Mariann Kaasik's Blog, page 242

Vertty rannarätik + loosike

Mulle saadeti mõni aeg tagasi selline lahe asi, nagu Vertty rätik, aga no siis kadusid soojad ilmad kohe ära ja mina ei saanudki teile seda näidata. Paduvihmaga nagu randa või aeda päevitama ei roni. Ja kui siis tuli soe ilm, siis avastasin ma, et ma olen fotodel nii laibavalge, et mina pildil küll poseerida ei saa, ilma, et inimesed pimedaks jääksid. Õnneks oli meile külla sadanud Ivo, kes pikaajalisematele lugejatele natukene tuttava näoga. Ivo oli just tulnud pikalt rattamatkalt ja suurem osa tema kehast oli kenasti päevitunud, välja arvatud siis see, mis rattapükste alla jäi. Kuna ta siin üritas ennast ühtlasemaks praadida, siis kasutasin juhust ja panin Ivo modelliks. Midagi peab ju naistel ka vaadata olema!

Lotte võttis ka kohe ustavalt Ivo kõrval koha sisse, mis seal ikka. Ühesõnaga –  mille poolest ta siis erinev on tavalisest rannarätikust? Esiteks on ta super pehme ja kiiresti kuivav. Nagu näha, siis ka kuju on selline lahe ja silmatorkav, ei ole nagu igal teisel. Mulle meeldib see tibukollane värv, aga no selle ma valisin ise ja eks neid ole seal veel igasuguseid erinevaid.

Kuigi mina eriline rannalõvi ei ole, siis on tal siiski kaks väga head omadust, mis rannas ära kuluvad. Esiteks on ta liivatõrjuv ja märg liiv ei jää sinna rätikukiudude vahele kinni. Teiseks heaks omaduseks on veekindel tasku, kuhu näiteks oma võtmed või telefon panna. Ma ei ole kindel, kas ma vettemineku ajaks päris niisama julgeks oma asju sinna taskusse jätta, aga et telefon märjaks ei saaks, on see jumala lahe idee!

Ivo sujuvalt telefoni taskusse lükkamas.

Vertty rätikute idee on päris Aussist ja tehtud Portugalis, muuseas lausa käsitööna ja keskkonnasõbralikest materjalidest. seetõttu ka vähe krõbedam hind – 39.90€. Aga no minu meelest suvel sündinule on see tore sünnakink, eriti kui te teate kedagi, kes suur rannalõvi on. Lisaks ideaalne ka lapsega inimestega, sest rätik on piisavalt suur, et mahuvad kõik kenasti rivvi ühele rätikule. Pärast ujumist on aga mõnus mõngel rätiku sisse suureks burritoks keerata ja kuivama jätta.

Praeguseid ilmasid vaadates võib tunduda, et mitte iialgi see ilus rannailm meile ei jõua, aga ma luban – ta tuleb! PEAB tulema, eks? Mina igatahes lootust ei mata, et ma veel saan oma Verttykese peal päikest võtta, olgu mis on.

Kust saab? SIIT (link)? Aga teate, kust veel saab? Siit blogist muidugi – ja puhta muidu! Loosin välja ühe Vertty rannarätiku teile endale sobivas värvitoonis ja selle jaoks ei pea te tegema muud, kui hakkama Websteri FBi sõbraks SIIN ja noh, nende kodukalt sobiva värvi rätiku valima (SIIT).

Osalemissoov koos värvivalikuga jäta mulle kommentaaridesse ja juba reedel saab üks õnnek selle luksusliku rätikukesele endale täitsa tasuta koju mõnusaid rannailmasid ootama!

“retuusid ei ole püksid!”

Olete kõik seda lauset kuulnud eks? Et retuusid ei ole püksid? Mina igatahes olen sellele alati tuliselt vastu vaielnud, sest nii kaua kuni tal on kaks “vart” kuhu jalad sisse torgata ja katab tagumendi ja muud privaatsed kohad ära, siis need ju ON püksid. Mis nad siis on? Kampsunid või?

Eriti palavalt armusin ma retuusidesse paar päeva tagasi, mil Omniva automaadis ootas mind järjekordne kingitus TUUB’ilt. Seal oli siis kaks lahedat tuubi, üks kirju ja teine must ja nende kõige tutikam toode – triibulised retuusid! Nad tootsid neid tegelikult kahte sorti, minule saadeti triibulised ja ma arrrr-rrmusin kohemaid. Kardo arvas, et ma olen nagu multikategelane, noh, nagu see Obelix vms. Aga ikka HEAS mõttes!

