Mariann Kaasik's Blog, page 230

mumm aias

Jumal tänatud, et mul blogi on, sest muidu oleksin ma sunnitud kõik need ilusad pildid endale Facebooki üles laduma ja siis oleksin ma “one of those moms”. Ometi muudab blogi omamine inimestega oma laste piltide jagamise kuidagi aktsepteeritavamaks (või nii ma endale väidan). Halleluuja!

Igatahes ootasime me täna aias Mariga mu ema, kes ta eripedagoogi juurde viiks ja kuna ta on lihtsalt nii nunnu nagu alati, pidin ma kohe kaamera haarama ja temast mõned pildid tegema. Ruttu suskan siia vahele, et liiga idülliliseks ei kisuks, et enne seda olime me toas pidanud võitlust nimega “korja oma asjad kokku, või MUIDU….!!!!!” ja suuremat sorti draamasid pidanud. Seega tundus hea mõte ta riidesse ajada ja aeda kupatada, kus pole võimalik segadust tekitada ja tülli minna. Lisaks on mul küsimus, et ähvardades “ma loen muidu kolmeni!”, mis peale kolme juhtuma peaks? :D

Kummikud on praeguste ilmadega tõelised must-have asjad. Ja kuigi ma lasteriideid sorteerides leidsin 8 paari kummikuid (!), siis ilmselgelt saab neid Lempsil kunagi lai valik olema, sest parajad olid ainult ühed, mis ma mingi hetk Paavlist ostsin. Neil olid sellised kummiaasad küljes, millest hea kummareid jalga tõmmata ja üks nendest läks hiljaaegu katki. Mitte, et neid siis kanda ei saaks, aga sellegipoolest oli uusi kummikuid tarvis, sest hea on, kui üks paar on lasteaias ja teine kodus. Seega ma tegin mingi hetk suurema tellimuse Lastesahtel.ee lehelt, kust ma tellisin Marile sügiseks lasteaeda need kummikud (link), kummipüksid (sest jällegi, ühed koju, teised aeda), uue talvekombeka lasteaeda õue ja noh Lempsile kah paar vidinat. Aga eks ma mingi päev blogin nendest ja näitan ette. 

“See on puu?” küsib Mari IGA asja peale. Absoluutselt IGA asja peale. Võin vihjena öelda, et väga harva on tegu puuga, aga miskipärast pakub ta teadmata nimega objekti kohta igaks juhuks alati puu. Huvitav miks? Aga igatahes korrutab ta seda päevad läbi, nii et ma vahepeal ise ka inimestele lihtsalt ohata tahaks: “Jah, Mari, see on puu…”, kuigi see ei ole.

Mari malbelt juurdlemas, kas tasub ronida läbimärjale batuudile või mitte. Jumal tänatud, ta otsustas täitsa iseseisvalt ei kasuks, sest muidu oleks meil vist seal rüselemiseks läinud. Aga pilti vaadates tekib mul tunne, et Mari on väike aliexpressi orb – pea kõik riided sealt pärit. Hell, rääkimata pükstest, mantlist ja mütsist, on sealt pärit ka lammas ja see roosa tutt. Minu meelest see on nii armas, kuidas Marike oma lammast igale poole kaasa tassib. Ma tellisin talle selliseid Aliexpressist kolm tükki, kaks valget ja ühe halli, ning need on tal ikka suured lemmikud. Eile sattusin talle lasteaeda järele just peale uneaega ja seal ka tuigerdas ta oma voodist välja, see Shaun näpus. Mari meelest on need lambad ka hästi pehmed ja “ninnid”.

Vot ja selline roosamanna mudilane meil siin ringi jookseb. Ma ei jõua ära oodata, et neid juba kaks oleks!

sõbrakesed

Kui Mari sai 2-aastaseks, kinkisime talle suure roosa mõmmikese, mis talle hirmsal kombel meeldis (link). Naljakas on neid pilte vaadata, sest Mari tundub kuidagi jube pisike veel aasta tagasi. Hirmus, kui ruttu nad ikka kasvavad. Mis aga sama suureks jäänud on, on see mõmmi. Jah, ta on selle ajaga ikka vatti saanud ja vähe mustaks trööbatud, sest Maril oli periood, kus ta tavatses seda, endast suuremat karu, mööda maja ringi lohistada. Aga üldse on selline mõmmik minu meelest armas mälestusese lapsele, isegi kui ta ei peaks tahtma sellega mängida. Sobib kenasti ka niisama piltidele aksessuaariks või tuba kaunistama. Seega otsustasin, et ka Lemps võiks omada sellist loomakest. Ega siis kõike kah õega jagada saa.

Pikalt mõtlesin, et kas Lemps saab karu või jänku, aga siis otsustasin, et ehk on neil kunagi niimoodi toredam mängida, kui loomad erinevad on. Seega otsustasin ära, et Lempsi saab ootama üks suur kollane ja karvane jänkuke. Täna sain ta siis kätte ja minu meelest näeb ta jumala vahva välja. Natukene nagu jänku, aga hea kujutlusvõime korral võin ma endale ette kujutada ka pikkade kollaste juustega mulletiga mõmmikut, emba-kumba! Armsake on ta nii ehk naa.

Kui sina tunned, et sa tead mõnda väikest inimest, kes sedalaadi sõbrakesest rõõmu tunneks, siis on mul sulle hea uudis – loosi läheb üks karvane auhind, mille võitja ise välja valib. Valida saab mõmmi ja jänku vahel, värvi vahel, karva pikkuse vahel ja muidugi suuruse vahel ka. Mari ja Lempsi omad on kõige suuremad, leidub aga väikseid ja keskmiseid loomakesi.

