üks aastake ametlikku armastust

Teate ma ikka mäletan veel vahel noid päevi, kus ma liikusi mööda 32. keskkooli koridore ja elasin oma elu, ajasin oma asju ja vahepeal jalutas mulle vastu mingi suure naeratusega rastadega poiss. Umbes-täpselt selline:

Ma teadsin, et ta nimi on Kardo ja ma teadsin, et ta on mu paraleelklassist, aga mul ei olnud mitte iial olnud põhjust temaga vist ühtegi sõna vahetada olnud. Ja nii saigi see keska läbi, et ma aeg-ajalt seda poissi nägin ja temast mitte miskit ei mõelnud ega arvanud. Kui keegi oleks mulle öelnud, et 10-aasta pärast on see poiss minu abikaasa ja minu (peaaegu) kahe lapse isa, siis ma oleks vist küll arvanud, et sellise asja ütleja peast sooda on. Mina olin ju siis veel toona enda eksiga koos, kellega ma arvasin ennast vähemalt ELU LÕPUNI koos olevat ja mingeid teisi poisse ma ei pannud tähelegi. Kardot ka mitte.

Aastad läksid mööda, keskkool sai läbi, mina läksin Austraaliasse ja tulin Austraaliast tagasi ja siis läks veel mõni aasta mööda, kui ühel hetkel sattusin ma külla Ivole, kellel oli samal ajal külas Kardo. Selleks ajaks oli Kardo oma patsid maha ajanud ja ma mäletan enda mõtet, et issand jumal, nii kenaks kutiks on see tüüp sirgunud. Ma vist ei ole eriline rastafänn, aga nüüd vaatasin ma küll Kardot kohe sellise pilguga, et noh, seda võiks ju vähe näppida küll.

Ta vist vaatas mind sama pilguga, sest peale seda kohtumist hakkas ta mulle kogu aeg Facebooki naeruväärselt flirtivaid kommentaare jätma. Ma muidugi nägin küll, et ta neid KÕIGILE naissoost inimestele jätab, aga noh, mis mul sellest. Las inimene komplimenteerib siis, kui soovib. Kes rohkem blogiga kursis on, siis teavad seda ka, et samal ajal umbes käis mul trall selle douche’iga, kes mulle nii hirmsasti meeldis, et ma Kardo suhtes jupp aega pime olin.

Aga siis ma hakkasin Kardoga natukene rohkem suhtlema ja douche’iga natukene vähem suhtlema ja ühel hetkel oli selline keiss, kus nad mõlemad saatsid mulle samal ajal smsi ja peale seda otsustasin ma, et mul mingi eneseväärikuse raas võiks ju olla ja miks ma üldse mõtlen mingist tüübist, kes ilmselgelt on konkreetne EMM, kui samal ajal on pildis kutt, kes tundub tõesti selline armas ja päriselt into me olevat.

Nüüd te tahate raudselt teada, et mis sms see siis oli. Ühesõnaga nad mõlemad küsisid, et mis ma teen, mille peale ma saatsin neile suvalise selfi endast sõbranna juures. Kardo vastas mulle, et issand, ma olen nii ilus ja et ta tahaks täna mulle täiega külla tulla õhtul, et ta saaks mind kaissu võtta. Munn vastas: “Sa oled juurde võtnud v?”.  :D

Nii naljakas, eks? Ma just ükspäev siin rääkisin Kardole, et ma ise küll olen esimene, kes sitahaisunäoga vaatab neid, kes nirudes suhetes on, kus mees nõme on, aga tegelikult pääsesin ise sellisest ülinapilt. Ja seda ka mitte ISE, vaid see douche ei tahtnudki lihtsalt minuga koos olla ja võib-olla, kui ta oleks öelnud, et noh, tavai, what ever Mallu, FAIN, oleme koos siis, oleks ma Kardo kohemaid peeesse saatnud ja nagu kutsikas tema järgi jooksnud, et siis lõpetada maailma kõige lambisemas suhtes. Raudselt!