Polnud ka siis imestada, et ma neid terve õhtu kandsin ja veel järgmisel päevalgi selga ajasin. Nii ilusad ju, et otsustasin nad isegi hambaarsti juurde jalga panna. Hambaarst oli kesklinnas. Paraku läks seal nagu läks (mu aeg oli unustatud kirja panna) ja seetõttu otsutasin ma, et kui juba linnas olen, käin kiirelt paaris poes kah ära. Käisin. Hiljem bussipeatuses oodates tundsin, kuidas pilgud mu pepul peatuvad. Loogiline ka, need püksid on kanni pealt väga ilusad, oot, ma näitan reklaampilti:

Siin fotol tegin ma bussikas instapilti, sest ma tundsin ennast nii ilusa ja hurmavana :P

Meenusid veel Kardo sõnad, kuidas mu pepu nendes kohe ERITI seksikas välja näeb ja muhelesin natukene rõõmust, et veel raseda naisenagi pilke püüan. Tulin õnnelikult koju ja ootasin Triinut, kes eile külla tuli. Me olime juba tunde tsillinud, kui tema ühel hetkel mu selja taga seisis, minu poole vaatas ja küsis, et kas see on taotuslik, et ta mu pe*****u nägema peab? MIDA?!

Võtsin siis püksid jalast ja… tõepoolest. Need paistavad läbi. Väga läbi. Ma ei teinud asja ka paremaks sellega, et ma nende all midagi ei kandnud. Mõni ime, et mehed mu peput vahtisid. Seal oli konkreetselt KÕIK näha. Ehk leevendas asjaolu ainult see, et ma mõnda aega sheivinud pole, EHK aitas seegi miskit katta….

Kui läbipaistvad nad on?

Jah, ühes olen ma endale need pähe tõmmanud ja teisel pildil demonstreerin läbi pükste sinist taevast. Paistavad vist jah “natsake” läbi…

Kuidas ma seda enne tähele ei pannud, seda ma ei tea. Toavalguses nad nii oluliselt vist ei paistnud läbi, aga õues – tulge ja vaadake mu paljast perset, step right up!

Ühesõnaga jah, retuusid võivad püksid olla küll. Pange lihtsalt mingi trussikuräbalakegi alla, muidu on üsna piinlik lugu….Almaš taevaiša, palun anna mulle natukenegi eneševäälikušt tagaši.

ühe mündi kaks poolt

Ma mõtlesin juba eile selle postituse teha, aga siis lõpuks ei viitsinud ikkagi. Ühesõnaga – kuidas blogijatel on vaba voli kirjutada oma päevast vähemalt kaht erinevat moodi, kusjuures mõlemad nendest on sulatõsi. Kumb versioon teie meelest see õigem on?

Versioon 1

Ärkasin hommikul selle peale, et Mari luges mu kõrval raamatut. Noh, luges on muidugi liialdus, niisama lappas asjaliku näoga oma unejuttude raamatut ja pobises midagi omaette. Kui ta nägi, et mina ka kargu alla ajasin, siis mängisime me veel jupp aega seda vana head “mari ronib lina alla ja mina kõdistan teda” mängu. Väga nunnu algus hommikule – kuulata, kuidas väike präänik naeru kihistab.

Tulime lõpuks allakorrusele, sõime hommikust ja mina tegin natukene töövärke, mis täna tegemist vajasid. Mari otsustas, et tema tahab õue basseini minna. Kuna seal oli piisavalt jahe, pakkusin välja, et ehk läheks ikkagi tuppa vanni. See sobis ka – ronisimegi pessu ja plaanisime puhtana Kätule külla minna, sest tal on täna muideks sünnipäev, jehhuu! Kui me aga vannist välja kebisime, teatas Kätu, et Henri on nohus ja Jassu oksendab, seega matsime me külaskäigu mõtte maha.

Eile anti mulle mitmelt poolt nõu, et ehk aitaks õhtuste magamapanekute juures see kaasa, kui ta lõunaund ei magaks. Kuna mul ei tulnud enam ideid, mida temaga kodus teha, sest kõik värvid kulutasime me kasti värvimiseks ära ja pusled olid juba sada korda kokku pandud, mõtlesin Mariga hoopis Järvele minna. Esiteks ootas mind kolm pakki, teiseks on seal väike mänguväljakunikats, kus Mari mängida saab. Panin aga daami riidesse ja asusime teele.

Kohe kui me poodi sisse astusime, märkas Mari Masha õhupalle ja nõnda ma 9€ vaesemana üles mänguväljakule liikusingi. Ma olen kindel, et see on tal vist kümnes täpselt samasugune Masha õhupall, mis ta elus omanud on, aga no mis sa ära teed, kui see väike lillarüüline plika ta lemmiktegelane on.

Mänguväljakul käis Mari batuudi peal hüppamas, ehitas torni nii minuga kui minuta, suples pallimeres, sõitis selle tõugatava autoga ja viisaka lapsena korjas pärast mänguplatsilt kõik pallimere pallid ka kokku. Samal ajal kui Mari ringi tuiskas, sain mina vestelda ühe naljaka 4-aastase tüdrukuga, kes oma ea kohta üllatavalt asjalik oli.

