Mariann Kaasik's Blog, page 233

Mari lasteaiasussid

Kuna september on täie hooga jõus, siis sai läbi ka Mari lasteaia paus ja tuli sammud sinna tagasi seada. Olgem ausad, see paus oli selles suhtes üsna niru, et Mari pole siiani korralikult uuesti ära harjunud. Enne pausi läks ta igal hommikul rõõmsalt aeda, aga praegu tuleb ikka nutt peale, kui mina või issi ära läheme. Kuigi noh, kasvatajate sõnul lõppeb see ka suht kohe, aga ikka niru. Palju toredam oli rõõmsale lapsele head-aega lehvitada.

Muuseas, ma küsisin eripedagoogilt, et kumb siis õigem on. Et kas tuleks lapsele öelda, et emme nüüd läheb ära ja muu selline jutt, või lihtsalt vaikselt minema hiilida. See esimene tundub nagu õigem olevat, aga praktika näitab mulle, et Mari ajab see ainult hüsteeriasse. Aga kui ma niisama minema valgun, siis ta ei pane tähelegi ja ei ole üldse kurb. No ja eripedagoog ütleski, et soovitatakse jah öelda, aga kui sa ikka näed, et laps reageerib paremini, kui ta ei näe su lahkumist, siis pole mõtet ennast ja last piinata ja teha nii, kuidas teie perele mõnusam on! Nii et hiiligem terviseks.

Ühesõnaga oli lasteaeda vaja uusi riideid, sealhulgas ka vahetusjalanõusid, millega oleks mugav sees ringi joosta. Eelmine aasta oli Mari 99% ajast sokkis, sest jalanõud olid tema meelest inimõiguste rikkumine. Alles sel aastal on ta aru saanud, et ühiskond siiski on seadistanud meile mingid nõuded, et noh, teinekord peavad ikka mingid jalavarjud ka olema. Seega olin ma päris rahul, kui meile kirjutas SuveSuss.ee ja pakkus meile ühesuguseid jalanõusid. Minu omad küll vahetusjalanõudena käiku ei läinud, ma kannan neid niisama aias, sest neid on ülimõnus ja kerge jalga lükata.

Suvesusside päris nimi on Avarcad ja need on Hispaanias loodud jube popid jalanõud, mis on täisnahast, mugavad, hingavad ja superkvaliteetsed. Mind ennast natukene alguses häiris pildilt see lahtine ninaosa, sest mulle üldse ei meeldi, kui mu üks pikk varvas kingadest välja vahib, aga tegelikult on see väike piluke, kust ei vaata miskit välja. Muudab ainult hingavamaks jalatsi. Selle pärast ma arvasingi, et need on lasteaeda ideaalsed.

Mina panin just enda omad kenasti kappi ära, sest ilm ei lase ju neid enam kanda, jahe on. Aga kohemaid, kui uus suvi tuleb, kahman ma oma suvesussid välja ja kannan seekord rõõmuga terve suve. Marile peab vist uueks suveks uued vaatama, sest tema omad on talle just praegu parajad, aga arvestades ta kasvamistempot, siis saab Lemps need kunagi endale nagunii päranduseks. Seega pole hullu!

Ka üks teist saab endale võimaluse võita ülimugavad Avarcad. Selle jaoks pead sa minema SuveSuss.ee lehele ja uurima sealt välja, mis värvi jalanõud valis endale esimestest Avarcadeks Eesti ainus maaletooja Sigrid. Selle vastuse leiad sa kodukalt kindlasti. Õigesti vastanute vahel lähevad loosi ühed imeilusad kuldsed jalatsid, millega saate näiteks järgmisel suvel rannas ja linnatänavatel silma paista.

#babyshower

Nagu te mu eilsest masekapostist võite järeldada, veetsin ma ülejäänud päeva voodis nuttes ja komme süües. Ok, ma ei nutnud vaid selle pärast, et ma arvatavasti sünnitusel suren, vaid selle pärast ka, et ma olin juba veendunud, et kui ma mingil imekombel ei peaks surema, siis pean ma edaspidi kahe lapsega üksikema olema, sest Kardol on uus naine.

Nimelt kuulsin ma pealt mingit väga imelikku kõne, kus ta rääkis… jube imelikult ja kahtlase moega. Kui ma küsisin, et kes see oli, vastas ta, et see oli minu ema. Mis mu ema tahtis? “Ah, rääkis Riki sünnast.”. Mida? “Niisama…” ise ringi kõõritades ja silmkontakti vältides. Ma läksin isegi nii kaugele, et ma nõudsin, et ta mulle oma telefoni näitas, mille peale vastas ta lihtsalt: “Ei.”

Ühesõnaga, see kulmineerus siis sellega, et ma vedelesin oma voodis teki all, õgisin kahe käega komme näost sisse ja nutsin selle üle, et mu elu peab olema nii tohutult ebaõiglane ja rõve. Mul oli plaanis terve õhtu samas vaimus jätkata, aga mu väikevend pidas õhtul Virtualzone’is sünnat ja no kuigi ma üldse ei viitsinud sinna minna, tundus siiski viisakas kohale ronida. Okei, mu ema helistas ja ütles, et ma PEAN minema, seega mul polnud väga valikut kah.

Peale seda, kui suslik hüppama õppis, ei tee ta päevad läbi mitte midagi muud. Mõni ime, et lapsed kunagi paksud pole. Mõtle kui vormis ma oleks, kui ma muudkui ringi keksiks.

