Mariann Kaasik's Blog, page 229

holyshit ma sünnitan v?

Eile ohkasin ma Kardole, et kuigi nüüd võib iga päev asjaks minna, siis ma olen juba kuidagi vaikselt ära harjunud selle igavese rasedusega. Et ma olin ju 100% kindel, et Lemps tuleb kuupäevaliselt veel enne Marigi, aga nüüd pole mul isegi imeväikest tunnet, et ma üldse kunagi siin ilmas sünnitama hakkan. Kardo lohutas, et esiteks paar päeva on ju veel aega ja teiseks vaevalt, et ma nüüd päriselt rasedaks jään. “Raudselt jään!” pööritasin ma silmi.

Kell neli hommikul ärkasin ma selle peale, et nagu ikka, võtta Renniet ja minna pissile, kui ma avastasin, et… ma vist ikkagi ei jää eluks ajaks rasedaks. Nimelt on hakanud limakork eralduma ja nagu Mari sündimise päeval, tulid tagasi ka päevadevalu laadsed tooted. Tänaseks on rasedust täpselt 39 nädalat.

Otseloomulikult ei suutnud ma siis enam magama jääda, vaid mõtlesin ainult sellest, et mul pole ju kõik veel valmis ja nõud on pesemata ja asjad uude kummutisse panemata ja lõuendid seina panemata ja raudselt on haiglakotist veel midagi puudu ja…Niimoodi ma seal vedelesin ja mõtlesin, kuigi ma teadsin väga hästi, et loogilisem oleks hoopis magada, sest ma olin selleks ajaks saanud ainult kolm tundi und. Mingi viis läbi sain ma korra sõba silmale, aga tunni pärast ärkas juba pissihädaga Mari ja siis ma enam magama ei jäänud.

Hetkel on kell 7 ja ma olen jõudnud duši all käia, jalgu sheivida, juukseid maskitada, teed keeta ja nüüd vaatame Mariga TLC pealt mingit kääbustesaadet. Kardo ei lase ennast heidutada sellest, et täna tuleb üks JUBE  imeline päev ja põõnab rahumeeli edasi. Oodaku ta vaid, eks ma varsti ajan ta üles, sest kaua me peame Mariga siin nädalavahetuse pannkooke ootama?!

Mu kõige suurem mure on hoopis see, et mul on mega nohu ja köha ja ma tõesti ei kujuta ette, et kas ma siis annangi selle kohe vaesele beebile või? Ehk on keegi veel sellise külmetusega sünnitama läinud ja jagaks kogemust?

Igatahes, mis siis muud, kui nüüd jääb üle ainult… oodata. Uuuh, nii hirmus! Ja nii põnev! aga rohkem hirmus. Ja ikkagi põnev. Ütlesin Marile ka, et emme toob nüüd varsti väikse tita koju, mille peale raputati pettunult pead: “mkmmm!”. Nagu näha, siis tulevane suur õde ei ole asjast just vaimustuses, eks näis, mis näo ta siis pärast teeb.

Teid ma hoian ikka kursis, aga ma usun, et rohkem FBis, mis ma siin sada korda ikka blogin sellest, eks. Hoidke siis pöidlaid, olge inimesed!

jooksus laps ja Gugguu 100€ kinkekas

Ma ütlen jumala ausalt, et ma praegu istun arvutis ja Marile andsin telefoni koos juutuubiga pihku ja ma lihtsalt pean selle siia kõik kirja panema, et kuidagigi oma aega sisustada, enne kui ma saan mugula magama panna. St. sisustada millegi muu, kui enesetapuga, sest mul on alles täpselt kolm närvirakku ja ma lausa kuulen, kuidas üks neist praegu hädiselt röögib: “Ma sureee-eee-een!”.

Selline aasta ema siis.

Ühesõnaga oleme me Mariga mõlemad tõbised. Nohu ja köha kimbutavad. Mind isegi vist rohkem, sest mu kurk on nii valus, et isegi neelatamine teeb põrgupiina ja iga kord, kui ma aevastan, on mul tunne, et mu kurk rebeneb. Seega jäi Mari lasteaiast koju ja mina olen talle päev läbi igasugu tegevusi pakkunud, et tal igav ei oleks ja et me saaksime rõõmsalt ja intriigivabalt koos eksisteerida. Ja kuna ma eile sain kätte oma Gugguu.com poe tellimuse, kellega me hiljaaegu koostööd tegema hakkasime, siis tahtsin talle kohe need riided selga ka tõmmata, et saaks ehk piltigi teha ja puha. See oli meie esimene konflikt, sest preili ei soovinud esialgu üldse mitte riideid selga panna, mistõttu pidime me pool tundi kemplema nii, et mina panen ta riidesse, tema jookseb teise tuppa ja võtab paljaks. Korruta see nüüd vähemalt kümne järjestikuse korraga. Lõpuks ta väsis ja oli nõus riideid seljas hoidma. Halleluuja!

Gugguu.com poest saigi Marile valitud 98 suuruses dressikomplekt. Seal sai seda põhimõtteliselt kõikidest värvidest kokku panna, mina valisin veinipunased püksid (link) ja sinise dressika (link), millel pükstega kokkusobiv lukk. Püksid maksid 44.50€ ja dressikas 68.50€. Samas materjal on supertugev, õmblused kvaliteetsed ja mulle tundub, et Mari saab neid veel pikka aega kanda, seega pikaks ajaks dressimure lahendatud. Loodame siis siinkohal sellele, et hind ja kvaliteet käivad käsikäes, aga mulle küll hetkel nii tundub. Eriti kui ma vaatan mingisuguseid 16€ eest ostetud topilisi ludusid, mis ma Hiinast tellisin, versus siis need…No pole vist mõtet väga võrrelda.