Edasi käisime Mariga kiirelt Selverist läbi, et koju mõned hädavajalikud asjad osta ja tulime koju ära. Paraku ei pidanud minu plaan paika, sest lõunaunest see reis teda loobuma ei pannud. Vastupidi – Mari ronis ülakorrusele, läks voodisse teki alla, pani silmad kinni ja magas. Reaalselt vist minuti või kahega. Ja nüüd ma siis istun ja blogin. Varsti tuleb Kardo ja siis hakkame temaga jälle live chatti tegema, täna on plaanis teineteist meikida. Tundub päris fun times!

Versioon 2

Ärkasin selle peale, et terve tuba haises sita järgi. Mari istus mu kõrval nagu väike kullatükike, lappas sitaste kätega raamatut ja ei teinud teist nägugi selle peale, et ta kannisügamisel kogu käsi kraamiga kokku saanud oli ja toimetas rahumeeli oma argitoimetusi edasi. Võtsin Mari riidest lahti, kraamisin sitased asjad kokku ja võitlesin Mariga, kes ei tahtnud loobuda voodilinast, sest selle alla on ju imeline peitu minna ja kõdistamist oodata. Muidu oleks suva olnud, aga nagu öeldud. Lina oli sitane, mistõttu ei olnud ma eriti positiivselt meelestatud läbi sitase lina lapse kõdistamisest.

Kui ma lõpuks siiski oma tahtmise sain ja lapse koos mustade asjadega kokku suutsin kuhjata, tulime allakorrusele. Praadisin meile muna, millest Mari kategooriliselt keeldus. Raputas pead ja pigistas suu kriipsuks. “Nojah, kui ei taha, eks siis nälgigu. Varem või hiljem peab tema kere ka heledaks minema ja küllap ta siis sööma hakkab,” mõtlesin mina ja jätsin lapse rahule.

Tulin ise arvutisse, et paar asja ära teha, kui äkki taipasin, et liiga vaikne on. Köögis mugis Mari hommikusööki. Eks ikka tuplat ja nätsukomme, mis ta kapist välja õngitsenud oli. Ei tasu vist mainimistki, et selle muna võisin ma rahulikult ära unustada, sest preili kõht oli igatahes head paremat täis. Nojah, vähemalt sõi midagigigi…

Natsa aja pärast ronis Mari terrassil asuvasse basseini, kus on jääkülm vesi. Istus ja lõdises seal, mina aasta emana kirjutasin samal ajal e-maili. Kui aga Lotte ka sinna sisse ronis, hakkasid nad juba nii kõva lärmi tegema, et ma pidin pilgu peale viskama ja nõnda nad seal siis olid. Lõdisev Mari, kes IGA HINNA EEST keeldus külmast veest välja tulemast. Lõpuks sain selle nutva eluka välja kistud ja panin ta otseteed sooja vanni toas. Ka seal keeldus preili üksi olevat, nii et kebisin ise ka sisse. Polnudki ammu vist pesus käinud, ei mäleta.

Vannis oli südantsoojendav moment, mil Mari enda juustest mingi tüki noppis, ja mulle selle näole hõõrus. “Armas taevaisa, palun tee nii, et see oleks šokolaad,” mõtlesin ma Mari pruuni näppu nähes. See ei olnud. See oli hommikune sitt.

Hea, et me siis vannis olime.

Kuna me Kätu juurde minna ei saanud ja minul oli kindel plaan see laps vähemalt kella 7-8ni üleval hoida, mõtlesin temaga Järvelt läbi käia. Panime riidesse ja läksime. Esimese asjana tahtis Mari poest õhupalli. Ei no, mis mul saab selle vastu olla, eksole. Ostsin selle suure Masha siis ära, kui selgus probleem. Mari on harjunud kodus õhupallidega nii mängima, et laseb neil lakke lennelda ja siis sikutab jälle allapoole. Poes ei saanud ma tal lubada õhupalli lae poole saata, sest noh, see lendaks ära. Paraku Mari väike mõistus seda veel aru ei saanud, mistõttu röökis ta nagu metsaline ja üritas vaest Mashat raevuhoos surnuks küünistada, kui ma palli talle mantlinööbi külge sidusin.

Jooksuga tormasin ma mänguväljaku poole. Ehk seal unustab ta enda õhupalliprobleemid?! Õnneks enam-vähem unustaski ja seal mängis ta hea pool tundi erinevate asjadega. Mina sain aga samal ajal vestelda väikse tüdrukuga, kes muuhulgas rääkis mulle, et käe peale sodivad ainult lollakad, mul olla “naljakas paks lõuaalune” ja seejärel uuris, miks mu laps eesti keelt ei oska. “Tal on küll venelase nägu,” puuris ta Marikest terase pilguga.

Ühel hetkel tahtis Mari suurte pehmete kuubikutega torni teha, kui platsi lendas sama tüdruk ja kukkus pragama, et seal on tema kindlus ja Mari ei tohi neid puudutada. Kui ma üritasin talle selgeks teha, et ta ju hüppas samal ajal ja ei mänginud oma kindluses, siis on nüüd Mari kord nendest kuubikutest midagi ehitada.

