu ei oska ja ei saa enam olla niisugune yolotar, nagu Mari ajal. Nii lihtne oli siis kuidagi. Ah, mis välja minek – lähmeee! Pokaal veini? Vabaaaalt! Nüüd ma hoian peast kinni, et no… appiii. Ma ei suuda isegi õue minnes välja mõelda, mida lapsele selga panna, et tal maksimaalselt hea oleks, rääkimata sellest, et ma kuskile temata läheks või, veel hullem, veini jooks. Kuidas ma saan?! Ma ei saa ju talle pudelit anda. Ma ei taha ta imemisvõtet ära rikkuda. Ma ei taha MIDAGI ära rikkuda!

Vanasti ma naersin endasuguste pussyde üle, nüüd olen ise üks neist. Elu.

KINGILOOS: mmm…kaminasoojus

Alates sellest ajast, kui ma biokamina sain, on aeg-ajalt kommentaatorid uurinud, et mis see mul seal seina peal on ja mismoodi see värk töötab. Kuna aga vahepeal oli suvi (raske uskuda – nii kaua sai teda oodatud ja nii ruttu vihises mööda), siis ei näinud ma põhjust sellest kirjutada, sest kui tihti üks inimene keset südasuve kaminat ikka kasutab. Nüüd on aga külm kontidesse pugenud ja kaminatuli soojendab mu vanu konte juba mitmendat päeva. Hirmuga vaatasin, et meil hakkab bioetanool otsa saama, peab ruttu juurde hankima, muidu ei saagi kamina ees kiiktoolis mõnuleda.

Kaminaga oli lugu selline, et ma hakkasin juba sada aastat tagasi Kardole halama, et ma tahan kaminat. Paraku on meie juurde jube niru kaminat ehitada. Ma ei oska öelda miks, mingi onu käis siin isegi seinu koputamas ja uurimas, igtahes läbi häda SAAKS, aga nii suur jama oleks sellega, et lihtsam oli leppida sellega, et ma seda kaminat ei saa. Aga vot-vot, siis avastasin ma enda jaoks Elavtuli.ee biokaminad. Nendega on see värk, et neid saab igale poole kinnitada – olgu see siis maja või korter või jumal teab, mis variante veel inimestel kuskil elamiseks on. Igatahes ei vaja see korstna olemasolu, vaid ainult head inimest, kes oskaks ta seina kruvida, bioetanooli sisse valada ja põlema süüdata.

Biokaminad on uuenduslikud ja keskkonnasõbralikud kaminad, mis ei vaja korstent ega sõltu ühestki välisest ühendusest (elekter või gaas). Biokaminates kasutatakse denatureeritud alkoholi, mida kutsutatakse bioetanoolkütuseks. Ei mingit korstent, gaasi ega suitsu! Igaüks võib elusa tule soojust nautida. Kaminaid on lihtne kasutada ja ülal pidada – ei ole puid ega tuhka, mida koristada. Samuti ei pea muretsema kaminast välja hüppavate hõõguvate süte pärast. 

Erinevalt puidust ei eraldu etanooli põletamisest ühtki ohtlikku jääki ega kantserogeeni. See on ka põhjus, miks te korstent ei vaja. Põledes eraldub väga väikeses koguses veeauru ja süsihappegaasi. Teie seinad ei saa märjaks ega laed tahmaseks – bioetanool loob puhtalt põleva tule.

Neid on tegelikult väikseid ka, mis näiteks lauale käivad, aga mina tahtsin ikka sellist, mis oleks… rohkem nagu päris. Seega valisin ma välja mudeli Columbus (LINK). Muidugi päris oleks ta rohkem siis, kui ma oleks ta madalamale pannud, aga väikeste lastega nagu ei tihka väga. Samas meeldib ta mulle nii ka, seega erilist vahet nagu ei olegi.

Mida mult korduvalt küsitud on:

Kas see sooja ka annab – Ikka annab. Isegi küünlad annavad ju sooja :D Leek on ikka soe ja kamina ees istudes võib täitsa palav hakata kohe. Samas see ei hoia pikalt sooja ja pole mõeldud nii väga toa soojaks kütmiseks, vaid ikka silmailuks ja mõnuks.
Millega see kamin põleb – Bioetanooliga.
Mis on bioetanool – Bioetanool on taastuva energia allikas, mis on tekkinud suhkruroost, peedist või muudest suhkru- või tärkliseallikatest (puuviljad, kartul) saadud suhkru või tärklise käärimisest.
Kas see põlemisvedelik haiseb ka – Ei haise. Minu meelest suht lõhnatu.
Kas kamin läheb kuumaks – Natukene ikka, seega seal peal küll midagi mõtet hoida pole.
Kaua see põleb – Oleneb, palju bioetanooli sisse paned. Kui terve pudeli, siis mitu-setu tundi.