Kui me olime juba toas kõik toimetused ära teinud (loe: lastetoa lootusetult sassi ajanud ja kõiki puslesid 90x kokku pannud), tuli mulle mõte, et võiks poodi minna ja pärast Mariga mänguväljakult läbi astuda, et teda enne uneaega ikka natukene rohkem ära väsitada. Nohule pidi ka värske õhk ainult hea olema. Paningi siis Mari riidesse ja ma veel haarasin enda kaamera ka kaasa lolli peaga. Et noh, okei, kaamera on raske, aga mul on poest ainult paari asja vaja ja mis ma seda Mari vankritki kaasa vedin, ta ju on nii tubli lapsuke, kõnnib ise. Nii me siis teekonda poe poole alustasime, korraks palusin Maril meie maja kõrval metsatukas seisma jääda, et ta nunnust Gugguu jopest ka paar pilti klõpustada. Või peaks ma ütlema parka?

Alguses sujus meie koostöö ideaalselt ja Mari tundus jopemodellina kui kala vees. Nojah, olgem ausad, ma olen jumala kade, et Maril nii ilus ja soe jope on, eks isegi poseeriks sellises. Jope leiad Gugguu.com kodulehelt. Muuseas, need kõik Gugguu asjad on küll Soome firma, aga need toodetakse kõik Eestis. Päris lahe onju? Parka on igatahes veekindel ja tuulekindel ja öko-tex materjalist valmistatud. Seega igati kvaliteetne, aga olgem ausad, hirmkallis. Samas ma mõtlen, et see on sellises suuruses ja pikkuses, et ehk saab isegi järgmisel aastal selga panna? Ja kui Mari enam ei saa, siis ühel päeval saab Lemps, nii et kokku saab see küll nii mitu aastat kasutust, et ei oleks võib-olla isegi kahju 195€ jope peale “magama panna”. Kellel teist last pole, siis ma olen märganud, et selle firma asjad on ka järelturul päris korraliku hinnaga, seega kellele selline asi peale läheb ja tegeleda viitsib, saab kindlasti hea summa tagasi kah.

Lisaks on seal imearmsaid ja stiilseid kombekaid, aga nende suurused lõppesid 86ga ära ja olgem ausad, eks Mari on juba nii suur ka, et sellise korraliku ja ilusa parkaga on uhkem käia, kui kombekaga. Neid on tal nagunii kah juba olemas. Ja no ta näeb selles nii nunnukene välja!

Pärast alloleva pildi tegemist läks kõik allamäge. Ja kui ma ütlen allamäge, siis ma mõtlen seda, et Mari otsustas, et tema enam poseerida ei viitsi ja et tegelikult võiks ju üldse metsa joosta. Kui ta oleks jooksnud paremale teele, oleks ta jõudnud partide ja tiigini, vasemale – siis poodi. Mõlemal juhul siis kuskile, kus on teisi inimesi. Aga Mari jooksis otse. Otse metsa. Kus üldiselt ei ole hingelistki…

Ega ma ausalt uskunud, et ta väga kaugele joosta tihkaks, aga see hetk, kui ma mõistsin, et tal pole vähimatki plaani seisma jääda, vaid ainult sügavamale metsa joosta, hakkasin ma “Mari, STOPP!” karjuma ja talle järgi jooksma. Te võite ette kujutada, kuidas “jookseb”, üks 9 kuud rase naine, käekott ja kaamera näppus. Ja see sekund läks mul kõht nii toonusesse, et ma ei saanud enam lihtsalt sammugi astuda. Kes on rasedad olnud, need teavad seda imelist tunnet, kus terve kõht on krampis ja torgib nii kohutavalt, nagu rebeneks kuskil mingi organ lahti. Seega tegin ma veel paar vaevalist sammu, mõistsin, et ma nüüd olen igaveseks oma lapsest ilma, sest ta jooksebki kuskile Männiku rabasse, kus ta heal juhul hundikarjas üle kasvab, või karude poolt ära söödakse ja istusin maha ning hakkasin nutma.

Samal ajal jalutas mööda teed noormees koeraga, kellele ilmselt jäi silma, et mõnikümmend meetrit metsatukas vedeleb valge mantliga ulguv naine ja ta tuli kenasti vaatama, et ehk vajan ma mingisugust abi. Siinkohal tänaksin armast taevaisa ja seda noormeest, sest just abi mul vaja oligi. Ta andis koera minu kätte ja silkas ise metsa poole, ning naases üsna pea, Mari kaenlas.

Jess, ei jäänudki ilma!