“Loll titt,” susistas ta vihaselt läbi hammaste, kui äkki märkas mu kõhtu ja siis nagu muu seas väga ettevaatlikult päris: “Mulle tundub, et sul tuleb varsti natukene tita välja seest. Või kas tuleb?”. Kui ma vastasin, et tõepoolest tuleb jah, küsis ta veel: “Kas siis tuleb kõht lahti lõigata?”. Siinkohal ma ei teadnud enam, mida öelda. Tundus natukene imelik hakata 4-aastasele seletama, et mis aukupidi need beebid siia ilma tulevad.

“No võib-olla tuleb lõigata jah, seda veel ei tea,” jäin ma napisõnaliseks.

“Aga kas tussu lõigatakse ka lahti?” küsis ta uudishimulikult.

“Issand…ma ei teagi,” pobisesin ma talle vastu.

“Ma võin emme käest küsida, kui sa midagi ei tea,” pakkus ta abivalmilt. Ilmselgelt mõtles, et ma olen mingi lollakas, kes on kuidagi selle tite endale sisse saanud ja nüüd elan teadmatuses, et kas mul see privaatosa lõigatakse lahti või mitte.

“Ei, ei ole tarvis,” ütlesin ma talle kiirelt, aga juba ta jooksiski oma ema juurde. Ma hakkasin ruttu Mari asju kokku korjama, sest suht imelik oleks seal edasi seista olnud, eriti kui ta ema arvab, et mingi haige naine on laste mänguväljakul ja räägib lastega tussude lahtilõikamisest. No kurat, mina ju ei alustanud!

Ruttu kahmasin ma Mari ja jooksin sealt minema, kuid siis tõusis päevakorda jälle see kuradima õhupalliprobleem. Ma ei osanud midagi muud teha, kui kahmasin õhupalli ja palusin sellel samal müüjal, kes selle meile parseldas, seda nii kaua hoida, kuni me poes ära käime. Ma lihtsalt ei suutnud seda kiunu enam taluda! Õnneks oli tädi nõus ja mina jooksin nutta kriiskava Mariga poodi, viskasin talle näppu telefoni multikatega, palusin taevaisa, et keegi mind ei näeks ja saaks vaikselt kritiseerida, kui sitt ema ma olen, et lapsega TEGELEMISE asemel talle ekraani kätte suskan ja tegin ülihelikiirusel oma ostud ära.

Kuigi ma olin kiire, ei olnud Mari mu tempoga rahul ja seega nii läkski, et terve tee koju röökis see väike präänik nutta ja tahtis oma Mashat enda kätte saada. Aga kui ma oleks selle talle andnud, oleks ta sellel minema lennata lasknud. Ja hoidku mind püha issanda jeesus, kui ma seda 9€ aaret lasen niisama taevasse lasta. Oh ei! Nõnda me siis kemplesime sellega kuni koju jõudmiseni.

Kodus loopis Mari dramaatiliselt maha kõik ettejäävad asjad, viskas mind tossuga näkku, läks ülakorrusele, tõmbas teki peale ja jäi magama.

Almaš taevaiša, millal see Kardo juba koju tuleb?! Ma olen NII VÄSINUD!

Mari ja sõnad

Te ei kujuta ette, kui kaua ma olen tahtnud sellist postitust kirjutada, aga veel paar kuud tagasi ei oleks mul siia sõnagi kirja panna olnud. Nüüd aga on! Ja kuna logopeed soovitas neid sõnu kirja panna, siis mõtlesin, et panen kohe uhkusega siia kah! Tähenduste koha pealt on see kõik mu enda spekulatsioon, pead ei tea anda.

täi – pai

emme

tädi – üldiselt issi, aga mõnikord mina ka

iss – Issi

juua

mää-mää – lammas

ahti – (tee)lahti

aati – (tee)lahti

sia – seal

aitäh

geagaega – headaega

mämm-mämm

opa

Hoogne pearaputus või hingekraapiv kiun on ei. Võiks lihtsalt ei öelda, oleks palju meeldivam

naiste eri: ilukraam

Ma ei tea, miks ma pean rõhutama seda, et see postitus naiste eri on, sest noh, te olete siin nagunii enamasti naised, aga mis seal ikka. Ühesõnaga täna räägin ma ühest pakist, mille saatis mulle iludus.ee e-pood. Kõik tooted lasid nad mul hingerahuga ise välja valida, mistõttu sattusid karpi just need asjad, mida ma ammu proovida olen tahtnud või mida ma ennegi teadsin, et imeliselt töötab. Kokku siis viis asja + nende poolt lisatud testerid ja pudinad.