Lisaks saab auhinna võitja valida ise ka selle, mis mänguasjale tikitud on. Näiteks võib lasta jala peale tikkida sünnipäeva, õnnesoovid, enda soovitud lausekese, või jumal teab mida! Piiranguid ei ole.

Selliseid vahvaid loomi meisterdab Erika, kelle kätetöö leiad sa Facebookis Mõmmipesa alt (LINK). Sealt näed ka erinevaid näiteid juba tehtud töödest, mis usin Erika õnnelikele omanikele laiali saatnud on. Ja noh, natukene huvilistele hindadest kah:

Suurus S: pikkus istuvas asendis 32cm – hind 39.60 Eur

Suurus M: pikkus istuvas asendis 48cm – hind 60 Eur

Suurus L: pikkus istuvas asendis 64cm – hind 84 Eur

DeLuxe – pikakarvalise kasukaga, suurus L: pikkus istuvas asendis 64cm – hind 108 Eur

Mari ja Lempsu loomakesed on mõlemad pikakarvalised isendid, aga nagu öeldud, on võitjal vaba voli teha valik kõikide nende variantide vahel. Ega igaühel ei ole ju kodus ruumi selliste lapsesuuruste hiiglaste jaoks ;)

Et loosis osaleda, pead sa hakkama Mõmmipesa sõbraks FBis (SIIN) ja jätma postituse alla kommentaari, et millist loomakest sina võita sooviksid. Loosi võitja kuulutan välja esmaspäeval!

Ps! Täitsa off topic, aga kasutan juhust mainida, et Kissa, kes sa võitsid vankriloosi – sa ei ole ikka veel mu kirjadele vastanud ja ma kardan, et sa panid loosis osalemisel kirja vale e-maili. Palun võta minuga ise ühendust, sest mina sinuga kontakti ei saa!

6 asja, mida mitte küsida lõpurasedalt

Sõbrana sünnitas eile väikse pisitütre ja ma ei saa midagi parata, et ma olen sellest teada saamise momendist kadedust tundnud. Õudne inimene! Isegi see, et ta ütles, et see oli kohutavalt valus (miljon korda valusam kui esimene! teine olla kergem, my ass!), siis ma lihtsalt tahaks ka juba nii väga Lempsi näha ja omada keha, millega saab vähemalt pükse jalga panna, ilma, et ma näeks välja nagu jalgu hargitav konn.

Seda enam, olles hormonaalne inimene, ei suuda ma raseduse lõppu ära oodata just teiste inimeste pärast, kelle elu eesmärgiks tundub vähemalt kõik lõpurasedad paanikasse ja hüsteeriasse ajada. Või siis on nad kõik ainult minu kallal? Seega, kallid sõbrad, tuttavad, sugulased ja muu ilmarahvas – 6 asja, mida MITTE küsida lõpurasedalt!

Issand, sa oled nii suur. Kuidas sa nii suur oled?! Kas su tähtaeg oli neli kuud tagasi?!





Sugupuud uurides selgus hiljaaegu, et mul on liinipidi läbi käinud kaks kašelotti ja üks pruunkaru. Ehk on asi selles? Võiiii selles, et MA OLEN KURADIMA 9 KUUD RASE JA MA NOSIN KOMMI SAMA MANIKAALSELT NAGU ORAV TALVEKS KÄBISID KORJAB?! Mis see sinu asi on, kui suur ma olen? Ja mis ajast on rasedale naisele “suur” ütlemine okei. Kui ma näen vana tuttavat, siis ei tundu mulle kuidagi sotsiaalselt aktsepteeritav öelda: “Oh sa pele, sa oled ikka kõvasti suurem, kui me viimane kord nägime! Kas su trenni mineku tähtaeg oli neli kuud tagasi? Hehe!”.
Kas sa kardad?  

Oh ei, ma ootan põnevusega seda, kuidas mu kõik alakeha kondid teineteisest vaikselt ja piinarikkalt eemalduvad, misjärel langeb mööda auku alla kaunis beebi, kes rebib mu väikse armsa hargivahe umbes 10x suuremaks, kui see üldiselt olema peaks! MUIDUGI MA KARDAN! Aga mida see teadmine sulle annab? Et juhul kui ma üritan olla viisakas ja ei taha sellel teemal rääkida, siis sa saaksid ikka teha oma elu eesmärgiks mind kartma panna? Leidub ka selliseid! Üks naine rääkis mulle hiljaaegu, kuidas tema sõbranna teist last sünnitades murdis esiteks omaenda sabakondi ja siis valel ajal pressides murdis lapsel mingi rangluu ära ja nüüd nad on kõik intensiivis ja poolsuremas ja see olla VÄGA TAVALINE ASI! Hea, et ta ei väitnud, et juhtub pea igal teisel. Et siis, kui kardad, saab sulle üleolevalt öelda, et ah, mis sa kardad, kõik naised saavad sellega ju hakkama. Aga kui juhtumisi ei karda, siis las ma räägin sulle ühe loo, kuidas ühel mu tuttava tuttaval rebenesid kaks auku üheks ja takkatipuks kukkus laps sünnituslaualt kuus korda maha, enne kui see libe tegelane kätte nabiti.
“Noh, sünnitad või?” 

Ma saan aru, et ma peaks nagu oktoobris sünnitama, aga esiteks veel ei ole oktoobergi! Ja teiseks, usu mind, ma ei kavatse teha oma lapse sünnist suurt saladust. Ausalt – sa kuuled sellest kohe kindlasti, kui ma peaksin sünnitama hakkama. Seega ei ole tarvidust üldse igapäevaselt järgi küsida, et ega ta juhuslikult kuskilt välja ei tolkne. Ei tolkne. Sees on.
Ega sa kaksikuid/kolmikuid oota? 