No ja siis ma tulin selle kisava lapsega kenasti koju tagasi, sest minul ei olnud enam mitte mingit rammu temaga veel kuskil poes ja mänguväljakul kemplema hakata. Tulin hoopis koju, andsin talle telefoni pihku ja hakkasin ise seda postitust kirja panema, et saaks ennast tühjaks kirjutada. Muuseas, aitas täitsa hästi, sest kui ma postituse kirjutamise alguses olin püha viha ja jõuetust täis, siis praegu tundub see olukord juba naljakas. Natukene…

Ning kõikide vahel, kes siin kommentaariumis kaasa räägivad, loosin ma välja lausa 100€ kinkekaarti Gugguu.com e-poest. Ma ütlen ausalt, et see auhind on igale lapsevanemale võitmist väärt, sest tooted on tõesti kvaliteetsed, ilusad ja stiilsed, seega andke näppudele tuld! Kinkekaardi loosin välja juba esmaspäeval.

igavesti rase

Iga õhtu ma lähen magama ja mõtlen, et ÄKKI ma täna öösel sünnitan. Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et ööd on sellised müstilised ajad, millal inimesed võiksid sünnitada. Ja igal hommikul ärkan ma ikka super rasedana ja endiselt üldse mitte sünnitanuna. Õigus on neil, kes ütlevad, et need lõpunädalad venivad nagu tatt. Ma ei mäleta Mari ajast sellist pingsat ja pidevalt ootamist, ma siis eeldasin, et ta tuleb oma tähtajal ja väga palju enne ma teda ei oodanud. Lempsiga on miskipärast teistmoodi, sest juba septembris hakkasin ma mõtlema, et äkki ta ei saagi olema oktoobribeebi? Äkki on hoopis septembrikas? No nagu näha, siis ei.

Siis hakkasin ma mõtlema, et 1.10 oleks ilus kuupäev. Oligi. Aga noh, mitte igatahes Lempsu sünna. Siis oli mul korraks tunne, et äkki hoopis 5.10? Nouppp…Ja kui ma enne raidusin nagu rauda, et no üle mina kindlasti ei kanna ja enne tähtaega, isegi enne Mari sünnat tuleb ta kindlasti välja, siis nüüd ma isegi ei imestaks, kui Lemps otsustaks lambist sündida näiteks novembrikuus. Muidugi selleks ajaks on mind juba hullarisse paigutatud, sest ma lihtsalt ei suuda, taha ega soovi enam rase olla, aga idee poolest on see ju võimalik. 15.10 on TA ja kaks nädalat lastakse vist üle ka kanda. Oi jumal, palun tee nii, et seda õudu ei juhtuks.

Muidugi kena oleks Mari sünna rasedana ära pidada, sest ma tahan ka ju näha, kuidas ta batuudikas hullab ja hommikul teda õhupallide ja kingitustega äratada, mitte haiglas konutada sellel ajal. Samas…ma ei taha enam rase olla, apppiii! Tahaks juba pihta hakata selle kahe lapse majandamise ja sellega, et ma ei pea päevas 87656 korda pissima.

Naljakas on see, et kui ma veel jupp aega tagasi lugesin ühest blogist, kus naine juba 37+ nädalal hakkas rääkima, et proovin siin ühte ja teist, et last välja peletada, siis ma mõtlesin küll, et issand jumal, kus tal kiiret. Las see laps küpseb, kui tahab, ega teda väevõimuga väga välja ei meelita nagunii. Nojah, nüüd kaanin ma vaarikavarreteed, sest ühel naisel see küll aitas ja üritasin siin isegi käpuli põrandaid pesta ja mu järgmine samm on keskööl kolm tilka verd vanapaganale anda, et ta mind ükskord sünnitama aitaks. Ärge hakake mulle seda SSS’i soovitama, sest saunas mulle käia ei meeldi, shampust juua ma ei viitsi ja seksi võite kah heaga omale jätta, sest see ei aita!

Hetkel on mul vastik nohu ja ma tahaks enne sellest lahti saada, sest ma tahaks oma nina vastu beebi kõrvataguseid suruda ja ta väikeste juukseebemete lõhna nuusida, mitte talle pähe aevastada, seega paar-kolm päeva tuleb jalgu ristis hoida. No ja esmaspäeval ongi juba Mari sünna… Seega okei, äkki teisipäeval tahaks Lentsik tulla? Pliiis?! See oleks siis 39+3, Mari sündis ka 39+3. Oleks ju… sümboolne või nii?

suhte algused ja päris suhted

Kardo pani eile 90 aastat kummutit kokku ja samal ajal lobisesime niisama maast ja ilmast juttu. Kardo küsis viisakalt, et kuidas mu päev läks ja muud säärast, kuni kuidagi jõudis jutt selleni, mis moodi inimesed läbi aja muutuvad. Eriti just suhte alguses kipuvad inimesed natukene “keegi teine” olema, mis siis mõne aja pärast kuidagi lahtuma hakkab, kuni päris sina välja koorud.

Muidugi ei saa seda väga pahaks panna, sest kes ikka suhte alguses ennast nii väga halbadest külgedest näitama hakkaks. Oleks ju mõeldamatu, et teisel kohtingul kutsud mehe külla, teed talle näiteks õhtusöögi ja siis korraga solvud ja hakkad mossitama, et miks tema kunagi hoopis sulle õhtusööki ei tee ja üldse võiks ta nagu nõud ka ära pesta, mitte siin niisama eeldada, et naine mehe alandlik ori on ja need ise suure hea meelega ära peseb. Alguses nii ei teeks, aga peale paariaastast suhet võiks vabalt niimoodi jorisema hakata, eksole?

Lisaks ei ole ka väga ebaharlik see, et suhte alguses on metsik voodielu ja siis mõne aasta pärast keerad sa mehele voodis selja ja ütled, et kuule ole inimene, ära näpi, mul on täna nii megad gaasid, et ma võib-olla plahvatan. Jällegi asi, mida kohe kindlasti suhte algusaegadel ütlema ei hakkaks, aga noh, mis sa hädaga ära teed, kui see tõsi on.