Esiteks ei jõudnud ma ära oodata, et ma saaksin jälle uuesti kasutama hakata Madara näopuhastusvahtu. Ma sain selle kunagi 3-4 aastat tagasi Lätis mingil tööreisil, kui Eestis veel seda firmat ei müüdudki. Mulle hakkas see kohutavalt meeldima, aga siis unustasin ma selle Daki juurde Tartusse ja tagasi ei saanud ma seda mitte kui kunagi. Kui ma nägin, et seda mingi aeg hiljem Eestist ka osta sai, siis olin juba tellimust isegi tegemas, aga mina ei mäleta, mis siis täpselt juhtus või sai, aga ära ma seda igatahes ei tellinud. Nüüd on ta jälle minu valdustes ja ta on täpselt sama hea, kui ma mäletasin. Mõnus vaht, ühe pumbatäiega saab kenasti terve näo pestud. Nägu ei jää pärast kuiv ja rõve ka, vaid mõnusalt siidjas, ei vajaks isegi kreemi, aga no ma ikka panen. Näonaha üle ma igatahes kurta ei saa.

Hinnaks 17.90€ (LINK) ja kuigi hind ei ole just kõige odavamast hinnaklassist, siis ausalt toode, mida julgen soovitada. Jätkub kauaks kah! Eriti hea on see, et tegu on loodusliku tootega ja kuigi mul on üsna tundlik näonahk, ei tekita see mulle punetust ega näokipitust, seega soovitan just õrnema nahaga inimestele eriti.

Macadamia tooteid olen ma kunagi omanud. Ma ei mäletagi, minu meelest mul mingi šampoon ja asjad olid, aga mingit mega muljet nad küll mulle ei jätnud. Küll olin ma aga kuulnud, et see mask olla jube hea, seega otsustasin ka kahele Macadamia tootele võimaluse anda ja minu ellu tulla. Mul on jube hea meel, et ma seda tegin, sest mu juuksed on väga õnnelikud! See mask (LINK) muudab juuksed nii pehmeks ja siidjaks, samal ajal kui spreitav õli (LINK) paneb need ülihästi lõhnama ja läikima. Mul on alati olnud probleem juukseõli kasutamisega, sest ma reaalselt panen seda alati kogemata liiga palju ja siis käin ringi nagu rasvapea. Selle pihustatava õliga tuleb seda juustesse uduvihma kombel just piisavalt. Seega, kellel vähegi võimalust – proovige ära! Kui rahakott mõlemat proovida ei luba, siis soovitan eelkõige äkki õli. See teeb juuksed pehmeks isegi palsami/maskita.

Et mitte siin liiga ühetooniliselt kiita, siis mainin kiirelt ära, et kahjuks Lanvini “Me” lõhn (LINK) minu lõhnameeltele ei sobinud. Pulmapäeval kasutasin Lanvini “Marry me” parfüümi ja armusin sellesse, paraku see nii hea polnud ja seetõttu loosisime me selle Kardoga hoopis laiv chati ajal välja kellelegi, kellele see rohkem meeldida võiks. Loodan, et siis meeldib kah

Lõpetan siis enda lemmikuga – JOIK “Cherie” kodulõhnastaja (LINK). See lõhnab lihtsalt imeliselt. Kui mul neid jalaga segada oleks, tõstaks vist igasse tuppa ühe. See lõhn ei ole vastikult pealetükkiv ja ninnatorkav, aga selline mõnusalt mahe, ujub siin ringi ja paneb kodu ülihästi lõhnama. Ma soovitaks ühe säärase panna ka näiteks (suuremasse) vannituppa. Ma ei ole kindel, kas see minu väikse WCs liiga kangeks ei muutuks, aga kui kellelgi on selline WC ja vannituba ühes-ruum, siis sinna paneksin ma selle kohe kindlasti. Ja nüüd tahaks ühte magamistuppa ka ja…

Reaalselt ma praegu istun siin ja see magus-tasane lõhn ujub mu ninas. Mmmm!

Jah, maksab küll jälle paraja kopika, 21€, aga ma vähemalt loodan, et see kestab kaua. Mul kunagi oli üks kodulõhnastaja, mis neli kuud vastu pidas. See on mul alles paar nädalat olnud, aga kui kunagi meelde tuleb, siis kirjutan siia juurde, et kaua ta lõhnas. Koduleht väidab, et 2-3 kuud!

No ja nagu ikka, ei saa ma siin ju uute asjadega lehvitada, ilma, et ma teile midagi ei kingiks. See oleks minust puhta ebaviisakas. Muuseas, kes siin hiljaaegu kurtis, et nii palju kingiloose on – need on ainult teie nimel. Mulle ei anna nad ju midagi, aga kui minul on võimalus uusi asju saada ja proovida, siis on MINU meelest igati lahe, kui teie seast ka keegi saab.

Just säärane, selle suve väljalase, Escada lõhnakomplekt on mul teile täna välja panna, väärtuses lausa 61.60€ (LINK). Selle jaoks mine hakka Facebookis Iludus.ee sõbraks SIIN ja jäta mulle kommentaarina enda osalemissoov. Kes tahab, võib sama e-poodi ka Instas piiluda, aga see pole kohustuslik. Selle leiate SIIT.

