holyshit ma sünnitan v?

Eile ohkasin ma Kardole, et kuigi nüüd võib iga päev asjaks minna, siis ma olen juba kuidagi vaikselt ära harjunud selle igavese rasedusega. Et ma olin ju 100% kindel, et Lemps tuleb kuupäevaliselt veel enne Marigi, aga nüüd pole mul isegi imeväikest tunnet, et ma üldse kunagi siin ilmas sünnitama hakkan. Kardo lohutas, et esiteks paar päeva on ju veel aega ja teiseks vaevalt, et ma nüüd päriselt rasedaks jään. “Raudselt jään!” pööritasin ma silmi.

Kell neli hommikul ärkasin ma selle peale, et nagu ikka, võtta Renniet ja minna pissile, kui ma avastasin, et… ma vist ikkagi ei jää eluks ajaks rasedaks. Nimelt on hakanud limakork eralduma ja nagu Mari sündimise päeval, tulid tagasi ka päevadevalu laadsed tooted. Tänaseks on rasedust täpselt 39 nädalat.

Otseloomulikult ei suutnud ma siis enam magama jääda, vaid mõtlesin ainult sellest, et mul pole ju kõik veel valmis ja nõud on pesemata ja asjad uude kummutisse panemata ja lõuendid seina panemata ja raudselt on haiglakotist veel midagi puudu ja…Niimoodi ma seal vedelesin ja mõtlesin, kuigi ma teadsin väga hästi, et loogilisem oleks hoopis magada, sest ma olin selleks ajaks saanud ainult kolm tundi und. Mingi viis läbi sain ma korra sõba silmale, aga tunni pärast ärkas juba pissihädaga Mari ja siis ma enam magama ei jäänud.

Hetkel on kell 7 ja ma olen jõudnud duši all käia, jalgu sheivida, juukseid maskitada, teed keeta ja nüüd vaatame Mariga TLC pealt mingit kääbustesaadet. Kardo ei lase ennast heidutada sellest, et täna tuleb üks JUBE  imeline päev ja põõnab rahumeeli edasi. Oodaku ta vaid, eks ma varsti ajan ta üles, sest kaua me peame Mariga siin nädalavahetuse pannkooke ootama?!

Mu kõige suurem mure on hoopis see, et mul on mega nohu ja köha ja ma tõesti ei kujuta ette, et kas ma siis annangi selle kohe vaesele beebile või? Ehk on keegi veel sellise külmetusega sünnitama läinud ja jagaks kogemust?

Igatahes, mis siis muud, kui nüüd jääb üle ainult… oodata. Uuuh, nii hirmus! Ja nii põnev! aga rohkem hirmus. Ja ikkagi põnev. Ütlesin Marile ka, et emme toob nüüd varsti väikse tita koju, mille peale raputati pettunult pead: “mkmmm!”. Nagu näha, siis tulevane suur õde ei ole asjast just vaimustuses, eks näis, mis näo ta siis pärast teeb.

Teid ma hoian ikka kursis, aga ma usun, et rohkem FBis, mis ma siin sada korda ikka blogin sellest, eks. Hoidke siis pöidlaid, olge inimesed!