Mariann Kaasik's Blog, page 241

üks aastake ametlikku armastust

Teate ma ikka mäletan veel vahel noid päevi, kus ma liikusi mööda 32. keskkooli koridore ja elasin oma elu, ajasin oma asju ja vahepeal jalutas mulle vastu mingi suure naeratusega rastadega poiss. Umbes-täpselt selline:

Ma teadsin, et ta nimi on Kardo ja ma teadsin, et ta on mu paraleelklassist, aga mul ei olnud mitte iial olnud põhjust temaga vist ühtegi sõna vahetada olnud. Ja nii saigi see keska läbi, et ma aeg-ajalt seda poissi nägin ja temast mitte miskit ei mõelnud ega arvanud. Kui keegi oleks mulle öelnud, et 10-aasta pärast on see poiss minu abikaasa ja minu (peaaegu) kahe lapse isa, siis ma oleks vist küll arvanud, et sellise asja ütleja peast sooda on. Mina olin ju siis veel toona enda eksiga koos, kellega ma arvasin ennast vähemalt ELU LÕPUNI koos olevat ja mingeid teisi poisse ma ei pannud tähelegi. Kardot ka mitte.

Aastad läksid mööda, keskkool sai läbi, mina läksin Austraaliasse ja tulin Austraaliast tagasi ja siis läks veel mõni aasta mööda, kui ühel hetkel sattusin ma külla Ivole, kellel oli samal ajal külas Kardo. Selleks ajaks oli Kardo oma patsid maha ajanud ja ma mäletan enda mõtet, et issand jumal, nii kenaks kutiks on see tüüp sirgunud. Ma vist ei ole eriline rastafänn, aga nüüd vaatasin ma küll Kardot kohe sellise pilguga, et noh, seda võiks ju vähe näppida küll.

Ta vist vaatas mind sama pilguga, sest peale seda kohtumist hakkas ta mulle kogu aeg Facebooki naeruväärselt flirtivaid kommentaare jätma. Ma muidugi nägin küll, et ta neid KÕIGILE naissoost inimestele jätab, aga noh, mis mul sellest. Las inimene komplimenteerib siis, kui soovib. Kes rohkem blogiga kursis on, siis teavad seda ka, et samal ajal umbes käis mul trall selle douche’iga, kes mulle nii hirmsasti meeldis, et ma Kardo suhtes jupp aega pime olin.

Aga siis ma hakkasin Kardoga natukene rohkem suhtlema ja douche’iga natukene vähem suhtlema ja ühel hetkel oli selline keiss, kus nad mõlemad saatsid mulle samal ajal smsi ja peale seda otsustasin ma, et mul mingi eneseväärikuse raas võiks ju olla ja miks ma üldse mõtlen mingist tüübist, kes ilmselgelt on konkreetne EMM, kui samal ajal on pildis kutt, kes tundub tõesti selline armas ja päriselt into me olevat.

Nüüd te tahate raudselt teada, et mis sms see siis oli. Ühesõnaga nad mõlemad küsisid, et mis ma teen, mille peale ma saatsin neile suvalise selfi endast sõbranna juures. Kardo vastas mulle, et issand, ma olen nii ilus ja et ta tahaks täna mulle täiega külla tulla õhtul, et ta saaks mind kaissu võtta. Munn vastas: “Sa oled juurde võtnud v?”.  :D

Nii naljakas, eks? Ma just ükspäev siin rääkisin Kardole, et ma ise küll olen esimene, kes sitahaisunäoga vaatab neid, kes nirudes suhetes on, kus mees nõme on, aga tegelikult pääsesin ise sellisest ülinapilt. Ja seda ka mitte ISE, vaid see douche ei tahtnudki lihtsalt minuga koos olla ja võib-olla, kui ta oleks öelnud, et noh, tavai, what ever Mallu, FAIN, oleme koos siis, oleks ma Kardo kohemaid peeesse saatnud ja nagu kutsikas tema järgi jooksnud, et siis lõpetada maailma kõige lambisemas suhtes. Raudselt!

Aga taevaisa halastas ja douche ei tahtnudki minuga olla ja Kardo seevastu nagu tahtis ja nõnda saigi, et meie muudkui rohkem hakkasime teineteisel külas käima ja kaisus magama ja ühel hetkel sai seda kaisutamist vist liiga palju, sest päevad jäid hiljaks ja rasedustestil oli kaks triipu.

“Oi perse,” oli mu esimene reaktsioon. “Äkki sa ikka ei ole rase?” oli Kardo reaktsioon. Koos olime me selleks hetkeks olnud…eee… neli kuud? No ja siis läks korraks lahti see tramburai, et mina ei teadnud, kas Kardo on ikka SEE ÕIGE. Mu hormoonid keesid üle mu pea, mulle tundus, et Kardo ei taha üldse minuga last saada, või vähemalt ei väljendada ta seda minu jaoks piisavalt ülevoolavalt. Muidugi ma saan temast ka aru, sest ega ma talt küsinud, kas ta tahab minuga last saada. Ma ütlesin, et mina nüüd saan lapse ja see mida sina teed, see on su enda teha ja mõelda. Isegi selle osa elas ta vapralt üle, aga teate ma isegi ei mäleta miks, aga ühel hetkel ütlesin ma talle, et mina tegelikult temaga üldse last saada ei taha, sest ta on nii lollakas ja sööb jogurtit valesti ja üldse käigu ta kah persse.

Nõnda ei suhelnud ma temaga kaks kuud! Kardo ikka muudkui üritas ja proovis helistada ja kirjutada, aga mina muudkui ignosin. Ma ei mäleta üldse, nagu aju oleks info kustutanud, et mismoodi me ära leppisime, või no õigemini seda, et millal ma maha rahunesin. 20da nädala UH’sse tuli ta juba igatahes minu heldel loal kaasa ja..siis mingi aeg kolis ta õismäele minu juurde juba sisse ja… siis läks lahti see tavaline elu, mis on jätkunud siiani.

Sinna sisse mahtus siis see, kuidas ma sünnitamas käes kartsin, et ma ennas täis situn, sest noh: “Ma ei tea sind piisavalt, et su ees ennast täis kakada!” ja siiski õnneks mitte enda täis kakamine ja beebiga koju tulemine ja ma arvan, et umbes siis kui me koju tulime ja ma vaatasin, mismoodi Kardo seda konnapoega hoiab ja armastavalt vannis leotab ja mulle piimapaisu ajal kapsalehti külmkappi kogus, siis mingi hetk ma vaatasin teda ja mõtlesin, et okei, teda ma siis armastan. Kogu täiega. Mis siis, et ta ei oska normaalselt jogurtit süüa ja on “nii lollakas”. Milline õnn!

*Ma olen nii romantiline ja emotsionaalne, et mul 4 real tuli just pisar silma*

No ja siis ühel hetkel ma ütlesin, et kuna mina olen otsustanud, et ma sinuga ka abielluda tahan, siis vastuväidete puudumisel jään ma nüüd kihlasõrmust ootama. Vastuväiteid nagu ei olnud, aga jeesus, kui kaua ma pidin seda ootama. Ma ei mäleta, lausa MITU KUUD!!! Nagu loll, istusin ja ootasin. Vahepeal solvusin, et NOH, kus mu kihlasõrmus on, ah??!?!??!??!

Võiks eeldada, et iga mees oleks selle peale minema jooksnud, aga näed, Kardo püsis siiski “lainel” ja kui me Amsterdamis käisime, siis saingi ma oma kauaoodatud kihlasõrmuse. Mitte küll nii romantiliselt, kui ma tahtnud oleks, aga no, see oli üleni minu enda süü. Kes tahab, loeb SIIT, kuidas ma oma romantilisest kihlusest ilma jäin.