Noh, olete juba kadedad, et ma siin niimoodi oma vanu konte soojendada saan? Ah, pole mõtet, sest Elavtuli kingib ühele teist palju vägevama ja võimsama kamina, kui mul on – kohe päris ausalt! Nimelt läheb loosi…*trummipõrin* Square Large biokamin, väärtusega 1229€ (LINK)!!

Mida ma oskan öelda, olen vist juba igati tutvustanud, millega tegu – töötab see ikka samamoodi nagu minu kaminake, lihtsalt on suurem ja…uhkem. Huvitav, kas ma ise võiks võita ja selle endale magamistuppa sahkerdada?! Vast mitte…Aga üks eriti õnnelik inimene saab selle endale võita küll ja siis sellega enda magamistuba või elutuba või jumal teab mis tuba soojendada ja kaunistada. See on minu meelest nii lahe disainielement kah.

Et loosis osaleda tuleb kõigepealt hakata Elavtuli Facebooki sõbraks SIIN ja seejärel jäta blogisse kommentaar, et soovid loosis osaleda. Kuidas ma muidu teaksin, et kellele seda kaminat loosida?! Kui tahad oma võiduvõimalusi duubeldada, siis jaga seda postitust Facebookis oma sõpradega kah.

Kui aga loosiõnnele lootma jääda ei taha, siis koodiga MALLUKAS, saate kuni 1. jaanuarini igalt kaminaostult 10% allahindlust!

Loosi võitja selgub juba kahe nädala pärast, kolmandal novembril. Head loosiõnne kõigile, hoian pöialt, et mõni külmavares endale sellise uhke kingituse saaks!

väiksed rõõmud ja nututuju ja niisama elu

Ma ei tea, mis toimub, aga kõik ajab mind viimastel päevadel nutma. Iga reklaam, iga pilt, iga uudis. Isegi iga pisem mõte paneb mul pisarad voolama. Esiteks on mul kogu aeg mingi kabuhirm, et esiteks äkki midagi juhtub?! Inimestel juhtub ju kogu aeg jubedaid asju, kuidas saaks olla võimalik, et minul kõik nii hästi on? Ei saa ju olla? Raudselt läheb midagi valesti ja juhtub midagi KOHUTAVAT! Nii ma käingi 90x päevas kontrollimas, et kas Lende hingab, lähen paanikasse, kui tal midagi vähegi viga on (eile avastasin, et tal rinna all mingi turse- appppiiii!!!), öösel ärkan ja kontrollin, et kas hingamismonitor ikka töötab ja muud sellised dramaatilised mõtted. Lisaks see, et kas ta ikka piisavalt süüa saab ja äkki on tal külm või kuidagi halb.

Ja Marist on nii kahju, sest ma kogu aeg proovin meelega mitte talle öelda, et emme ei saa või ala, et ära vehi tita juures vms, et talle ei tekiks tunne, et beebi temast kuidagi olulisem on. Aga no samas ma EI saa temaga ringi joosta, kui ma beebile süüa annan ja ma tegelikult ka ei taha, et ta vehiks asjadega Lende näo ees, sest ma ju kardan nii hirmsasti, et midagi juhtub!

Ma olen vist segaseks läinud. Kardan midagi… halba. Ja siis nutan selle pärast nagu mingi loll. Õnneks need hulluhood tulevad ja lähevad. Süüdistan hormoone. Muud varianti ei ole, sest muidu olen ma lihtsalt hulluks läinud. Näiteks eile tõstsin elutuba ümber  (ok, Kardo tõstis minu juhendamisel), et nautida seda, et külm aeg on tulnud ja saab lõpuks oma biokaminat kasutama hakata. Kraamisin siis toa ära ja hakkasin nutma, sest tuba oli nii korras. Siis nutsin selle pärast, et kui Mari lasteaiast tuleb, siis ta ajab selle nii ruttu sassi. Ja siis nutsin selle pärast, et ma oma vaesest lapsest nii kehvasti mõtlen.

Aga hala lõpetuseks hunnik pilte ja väike video meie elukesest.

Siia istun mina oma tagumendiga iga päev lohku sisse.

