Mariann Kaasik's Blog, page 237

prantsuse naiste lemmik

Poeletid on paksult täis igasuguseid erinevaid ilutooteid, kreeme ja vahendeid, millest ma enamikest mitte midagi ei teaks, kui ma ei oleks blogija. Aga näed, kuna elu on nii läinud, et just blogijaks ma ennast tituleerida saan (muude uhkete tiitlite seas), siis jõuab minuni väga palju erinevaid potsikuid.

Ma ütlen ausalt, et kõige põnevam on minu jaoks proovida just puhtaid tooteid. Igasugused Lorealid ja Maybellene’id on küll uhked ja värvilised, aga ma tean, et need on igasugust jama täis ja kuna meil on vaid üks nahk, siis tunduks loogilisem seda hoida, mitte tema peale igasugust jama määrida. Ärge saage valesti aru, eks ma muidugi määrin kah, aga seda toredam on avastada nahasõbralikke alternatiive.

Kui allorganic.ee e-pood mulle nende NOVExpert tooteid saatis, siis oli mul hea meel avastada, et tegu on Prantsusmaal kõrgelt hinnatud apteegikosmeetikaga, mis on loodud just arstide poolt. Kuna kreemid on hüpoallergeensed, sobivad nad ka ideaalselt tundlikule ja õrnale nahale. Koostisosad on 95-100% looduslikud ja sellegipoolest on see üks taskukohasemaid brände sääraste toodetega. Mina sain proovimiseks kolm toodet:

Pakis oli siis puhastusvaht (link), näokreem (link) ja c-vitamiiniga näoseerum (link). Minu lemmikuks osutus nendest kolmest vaht, sest see on nagu mitu toodet ühes ja nagu te teate, olen ma jube laisk. See vaht võtab kenasti maha meigi, kui ka niisutab nahka, mistõttu ei tunne ma peale selle kasutamist isegi soovi enda nägu kreemitada. Koduleht väidab, et vaht sisaldab ka kergelt koorivaid osakesi, aga mina seda küll ei tundnud. Muidu on mul küll koorimisele üsna tundlik nahk, aga seda ma ei pannud tähelegi, enne kui infost lugesin. Aga mis mulle eriti meeldib on see, et 100% selle vahu koostisosadest on looduslikku päritolu ja 20% sellest veel omakorda mahepõllumajandusest. Hinnaks on tal vaid 14.25€.

Näokreeme ma igapäevaselt ei kasuta, aga mõnikord, kui mulle tundub, et kuskilt natukene kisub, või hakkab tunduma, et näonahk tahab natukene niisutust, siis kiikan ikka kappi ja haaran mõne kreemitotsiku. Mis mulle kreemide puhul oluline on, on see, et nad ei oleks liialt rasvased. Mõni kohe on selline, et ei taha magamagi minna, kui selline rasvakiht näos on, aga mina just enamasti enne magamaminekut leiangi selle viitsimise endale kreemi näkku panna. See imendub aga kenasti kohe sisse ja lisaks piisab vaid väikesest tilgast, et terve nägu ära kreemitada. Hinnaks 23.50€.

Viimaseks siis c-vitamiiniga näoseerum, mis on nendest kolmest kõige kallim – lausa 44.95€. Seega ma olin päris põnevil, et mis imeasi see siis on, et nii kallihinnaliseks tituleeritud. C-vitamiini leiab nahas päris suures koguses, kuid tavaliselt inimene ei saa piisavalt c-vitamiini, millest nahale piisaks. Vähemalt niimoodi väidetakse, et eriti niruks läheb nende nahk, kes suitsetavad, tarvitavad rasestumisvastaseid vahendeid või stressavad palju. Siinkohal lubabki appi tõtata see seerum, mille koostises on 25% konkreetset vitamiini ja ülejäänud 75% jällegi looduslikud vahendid. Muuseas, see lubab isegi arme vähendadada. Mul küll näos arme pole, aga Kardol vähe on, nii et ma edaspidi ütlen talle, et ta seda kasutama hakkaks. Eks ma kunagi ütlen siis, kas need vähenesid või mitte.

Mul on selline hea asi, et stressi mul pole, suitsu ei tõmba ja rasestumisvastaseid vahendeid ka hetkel ei kasuta, seega tunnen ma ennast päris rahulolevalt enda naha olukorraga, aga sellegipoolest olen ma paar korda selliste poputustuuride ajal endale seda peale määrnud. Mõnusalt värskendav on küll!

Kuni augusti lõpuni on Allorganic.ee kodulehel kõik NOVExpert tooted 25% odavamad, seega kellel huvi on seda luksusliku sarja vähe odavamalt proovida, siis minge tsekake nende kodukat LINK. Minul on ka teile väike kingitus, see sama näopuhastusvaht, mis mu suureks lemmikuks osutus. Mul enne oli lemmik Madara näopuhastusvaht, aga see on isegi parem (ja hetkel odavam!).

Kui sa soovid vahu loosimises osaleda, siis jäta mulle kommentaar, et mis on praegu sinu lemmik näohooldusvahend ja juba reedel loosin võitja välja.

kui palju raha peab olema, et last saada?

Arvestades enda imelist oskust panna kõike kirja sedamoodi, nagu ma kõlaks psühopaadist sõimajana, proovin ma nüüd antud sissekandes kõiki sõnu kümme korda valida, sest ma tõepoolest tahan seda teemat enda lugejatega sõbralikult arutada ja teatud inimesi mõista proovida. Lepime siis kohe alguses kokku, et mina oskan sellel teemal rääkida nii palju, kui kõrvaltvaatajana näinud olen ja nii palju, kui mina sääraste inimestega kokku puutunud olen. Igasugused erandid on olemas ja kui otseselt välja toodud pole, siis ei, ma ei taha üldistada. Kui ma seda teen, siis kogemata.

Ühesõnaga – kui palju raha peab ühel inimesel olema, et tal oleks nn õigus last saada? See küsimus hakkas mind painama eile, kui ühes beebigrupis küsis üks naine lutipudelit. See pole muidugi imeasi, sest igapäevaselt keegi kuskil midagi küsib, aga seal oli kohe kenasti ära mainitud, et kuna laps hakkas ootamatult rohkem sööma ja olemasolevad pudelid mahutavad liiga vähe ja enne uut kuud ei ole kindlasti rahaliselt võimalik uut pudelit osta, siis tekkis korraks selline…oeh-tunne peale. Ma vastasin sellele naisterahvale, et olen nõus talle lutipudeli raha kandma, aga seda juhul, kui tegu on tõesti ootamatu olukorraga rahalises mõttes, mitte järjekordse “ah, raha pole sentigi, aga lapsi võiks ju ikka saada!!!” inimesega.

Selle peale kuulsin ma kohe, et mis õigusega ma alandan inimesi ja risustan teemat…Noh, ma ei tahagi kedagi alandada ausalt, sest nagu öeldud – maailm on jumala ettearvamatu koht ja iial ei tea, millal võib igaühega juhtuda meist midagi, mille tõttu leiame ennast olukorrast, kus meil pole näiteks raha või kedagi, kes meid aitaks. Samas kui inimene ise rõhutab, et oioi, mul on kolm last, aga mul pole viite euri lutipudeli jaoks, siis mida need ülejäänud kaks last kuu lõpuni söövad? Kuidas niimoodi elada saab?

Aga vot just selle pärast olen mina ka jube skeptiline, sest ma olen ise nii emotsionaalne inimene ja ma usun alati kõiki ja mul on kõigist nii kahju, et ma alati tahaks aidata. Me ei tea ju ise iial, millal me võime ise olla need, kes abi vajavad. Eriti just lastega naised äratavad minus kaastunnet, sest ega lapsed ju süüdi pole, et täiskasvanute maailmas asjad teinekord peesse lähevad.

Samas on naisi, kes reaalselt TEAVAD, et neil ei ole absoluutselt rahalisi vahendeid, aga lapsi otsustatakse sellegipoolest saada. Minu meelest on siin ka muidugi erinevaid külgi. Selles suhtes, et ma ei arvagi, et inimene peaks olema ratsarikas! Ei pea olema nii jõukas, et osta oma lapsele vaid kõige kallimad asjad ja kõik, mida poes pakutakse, absoluutselt mitte. Lapsed on hirmus vähenõudlikud üsna pikka aega ja saavad hakkama ka kasinates tingimustes. Peaasi on siiski ju see, et lapsi armastatakse ja nende eest hoolitsetakse. See, kas ta seljas olev jope maksis 5 või 50 eurot ei loe, nii kaua kuni jope on soe. Eks?

Kuid kui inimesel ei ole võimalik osta lapsele hädavajalikke asju, siis kas on mõtet last saada? Muidugi on arusaadav see, et kui see laps siia ilma juba toodud on, siis ei olegi enam midagi teha, kui KUIDAGI hakkama saada ja nii tekivadki siis need abipalved, mis netis tihti ringlevad, eriti just beebigruppides, et kas kelllegi on mähkmeid, või piimapulmbrit või issand jumal, riideid. Kui veel esimesed kaks võivad midagi maksta, siis titeriiete küsimisest ma eriti aru saanud ei ole, sest neid saab kaltsukatest lausa paarikümne sendiga! Aga noh, küsitakse ikkagi.