Ma kinnitan siinkohal pühalikult, et tõesõna enamik rasedaid 9 kuu jooksul on vähemalt paar korda ultrahelis käinud, mis on selline imemasin, mis näeb ema SISSE! Seega, kui seal peaks olema mitu inimest, on arstidel tavaliselt komme seda ka vanematele öelda, mitte neile head aprillinalja plaanida ja neid mitme lapse sünnist teadmatuses hoida. Ausalt. Ei, nad ei saa olla “täpselt teineteise taga”. Mida sa sellega üldse öelda üritad? Et ma olen tõesti nii uskumatult suur, et no raudnael mul ikka peab seal sees mitu beebit olema, kes on 9 kuud veetnud TÄPSELT TEINETEISE TAGA? Sorri, aga kas sa oled vaimselt alaarenenud?
Aga mis sa siis teed, kui lapsed omavahel läbi ei saa?

Nojah, mis siin ikka teha. Valime Kardoga endale mõlemad lemmiku välja ja viskame kivi-käär-paber-kaevu, et kumma lemmik saab jääda ja teise anname uude ja armastavasse perekonda. Mul juba ajalehekuulutus ka valmis kirjutatud, ainult nimekoht tuleb siis sisse panna.

“Ära anda vähekasutatud laps Nõmmel. Korralik, kulumisjälgedeta. Kaasa annan riideid, pesa ja natukene lemmiksööki. Laps on vaksineerimata, kuid terve ja kobe. Annan ainult perekonnale, kes ei taha õuelast ja suudab pakkuda lapsele vähemalt oma tuba ja paari kõhutäit päevas.”

Aga no LOODAME esialgu, et ikka saavad läbi.
Sa lähed pärast sünnitamist muidu trenni ka või?Kle jah, ma tellisin endale ITK ette juba takso ära, et lapse saadan Kardoga koju ja ise teen kiire bodypumbi. Anna andeks, aga kas mu voldid häirivad sind või?!

5 nippi, kuidas mudilase kõrvalt mitte hullarisse sattuda

Ma avastasin alles hiljaaegu selle, et ilublogija MissL omab sellist juutuubi channelit, kus ta teeb iga nädal nunnusid videosid, kus ta näitab oma pereelu. Kuna ta ka alles hiljaaegu beebi sai, siis ilmselgelt on mul neid huvitav vaadata ja eelmine video rääkis tal sellest, kuidas beebi kõrvalt ellu jääda (link).

Enamusega sellest videost ma väga samastuda ei suuda, sest noh, nagu ma ei väsi kordamast, siis ma käisin juba päev pärast Mari sündi küla peal ringi, külalised käisid ka iga päev, Mari muudkui magas, mingit baby bluesi mul ei olnud ja see vastsündinud Mariga elu oli lihtsalt NII lihtne, et ma ei oska vist ühtegi muud miinust tuua välja, kui see, et tissid valutasid imetamise alguses. Aga samas ma tean, et kõik need asjad, millest ta videos räägi, on paljudele väga tuttav igapäev ja raudselt on tema nõuanded ja mõtted paljudele kasulikud. Seega, kellel on vastsündinud beebi, siis soovitan videot ikka vaadata. Ehk leiate mõne mõttetera, mis teid aitab.

Enda eilse postituse valguses mõtlesin teha taolise posti, kus jagan mõne mõtte ja nõuande, kuidas mudilase kõrvalt ellu jääda. Mõned neist on minu enda mõtted, mõned sõbrannade, mõned olen saanud ekspertidelt. Igatahes tahan ma teile kinnitada, et ma tegelikult ei ole mingi närvihaige psühhopaat :D Mulle just eile sõbranna kirjutas, et viimasest postitusest jääb mulje, nagu ma aina käiks ja karjuks ja heidaks meelt, aga et tema näeb mind alati üli rahulikuna ja Marile kõike sada korda seletamas. Eks see viimane olegi vist rohkem tavaline argipäev, aga ma arvan, et see eelmine postitus oligi rohkem selleks, et mu lugejad teaksid, et mõnikord tunda ennast tohutult läbikukkununa on okei. Me kõik tunneme seda aeg-ajalt ja see ei tee meist kehva ema, sest kehvadel emadel on juba hoopis teised standardid ja ma arvan, et kehva ema ei huvitaks isegi, kas ta on kehv ema või mitte!