Ma olen tähele pannud, et teile meeldivad kiired loosid, mitte mingid munemised, seega loosin võitja välja juba ülehomme, kolmapäeval! Ja loosis osalemiseks kasutage kommenteerides kindlasti oma päris e-maili, sest muidu ei saa pood teiega võidu suhtes hiljem ühendust võtta!

lugejaküsitlus + väike maiuspala vastajatele

Sattusin ühe Tikri blogi arhiivist ühe lugejaküsitluse peale, mille vastuseid oli mul endalgi põnev lugeda, kuigi ega see minu blogi olnud. Seega omavolitsen ja kopeerin samad küsimused ka teile, loodan, et ta ei pahanda. Mõned lisan omalt poolt.

1. Mis ajast saadik sa seda blogi loed, kuidas siia sattusid, kas oled regulaarne lugeja?

2. Kas oled lugenud ka varasemaid postitusi, algusest peale?

3. Kui tihti lugemas käid? Iga päev, nädal, kuu?

4. Mille kaudu loed: Facebooki, bloglovin’i, blog.tr.ee, kellegi blogroll või tuled vanakooli teed pidi ja toksid üles www.mallukas.com?

5. Mis teemad sind kõige rohkem huvitavad? Mis teemadest diagonaalis üle libised? Mis teemasid üldse ei loe?

6. Kui oled pikaajalisem lugeja või hiljem algusest peale kõik järjest läbi lugenud, siis kuidas mina ja see blogi sinu meelest aja jooksul muutunud on? Halvemaks, paremaks, igavamaks, huvitavamaks, mida iganes?

No ja kui on mingeid üldiseid soovitusi, ettepanekuid, küsimusi, kiitust, etteheiteid, kriitikat – selle võite kah rahus kirja panna.

Ja et teil ikka oleks motti ja viitsimist vastata, siis omalt poolt loosin vastajate vahel välja ühe tasuta perepääsme Lottemaale. See lihtsalt sattus olema esimene asi, mis mulle näppu jäi. Kui seda ei soovi, siis vasta niisama oma hinge headusest :D!

Mari ja ta kast

Oh appi, käisime Nõmme turul, kus meil oli aega shopata täpselt loetud minutid, enne kui Mari tabas sajandi suurim jonnihoog ja me olime sunnitud isegi taksoga koju tulema, et väänik võimalikult kiiresti magama panna. Tõstan käed ja tunnistan süüd – ise ma tahtsin Mari uneajast ilmtingimata turule ronida. Aga enda õigustuseks ütlen, et ta enne küll väsinud ei tundnud.

Õnneks jõudsin ma kõik vajaliku kaasa kahmata – kartulad, kurgid, herned, vaarikad, tikrid, tomatid, rohelise sibula ja kukeseened. Ma olen praegu kõigest nendest omajagu täis topitud, lisaks veel tee pealt kaasa haaratud kilone kott pontšikuid. Oijah, pekk tuleb mühinal! Aga no las tuleb. Kes live’i vaatas, siis ma seal rääkisin ka, et mulle tulid elu esimesed venitusarmid! Ma ei tea, miks inimesed nende üle kurvastavad, ma olin pigem põnevil, et ahsoo, sellised nad siis ongi. Tillukesed, puusade peal. Aga no minu poolest võiks nad mul üle terve kõhu ka olla, mul oleks suva, sest nagunii ma kuskil nabapluusiga ei käinud enne, ega plaani käia ka tulevikus.

Niiet venitusarmid, mind te ei morjenda!

Ma ei tea, kuidas ma suutsin alustada mõttega, et näitan Mari värvitud kasti ja lõpetada jutust venitusarmidest, aga noh, mis seal ikka. Ühesõnaga Riki ja Mari kätetöö on nüüd teie silme ees.

DIY peeglilaua värskendus

Mõni aeg tagasi ootas mind postkastis pakk, mille sees peitsid ennast lamps4makeup lambid. Kuna mul ei olnud absoluutselt ühtegi kohta, kuhu neid panna, sest ma olin senimaani meikinud ennast vannitoas, kus pooled pirnid on ammuilma tühjad, siis pidin ma hakkama otsima endale meigilauda.

Mul oli tegelikult ammu plaan oma iluvidinad magamistuppa tuua, sest Kardo sõnul ei saa ta vannitoas ennast liigutadagi, ilma, et kuskilt talle mingi huulepulk pähe sajaks. Seega samm 1 – leia tualettlaud. Netis maksid nad umbes 115-155 euri, see tundus natukene kallivõitu. Siis aga kirjutas üks lugeja, et ta on 65€ müügis üks laud, mis poes oligi 115€. Lõimegi käed ja sain laua kätte. Lambid sobisid sinna peale ideaalselt ja oleks võinud öelda, et mu meiginurk on nüüd valmis, aga kerkis probleem – mul on liiga palju asju ja liiga väike laud.