Ja okei, kui ma suudan veel endale ette kujutada, et elu on keeruline ja äkki see naine sai lapse ja siis mees jättis maha ja nüüd ei toeta üldse ja mida kõike veel…noh, tahaks ju aidata, eks. Aga kui ta mainib ära, et lapsi on kohe palju, siis ongi selline kurb tunne, et miks ometi, miks?

Nii suur osa Eestist elab vaesuses, ma ei viitsi praegu seda protsenti googeldada, aga no päris võimas number ikka. Lisaks kui räägitakse, et kui paljud lapsed ei saa kodus isegi süüa, sest perel pole raha (või on joodikud/narkomaanid), see tundub mulle nii õudne, nii ahastust tekitav. Et miks selliseid lapsi on ja miks selliseid lapsi juurde tehakse? Ja ärge nüüd arvake, et ma ütlen, et see loo alguses maintud noor naine alkohoolik või narkomaan oli vms, seda ma ei tea, ega taha väita absoluutselt, ma hetkel räägin üldiselt.

Eriti õudne on vaadata neid, kes kuskil gruppides “tibule elux vajalikku” paluvad ja siis on pildid beebist juures, kus ema neid oma pikkadel geelküüntel kannab ja kunstripsmete plaksudes vaatab. Muuseas mul hiljaaegu oli olukord, kui sain meilile kirja, et kas mul oleks võimalik aidata või jagada abipalvet, et kui kellelgi on ükskõik millist piimapulbrit üle, et ta tahaks seda endale, sest soovib rinnaga toitmise lõpetada, aga hetkel pole rahaliselt võimalik. Ma siis küsisin vastu, et aga kui sul rahaliselt võimalik pole, miks sa siis lihtsalt ei tee seda, mis tasuta on – anna rinnapiima? Ja kui isegi ta leiaks nüüd kellegi, kes talle paar purki RPAd annaks, et mis ta siis edaspidi teeks, ega iga kuu ju ei saa küsida, siis ta rääkis mulle rõõmsalt, et ma edaspidi muretsema ei pea, sest kui perearstile valetada, et sa oled poes kõiki RPAsid proovinud ja laps ajab sööki välja, siis kirjutatakse sulle retsept, mille alusel saab vaid retseptitasu eest lausa 10-20 purki paari euriga!

Ma olin päris sõnatu, ausalt. Ja pean tunnistama, et tõepoolest nähvasin ja küsisin kurjalt, et kui sul on raha geelküüntele, et kuidas saab olla, et sul pole raha siis oma lapse söögi jaoks?! Selle peale sain vastuseks, et geelküüned ei ole vaid rikkuritele ja üldse, natukene tuleb ise ka elada! Olgu öeldud, et mul kadus igasugune soov seda naist aidata.

Lastest on ikka kahju. Nemad pole süüdi, et nende emmed tahavad geelküüsi ja nemad pole süüdi, et nende emad on kuskilt väikesest kolkast naised, kes on noorelt suvalise mehega lapsed saanud ja siis nelja tuule poole läinud, mistõttu see vaene tüdruk nüüd olematu haridusega ja Maxima kassapidaja ametiga lapsel/lastel hinge sees hoida tahab. Kindlasti on see isegi poemüüja palgaga võimalik, aga see eeldab siis ikka tohutut oskust väikse rahaga majandada ja selle juures saab lapselt vabalt olla õnnelik lapsepõlv, aga lõpuks on nad ikkagi selles olukorras, kus nad mõistavad, et nemad ei saa endale neid asju, mis teistel on ja nad ei saa võib-olla tegeleda nende hobidega, mida nad proovida tahaks, sest raha pole ja nii edasi. Ja sellest on ju nii kahju?

Ma usun, et iga ema tahab oma lapsele võimaldada parimat. Jah? Aga miks siis neid lapsi tehakse peredesse, kus ei ole võimalik pakkuda isegi mitte elementaarset, rääkimata parimast? Kas keegi oskaks mulle seletada?

Kui palju ja keda olete teie nõus ise aitama? Kas oleksite valmis ka rahaliselt toetama, või ainult asjadega? Mille järgi otsustaksite, keda aitate?

Jube keeruline teema ja ma loodan, et ma nüüd kedagi ei solvanud, sest ma ei taha kedagi solvata, ma tahaks mõista, mis toimub nende inimeste peas. Muidugi võib iga kell midagi juhtuda ja sellist asja nagu 18 aastat kindlalt majanduslikku sissetulekut ei ole tänapäeva maailmas iial garanteeritud, aga kas teie ei arva, et enne peaks nagu MIDAGI olemas olema, kui lapse saad? Ja kui palju see MIDAGI on?

pildistamistest ja fotograafidest

Kuigi mulle endale jubedal kombel meeldib kaamera ees olla, siis tegelikult ma olen seda ennegi maininud, et pilti meeldib ka teha. Popp on öelda, et hea fotograaf teeb ükskõik millega häid pilte, aga no ju siis mina nii hea fotograaf ei ole, sest enne NikonD7200 saamist ei olnud ma vist elusees ühtegi normaalset pilti oma käega teinud. Põhjus, miks mulle nüüd nii väga meeldib pilte teha ongi see, et noh, hea kaamera + kallis sõbranna näitas mulle kolme minutiga, kuidas kasutada sellist fototöötlusprogrammi nagu Lightroom.

Ma olen muidu selline inimene, et arvutis midagi eriti teha ei oska ja isegi tutorialid ajavad mind hüsteeriasse, sest midagi mul kunagi välja ei tule, mis tulema peab. Selle pärast ma seda Lightoomi ka üldse õppida ei tahtnud ja tegin oma hädapärased töötlused alati Picmonkeys. Aga no kui Gerda mulle väevõimuga LR’i tõmbas ja siis mulle näitas, et näe, tee nii ja nii ja…olemas. Minu meelest tema täpsed sõnad olid: “Ja siis suvalt vajuta neid nuppe siin ja siis vaata, mis meeldib”.

See on seal ausalt NII lihtne, et isegi minusugune saab hakkama. Ja teen nagu õpetatud – natukene näpin ühte ja natukene teist (suvalt) kuni ma ise rahul olen. Seega iga kord kui mulle jääb kuskil silma see enne-pärast fototöötluste postitus, siis ma alati vaatan, et okeiii… see on Lightroomis kahe klõpsuga tehtav asi, et kuidas see mulle enne üldse keeruline tunduda sai?! Mitte, et mulle ei meeldiks vaadata neid enne-pärast pilte, aga lihtsalt, kellel vähegi huvi ja käed küljes, siis Lightoom on kõige lihtsam programm maailmas, millega annab jube kergesti sitast saia teha. Ja mitte nii sitast veel paremat saia.

Näitan teile väga kehvasti välja lõigatud screenshotte näiteks eilsestest piltidest. Lighroomil on selline võimalus, et saab vaadata, et milline pilt enne tuunima hakkamist oli, sellest samast tegingi screeni ja lõikasin välja. Selle pärast ka siis eri suuruses raamid jne, sest ma ei viitsind neid mõlemaid salvestada ja siis kokku töödelda, aga no saate poindist aru küll eks.

Kindlasti nüüd mõni PÄRIS ekspert oskaks öelda sada asja, mida ma olen valesti ja kehvasti töödelnud, aga mina ise võhikuna ja peale vaadates mõtlen küll, et noh. Mulle tulemus meeldib ja olen nagu täitsa rahul kogu pildiga. Nii modelli, fotograafitöö kui ka töötlusega. Kuidas teile tundub?

Igatahes kui ma eile näitasin neid pilte naistejuttudes, siis sain nii palju ilusaid sõnu enda tehtud piltide kohta, et võttis kohe südame alt soojaks. Ma ei arva, et nad just üli head pildid oleks, aga no kui sul on hea modell, hea valgus ja hea kaamera, ning sa oskad natukenegi pärast tulemust endale meelepärasemaks teha, siis pole selles mitte midagi keerulist. Mina olen alati ka jube rahul enda piltidega, mis ma Marist teinud olen, aga noh, see ei pruugi ka väga adekvaatne olla, sest ta on ju minu laps ja loomulikult mulle juba nii nunnu ja ilus, et mul oleks raske nende fotodega mitte rahule jääda.

Siin siis väike näide Mari pildist, et alati ei peagi hullult palju muutma, saab niisama ka timmida, et kas meeldib heledam või kontrastsem versioon. Mul käib see lainetena, et vahepeal meeldivad nagu kirkamad toonid, siis jälle sellised mahedamad ja heledamad värvid, aga no see on juba igaühe maitse asi.