5 nippi, kuidas mudilase kõrvalt mitte hullarisse sattuda

KÕIK ei ole oluline! Kui ma mõistsin, et lapse jaoks on oluline piire tunda ja selle jaoks pean ma need esialgu talle üldse looma, käisin ma mööda maja ringi nagu närvipundar. Ma nimelt tegin selle vea, et ma võtsin selle suhtumise, et iga asi peab kohemaid enda kohale tagasi saama. Aga tegelikult on distsipliini suhtes üsna hea juba see, kui lapsel tekib harjumus kasvõi õhtuti enda järgi asju ära korjata. Selles suhtes, et ideaalne oleks muidugi see, et kohe kui ühe asjaga lõpetab, siis korjab selle kokku, aga vähemalt alustamiseks teeb see kõik nii pingeliseks. Seega proovin ma tavaliselt seda, et eriti rõõmsalt näitan, kuidas emme hakkab asju kokku panema, aga kui ta sellega kaasa ei tule, siis lõpuni ise ära ei korista ja isegi kui see hunnik mind seal maas häirib, siis noh, Mari kriiskamine häiriks rohkem. Kodu ei pea ju kogu aeg kristallpuhas olema ja sellega ei ole mõtet ennast vaevata, eriti kui kodus on väikelapsed. Ma ei mõtle muidugi seda, et päris seapesas elad ja vegeteerid, aga mänguasjad siin-seal on kõigil lastega peredel harilik nähtus. Ka mina, kui teen kodus pilti, siis lükkan mänguasjad ja “tähtsad Mari paberid” pildilt lihtsalt välja ja asi ants.
“Kumb on olulisem?”  Läheb natukene eelmise punktiga kokku, aga iga valikuga tekib see olukord, et mõlemat ei saa. Sa ei saa kogu aeg koristada, ilma seda aega oma lastega tegelemise arvelt võtmata. Sa ei saa viia last lasteaeda ja samal ajal ennast süüdistada, et ise temaga koos ei ole. Sa ei saa minna tööle raha teenima ja samal ajal olla ka ideaalne ema, kes lapsega tegeleb, koristab, meest poputab ja riideid triigib. IGA asi siin elus tuleb millegi arvelt ja nii pead sa endalt küsima, et kumb on sulle hetkel olulisem. Kui sul on ikka närvid pingul, siis parem viia laps kasvõi mõni päev nädalas lasteaeda, et ise lõõgastuda. Samas kui sa oled selle otsuse teinud, siis ei ole mõtet ennast sellega piinata, et “head emad on ikka lapsega kodus”. Või kui mõnel päeval otsustad sa tegeleda oma hobidega, niisama laiselda, kokata, teha majapidamistöid, siis pole mõtet ennast materdada, et apppi, laps vaatas täna nii palju multikaid ja ma oleks võinud temaga palju rohkem tegeleda. Esiteks, ega see aega tagasi keera, teiseks mõnikord PEAB inimene ka muud tegema, kui olema hommikust õhtuni lapsega meisterdav emme. See on ausalt okei! Mina mõni päev ainult koristan, aga mõni päev teen ainult Mariga asju. Mõni päev vedelen Kardoga. Mõni päev asjatan terve päeva kodust eemal. Kõik need päevad on vajalikud ja hoiavad elu tasakaalus.
Leia asendustegevusi. Selle asemel, et käia ja kaagutada, et ära tee seda teist ja kolmandat, proovi lapsele leida uus tegevus. Seda soovitasid mulle eile kommentaariumis mõned inimesed ja üks tore tuttav ka, kes asja minu jaoks väga loogiliselt ära sõnastad. Nimelt, kui laps hakib kuskil vetsupaberit tükkideks ja sina talt selle ära võtad ja keelad, siis jääb talle mulje, et kõik tore tegevus on nüüd läbi ja see ajab teda vihaseks. Selle asemel saab pakkuda, et ooo, lähme paneme WC paberi koos tagasi ja SIIS lähme vaatame, kus su pallid on?!?!?! (loe maailma entusiastlikuima häälega). Laps nimelt ise ei suuda enda jaoks nii ruttu asendustegevust välja mõelda ja tema peakeses ongi maailm siis otsas, kõik ilus läbi ja jonn kerge tulema. Nõnda võib hea õnne korral jonn aga vahele jääda. See muidugi nõuab kiiret reageerimist ja ma siiski arvan ka seda, et mõnel juhul on keelamine vajalik, mitte tähelepanu ümber juhtimine. No näiteks haiget tegemine ja asjad, mis võivad talle ohtlikud olla.
Proovi enda aega leida. Ma mõistan, et paljudel ei ole mingit soovi lapsest eemale minna, kuid samal ajal tundub olukord kodus vahepeal üle pea lainetavat. Ma kardan, et siin on jälle mängus see ideaal, mida emadele peale surutakse. Me kõik tahame olla head ja ideaalsed emad ja miskipärast on loodud illusioon, et head emad on alati oma lastega ja ei tunne iial soovi natukene omaette aega ja ruumi saada. Seda rohkem võib inimesele depressiooni süvendada see, et ühiskond justkui väidaks, et eemale tahtmise soov on vale, aga sisemuses seda siiski aeg-ajalt tuntakse. Mina tundsin seda mõnel perioodil eriti palju ja ma saan praegu ise aru, et see oligi see aeg, kus ma olin omadega üsna ummikus ja palju lihtsam oli sõbrannadega veinile minna, versus olla kodus. Lihtsalt soov eemale minna. Ja kuigi need ajad on nüüd läbi ja mind ei anna väevõimuga ka rohkem kui kord kuus üldse kodust välja kangutada, siis kui mul poleks sel ajal võimalik seda teha olnud, oleks see kõik võinud mulle väga sügava depressiooniga lõppeda. Seega ma tahan öelda, et kui vähegi on võimalust – kasuta seda! Ja kui seda võimalust ei tundu olevat, siis otsi seda. Ei pea ju mingi päevadeks minema jooksma, tuulutada aitab ka pool tundi poes käimist või üksi jalutamist. Paljudele on raske abi paluda, aga tegelikult ei ole see midagi häbenemist väärt, sest tulles tagasi selle punkti juurde, et kumb on olulisem, siis kas on olulisem olla närvipundar, või paluda sõbrannat, et ta tunnikese su last vaataks, kuni sa korraks ära käid. Vastu võid pakkuda pärast kooki ja kohvi. Usu, keegi ei mõista sind selle pärast hukka!
Andesta! Anna endale andeks nende kordade eest, kus sa ei käitunud adekvaatselt ja “mitte hea emana”. Ära leierda seda oma peas, vaid mõtle läbi, miks sa niii käitusid, mis sind sinna piirile ajas ja proovi teinekord seda piiri ära hoida. Me oleme inimesed, teeme vigu ja vigadest tuleb õppida. Ükskõik, kas enda, või teiste. Mina näiteks olen täheldanud, et kui mul on füüsiliselt halb olla, on mul suurem tõenäosus ärrituda ja see pole teps mitte adekvaatne viis last kasvatada, kui ma teda muudkui takka kiirustan ja porisen, et tee nüüd seda ja teist. Seega nendel päevadel jätan ma enamus vastutust Kardo kaela ja proovin ise pigem puhata. Jah, ma tunnen ka vahepeal, et issand kui sitt ema ma olen, vedelen siin hambad laiali, mees teeb kõik ära, aga kui on valida, kas panen hommikul mina Mari riidesse, kui mul seest keerab ja Lemps möllab ja mul on süda paha ja ma ei saa kummarduda normaalselt, siis ma tean juba eos, et sellest tuleb üks suuremat sorti “MARI, PANEME PAPUD JALGA JA LÄHED LASTEAEDA!!! EI VAIDLE EMMEGA!”. Versus Kardo õrn kudrutamine, et: “Oiii, Marikene, paneme need papud jalga ja siis lähme lasteaeda!!!! Seal on niii tore ja sa saad seal teiste lastega mängida ja see on hästi lõbus ja siis issi tuleb sulle õhtul järele, onjuuu!!”. Siis noh, ma eelistan seda teist ja vegeteerin ise südamerahus diivanil. Ja hiljem andestan endale, et Maril nii hädine ema on ja Kardol nii kasutu naine :D