Aga taevaisa halastas ja douche ei tahtnudki minuga olla ja Kardo seevastu nagu tahtis ja nõnda saigi, et meie muudkui rohkem hakkasime teineteisel külas käima ja kaisus magama ja ühel hetkel sai seda kaisutamist vist liiga palju, sest päevad jäid hiljaks ja rasedustestil oli kaks triipu.

“Oi perse,” oli mu esimene reaktsioon. “Äkki sa ikka ei ole rase?” oli Kardo reaktsioon. Koos olime me selleks hetkeks olnud…eee… neli kuud? No ja siis läks korraks lahti see tramburai, et mina ei teadnud, kas Kardo on ikka SEE ÕIGE. Mu hormoonid keesid üle mu pea, mulle tundus, et Kardo ei taha üldse minuga last saada, või vähemalt ei väljendada ta seda minu jaoks piisavalt ülevoolavalt. Muidugi ma saan temast ka aru, sest ega ma talt küsinud, kas ta tahab minuga last saada. Ma ütlesin, et mina nüüd saan lapse ja see mida sina teed, see on su enda teha ja mõelda. Isegi selle osa elas ta vapralt üle, aga teate ma isegi ei mäleta miks, aga ühel hetkel ütlesin ma talle, et mina tegelikult temaga üldse last saada ei taha, sest ta on nii lollakas ja sööb jogurtit valesti ja üldse käigu ta kah persse.

Nõnda ei suhelnud ma temaga kaks kuud! Kardo ikka muudkui üritas ja proovis helistada ja kirjutada, aga mina muudkui ignosin. Ma ei mäleta üldse, nagu aju oleks info kustutanud, et mismoodi me ära leppisime, või no õigemini seda, et millal ma maha rahunesin. 20da nädala UH’sse tuli ta juba igatahes minu heldel loal kaasa ja..siis mingi aeg kolis ta õismäele minu juurde juba sisse ja… siis läks lahti see tavaline elu, mis on jätkunud siiani.

Sinna sisse mahtus siis see, kuidas ma sünnitamas käes kartsin, et ma ennas täis situn, sest noh: “Ma ei tea sind piisavalt, et su ees ennast täis kakada!” ja siiski õnneks mitte enda täis kakamine ja beebiga koju tulemine ja ma arvan, et umbes siis kui me koju tulime ja ma vaatasin, mismoodi Kardo seda konnapoega hoiab ja armastavalt vannis leotab ja mulle piimapaisu ajal kapsalehti külmkappi kogus, siis mingi hetk ma vaatasin teda ja mõtlesin, et okei, teda ma siis armastan. Kogu täiega. Mis siis, et ta ei oska normaalselt jogurtit süüa ja on “nii lollakas”. Milline õnn!

*Ma olen nii romantiline ja emotsionaalne, et mul 4 real tuli just pisar silma*

No ja siis ühel hetkel ma ütlesin, et kuna mina olen otsustanud, et ma sinuga ka abielluda tahan, siis vastuväidete puudumisel jään ma nüüd kihlasõrmust ootama. Vastuväiteid nagu ei olnud, aga jeesus, kui kaua ma pidin seda ootama. Ma ei mäleta, lausa MITU KUUD!!! Nagu loll, istusin ja ootasin. Vahepeal solvusin, et NOH, kus mu kihlasõrmus on, ah??!?!??!??!

Võiks eeldada, et iga mees oleks selle peale minema jooksnud, aga näed, Kardo püsis siiski “lainel” ja kui me Amsterdamis käisime, siis saingi ma oma kauaoodatud kihlasõrmuse. Mitte küll nii romantiliselt, kui ma tahtnud oleks, aga no, see oli üleni minu enda süü. Kes tahab, loeb SIIT, kuidas ma oma romantilisest kihlusest ilma jäin.

Ja siis me abiellusimegi. Aasta tagasi käisime me Õnnepalees, võtsime Kätlini kaasa, mina laenasin ülemuselt rinnahoidja ja panime need allkirjad ära.