Ja siis me abiellusimegi. Aasta tagasi käisime me Õnnepalees, võtsime Kätlini kaasa, mina laenasin ülemuselt rinnahoidja ja panime need allkirjad ära.

21.07.2015

Mis selle aastaga siis muutunud on? Rasedaks jäin jälle. Remonti tegime. Kasvatasime Mari. Kaotasime sea ja võtsime koera. Ja nüüd ma ei saa enam aru, et kuidas on võimalik, et ma kunagi sellest mehest koridoris mööda kõndisin, ilma, et ma oleks talle musu teinud, käest kinni võtnud või perssest näpistanud. Nii oma ju? Minu Kardoke! Minu laste isa! Minu abikaasa!

Me siis mõtlesime, et oleme mega pullivennad ja kui Fotoraat meil siin perepilte tegi, siis venitasime endale pulmariided selga ja tegime veel mõned “pulmapildid”. Kuigi me oleme aastaga mõlemad paksemaks läinud, on mul tunne, et paksemaks ja paremaks, ikka ainult paremaks!

No vaadake vaid, milline mees!

Ja teate mis õnn on, kui sa ühel hetkel mõistad, et sa oled endale kaaslaseks valinud (või on sulle räigelt jopanud) sulle IDEAALNE isend? See õnn on lihtsalt nii nii nii suur. Mul on mees, kes mind alati aitab, kes armastab mind jäägitult, kes kohtleb mind nagu kuningannat ja meie tütart nagu printsessi. Samas ei pelga ta mulle öelda, kui ma liialdan üle või käitun nagu loll ja aktsepteerib kõiki mu miljonit viga.

Mulle meeldib, et ma saan temaga olla mina ise, kogu täiega. Ja mulle meeldib, et meil ei ole kunagi ühtegi päeva, mil me ei saaks täiega nalja ja pulli. Ta on minu lemmik mees ja kuigi ma paar korda nädalas ähvardan uue mehe otsida, siis kahjuks ta vist teab, et ma nagunii paremat ei leia ja ega ma siit Männiku metsast välja ronida ka ei viitsi. Seega peangi ma jääma sellesama Kardoga elu lõpuni kokku. Või noh, kuni ta ennast keldrisse oksa tõmbab, nagu ta armastab ähvardada.

Ma tahtsin, et Kardo ka paar sõna siia kirjutaks meie esimesest aastast, aga meie vestlus sellel teemal iseloomustab meie suhet vist kõige paremini:

No ma panen siia ikkagi copy-paste sellest “homojutust” kah, aga ma ütlen, et eile õhtul voodis rääkis ta küll palju romantilisemalt ja pikemalt, kui imeline ma ikka olen, nüüd tulevad juba mingid “kõrvalekallete” jutud sisse. Oi, kuidas ta õhtul veel selle eest nuuti saaab! Igatahes siin on siis Kardo hingeline jutt:

Kui minu käest küsida, et mis ma meie abieluaastast arvan, siis mul pole selle kohta midagi halba öelda. Mallu on igati hea naine olnud ja kui tal isegi on mingeid kõrvalkaldeid headuses osas olnud, siis ta korvab need mitte kolmekordselt vaid ikka saja kordselt :D Teinekord oskab ta nii armas olla, et tekib kohe tunne, et peaks midagi head tegema talle :D Ma ei kujuta ettegi, et ma peaksin kellegi teisega koos olema. Mallu on ikka taseme väga kõrgele tõstnud. Kui tulevased aastad saavad olema sama head Malluga, nagu see möödunud aasta, siis pole mitte mingi probleem temaga terve elu koos olla. Ma ei saaks öelda, et Mallu on üle prahi, sest see oleks ikkagi liiga vähe öeldud :P Mallu on minu silmis kõige ilusam ja parem naine, kes mul kunagi olnud on ja paremat siin ilmas vaevalt leida on!

Esimene lause on mu lemmik, et noh, pole mul nagu midagi halba öelda. Umbes nagu “mida sa arvad sellest, et su naaber sel aastal porgandeid kasvatab?” -“Ega mul pole midagi halba öelda!”. :D Ja pange tähele, kuidas on ridade vahele ähvardus kirjutatud, et ma pean inimesega veel EDASPIDI ka sama hea olema, kui see aasta, muidu mis? Ah? Mis siis saab? Maha jätab või?!

Paistab, et täna õhtul tuleb siin majas ikka suuremat sorti tüli…Pulmaaastapäeval mind ähvardama?! Oi, ta veel saab!

And we will live happily ever after! (Või kuni lahutame!) 

rasedus teeb koledaks või ilusaks?

Mul on alati nii naljakas kuulda, kui naised ütlevad, et rasedus on tegelikult üks jube aeg ja mingisugusest “särast” on asi kaugel. Eks inimesed olla erinevad, aga ehk on asi selles, et ma ei ole kunagi olnud nii vormis ja trimmis, et mind häiriks punni minev kõht või väike lotinärakas lõua all. Mul on nad nagunii mõlemad kogu aeg olnud ja minu puhul on just nagu boonuseks see, et pekikõhukene vaikselt beebiga täitub, mitte seal niisama ei tolkne. Aga noh, ega see kõhnade ja ilusate inimeste elu ka kerge pole, eksole.

Ma tegelikult saan aru, et rasedusega kaasnevad paljud asjad, mis ei ole kuigi “ilusad”. Kuna ma olen nüüd teise raseduse rada käimas, olen ma neid sümptomeid rohkem kogenud, kui vaid esimesega. Näiteks on mul praegu jupp tegu, et ma aevastades püksi ei teeks ja, piinlik tunnistada, olen ma rohkem kui tunnistada tahaks, teiste inimeste kuuldes puuksu lasknud. Sorri, kui see natsa liiga palju infot on, aga no mida ma teha saan, kui mul kohati tundub, et mul reaalselt pole mingit kontrolli oma kehategevuste üle. Seda ma ei hakka isegi mainima, et ma vahepeal krooksu välja röögatan, sest noh, seda ma tegin enne rasedust kah :D Et jah, kuigi naiselik ja seksikas see kindlasti pole. Õnneks seda kõike juhtub enamasti koduseinte vahel ja Kardoga ma taipasin enne ära abielluda, et temal pole muud teha, kui leppida selle labase monstrumiga, kes minust saanud on.

Pange tähele, veel aasta tagasi kirjutasin ma isegi blogis sellest, kuidas ma mitte kunagi mehe ees ühtegi kehatoimingut ei teeks, sest noh, MINGI PRIVAATSUS võiks ju alles jääda suhtesse. Viimne kui kübe sellest kadus siin majas vist paar kuud tagasi, kui me kõik kõhugripis olime ja ma Kardole surijana armetult kähistasin: “Kardo, lohista mind peldikusse…”.

Ja olenemata sellest, et mu kõht on karvaseks läinud, mu näonahk oli vahepeal nagu eeltiinekal, ma ei oma enda keha üle kontrolli ja laienen igasse ilmakaarde, siis ma tunnen ennast lihtsalt nii ilusana ja nii kaua kuni mulle põlvini habe ette ei kasva ja hemmorroidid(?) ei teki, siis see ei muutu! Kui ma saaks, võiks ma vabalt kogu aeg rase olla, lihtsalt nagu välimuse pärast või nii, sest mulle tundub, et mu nägu läheb rasedana ilusamaks :D Muidugi mul praegu hea öelda, sest mul see “hull raseduse osa” pole veel käes, mil ma enam liigutada ei saa. Juba praegu vaikselt on magamine aina ebamugavam, aga noh, hetkel elan veel üle ja täna sain hakkama isegi bussile jooksmisega!