Üldse need suhte algused on täitsa kahe otsaga teemad. Ühest küljest nii tore aeg – õpid inimest tundma, kõik on uus ja huvitav, libikad kõhus ja kõik need esimesed korrad…Uuh, mul tuleb kohe õnnis naeratus näole, kui ma mõtlen nendele esimestele nädalatele, kui me Kardoga tutvusime ja lihtsalt päevi mu voodis lamasime, sarju vaatasime, juttu rääkisime ja niisama pulli tegime. Ja kuidas me kogu aeg sõnumeid saatsime ja helistasime ja iga kord hakkas mul süda kõvemini lööma ja mul oli selline tunne, et ma olen täielik armunud pubekas, kes iga komplimendi peale sulab.

Teisest küljest on suhte algused aeg, kus sa ei ole päris kindel, mida öelda ja kuidas käituda. See aeg, kus ma vetsus käies kraanigi tööle panin, et Kardo jumala eest mu soristamist ei kuuleks, sest see küll seksikas ei oleks. See aeg, kus ma iga jumala kord ennast enne iga kohtumist sheivisin, kuni mul nahk juba valusaks tõmbus, aga hoidku jumal, et ma oma siiliga kuskile Kardo ette nägu näitaks. Ma kandsin kontsakingi, kuigi mu jalad lõid tuld välja ja ma ei jõudnud ära oodata, millal ma need ära võtta saaksin, ise samal ajal teeseldes, et pole mul häda midagi. Ärkasin hommikuti tema kaisust ja jooksin kohe vannituppa hambaid pesema ja silmi värvima, sest no jumal, ega ma mingi malakas ei saa välja paista.

Seega pean tunnistama, et kuigi ma olen mõnikord natukene kade, kui mõni sõbranna mulle särasilmi oma uuest silmarõõmust räägib, kellega ta saab jälle kõiki neid esimesi kordi tundma ja liblikaid ja muud säärast, siis meenub mulle see, kuidas ma ükskord enam kõndida ei saanud, sest ma olin oma hargivahe nii hellaks raseerinud, et hea, et päris kihti nahka maha kraapinud ei olnud. Ja nüüd sahistan oma võsaga rahumeeli ringi, avan poole pissimise pealt ukse ja räägin Kardole head nalja, kui see peaks mul just siis pähe tulema, torgin teda öösiti voodis teki all oma karvaste säärtega ja selleks, et ma hommikul ennast esimese asjana meikima tormaks, peaks keegi mulle ikka kõva raha maksma.

Suhte algused on head, aga suhe ise on kuidagi parem. Eriti, kui su kõrval on keegi, kellega sa saad olla just selline nagu sa olla tahad. Meie puhul siis kaks täiesti segast inimest, kes on koos nii hirmus labased ja naeruväärsed, et teinekord lausa ära hirmutab, et armas taevaisa meiesugustele lapsi kasvatada andnud on. Täiskasvanud inimestena ja lapsevanematena oleks vist viisakas olla selline konservatiivne ja tagasihoidlik, aga kuna issanda loomaaed on lai, siis peavad mõned vist natukene rõvedamad ja segased ka olema.

Huvitav, kas on üldse selliseid inimesi, kes on suhte alguses ja hiljem ka samasugused? Kardo vist isegi on, sest ma olen üsna kindel, et ta ei raseerinud oma kubemekarvu minu hüvanguks ja kontsi ta ka ei kandnud. Natukene haigemat juttu on ta ajama hakanud ja paar korda on ta pahaseks ka saanud, mida ma alguses arvasin, et see üldse võimatu on, aga ju siis enne polnud lihtsalt enne põhjust pahaseks saada. Ma isegi ei mäleta praegu, miks ta on pahane olnud? Kardo, kui sa seda loed, siis sa võid mind valgustada, minu meelest sa olid kellegist loomade peale kuri, aga kelle peale ja miks, seda ei mäleta.

Kas teie käitusite suhte alguses kuidagi teisiti?

hea niisutus

Nägin eile, et Liivi jagas ühte kingiloosi, kus võis võita Bon Merité kehakoorija, mis meenutas mulle seda, et ma tahtsin ju ka kirjutada postitust kõikidest kreemidest ja möginatest, mis mul nüüd, rasedana, eriti tihedas kasutuses olnud on. Aga noh, osade toodete pildid kadusid vana arvutiga ja uusi ma kohe praegu teha ei jaksa, seega räägingi ainult sellest ühest kreemikesest, mida ma soojalt soovitan. Liivi soovitab koorijat, mina kehavõiet – ju siis on hea sari!

Nimelt mu kõht on omandanud üüratud mõõtmed ja sügeleb kogu aeg. Nagu te ehk mäletate, siis ma sain Bio4You poest ühe venitusarmidekreemi, aga kuna mu kõht on nii kuiv ja sügelev, sai see juba otsa. Seega tuli Meriti pakk täiesti õigel ajal. Ühel päeval ronisin vannist välja ja see kuhi vahtis mulle vastu. Kuna ma juba vannist väljas olin, siis koorijatega ei olnud mul suurt miskit teha, aga kehavõi kahmasin küll pihku.

Alguses vaatasin küll, et issand jumal, nii kõva “kreem”, aga kui ma seda ühest otsast susima hakkasin, sain natukene näpu peale ja suur oli mu imestus, kui kehasoojusega reageerides muutus see hoopis selliseks pehmeks õlilaadseks asjaks. Lõhna poolest ma ei ütleks, et ta mandariin on, minu nina jaoks ehtne sidrun. Aga tsitruselõhnad mulle meeldivad ja üldse on see superniisutav ja mõnna. Ma üksõhtu kreemitasin enne magama minekut ja hommikul oli kõht ikka selline lõhnav ja niisutet. Eks see õli niisutab korralikult.