21.07.2015

Mis selle aastaga siis muutunud on? Rasedaks jäin jälle. Remonti tegime. Kasvatasime Mari. Kaotasime sea ja võtsime koera. Ja nüüd ma ei saa enam aru, et kuidas on võimalik, et ma kunagi sellest mehest koridoris mööda kõndisin, ilma, et ma oleks talle musu teinud, käest kinni võtnud või perssest näpistanud. Nii oma ju? Minu Kardoke! Minu laste isa! Minu abikaasa!

Me siis mõtlesime, et oleme mega pullivennad ja kui Fotoraat meil siin perepilte tegi, siis venitasime endale pulmariided selga ja tegime veel mõned “pulmapildid”. Kuigi me oleme aastaga mõlemad paksemaks läinud, on mul tunne, et paksemaks ja paremaks, ikka ainult paremaks!

No vaadake vaid, milline mees!

Ja teate mis õnn on, kui sa ühel hetkel mõistad, et sa oled endale kaaslaseks valinud (või on sulle räigelt jopanud) sulle IDEAALNE isend? See õnn on lihtsalt nii nii nii suur. Mul on mees, kes mind alati aitab, kes armastab mind jäägitult, kes kohtleb mind nagu kuningannat ja meie tütart nagu printsessi. Samas ei pelga ta mulle öelda, kui ma liialdan üle või käitun nagu loll ja aktsepteerib kõiki mu miljonit viga.

Mulle meeldib, et ma saan temaga olla mina ise, kogu täiega. Ja mulle meeldib, et meil ei ole kunagi ühtegi päeva, mil me ei saaks täiega nalja ja pulli. Ta on minu lemmik mees ja kuigi ma paar korda nädalas ähvardan uue mehe otsida, siis kahjuks ta vist teab, et ma nagunii paremat ei leia ja ega ma siit Männiku metsast välja ronida ka ei viitsi. Seega peangi ma jääma sellesama Kardoga elu lõpuni kokku. Või noh, kuni ta ennast keldrisse oksa tõmbab, nagu ta armastab ähvardada.

Ma tahtsin, et Kardo ka paar sõna siia kirjutaks meie esimesest aastast, aga meie vestlus sellel teemal iseloomustab meie suhet vist kõige paremini:

No ma panen siia ikkagi copy-paste sellest “homojutust” kah, aga ma ütlen, et eile õhtul voodis rääkis ta küll palju romantilisemalt ja pikemalt, kui imeline ma ikka olen, nüüd tulevad juba mingid “kõrvalekallete” jutud sisse. Oi, kuidas ta õhtul veel selle eest nuuti saaab! Igatahes siin on siis Kardo hingeline jutt:

Kui minu käest küsida, et mis ma meie abieluaastast arvan, siis mul pole selle kohta midagi halba öelda. Mallu on igati hea naine olnud ja kui tal isegi on mingeid kõrvalkaldeid headuses osas olnud, siis ta korvab need mitte kolmekordselt vaid ikka saja kordselt :D Teinekord oskab ta nii armas olla, et tekib kohe tunne, et peaks midagi head tegema talle :D Ma ei kujuta ettegi, et ma peaksin kellegi teisega koos olema. Mallu on ikka taseme väga kõrgele tõstnud. Kui tulevased aastad saavad olema sama head Malluga, nagu see möödunud aasta, siis pole mitte mingi probleem temaga terve elu koos olla. Ma ei saaks öelda, et Mallu on üle prahi, sest see oleks ikkagi liiga vähe öeldud :P Mallu on minu silmis kõige ilusam ja parem naine, kes mul kunagi olnud on ja paremat siin ilmas vaevalt leida on!

Esimene lause on mu lemmik, et noh, pole mul nagu midagi halba öelda. Umbes nagu “mida sa arvad sellest, et su naaber sel aastal porgandeid kasvatab?” -“Ega mul pole midagi halba öelda!”. :D Ja pange tähele, kuidas on ridade vahele ähvardus kirjutatud, et ma pean inimesega veel EDASPIDI ka sama hea olema, kui see aasta, muidu mis? Ah? Mis siis saab? Maha jätab või?!

Paistab, et täna õhtul tuleb siin majas ikka suuremat sorti tüli…Pulmaaastapäeval mind ähvardama?! Oi, ta veel saab!

And we will live happily ever after! (Või kuni lahutame!)