Poisid said seal igasuguseid mänge mängida, mina muidugi kukkusin kohe õgima, kuni äkki olid ukse taga mu sõbrannad, kes ütlesid, et ma kohemaid, küsimusi esitamata nendega kaasa läheksin. Nii viisid nad mu kuskile saunaruumidesse, mille nad olid täiega ära kaunistanud ja mulle üllatus babyshoweri korraldanud. No ei oleks saanud olla paremat ajastust!

Sain megapalju armsaid kingitusi!

Nagu appppi! Vaadake, kui palju vaeva mu sõbranjed nägid!

Pidin mekkima erinevaid beebitoite ja maitseid ära arvama. Suutsin vist ühe täppi panna (õuna-pirni).

Pidin pimesi lapse ära mähkima. Easy! Mul on kolm aastat mähkmepraktikat :D!

Minu armsad eidekesed!

Lõpuks kui kohustuslik osa läbi sai, koorisime me ennast ujukate väele ja läksime jaapani vanni vedelema. Üli mõnus oli seal paar tundi liguneda, krimpsu tõmbuda ja naistega juttu puhuda. Ei tasu vist mainidagi, et õhtu lõpuks ei olnud mul enam mingit kassi. Selgus, et uue naise asemel oli Kardole helistanud hoopis Gerda, nii et jess, see mure ka murtud. Ok, üks väike mure lisandus ka. Sauna selgus, et mul on “ema nibud”. What ever that is, aga kodus sai Karts korralikult mölinat, et ta mulle enne öelnud pole, et mul imelikud tissid on. Ta väitis, et ta ei olevat tähele pannud :D

Koju jõudes olin ma nii rammestunud, et jäin hoopis ise Mari magama pannes magama, samal ajal, kui Kardo poole ööni all telekatuba värvis. Oijah, nüüd on Mari lasteaias, Kardo tööl ja mina vedelen liikumatult voodis. Nii hea on olla. Wohhoo!

Kurat, mul on ikka head sõbrannad. Ma ei kujuta ette, millega ma nad ära teeninud olen, aga ma loen sõnad peale, et ärge MINUST küll kunagi sääraseid asju oodake, eks. Ma ei taha seda pinget :D

hirm nahkas

Ma täiesti liialdamata ütlen, et iga jumala kord, kui mulle jälle kuskile mingi imelik valu sisse lööb (mis on iga päev, iga tund, iga minut) siis meenub mulle see, et ma pean sünnitama. Ja see tekitab minus ikka veel kabuhirmu. Ma olin Mari oodates ka hirmul, aga see oli teistsugune hirm, sest siis kartsin ma emaks saada ja kartsin teadmatust ja kõige enam kartsin ma seda, et ma ennast Kardo silme all täis situn. Olgem ausad, praegusel juhul olen ma valmis kasvõi kohemaid Kardo paremale põlvele sittuma ja siis selle pahtlilabidaga mööda esikuseinu kandma, kui see vaid päästaks mind sellest kohutavast paanikast, mis on mul VALU ees.

Nii hea oli esimene kord sünnitama minna. Teadsid küll, et on valus, aga KUI valus, seda sa teada ei saanud, sest kui sa just mingi sadistiga, kes sind päevast-päeva vasaraga alaselga ei peksa ja rekkaga üle ei sõida, siis ei saa sa vist väga sellist valu kogenud olla. Okei, kindlasti on veel valusaid asju inimeste elus, aga mina polnud sellise kõikehõlmava ja hingematva valuga veel mitte kunagi kokku puutunud ja ausalt, ma ei taha ka.

Alguses tundus, et ah, see 9 kuud on nii pikk aeg, et küllap ma lõpuks juba anun taevaisa, et see laps ükskord mu seest välja tuleks, aga näed. Eile täitus 34 nädalat ja mul tuleb okse kurku ja nutt silma, kui ma mõtlen, et ma pean ta sealt välja saama. Ja no selles asi küll olla ei saa, et mul veel piisavalt raske ei oleks, et taagast lahti ei tahaks saada, aga ma olen valmis niimoodi ka terve ülejäänud elu ringi vaaruma ja kannatama hargivahevalude käes, kui ma ainult ei peaks elusat inimest üliväiksest august välja pressima.

MA EI TAHA! MA KARDAN! MA SUREN ÄRA!

Ma tean, et see lapse saamine on ilgelt tore asi ja ma üsna kindalt jään siiski ellu seda tehes, aga see paanika, mis mul sellele mõtlemisega kaasneb, see läheb iga nädalaga aina suuremaks. Ma lausa tunnen, kuidas mu süda hakkab taguma ja matab hinge ja pulss läheb lakke ja pisarad tulevad silma ja… Ma lootsin, et see hirm väiksemaks läheb, aga mida reaalsemaks see saab, et varsti see hetk kätte jõuab, seda rohkem ma kardan ka.

Eriti haige on veel see, et ma ju tean, et kui inimene kardab ja pinges on, siis raudselt ongi veel hullem ja see ajab mind veel eriti paanikasse, sest kuigi ma üritan mitte karta, siis noh…Kas teile tundub eelnevat teksti lugedes, et see mul õnnestub? Lisaks on mulle veel kirjutanud inimesed, et nii paljud naised loevad mu blogi ja seetõttu on mul kohustus mitte ilmarahvale muljet luua, et sünnitus on jube asi, sest siis hakkavad kõik minu süül kartma ja noh, kuulge, mul on niigi raske. Ma ei taha veel seda taaka, et minu pärast on teistel ka hirm. Jeesus küll, peabki olema, SEE ON NII RÄME, kuidas saaks mitte hirmu tunda!?