Selline oli siis meiginurk siis, kui ma arvasin, et ta on valmis, aga no pooled asjad ei mahtunud ära.

Ega ma nüüd uue laua otsingule ka minna ei tahtnud. Esiteks ma olin juba 65€ magama pannud ja ihnuskoi minus lõi välja. Mul oli ju teise korruse esikus peeglilaud, mis kunagi all esikus oli, aga peale miniremonti sai üles “eest ära toodud” ja seal ta päris mitu kuud juba vedelenud oligi. Nõnda sündis mul plaan, et värvin selle sindrinaha lihtsalt ära ja temast saabki mu uus peeglilaud. Mulle meeldis see ka, et vana laud on suur ja TUGEV. Uued mööbliesemed on tihtipeale sellised nõrgukesed, nigu väiksed gasellipojad. Korraks pihta lähed, siis kõik asjad võbisevad peal. Lisaks on mu vanal peeglilaual ka kapikesed, kuhu on hea asju peita. Kellel kodus mudilasi, teab, kui oluline on, et asju saaks peita. Näiteks ükspäev ei peitnud ma oma huulepliiatsit piisavalt hästi ära ja selle tulemusel käis Mari kolm päeva lasteaias suurte punaste “piitsajälgedega” üle kogu keha. Peaks vist tänulik olema, et lastekaitse ukse taga juba ei kraabi.

Igatahes avastasin ma ennast peale juuksurit kahe minuti vaba ajaga ja nõnda hüppasin ma läbi Vintage Chick poest, kust mina isiklikult juba neljas kord värvi soetamas käin. No ei ole midagi lihtsamat, kui kriidivärviga asjade ülevõõpamine! Näiteks värvisin ma ära esikupingi (link) ja söögilaua koos toolidega (link). Isegi ülalolev “pink”tool on kriidivärviga üle tõmmatud. Imeline jumala and, see kriidivärv. Ei haise, ei vaja mingit ettevalmistust. Ainult võta pintsel ja kuku võõpama. Nii ma tegin ka.

Et mul igav värvida ei oleks, tegin ma samal ajal live chati (jah, jälle) ja kus siis kõik alles porisesid ja pirisesid, et küll ma värvin valesti ja lohakalt ja mida kõike veel. Pfft, amatöörid! Minu peeglilaud kukkus igatahes just nii hea välja, nagu ma alguses ette kujutanud olin. Hoolimata sellest, et ma ei olegi värvimisekspert.

Ma ei tea, miks mu enne pilt selline on, aga see on ainus, mis mul lauast leida õnnestus, enne kui ma teda värvidega ründasin.

Nüüd on mul mõnus meiginurk, kuhu ma saan KÕIK oma miljonid iluvidinad paigutada. Miskipärast on vannituba ikka paksult minu kraami täis, aga mul oligi plaan sinna koristama asuda, kui Mari lõunaunne läheb. Ja pärast näitan teile, et mina ei ole ainukene, kellele värvida meeldib. Mari tuunis koos mu väikevenna abiga enda pappkarbist “mängumaja” nii lahedaks, et ma olin lausa hämmingus. Aga no kuna see on all ja mina vedelen üleval voodis, siis ma praegu ei viitsi sellest pilti tegema minna, vaadake parem mu hiilgavat meiginurka!

Minu parfüümikoguke
Kui lambid põlevad, siis saab ikka tõesti 100% parema meigitulemuse. Kuidas ma ennast enne üldse meikisin?!

Lauale jätsin asjad, mis igapäevaselt kõige enam kasutusel. Ehk siis jumekas, puuder, põsepuna, paar huulepulka, ripsmekas ja lainer. Muu ootab kapis.
Kapi sisse skoorisin maximast euriga sellised roosad plastikkorvid, mille sees on siis näokraam, silmakraam, juuksekraam ja küünekraam.

Nüüd kui ma neid pilte siia üles laadisin, siis mulle meenus, et ma ju värvisin küll, aga vahaga unustasin üle tõmmata. Seda tuleb ka kindlasti teha, sest muidu tuleb see värv veega kokkupuutel lihtsalt maha, aga noh, see käib õnneks jube kiiresti ja võtab maksimaalselt 10 mintsa, seega teengi selle taaga kohe ära, siis on tehtud.

Kuidas teile mu eidenurk meeldib? 

kaks lollakat (loving it)

No ma ütlen, et enne kui ma selle live chattide võlu avastasin, siis ei osanud ma seda sugugi sõnadesse kirja panna, mismoodi me siin oma elu elame. Eks ma mingeid seiku ikka kirjutasin, aga selline suvaline tavaline argipäev pakub mulle konstantselt nalja ja no mismoodi ma seda seletan, et see Kardo kogu aeg nii tobe on või et ma jooksen mööda maja ja laulan “party rock is in the house toniiiiiiiight“?  Nüüd siis need, kes mõnda laivi vaadanud on, said ka ehk natukene rohkem piiluda meie igapäevaellu.