Ma kardan, et kui ma samas tempos seda kreemi ka hävitan, siis see saab enne otsa, kui Lemps välja tuleb ja siis mu kõht rebeneb küll küljest ära, sest palju suuremaks see hiiglane enam minna ei saa, see on küll kindel! Ja kuigi ma pole koorijaid veel proovinud, siis Liivi kiidusõnad andsid mulle idee, et ma proovin seda koorijat Kardo selja peal, just nagu Liivi. Kardo selg on kõike muud kui sile ja mõnus, ehk väike koorimine aitaks. Ma olen kindel, et ta ise pole kindlasti seda proovinud, aga noh, ega ma ise ka pole enda selga koorinud – kes niimoodi üldse painduks? Igatahes, kui meelde tuleb, kupatan ta täna vanni ja koorin ära nagu porgandi.

Ühe koorija annan hoopis teile, sest mis ma kahega ikka teen. Seega jäta komm, et kumba sa proovida sooviks, hakka Bon Merité sõbraks FBis (siin) ja juba õhtul loosin ma ühe koorija välja!

minu karduflike

Kui tihti mõtlete teie, et vaesed ülejäänud maailma naised, kes peavad leppima nende teiste meestega, kes ei ole just teie mees? Ma vist iga jumala päev, kohe päris tõesõna. Nagu ma ennegi rääkinud olen, siis ega ma suures osas mingisugune suhteekspert pole ja mingi megapalju kogemusi erinevate meestega suhtes olemisel mul ei ole, aga no paremat kui Kardoffel ma küll ei tea. Muidugi kindlasti on naisi, kes temaga sekunditki koos olla ei tahaks (segased!), aga no mulle sobib just temalaadne eksemplar imehästi.

Jah, tal on mingid väiksed kiiksud, mis mind vahepeal ärritavad. No näiteks see, et ta on planeedi kõige aeglasem inimene. Aga tema väidab, et ta on lihtsalt tõeline eestlane  –  aeglane ja teeb häid kartuliroogasid. Ma ei tea, kuivõrd need on eestluse tunnused, aga kui on, siis olen ma jah puhtaverelise otsa koperdanud.

Mis mulle mehe juures oluline on, on esiteks loomulikult see, et ta mind üldse välja kannataks. Ma olen lihtsalt nii kohutavalt ebameeldiv inimene, kellega näiteks koos elada, et on vaja ikka tõeliselt rauast närvidega inimest, et minu kõrval mitte hulluks minna. Näiteks ei ole mul mingi probleem mingi asja üle näägutada ja siis seda rahumeeli ise järgmine hetk teha. Tavaliselt teeb siis Kardo minu häält ja ohkab dramaatiliselt näiteks: “Ei no ütle kohe ära, kui ma sulle väärtusetu sitt olen, et sa jälle selle tassi siia laua peale jätad ja minu tunnetest ikka absull ei hooli!!!” ja siis naerab mu üle. Siga!

Mõnikord Kardo ütleb mulle, et ma olen ikka nii hea naine ja hirmus tore on, et just tema minuga abielluda sai. Selle peale ma ohkan tavaliselt, et jumal tänatud, et ta nii loll oli, et minuga abiellus, sest keegi teine vist säärasesse lõksu vabatahtlikult astunud ei oleks. Aga kes teab, eksole.

See on teine asi, mis mulle oluline on – et ma saaksin pidevalt paitatud ja masseeritud ja nunnutatud ja üldse, et mu kõik nõudmised oleks täidetud siin ilmas. Kas on seda siis palju palutud?! Ma arvan ka, et mitte. Ilmselt Kardo ka mitte, sest ta saab väga hästi hakkama. Näiteks eile ta rääkis mulle, et ta kuulis raadiost, et iga naine tahab, et mees peale tööd küsiks, kuidas ta päev läks. “Aga ma ju alati tean, kuidas su päev läks! Sa räägid kohe, või blogid,” kurtis ta ja oli siiralt pettunud, et ta ei saagi nüüd täita elementaarset nõudmist, mis KÕIKIDEL NAISTEL elule on. Õnneks mind väga ei takista see, kas küsitakse või mitte, ma räägiks nagunii, kui miskit rääkida oleks.

Mis mulle veel väga meeldib, on Kardo isalikkus. Reaalselt ta on selline päris issi-materjal. Naljakas on mõelda, et veel paar aastat tagasi oli Kardo see vend, kes reedest-pühapäevani pidu pani ja elu eest oma mesijutuga naisi lantis. Minu meelest on Kardo ehe näide sellisest libedajutulisest naistemehest, aga mitte nagu see douche variant, vaid see sõbralik ja tore versioon nendest. Noh, see vend, kes üritab sind elueest voodisse saada, aga pärast ikka viisakalt helistab kah, mitte ei lase üle :D Mulle igatahes õnneks helistas, vedas!