Siinkohal väike nimekiri, mida ma teeks PIGEM, kui sünnitaks:

Laseks enda küünarvarre tellisega sodiks peksta.
Neelaksin põlevat mõõka.
Hüppaksin langevarjuga.
Võitleksin näljase karuga.
Kaotaksin kõik oma juuksed eluks ajaks.
Kaotaks kõik oma hambad.

Ma võiks sinna loetelusse veel 100 punkti lisada, aga ma arvan, et te saate poindile pihta. MA KARDAN! Ma ei taha, et see juhtub ja nii haige on see, et ma tean, et mul ei ole pääsu. See juhtub nii ehk naa. MUL POLE KUSKILE PÕGENEDA! Ma isegi saan nüüd aru nendest, kes elu eest keisrilõiget tahavad, sest nüüdseks oleksin ma valmis endale selle keisri ise tegema, kui ainult saaksin selle valu osa kuidagi sellest sünnitusvõrrandist välja.

Teate, mis on esimene lause Mari beebiraamatus? “Mul on väga kahju, et sa naissoost oled, sest seda suurem on tõenäosus, et sa pead kunagi sünnitama ja see on JUBE!”. Vähemalt ma olin aus. See oli vist sünnitusele järgneval päeval sinna kirja pandud.

Sünnituse positiivsed pooled: saad lapse, keda sa armastad rohkem kui enda elu ja see pakub sulle rõõmu ja õnne terve ülejäänud elu nii sulle kui ülejäänud perele. Sünnituse negatiivsed pooled: sa pead kogema sellist valu, et ühel hetkel kaalud siiralt iseenda maha nottimist, kui su keha vaid vastavalt funktsioneeriks ja sa ennast üldse veel liigutada suudaksid.

Kui mu eelmise, 2 tunnise sünnituse kohta, öeldi, et see oli veel KERGE SÜNNITUS, siis mis see harilik sünnitus veel on? Või, hoidku jumal, RASKE sünnitus?!

Lisaks jäin ma veel eile mõtlema selle üle, et kas ma kardaks rohkem või vähem, kui ma teaks kindlalt, mis päev ma sünnitama hakkan. Selles suhtes, et siis ma kardaks ainult seda konkreetset päeva ja vb veedaksin sellele kuupäevale eelneva päeva aeda kaevatud augus, kus ma hüsteeriliselt värisen ja endal juukseid peast katkun, aga vähemalt ma saaks siis niikaua mitte karta. Kardo arvab, et teada oleks siiski hullem. Ma ei tea… Ma kardan praegu iga jumala päev. Äkki ma selle remondiga nii väga tõmblengi, sest siis on mul vähemalt midagi teha ja mõte läheb mujale. Sest noh, ülakorrus on peaaegu valmis, aga mina juba mõtlen, et no peaks siis esiku ka valmis tegema ühe hooga ja lisaks panin ma Kardo koos Tampsiga eile ka telekatuba värvima, sest noh… tegevus!

Fuck it. I’m out. 

hästi palju pilte*

*Lisasin postitusse nii palju asjade ostukohad, kui vähegi meelde tuli. Kui midagi kahe silma vahele jäi, siis küsige :)

Mul on siiralt kahju nendest, kellel ei saaks mu koduarengutest rohkem suva olla, sest minu elus on praegu kaks suuremat eesmärki.  Üks nendest on mitte aevastades endale püksi kusta ja teine see pagana remont valmis saada. Tänu Kätule ja Tampsile  oleme me igatahes sellele täna jälle sammukese lähemal ja meie jaoks saab täna olema esimene öö, kus me magame oma uues magamistoas. Mari magas enda omas juba eile, teises toanurgas värvitotsikud, aga teda ei huvitanud, ise sättis ennast sinna, mis meil siis selle vastu olla saaks.

Igatahes, siit tuleb hunnik pilte. Behold!

Mari tuli ka vahepeal vaatama, et mis ma seal toas mässan ja avastas kohe, et riiul akna all on imeline võimalus ükskord sealt aknast välja ka vaadata.

Iga neiu voodis peaks olema ju vähemalt üks darth vader, kes ta unenägusid vähe valgemaks muudaks, eks? Mari kaisuloom-öölamp on pärit FunXpert lehelt (link siin). Seal on valik laiem, igasuguseid frozeni tegelasi jne, aga mulle just meeldis, et natukene midagi sellist vägevamat ka sinna roosamanna hulka. Mari voodipesu pärineb aga H&M’ist. Tekk ja padi Jyskist (Mis on muuseas kallimad ja uhkemad kui meie omad, aga no soovitati nii soojalt seal, et lapsele peaks ikka parim kraam olema. Tõesti jube pehmed ja hingavad)

Nagu näha, siis kolmandat korda tõstsin selle voodi ümber. Reana meenutas mulle, et meile tuleb ju Marikesele see printsesside voodikardin (sest ma ei oska balhaldiin(?) kirjutada) ja kuna selle jaoks on vaja lakke tala, oli voodi tarvis teise seina saada. Sobib nii ka päris hästi mu meelest. Pildid seinal Kukupesast (link) ja Pesasisustusest (link). Mari voodi on Beebipood.ee’st (link), pleed tugitoolil ja vaip H&M’ist. Väike lauake ja ümar karvane padi toolil Jyskist ja vaas sellel Maksimarketist.

Kätu tegi uuele nimetule mõnglile ise mängukaare, mis hämmastaval kombel Marile eriti palju tegevust pakkus. Ma olin kuulnud jah, et ta arengust maas, aga et lausa kolme aasta võrra… :D Igatahes on see nii ilus ja armas, et ma jätsin ta sinna lihtsalt väljanäitusele. Muuseas, Kätu teeb neid tellimuse peale kah!