Ma tahtsin kirja ka panna, et milline see 27. rasedusnädal olnud on, aga noh, pole jälle midagi öelda. Tegelane rullib sees ringi ja mina paisun, mis muud.

Ma ei kujuta ette, et kas on siis kahte tüüpi naisi, et ühed, kellele sobib rasedus ja teised, kellele mitte? Mulle öeldakse jube tihti, et issake, kui hästi see rasedus mulle istub. Kas see siis tähendab, et ma muidu olen rämekas ja 9 kuud ilus? Ah, vahet pole, olen veel selle 9 kuu sees, saan nautida!

Ja kuna ma seda nii naudin, siis käisin eile viietunnisel (!) fotoshoodil, kus mu rasedus ja Kardo ja Marike igatepidi üles jäädvustati. Minu meelest peaks iga rase endast selliseid pilte tegema. Kui juba ennast ilusana tunned, siis saadki sellele kinnitust ja kui ei tunne, siis õige meikari ja fotograafiga hakkad tundma! Ma ütlen saladuskatte all, et ma loosin uuel nädalal ka ühe fotoshoodi välja just samade tegelastega, kes eile minust ilusaid pilte tegid. Ja no kui juba minusugusest krõllist SELLISEID pilte saab, siis vast igaühelt.

Fotol: 27+4 rasedust Foto tegi: Fotoraat

Kuidas teil oli? Tunnete ennast rasedana ilusana või just pigem mitte nii kaunina? 

andke tasuta, ma olen blogija!

Ma tegelikult tahtsin tulla kirjutama sellest, et eilne hala aitas – taevaisa tõepoolest halastas ja täna on Mari käitunud rohkem kui eeskujulikult. Saime temaga postkontoris käidud ja isegi, kui ta juhtumisi teel sinna mänguväljakut nägi, ei korraldanudki preili stseeni, vaid püsis peale põgusat seletust, et pärast tagasiteel lähme mängima, kenasti oma vankris. Tagasi tulles ta isegi ei tahtnud enam mänguväljakule, aga soostus siiski rahumeeli koju tulema, sööma, basseinis sulistama ja isegi tuka sain tal ära lõigatud. Seda küll vähese telefoni+multikate abiga. Aga tehtud ta sai ja oli ka tagumine aeg, sest meil on täna perepildistamine.

Mul polnud isegi lootust, et nii kaunile päeva algusele saaks järgenda rahumeeli magama minemine juba kell pool kaks, aga tõepoolest just see juhtus. Okei, natukene ta ikka tihkus ja loopis oma Sipsikut ja karu, aga laias laastus läks see kõik kuidagi eriti valutult. Ju siis taevataat vaatas, et ma eile juba poolenesti eneka äärel olin ja täna leebus. Tänks, taevataat!

Samal ajal kui Mari magama jäämist ootan, on mul kombeks kas 9gagis scrollida või, häbi tunnistada, Perekoolis teemasid lugeda. Sel pole pikka aega mind väga mõnitatud, nad on üle läinud Tähismaade iga sammu üles märkimisele, mistõttu vist kaht blogijat on keerulisem konstantselt tümitada. Olgem ausad, eks need Tähismaad annavad ikka mõnusalt hagu ka alla, mistõttu ma isegi ei imesta, et nende kallal võetakse. Ma ei viitsi seda teemat siin lahata, aga kellel üldse elu pole ja väga igav on, siis Perekoolis on mingisugune teema, kus sellest lausa pea 700 kommentaari on! Ja mis kõige imelikum – kui minu (ja teiste blogijate) teemad kustutatakse sealt kiiresti, siis seda teemat pole vist kordagi modereeritud. Nüpeldage, sõimake, õõnestage palju vähegi vaim võtab! Imelik, aga noh, nagu öeldud. Pole minu asi. Ei ole mina ei Tähismaa, ega moderaator.

Täna avasin aga sellise teema, kus rääkis inimestest, kes teisi ära kasutavad. No ala, et keegi on jurist ja siis talt küsitakse pidevalt tasuta juriidilist nõu vms. Kuna mul ühel sõbrannal on pidevalt nii, siis mõtlesin vaadata, et mida siis ka Perekooli rahvas sellisest kombest arvab. Mina isiklikult olen vist kah tõesti selline, et kui vaja abi mõnelt tuttavalt, siis küsin. No ala kui keegi oskab arvutivärki ja mul parasjagu sellelaadne küsimus on, siis ikka küsin temalt. Taimede kohta küsin Kardolt, ta on ju aednik. Minu meelest on see täitsa okei, ise ka vastan teiste küsimustele, kui keegi peab vajalikuks just minult midagi küsida. Noh, kui vastata oskan.

Samas ma saan aru ka neist, kes näiteks ametilt nahaarstid on ja siis iga sünnipäev ja koosistumine peavad avastama ennast olukorrast, kus lehma lellepoeg püksid alla tõmbab, oma mädast paiset näitab ja uurib, et mis tollega teha tuleks. Kuskilt läheb vast ikka piir, et kui palju saab loota tasuta tuttavate abile ja mis maalt oleks viisakas teise aeg ja vaev tasustada.

Ühel hetkel lugesin sealt samast teemast sellist katkendit:

Tuttav ta mulle küll ei ole, kuid on endalgi au olnud kokku puutuda sellise ärakasutajast bravuuritariga Olin sama arsti juures rasedusega arvel, kus temagi ning üks kord sattusin arsti juurde just siis, kui tema seal keset koridori stseeni korraldas, a’la MIS MÕTTES MA PEAN SIIN UKSE TAGA NII KAUA OOTAMA, KAS TE EI TEA, KES MA OLEN?!?!? Ok, anname andeks, raseda hormoonid möllavad ilmselt, eks.

Sellest mõni aeg tagasi aga läks nii, et juhtusime üks kord ka sama juuksuri juurde. Jällegi olid tema viimased sõnad juuksurile: Mis mõttes ma pean täishinna maksma?!? Kas te ei tea, et ma kirjutan teist oma blogis?!?

Ise kirjutab uhkelt sellest, kuidas talle kõike tasuta pakutakse. Ilmselt on tõde ikka see, et kõik kardavad tema terrorit ja seetõttu lihtsalt peavad talle tasuta andma, kuna ta ise nõuab ja vastasel juhul ähvardab ju. Veidi nagu teemaalgataja juhtumgi, ma vaatan.

Pärast neid vahejuhtumeid lõpetasin ma ise tema ’imearmsa pereblogi’ lugemise. No ei soovi vabatahtlikult sellist pröökavat hüsteerikut toetada, ei soovi.

Ma isegi korraks mõtlesin, et nonii, raudselt tuleb keegi, kes arvab, et see olen mina, sest noh, rase ma ju olen ja mida mul muud ikka teha on, kui kuskil günekoloogide ukse taga kisada ja kiljuda, et ishand ma ei või, kas te tõesti ei tea, kes ma olen?! Aga noh, eks blogijaid on palju ja praegu on ka rasedaid blogijaid jalaga segada, seega otseselt ei võtnud seda kui päris konkreetset vihjet mulle. Seda enam, et ma kuskil uste taga röökimas käinud ei ole, ega plaani seda ka teha.