No ja kui juba naistejuttudes see fotograafi teema üles tuli, siis läks jutt edasi sellele, et kui popp on praegusel ajal olla fotograaf. Issand püha jumal, kui paljud blogijad ja mitteblogijad on fotograafid ja käivad raha eest inimesi pildistamas, samas kui annet ega soont sellele justkui nagu ei oleks. Muidugi ei ole ka mina mingi ekspert, nagu mainitud, aga ma vaatan paljude fotograafide portfooliot ja mulle vaatavad vastu mittemidagiütlevad ja tuimad pildid, kus pole nagu seda õiget emotsiooni. Sellega vist ongi see värk, et sul võib olla hullult tehnilisi oskusi ja töötlemisoskust, aga no kui sa ei oska seda “hetke tabada”, siis ei ole sellest suurt tolku. Jällegi, mitte et ma siinkohal tahaks väita, et MINA oskan. Mina muidugi enda arvates saan sellega okeilt hakkama, aga mina ei ole ka mingi fotograaf. See ongi vist üks asi, mida iga “fotograaf” endalt küsima peaks, et kas ma ikka olen päriselt fotograaf, või mulle lihtsalt meeldib pilte teha ja nendega nokitseda. Muuseas, viimasest variandist võib kunagi saada VÄGA hea fotograaf!

Mis on minu meelest suurimad vead, mida siis need fotograafid teevad? Ma ei räägi siinkohal kellestki konkreetsest, toon suvalt näiteid erinevate fotode põhjal.

Mõista seda, et sinu tehtud pildid on justkui sinu visiitkaart. Ma näen nii palju selliseid pilte, kus pilt on ise mustvalge ja siis mingi näkane pael on seotud ümber rasedakõhu, mis seal mitte midagi juurde ei anna ja VEEL hullemal juhul on see pael värviliseks töödeldud. See on MINU maitse jaoks lihtsalt rä-me ja mina fotograafina sellist pilti ei teeks. Jah, isegi siis kui inimene seda ise tahaks ja paluks. Mitte, et ma nüüd inimese kohe peesse saadaks ja ütleks, et krt, kasi välja siit! Aga m räägiks talle, et see ei oleks kuigi efektiivne foto ja näitaks talle mõnda pildiideed, mis oleks lahe, armas ja omapärane, mis talle ka meeldida võiks. Ja kui ma siis sellist pilti kuskil näen, siis ma automaatselt mõtlen kohe, et appi, mina küll selle fotograafi juurde minna ei tahaks, kui ta nii maitsetuid pilte teeb. See paela värk on muuseas üks suvaline näide, eks see, mis on maitsetu ja mis mitte, on iga fotograafi jaoks erinev, aga konkreetselt näide oligi selline, et fotograaf ütles, et vot talle endale ka ei meeldi ja ise ka teha ei tahtnud, aga klient nõudis. No ma ei tea, mina lihtsalt ei teeks. Aga nagu öeldud, tuleks pakkuda võimalikult palju häid alternatiive, et mõlemad rahule jääks.
Rohkem ei ole uhkem. Olen näinud albumeid, kus fotograaf on andnud kliendile kausta, kus on lausa üle 100 foto. Muidugi oleneb siinkohal kindlasti see, et kui kaua pildistati jne, aga kui ma räägin näiteks tunnisest perepildistamisest, siis mina isiklikult oleksin palju enam rahul pigem 35 pildiga, millest mulle VÄGA meeldib ütleme 20. Versus see, et ma saan 100 pilti, millest mulle väga meeldib 20. Esimesel juhul meeldivad mulle juba üle pooled piltidest, teisel juhul mõtleksin, et neeh, nii palju oli sittasid pilte kah. Mulle tundub, et seda viga teevad kõige enam just algajad fotograafid, proffimad kujud naljalt sadu pilte laiali ei jaga, sest saavad isegi aru, et kvantiteet ei võrdu kvaliteet. Muidugi võib pilte raske valida olla (eriti laste piltide seast, sest nad on ju kõik nii nunnukesed!), aga tõeline fotograaf peaks seda siiski teha suutma ja oskama.
Ei paku ise ideid välja. Minul on mõne fotograafiga see kogemus, et ma ei oska mitte midagi seal kaamera ees teha ja ta ise ei paku ka ühtegi mõtet, et kuidas ma võiks olla või mida teha. Jah, tavaliselt on mul enne pildistamist paar ideed olemas, näiteks kui me Fotoraadiga raseduspilte tegime, siis oli mul täpselt kolm mõtet, aga ülejäänud kõik pakkusid nemad ise välja ja see on minu meelest väga tänuväärne, sest enamik ei tuleks võibolla selle pealegi, et kuidas punuga lahedalt poseerida ja mida proovida.
Ära karda suhelda! Eelmisest punktist lähtuvalt on minu jaoks väga oluline klapp fotograafiga. Minu meelest üks õige fotograaf on selline ladna jutuga inimene, kes suudab lobamokkadega (nagu mina) kiiresti ühele lainele saada ja vaiksemate inimesega selle võrra kergemini kontakti saada. Minu meelest on ainult normaalne, kui fotograaf mulle ütleb, et kuule nii pidi pole hea, ole hoopis nii. Või buduaaripilte tehes ma eile paar korda ütlesin Triinule, et kle ole natsa teisiti, et muidu minu pildile jääb mingi imelik volt. Kae nalja, isegi selline piitsavars suudab endale VOLDI kuskilt välja väänata, siis mõtle, mida veel teised tundma peavad, kes tahavad ka näiteks ilusaid pesus pilte? Just pesupiltidega on see minu meelest jube oluline, et sa JULGEKS öelda, et kuule, nii on halb ja nii on väga hea. Sest noh, pole väga riideid mille taha varjuda või nii. Aga no loomulikult on see suhtlemisoskus ja -julgus alati vajalik.

Rohkem mul nüüd niimoodi siin ühe ropsuga isegi meelde ei tule, kui lugejatel on mingeid häid nippe või näpunäiteid, mida nemad fotograafidele soovitaks või mida nad fotograafidelt eeldaks, siis võite neid loomulikult kommentaaridesse jätta.

Igatahes tellisin mina endale Aliexpressist neli valgustit, sest varsti läheb pimedaks ja kuidas ma muidu toas oma mugulast pilte teha saan. Lisaks tellisin ma sellise väikse kastikese laadse asja, mille sees valgel taustal tootefotosid teha. Blogija elu, mingit sorti pilditegemise oskus ja võimalus peab nagu olemas olema. Ja nii kaua kuni see raske pole, siis ma viitsin mässata küll. Aga hoidku jumal selle eest, et ma ära õpiks, mis on ISO või säriaeg. NEVER!!!!

Aga sellegipoolest on paar sõbrannat naistejuttudest ennast ootele pannud, et kui ma need valgustid kätte saan, siis tulevad külla ja ma teen neile ka mõned seksikad pildid, mida oma meestele näidata. Ehk on see minu tulevik? Mallukas – staartutifotograaf!? Eks elu näitab, aga seda ma lubasin neile küll, et iga kehakaaluga võib tulla, sest voltide peale viskan mingi kaltsu ja küll ma igalt naiselt mingi seksika kumeruse üles leian, mida pildistada :D

Sellegipoolest, mingiks fotograafiks ma ennast tituleerida ei kavatse. See on ka omaette oskus vist tänapäeval.

üllatusterohke pühapäev

Kes mu FBi jälgija on, see juba vast teab, et eile oli selline päev, mil ma otsustasin üllatada oma armast Triinukest. Kuna tema tüdrukuteõhtule ma minna ei saanud (mäletatavasti Mari hüppas mulle peale), siis mõtlesin ma kohe, et pean temaga selle tüdrukuteõhtu takkajärele ära pidama. Ma alguses mõtlesin, et ma teen seda siis, kui mul on juba laps peos ja saan temaga kuskile baaridesse möllama minna, aga siis hakkasin ma mõtlema, et kuna selline pidu-möll üritus tal juba naistega oli, siis tegelikukult oleks tore teha midagi sootuks teistsugust. Ja no tüdrukuteõhtu peaks olema ikka enne pulma, mitte pärast. Seega panin ma nädala ajaga plaani paika.

Esiteks pidin ma mõtlema, et mida Triinule meeldib teha. Mis siis, et ma olen peapruutneitsi, siis minu mõtteid väga esimese tüdrukuteõhtu puhul ei kuulatud ja olgem ausad, see on väga raske panna 10 naist samades asjades nõustuma. Kuna ma olen rase, ärrituv ja niisama närvihaige, siis ma ei viitsinud seal oma arvamust väga peale suruda ja õigusi taga ajada, mistõttu tõstsin ma käed ja lasin neil teha nii, nagu nemad seda teha tahtsid. Seekord olin ma oma orgunnis üksi ja nii mõnusalt lebo oli. Nagu jeesus taevas – muudkui mõtle ja tee :D Loomulikult on need enda mõtted alati kõige paremad ja õigemad kah ;)

Ja nii palju kui ma Triinukest tean, siis esiteks ma tean, et ta on nagu kuninga kiisu. Talle meeldivad mugavus, luksus ja ilusad asjad siin elus. Seetõttu oligi mu peamiseks eesmärgiks leida meile mõnus hotell. Kuna Triinu ja Kristo kihlusid Swissotelis, siis just sinna ma meile eilseks 14. korrusel sadamavaatega toa broneerisin. Vaade merele oli tõepoolest imeline ja nagu tellitult, siras meile aknast sisse ka vikerkaar.