Ah, ma niisama sain siin emme telefoni kätte ja löön juutuubis aega surnuks.

Mari lebotab pildil oma FunXperdist pärit lastediivanil, mille saab ka lahti teha ja seal peal pikutada. Minu meelest nii nunnu asi. Jube kerge ja täispuhutav, seega tassib Mari seda tavaliselt vastavalt lebotamisvajadusele ise mööda maja edasi-tagasi. Diivani leiad SIIT.

Telk on pärit Ruudis.ee poest, laud Ikeast, toolid Karupoeg Puhhist (ise värvisin üle) ja seinal olev pilt Muhekunst.ee poest (link), aga sellest teen ma varsti omaette postituse, sest ka üks teie seast saab endale sealt valida superarmsa seinapildi! Ma soovitan nende valikut vaadata, seal on ideaalsed seinapildid lastetuppa!

Midaaaa?! Kes ütles, et ma telefonis istuda ei võiks?!

Kuna paljusid huvitas, et kust on pärit My First Year raam, siis ma otsisin välja, et ma olen sellest lausa eraldi postituse teinud, mille leiad SIIT. 

Meie magamistoast on tegelikult puudu ainult voodi ja laelamp, mis mõlemad peaksid saabuma juba järgmisel reedel. Ongi hea, saab Kardo oma Amsterdamireisi lõpuks koju tulla ja kohe hakata voodit kokku panema. Miks ka mitte. Igatahes siis on meie magamistuba ka valmis, aga praegu on siin juba ka päris hea. Vedelen praegugi, hambad laiali oma voodis ja söön apelsinikeeksi ja joon Cocat, mis armas Karoliina mulle tõi, selle eest, et ma neist paar pilti tegin.

Teisest toapoolest ei saanud pilti teha, sest mul oli siin üks palja taguotsaga väänik madratsil “äkki-äkki” (loe: hopsti-hopsti) tegemas, mistõttu selle osa saate ära näha hiljemalt nädala pärast, kui tuba üleni valma on! Selleks ajaks jõuan ehk lõuendid ka ära tellida.

Ah näitan teile kohe mõnda lemmikut hommikusest pildistamisest kah, kui juba teha massive pildipostitus, siis teha. Ps! Karoliina blogib ise kah –  SIIN. Aga jah, suure suuga lubasin staartuttfotograafiks hakata, aga näed. Pildistatud tutte siiani null, ainult kõik tulevad ja musutavad kaamera ees. Uhhh! Armastus…

Oeh. Ühesõnaga. Ma nüüd ootan, et Kardo Mari magama saaks ja siis mulle massaaži tegema tuleks. Head nädalavahetuse lõppu kõigile ja noh, noh olge musid and shit.

Ps! Kas ma peaksin postitusse lisama, et kust-mis pärit ka on?

Ja noh.. Kuidas meeeeeeldib????

lastetuba edeneb

Kuna ma juba täna nii vara nagunii üleval olin, siis sain ka toimetamistega vara pihta hakata. Jumal tänatud, et see rõve remontimise osa peaaegu läbi on ja saab juba selle osa juurde minna, kus on võimalik asju paigutada ja sättida ja ilusaks teha. Muidugi ma tõstan neid veel sada korda ümber, sest mul pole ju kõiki lastetoa asju käeski, need tuleb jooksvalt lisada. Aga ega mul selle vastu ka midagi ei ole, sest seda on lahe teha!

Tänahommikune seis oli siis selline. Ülemine pilt kell 8 hommikul, alumine kell 12. Peale seda vajusin koos Mariga kolmeks tunniks koomaunne, sest kuigi pildilt seda väga näha ei ole, maksis mulle kurjalt kätte see, et ma ei viitsinud värvimise ajaks ajalehti maha panna ja nende värvipritsmete maast küürimine minu hiigelkõhuga ei ole just kergemate killast.

Siis otsustasin ma, et mul on lastetuppa mingisugust tugitooli vaja, sest kui me enne Mari magama panime, siis vedelesime ise samal ajal oma voodis. Maas istuda ei tundu aga eriti mugav variant, seega hakkasin e-poode läbi vaatama, kuni leidsin vaid 40 euriga Soovi lehelt tugitooli, mille müüja oli valmis mulle lausa koju tooma. Jess! Muidugi ma olen praegu ostas ühe oksjoni enimpakkuja, nii et võib-olla saan ma selle asendada valge kiiktooliga, mis oleks veel lahedam, aga eks näis. See oksjon lõppeb alles pühapäeval, seega võin ma sellest ka veel ilma jääda.

Igtahes ootasin ma Kardo koju ära ja hakkasin oma uut tugitooli kuskile paigutama, aga mulle tundus, et sellise toapaigutusega ei sobi see sinna mitte üks teps. Seega, mis muud, kui keerasime voodi teistpidi ja nüüd mulle meeldib see üldmulje kohe palju rohkem.

Ma otsisin pikalt mingit lahedat öölampi ja tellisin isegi Aliexpressist need valgusepallid, aga kui need kohale jõudsid, siis olid nad noh…sellised, et ma pean neid veel liimima ja jamama, seega olin ma eriti sillas, kui mulle kirjutas Kardo töökaaslase naine, kelle firma Jolly Light tegeleb just eriti lahedate öölampidega. Mina valisingi nende sortimendist Marile välja just sellise laheda ükssarvikukese.

