Mariann Kaasik's Blog, page 243

meie kodune issike

Ma olen seda siin enne ka maininud, et peale seda, kui Madli (???????) sünnib, siis jääb Kardo kah meiega koju. Või noh, päris kohe ei saa lõplikult jääda, sest seadus näeb ette, et 70 päeva pean siiski auväärt mina emapuhkusel olema. Õnneks saab siis päris alguses kasutada seda 10 tööpäeva isapuhkust pluss tänu Mari kõnevõimetusele saab ta veel lisaks iga kalendrikuu kohta vaba päeva aastas küsida. Ehk siis nädalakene tiksub sealt kah veel juurde. Arvestatud on umbes nii, et uuel aasta algusega on Kardo “täiskohaga issi” nagu mõndadele ennast Facebookis kutsuda meeldib ja mina lähen tööle tagasi.

Ma olen selle kohta nii palju küsimusi saanud, et mõtlesime neile kohe ühe postitusega vastata. Ega meil siin varjata pole miskit. Seega olen saadud küsimused endale ühte faili kopinud ja vastan neile nüüd ühekorraga.

Kas Kardo lapsega üksi ei karda jääda? Esiteks ükski ei jää keegi, ei saagi jääda, sest kuigi Kardo on üks ütlemata hea isa, siis tisse tal paraku ikka pole. Minu töökoht on lihtsalt selline, et saan seda suures osas ka kodunt teha. Samas Kardo väidab, et isegi kui ta peaks üksi olema, siis ta seda ka ei kardaks, tema sõnul on beebidega väga lihtne. Anna süüa, vaheta mähet, kussuta magama. Ongi kogu teadus. Samas meil on kogemusi ainult väga lepliku Mariga, seega annaks taevaisa meile taaskord sellise kogemuse, siis oleks kõik okeika!

Miks selline otsus, et Kardo vanemapuhkusele jääb? See otsus sündis selle pärast, et see tundus lihtsalt loogilisem. Kui ÜKS meist peab nagunii tööl käima, siis miks ei võiks see üks olla see, kelle töö ei hõlma 9-5ni kodust eemal olemist. Juba siis, kui Mari oli beebi, oli Kardo nii kurb, et ta enamuse päevast “maha magas” ja koju alles siis jõudis, kui Maril juba uni peal ja jonn silmas. Kardo tahab ju ka näha oma tütrekesi kasvamas, nokitseda aias, tegeleda lastega. Ja mulle meeldib see mõte ka väga!

Kelle mõte see oli? Minu idee oli, aga Kardo oli sellega koheselt nõus, midagi peale pressinud ma talle ei ole, et ta nüüd noaähvardusel koju jääb.

Kas rahaliselt siis kehvemaks ei lähe? Kõik jääb ju täpselt samaks, nagu praegu on.

Kas sa ei arva, et kodus passiv mees ei ole enam lõpuks kuigi mehelik? Minu meelest see on nii absurdne küsimus, sest minu jaoks ei ole mitte midagi mehelikumat, kui isa, kes armastab oma lapsi ja TAHAB siiralt nendega koos aega veeta ja tegeleda. Seega selle üle küll ei peaks muretsema, et Kardo oma mehelikkust seetõttu kaotama hakkaks, et ta koduseks jääb. Ma pigem muretsen selle üle, et miks talle meeldib tantsida nagu vanem naisterahvas kohalikul süldiõhtul, lihtsalt niisama, heast peast, aga kuna ta veel kodune ei ole, ei saa seda ka selle kaela ajada

100 vahvlit “suusoojaks”

Kes vähegi mäletab, siis ma talvel kurtsin, et jube vahvliisu on ja keegi hea inimene soovitas mulle Vahvlihaldjaid. Tellisingi endale sealt karbikese ja no jäin nii rahule (nagu siit lugeda saab). Nüüd kirjutasid nad mulle sooviga, et kui mulle nende vahvlikesed nii väga maitsesid, siis äkki tahavad mu lugejad ka vahvleid maitsta. Ja no mis oleks veel parem, kui neid TASUTA mekkida saada. Ehk siis pakkusid nad välja ühe toreda kingiloosi. Kuna minu blogi Facebooki lehel on ka kohe-kohe täitumas 26 000 fänni (juba!!!) siis mõtlesin, et noh, see vajaks ju väikest tähistamist küll ja minu maailmas on tähistamine alati magusa kraamiga käsikäes käinud. Seega tundub mulle hea mõte, et üks nendest peaaegu 26 000 tuhande fänni seast saaks auväärselt tänatud.