Lende harilik “kulm kortsus” nägu.

Kaminanurgake päevasel ajal

Kardo “nurk”. Arvestades, et minu mähkmevahetusi saab ühe käe sõrmedel lugeda, on see täieõiguslikult Kardo nurgake!

Kui keegi lapsevanem mõtleb, et kas osta kiik või mitte, siis meie kiidame!

Vähe see ei ole maailma lahedaim laud, eks?!

Osalen ka kraanivee joomise projektis!

See tugitool on vist küll elu parim ost – nii mugav!

Ja lõpetuseks panin ma kokku väikse video meie viimaste päevade killukestega, mis me siin-seal filminud oleme.

kingiloos: imeilus beebivoodi YappyStar

Ma loodan, et te mõistate, et lähiajal on põhifookuses beebid, beebiasjad, beebipildid ja kõik asjad, mis on seotud beebidega. Mis teha, kui mu blogi on fokuseeritud alati sellele, mis on mu elus parasjagu aktuaalne ja no mis saaks olla veel suurem ja erilisem sündmus, kui lapse sünd. Mõistan ka neid, kellele titeteemad huvi ei paku, neile soovitan siis mõne aja pärast jälle blogisse tagasi kiigata ja üle kaeda, et ehk olen ma juba midagi põnevamat kah tegema hakanud, kellele aga lasteteemad samuti aktuaalsed on, siis olete blogisse iga päev teretulnud, sest lisaks titejuttudele võite siit pea iga päev leida mõne uue ja huvitava kingiloosi, millest valdav enamus on mõeldud just beebiemmedele!

Kuna perelisa saabumisega sajab meie majja kingitusi uksest ja aknast, siis on mul ainult hea meel, kui saan ka teid vajalike asjadega rõõmustada. Seega kui mulle kirjutas Läti ettevõte YappyKids ja pakkus mulle kingituseks nende beebivoodit, otsustasin ma, et meie beebivoodi on ju tegelikult täitsa korralik ja mis mõtet oleks seda välja vahetada. Küll aga tuli mulle pähe, et ehk on mu lugejate seas keegi, kellel tita tulekul ja üks kvaliteetne voodi veel beebinurgast puudu. Seega ei hakka ma kõike endale kahmama, vaid tahan rõõmustada hoopis mõnda toredat blogilugejat.

YappyKids toodab minu silmale väga stiilipuhtaid mööbliesemeid ja voodipesusid/madratseid lastele. Näiteks nende kummut (LINK) jäi mulle juba Beebikeskuses silma, aga kuna mul oli juba kummut olemas, siis ei hakanud ma seda toona soetama. Mõnusalt suur ja mahukas, lisaks saab hiljem selle mähkimisosa maha võtta ja lihtsalt kummutina edasi kasutada. Ka kõik nende beebivoodid (LINK) on sama mõnusad!

Kummutit ma täna välja ei loosi, küll aga loosin ma välja säärase beebivoodi nimega YappyStar, väärtusega 115€ (LINK). Kuna see voodi on palju funktsionaalsem, kui näiteks see, mis mul kodus on, saab seda kasutada lausa 2-3 aastat! Nimelt saab põhja tõsta kolme erinevasse kõrgusesse. Beebiga siis kõrgemale ja suurema lapsega madalamale. Ära saab võtta kolm pulka, et mudilane hiljem ise voodist välja saaks ja üldse saab ühe ääre täitsa maha võtta, et hiljem seda suurema lapse voodina kasutada, või vastupidi, panna niimoodi enda voodi kõrvale. Kuna madrats seal sees on lausa 120cm, tundub mulle, et kasutusiga võib olla päris pikk! Vahet ei ole siis, kas su enda voodi kõrval või eraldi lastetoas.

Voodi kõik detailid ja ääred on ümardatud, et laps ennast kuskile ära lüüa saaks ja viimistluses kasutatakse vaid vesialusel värve ja lakke, sest me kõik teame, kui maitsev võib lapsele ühel hetkel tema voodiäär tunduda. Materjaliks on voodil puidumassiiv, mis on spetsiaalselt töödeldud oksavaba mänd. See ei emiteeri vaiku ja on sõbralik nii Teie mudilase kui ka ümbritseva keskkonna vastu.