Lamp on väga korralik, raske ja kvaliteetsest puidust. Eriti meeldib mulle, et mingi kole juhe ei ripu taga, vaid sisse käivad hoopis patareid, ning sisse-välja saab seda lülitada lambi külje pealt.

Vaata kogu valikut lampe SIIT ja pea meeles, et kõikide lampide värvi saab tellija ise valida. Lisaks on võimalik tellida enda valitud looma, nime, kujundit – kõik on läbirääkimiste küsimus. Jah, ega see hind just väga odav ei ole (65€), aga arvestades, et lamp ei ole selline asi, mis vajab iga aasta välja vahetamist ja lapsel on rõõmu sellest iga jumala öö, siis on see pikas perspektiivis täitsa okei. Mis veel, minu meelest on see just selline ideaalne katsikukingitus, mida näiteks mitme peale teha. Vajalik asi, mis kaunistab iga lastetuba. Ja no see on käsitöö, mitte mingi suvaline Hiina jama :)

Mis ma siin ikka pikalt lobisen, nagu te võite arvata, siis loosin ma ühe sellise toreda lambi ka endale lugejate vahel välja. Ja mis veel eriti lahe, siis see võitja saab selle täitsa ise valida nende Facebooki lehelt Jolly Light (SIIN). Loosis osalemiseks hakka Jolly Light sõbraks SIIN ja jäta mulle kommentaar, millise lambi sina võidu korral valiksid ja kelle unesid see valvama läheks. Võitja loosin välja juba nädala pärast!

having kids is great!

Kell 5.30 täna hommikul.

Mari: “Kukku!”

*kõik magavad*

Mari mind raputades: “Kukku!”

Ma: “Misasi kukkus?”

Mari näitab lakke, kus on tema õhupall, ning viitab, et ma võiksin selle talle tagasi anda. Ta jäi muuseas niimoodi magama ka, et see pall oli tal nööripidi käes, oli teine öösel plehku pannud vist. Igatahes annan talle nööri pihku ja keeran teise külje.

Mari: “See?” näidates õhupallile.

Ma: “Mari, see on õhupall.”

Mari: “See?” näidates laelambile.

Ma: “See on lamp.”

Mari: “See?” näidates põrandalambile.

Ma: “See on ka lamp.”

Mari: “See?” näidates jälle õhupallile.

Ma: “See on õhupall.”

Mari: “See?” näidates laelambile.

Ma: “See on lamp.”

Mari: “See?” näidates põrandalambile.

Ma: “See on teine lamp! Mari, pane nüüd silm kinni ja jää palun magama!”

Mari: “Mkmm! See?” näidates näpuga õhupallile.

Möödub 987665677 ringi, kus ma saan vastata “õhupall, lamp, teine lamp”.

Ühel hetkel proovin ma ignomise taktikat ja teesklen surnut, mille peale paneb Mari mulle näpud silmaauku, kisub ühe lau lahti ja sosistab: “Juua!”.

Mis siis ikka, kebin üles ja toon lapsele juua. Pakun talle tassi, aga ta ei taha. Panen tassi lauale, ronin voodisse tagasi ja sulen silmad.

Mari: “Juua…”

Tõusen, ulatan talle tassi, seekord tõesti joob. Ronin voodisse ja panen silmad kinni, kui Mari mind tasakesti näpuga õlale koputab.

Mari: “See on?”

Ma: “Mari, see on õhupall, mille emme sulle orbudekodusse kaasa pakib, kui sa kohemaid magama ei jää!”

Mari lambile näidates: “See?”

Ma: “See on laelamp, mille ma sulle ka kaasa pakin, kui sa orbudekodusse lähed!” ähvardan ma veel dramaatilisemalt.

Mari: “Äkki, äkki!” (see tähendab tema keeles hopsti-hopstit).

Ma: “Jah, just, hopsti-hopsti lähme orbudekodusse!”.

Mari plaksutab ja naeratab õnnelikult. Mina sulgen jälle silmad ja proovin magama jääda.

Mari: “Juua!”

Ma: “Palun tõuse ise ja joo!”

Mari tõuseb, võtab juua, seejärel paneb laetule põlema, näitab näpuga lambile ja küsib: “See?”

Ma vaatan kella. Kell on juba 6.10. Võib vist tõusta või nii.

“See?” “SEE ON ÕHUPALL, JEESUS FREAKING KRISTUS!!!” :D

Eile, samal ajal kui ma üleval seina värvisin, suutis Mari korraks haigeks jääda. Ma ei tea, mismoodi, aga kui ma üles läksin oli ta terve ja kui alla tulin, tulikuum ja palavikus. Andsime siis talle rohtu, ning tunni ajaga kepsles ta jälle ringi ja ei tundunud enam üldse haige. Kui ma öösel teda korraks katsusin, siis tundus jälle kuum olevat, aga nüüd on jälle elu täis. Imelik “haigus”. Igatahes täna lasteaeda ei lähe ja ma saan terve pika päeva korrutada: “õhupall, lamp, veel üks lamp”. Jess!

sain siidikreemi proovida

Koostöös Blessixiga koostasin mõni aeg tagasi väikse uurimuse sellest, kuidas üldse siidi saadakse ja miks on siidi sisaldus kosmeetikas hea (link siin). Nüüd valmiski esimene kodumaine totsik siidrikreemi ja nagu lubatud, saingi mina esimese potsiku endale proovimiseks.