Küll aga pani mind mõtlema see teine näide, kus teema püstitaja JÄLLE samal ajal, samas kohas oli, kus see sama rase blogija sedakorda nüüd juuksuri peale karjus, et issand, tehke odavamalt, muidu ma blogin teist. No seda ma teadsin enne ka, et pool Perekoolis kirja pandu on kellegi suvalne väljamõeldis, aga see koht ajas küll vähe naerma. Juhuks, kui keegi väga blogimaailmast kauge on, siis las ma seletan teile ka, miks. Nimelt ma ei kujuta ette mitte ühtegi blogijat, kes soovi korral kuskil juuksuris tasuta soengut ei saa. Nii palju, kui ma blogisid jälginud olen, siis on silma jäänud igasuguste promoartiklitega nii suuremad kui väiksemad blogid. Seega ei oleks kellelgi vaja luua olukord, kus ta esiti käib juuksuris ära ja siis LOODAB, et keegi talle ale/tasuta teenust pakuks. Seda kõike on väga lihtne eelnevalt kokku leppida, ausalt kah.

Nii et jah, sorri, aga naerma ajab küll, sest ma ei kujutaks isegi kõige suuremat diivat kuskil juuksuris kisamas, et isssand, oiiii kus ma teist kehvasti blogin! Nii naljakas üle pingutamine kellegi poolt, kes ilmselgelt ei oma palju tegevusi oma päevas, et ta selliseid fiktiivseid “pealtnägemisi” ette kujutama peab.

Kuna Eesti on nii tilluke, oleks sellised nõudmiste ja ähvardamistega blogipidajad ammu kuskil ära märgitud või avalikult välja öeldud. Mis neil firmadel karta oleks? Paraku ei ole ma kuskil selliseid asju näinud, mistõttu ma tõesti julgen praegu pea pakule panna ja öelda, et ma siiralt kahtlen, et Eesti blogimaailmas selliseid on, kes päriselt ka kirjutaks firmale: tere, andke tasuta, muidu kirjutan teist sitasti!

Muidugi kirjutavad blogijad koostöö soovide ja pakkumistega firmadele ja vastupidi ka. Kord ei ole blogija nõus, kord ei ole firma nõus, aga minu kogemus ja ajalugu blogijana ei ole veel sellist asja näinud, et keegi kedagi otseselt ähvardanud oleks. Noh, jätame selles suhtes erandid välja, et ma ükskord ühele firmale kirjutasin, et kui te loosi võitjale asja ära ei saada, siis ma kopeerin küll meie kirjavahetuse hoiatusena teistele blogisse üles. Kolm kuud saatmata auhind jõudis siis küll üsna kiiresti võitjani, aga no see ei olnud päris sama asi, mida seal teemas vast mõeldakse, et ähvardatakse, et endale miskit saada.

Mäletate ma rääkisin ühest grupist, kus mu kunagine “sõbranna” mind usinalt taga rääkis, eks? Sealsamas oli minust korduvalt juttu ja ühes teemas tõi üks neiu välja selle, et issand teate, minu keegi tuttav töötab Dr. Šoisiga ja Mallukas ise kirjutas Šoisile ja nõudis tasuta UH, et kui ei saa, siis … kirjutab kehvasti? Või noh, ühesõnaga, et Mallukas ÄHVARDAS Dr. Šoisi. Sada naist kiljusid kaasa, et izzzand jumal, tegelt ka väää? Omg, see Mallukas on ikka nii haige inimene! Üks naine siis kirjutas teadjalt, kuidas temagi on ühe firma juhatuses, kuhu mina olla kirja saatnud, et tahaks koostööd teha ja kui ma olin toote kätte saanud, olin ma neile kirjutanud, et nii, nüüd saatke veel, või muidu…. Jälle naised ohkisid kooris, et püha jumal, on ikka sellel Mallukal nahhaalsust. On ülbuse tipp! On alles eit! Küsiti ka, et mis firmaga tegu,  aga seda daam öelda ei tahtnud. “Firma ei soostu oma nime avaldama :)”.

Päris paljudel oli seal lugusid minust rääkida, mida nad “oma silmaga” või “tuttav ise nägi!” teadsid edasi pajatada. Päris naljakas iseenesest eks. See oli üsna jupp aega tagasi, mitu kuud kindlasti. Ma muidugi tol hetkel läksin jumala närvi ja tahtsin neile kõigile individuaalselt kirjutada, et kle, äkki räägid mulle ka, mis firmasid ma siis vabal ajal ähvardan ja nii, aga siis mõtlesin, et suva. Let it go. Mis see minu elu muudab, kas sada võõrast naist arvavad minust nii või naa moodi. Ei muuda ju. Noh, välja arvatud see osa, et nüüd on 100 naist, kes saavad öelda: “Jaaa, mul sõbranna ISE NÄGI ja TEAB, et Mallukas tegi seda ja toda ja nii ja naa!”. Aga muidu, täitsa suva. Las räägivad.

No ja nõnda see teema oligi mul täitsa ununenud, kui keegi Perekoolis sellele eelmisele kommentaarile vastas:

Kui räägime samast blogijast, siis temal oli isegi nii palju jultumust, et dr Šoisi ähvardada, kui viimane talle tasuta uuringut ei paku. Antud arst muidugi keeldus viisakalt sellisest “pakkumisest”, kuna nagu teate, on temal siiski üsna hea maine ja mingi klähvits-blogija poolt kirjutatud halb arvustus ilmselt tema reputatsiooni klientide seas ei riku, kuid siiski jättis selline asi mõru maigu külge. Just sellest blogijast endast siis.

Ei no hakkab jälle pihta. Jälle see minu ja Dr. Šoisi igavene intriig, kus mina vaest vanameest põhimõtteliselt noaga ähvardasin, et ta mulle tasuta UH teeks ja kui ta sellega nõus ei olnud, siis pange tähele, ma ju “sõimasingi” teda oma blogis. Küll selleks ajaks olin ma kaks korda tema juures käinud, kus vaene Dr. Šois hirmuvärinal mulle UH tegi (tasulise ikka!), aga mis siis!

No öelge, kas teil poleks naljakas enda kohta sellist asja lugeda? Ma mõtlesin juba esimene kord, kuid tagasi, et ma kirjutan Šoisile ja uurin, et mis neil seal kabinetis toimub, et sellised kuulujutud tema töötajate käest kuskile tuvikarja jõuavad, aga nagu öeldud, ma ei viitsinud. Nüüd aga ma lugesin seda teemat, ketrasin ennast natsa üles ja panin kirja Dr. Šoisi poole teele. Umbes nagu: Armas taevaisa  Dr. Šois. Kas oleks võimalik saada teilt kirjalikku kinnitust, et ma ei ole teid mitte mingil määral ähvardanud seoses tasuta ultrahelidega. Jah, naerda võite, aga tarvis oleks. Ps! Tsekkige üle enda töötajad, mõndadele meeldib vist lugusid välja mõelda.

Paraku on nad 31. juulini puhkusel ja nõnda ei saagi ma teile siin nüüd must-valgel tõestada, et ma päriselt ka pole tunnustatud arsti näopeksuga ähvardanud või muud moodi väljapressimisi teinud. Seega saate veel paar nädalat minust, kui väljapressijast, mõelda :D

Ma oleks hea meelega selle postutuse sisu siin Perekooli kommentaariks jätnud, aga nad lähevad seal jube kurjaks, kui ma seal neile midagi vastan (tra, roni oma blogisse, mida sa siin vahid!) ja no tegelikult saavad nad kurjaks ka siis, kui ma siis nende nõu kuulda võtan ja oma blogisse jään (muud pole teha, kui Perekoolis vahtida v????).