Kuna ma ei saanud ju Triinule üllatust rikkuda, siis saime kell 12 kokku eesmärgiga varajasele lõunale minna. Me polnud jupp aega koos tsillida saanud ja nõnda ütlesingi ma talle, et tahan talle väikse kõhutäie välja teha. Käisimegi siis Radissoni Revalis söömas ja rääksime maast ja ilmast juttu. Kui kell juba üks hakkas saama, valetasin Triinule, et mul oleks vaja korra Swissist läbi minna ja plaanisin ta kuidagi mingi väikse valega tuppa meelitada. Fuajees selgus aga, et tuppa saamiseks oli vaja meie mõlema dokumente, seega pidin ma Triinule üllatusest hoopis seal rääkima.

Muidugi ega ma kogu plaani paljastanud – ütlesin lihtsalt, et meile on tuba ja lähme spasse mõnulema. Triinu kohkus ära, et tal pole ujumisriideidki kaasas, aga minul oli see kõik Kristoga juba kokku lepitud, seega olid ta ujukad ammu juba minu kotis ootel. Siis ei olnudki muud, kui vahetasime riided ära, ahhetasime vaadet ja läksime spasse. Me oleks olnud nagu privaatspaas, sest olime tol hetkel seal ainsad inimesed. Seega heljusime niisama basseinis edasi-tagasi ja siis käisime vahepeal saunas, kust jällegi avanes super vaade. Ma ei olegi kunagi enne aknaga saunas käinud.

Ühel hetkel mainisin siis Triinule, et tead, meil on tegelikult massaažid ka ootamas, mille peale ta silmad särama lõid. Me oleme Triinuga selles suhtes ühtekad, et oleme mõlemad mega massaaži fännid, mis tähendab seda, et kodus meestel on pea iga päev käed rakkes. Küll aga peaksid kõik naised teadma, mis võib juhtuda, kui sa võtad riided seljast, annad mehele õli kätte ja ütled, et kuule mudi mind (selle kohta on üks hea pilt ka). Seega viskasimegi Triinuga nalja, et jumala hea on vahelduseks proffide käe all muditud saada – pole mingit muret, et massöör sulle heast peast käsi püksi toppima hakkaks. Vähemalt meie omad ei hakanud, vaid vastupidiselt saime nii mõnusad massaažid, et täitsa hull kohe.

Mina valisin peamassaaži ja Triinu sai Swisshotelli signatuurmassaaži Püroveli õlidega. Kuigi me oleme mõlemad käinud väga paljudes spaades ja saanud päris omajagu erinevaid hoolitsusi, siis selline klienti suhtumine oli meie jaoks küll esmakordne – nagu oleksime mingid eriti VIP kliendid ja saksapreilid. Uuriti, kuidas meile toatemperatuur sobib, mis tugevusega massaaži soovime, mis lõhnalist õli eelistaksime ja no poputati ikka täiel rinnal. Ja massaaž ise oli loomulikult imeline. Mul tulevad siiamaani külmavärinad peale, kui ma sellele mõtlen ja no tõepoolest lisapunktid selle eest, et teenindaja küsib, mis tugevusega mudimist soovime. Mõnes kohas tehakse nii nõrgalt, teises lausa haiget, jumala tore on kohe algusest peale saada sellist massaaži nagu sa ise eelistad.

Seega ma võin öelda, et kes soovib luksuslikku lõõgastust, siis minge Swissi spaasse. Ega see odav lõbu ei ole, kui me nüüd hakkame siin võrdlema näiteks Kalev Spa hindadega, aga olgem ausad, see oleks sama tobe kui võrrelda hiidkrevette kalapulkadega. Swissis ei ole mingisugune veepark, vaid konkreetselt lõõgastumisele ja elegantsile panustatud rahu koht, kus on hea olla, proffesionaalsed klienditeenindajad ja selline zen olek. Hea mõte neile, kes oma kallimaga tahavad koos romantikat teha – kindlasti palju mõnusam ja privaatsem, kui kuskil mullivannis koos kolme paksu Soome mehega liguneda.

Kui me olime kenasti lõõgastunud, jõime soovituste kohaselt natukene vett ja läksime oma tuppa tagasi, sest nüüd oli algamas üllatuse teine osa –  olin kohale kutsunud meikari, kes Triinu ilusaks teeks. Mitte, et Triinu juba ilus ei oleks, aga nagu öeldakse, siis mida rohkem seda uhkem. Marian Koppel suutis meie jaoks aega leida vaid paaripäevase etteteatamisega ja kuna ma tema tööd olen ka enne näinud (Naistelehega koostöös), siis teadsin, et tulemus saab ilus olema. Ma kasutasin isegi juhust ja lasin tal endale kulmud joonistada, sest noh, ma ei ole selles kõige osavam. Triinu sai ikka tunduvalt rohkem, kui vaid kulmud. Täpsemalt siis fotomeigi ja lokisoengu, milles ta nägi välja nagu miljon dollarit.

Ja miks meil fotomeiki vaja oli? No eks ikka selle pärast, et ma olen Fotoraadi endale keldrisse ahelasse pannud ja kasutan neid nüüd igal võimalusel, mis siin ilmas olemas on. Ehk siis olin kohale kutsunud Kerli, et see Triinust kauneid buduaaripilte teeks, mida ta kunagi vanamutina vaadata saaks ja ohata, et küll on ta ikka omal ajal püss olnud. Selle tarbeks oli Kristo mulle salaja kotti sokutanud ka enda lemmikpesukompleti.

Samal ajal kui fotograaf usinalt klõpsutas, tegin ka mina kõrvalt mõned pildid. Toas oli lihtsalt nii hea valgus ja no ilusast inimesest on isegi minusugusel fotovõhikul imelihtne kauneid pilte teha. Näitan siis teile ka mõnda, mis minu kaamerast välja tulid.

Kui pesupildid tehtud, siis olin ma Triinule kaasa võtnud ka enda pulmakleidi, sest ma tean, et iga naine tunneb ennast just pulmakleidis kõige kaunimana ja selles oli mul plaan Triinuke tänavatele patseerima viia, et ta ikka võimalikult paljudele silmadele oma ilu näitaks.  PÄRIS pildid on Kerlil veel töötlemata, küll aga saatis ta mulle eile ühe pildi, kus mina Triinut pildistan, see on minu meelest nii lahe. Nagu päris värk!

See on siis see pilt, mis ma samal ajal tegin :)

Kui pildid tehtud said, siis andsime Triinule hunniku õhupalle kätte ja suundusime Troikasse, kus pistsime nahka korraliku taldrikutäie pliine kalamarjaga. Pärast kogu seda tralli oli niii-iii-iii kohutavalt hea süüa! Meiega ühines sellel hetkel ka Triinu parim sõber Ivar, kellega koos läksime edasi veel Pegasuse, et Triinu saaks paari kokteili nautida.

Nõnda see päev õhtusse veereski. Kõhud täis, tujud head, läksin mina oma koju ja Triinu tagasi hotelli, kus teda ootas küünalde ja lilledega Kristo, kellel olid loomulikult kaasas kõik vajalikud riided ja meigivahendid, et Triinu saaks otse hotellist täna tööle minna.

Igatahes see oli super mõnus päev, täis Triinu lemmikuid asju. Ja ma ütlen käsi südamel, et ka mul oli nii lahe näha, kuidas mu sõbranna iga minut juubeldab, et oh appi, ma olen nii õnnelik ja niii ilus ja muudkui tahtis mind kallistada ja musitada (mida te ju teateeeeee-eee-eee, et ma üldse ei seedi :D). Aga ma kannatasin Triinu nimel ära ja kallistasin, kui inimene tahtis. LISAKS ma organiseerisin seda päeva ka ainult tema nimel, sest noh, ma ei saanud ju esimesele minna ja olgem ausad, minu oma oligi parem ;)  (koer ja koera saba, või mis selle kohta öeldakse), kuigi ma ei ole üldse suurem asi orgunnija ja see ei ole teps mitte mu lemmiktegevus. Mõndade inimeste nimel lihtsalt peab!

Nüüd on sõbrakene igatahes abiellumiseks valmis ja ma ei jõua reedet ära oodata, et saaksime juba pulma minna! Head teed sul proua Epneriks saamisel, sõbrake!

vankriarvustus: Nord Active

Kuigi mul veel beebit käes ei ole (mr. obvious olen), siis Nord Active vankrit olen ma katsetanud küll. Küll mitte vankri osa, vaid käruosa. Mul lihtsalt ei ole kedagi vankrisse panna, aga noh, eks mingit aimu vankrist saab ka käruna kasutades. Aga asume nüüd arvustuse juurde.

Nord vankrite sari on suur ja Active on nendest kõige “sportlikum”. Prestige ja Classic on sellised klassikalisemad ja nendel pöörlevaid esirattaid ei ole, mis oli minu jaoks number üks argument, mis ühel vankril olema peab. Jah, ma tean, et need tavalised klassikalised rattad lähevad kõigest läbi, nagu tank, aga kui ma siinkohal enda vajadusi silmas pean, siis pean nentima, et ma ei ole nagunii suurem asi kärutaja olnud, ega arvatavasti ole ka tulevikus. Minu käigud vankriga saavad olema parimal juhul Järve keskusesse ja veel tõenäolisemalt kohalikku Rimisse. Seega ei ole mulle see suurte rataste värk nii oluline. Mul on pigem põhiline see, et poes mugavalt ühe käega manööverdada saaks. Eriti kuna teise käega tuleks ju kinni hoida suuremat röövikut. Active’i rattad on õhkkummid, seega on liikumine sellega mõnusalt vetruv.