Juhtus aga nii, et just kui ma olin karbi lahti teinud ja näpu kreemi sisse kastnud, tuli mul üks ärikohtumine vahele (kõlab uhkelt, aga tegelikult olin ma oma värvise onesie’ga kodus ja Medela esindaja tuli mulle rinnapumpa tooma) ja ma hõõrusin näpult kreemi käte vahele laiali ja istusin külalisega diivanile. Selle paari tunni jooksul ma reaalselt mingi 10x katsusin oma käsi ja mõtlesin, et issand jumal, kui pehmed mu käed on.

Mõne aja pärast läksin siis kreemi näkku ka proovima ja tõepoolest on seal sees midagi, mis naha super pehmeks, niisutatud ja siidjaks teeb. Mina ütleksin, et sobib ideaalselt kuivale nahale, aga pidada rasusele ka sobima. Peakski õhtul Kardole näkku proovima, tal on rasusem nahk. Igatahes on kreem kuidagi nagu kahes osas. Veits õline, aga samas veits selline…oeh, ma ei oska seletada. Nagu siidivaht!

Teate, mis on eriti hea. See lõhnab nagu APELSINIKEEKS! Ma ei suutnud seda uskuda, arvasin, et asi on selles, et ma olin just nosinud apelsinikeeksi, aga läksin pärast veel üle nuusutama ja pärisel kah. Ülimõnus, kuid selline nõrk apelsini magus lõhn on juures, mis mõne aja pärast nahalt kaob ja häirima ei jää. Minu nahk on siimaani superpehme, tahaks kohe, et te saaks kõik mu nägu näppima tulla, aga minu sõna selle peale. Igasugustest headest omadustest siidikreemide juures, saad lugeda SIIT.

Mis siis teeb just siidiproteiini kreemis nii ihaldusväärseks? Tänu oma unikaalsetele omadustele ei ole see ainult suurepärane kuivale nahale, vaid ka rasusele nahale. Olgem ausad, on tõestatud, et siidiussikestele võivad panustada isegi need, kellel on akneprobleemid, kuna siidipulbril on nii antibakteriaalsed kui ka põletikuvastased omadused, mis aitavad oluliselt tasakaalustada naha PH taset ja seetõttu parandada ka naha olukorda. Tean päris mitmeid edulugusid, kus aastaid akne käes vaevelnud inimesed on abi saand justnimelt tänu siidipulbrile. 

Siidiproteiinis on  ka loomulik päikesekaitse ja see suudab uuendada vanema või kahjustatud naha  rakke, vähendades vananemisilminguid ja aitab vähendada pigmentatsiooni. Tundub nagu mingi võimatu imerohi eks? No päris nii ka ei ole, et kannad aga peale ja nagu imeväel on su nahk kohe nagu uus. Nagu enamike looduslike toodetega, peab varuma kannatust kuniks nahk harjub ja suuremate probeemidega võib minna lausa mitu kuud. Mida aga kohe tunned? Siidiproteiin teeb naha siidiselt pehmeks. Lisaks hajutab see nahal valgust, mis teeb sind visuaalselt nooremaks. Kas pole mitte tore?

Kas te tahaksite ka esimeste seas olla, kes kreemi proovida saavad? Kui jah, siis mine www.blessix.com lehele ja sealt saad sa endale tellida päris isikliku siidikreemikese. Maksab 28.50€, kuid kulub seda jube vähe, vaid näpuotsatäis ja tõepoolest on väga mõnna kraam. Kes aga raha kulutada ei raatsi, siis ühe kreemi loosin teie vahel välja kah! Selle jaoks hakka kullakreemide sõbraks Facebookis SIIN ja juba esmaspäeval loosin ühe luksusliku kreemi välja!

fännamisest

Vaatan siin varahommikul Reporterit, kus näitas mingisugust vlogijate üritust. Või noh, juutuuberite. Ma ise ühtegi Youtuberit ei jälgi, aga no eks ma mingit nipet-näpet olen ikka mõnikord näinud. Ma olen lihtsalt rohkem selline lugeja inimene ja kirjutaja inimene, mistõttu ma julgen arvata, et mingit juutuubi staari minust iial ei saa. Kuigi never say never.

Igatahes tuli mul seda vaadates aina enam tunne peale, et püha issand, ma olen ikka nii vana. Noorus on selline tore asi, sahiseb kiiresti mööda ja tundub mingi hetk, et see kestab igavesti. Ja enne kui sa silmagi pilgutada jõuad, avastad sa, et sa oled abielus ja (peaaegu) kahe lapse ema, kes pead vangutades mingit videoklippi vaatab, kus 13-aastane tüdruk sädistab, et temaga juhtus öösel KÕIGE HULLEM ASI MAAILMAS, sest ta feikripsmed läksid kokku varesejalgadeks ja kuidas nüüd niimoodi edasi elada saab ää. Tegelikult see oli vaid klipp, mida telekas näitas, seega mul pole õrna aimugi, mis selle neiu nimi on ja kuidas ma saaksin teda üldse Youtube’ist leida. Teab keegi või? Minu meelest on sama neiu Telia reklaamis kah.

Aga nagu need videotegijad seal ise ütlesid, siis fänne on neil väga palju ja sellel teemal me ükspäev Kätuga ka rääkisime. Et no, miks neid siis fännatakse. Mina ise julgen pakkuda, et FÄNNE omavad siiski need, kellel on noorem sihtgrupp, sest ükskõik, kus näitab mingit fänniüritust, on kohal väiksed 9-11 aastased tüdrukud, kes kiljudes autogrammi küsivad. Minult ei küsi muidugi keegi autogrammi. Kurat, oleks pidanud ka kirjutades kohe nooremale sihtgrupile panustama. Nüüd on muidugi juba hilja, sest noh… eelpool mainitud vanadus koos kahe lapse, abielu ja kodulaenuga. Mis 10-aastane sellest lugeda tahaks?

