pildistamistest ja fotograafidest

Kuigi mulle endale jubedal kombel meeldib kaamera ees olla, siis tegelikult ma olen seda ennegi maininud, et pilti meeldib ka teha. Popp on öelda, et hea fotograaf teeb ükskõik millega häid pilte, aga no ju siis mina nii hea fotograaf ei ole, sest enne NikonD7200 saamist ei olnud ma vist elusees ühtegi normaalset pilti oma käega teinud. Põhjus, miks mulle nüüd nii väga meeldib pilte teha ongi see, et noh, hea kaamera + kallis sõbranna näitas mulle kolme minutiga, kuidas kasutada sellist fototöötlusprogrammi nagu Lightroom.

Ma olen muidu selline inimene, et arvutis midagi eriti teha ei oska ja isegi tutorialid ajavad mind hüsteeriasse, sest midagi mul kunagi välja ei tule, mis tulema peab. Selle pärast ma seda Lightoomi ka üldse õppida ei tahtnud ja tegin oma hädapärased töötlused alati Picmonkeys. Aga no kui Gerda mulle väevõimuga LR’i tõmbas ja siis mulle näitas, et näe, tee nii ja nii ja…olemas. Minu meelest tema täpsed sõnad olid: “Ja siis suvalt vajuta neid nuppe siin ja siis vaata, mis meeldib”.

See on seal ausalt NII lihtne, et isegi minusugune saab hakkama. Ja teen nagu õpetatud – natukene näpin ühte ja natukene teist (suvalt) kuni ma ise rahul olen. Seega iga kord kui mulle jääb kuskil silma see enne-pärast fototöötluste postitus, siis ma alati vaatan, et okeiii… see on Lightroomis kahe klõpsuga tehtav asi, et kuidas see mulle enne üldse keeruline tunduda sai?! Mitte, et mulle ei meeldiks vaadata neid enne-pärast pilte, aga lihtsalt, kellel vähegi huvi ja käed küljes, siis Lightoom on kõige lihtsam programm maailmas, millega annab jube kergesti sitast saia teha. Ja mitte nii sitast veel paremat saia.

Näitan teile väga kehvasti välja lõigatud screenshotte näiteks eilsestest piltidest. Lighroomil on selline võimalus, et saab vaadata, et milline pilt enne tuunima hakkamist oli, sellest samast tegingi screeni ja lõikasin välja. Selle pärast ka siis eri suuruses raamid jne, sest ma ei viitsind neid mõlemaid salvestada ja siis kokku töödelda, aga no saate poindist aru küll eks.

Kindlasti nüüd mõni PÄRIS ekspert oskaks öelda sada asja, mida ma olen valesti ja kehvasti töödelnud, aga mina ise võhikuna ja peale vaadates mõtlen küll, et noh. Mulle tulemus meeldib ja olen nagu täitsa rahul kogu pildiga. Nii modelli, fotograafitöö kui ka töötlusega. Kuidas teile tundub?

Igatahes kui ma eile näitasin neid pilte naistejuttudes, siis sain nii palju ilusaid sõnu enda tehtud piltide kohta, et võttis kohe südame alt soojaks. Ma ei arva, et nad just üli head pildid oleks, aga no kui sul on hea modell, hea valgus ja hea kaamera, ning sa oskad natukenegi pärast tulemust endale meelepärasemaks teha, siis pole selles mitte midagi keerulist. Mina olen alati ka jube rahul enda piltidega, mis ma Marist teinud olen, aga noh, see ei pruugi ka väga adekvaatne olla, sest ta on ju minu laps ja loomulikult mulle juba nii nunnu ja ilus, et mul oleks raske nende fotodega mitte rahule jääda.

Siin siis väike näide Mari pildist, et alati ei peagi hullult palju muutma, saab niisama ka timmida, et kas meeldib heledam või kontrastsem versioon. Mul käib see lainetena, et vahepeal meeldivad nagu kirkamad toonid, siis jälle sellised mahedamad ja heledamad värvid, aga no see on juba igaühe maitse asi.

No ja kui juba naistejuttudes see fotograafi teema üles tuli, siis läks jutt edasi sellele, et kui popp on praegusel ajal olla fotograaf. Issand püha jumal, kui paljud blogijad ja mitteblogijad on fotograafid ja käivad raha eest inimesi pildistamas, samas kui annet ega soont sellele justkui nagu ei oleks. Muidugi ei ole ka mina mingi ekspert, nagu mainitud, aga ma vaatan paljude fotograafide portfooliot ja mulle vaatavad vastu mittemidagiütlevad ja tuimad pildid, kus pole nagu seda õiget emotsiooni. Sellega vist ongi see värk, et sul võib olla hullult tehnilisi oskusi ja töötlemisoskust, aga no kui sa ei oska seda “hetke tabada”, siis ei ole sellest suurt tolku. Jällegi, mitte et ma siinkohal tahaks väita, et MINA oskan. Mina muidugi enda arvates saan sellega okeilt hakkama, aga mina ei ole ka mingi fotograaf. See ongi vist üks asi, mida iga “fotograaf” endalt küsima peaks, et kas ma ikka olen päriselt fotograaf, või mulle lihtsalt meeldib pilte teha ja nendega nokitseda. Muuseas, viimasest variandist võib kunagi saada VÄGA hea fotograaf!

Mis on minu meelest suurimad vead, mida siis need fotograafid teevad? Ma ei räägi siinkohal kellestki konkreetsest, toon suvalt näiteid erinevate fotode põhjal.