Üldse on mul vist lihtsam loetleda teile postiivsed ja negatiivsed küljed, mida ma katsetamisel täheldanud olen. Rõhutan veelkord, et silmas olen pidanud ma pigem meie pere vajadusi, mis võivad erineda üldsusest, või mõni asi on lihtsalt maitsevärk.

PLUSSID

Ka esimesed rattad on võrdlemisi suured, mitte väiksed nikatsid, nagu paljudel vankritel olema kipuvad.
Vankril on korralikud amordid (?) ehk siis vetrub väga hästi.
Mulle isiklikult meeldib väga valge vankriraam ja veljed. Välimusest armastan ma ka seda omapärast valge-halliga vankrikorvi.
Vankrikorv on tugevast plastikust, mis tähendab seda, et seda on lihtne puhastada. Lisaks on ta ka väga mahukas –  korvi pikkus on 76cm ja laius 34 cm.
Kaar käib mõnusalt palju alla. Vankri kaareosas on lukk, mida lahti tehes saab seda peaaegu täitsa ava ette tõmmata.
Poes manööverdada on ülilihtne.
Vanker näeb ka käruna hea välja, ning minu jaoks on suur boonus see, et saan käruosa (vankri osa muidugi ka) raami peale panna nii pidi, kuidas ise soovin. Praeguse kergkärguga on mul natukene kurb, et ma ei saa Mari näoga enda poole panna, saaks ju juttu puhuda jalutamise ajal.
Võrreldes Nordiga on see ostukoti või … noh see koht kuhu asjad panna, vähe mugavam. Nagu Kätu ütles, siis on minu meelest hea, kui ma saan ka väiksemad ostud lihtsalt sinna visata, ilma, et ma peaks pelgama nende välja kukkumist või ära kadumist.
Taksosse mahtus ilusasti, seega on täitsa lihtne lahti võtta ja kuskile mahutada. Ma mäletan, et mu Crecent käis nii raskelt raami pealt maha, see käib aga jube lihtsalt. Vajuta aga nupud alla ja tõsta kerge korv pealt maha.

Muuseas, ma olen selline inimene, et suurt eeltööd teha ei viitsi ja enamasti lähtun asjade valikul justnimelt välimusest. Kui mina oma Activile järgi läksin, siis oli sinna tulnud ka veel uuem sats Active vankreid, mis ei olnud enam riidest kaarega, vaid hoopis nahast. Ma olekski äärepealt roosa nahast variandi kasuks otsustanud, sest uuematel Activitel on muuseas isegi VEEL paremad amordid ja need vetruvad lausa nagu tavalisel raamil klassikalised vankrid, mille esirattad ei ole pöörlevad. Kuna aga mul oli hingelähedane just see valge-halliga korv ja valge raam, siis jäin ikka lõpuks oma esimesele valikule kindlaks.

Tahaks nüüd miinustest ka rääkida ja ega neid palju polegi, ainult üks. Nimelt see ostukott seal all on jube väike! Meil autot pole, mistõttu poetretid teeme alati vankriga. Selles suhtes, et ega poes kindlasti käimata jää, aga mugavam oleks, kui see alumine osa oleks mahukam.

Mõndadele on kindlasti ka miinuseks see, et tal on väiksed esirattad, aga meie kliimas ei tea ju iial, kas üldse talvel lund mahagi tuleb ja nagu ma seletasin, ei ole ma suurem asi vankerdaja nii ehk naa. Ajan rohkem välimust ja mugavus taga.

Kust saab? Beebicenter poest (LINK)

Mis maksab? 549€

kas eraämmakal on mõtet?

Ma isegi ei mäleta, et kas ma olen siin blogis täpsustanud oma sünnituse päeva või mitte. See, mis ma järgmine päev kirja panin, selles olid mõned asjad välja jäänud, millele ma toona isegi mõelda ei osanud ja takkajärgi juureldes oli mu sünnituse juures asju, mida ma uuesti kogeda ei tahaks. Näiteks:

Sünnitustoas olime me enamuse ajast Kardoga kahekesti. Alguses ei olnud vahet, aga kuna avatus tekkis väga kiiresti, läksid ka valud jube ootamatult väljakannatamatuks ja ma ei osanud mitte midagi teha. Teoorias olin ma käinud küll mingis Perekooli loengus, aga see kõikehõlmav valu lihtsalt halvas mu, mistõttu olin ma krampis ja pinges. Keegi oleks võinud seal olla, et kuidagigi juhendada.
Ühel hetkel tundsin ma soovi pressida, kuid ilma vaatamata öeldi mulle, et ah, alles oli 6cm avatust, et praegu küll mingit pressimist siin veel ei ole. Ajataju mul muidugi pole, aga püha jumal kuidas ma hoidsin ennast läbi valude tagasi, sest ma ei saanud aru, kas mul on tekkinud mingisugune jubedat sorti kõhuviirus, mis kulmineerub selle toa täis p*sandamisega, või see tunne ongi sünnitada. Ma üritasin vähemalt vetsu roomata, aga käia ma enam ei suutnud, isegi rääkida mitte. See oligi see hetk, kus ma Kardole käratasin viimaste jõuvarudega, et ta välja kasiks. Ma mõtlesin, et kui siin juba mingi plahvatuslik kõhulahtisus toimuma hakkab, siis parem oleks, kui Kardo seda oma silmaga ei näeks. Aga vot tegelikult oli nii, et kui Kardo välja läks, saatis ta arsti(d) sisse, kes nüüd olid siiski nõus avatust vaatama. Selleks hetkeks oli avatust 9cm, aga kui nad mõistsid, et veed ei ole ära tulnud, said nad aru, et tegelikult on vist ikka täisavatus, ainult lootekott olla veel kuskil ees. Seega umbes 40 mintsaga avanesin ma 4 cm. Äkki isegi poole tunniga? Ma ei mäleta, aga no naljakas, et seda siiski ei kontrollitud, vaid öeldi, et ah, ei ole raudselt midagi. Igatahes oli mu pressimistunne siiski õige ja viis minutit peale Kardo toast välja ajamist Marikene ka sündis.
Kui nad ütlesid, et okei, järgmise valuhoo ajal võid pressida, siis oli mu instinkt kuidagi neljakäpukile või kükakile minna. Kuidagi läbi häda ma küsisin, et kas ma võin seda teha, mille peale vastati mulle üllatunult: “VOODIS KÜKITADA?” nagu ma oleks küsinud, et kas ma tohin juhtumisi enda ajalooõpetajale kiire kõne teha ja talle ühe nalja rääkida, mis mul just meelde tuli. Ega ma seal vaidlemise tujus ja olukorras ei olnud, seega läksin ma selili, nagu nad palusid ja sünnitasin niimoodi. Selles suhtes, et noh, hakkama sain nii ka, aga mul oli kohutavalt ebamugav ja terve aja ma mõtlesin, et kurat, tahaks käpuli olla. Seega oli mu üllatus suur, kui Kätu rääkis, et tema võis olla ükskõik, kuidas ta soovis ja keegi ei surunud teda väevõimuga selili, kuigi nii ebamugav oli.
Mari käes, kummardus üks arst/õde/ämmakas/võõras vana naine minu kohale ja lihtsalt lambist äigas mulle küünarnukiga kõhtu. Selle peale vajus siis see platsenta ka välja, aga no oleks võinud kuidagi ette hoiatada. Üldse olen ma kuulnud, et seda saab tegelikult samamoodi ise välja pressida? Ma ei tea, minul tuli laps välja ja siis kohe sain laksu kõhtu kah :D Ei tundu väga normaalne?
Väike pisiasi veel – kuna me saime juba järgmine päev koju, siis rõhutati mulle, et enne ei lasta meid kuskile, kui kontrollitakse mu ..privaatosi ja lapse imemisoskust. Olgu öeldud, et ei kontrollitud kumbagi, ühel hetkel saime paberid, et head teed teil minna.
Lisaks on mu digiloos kirjas, et mul tekkis sünnitusel kaks lahkliha rebendit, mis ei vasta kindlasti tõele, sest ma hüppasin juba nädal hiljem rahumeeli fitnesspallil ja hilisemad visuaalsed vaatlused paljastasid hoopis selle, et sünnitusega oli kadunud üks mokk, millest digiloos sõnagi pole. Seega on seal ilmselt kahe naise privaatalade lood sassi läind.

Aga no olenemata nendest miinustest, sain ma tegelikult paari tunniga sünnitatud ja järgmisel päeval koju, et idee poolest ma ei tohiks ju nuriseda. Samas Kätu ütles, et eraämmakas oli talle nii suureks toeks ja et tema soovitaks võimaluse korral seda väljaminekut kindlasti.

Arvel olen ma ITK’s ja sealset eraämmakate nimekirja vaadates tunduvad kõik mulle üsna võõrad nimed. Küsisin FBis ka, et kas kellegi on nendega kogemusi ja sain aru, et vist olenevat graafikust on need kõik erakad seal tegelikult niisama ka tööl? Et võib juhtuda, et maksan küll 350 euri, aga oleks lõppkokkuvõttes äkki nagunii saanud sama ämmaka, kui ta juhtub tööl olema?