Tänuks on siis kas 100 klassikalist vahvlit, või komplekt, kus on 20 vaniljetäidisega ja 20 marjatäidisega vahvlikest. Minu meelest ideaalne auhind kellelgi, kes pidulauda katma peavad, sest noh, kes see ikka üksinda sellise koguse vahvleid ära hävitada suudaks?

Ja noh, et mitte kogu au oma Facebooki fännihunnikuga endale krabada, siis natukene tähistame seda ka, et Vahvlihaldjate vahvleid saab nüüd nende uuest e-poest tellida! https://astri.ee/vahvlihaldjad/ lingilt on nad leitavad ja tellitavad.

Seega kingiloosiks osalemiseks ma natukene eeldan, et sa oled minu Facebooki sõber. Kui ei ole, siis ära muretse, see ei ole kohustuslik samm ja osa osalemiseks. Küll on aga kaks-kolm rohkem kohustuslikku sammu:

Hakka Vahvlihaldjate Facebooki sõbraks ( SIIN )
Mine tee endale konto Vahvlihaldjate äsjaavatud e-poes ( SIIN )
Jäta siia kommentaar, et ma teaksin, et võtad osa. Minu poolest võid öelda, et mis sa oma saja (või 40) vahvliga teeksid, või meenuta, millal sa viimati üldse vahvleid tegid või sõid? Peaasi, et oled mingi kommentaari jätnud ja saan sinu osavõtuga arvestada

testin vege kraami!

Ma sain siin ükspäev sellisest poest nagu veggo.ee suure paki. Seal müüakse siis igasuguseid veganite ja taimetoitlaste tooteid, aga no võivad loomulikult mekkida ja katsetada ka teised, nõnda ka mina. Ükspäev proovisime siin Kardo ja Iffiga paari asja ja mõtlesin ka teile kogemust jagada, ehk kedagi huvitab.

Kõiki asju muidugi proovinud veel ei ole, aga mõned on juba mekitud!

Esiteks tegime võisaia, millele määrisin Violife vegan juustu (link) ja peale panin vegan chorizot (link), tomatit, basiilikut, musta soola (link) ja pärmihelbeid (link). Testalused olid mina, Kardo ja Iff, ning meile kõigile ükshäälselt maitses meie taimne võiku. Kui keegi mulle niisama sellise võiku teeks, siis ma ei tuleks selle pealegi, et see taimne on! Kardo ka kõrval just kiidab seda chorizot, nii et kui keegi otsib midagi, millega asendada pitsal/soojas võikus/võileivas mingit vorstilist, siis see on päriselt kindla peale minek. Vannun käsi südamel.

Samad sõnad on mul selle Violife määrdejuustu kohta. Mekkisin seda isegi lusikaga ja no kui ta tekstuurilt on natukene mitte nii siidjas, vaid pigem hästi väheke tarrelilisem, siis maitselt on ta küll täpselt samasugune.

Must sool on selline asi, millest ma enne kuulnud pole ja tellisin ta üsna huupi. Ilma googeldamata oskasin ma vaid öelda, et maitseb nagu tavaline sool, aga näeb välja nagu toidul koheselt lahustuv pipar. Ta on kuidagi…õhulisem kui tavaline sool. Nüüd ma olen natukene asja uurinud ka ja selgus, et see must sool olla jumala hea kraam. Nimelt kui tavalist soola kutsutakse valgeks surmaks, siis must sool on hoopistükkis tervislik.

Iidsetest aegadest on Venemaal antud põlvest põlve edasi musta soola retsepti. Selle valmistamise tehnoloogia on vägagi keeruline: tavaline sool põletatakse vene ahjus koos kalja juuretise, kapsalehtede, rukkijahu ja ravimtaimedega. Kuna protsess on keeruline ja pikaajaline, siis tavaliselt valmistati seda soola üks kord aastas enne lihavõttepühi Suurel Neljapäeval. Seetõttu, nimetati seda ka „Neljapäevane sool“. Miks just sellel päeval?. Tõenäoliselt seetõttu, et just sellel päeval on kombeks puhastada oma hinge, maja ja toitu kõigest  halvast.