Otseloomulikult arvasid kohe pooled, et me peame olema täis, või millegi aine laksu all, sest kord olid mul hullusilmad ja siis Kardol hullusilmad ja siis ajasime me korraga sellist juttu, et no ei saaks ju kained inimesed selle peale tulla. Ma siiski vannun käsi südamel, et me olime kained. Või no Kardo eile enda sõnul ühe õlle jõi, aga ma ei tea, millal täpselt. Õhtuks oli ta vast ikka kaine

õllesummerdamine

Eile käisin üle aastate Õllekal. Mulle meenus, et ma vist Delfis töötamise aegadel olin sunnitud sinna minema ja köiega 46-meetri kõrguselt laskuma. See oli vist ka viimane kord, mil ma viimati (kuse) blond olin, aga kes tahab seda oma silmaga näha siis SIIT LINGILT saab.

Sedapuhku ei viinud mind sinna mitte ajakirjanikutöö, vaid noh… muu töö. Nimelt kutsus Saku Läte meid Triinuga appi. Seal sai eile sõita ühe vigurrattaga ja tõsta veetünne – kes hakkama said, said meie meisterdatud alkoholivaba kokteili tasuta nautimiseks. Mina tegin arbuusijooki ja Triinu tegi virgin mohhiitot, tund aega rabistasime seal kokteile teha ja elasime võistlejatele kaasa. Inimesed olid ülimõnusad ja toredad!

Naljakas vahepala: Kardo seisis üsna ees, mitte päris baarileti taga. Ja sealt avanes imeline kuulmisraadus sellele, kuidas kaks noort neidu täie rauaga minust nirusti rääkisid, siis rattaga sõitsid ja seejärel sõbralikult naeratades minu käest kokteili sisse lunastasid. Seda püha kahepalgelisust, eksole :D!

Aga kuna mina seda juttu ei kuulnud ja Kardo keeldub seda mulle ka ümber jutustamast, siis mul eriti vahet ei ole ka. Minul oli igatahes tore ja tund aega läks jube ruttu mööda. Isegi paar selfit jõudsime endist leti taga teha, aga tegelikult oli seal fotograaf ka, kellelt me raudselt varsti pilte saame.

Ega ma ütlen ausalt, et peale sellist tunniajalist rahmimist tuli mulle uni peale. Kell oli ka juba mingi pool üheksa ja… ma ei ole kindel, kas ma kuidagi suudaks veel vanema mutina kõlada, aga uneaeg kippus peale. Siiski oli meil veel kaks eesmärki – Kardo ütles, et ta ei saa õllekalt lahkuda enne vähemalt ühe õlle joomist ja mina tahtsin üles otsida Flossy telgi, sest ma olin Instas märganud, et nad seal kohapeal kuskil on. Ma tahtsin küll tegelikult endale mingeid ägedaid jalanõusid, aga lõpuks läks nagu ikka – jalanõud skooris endale Mari.

Ma nüüd hakkasin netist neile linki otsima ja avastasin, et nojah, need jalanõud on netis loomulikult odavamad, kui õllekalt ostes. Mina maksin 25€, netis on 21.90€ (link siin). Eks see ole loogiline ka, aga noh, oleks võinud siis tellida juba. Seal minu meelest mainiti ka, et saatmine on praegu tasuta vms. Ma sain sealt ostuga kaasa kupongi, millega saan veel viieka alla, seega tellin ehk endale ka mingi ägeda paari.

Ma päris ilma ka ei jäänud heast-paremast, sest endale skoorisin ma kaks juustupatsi (kolmas oli ämmale) ja ühe suure pulgakommi. Tahtsin mingit käsitööshoksi ka osta, aga järjekorrad olid meeeeeeletud. Üldse ma ei saanud aru, kuidas ja miks inimesed seal vabatahtlikult on, sest seal oli kitsas, lärmakas ja lihtsalt jube ebameeldiv olla. Kardol oli samas õigus – kui sa purjus oled ja ringi tolgendad seal, siis on kindlasti toredam. Enamik vist selle mõttega sinna läksidki, sest kella üheksaks olid enamus jumala mälus ja koperdasid seal inimestele otsa. Mul hakkas lõpuks pistma ka ja nõnda ei viitsinud ma enam ringi tuiata ja otsida kohta, kust Marile õhupalli osta. Seega tulime kiiresti koju ära ja punkt kell 22 olime kodus.

Ps! Mäletate ma rääkisin sellest, et meil kodu otsast lõpuni kondoome täis on (link)? Me saime neile eile JÄLLE juurde. “Ma panen nad siia jope taskusse ja kui sa kunagi kontrollima tuled, et kas need on alles ja neid pole, siis järelikult olen ma suutnud need kellelegi ära anda!” rõõmustas Kardo. Jaaajah