Fbis soovitati praegu selliseid nagu Ellu Kullerkann, kellest kodukal (SIIN) pole sõnagi. Osad on seal ikka endast tutvustuse kirjutanud, aga tal pole. Siis soovitasid väga paljud Kaili Nisu (okei, üks kirjutas jälle, et VÄGA halb kogemus temaga), Kadri Vinkel on ka väga soovitatud. Aga no olgem ausad, mis ühele sobib, ei pruugi teisele jälle sobida, seega peaks kuidagi nagu oma silmaga üle vaatama?

Kuidas see siis käib? Valin sealt kodukalt kellegi välja ja siis lähen saan temaga kokku? Ja…puhume juttu? Ja kas ma pean just sealt lehel valima, kui tahan ITKs sünnitada? Misasjad need doulad on? Mis erinevus on eraämmakal ja sünnitoetajal? Kas see kõik on seda mitut sotti väärt? Kas kellelgi on kogemusi emma-kummaga nendest? Kas soovitaksite?

[image error]

külalispostitus: Ballerina Wiklina arvustus

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis ma laenasin oma kaunist punutud korviga kärukest Kätule, et ta sellega natukene sõita prooviks ja oma arvamuse kirja paneks, sest noh, mul ju veel kedagi pole, keda sinna sisse panna. Välja arvatud muidugi Mari, kes hea meelega sinna sisse pidevalt ronis, kuni ma vankri kuuri alla vedasin, sest muidu poleks sellest oktoobriks enam miskit alles. Igatahes Kätlini arvamus sellest vankrist on siin!

Mari vankrit testimas: kurgi söömiseks tundub päris sobiv olevat!

***

Just siis, kui mul endal oli vankrivahetus käsil, sain ma Mallu käest testimiseks tema Ballerina Wiklina vankri, seega ajastus ei oleks saanud parem olla. Selle vankriga on aga selline lugu, et esimese lapsega oli mul Taco Acoustic, mis on Ballerinale väga sarnane. Seega ma juba natuke aimasin, kuidas seda kasutada on, kuid meelde tuletamine kulus kindlasti marjaks ära. Pean mainima ka, et ma ise kasutasin enne ilma igasuguse vedrustuseta tandemkäru, nii et üleminek Ballerinale oli üsna märkimisväärne.

Alustaksingi oma ülevaadet sellest vedrustusest, mis on lihtsalt niivõrd suur? Ma ei tea kas see on päris õige sõna, aga ühesõnaga see vanker lausa lainetab. Ma veidi kahtlustan kas kõikidele beebidele see loksumine peale läheb, aga suuremale osale ilmselt küll. Lisaks oli tänu suurtele ratastele ja vedrustusele ülimugav sellega äärekivist üles sõita, sest ma ei liialda, kui ütlen, et seda peaaegu polnudki tunda. Olles harjunud sellega, et iga kord pean vankri nina tõstma, et takistusest üle saada, siis tundus selline sõiduviis ikka väga mugav.

Kelle varbakesed sealt piiluvad?

Ratastest lähemalt rääkides, siis kui ma esimese lapsega kasutasin samamoodi nelja suure rattaga vankrit, siis ei häirinud see mind sugugi, et pööramiseks peab nina kergitama. Kuid peale kergkärule üleminekut, millel olid pöörlevad esirattad, armusin ma ikkagi nendesse pöörlevatesse ära. Nüüd uuesti proovides mittepöörlevaid(samal teljel? on see õige väljend vist) rattaid, siis ei tundunudki see nii ebamugav kui ma mäletasin. Mõtlesin, et mittepöörlevatega peab nina kergitama, et keerata, aga takistustest lähevad suured esirattab paremini üle. Pöörlevatega on jälle vastupidi, keerata on kergem, kuid väheke suuremast takistusest peab jälle nina tõstes üle minema. Nii, et eks see ole ikka maitse küsimus. Mina ise valin ikka pöörlevad rattad, kuid kindlasti pole midagi hullu ka teistpidi. Lisaks on nelja suure ratta puhul kindel, et talvel hätta ei jää. Eriti kui need on sellised peenikesed nagu Ballerinal.

Esimese plussi sai Ballerina kirja kohe, kui me temaga koju hakkasime tulema, sest ta mahtus ära Citröen C4 pagasnikusse. Enamikele ei ütle see ilmselt midagi, vähemalt mina ei jaga autodest nii palju, aga ühesõnaga sellel autol oli väga väike pagasiruum, kuid meil õnnetus vanker sinna ära mahutada. Pidime küll ühe külje rattad ära võtma, kuid need käivad ka nii kergelt ära ja tagasi, et see pole mingi vaev. Kuigi jah, rohkem sinna midagi ei mahtunud, aga tegu pole ka vist traditsioonilise pereautoga. Igal juhul võib arvestada, et see käru igal juhul autosse ära mahub. Teise plussina toon välja, et vankrikorv on suur ja mahukas, mis on minu jaoks väga oluline, sest mu lapsed on(olnud) mõlemad keskmisest suuremad beebid, nii et nii mõnegi teise käru korviosa võib meile liialt vara väikseks jääda.

Ballerinal on ka suur avatud kaubakorv ning sellega on jälle nii ja naa. Ühelt poolt mahub sinna palju rohkem asju ning näiteks poekoti saab sinna kogu täiega peale panna. Isegi kaks tükki. Samas on aga tegu avatud restiga, nii et väikeseid asju sinna lahtiselt ei pane ja samuti on kõik, mis sul seal on, ka teistele näha. Ma olen harjunud poes käies kotti üldse mitte võtma ja panema asjad lahtiselt vankri riidest kaubakorvi ja kuigi see on omamoodi mugav, siis kohati on see ka megatüütu kõiki asju sealt jälle eraldi välja laduda kodus. Ballerinaga saab koti lihtsalt restilt võtta ja kööki viia ning seal lahti pakkida. SAMAS kui on vaja treppidest vankriga liikuda, siis ei ole see kott seal väga stabiilne ning tõenäoliselt vajab eraldi tuppa tassimist. Lisaks meenub mulle, et porisel ajal saavad poriseks ka need asjad, mis sul seal restil on ja mina omal ajal mõtlesin, et see rest vajaks siiski mingisugust riidest sisu mugavamaks kasutamiseks. Nii, et nagu ma ütlesin, sellega on nii ja naa ning sõltub pigem isiklikest eelistustest ning palju üldse käruga asju tahetakse vedada.

Minu jaoks pole täiuslikku vankrit siiski veel leiutatud ja seega on ka Ballerinal mõned miinused lisaks nendele nii-ja-naadele. Esiteks ei mahtunud ta paneelmaja lifti, aga need on ka erinevad nii, et kui sa sellises majas elad, siis kindlasti mõõda enne vankriostu ära, kas see ikka mahub ustest sisse. Minu majas lifti pole, aga ma elan teisel korrusel, mistõttu ma rullin oma kärusid tagumiste rataste peal mööda treppi üles ja Ballerina vedrustuse tõttu oli seda üsna ebamugav teha. See on koht, kus liigne põrkamine vastu astmeid pigem häirib.

Miinus on ka see, et korvi kangas ulatub üle korvi ääre ning see on just see koht, mis kitsastes kohtades kergesti määrdub ning koostöös heleda kangaga kujutan ma ette, et selle pesemine tuleks üsna tihti ette võtta. Väike miinus on minu jaoks ka see, et kangas on kaetud babyactive’i logoga, mis pole lihtsalt minu maitse(mitte logo iseeenesest, aga selle kasutamine kangal). Samuti peab vankrikaare allalükkamiseks vajutama mõlemal pool asuvat nuppu, mis ei tee seda just eriti kiireks ja mugavaks ning üldse võiks see kaar olla suurem, et talvel vankrisuu kinnisem oleks. Vankrikorvi põhja saab lisaks täislamavale asendile ka (pool)istuvasse panna, aga ilma rihmadeta ei püsi beebi seal üldse õiges kohas ja vajub alla, mistõttu ta selg pole eriti heas asendis ning seega pole see väga kasutatav. Aga no sellega ongi nii, et ta võib seal ju olla, sest täislamavas sõitu ta kuidagi ei sega.

Rohkem ma vast ei oskagi öelda selle käru kohta. Oma välimuselt on ta väga ilus ja minu maitse, nii selle punutud korvi osas, kui ka oma klassikalise vormi poolest ning ka tänaval vaadati sellele palju järgi. Nagu ma ka mainisin, siis esimese lapsega oli mul väga sarnane käru kasutusel ning tookord jäin sellega ikka päris rahule. Nüüd eelistan küll pöörlevaid rattaid ja pigem pisemat kergkäru, kuid Ballerina liigitan siiski hea valiku alla ning julgen seda soovitada küll :)

Kust saab? Beebile.ee e-poest!

Mis maksab? Hetkel soodushinnaks 449€, täishind 480€.