Meie lapsed armastavad meid tingimusteta, meie neid ka. Lihtsalt mõnikord on kergemaid ja mõnikord raskemaid päevi. Minu jaoks ei ole elus mitte midagi nii õpetlikku olnud, kui lapse kasvatamine ja hea on mõelda, et ma ise ka muutun normaalsemaks ja kannatlikumaks ja paremaks inimeseks – loodetavasti! Asja võti on lihtsalt mitte üle mõelda, armastada ja elada. Easy!

minu roosa jänkuke

Iga jumala kord, kui ma ostan Marile midagi, et ta näeks välja nagu väike kõrvadega loomapojuke, meenub mulle, kuidas Lilli kirjutas kunagi, et ta ei saa aru, miks vanemad oma lapsi loomadeks riietada tahavad (siin). Mul muuseas samuti ei ole sellele küsimusele vastust, aga andke mulle vaid võimalus ja Marist saab kohemaid jänes või mõmmi või kiisu või ükskõik kes, kellel nunnud kõrvad peas.

Ja kuigi mul oli Marile üks jänkukõrvadega mantlike aliexpressist olemas, siis ma ei suutnud mööda vaadata sellest pusast/mantlikesest siin (link) ja asetasin ka selle ühel enda järjekordsel tellimishoos ostukorvi. Praegu mõtlen, et ma oleks võinud ju halli võtta, sest roosa on tõesti üks-ühele suht sarnane eelmisega (vaata siit). Aga noh, see on roosana ka nii nunnuke! Kui ma selle täna Marile selga ajasin, siis ma pidin lihtsalt nutma hakkama, et mul nii nunnu präänikuke on. Isegi see, et mu ema talle mingi Ruslani tuka lõiganud on, ei teinud kogu kombot vähem nunnuks.

Mantel Alist (link) 13.18€

Müts ja püksid H&M

Kummikud Lastesahtlist (link) 19.99€

midagi raamatusõpradele

Avastasin eelmisel nädalal Apollosse põgenedes (ikka LHV inimeste eest), et seal olid hästi paljud lasteraamatud ja -mängud ja -DVD’d lausa kuni 70% alla hinnatud. Ja kui ma seal juba olin, siis ostsin Marile ka väikse kotikese kraami. Jajaaa, ma tean, ma ju lubasin, et ma hoian ennast talle asjade ostmisel tagasi, aga ma arvan, et raamatute koha pealt see reegel ei kehti, ega ju?! Neid ei saa iialgi olla liiga palju. Lisaks võtsin kaks DVDl multikat, sest mõnikord me oleme teinud Mariga selliseid multikavaatamisi koos ja üks kassiga multikas meeldis talle täiega. Ehk siis need ka, kes teab.

Ja kelle lapse raamaturiiulist on klassika puudu, siis soovitan ka enne septembri lõppu Apollosse asja teha. Seal olid kõik Lindgreni raamatud olemas ja no igal lapsel peaks ju olema Bullerby lapsed ja Pipi ja Karlsson. Meil on need aga olemas, Lea on kunagi omal ajal need soetanud ja seega meil kenasti alles.

Kes aga poodi ei satu, või minna ei saa, siis e-poes (link) on vist ka enamik neist soodukatest üleval. Samas kohapeal oli minu meelest valik ikka suurem.

Mis teie laste lemmikraamatud on? Maril on hetkel vaieldamatud lemmikud üks kahene komplekt Apollost, mida ma ei leia praegu e-poest, aga maksis 2.99€ ja on suurte piltidega raamat. Ühes lihtsalt pildid, teises numbritega pildid. Need on nii suured lemmikud, et üks tuli isegi spaasse kaasa :D

surm

Sõnusin oma ilusa nädalalõpu jutu ära, sest ma ärkasin kell 2 öösel selle peale, et mul olid külmakrambid. Ma mõtlen nagu konkreetselt ma värisesin ja olin üle terve keha krampides, kuni Kardo mind üleni kaissu võttis ja sooja andis. Siis ka värisesin vist pool tundi edasi. Siis jäin vist korraks magama, ärkasin selle peale, et mul oli nii palav, et ma lamasin oma higiloigus. Proovisin ümber keerata – külmakrambid.

Need olid nii intensiivsed, et ajasid lausa südame pahaks ja Lemps hakkas sees möllama ja rabelema, ju siis tal ka mugav ei olnud. Mul sees lihtsalt kõik mulises ja korises ja ma ei saanud isegi aru, kas ma olen üleval või magan, sest mul oli unes sama sitt olla ja ma kaalusin terve aja, et kas ma peaks endale kiirabi kutsuma, enne kui ma maha suren.