Aga mõte on idee poolest humoorikas, eks? Et kui muidu kirjutab blogija, et tere, sooviks koostööd teha, pakun vastu seda-teist-kolmandat, siis edaspidi võiksid kõik blogijad hakata kasutama sellist stampkirja:

Tere firma *****,

Olen blogija ________ ja tahaksin teie käest saada tasuta asju. Kui te mulle tasuta asju anda ei taha, siis ma kirjutan blogisse, et ilgelt nõmedad olete naq ja kui te julgete kuskil öelda, et ma teid ähvardasin, siis võib juhtuda, et keegi viskab teie koerale mürgitatud vorstilati üle aia või paneb teie vanaemale teel poodi jala taha.

Meeldivale koostööle lootma jäädes, minu aadress, kuhu raha ja asjad teele panna on siin: ________

Ette tänades, blogija_______!

*Krt, nüüd ma kulutasin nii palju aega sellele sissekandele, et molutasingi terve Mari lõunaune selle jaburduse peale maha :D

almaš taevaiša…

…anna jõudu! Millal see lasteaiapaus läbi saab? Millal ometi? Ma räägin konkreetselt ainult täna hommikust, mil on juhtunud intsidendid, mil ma tahaks põlvili heita ja pühalikult hakata taevataati paluma mulle kannatust, jõudu ja energiat anda, et ma päeva üle elaks.

Ärkame hommikul. Mari hakkab KOHE nutma ja vigisema, topib mulle paremasse  silma näppu. Miks? Jumal seda teab, sest ega ta ju ei ütle. Või noh, ta üteb küll: “gai gai gai!!!” ja läheb aina vihasemaks. Mida ta täpselt tahtis ja miks jääb mulle arusaamatuks, aga nii kaua kuni ma see loll olen, kes midagi aru ei saa, väärin ma seda, et mind jälitatakse röökides ja võimalusel topitakse näpp paremasse silma. Lõpuks ma mõistan – preili soovib, et mu parem silm oleks rohkem kinni kui teine. Reaalselt pidin ma 20 minta nii ringi käima, et hoidsin ühte silma poolvidukil. Miks peaks üks laps soovima, et tema ema vidukil silmaga ringi tuiaks, jääb mulle arusaamatuks, aga noh, vähemalt sain aru, enne kui mind pimedaks torgati.
Teen praemuna. Marile ei sobi. Ta karjub midagi ebamäärast ja jookseb mu eest ära. Pakun kohupiima, sellele järgneb veel raevukam solvumine. Kuna ma pole poes käinud, siis mul pole siin kodus neid toiduaineid just jalaga segada, seega tegin väikse võiku. Tulemuseks veel hullem nutt ja kisa, nagu üritaksin ma talle sepikul sitta serveerida. Õuna? Ei taha! Virsikut? Ei taha! “Nojah, ära söö siis midagi,” mõtlen ma ja teen endale kohvi. 5 minutit hiljem tuleb Mari, näitab näpuga pannile, kus on muna ja ütleb: “sia!”. Tegin muna tükkideks ja panin taldikule. Sõi ära. Sinna otsa sõi ta ka pool võileiba, totsiku kohupiimakreemi ja pool õuna. Miks üldse seda eelnevat nuttu vaja oli?
Mari näitab näpuga elutoaseinale. “SIA!” kamandab ta mind. Lähen sinna. Mari nutab. “SIA!”. Ma ei tea, mis ma tegema pean? Seina sisse ronima? Midagi tal seal võtta pole – tühi sein. Laps aga röögib “SIA!” ja nutab. Nagu… jeesus küll. Pakun Marile erinevaid tegevusi, lõpuks aitavad vildikad unustada seda probleemi seinaga. (Muidugi toovad vildikad ka probleemi, sest preili soovib nendega sodida enda ja seinte peale, mina aga miskipärast järjepidevalt pakun, et värviks hoopis paberit).
Külla tuli tore naisterahvas mu uuele beebile kandelina ja -kotti tooma. Nii kaua kuni ta oma kaupa tutvustas, kiskus Mari ennast paljaks ja viitas sellele, et soovib tiigi äärde minna. Kui seda ei juhtunud KOHESELT, hakkas ta mind nüpeldades röökima. Üks kandekott oli mõeldud lausa 20-kiloste kandmiseks, seega tahtsime proovida Mari Kardole selga panna. Seda ta loomulikult ei soovinud, tuli rabeleda ja karjuda. Kui juba seljas oli, siis ka ei sobinud seal olla, tuli (õnneks) Kardot taguda, nii palju kui ta selja tagant sai. Kui ta kotist välja võeti, haaras ta kurvalt koti ja viitas sellele, et ta ei taha siin elus muud, kui selle kotiga Kardo seljas olla. Nagu… what?!

Ma ütlen ausalt, ma olen nii kohutavalt väsinud. Ma ei tea, kas see on rasedusest või millest, aga nii hirmus väsitav on nii, et keegi kogu aeg karjub su peale ja tahab midagi. Eriti kui tundub, et ta ise ka päris hästi aru ei saa, et mida ta tahab. Ja no muidugi siis tuleb telekast mingi reklaam, mille sõnum on, et tugevad vanemad kasvatavad tugevaid lapsi ja samal ajal olen mina veetnud tund aega “PEA PADJA PEALE” mölisedes.

Mul tulevad ausalt vahepeal lausa pisarad silma, et mida ma jumala eest valesti teen, et ta nii pahane ja jonni täis pidevalt on. Mu põhilause noil päevil on “Mari, emmel on ai-ai!”. Aga ikka ma saan kogu aeg enda suunas vehitud ja karjutud ja märatsetud. Näiteks enne läks laps hüsteeriasse, et ma potti LIIGUTASIN. Ta arvas vist, et ma palun teda sinna istuda ja see oleks ju muidugi inimõiguste rikkumine. Seega oli vajalik kohemaid parem närvi minna.

Kui süüa enam ei taha, siis KOHE tuleb lõpetada talle selle pakkumine ja silma alt ära viia. Muidu kohe kisa taga.

Jumal hoia, palun õpiks ta vähemalt EI ütlema, kui midagi ei taha, mul hakkavad kõrvad varsti verd jooksma selle inina peale, mis siin majas ei tähendab. Ja uskuge mind, et “ei” üritatakse siin palju öelda.

Kolm nädalat veel, kolm nädalat veel tuleb edasi elada. Siis tehakse lasteaed lahti! Ma lihtsalt mõni päev ei jõua enam. Ausalt :( Siinkohal minu respekt kõikidele emadele/isadele, kes üksinda selles vanuses lapsega ööd-päevad hakkama peavad saama. Ma vist oleks juba paela kaela pannud, kui iga päev kell 6 värske Kardo koju ei tuleks, kes selle metslasega tegelemise üle võtab. Ja siis järgmisel hetkel tuleb ta minu juurde sülle ja teeb musi ja pai ja on nii nunnuke, mistõttu tunnen ma ennast veel eriti kehvasti, et kuidas ma sellise nunnuduse peale üldse pahandada saanud olen? Kuni ta mind näpistab ja naerdes minema jookseb, et siis suvalise asja peale nutma ja karjuma hakata.

*Kui ma seda kirjutan, nutab Mari mulle kõrva, sest issi julges ta kõrvale istuda*

aliexpress, mu arm

Kõik algas sellest, kui ma juuksuris olles ühel lapsel megailusat jänkukõrvadega mantlit nägin. Lapse ema ei osanud öelda, kust seda saada võiks ja nõnda hakkasin ma googeldama ja jõudsin omadega Aliexpressini. No tegelikult jõudsin ma Buduaarini, kus üks naine müüs samasid mantleid 50€ eest, Aliexpressis olid nad aga 15€ eest müügil, mistõttu otsustasin leida kellegi, kes mulle selle telliks. Või noh… Marile. Ma ise arvasin, et sealt tellimiseks peab olema Paypal, mis mul jube ammu “katki” läks, aga selgus, et vaja on ainult sisestada oma pangakaardi number.