Mulle meeldib väga, et voodi on siinsamas baltimaades valmistatud, kodulähedane ja oma. Ja sellised koostööpartnerid on mu blogisse alati teretulnud, kellel ilus ja kvaliteetne toodang. Kohe lust soovitada, näidata ja no kõige rohkem – ära kinkida! Seega, kui soovid voodi loosimises osaleda, on mul sulle paar palvet:

Mine YappyKids kodulehele www.yappy.ee  ja anna teada, milline toode sealt pakuks sulle kõige rohkem huvi. Sest kuigi seekord läheb loosi see lahe voodi, läheb ka koostöö edasi ja firmal oleks huvi teada, mis eestlastele meeldib ja mida nad järgmine kord kingiloosist leida võiksid. Jäta toote link mulle kommentaaridesse.
Lisaks võiksite hakata YappyKids Eesti Facebooki sõbraks , sest ka nende Facebooki lehel on palju põnevat infot nende toodete kohta – loosid, sooduspakkumised ja uued tooted. Seega kliki LIKE ja asi ants!

Voodi loosin välja kahe nädala pärast, 1. novembril. Võtjale toimetab YappyKids voodikese otse tasuta koju kätte! Head loosiõnne kõigile, ma loodan, et see voodi aitab ühel teist teha endale koju sama mõnna ja hubase beebinurga, kui meie Lendekesel on!

kaalujutte

Minult on nüüd mitu korda küsitud, et noh, palju kaalu sünnitusmajja jäi. Ma läksin sünnitama 75 kiloga ja kui ma ennast eelmine esmaspäev kaalusin, ehk siis kolm päeva peale sünnitust, näitas kaalunumber 68. Täna ronisin ma jälle kaalule ja sealt vaatas mulle vastu 64 kilo, nii et see imetamine ikka töötab ja kaalu kukub. Ma isegi täna tegin sõbrannale nalja, et ah, las imeb tissid kasvõi ribadeks, kui see figuurile juba nii hästi mõjub. Aga juhuks kui taevaisa arvab, et see oleks nüüd naljakas, kui nii juhtukski, siis ma ütlen kohe ära, et NALIIII!

Muidugi alla võtta on meeldiv. Üldse mitte rase olla on meeldiv, sest see lõpuraseduse raskus ja häda ja rist ja viletsus on siiani meeles. Kummardada ei saa, midagi teha ei saa. Kena on igal pool ees. Nüüd on nii kerge olla, et ma võiks kasvõi hüppeid teha, kui mul teatud kehaosad vaid laseksid. Veel ei lase, aga noh, ma sünnitasin ka 10 päeva tagasi ja ometi olen ma praegu 11 kilo kergem, kui 10 päeva tagasi. Vot see on alles kaalulangus, võiks kohe raamatu kirjutada “kuidas kaotada 10 päevaga 10 kilo” ja raamatus oleks vaid üks sõna: “sünnita”.

Muidugi ma tean, et ega see kaal niimoodi langema ei jää ja päriselt normaalse inimese moodi saan ma kunagi siis olema, kui ma enda toitumise ja liikumise kontrolli alla saan. Praegu on ainukene hea külg see, et ma joon tohutus koguses vett, mida ma enne ei teinud. Lihtsalt imetamise ajal tekib NII kuiv tunne, et lihtsalt kulistan pool liitrit suvalt sisse. Aga no vaevalt, et see kaal ka sellest vee joomisest langeb, sest samal ajal joon ma ka cocat ja söön komme ja ega ma väga tervislikult ei toitu ja üldse väga ei jälgi, mida ma sisse söön, sest gaase beebil pole, allergiaid ei ole, ainult sööb ja magab, mis ma siis ikka igaks juhuks ennast keelama hakkan. Ma olin nagunii juba leppinud sellega, et ma jään elu lõpuni paksuks vaalaks, vähemalt üheksandal kuul rasedana oli küll selline tunne, et loomakaitse ühel hetkel mu mere poole lohistab ja vabaks laseb.

Ja kuigi praegu olen ma 11 kilo kergem, siis kõhust vaadates olen ma nii… 5dat kuud rase ja kõht on selline hästi pehme ja tühi. Olgem ausad, see oli ka enne parasjagu pekine, nii et oleks ka imelik, kui ta nüüd täiesti lame ja lihastes oleks eks. Aga no ma tahaks kunagi ikka ennast püssiks tagasi saada ja trenni minna. Muidugi sinna on veel aega, sest alles paar päeva tagasi niuksusin ma veel pissideski, nii et päris trenni minekuni peab mu keha ikka kuu-poolteist veel kindlasti kosuma. Olen lugenud, et umbes 2 kuud peale sünnitust olla ok juba millegagi vaikselt alustada.