Pärmihelbed olid jälle toode, millest ma nii palju kuulnud olin. Et küll on maitsvad ja saab kasutada igal pool. Ma mitu korda poes käisin silmad punnis ringi, aga no ei suutnud mina neid leida isegi mitte Prismast, kuigi ma olen kindel, et neid seal on. Muidugi ma ei tea, et mis ainete või asjade osakonnas. Igatahes oli mul hea meel veggo valikus neid näha, sest mul oli suur huvi neid maitsta. Tõesti – võikul olid head ja salatile sobivad raudselt ka. Aga mis nad siis on? Jälle aitab sõber internet:

Pärmihelveste puhul on tegemist mitteaktiivse pärmi ehk maitsepärmiga. Ei sisalda pärmseent ning helbed on vabad erinevatest maitsetugevdajatest, säilitusainetest, pähklitest, loomsest valgust, gluteenist. Sobivad ideaalselt taimetoitlastele toiduvalmistamisel. Maitselt on helbed täidlase ning isuäratava juustu-pähklise maitsega, meenutades tugevamaitselist  juustu.

Kasutatakse kuumtöötlemata erinevate roogade valmistamisel. Sobib hästi suppidesse, salatitesse, kotletitainasse, vormi- ja pajaroogadesse,  soolastele hommikupudrudele, kastmetesse, pastaroogadele, pasteetidesse/määretesse – ühesõnaga roogadesse, mis lõpptulemusena veidi maitse tugevdamist ja viimistlemist vajaksid. Ideaalne näiteks parmesani juustu asendamiseks erinevates roogades.

Maitsepärm on kiudainerikas ning  kõrge b-grupi vitamiinide ja tsingi sisaldusega, sisaldab ka organismile kasulikku foolhapet. 100 g toodet sisaldab 344kcal, 51.1 g valku, 14.9 g süsivesikuid ja 4 g rasvu.

Lähme nüüd positiivse poole pealt tõrvatilgakesele kah. Nimelt need “kananuggitsid” (link), mille kohta ma kuulnud olin, et maitsevad teised täpselt nagu päris. Noooooo ma ei tea, mulle tundub, et sellisel juhul ei ole see inimene kunagi päris kananuggitseid saanud

tänane jutt ja moblapicid

Täna oli selline päev, et esiteks algas Kardol nädalane puhkus. Saime mõnusalt põõnata ja kella üheks läksin mina linna, et R2 “suveraadio” esimeses osas saatekülaline olla. Ma ei tea, kui paljud teist seda kuulama sattusid, aga ma lihtsalt VIHKAN oma hääle kuulamist, mistõttu mina seda kindlasti järele kuulama ei hakka. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen mingi seitsmendast eluaastast kõlanud nagu ära suitsetanud parmutar. Hea jumal annab ja hea jumal võtab.

Tegin raadiomaja liftis väikse selfi ka, sest mulle nii meeldib mu Humanast skooritud kampsikukene. Viis euri well spent! Nende all võiksin ma ikkagi rasedaretukaid kanda, sest ootamatult olen ma nii rasedaks jäänud, et paljas kõht lehvis välja. 

Kella kolmest oli meil Marikese esimene eripedagoogisessioon, kus siis laps pidi vähe aega eksperdiga kahekesti olema ja siis saime me juba kõik juttu puhuda. Nii tore oli, et vahelduseks mõni ekspert ei hirmuta mind varbaotsteni ära ja ei leidnud ta sugugi, et Maril nii väga miskit viga oleks, ainult kõne olla vähe aeglane. Aga täitis korraldusi ja minekul lehvitas rõõmsalt ja ütles ka “headaega”, mis tema puhul kõlab küll rohkem kui “geagaega!”. Sain mõned mõtted ja korraldused, mida kodus jälgima peaks, neid ma siin arutama ei hakka. Aga homme on juba esimene loovteraapia. Kahjuks jube nirul ajal, kell 14.00. Uneaeg on aga 13-15. Seega peame nüüd mõtlema, et kas Mari saab täna eriti kaua üleval olla ja loodame, et ta siis selle võrra homme hiljem ärkab, et lõunaunne minna peale teraapiat või üritame ta just hästi vara homme hommikul üles ajada…Ideaalne ei tundu igatahes kumbki variant, aga noh, õnneks selline aeg on ainult ühe korra ja elame ikka üle.