Hommikuks ei olnud asi parem. Kõige haigem selle juures on see, et mu lihased valutavad, mu liigesed teevad haiget, mu süda on paha, null isu, külm on, aga – mul pole palavikku. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on? Never pole sellist asja enne olnud. Helistasin ämmaemandate nõuandmise liinile, kus soovitati lihtsalt puhata, et see olla lihtsalt rasedus. Päriselt ka või?! Issand jumal, ma isegi kõhugrippi põdedes olin rohkem elus. Mul on lihtsalt selline tunne, et mul on mingi surmahaigus :(

Roomasin Viimsi Spast koitsa, viskasin Mari lasteaeda, kraapisin veel arvuti välja, et teiega hüvasti jätta, sest üle elada ma praegust seisukorda ei suuda. Armas taevaisa, üks kord aita veel :(

ilus lõpp nädalale

Ütlen kohe ära, et ei, ma ei ole sünnitanud. Eile õhtul jäin pisarates magama ja rääkisin Kardole, et ma nii väga kardan, et tahaks lihtsalt magama heita ja selle sünnitamise värgi edasi lükata, sest toonused olid juba päris valulikud ja mul tuli jälle sünnitamise ees hirm nahka. Taevaisa halastas ja täpselt nii läkski! Hommikul ärgates oli mul vaid süda kergelt paha, aga tänase päeva peale on mul kokku olnud ainult paar-kolm toonust, seega ilmselgelt oligi tegu valehäirega.

Öeldakse, et keha valmistab ennast ette. Nojah, mul vana hea kere pole kolm aastat sünnitama pidanud, ju siis ta mõtles korraks järele katsetada, et mismoodi seda algust tehaksegi. Nüüd sai vast meelde tuletatud ja paar nädalat rahu on minu poole veel teel, ma loodan.

Igatahes, kuna mul väga hea olla oli, siis jäid püsima plaanid lõpetada nädal Viimsi Spas. Loomulikult, tüüpilise minuna, olin ma Marile trikoo sebimise jätnud viimaseks minutiks, aga õnneks leidsin Muksula FBi grupist kiirelt naise, kes Marile vajalikku suurust müüs ja asus Tallinna kesklinnas, nii saime teel Viimsisse trikoo peale korjata.

Kuna Mari veel maganud ei olnud, siis jäi Kardo Mari tuppa magama panema ja mina läksin beebiootel ema hooldust saama. Ma terve protseduuri aja mõtlesin, et kas ja kuidas ma üldse sellest kirjutan, sest meie tänane tripp siia oli koostöös Viimsi Spaga ja seeõttu meile täitsa tasuta. Seega on natsa nadi seda maha teha, aga samas ma pean ju aus olema ja ma ei saaks siin kirjutada, et oo, tulge kõik rasedad seda hooldust proovima, sest ausalt ma ei vihka ühtegi lapseootel naist nii väga, et talle seda soovitada.

 Ütleme nii, et mulle tundus terve hoolduse aja, et mind karistatakse selle eest, et ma rasedaks jäänud olen, sest see protseduur oli tõesti äärmiselt… noh, eks inimesed ole erinevad, aga mina ei julgeks seda elu sees oma nimega soovitada ja ma loodan, et spa teeb seal kiiresti mingisuguseid muudatusi, sest uuesti ma sellist hooldust küll ausõna ei tahaks. Eriti suur pettumus oleks see olnud siis, kui näiteks Kardo oleks selle hoolduse mulle kinkinud, ala ise mõtleb, et tahab rasedale naisele head ja tegelikult…Tegelikult oli nii:

Väga sõbralik ja tore teenindaja hakkas mind koorima. Esiteks häiris mind kohutavalt see, et ta asetas mu jala niimoodi kõverdatuks, et ma ei saanud ennast lõdvaks lasta, vaid pidin tervet jalga megapinges hoidma, et see sealt laua pealt alla ei libiseks. Kuna tegemist oli koorimisega, oli see kile mu all veel eriti ebamugav ja libe, seega mu asend oli super ebamugav. Teiseks – see koorimine… No ma ei tea, mul pole mingi maailma kõige õrnem nahk, aga rasedatel naistel üldiselt on tundlikum nahk ja seetõttu oli väga imelik, et koorijana kasutati VÄGA tugevateralist pruuni suhkru koorijat. Ma võin näiteks öelda ja soovitada, et Sohvy mustsõstra koorija on ülimõnusate ja pehmete teradega, millega on lausa lust kooritud saada. Täna aga hakkasin ma juba peale esimese jala ära koorimist mõtlema, et kas oleks väga imelik öelda, et kuulge, ma enam ei soovi, et te mind selle koorijaga piinaks, sest mul on reaalselt tunne, et mind hõõrutakse liivapaberiga verele.

Pussy nagu ma olen, ei öelnud ma muidugi sõnagi ja talusin selle ilge piina ära, millele järgnes midagi sellist, nagu keha mask. See oli selline tihke, apelsinilõhnaline, libe ja soe kreemilaadne toode, mis mu kipitavale nahale valati, mille tõttu mu nahk veel rohkem kipitama hakkas. Lisaks keerati mind nüüd sellesama kile sisse, mille peal ma lamasin, mis hakkas mind kohemaid üle keha torkima. Peale laotati hunnik rätikuid, mis oleks võinud olla soojad, sest see soe kreem mu peal läks suht kohe täitsa jahedaks ja üsna räme oli seal kleepuvana ja sügelevana külma kihiga kaetud olla.