Kuigi olgem ausad, ma ei tea tegelikult, millest 10-aastased lugeda tahaks. Ma usun, et mul on siin pigem rohkem lugejaid, kellel on 10-aastased lapsed, kui et nad ise on 10-aastased. Ma just praegu taipan, et mina blogijana olen nende noorte juutuuberite vanamutist eelkäija. Sihtgrupp on vanem ja no ma KIRJUTAN. Tänapäeval eelistavad kõik ikka videopilti, sest lugeda on “nii raske”. Ma ei tee nalja, ma saan tihti kommentaare, et miks ma nii pikki sissekandeid teen, et neid jube keeruline lugeda.

Tänapäeva noored!

Aga fännamisest. Ma ei ole kunagi kedagi fännanud, see tundus mulle isegi lapsena kuidagi jube lapsik. Okei, ma kindlasti mingil määral fännasin Britney Spearsi ja Shakirat ja Mel C’id, aga mitte never ei oleks ma kiljudes kuskil kontserdile ronida viitsinud ja no hiljem kadus üldse igasugune huvi kellegi fännamise vastu.

Selle pärast ongi jube naljakas, kui keegi kirjutab mulle, et ma olen su fänn. Minu FÄNN? Kas need ei ole mitte gretekleinidel ja britnispeersidel? Igatahes ei ole kunagi keegi mulle kriisates ligi karanud ja rääkinud sellest, kui imeline ma olen. Kuigi-kuigi on ju mind tuldud kiitma samal ajal, kui ma ennast spordiklubis palja tutiga pesen ja ükskord isegi vist üks natukene kriiskas ka. Küsis, kas ta võib mind kalllistada ja pakkus ennast mulle “IGA KELL!” appi “ÜKSKÕIK MILLEGA!”. Aga tema oli hirmus noor kah, seega võib-olla veel fännamise eas.

Teate, mida ma fännan? Apelsinikeeksi. Oma uut magamistuba. Seda, kui ma aevastades püksi ei pissi. Kui kõrvetis tuleb, aga Rennie on käeulatuses. Väiksed asjad siin elus.

Keda teie fännanud olete või fännate?

miks see juba valmis ei saa?!

Ma ütlen kohe ära, et kui te mind siin blogis ei näe, siis olen ma arvatavasti kuskil käpuli põrandal ja pesen midagi, või värvin midagi, või krundin midagi, või lihvin midagi, või koristan midagi. Ainus, mille ma nüüd lõpetasin, on raskete esemete lükkamine ja tassimine, aga nii palju kui keha mind lubab, tahan ma ikka teha. Ja no mis sellest ikka blogida, muidu on siin varsti nagu Tikri blogi, kus ma räägin iga päev kui palju asju ma korda saata suutsin :D

Eile alustasin oma toimetusega kell 10 hommikul ja kui ma kell 23.00 voodisse maandusin, oli mul tunne, et mu kõik lihased on jõusaalis eratrenni saanud.  Ega ma terve päeva siiski üksi ka ei olnud, mulle tuli sõbranna appi, kes aitas nii palju, kui füüsiliselt suutis. Näiteks nii.

pikutades ikka hea kruntida

Mina pühendasin ennast rohkem sinna tahanurgale, sest ma tahtsin seal seinad valmis saada, et Mari voodi sinna paika panna ja jälle kuskile üks valmis nurk saada. Noh, nagu meie magamistoas see beebinurki OLI. Ma ütlen oli, sest nüüdseks on kõik asjad lastetoast meie magamistuppa tassitud ja seal ka paras tohuvabohu.

Üldse ei ole ma just kõige geniaalsem remontija, sest ma taipasin alles peale paari tundi, et võiks tuba vähe tühjemaks teha, eriti kui ma täie rauaga lihvin ja tolmutan. Siis hakkasime asju ükshaaval magamituppa tassima, ikka ukse ette, et jumala eest tuppa ära ei mahuks. Mulle lihtsalt kogu aeg tundus, et ah, las olla, ülejäänud asjad võivad ju jääda, aga siis selgus jooksvalt, et ikka vaja eest ära saada.

Mida ma veel eile teada sain – ei tohi korraga värvida mitmeid kihte. Kuna mul olid kollase ja sinisega seinad, siis läks sinna minu poolt 2x krunti + 2x värvi. Selle tulemusel lõi ühe nurga värvi lahti ja nüüd täna ma kavatsen katsetada, kas ma oskan seda lahtist värviosa maha ja üle krohvida. See võib minna täpselt 50/50, et kas ma saan hakkama või keeran kõik perlšše. Hoidke siis pöidlaid sellele esimesele variandile.

Haha, ma nüüd avastasin, et mu after pildil on kaks purki õlle, mis Kardo sinna eile vedelema jättis, ausalt ei pand ise poole kruntimise pealt tinunni.

Kui Kardo koju tuli, siis oli mul tunne, et never-ever ei suuda enam mina grammigi liigutada, aga kuna Kardo kohe toimetama ja mind aitama hakkas, siis mulle tundus ka imelik käed rüppes istuda ja hakkasin hoopis meie magamistoas asju ära paigutama, et kui kunagi midagigi valmis saab, siis saab need kohe õigesse kohta tõsta ja ära panna. Avastus – Kardo võiks oma sokilaadungiga kandideerida Guinessi rekordite raamatusse. Ausalt. Mis inimesel on vaja talvesokke ja suvesokke? Hea veel, et tal pole kevadsokke ja sügissokke ja pidusokke ja kodusokke ja jumal teab, mida kõike veel annaks välja mõelda.