Koduteel raputasin ma Kardo ja Mari maha, et Kardo sünnakink koju tuua. Ma olin selle ammu ära tellinud, välja valinud ja äragi ostnud, aga no kuidas ma toon ratta siia ette vedelema ja loodan, et Kardo seda ei näe. Seega ootas see mind Hawaii Expressis, kuhu ma sellele täna järgi läksin. Ratas on minu meelest nii ilus ja lahe (tsekka siit). Vinnasin ta taksosse ja lootsin seda homse hommikuni Kardo ema juures varjata. Tõstsin selle just tuppa ära, kui sisse astus Kardo, kes tuli sinna tsekkima, et kas Mari on seal või mitte. Ehk siis  minu üllatus läks vett vedama ja nõnda sai Kardo oma kingituse päev varem kätte. Mitte vaid ratas, vaid “komplekti” kuulus ka lastetool ja kiivrid mõlemale  – nii suurele kui väiksele. Kardo oli igatahes üliõnnelik ja kohe viis ta Mari ka esimesele proovisõidule.

Nagu näha, siis Mari kiitis heaks.
Mari märkas aias kirsipuud ja nüüd käib sealt neid pooltooreid kirsse nosimas.

Igatahes on superhea, et Kardo saab nüüd Marikest hakata rattaga lasteaeda viima ja sealt edasi tööle sõitma. Mitte, et tal enam kaua tööl käia vaja oleks (helllõu, isapuhkus), aga no seda toredam on see, et Kardo sügisest kah Mari saab rattaga niks-naks lasteaeda ära viia ja kohe koju tagasi kiirustada, sest siis on meid siin juba mitu ootamas

ÜLLATUS!

Ma olen päris pikalt tahtnud teile rääkida, kuidas ma Kardo üllatussünnipäeva planeerisin, aga kuna ma iial ei tea, millal see mehenärakas siia blogisse satub ja millal mitte, siis ma ei tihanud iitsatada, sest ma ei tahtnud, et ta peost haisu ninna saab. Tegelikult on ta sünna üldse viiendal ja tema ise kavatses seda pidada järgmisel nädalavahetusel, aga meie ajasime kamba kokku ja tegime plaani, et 2.06 saame Kardo kodust välja, kaunistame kõik ära, kutsume rahva kohale ja üllatame Kardofflit.

Kamba peale tegime Kardole kingituse kah, milleks sai muruniiduk. Võib tunduda, et niru kink (MINA isiklikult ei tahaks niidukit sünnaks :D) aga tegelikult oli Kardol seda väga tarvis, sest eelmine oli teibiga parandatud ja andis juba aastaid tagasi tegelikult otsad. Iga kord kui Kardo niitis, võis kuulda, kuidas niiduk “kill me…” kähises. Nüüd on Kardol uus ja uhke masin. Selline (link). Me saime ühe sõbra kaudu mõned prossad soodukat kah ja panime rahad kokku.

Muidugi “panime rahad kokku” kõlab nii hästi, aga tegelikult pidin ma nagu tropp üle päeva kerjama: “PALUN MAKSKE RAHA ÄRA!” Ma tundsin ennast nagu mingi maffioosnik ja ma ei saa aru, miks ma pidin sellist summat nagu 14 euri niimoodi taga ajama

päev paavianiga

Eile mõtlesin, et olen siis vahelduse mõttes ka hea ema ja teen Marile lasteaiavaba päeva. Ma ei tea miks, aga mulle on mitu korda jäetud kommentaare, et HEAD EMAD neid teevad, ma ju ei taha sugugi halvem olla. Hommik oli selles suhtes idülliline, et mina vedelesin hambad laiali voodis ja magasin, kui Mari mulle kaissu tuli, teki alla ronis ja vaikselt lammas Shauni raamatut sirvis. See õnnis moment kestis lausa mingi paar minutit, kuni ta mul füüsilise jõuga silmad lahti kangutas ja käest kinni võttis, et me ükskord kargu alla ajaks.

Tulime siis alla, panime ühed banaanid hinge alla ja nii kaua kuni Mari värvis, kasutasin ma aega ära ja tegin tööd. Siis oli vaja kiiresti koristada, sest vaibamees pidi ju tulema. Mitte, et vaibamehe tulek nõuaks ilmtingimata koristust, aga viisakas justkui nagu oleks. Nii juhtuski, et kell pool 11 oli mul hommikusöök söödud, vaibamehega sotid selged, toad korras ja peale tuli hirmsamat sorti kukeseene isu. Mõtlesin, et vaatan rahulikult ühe osa Masterchef Australiat ja teen kukeseeneroa valmis, aga siis meenus Marile, et ta tahab teha igasuguseid asju. Alates pusle kokku panemisest, lõpetades kõrsikute jogurti sisse kastmisega ja terve ilma jogurtiseks tegemisega.