Siis hakati mulle mingi mega hea lõhnalise kreemiga näomassaaži tegema, mis oli lõpuks ometi esimene nauditav asi kogu selle protsessi juures. Ühtäkki ütles naine mulle, et kuna kehamask peab veel 12 minutit mõjuma, siis ta jätab mind sinna tukkuma. Okei…Lamasin 30 sekundit ja üritasin mitte mõelda sellele, et mu terve keha sügeleb ja kipitab. Ninaauk hakkas ka täiega sügelema ja kui ma oma kätt sellest kleepuvast kookonist välja üritasin saada, siis libises üks lina maha ja…Ma hakkasin ennast igalt poolt sügama ja tõmblema ning vaatasin anuvalt ukse poole, et kas on see 12 minutit läbi või ei.

Ühel hetkel ma enam ei suutnud. Tõusin püsti ja läksin duši alla. Sooja vee all kipitas keha veelgi rohkem, aga pesta oli küll mega hea kogu seda jura maha. No ja siis ma istusin ja ootasin ja kõlgutasin seal miljon aastat jalga, kuni teenindaja tagasi tuli ja mind kokku kreemitas ja minema lasi.

Mitte never, ever ma ei maksaks sellise protseduuri eest. Või no ok, viisaka inimesena, kui ma juba ta tellinud ja saanud olen, siis maksaks ka, aga no uuesti enam küll ei läheks. Positiivse külje pealt: nahk oli tõesti pärast väga pehme ja hästilõhnav. Teenindaja oli ka väga sõbralik ja tore. Näomassaaž oli ka tore.

Kui ma tuppa tagasi jõudsin, siis Mari siin juba hambad laiali magaski. Umbes tunni saime tal veel magada lasta, siis jõudsid juba Kätu, Tamps ja Jassu siia, ning me saime sammud seada H20 keskuse poole, mis oli meile kõigile jälle nii tore, et mul ei tulnud see niru hooldus enam meeldegi ja terve järgnev õhtupoolik oli megalahe!

Kätut ja ta famiilijat oodates kalu vaatamas

Alguses oli Mari natukene pelglik kogu selle rahvamassi ja vee suhtes, aga loetud minutitega harjus ta kõigega ära ja oli nõus meiega vette ronima. Muidugi esialgu klammerdus ta minu ja issi külge nagu väike puuk, aga igatahes oli tal väga lõbus. Lasteala oli tore, aga veel enam meeldis talle voolus hulpida ja ühest laugest torust alla lasta. Mina nautisin kõige enam seda, et vesi oli soe! IGAL POOL! Mulle ei meeldi jahe vesi üldseee ja eriti mõnus oli mullivann, mille vesi oli ka minu standarditele vastavalt VÄGA soe. Kardo lemmikuks olid kõik need segased torud ja liud, kuhu meie Mariga ei roninud.

Mari on nii nunnukas siin, aga suht räme on see, et ma näen välja nagu mingi kaldale uhutud sinivaal ja lisaks on Lemps ennast ka pildile pressida üritanud. Uuh, päris jube on oma keha sellisena näha, aga noh, mis tast ka ikka häbeneda, kui ta juba kord selline on. Tuleb leppida.

Mingi hetk andis minu keha alla ja ma tulin tuppa puhkama, teised jäid veel veega lustima. Mingi tund aega sain ma toas puhata, kuni Mari ja Kardo ka naasesid. Siis polnud meil kaua aega, sest tahtsime kiirelt sööma ka jõuda. Kiirelt, sest Kätu jättis ju Henri  oma emale hoida ja ega beebit päris igavesti ka hoiule anda saa.

Sööma läksime siiasamasse Viimsi Spas asuvasse pubisse, peale mida Kätu oma perekonnaga minema tormas ja meie Kardo ja Mariga veel poodi läksime. Mina skoorisin endale Ben&Jerry jäätise, sest ma sain ükspäev jeesuselt memo, et ma olen viimane inimene maailmas, kes seda veel söönud pole. Mari sai õhtu lõpetuseks aga üllatusmuna, jeee!

Ja nüüd vedeleme me kõik spavoodis kolmekesti koos ja tsillime niisama. Nii mõnus nädala lõpp ja raudselt tuleme Mariga H20 veekeskusesse veel. Ma ei teagi, kas väiksematel kui 3 siin ka nii põnev oleks, aga arvatavasti küll. Suurematel on muidugi vabam siin ise ringi joosta, aga no lastele täiiiiega meeldis!

Kuidas teie nädal lõppes?

kust ma tean, millal ma sünnitan?

Täna, umbes kella 12st saadik on mul nõrgad toonused olnud. Mitte valusad otseselt, aga pigem sellised, et kõht läheb kõvaks ja alakeha ja just eriti alaselg, tõmbuvad krampi. Noh, umbes nagu ebamäärased päevade valud. Käisin vahepeal vannis, aga ei miskit, ikka 2-4 minuti tagant tuleb lainena kõhukramp ja seljavalu. Ma üritan siin mingit programmi ka nende mõõtmiseks kasutada, aga ma unustan kogu aeg STOP vajutada, mistõttu ei pruugi need kuigi adekvaatsed tulemused olla.

Ma esiti mõtlesin, et küllap on need samasugused feik valud, nagu eelmine kord, kui ma haiglasse tormasin, sest siis ma küll päriselt ei uskunud, et ma sünnitan. Lisaks oli mul hirm, et äkki ma ise oma rahmimisega olin endale liiga teinud ja tahtsin pigem kontrollis käia, et kindel olla. Täna ei ole ma aga füüsiliselt lillegi liigutanud, seega on sellised regulaarsed tuhud siiski päris imelikud. Ma tahaks öelda, et ma usaldan oma keha ja tunnen teda päris hästi (oleme 26-aastat sõbrad olnud), aga seekord ma ei oska küll öelda, et kas see on päris värk või mitte.