Kas on ehk mu lugejatest kellegi kogemusi sama firma vankritega? Lugedes Kätu arvustust, siis ühest küljest ma tahan just seda vedrustust ja lihtsat edasi minemist ja äärekividest üle saamist. Samas tahaks nagu poes käies normaalselt manööverdada ka ja selle jaoks oleks vaja pöörlevaid esirattaid. Samas Mariaegsel vankril ei olnud ka pöörlevaid rattaid ja ega poes käimata jäänud. Raske on see valik, eks! No aga selle vankri suurim pluss minu silmis on ikka see superlahe välimus! Ma ei imesta, et selle tuus disain pilke pöörama paneb :)

esimese ja teise raseduse erinevused

Rasedus (ja sünnitus) on vist kaks asja, mis jube kiiresti ununevad. Nii tihti on mul juhtunud seda, et tunnen mingit… tunnet ja siis tuleb meelde, et ahjaa, oli küll eelmine kord kah nii. Aga peale rasedust (ja sünnitust) ununevad sellised suvalised detailid jube kiiresti. No näiteks ma mäletasin häguselt, et miskipärast ei saa rasedana hästi selili olla, aga seda konkreetset hingematvat raskustunnet ja ebamugavust ei oskagi nagu kuidagi kirjeldada ega seletada. Kuna see on jube ebamugav, siis pole mul selle vastu midagi, et ma selle õige pea jälle ära unustada saan.

Seega ma võiks öelda, et kohati on rasedused väga sarnased, aga no selles pole vist midagi imestada ka, sest noh… Rasedus on üsna sarnaselt kulgev füüsiline värk. Kõht kasvab ja kõik need tavalised asjad, mis ikka juhtuvad. Ega muidugi esineb igasuguseid erandeid ja inimeste kehad on jube erinevad nagunii, aga kuna ma olen siiski sama kehaga sama isik, siis saan ainult rääkida enda olekust ja enesetundest.

Ma olen palju rahulikum – See vist pole eriline ime ka, sest kui ma ootasin esimest last, oli meie suhe Kardoga alles nii värske, ma ei kujutanud ette, et mis see emadus üldse on, ma kartsin tulevikku ja pelgasin seda vastutust ja kohustust. Nüüd olen ma juba emaduses “vana kala”, ma olen õnnelikus abielus, ma olen majanduslikult kindlustatum, me elame omas majas Nõmme metsatuka külje all ja meie päevad on täis armastust ja idülli, versus kolme aasta taguse Mallu elu, mis koosnes enne rasedust pigem pidutsedes ja pubekas olemisest.

Pilt: Fotoraat

Ma ei viitsi enam halada – Kui ma loen enda blogi Mari ootuse ajast, siis ma aina vingusin ja virisesin. Küll poolnaljaga ja mul pole ühe korraliku vingumismaratoni vastu midagi, aga no kaua võib? Jah, mul on ka seekord karvane kõht, ma pean ennast elu eest tagasi hoidma, et ma aevastades püksi ei pissiks, mu kehal on jube raske, voodis külge keerata ei saa, matab hinge, jalad valutavad, kõht on krampis, minestustunne kipub peale ja vahepeal on mul tunne, et mu sees elab mingi väike deemon, kelle hingeasi on mu organeid lapikuks litsuda, aga see kõik tundub mulle kuidagi nii… tühine? Lausa nii tühine, et kui keegi küsib, et kuidas mul rasedus kulgeb ja kuidas ma ennast tunnen, siis ma vastan, et hästi kulgeb ja hästi tunnen. See on muuseas täiesti tõsi, sest kõik need negatiivsed küljed on ajutised ja üleelatavad. Ja ma tean, mis ma nende eest vastu saan, ning SEE osa saab imeline olema. Seega ei pane ma enam pahaks, et mu keha mind mõnda aega ei suuda samamoodi teenida kui enne, õnneks on mul Kardo, kes mind mudib ja paitab ja patsutab ja poputab, seega pole mul häda siin miskit.
Ma ei ole see “segane rase” – Ehk on asi suuresti selles esimeses punktis, aga kui ma esimese raseduse ajal pidevalt nutsin ja tõmblesin ja mölisesin ja jätsin isegi ju Kardo maha MITMEKS KUUKS (!!!), siis seekord olen ma vana rahu ise. Kõik on hästi, kõik on korras. Ma isegi küsisin Kardolt üle, et mismoodi talle tundub, et võrreldes esimese rasedusega, et kuidas mu emotsioonid ja hormoonid tema meelest ennast üleval peavad. Ta vastas, et ma käitun nagu täiskasvanud inimene. Hea seegi.
Ma ei taha üldse üksi olla – Ei lähe küll kokku Kardo kiidetud täiskasvanulikkusega, aga no ma tõesti ei taha üldse ilma Kardota olla. Ma tahaks, et ta oleks kogu aeg kodus koos minuga. Vanasti ma küll sellist asja ei täheldanud, aga nüüd ma olen selline kaisuloom (keda ei tohi kaissu võtta, sest mul on ebamugav!!!), et vähe pole. Näiteks täna ütles Kardo, et ta läheb homme EHHFile ja ma poetasin isegi pisara. Tõele au andes oli see pisar nii väike, et kui ma Kardol seda katsuda käskisin, siis ta ütles, et ta sõrm on “kõrbekuiv”.
Ma ei suuda lapsele nime välja mõelda! – Uskumatu, et Mari puhul jäi see “issand, mis me talle nimeks paneme” asi üldse vahelt ära. Kuidagi sai otsustatud, et lapse nimi on Mari ja nii oligi. Ma ei suuda küll meenutada, et ma isegi ÜHTEGI korda oleks mõelnud, et aga mis siis kui paneks hoopis selle või tolle… Hetkel näiteks on mul väga südames nimi, mida soovitas üks kommentaator: minu vanaisa Endlist tuletatud nimi Lende. Kuidagi nii armas, omapärane ja killuke minu papast, aga samas kas see on SEE õige? Kuidas ma Mari nimega aru sain, et see kindlasti õige on? Issand, ma ei mäleta!
Füüsiliselt on kergem – Mariga oksendasin ma umbes 20da nädalani, sedapuhku oksendasin ma üldse kokku vaid paar korda. Lisaks ei valuta mul selg, mis Marikest oodates pidevalt valutas. Noh, muidugi umbes 9 nädalat on tal veel rahumeeli aega valutama hakata kah, seega ptüi-ptüi-ptüi. Aga füüsilisest poolest rääkides, siis natukene raskem olen ma küll. Mari oodates läksin ma sünnitama 61 kiloga, nüüd olen ma juba praegu mingi 65. Aga noh, arvestades, et raseduse alguses olin ma 69, siis pole vast hullu ja halvasti ma ennast ei tunne.
Aeg läheb kiiremini! – Mari ajal tundus rasedus nii pikk. Nüüd venisid ainult esimesed 12 nädalat ja praegu olen ma iga laupäev šokis, et appi-appi. Juba rasedus nii kaugel või?! Näiteks homme saab juba 31 (!!!) nädalat! Kuidas see võimalik on?
Mind huvitavad rohkem beebiasjad – Ma ei tea, kas mul on seekord lihtsalt rohkem raha ja võimalusi, aga see beebi saab omama absoluutselt kõige lahedamaid beebividinaid ja riideid, mis siin ilmas olemas on. Mari beebipilte vaadates tundub küll, et mul oli jumala suva, mis tal seljas-jalas on. Kuidas ometi? Mingi vana, räämas lamamistool oli tal ja.. Whaaa? Uus beebike saab endale kõik kõige paremad asjad, mis ma suudan välja valida.
Mul on tekkinud VÄGA suur pesapunumisvajadus – Ma aina koristan, kraamin, sisustan ja ostan pleede kokku, et nende sisse ennast kerra tõmmata ja elu nautida. Mari ajast sellist teemat nagu ei mäleta.
Sünnitusele lähen ma hoopis teistsuguse mõttelaadiga – Kätuga rääkides sain ma aru, et ma sünnitasin Mari jumala valesti. Ma olen pinges ja krampis ja lisaks oli mul mingi eriti imelik ämmakas, kes ei lubanud mul võtta neid poose, milles ma olla oleksin tahtnud. Aga kuna kõik käis kiiresti ja oli lõpuks korras, siis ei arvanudki ma, et see oleks võinud teisiti olla. Nüüd ma tean, et ma pean lõõgastuda üritama, ma pean leidma ämmaka, kes mind kuulaks ja juhendaks ja noh, loomulikult nüüd ma TEAN, et see on fking räme valus ja jube, aga samas ma olen kindel, et see on võrdlemisi kiire ja üleelatav. Esimese ajal ei teadnud mida karta ega oodata, nüüd tean. Karta on mega valu ja oodata on mega armastust.

Eks neid väikseid erinevusi on veel, aga need olid esimesed, mis niimoodi pähe kargasid. Ma miskipärast arvan, et enamik nendest erinevustest ongi sellest, et ma olen lihtsalt vanemaks jäänud ja ei ole enam 21-aastane, kes kogemata rasedaks jäi. Aga noh, elu läheb edasi ja muudkui paremaks ja paremaks.