Muuseas, koristamise käigus olen ma suutnud ära anda umbes 6x 250 liitrist prügikotti, sealhulgas 80% oma riietest ja jalanõudest. Praegu mulle midagi nagunii selga ei lähe ja eks näis, milline ma pärast lapse saamist olen. Igatahes on mul praegu mingi 10 kleiti, paar pluusi, paar pusa, paar kampsunit ja mõned retukad + pesu. Aitab kah. Nii hea on asjadest lahti saada, mida ma kurat hoian neist. Ongi tore kunagi uusi asju osta selle mõttega, et seda oleks päriselt vaja, mitte, et kuhjan niisama jura kokku. Praegu kannan nagunii asju, mis a)värviseks saada võivad, b)üldse selga mahuvad.

Siis ma sorteerisin raamatuid, pesin jälle põrandaid (mille käigus mängisin Marile hobust, küll vastumeelselt, aga ometi see juhtus) ja kui ma kell 23 madratsile kebisin, oli mul tunne, et siit ma enam ei tõuse ka. Madratsile, sest meie voodi sõidab täna Pärnusse ja Kardo võttis meie voodi tänaseks transpordiks juba lahti. Kardo muuseas saabus voodisse alles kell 12 õhtal, seega on ka tema selle remondiga väga rakkesse pandud, kuigi ma pühalikult talle lubasin, et ta ei pea kunagi midagi tegema :D

Eriti feil oli see, et mul oli nagu meeles, et uue voodi madrats saabub täna, aga meilidest üle kontrollides selgus, et see pannakse täna teele, aga kohale jõuab see ikka alles homme. Seega peame me täna magama näiteks kuuseokstest tehtud asemetel või miskit. Eks õhta näitab.

Aga okei, mul pole aega enam siin lobiseda, mul on vaja vaatama minna, kui väga ma suudan selle seina pahtliga ära rikkuda :D

sünnitusplaanist

Mari ajal ma ei teadnud, et selline asi nagu sünnitusplaan üldse olemaski on. Keegi ei pakkunud mulle mõtet seda koostada ka, seega sinnapaika see jäigi. Nüüd aga mõtlesin suurest igavusest selle valmis teha. Kuigi vanajumal pidada naerma, kui pööbel plaane teeb, siis mida on veel ühel voodirežiimil oleval rasedikul teha?

 

SÜNNITUSPLAAN

KESKKOND:

Soovin, et sünnituse ajal on tuba hämar.
Soovin, et palati põrandas oleks auk, kuhu ma saaks kerra heita ja rahus üksi ära surra, juhuks kui liiga valus hakkab.
Andke kaussi, panen ketti.

SÜNNITUS:

Enne protseduuri tegemist soovin, et küsitaks minu või kui mina ei ole võimeline/ei taha vastata, siis Kardo arvamust. Kui Kardo arvamus on tobe, siis tehke, mida paremaks peate.
Soovin võimalikult vähe meditsiinilisi protseduure.
Kui keegi viitsib, siis võiks mulle pakkuda erinevad poose sünnitamiseks, mul endal raudselt ei tule meelde.
Ei soovi lootevete avamist.
Ei soovi sünnituse ajal lahklihalõiget, juhuks kui ma juba röögin, et lõigeke ta ometi välja. Siis võite teha. Aga kui ma niisama rahulikult vedelen, siis palun mitte seda ootamatult teha.
Kui vähegi võimalik, siis eelistaks, et inimesed mind presside ajal kinni ei hoiaks. Tundub imelik palve, aga eelmine kord seda mingil põhjusel tehti. Väga ebamugav oli.

SÜNNITUSJÄRGNE PERIOOD:

Soovin, et nabanöör lõpetab enne klambri panemist ning läbilõikamist pulseerimise.
Soovin, et nabanööri lõikaks läbi Kardoffel, kui ta veel ära minestanud pole.
Soovin, et laps pandaks peale sündi kohe minu kõhule ning tal lastakse seal olla rahulikult ning ka esimest korda rinda imeda.
Ei soovi saada emaka kokku tõmbamist kiirendavat süsti.
K-vitamiini süsti tegemise või mittetegemise otsustame peale sündi. Ei luba kohest vaktsineerimist.
Enne iga meditsiinilist toimingut lapse või minuga soovin, et saadaks minu või Kardo luba ning öeldaks, mida ja milleks tehakse (see käib nii K-vitamiini süsti, vereanalüüsi, vaktsineerimise jmt kohta).
Platsenta väljutamiseks ei luba vajutada kõhule ega asetada kõhule külmakotti. Olge inimesed!
Soovin, et lapsele pannakse selga minu poolt kaasa toodud riided. Tahaks ju beebit esimese asjana ilusates riietes näha, ma ei julge neid raudselt pärast ise kohe vahetada ka, seega olge nii helded ja tehke mulle see teene.
Kui on pakkuda, soovin peretuba koos WC ja dušširuumiga. Kui pole, lepin sellega, mis on.

JUHUL KUI VAJAN KEISRILÕIGET

Kui, mul on vaja kiiret keisrilõikust, soovin, et Kardo võimalusel koguaeg operatsiooni juures viibiks.
Kui ma peaksin vajama üldnarkoosi, soovin, et laps antakse pärast sündimist kohe Kardoffeli kätte. Kuigi ma ei tea, kuhu mujale teda ikka anda oleks, aga noh, vähemalt on see nüüd välja öeldud.

Kas teil oli sünnitusplaan? Kui paika see lõpuks pidas?