Ühest küljest, äkki on? Mariga hakkas ka sünnitus samamoodi nõrkade päevade valudega. Valud on lausa narr öelda, sest mul näiteks praegu just on üks “valu” ja see ei võta mult isegi väikest puhinat huulilt. Ainult alakeha läheb krampi ja on selline tuimalt valus. Selline suvaline “valu” ühesõnaga, mida võiks võõrelda gaasivaluga.

Samas kui ma loen enda postitust Mari sünni hommikust (siit), siis on seal kirjas, et mul tuli limakork ära, mida ma muuseas üldse ei mäleta, aga no igatahes seda ma täna küll näinud ei ole. Seega arvatavasti on tegu lihtsalt libakatega, mida pidid kogema vist enamik rasedaid. Lihtsalt imelik tunne on sees.

Imelik, sest need “valud” on mind muuhulgas muutnud ka närvihaigeks. Nimelt oli mul kindel plaan koos Mariga lõunauni teha, et need üle magada ja mitte enam nendest mõelda, aga selle asemel otsustas Mari, et ta kisub mu silmamune lahti, kargab voodis ringi ja teeb ühesõnaga kõike, mis ei liigitu magamajäämise alla. Tund aega suutsin rahulik olla, siis käratasin Mari peale, siis läksin akna peale Kardo peale röökima ja lõpuks karjusin veel Lotte peale kah.

Nüüd istun poolvihaselt voodis oma kuradi laine”valudega”. Poolvihane, sest Kardo sai õnneks Mari magama, aga need toonused on nii ebamugavad. Kui need tõesti on libakad, kaua need kestma peaks? Nelja tunniga nad igatahes oluliselt hullemaks pole läinud.

Eks ma siis ootan edasi ja vaatan, mis elu toob. Õhtul läheme igatahes sünnale :D

muudkui aga ootame

Alles paar nädalat tagasi ma rääkisin, et pole midagi nii hullu rase olla. Vähemalt niimoodi ma loen siitsamasest blogist. Kas ma valetasin? Kas ma olin maani täis, et sellist juttu ajasin? Mis alatu vale see oli?! Praegu on küll sellie tunne, et loodus teeb oma tööd ja kui ma iga õhtu mõtlen, et no enam vast hullemaks minna ei saa, siis järgmiseks päevaks on loomulikult muidugi hullem.

Okei, ma ei hakka isegi teesklema, et ei oleks neid, kellel ongi päriselt MEGA hull. Ala need, kellel on preeklampsia või mingi muu ohtlik tervisehäda rasedusega kaasnenud. Mul ei ole. Ma olen lihtsalt harilik rase, kelle emakas lõppeb punkt kahe tissi vahel. Reaalselt nagu. Ma arvasin, et need lapsed raseduse lõpus alla vajuvad, aga Lempsi kompass on vist rikki läinud, sest tema üritab miskipärast aina kõrgemale ronida.

Muidu ei oleks mul sooja ega külma, kus ta ennast parasjagu mugavamalt tunneb, aga kui ma nii üleni last täis olen, ei saa ma enam pmst üldse muus asendis olla, kui jumala tikksirgelt istuda või lamada või seista. Igasugune väikseimgi kummardus või küürus olemine kulmineerub oksega kurgus või sellise tundega, et ma pressin selle beebi enda sees katki. Seega vähe sellest, et ma kõnnin tikksirgelt, lisandus sellele ka see, et ma kõndides meenutan puust jalgadega parti. Sellele imelisele enesetundele ei aidanud kaasa ka see, et kui Gerda eile külla tuli, siis ta hakkas mind vaadates naerma ja ütles, et ma näen välja nagu muumitroll…

Seega jah, ma olen ametlikult selles puntkis, kus ma mõtlen, et olgu see sünnitamine nii valus ja jube kui tahes, kui õudne see võrreldes mu igapäevaga ikka olla saab? Niiet ma olen valmis. Tulgu see Lemps kui tahab, mina jalgu ristis ei hoia (ega saakski). Mu keha lihtsalt ei mahuta rohkem last.

Uskumatu on aga see, et mõelda vaid, see ongi loetud nädalate küsimus, millal ma uue beebi saan. Alles ma ju jäin rasedaks ja nüüd siis tuleb ta juba varsti välja. Oh jeerum! Huvitav, et see aeg ikka üsna usinalt lendab. Varsti olengi vanamutt valmis.

Aga kuidagi selline rahu tunne on peal. Enne kogu aeg tõmblesin ja taidlesin kõike teha, nüüd on selline tunne, et küllap kõik ka selleta laabub. Ma ei karda enam sünnitama minna, ma ei põe enam, et “issand, äkki kodu on segamini” sest ma ju näen, et ei ole ja isegi kui natsa oleks, mis siis ikka saaks. Ma sain Marile sünnakingi välja valitud (okei, Kardo valis), bronnisin talle sünnaks koha ära, tellisin väikse koogi ja nüüd tuleb lihtsalt oodata. Isegi Lempsi nimi on nüüd 100% paigas, sest ma tellisin talle nimelise mõmmi :D

Esiteks ootan ma uut nädalat, et oma magamistoa pildid kätte saada, järgmisel nädalal peaks nüüd päriselt ka vanker kah tulema. Neil olid seoses selle uue mudeli üle maailma müügile paiskamisega väiksed kulleriprobleemid, kuna ma olen Eestist siiani ainuke, kes selle saab. Ainult seda ma ei tea, et kas ma siis peale seda ootan Mari või Lempsi sünnat. Mul on ikka veel tunne, et lemps tuleb varem, aga kui palju varem, seda teab vaid taevaisa.

Mida te ootate?