No ja inimene on nüüdseks selline, kes tahab oma tütrega täiega aega veeta ja ei jõua ära oodata, et Lemps välja kargaks ja et ta saaks meie kõigiga koju jääda ja on nõus isegi minu psühhopaatsete nõudmistega. Noh näiteks, et ta ei tohi KUNAGI MITTE KUSKIL KÄIA, sest mulle ei meeldi üksi olla. Ok, see nõudmine mul tegelikult läbi ei läinud, mille peale ma üritasin läbi suruda tingimust, et harjumaa piirest võib lahkuda 3x aastas, aga lõpuks jäi diil kuidagi hoopis nii niruks, et Kardo võib 3x aastas üksi välismaal käia :D Ma tegelt eeldan, et ta seda tegema ei hakka, sest ta õnneks tõepoolest väga eriti kuskil ei käi ja vot see mulle meeldib! Mulle on mokkamööda, kui see hea mees mul pidevalt kõrval on, sest kes muu muidu mulle keeksi küpsetaks, külmikust cocat tooks ja jalgu mudiks?! Ah?! Kes?!

Kardo teeb kogu aeg head nalja kah. Või hindan mina erakordselt sitta huumorit, kes seda teab. Üldiselt tundub, et ainukene viis, kuidas ta saaks veel parem olla, oleks siis, kui ta kiirelt leiutaks viisi, kuidas Lempsi ise siia ilma tuua, et mind sellest piinast säästa, aga selles ma kahtlen.

Ühesõnaga, nännänäänänännäääää, mul on maailma parim mees, teil ei ole! Või on?!

Ps! Kogu postitus sündis sellest, et ma avasin harjumusest blogilehe, et siia midagi kirjutada, aga mul on arvutis vaid viis pilti, millest nelja ma kasutasin eelmises postituses ja viies oli seesama Kardo pilt.  Seega mõtlesin, et pole ammu oma tupsununnukest kiitnud ja võiks siis seda ka vahelduse mõttes teha. Eriti, kuna ta just Mari magama paneb, et ma ei peaks ennast sellega ärritama ja siis pärast jalamassaaži teha lubas.

Ps2! Ma vaatan nii palju imelikke dokke ja Criminal Mindsi, et raudselt pärast kümmet aastat idüllilist elu Kardoga selgub lõpuks, et tal on kuuris 6 orja ketis ja vabal ajal on ta aastaid vanu naisi vägistanud ja vanamehi peksmas käinud. Tüüpiline Murphy!

one of those days

Kui mul eile viis tundi jutti regulaarsed toonused olid, siis ma ei viitsinud isegi nende vahesid mõõta, sest arvestades eelnevaid nädalaid, ei usu ma mitte kellegi sündimisse enne, kui see keegi otsapidi välja ei vahi. Nii kaua elan oma tavapärast elu edasi. Eile ka rahumeeli käisin õues õunu korjamas, Mariga vannis, kus ma viitsisin isegi koorida-kreemitada. Siis lakkisin enda varbaküüned ära (ja Mari ühe jala omad ka, sest ta tahtis). Korraks mõtlesin küll, et no kui NÜÜD minema peaks, et siis olen vähemalt natukenegi kasitud, aga nagu näha olen ma ikka ühes tükis ja raudselt kui õige aeg käed on, olen ma nädal aega pesemata ja haisev.

Minu imeline positiivsus tänasesse päeva tuleb nimelt sellest, et eile tekkis Maril nii räme nohu, et tal nina täiesti kinni on. Arusaadav, et niimoodi magada ei ole just kuigi meeldiv, mistõttu ta öösel miljon pluss üks korda tihkudes ärkas ja siis ma talle mugavamaid asendeid otsisin. Loomulikult ärkasin mina sellegipoolest kõikidest teistest varem ja olen terve tänase päeva sisustanud masetsemisega.

Esiteks ma sattusin paljalt peegli ette ja ma näen välja nagu michelinimees.

Teiseks – Mari tänase päeva missioon on mind enekani viia. Nimelt viskas ta mind keraamilise taldrikuga näkku, naeris, jooksis minema, keeldus oma järelemõtlemise toolil istuma ja kui ta selle tooli vahelt veel pliiatsi leidis, pussitas ta mind sellega kintsu. Naerdes. Seega kui ma pahandan ja langen põlvili ja vaatan talle silmaaugu sisse ja räägin talle mega tõsiselt, mida ta valesti teeb, siis see on tema jaoks lihtsalt naeruväärne ja mina suht ümmargune null. Ma võin ta sinna toolile panna, aga kui ta rahumeeli muudkui tõuseb ja minema jalutab, siis pole ma vist seda kasvatustööd väga edukalt teinud.

Asja EI TEE paremaks see, et iga deemonimomendi vahele jääb selline, kus mu süda sulab ja ma tunnen ennast veel suurema läbi kukkujana, sest see pole ju tema süü, et ma teda paremini kasvatada pole osanud, vaene laps. Näiteks enne ta tuli mulle sülle ja lalistas oma beebihäälega “siii teee!”, et ma talle sile tee, sile tee, künkad-mättad-auku teeksin. Nii armas ju.

No ja siis sain ma selle taldrikuga näkku.

Ja kui ta mingi 10dat korda sealt toolilt maha ronis ja naerdes vehkat tegi ja ma lihtsalt tundsin, et mu keha ei suuda teda enam üheteistkümnendat korda taga ajada ja tooli tagasi tõsta (sest mu kõht läheb megatoonusesse, kui ma teda tõstma pean, ikkagi pea 14 kilo!), siis ma andsin alla ja nutsin diivanil, samal ajal kui Mari rahumeeli õhupallidega mängis ja teeskles, et midagi pole juhtunud.