Ja nii see hakkas. Ma läksin hulluks! Seal on nii palju asju ja ma tahtsin sealt ju absoluutselt kõike! Nõnda tegingi ma sealt vist kolmel-neljal korral hunniku suvalisi tellimusi, mis nüüd riburadapidi juba kohale jõudma hakkavad. Möödas pole isegi paari nädalat! Ma sain tegelikult smsi, et mind ootab ka postkontoris pakk, aga kuna mul täna polnud aega sealt läbi minna, siis jääb selle paki sisu mõneks teiseks korraks.

Ega mul seekord ka jube palju näidata ei ole, aga Marile tulid kaks asja kohale. Ja kuna see on minu blogi, siis näitan teile kasvõi kahte asja, oma asi. Mulle endale meeldib jubedalt teiste (neti)oste vahtida, nii et mis sinna ikka teha.

Nagu näha, siis kohale saabusid rohelised mõmmipõlvikud ja üks väike pluusike, mis Marile pigem tuunika või isegi lühike kleit on. Põlvikud on talle veel suured, mida ma isegi ei imesta, sest suuruseks on 2-10 aastastele. Nagu arvata on, siis on see suurusevahe päris suur ja praegu on need põlvikud Marile mingi kintsuni, seega kanda neid veel ei saa. Hinnaks oli neil 1.93€ ja saatmiskulu tasuta.

Tuunika eest maksin mina 1.70€, aga selle hinnaga seda enam saada pole. On SIIN vähe kallimalt, 3.78€ eest. Materjal on jumala mõnus, pehme ja veniv, seega igati asjalik pluus alla kahe euri eest. Selle eest ei pruugi isegi kaltsukast korralikku pluusi skoorida, seega ma olen rahul. Panin selle talle täna selga ka, aga nagu Marile kohane, siis riided tal kuigi kaua seljas kahjuks ei püsi. Õnneks on õues ja toas soe, seega ei saa inimesele pahaks panna, kui riided kohati ahistavad tunduvad.

Mis teie viimati netist tellisite?

mõnus päev ja ilusad lapsed

Tänane nägi välja täitsa tavaline pühapäev, mis hõlmas endas tiik-mänguväljak-sulistamine rutiini. Kahmasin kaamera ka kaasa ja tegin mõned pildid, sest ma olen esiteks jube õnnelik, et ma voodi alt Mari kaabu üles leidsin ja teiseks nägi mumm täna nii armas välja, et patt oleks pilte tegemata jätta olnud.

Mina muidugi nii suur vaatamisväärsus ei olnud – jälle puhta meikimata ja muud hirmsad lood, aga no Kardo tegi meist kolmest (ja poolest) ka ühe pildi.  Aga muidugi on Mari fotogeenilisem ja teda mulle meeldib rohkem pildistada. Mis siis, et ma vahepeal selle jaoks sipelgapessa istusin.

Ma tean, et iga ema jaoks on enda laps kõige ilusam ja armsam ja nunnum, aga vot seda ma ette kujutada ei suuda, et kes siis kõige ilusam ja parem on, kui neid lapsi juba kaks, kolm, neli on? Mulle juba praegu tundub, et minu emakas ja Kartsi varuosad on juba enda absoluutse maksimumi andnud ja midagi paremat sealt küll välja pigistada võimalik ei ole :D Ei jõua ära oodata oktoobrikuud, et seda uut mudilast oma silmaga kaeda. Arvestades kodust tõestusmaterjali, väljub minust vaid väärt kraam!

vigadest ja nende tunnistamisest

Selle nädala Naistelehe kaanepersooniks on Ott Kiivikas, kellega mina tegin loo tema lahkuminekust eksabikaasaga. Loo sees mainis Ott midagi sellist, et tema on säärane inimene, et on alati peale konflikti valmis sellel teemal rääkima ja arutama, sest ta on elu jooksul täheldanud, et inimene ei pruugi ise alati aru saada, kui ta vigu teeb. Mõneti õige, olen isegi täheldanud, et kui konkreetselt mitte selle üle spekuleerida, võivad enda vead mõnikord kahe silma vahele jääda. Mis aga naljakas on, kipuvad inimesed neid samu vigu teiste peal usinalt kritiseerima.

Ma võin teile tuua näite oma elust. Ma isegi blogisin sellel teemal (siin). Kes lugeda ei viitsi, siis ühesõnaga olin megapahane inimeste peale, kes lubasid külla tulla, aga jätsid viimasel hetkel tulemata. Samas kevadel oli selline keiss, et jäi nagu jutt, et lähme Triinu juurde Viljandisse ja ma viimasel hetkel lihtsalt EI VIITSINUD minna. Ja kui Triinu pettunud oli (ei, ta isegi ei solvunud vms), siis ma ei saanud absull aru, et milles ta problem on, et mis vahet seal on, kas ma tulen või mitte :D

Mis see vanasõna oligi? Et enda silmis palki ei näe, aga teise silmas pindu näen? Nüüd ma mõtlen ise ka, et ma pingutasin ilmselgelt selle solvumisega üle, kui sõbrad (neljandat korda) külla tulemata jätsid, sest tegelikult võiks juba peale teist korda aru saada, et ilmselgelt ei tasu külaskäiku väga tõsiselt võtta, eks. Mis siin siis ikka pahandada.

Kui ma enda peas selle seose tegin, siis ma tundsin ennast küll nirusti, et näed, Triinule teen ja siis ise olen mega psühh, kui mulle tehakse. Et mis saksapreili nüüd mina olen, et MULLE ei või teha asju, mida ma ise rahumeeli teistele teen. Ma oleks lausa vabandama läinud ja sotid selgeks rääkinud, aga paraku oli sõpruskonna naispool minu pahasest blogipostitusest nii pettunud, et oli liitunud ühe naisgrupiga, kus igal võimalusel kaasa rääkis, kui nõme ja tobe tont ma olen. Natukene kurb ja natukene naljakas, sest mina pidasin meid omal ajal heaks sõbraks ja minu hetkeline pahameel nende suunas ei tunudnud mulle isiklikult tegelikult asi, mille tõttu meie sõprus nüüd igaveseks läbi peaks saama. Kuigi jah, ma kustutasin nad väga dramaatiliselt enda sõbralistist, nagu fuuriale kohane.

Aga nagu kõik asjad siin elus, õpetasid ka need olukorrad mulle paljusid asju:

Ära tee ise asju, mida sa teiste puhul pahaks paned. Või kui teed, siis ära pane neid teiste puhul ka pahaks.
Ära hakka iga asja peale inimesi sõbralistist kustutama, sest tulemuseks võib olla see, et kõik sinu jutud ja mured, mis “sõpruse” ajal jagatud sai, saavad täitsa avalikult mõnitatud ja jagatud.
Kui sõber sulle teisi usinalt taga räägib ja selja takka klatšib, võid 100% kindel olla, et ka sinu elu arutatakse sinu lahkumisel üksipulgi teistega läbi.

Ma üldiselt seda esimest punkti proovin jälgida. Näiteks mind üldse ei häiri, kui keegi hilineb, sest ma olen see vend, kes ise ALATI igale poole hilineb.