Mõista seda, et sinu tehtud pildid on justkui sinu visiitkaart. Ma näen nii palju selliseid pilte, kus pilt on ise mustvalge ja siis mingi näkane pael on seotud ümber rasedakõhu, mis seal mitte midagi juurde ei anna ja VEEL hullemal juhul on see pael värviliseks töödeldud. See on MINU maitse jaoks lihtsalt rä-me ja mina fotograafina sellist pilti ei teeks. Jah, isegi siis kui inimene seda ise tahaks ja paluks. Mitte, et ma nüüd inimese kohe peesse saadaks ja ütleks, et krt, kasi välja siit! Aga m räägiks talle, et see ei oleks kuigi efektiivne foto ja näitaks talle mõnda pildiideed, mis oleks lahe, armas ja omapärane, mis talle ka meeldida võiks. Ja kui ma siis sellist pilti kuskil näen, siis ma automaatselt mõtlen kohe, et appi, mina küll selle fotograafi juurde minna ei tahaks, kui ta nii maitsetuid pilte teeb. See paela värk on muuseas üks suvaline näide, eks see, mis on maitsetu ja mis mitte, on iga fotograafi jaoks erinev, aga konkreetselt näide oligi selline, et fotograaf ütles, et vot talle endale ka ei meeldi ja ise ka teha ei tahtnud, aga klient nõudis. No ma ei tea, mina lihtsalt ei teeks. Aga nagu öeldud, tuleks pakkuda võimalikult palju häid alternatiive, et mõlemad rahule jääks.
Rohkem ei ole uhkem. Olen näinud albumeid, kus fotograaf on andnud kliendile kausta, kus on lausa üle 100 foto. Muidugi oleneb siinkohal kindlasti see, et kui kaua pildistati jne, aga kui ma räägin näiteks tunnisest perepildistamisest, siis mina isiklikult oleksin palju enam rahul pigem 35 pildiga, millest mulle VÄGA meeldib ütleme 20. Versus see, et ma saan 100 pilti, millest mulle väga meeldib 20. Esimesel juhul meeldivad mulle juba üle pooled piltidest, teisel juhul mõtleksin, et neeh, nii palju oli sittasid pilte kah. Mulle tundub, et seda viga teevad kõige enam just algajad fotograafid, proffimad kujud naljalt sadu pilte laiali ei jaga, sest saavad isegi aru, et kvantiteet ei võrdu kvaliteet. Muidugi võib pilte raske valida olla (eriti laste piltide seast, sest nad on ju kõik nii nunnukesed!), aga tõeline fotograaf peaks seda siiski teha suutma ja oskama.
Ei paku ise ideid välja. Minul on mõne fotograafiga see kogemus, et ma ei oska mitte midagi seal kaamera ees teha ja ta ise ei paku ka ühtegi mõtet, et kuidas ma võiks olla või mida teha. Jah, tavaliselt on mul enne pildistamist paar ideed olemas, näiteks kui me Fotoraadiga raseduspilte tegime, siis oli mul täpselt kolm mõtet, aga ülejäänud kõik pakkusid nemad ise välja ja see on minu meelest väga tänuväärne, sest enamik ei tuleks võibolla selle pealegi, et kuidas punuga lahedalt poseerida ja mida proovida.
Ära karda suhelda! Eelmisest punktist lähtuvalt on minu jaoks väga oluline klapp fotograafiga. Minu meelest üks õige fotograaf on selline ladna jutuga inimene, kes suudab lobamokkadega (nagu mina) kiiresti ühele lainele saada ja vaiksemate inimesega selle võrra kergemini kontakti saada. Minu meelest on ainult normaalne, kui fotograaf mulle ütleb, et kuule nii pidi pole hea, ole hoopis nii. Või buduaaripilte tehes ma eile paar korda ütlesin Triinule, et kle ole natsa teisiti, et muidu minu pildile jääb mingi imelik volt. Kae nalja, isegi selline piitsavars suudab endale VOLDI kuskilt välja väänata, siis mõtle, mida veel teised tundma peavad, kes tahavad ka näiteks ilusaid pesus pilte? Just pesupiltidega on see minu meelest jube oluline, et sa JULGEKS öelda, et kuule, nii on halb ja nii on väga hea. Sest noh, pole väga riideid mille taha varjuda või nii. Aga no loomulikult on see suhtlemisoskus ja -julgus alati vajalik.

Rohkem mul nüüd niimoodi siin ühe ropsuga isegi meelde ei tule, kui lugejatel on mingeid häid nippe või näpunäiteid, mida nemad fotograafidele soovitaks või mida nad fotograafidelt eeldaks, siis võite neid loomulikult kommentaaridesse jätta.

Igatahes tellisin mina endale Aliexpressist neli valgustit, sest varsti läheb pimedaks ja kuidas ma muidu toas oma mugulast pilte teha saan. Lisaks tellisin ma sellise väikse kastikese laadse asja, mille sees valgel taustal tootefotosid teha. Blogija elu, mingit sorti pilditegemise oskus ja võimalus peab nagu olemas olema. Ja nii kaua kuni see raske pole, siis ma viitsin mässata küll. Aga hoidku jumal selle eest, et ma ära õpiks, mis on ISO või säriaeg. NEVER!!!!

Aga sellegipoolest on paar sõbrannat naistejuttudest ennast ootele pannud, et kui ma need valgustid kätte saan, siis tulevad külla ja ma teen neile ka mõned seksikad pildid, mida oma meestele näidata. Ehk on see minu tulevik? Mallukas – staartutifotograaf!? Eks elu näitab, aga seda ma lubasin neile küll, et iga kehakaaluga võib tulla, sest voltide peale viskan mingi kaltsu ja küll ma igalt naiselt mingi seksika kumeruse üles leian, mida pildistada :D

Sellegipoolest, mingiks fotograafiks ma ennast tituleerida ei kavatse. See on ka omaette oskus vist tänapäeval.