fännamisest

Vaatan siin varahommikul Reporterit, kus näitas mingisugust vlogijate üritust. Või noh, juutuuberite. Ma ise ühtegi Youtuberit ei jälgi, aga no eks ma mingit nipet-näpet olen ikka mõnikord näinud. Ma olen lihtsalt rohkem selline lugeja inimene ja kirjutaja inimene, mistõttu ma julgen arvata, et mingit juutuubi staari minust iial ei saa. Kuigi never say never.

Igatahes tuli mul seda vaadates aina enam tunne peale, et püha issand, ma olen ikka nii vana. Noorus on selline tore asi, sahiseb kiiresti mööda ja tundub mingi hetk, et see kestab igavesti. Ja enne kui sa silmagi pilgutada jõuad, avastad sa, et sa oled abielus ja (peaaegu) kahe lapse ema, kes pead vangutades mingit videoklippi vaatab, kus 13-aastane tüdruk sädistab, et temaga juhtus öösel KÕIGE HULLEM ASI MAAILMAS, sest ta feikripsmed läksid kokku varesejalgadeks ja kuidas nüüd niimoodi edasi elada saab ää. Tegelikult see oli vaid klipp, mida telekas näitas, seega mul pole õrna aimugi, mis selle neiu nimi on ja kuidas ma saaksin teda üldse Youtube’ist leida. Teab keegi või? Minu meelest on sama neiu Telia reklaamis kah.

Aga nagu need videotegijad seal ise ütlesid, siis fänne on neil väga palju ja sellel teemal me ükspäev Kätuga ka rääkisime. Et no, miks neid siis fännatakse. Mina ise julgen pakkuda, et FÄNNE omavad siiski need, kellel on noorem sihtgrupp, sest ükskõik, kus näitab mingit fänniüritust, on kohal väiksed 9-11 aastased tüdrukud, kes kiljudes autogrammi küsivad. Minult ei küsi muidugi keegi autogrammi. Kurat, oleks pidanud ka kirjutades kohe nooremale sihtgrupile panustama. Nüüd on muidugi juba hilja, sest noh… eelpool mainitud vanadus koos kahe lapse, abielu ja kodulaenuga. Mis 10-aastane sellest lugeda tahaks?

Kuigi olgem ausad, ma ei tea tegelikult, millest 10-aastased lugeda tahaks. Ma usun, et mul on siin pigem rohkem lugejaid, kellel on 10-aastased lapsed, kui et nad ise on 10-aastased. Ma just praegu taipan, et mina blogijana olen nende noorte juutuuberite vanamutist eelkäija. Sihtgrupp on vanem ja no ma KIRJUTAN. Tänapäeval eelistavad kõik ikka videopilti, sest lugeda on “nii raske”. Ma ei tee nalja, ma saan tihti kommentaare, et miks ma nii pikki sissekandeid teen, et neid jube keeruline lugeda.

Tänapäeva noored!

Aga fännamisest. Ma ei ole kunagi kedagi fännanud, see tundus mulle isegi lapsena kuidagi jube lapsik. Okei, ma kindlasti mingil määral fännasin Britney Spearsi ja Shakirat ja Mel C’id, aga mitte never ei oleks ma kiljudes kuskil kontserdile ronida viitsinud ja no hiljem kadus üldse igasugune huvi kellegi fännamise vastu.

Selle pärast ongi jube naljakas, kui keegi kirjutab mulle, et ma olen su fänn. Minu FÄNN? Kas need ei ole mitte gretekleinidel ja britnispeersidel? Igatahes ei ole kunagi keegi mulle kriisates ligi karanud ja rääkinud sellest, kui imeline ma olen. Kuigi-kuigi on ju mind tuldud kiitma samal ajal, kui ma ennast spordiklubis palja tutiga pesen ja ükskord isegi vist üks natukene kriiskas ka. Küsis, kas ta võib mind kalllistada ja pakkus ennast mulle “IGA KELL!” appi “ÜKSKÕIK MILLEGA!”. Aga tema oli hirmus noor kah, seega võib-olla veel fännamise eas.

Teate, mida ma fännan? Apelsinikeeksi. Oma uut magamistuba. Seda, kui ma aevastades püksi ei pissi. Kui kõrvetis tuleb, aga Rennie on käeulatuses. Väiksed asjad siin elus.

Keda teie fännanud olete või fännate?