Ma tegelikult tahtsin lõpetada seda postitust sõnadega, et fuck it, annan alla ja ütlen, et ma imen selles krdima lastekasvatuses ja ilmselt peaks lastekaitse nad minu käest kiiremas korras päästma, kui Mari praegu minu juurde tuli, mu särgi üles kiskus ja “tiss” ütles, siis mulle pai tegi ja ütles “tubii tiss!”.

Krt, rahus ei lasta vihane ka olla siin majas. Õnneks varsti tuleb sõbranna ja ta lubas kooki tuua. Michelini mees vajab uut volti!

Ps! Mari on vist ka suure M’i showd näinud, sest iga kord kui ta mu pilti näeb, siis ta kutsub mind emmiks.

õdedest ja vendadest

Tõstku käsi kõik need, kellel on õde või vend! Kes kauem lugenud, see peaks teadma, et minul on vaid üks – 13aastane vennake nimega Henrik.

Lapsena mäletan, kuidas paljud mu sõbrad rääkisid, et soovivad endale õde või venda, aga mitte mina. Igatahes ma ei mäleta küll sellist mõtet. Kui ma Tallinnasse kolisin ja kooli tulin, siis elas mu ema oma parima sõbrannaga koos, kellel oli minust natukene noorem poeg. Seega päris mitmeid aastaid oligi tema nagu minu vend, sest me elasime ju koos ja tegime kõiki asju kogu aeg koos. Näiteks meenub mulle selline mäng, et üks jooksis ukseaugu juurest mööda ja teisel oli nii kaua vaba voli teda mudelautodega loopida. Casual!

Kui ma olin kohe 14 saamas, sai mu ema mu väikevenna ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis mul puudus selle suhtes igasugune entusiasm. Ma tean mitmeid tiinekaid, kes oma väikest õde-venda jumaldavad ja nunnutavad, aga mul oli üsna ükskõik, kas ta sündis või mitte. Pigem olin ma vähe pettunud, sest ma tundsin, et nüüd kulutatakse ju raha meie kahe peale, mitte vaid MINU peale, mida minu pubekasüda palju rohkem soovis, kui väikevenda. Paraku minu soovid ja tahtmine ei huvitanud väga kedagi ja eks ma mõne ajaga harjusin temaga ikka ära kah :D

14-aastane Mallukas ja 6 kuune Riki!

Ma mäletan ainult seda, et ma vihkasin kohutavalt seda, kui ma teda hoidma pidin, sest see oli esiti nii igav ja lisaks oksendas ta mulle ükskord näkku ja suhu. See oli päev, mil ma endale vandusin, et mitte iial ei taha mina ühtegi last saada. Muuseas, sama arvamus oli mul veel vahetut enne Mari ootama jäämist. Lihtsalt ei olnud minus seda emalikku ninnu-nännu külge. Mul polnud otseselt laste vastu midagi, aga seda vaid juhul, kui nad on minust eemal ja parajas kauguses.

Ühesõnaga on mul tegelikult praegu jumala kahju, et meil nii suur vanusevahe on, sest me ei ole kunagi saanud väga palju niiöelda kvaliteetaega koos veeta. Kui ma veel kodus elasin, oli ta nii väike, et tema seda ei mäleta ja nüüd oleme me lihtsalt noh nii erinevas eas, et ma pean veel mingi 5-6 aastat ootama, siis saame vähemalt koos peolegi minna ja vaadata, mis saab ja mis lahedaid mälestusi me tulevikus koos loome. Nii kaua lasen inimesel noorust nautida.

Küll aga on ülilahe näha, et kui mina tema vanusena ei huvitunud “tittedest” üldse, siis Riki on Marile nii lahe onu. Õpetab talle igasuguseid asju, viitsib temaga mängida ja joosta ja kembelda. See on nii tuus ja mul on hea meel, et ma saan öelda, et mul on igati sõbralik ja viisakas ja tore väikevend.

Seda huvitavam on mul mõelda, et milline saab olema Lende ja Mari omavaheline õendus. Mul pole iial õde olnud ja ma ei kujuta ette, mis tunne oleks olnud kasvada, kui mul oleks olnud 3 aastat vanem või noorem õde. Igatahes ma loodan, et neil saab koos olema igati lahe ja neil on teineteise näol igavesti sõber ja tugi olemas.

Kas teil on õde-venda? Kui suur teie vanusevahe on? Kuidas oli koos kasvada? 

minu lemmiklõhnad

Ehhe, tüng teile kõigile, kes arvavad, et ma nüüd oma parfüümid ette laon, sest täna ma tahan teile näidata hoopis kõiki neid asju, mis hetkel minu jaoks nii vastupandamatult lõhnavad, et ma tahaks pidevalt nendes lõhnades olla. Kui ma saaks need ühte kotti koguda ja selle sisu sisse hingata, siis …

Ma pean alustama oma lemmikust, aga ülejäänud lähevad suvalises järjekorras, sest nii saiko ma veel ei ole, et neid kuidagi järjestada suudaksin. Küll aga suudan ma öelda, et kloori, eriti just SELLE Cif puhastusvahendi lõhn on mulle niii-ii-iii meeldiv, et mul on neid maja peal 4 pudelit, et ma ikka igal pool midagi mõnust mõmisedes puhastada saaks. Haige inimene olen. Muuseas, enne rasedust ajas kloorilõhn mind öökima.

Kõik “meestelõhnaga” asjad olen ma Kardo kasutuselt üle võtnud. Kasutan tema parfüümi, ostsin endale meeste deodorandi ja lisaks pesen ma ennast Kardo dušigeeliga, mida ma vahepeal käin niisama pudelist nuusutamas #saiko #meestehaige?