Seekord mõtlesin ma muuseas alustada veest. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma ei tohi vanni minna (ka kaks kuud), või sellest, et vesi mind raseduse lõpus ja praegu ka mitu korda nii mõnusalt lõõgastanud ja aidanud on, et ma kohe mõtlesin, et tahaks Lendega kuskile ujuma minna. Ja siis ma avastasin, et Reval Spordis saab ujuda ja mitte ainult beebiga, vaid lisaks on seal ka väikelaste ujumistund. Arvestades, kui väga Marile vesi meeldib, siis oleks ju tore kõikide mugulatega ennast niisutamas käia. Eriti kuna uuest aastast jääb Kardo ka koju ja siis saamegi kordamööda lapsi leotamas käia. Kes, kellega, eks seda näis veel. Aga rohkem infot lastega ujumisest leiad SIIT.

Ja no ma muidugi mõtlen kohe tulevikule ka, et ma tahaks ühes trennis veel käima hakata ja selleks on jumping (Reval Jump), see tundub nii lahe ja ma isegi ei teadnud, et seda Eestis kuskil teha saab, aga näed, Revalis saab. Seal on isegi postitants! Ma kunagi käisin ühe korra Pia juures ja see oli super lahe, seega võiks ju nagu ära proovida, ehk hakkab väga meeldima ja minust saab kunagi graatsiline postitantsujumalanna. Kes seda teab! Muidugi praegu peeglisse vaadates ajab see mõte küll naerma, sest sellise lössis kõhu, XXXXL suuruses tilkuvate tisside ja kottis silmaalustega jumalannat pole mu silmad enne näinud, aga noh, tuleb ka kehale anda aega atra seada.

Nüüd aga asja juurde ka. Nimelt pakkus Reval Sport, et kui ma ennast juba paremini tunnen, et siis ma võiks hakata nende juures trennis käima. Nii ise, kui lastega. Lausa abikaasagi lubasid kaasa võtta. Kardo aga ütles, et tema ei viitsi linnas käia ja talle meeldib paks olla (kuigi ta pole :D) seega ei jää mul muud üle, kui otsida endale üks mõnus trennikaaslane.

Eriti hea oleks, kui see trennikaaslane tahaks ka näiteks beebikilosid kaotada ja seetõttu omaks beebit, kellega koos käia minuga beebiujutamises. Aga võib ka olla väikelapse ema, kellega koos käia mudilastega ujumas. Ja no ega ma tegelikult ei ole üldse valiv ja võib olla ka täitsa lastetu inimene, kes lihtsalt tahaks koos minuga hakata trennis käima – muuseas, aastaks täiesti tasuta! Mida mina eelistaks, oleks see, et mu uus trennikaaslane oleks lahe inimene, kellega mul oleks tore aega veeta (jeesus, ma kõlan nagu ma paneks siia tutvumiskuulutust), kes oleks tore inimhing, soovitatavalt võiks ta elada ka siin Nõmme/Männiku/Järve kandis, VÕI omada autot ja viitsiks mind ka peale kahmata, kui trenni minek on.

Et siis… kes tahab minuga koos Reval Spordis hakata trennis käima? Puhta muidu! Pärast oleme megapüssid. Tuus oleks ju? Ei? Jah? Teeme nii? Kui sa tunned, et just sina oled see inimene, kes minuga Revalis higistada tahaks, või beebisid ujutada tahaks, või niisama nautida mu imelist seltskonda, siis kirjuta mulle natukene endast kommentaariumisse või e-mailile marianntreimann@gmail.com.

Kui õige inimene leitud, siis ootame ainult mu alakorruse jumalikku paranemist ja lähme trenni, eks! Sest kuigi eest vaadates ei ole mul hädagi, siis elu lõpuni vältida inimkonnale külje keeramist ma vist ei suuda :D Sundisin Kardot olukorra demonstreerimiseks pilti ka tegema just. No pole kõige hullem kah vist… Kui ruttu teie beebikilodest lahti saite?

ma arvasin, et reede on

Ma mõtlesin, et lobiseks vahelduseks niisama ka. Nimelt täna võttis mu ema suurema mugula enda juurde onuga mängima ja see ühe lapsega elu on tunduvalt vaba aja rikkam kui kahega. Eriti kui üks neist on beebi, kelle graafik on umbes selline, et 2h magab, 10 minutit sööb, 10 minutit vahib ringi, siis heidab jälle magama. Võiks eeldada, et mul on täna lausa jalaga segada aega, aga tegelikult läks kõik juba eile õhtul vussi.