55 imelikku küsimust

Ma ei saa aru, miks paljud blogijad oma aega selle jura peale raiskavad, kaasa arvatud mina. Ma päriselt vist kolm korda olen selle akna siin kinni pannud ja pooleli jätnud, aga kuna ma panen Mari magama, siis võib ju miskit mõttetut kah oma eluga teha. Parem oleks, et keegi vähemalt MIDAGIGI uut teada saaks minu kohta, muidu olen ma oma aja lihtsalt maha visanud :D

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Mul on magamistoas väike walk-in garderoobilaadne kökatsike, millel isegi ei ole ust. Aga kui mul kunagi oli uksega kapp, siis meeldis mulle vist pigem kui uks oli kinni, aga no ma vist piisavalt pohuistlik, et ma ei teinud numbrit ka sellest, kui see irvakil oli. Mind vist väga sellised pisiasjad ei huvita, ju siis mul lihtsalt muud kiiksud.

2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?

Olen võtnud küll, aga endalegi arusaamatul põhjusel, sest ma neid kasutanud küll ei ole. Pigem ära visanud.

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?

Ma ei loe väga ajakirju ja ma vist pole isegi näinud ühtegi kupongi kuskil. Ameerikas ma RAUDSELT lõikaks ja käiks tasuta šoppamas, nagu TLC pealt saadetes näitab :D

4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?

Ma ei ole kunagi sutsata saanud, mistõttu ma kardan neid mesilasi ja herilasi täiega. Samas karuga rüseledes mul vist elušanssi ei oleks, seega peaks mesilased võtma.

5. Kas Sul on kortsud?

Natukene ikka vast on, vanus ka seal maal.

6. Kas Sa naeratad alati piltidel?

Peale seda kui ma uued esihambad sain, siis jah. Enne tegin duckface’i. Pole õrna aimugi, miks. Arvasin, et ma olen nii ilusam vist.

7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?

Eips.

8. Kas Sa oled metsas pissinud?

Oh jah, ikka on ette tulnud. On ka muid …juhuseid olnud.

9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?

Ikka.

10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?

Ma ei kasuta neid enam nii palju, aga koolis küll närisin.

11. Mis suuruses voodi Sul on?

200×200 suuruses hiigellahmakas.

12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?

Ma ei kuula väga mussi, seega selle nädala lemmik on suure tõenäosusega ka 10 aasta tagune lemmik.

13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?

Miks ei peaks olema?

14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?

Mari kõrvalt ikka olen näinud seda lambamultikat ja Mašat.

15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?

Seda, mida kodus on parasjagu. Täna jõin klaaspudelist külma cocat…mmm!

16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?

Ma viimati tegin vist ise nagitsaid ja siis tegin kaks kastet – magushapuka ja mingi majoneesikastme laadse.

17. Mis on Sinu lemmiksöök?

Mereannid!

18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?

Ma ei viitsi üldse filme mitu korda vaadata, aga mõndasid olen näinud küll. Neid, mida pidevalt telkust näidatakse.

19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?

Mmm…Ma tean, et Aussist ma kirjutasin mõnele sõbrale. Aa tegelt kingituseks olen ka teinud selliseid südamlikke kirju, aga millal, seda ma ei mäleta.

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

Polegi autot, aga kui oleks, siis ei oskaks raudselt.

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Ei.

22. Mis on Sinu lemmik võileib?

Ma ei teagi nii öelda. Selveri pasteet+tomat vist.

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Umbes kell 24. Hiljem harva.

24. Kas Sa oled laisk?

Oi, hirmus laisk. Aga vajadusel kiire ja produktiivne.

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)

Nagu kõik teised – mingiks kalkariks.

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?

Eee. Vabalt räägin kahte, pursiks midagi prantsuse ja vene keeles kah.

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

Ei telli, ma saan neid toimetusest võtta, kui peaks tuju tulema.

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?

Ei, never.

29. Kas Sa kardad kõrgust?

Muuseas väga kardan,

30. Kas Sa laulad autos?

Ma laulan väga koledasti, seega ainult üksi ja kodu kaitsvate seinte vahel. Võõõõõi purjakil peaga, aga no seda pole ilmselgelt ammu juhtunud.

31. Kas Sa laulad duši all?

Ei. Ma seal pesen ennast või taidlen Mariga.

32. Kas Sa tantsid autos?

Mingi spetsjomm hobi see ei ole, aga elus raudselt olen seda teinud.

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Mingi eelmine nädal?

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?

Pole kunagi ühtegi vaatamas käinud.

35. Kas jõulud on stressirohked?

Ei ole, kui rahumeeli kodus olla ja head-paremat süüa oma lemmikinimestega.

36. Lemmik kook?

Ma olen jube imelik, aga mu lemmikud on just sellised kuivad koogid. Näiteks keeks! Sellega meenus mulle, et mul on keeksi!

37. Kas Sa usud vaimudesse?

Ooojaa!

38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?

Jah, see on kõigil. Muuseas, de ja vu ei ole midagi muud, kui see, et su aju lõpetab korraks töö ja kui ta jälle tööle hakkab, on sul tunne, et oot, ma olen selles hetkes olnud enne :D

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?

Jaaa, raseda elu.

40. Prisma, Selver või Rimi?

Mulle meeldib Prisma, aga Selver kahjuks kõige lähemal.

41. Nike või Adidas?

Mul pole eelistust.

42. Cheetos või Lays?

Mulle ei meeldi väga krõpsud.

43. Metspähklid või päevalilleseemned?

SIFKAD! Mutisifkad!

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?

Mkm, aga Kardo olla võtnud.

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?

Ma arvasin, et kõik saavad :D

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?

Mhm.

47. Kuum või külm tee?

No ma pigem võtaks leige tee, mida saab ikka juua, aga pole kuum ega külm.

48. Tee või kohv?

Muidu olin teevend, aga viimasel ajal tänu masinale olen kohvisõber.

49. Mis on Sinu lemmik värv?

Punane, kollane, sinine.

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?

Muidugi.

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?

Mul olid koolis aastaid ujumistunnid, seega võin vajadusel ujuda kõike koerast delfiinini :D

52. Oled kunagi võistlust võitnud?

Mmmm…. Ma ei tea isegi. Ju siis mitte?

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?

Ma kunagi vihkasin oliive, kuni aussis suure näljaga sõin. Alguses ainult rohelisi, nüüd panen mõlemaid.

54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?

Ma pean Kardolt küsima. Tema vastus: “Minu meelest sul pole vaja vinguda, sa saad lihtsalt oma tahtmist. Kui see on vähegi mõistlik asi, siis sa saad selle nagunii, kui pole, siis ei aita ka vingumine.”

55. Kas Sa oled kannatlik?

Üldse mitte.

Ja 56daks faktiks teile info, et see on maailma kõige tüütum ja igavam küsitus, mida ma iial täitnud olen. Ja ma ükskord vastasin vanaisale kolm tundi jutti taolistele küsimustele nagu: “Mis nupust arvuti tööle läheb” ja “Kus arvutil see prügikast on, mida õue viia, kui see täis saab?”.

värvi siia ilma

Ükskord käis mul JÄLLE Fotoraat ja Maigret külas ja nad tegid mulle Sleek toodetega silmameiki. Okei, meiki tegi Maigret, teised suht filmisid ja ajasid mind pidevalt naerma, et ma ikka videos võimalikult psühhopaat välja näeksin. Igatahes tuli mul tuju, et tahaks näha, mismoodi kasutada kõiki neid Sleek lauvärve, mida mul sahtel täis on. Ma ise lihtsalt ei ole selles veel kuigi ekspert, seega kutsusingi Maigreti appi. Ega ta ka just ekspert pole, aga oskusi on tal selle eest kõvasti rohkem kui mul ja mina jäin küll lõpptulemusega rahule.

Kahju, et me lõpetasime jumala hilja õhtul. Seega siis selle kauni maalinguga ei olnudki mul muud teha, kui magama heita. Okei okei, ma võtsin selle enne ikka maha, aga no lausa patt tundus kodus passida, ise nii lille löödud. Ma luban pühalikult endale ka proovida kunagi ise sellist meiki teha, aga noh. Siis mul peaks olema vähemalt kuhugi minna…

Videos on siis kasutatud erinevaid palette Sleeki lauvärve (neid), lauvärvi alla pani Maigret mulle silmaprimerit (sellist) ja sinise lainerijoone tõmbas ta ka minu meelest Collistari laineriga. Ma kodukalt enam sarnast ei leia ja enda oma pidin ma minema viskama, peale seda kui Mari sellega mu voodilinu maalis. Kahju, ilus lainer oli teine.

Pikka juttu pole, ma tahtsin ainult küsida, et kui kõvad vennad teie selles va lauvärvi peale kandmises olete? Saate suitsusilmaga hakkama või olete lausa värviarmastajad, kes suurima vaevata sõjamaalinguid silmadele joonistavad? Igatahes kaasarääkijate vahel läheb Loverte poolt loosi lahe üllatuskomplekt Sleekilt, kus peidab ennast ka üks lauvärvikomplekt, lisaks siis muudele üllatustele. Kokku on kotis viis toodet, nii et päris hea saak. Sleeki huulepulgad on ka muuseas väga hea pigmendiga, nii et üllatus tõotab mõnus tulla.

Mari otsustas salamahti hiivata ühe lauvärvikarbi ja sellega teises toas maalinguid teha.