Traditsiooniline kohvilõhn, ei saa ka mina sellest üle ega ümber. Muuseas, vanasti olin ma pigem teeinimene, aga nüüd, omades seda imelist aparaati, ei viitsi ma kuidagi teed keeta, kui hea kohvi vaid nupuvajutuse kaugusel on. Hommikul ärgates kohvilõhna tunda on niii-iiii-iii hea!

Seente lõhn – nii värskelt, kuid eriti just praetult. Koos kartulitega, mis on kõik natukene kõrbema läinud. See lõhn meenutab mulle alati mu papat ja toob mulle selle kujutlema, kuidas ta oma kaenlaauguni tõmmatud pükstes kartulat praadis. Papat enam pole, aga kartulalõhn jääb.

See vist pole imelik, et endise suitsetajana on suitsulõhn kohati ÜLI hea. Ma ei tea, millest see oleneb, sest mõnikord jalutan ma näiteks poe ees kellegi suitsupilvest sunniviisiliselt läbi ja see on lausa jälk. Samas tuleb teinekord keegi sellise värske suitsulõhnaga ja see tundub mulle lihtsalt ülihea. Ma ei tea, kas asi on suitsumargis, või milles. Ise aga endiselt uuesti suitsetada ei soovi ega mingit plaani selleks ei pea!

Värskete õunte lõhn! Poes, aias, õunakorvis – nii hea! Eriti kuna mu terve aed nii mõnusalt sügise ja õunte ja mändide järgi lõhnab, võiks seal ju isegi aega veeta, aga noh, toas diivanil on kah hea lamada. Vahepeal korjan endale aiast kausikese õunu ja siis naudin toas nende lõhna. Üldse sügiselõhnad – vihm, märg muru, kõdunevad lehed, see on miskipärast nii turvaline, tuttav ja mõnus.

Lihtsalt maailma parima vaarikalõhnaga pesuloputusvahend. Ma vist panen seda igale pesukorrale mingi 90x rohkem kui vaja ja käin vahepeal seda niisama pudelist nuhutamas, sest see lõhnab nagu mingi eriti mõnus ja mahe vaarikakomm. Mmm!

Mis teie lemmiklõhnad on? 

need kuradima geenid

Vahelduseks minust siis kah. Kõige tähtsamad asjad kõige enne – ei, ma veel ei sünnita. Nüüd, mil see on selgeks tehtud, saame edasi rääkida teisel olulisel teemal – kaal. Mult küsitakse iga päev, et palju ma siis selle rasedusega juurde võtnud olen ja ausalt öeldes on mul sellele raske vastata, sest ma ei tea, mis maalt ma seda lugema peaks. See on kindlamast kindlam, et nii palju, kui ma praegu kaalun, ei ole ma veel iial kaalunud. Huvitav on see, et mingi väga jube paks ma endale ka ei tundu, aga kui ma enam rase pole ja ikka nii palju edasi kaalun, siis olge valmis mind männiku metsade vahel, pael näpus, head oksa otsimas nägemas.

Rasedaks jäin ma jaanuaris ja siis kaalusin ma 68.9 kilogrammi, mis on mu ametlik paksuserekord mitte rase olles. Ah, kellele ma valetan. Kuna ma Mari läksin umbes 60 kiloselt sünnitama, siis ma ei olnud üldse kunagi elus nii paks olnud, kui Lempsi ootama jäädes. Samas rasedus oli alguses nagu imeline kaalu alandav tablett, sest mai alguses näitas kaal mulle 61.5 kilo.

Ma oleks võinud need asjad niimoodi jätta ja mitte kunagi enam kaalule ronida, aga eile kaevasin ikkagi miskipärast oma kaalu vannitoa kapi alt välja astusin sinna peale. Ma olin valmis selleks, et kaal mu alla ära laguneb, või lahtise leegiga põlema läheb, sest ta nii suuri numbreid ei tunne, aga selleks, et ta mulle 73.1 kilo näitab, selleks ma valmis ei olnud.

Eks jah, ma tean, et ma olen rase ja rasedad inimesed võtavadki juurde, aga siis ma sain aru, kust see kaal tulnud on! *oodake, ma lähen toon keeksi* Ma arvan, et siin ei saa muud põhjust olla, kuigi mingid imelikud suguvõsa peal ringi hiilivad sitad geenid! *mmm, kui hea keeks, huvitav, kas Annekese šokolaadi ka veel on?* Selles suhtes, et ma toitun jumala tavaliselt, okei, paar pätsi saia ja pudelit cocat päevas ikka endale luban, aga no ma olen ka kõigest inimene!!! Muud asjad on väga tervislikud, mis ma söön. Näiteks kummikommid on pmst vetikas. Kuidas saab vetikas mind paksuks teha, ah?! Asi PEAB olema nendes geenides, raisk! Ja kuna geenide vastu nagunii võidelda ei saa, siis noh, mis mul üle jääb, kui lihtsalt kosuda. *Jess, annekest oli veel alles, aga vähe. Ainult pool suurest tahvlist… Mis sellest ka saab…*.

Ühesõnaga jah, minu kaastunne kõikidele endasugustele, kes annavad endast 100%, jälgivad toitumist (ma söön silmad lahti) ja no ainult aeg-ajalt pattu teevad ja natukene keeksi, kommi, küpsist, halvaad, krõpsu ja saia endale lubavad. Need geenid…kuradima geenid…

“Kas sa kuulsid? Keegi avas 5 km kaugusel iirisepaki!!!”