Aga noh, elu ongi selline ja ega see mind tegelikult üllata. Muud ei olegi midagi teha, kui ise õppust võtta ja teinekord paremini käituda ja kõige paremini aitabki minu meelest see, kui inimene ise endale oma vigu tunnistab. Näiteks mina võiksin enne mõelda ja siis öelda, ma võksin olla kannatlikum ja järjekindlam (seda just Mariga), ma võiksin endale osta märkmiku, sest ilmselgelt ma oma mälu sunni teel paremaks teha ei saa, aga muidu unustan pooled kohtumised lihtsalt ära ja lõpetuseks võiksin ma kuidagi lahti saada tobedast kombest kõike viimasel hetkel teha. Ja mõnikord ma ei suuda vastu võtta adekvaatset nõu, sest ma automaatselt arvan, et see kommentaar või soovitus on pahatahtlik, kuigi on tegelikult suunav. Lisaks olen ma kohati iialt emotsionaalne ja võtan igasugust suva jama hinge.

Mis muud, kui iga päevaga tsutike paremaks inimeseks, muud midagi üle ei jää. Nii lihtne on teiste peale vihastada ja närvi minna, aga palju keerulisem on mõelda, et miks inimene niimoodi üldse ütles, või tegi. No nagu see samune eelmine näide sõbrannast, mis ma siin enne tõin. Et ma võiks ju ka jube pahane olla, et miks ta siis nüüd niimoodi mind taga räägib ja maha teeb, eriti selliste sõnadega, nagu me poleks iial sõbrannad olnudki. Et ta meeldis mulle inimesena ju täiega ja ma ei oleks temast ealeski seda uskunud. Aga tegelikult võin ma mõelda, et nojah, ise ma ta sõbralistist kustutasin ja see, et MINA teadsin kohe, et kammoon, ma olengi sellise äkilise (kuid lühikese) vihaga, ei pruugi tähendada, et teised seda mõistavad või üldse mõista tahavad.

Muidugi oleks ju eriti tore mõelda, et minul inimesena ÜHTEGI viga küljes ei ole, aga olgem ausad, ega ma mingi jeesus pole, et vigadeta oleksin :D Mulle on jäänud mulje, et need inimesed, kes enda vigu üldse ei märka on a-la-ti kõige esimesed teiste vigadele näpuga näitama. Ja kuna see viib omakorda igasuguste negatiivsete mõtete ja tunneteni, siis on see pikas perspektiivis mõttetu ja tarbetu.

Muidugi mingil määral on jumala õigus teiste vigadele tähelepanu pöörata, aga kust see piir läheb, ma täpselt pakkuda ei oskagi, et millal öelda ja millal mitte. Kindlasti mitte ei mõtle ma seda, mida Leen oma blogis mainis, et kui näeb kedagi tänaval retuusidega, et siis läheb kommenteerib kõva häälega, et RETUUSID POLE PÜKSID. See ei ole veale tähelepanu pööramine, vaid pigem niisama mõnitamine ja halvustamine. Aga no näiteks kui keegi keset suvekuuma oma lapse vankri rätikuga katab, siis läheks ma ikka rääkima, et see võib ohtlik olla. Mitte selle pärast, et “lolli ema” mõnitada, vaid seepärast, et inimene ei pruugi lihtsalt teada. Seal siis äkki see piir ongi? Et kui sa saad inimest oma tähelepanekuga aidata, siis võiks öelda?

Mis on teie iseloomu suurimad vead? 

milline beebimonitor valida?

Kui Mari oli paarikuune, andis üks lugeja meile oma vana beebimonitori, et oleks hea last rõdule magama panna. Seega mingisugust eeltööd, et milline see monitor olla võiks, või mida ma ühelt monitorilt ootama peaks, ma tegema ei pidanud. Oli lihtsalt mingi monitor, mis tegi oma töö üsna kenasti ära. Ega me teda palju kasutanud ka, sest korteris elades on nagunii kuulda, kas laps teeb häält või mitte.

Majja kolides kadus remondi käigus monitori üks pool pikaks ajaks ära ja kui ma selle üles leidsin, olin ma suutnud juba ära kaotada laadija. Ja nih, ega Mari siis enam palju õues maganud ka, et oleks jube hädavajalik olnud uus osta. Seekord mõtlesin ma monitorile juba varakult, sest oma maja võlude osa on see, et ma saan lapse vankriga terrassile magama panna. Kuid kui uks vahelt kinni panna, ei kuule ma beebi nuttu kohe kindlasti.

Mõned tuttavad arvasid, et mis ma seda monitori ikka ostma hakkan. Olla telefonis ju säärased äpid, et paned ühe lapse juurde, teise enda kätte ja kui beebi nutab, hakkab sinu juures olev telefon helisema. Mõte on muidugi hea, aga ma ei taha, et mu beebi pea lähedal telefon on. Ma isegi üritan endast välja juurutada kommet enne magama minekut 9gagis tsillida, et ma üldse telefoni magamistuppa kaasa ei veaks. Seega see variant mulle ei sobinud.

Samas ei ole ma kunagi olnud suuremat sorti uurimuste tegija, kes viitsiks nii ja naa pidi kalkuleerida, et mis masin on parem kui teine ja miks. Minu ainukene kriteerium beebimonitorile oli see, et aku normaalselt vastu peaks. Minu nende vanadega oli pidevalt jama, et aku sai mõnikord enne tühjaks, kui laps üles ärgatagi jõudis. Ilmselgelt ei olnud sellel just parim aku, eksole…

Mingisugused videomonitorid, kellad ja viled mulle nii väga olulised ei olnud. Pole mul vaja vahtida, kuidas teine magab. Mulle piisab kuulmisestki. Seega – tahtsin hea akuga ja üsna tavalisi monitore, millesarnaseid terve kaubandusvõrk täis on. Ja kuna mul esimesena tuli meelde Leenu kiidusõnad Brittoni monitori kohta, siis jäigi mu valik suurema kalkuleerimiseta nende peale kindlaks.

Ja kui ma kodukalt (link) tutvustust lugesin, siis tundus, et täitsa kobe masin on:

Tegevusraadius kuni 500 m.
Näitab beebi keskkonna temperatuuri (kas siis vankris või ta toas). Suvel kindlasti hea – nii palju ju juttu sellest, kui kuumaks võib vankri sees minna.
Öövalguslamp saatjal.
Muudetav mikrofoni tundlikus saatjal.
Võimalus tagasi rääkida. Ma küll ei tea, miks ma peaksin seda võimalust kasutama, aga eks näis, äkki läheb tarvis.
Pakiga kaasas laetavad patakad ja laadija.
Tühja patarei hoiatus on ka hea, mitte nagu sellel eelmisel, et aku sai lambist tühjaks ja sina rahumeeli arvad, et laps magab, tegelt vaene hing röögib juba mitu mintsa.

Nõnda saingi ma Brittoniga käed löödud ja ühel päeval tuli mulle külla nende esindaja koos pakiga, mis sisaldas endas nii neid monitore, kui ka beebile mängukaart. Muuseas, kas teie teadsite, et Britton on Eesti firma? Ma miskipärast alati arvasin, et see on mingi Poola firmake, aga oh ei, täitsa kodumaine. Asju muidugi Eestis ei valmistata, küll aga mõeldakse välja disainitakse siin. Naljakas, et ma seda enne ei teadnud. Kogu aeg rõhutatakse ju, et eelistage ikka kodumaist, aga keeruline on seda teha, kui ise ka ei tea, et mis asjad ja firmad need kodumaised on. No vot nüüd tean.