Läksin mina rahumeeli Mari magama panema ja juhtus nii, et hoopis jäin ise ka magama. Kui ma ennevanasti ei oleks pidanud kõige mugavamaks kohaks maailmas Mari voodis krõnksus olla, siis eile oli see puhas õndsus, sest ma ei pidanud mõtlema, et kas mul on beebi kuskil külje all ja kas ma keeramisega kedagi üles ajan või mitte. Lihtsalt rahumeeli põõnasin ja teadsin, et beebikene on kenasti Kardoga.

Kell 12 tuli Kardo mind äratama, et ma meie voodisse läheks, aga kuna Lents veel magas, siis ma mõtlesin, et olen natukene üleval ja tsillin netis, kuni ta üles ärkab. Et siis saan süüa ära anda ja magama kobida. Kell pool 2 tegi siis Lende ka silmad lahti ja mina hakkasin süüa andma, kui alla jalutas Mari, kes ennast kenasti minu kõrvale teki sisse rullis ja telekat vaatama asus. Ma ei saanud midagi teha ka, sest Lents rinnal ei hakanud ju Kardot ka alla röökima. Ja saatuse tahtel otsustas ta süüa 10 minuti asemel kenasti 30. Eks oli ka kaua magatud. Seega saime me kõik voodisse umbes kell pool kolm ja ega see uni just kõige kvaliteetsem pole, kui sa oled ühelt poolt kaisutatud kolmese poolt ja teisel pool on üks väike konnapoeg. Aga armas oli ikka. Üldse võtab see hästi kokku elu kahe lapsega – jube ebamugav ja väsitav, aga samas no NII armas, et süda tahab puruneda.

Kella 8 paiku ärkasime me üles, Kardo viis Mari lasteaeda, mina andsin Lendele süüa ja jäin ise ka magama. Ja magasin rahumeeli kella poole 11ni välja. Kui ma ärkasin, siis ma olin suht šokis, sest meil oli täna kell 12 Teesi Zeemanni juures pildistamine ja ma nägin välja nagu mingi… tont.

Ülihelikiirusel panin ma ennast riidesse ja lükkasin mingi meigi pähe, kulmud unustasin loomulikult värvida ja lisariiete kott ununes ka esikusse. Võttemeeskond jõudis ka siia täpselt viimasel hetkel, et saaksime kõik koos Tiskresse sõita, aga ikkagi jäime me mingi pool tundi hiljaks. Ajaks Lende kaela, aga tegelikult olime ise parajad munejad.

Teesi õnneks polnud pahane ja hakkas rahumeeli pildistama, terve aja kiitis ka, et küll on koostöövalmis beebi. Küll väga kortsus kulmuga enamiku ajast, aga siiski magas Lende viisakalt pea kaks tundi ja ainult vahepeal ärkas, et Kardo püksid täis pissida ja minu käe peale number kahte teha.

Ülejäänud pildid pidin nädala lõpu poole saama, vähe siis ei näita neid teile ka. Mina jäin igatahes nunnukese piltidega igati rahule.

Peale fotograafi tulime koju, Lende magas õndsat und, mistõttu oli mul aega teha ära kahe eelmise postituse pildid ja tekst, titt ärkas, andsin süüa, siis ta magas veel kaks tundi, mil ma koristasin ja.. lambist ongi kell juba 10 õhtul. Aga jube hea on see, et me ei pea kumbki minema Mari magama panema, vaid saame siin kenasti vegeteerida, nagu ristirahvale kombeks.

Näete nüüd, terve postitus täis suvalist soigumist, aga vähemalt sain titepilte jagada. Ja rääkides titepiltidest, siis täna nägin ma veel ühte IMELIST titepilti, mille saatis mulle Triinuke. Tema beebi on küll alles tema sees ja ripub seal pea alaspidi, aga sellegipoolest on ta mulle juba praegu nii niii niii armas! Oeh, ma ei jõua ära oodata, et see tegelane ka juba välja kargaks.

Mis muidugi eriti tuus, siis eelmine aasta unistasime Triinuga, et oleme ühel ajal rasedad ja näete, OLIMEGI! Küll ainult paar nädalat, sest minu oma otsustas ju välja karata, aga vähemalt lubadus oli täidetud ja me siiski ju olime ühel ajal rasedad. Mis siis, et umbes 30 nädalase vahega.

Uuh, beebid!