Üldse arvasin ma enne, et Britton teeb ainult mingeid mähkmeid, mida ma Selverites näinud olin, aga selgub, et tegelikult teevad nad suhteliselt kõike. Kergkärusid ja monitore ja söögitööle ja isegi beebiriideid. Nad avasid isegi uhked poed Tartus ja Ülemiste keskuses kah, kuhu ma polegi veel jõudnud, aga tahaks minna küll. Mitte, et mul midagi konkreetset vaja oleks, aga ma juba tean, mis juhtub, kui mind beebipoodi lasta.

Muuseas, mu ema ostis Marile enda juurde just Brittoni kergkäru ja kiidab seda taevani. Ma ise pole proovinud seda, aga noh, lihtsalt vahendan siin tema sõnu, et hea kerge ja lihtne olevat. Ja Brittoni poodides on juulikuus paljud asjad kuni -35%. Kaasa arvatud kergkärud ja näiteks see sama mängukaar, mis ma uuele pudilasele sain. Rohkem sooduspakkumisi näete nende Facebooki lehelt (link), ma ei viitsi kõiki siia üles ka laduda.

Ja noh, ma tulin siia tegelikult põgusalt monitorist rääkima ja ikka suutsin venitada selle postituse meetritepikkuseks, oh mind. Ühesõnaga tahtsin ma küsida, et kas kellelegi on veel sama monitor ja oskab seda kiita/laita? Või mis monitori teie kasutanud olete ja soovitada julgete? Ma tean, et mu lugejate seas on palju neid, kes ise ka beebiootel ja säärast väärt nõu teistelt emadelt väga hindavad.

Kõigi vahel, kes postituse all kaasa räägivad ja kes Brittoni sõbraks feissbuukis hakkavad (siin) panen loosi ühe 25€ Brittoni kinkekaardi, mille saab laiaks lüüa nii Brittoni poodides, kui ka www.kinder.ee lehel. Vot nii ja hääd laupäeva jätku teile!

päris minad

Naljakas, peale eelmise postituse pilte sain paar kirja, et küll ma olen JULGE, et endast sääraseid pilte üles panen. Ma ei saanud aru. Mismõttes julge? Et ma… pilte julgen üles panna? Nagu ma saan aru jah, et need pole just kõige õnnestunumad pildid minust+meikimatus+just ärkamine, aga minu meelest harilik elu. Suht iga hommik vaatab selline tegelane otsa, sest noh, elu. Hommikud. Päris maailm.

Meie ühiskonna on vist ära rikkunud need piffid, kes oskavad naturaalset meiki teha ja siis panevad neid üles #nomakeup ja muu säärase all. Ja no olgem ausad, kes nii väga tahaks endast koledaid pilte üles panna. Ikka pannakse ilusamad. Mina ka, aga vot tänasel hommikul ei õnnestunud minust enne paremat pilti saada ja leppisin nendega, mis olid.

So what? Ma ei pea olema meigitud, et tunda ennast hästi ja ilusana. Kui ma olen meikimata, siis ma lihtsalt ei vahi peeglisse, vedelen niisama diivanil või tegelen asjadega, mis vajavad tegelemist. Meikimine ei ole mu elus prioriteet. ILUS olemine ei ole mu elus prioriteet.

Aga vähemalt mul on see teadmine, et kui ma tahan, annab trollist daami teha küll ;)

Enne-pärast piltide vaatamine on enda vastutusel, pole vaja, et siin kaunid daamed pildi kotti viskaks mu enne meiki pilte vaadates, aga noh, mis sa hädaga ära teed, kui ma pesust just säärasena väljusin, nagu enne piltidel näha on. Pärast pildid siis ikka meigituna, kammituna, sirgendatuna. Muidugi oli vahepeal valgus ka natsa teine ja nii, aga no point jääb vast ikka samaks.

Imestage veel, miks mehed meigitud naisi ei usalda. MINUSUGUSTE tõttu! 

kellel on uut käekotti vaja?

Selline lugu, et mul on neli uut käekotti. Täna sain. Tutikad, Pierre Cardini omad. Ainuke niru lugu säärase uhke saagiga on see, et nendest mitte ükski pole mulle. Kõik on teile – kingitusena kuuenda avenüü poolt. Okei, natukene võime öelda, et minu poolt kah, sest mina need kotid oma käega välja valisin. Ehk siis igaüks on täpselt selline aksessuaar ja tarbeese, mida mina hea meele ja uhkusega kannaksin.

Kas te imestate, et esimesena valisin ma sellise punase iluduse (LEIAD SIIT). Hinnaks on tal 49.90€ ja kõigist kolmest kotist on ta kõige pisem, kuid siiski piisavalt suur, et mahutada ära kõik eluks vajalik. Ma juba kujutan ette, kui lahe see kott välja näeks mustade teksade, musta pluusi ja punaste huultega. Ullalallaa!

Kardol on ütlus, et mida värvilisem, seda parem. Mõnikord pean ma temaga nõustuma. Näiteks siis, kui ma seda kotti nägin, tuli mulle kohe silmade ette suvi ja värvilised tennised ja lilledega peavõrud ja sillerdavad kõrvarõngad ja igasugused asjad, mis on rõõmsad, värvikirevad ja lustlikud. Just nagu see käekotike. Ka tema hinnaks on 49.90€. Kotist saad lähemalt lugeda SIIT.

Neile, kes hingelt nii särtsu täis ei ole ja eelistavad natukene neutraalsemaid kotte, valisin ma välja sellise mahuka märsi. Ma ei oskagi öelda, mis värv see on. Beežikas, roosakas. Kodukas ütleb ka, et roosa, no ütleme siis, et hästi hele ja pastelne roosake, mis sobib õrnale ja stiilsele naisele, kellel on vaja palju asju kaasa tassida, sest see kott on tõesti mõnusalt suur ja sinna sisse mahuvad kõik läpakad, kaamerad, kosmeetikakotid ja ehk isegi paar kilo herneid, kui hästi pressida. Koti leiad siit: LINK. 

Ja no kes tõesti on klassikaaustaja, siis kes olen mina, et mitte panna loosirattasse ka üks suur, must kott, mis sobib kanda küll vist iga riietuse ja värvikomboga. Mis mul selle kohta veel öelda on, kui reaalselt kott, millesarnane peab olema iga naise varustuses, eks? Koti leiad SIIT.

Nüüd siis asja juurde. Kuna kotte on neli ja kõik nad on teile, nagu öeldud, siis tundub nagu kohane nüüd üks nendest kohe välja loosida. Mul nimelt tuli selline kaval idee, et loosin kõik neli kotti erinevaid kanaleid pidi välja. Noh, ühe siinsamas postis, siis ühe Malluka FBis, siis ühe Instagrammis ja neljandaga pean vähe nuputama, aga uskuge mind, välja ta saab loositud.

Seega, esimene kott peab saama kellegi omaks ja et see oleksid just sina, täida järgmised nõudmised:

Hakka 6 avenüü sõbraks Facebookis, seda saad sa teha SIIN .
Vali välja enda lemmikkott nende nelja seast ja jäta mulle kommentaariga sinu valitud koti link ja väike põhjendus, miks just sina peaksid olema selle koti võitja.

Ei mingit pikka pidu. Juba HOMME loosin esimese koti võitja välja, seega kui võitja elab Tallinnas, on tal võimalus kott minu käest kätte saada ja sellega vapralt nädalavahetusele vastu minna. Ära heida ka meelt, kui oled väljaspoolt Tallinna, siis panen koti sulle lihtsalt Smartpostiga teele :)!

Head loosiõnne kõigile! Ja milline minu lemmikkott on? Praktiline pool ütleb, et must, punasefänn armastab aga esimest kotikest!