Mina ei tea kuidas ma selle masuurikaga võitlemise ajal selle ära tegin, aga võttis kõigest kaks tundi, kui mul köök enam vähem jogurtist puhas ja söök valmis. Sõime siis Mariga jälle väheke, selle plaaniga, et nüüd võiks ju tegelikult varsti magama sättima hakata. Mari aga arvas, et võiks võtta oma nukuvankri ja teha väikse jalutuskäigu. Ma pidin nagu kaasa minema.

Nõnda hakkasimegi me preili valitud suunas liikuma ja tema suund viis meid otsemaid tiigi juurde, kus elavad vist universumi sõbralikumad pardid. Nood on inimestega nii harjunud, et jalutasid meile sellise moega vastu, et andku me nüüd heaga neile miskit söödavat. Meil, lurjustel, ei olnud aga mitte midagi söödavat kaasas, seega pidi pardid leppima lihtsalt ühe väga entusiastliku lapsega, kes esiti püüdis neile kalli teha ja siis pakkus neile külakostiks ainukest asja, mis tal kaasas oli – enda Sipsikut.

Siinkohal olin sunnitud mina sekkuma, sest mul ei olnud mingit isu sinna tiiki Sipsikut päästma ronida, mistõttu ma Sipsiku nahhaalselt ära võtsin ja pingile panin. Viga. Saatuslik viga. Arvestades seda, et tegu oli unise lapsega ja lisada sinna juurde see, et ma keelasin talle midagi nii harilikku ja loomupärast, nagu Sipsiku partidele kinkimine, oli tulemuseks kaos.

Mari röökis ja peksis mind, üritas Sipsikut tagasi saada. Üritas minema joosta. Üritas mind nukuvankriga näkku peksta. Karistuseks proovis ta ühe korra ennast isegi ära uputada, aga ma muudkui võitlesin temaga nagu kõige dramaatilisemas action filmis, kuni ma lõpuks ta lihtsalt kinni nabisin, Sipsiku ja vankri teise kätte haarasin ja hüsteeriliselt röökiva lapsega kodu poole lonkima hakkasin.

Peale viit meetrit hakkas mu kõhus pistma. Ei ole see raseda elu nii kerge, et muudkui tassi ja jookse. Niipea kui ma Mari maha panin, jooksis ta tagasi tiigi äärde, valmis vette viskuma. Enne iseenda ohverdamist viskas ta vette enda jalanõud ja kaabu, mistõttu olin ma ikkagi sunnitud vette ronima ja need ära tooma.

Persse küll! Kahmasin veel otsustavamalt selle paljajalgse rööviku, vankri, jalanõud, Sipsiku ja tulin nii ruttu koju, kui vats lubas ja jalad kandsid. Mari röökis nii kõvasti, et kui ma ei teaks, oleks ma arvanud, et keegi teda parasjagu silmaauku pussitab. Kodus halastas mu peale Lea, kes Mari hoopis enda juurde lõunaunne viis, et ma natukene tööasjadega tegeleda saaksin. Lubasin veel enne suure suuga Marile, et kui ta ära tudub, siis lähme uuesti parte vaatama ja võtame neile süüa ka kaasa.

Kaks tundi und möödus kui linnutiivul ja juba oligi Mari, kaabu peas ja vanker näpus, värava taga lõgistamas. Ise näitab näpuga metsa poole ja korrutab “sia-sia!”. Ma jällegist pean eeldama, et see ehk vast tähendab “seal?” Polnud vaja olla geenius, et mõista – eelnevat lubadust on mäletatud ja on aeg minna partide juurde. Nojah, võtsin siis kaasa karbi kaerahelbeid ja jooksin Marile järgi, kes ei jõudnud oma aeglast ema ära oodata ja omavoliliselt juba astuma hakanud oli. Kahmasin veel kaamera ka kaasa ja jooksin talle järele.

Ma veel kujutasin ette, kuidas nüüd on puhanud Mariga seal lust olla ja kuidas ma teen palju ilusaid pilte ja veedan imelist kvaliteetaega oma tütrega. Kui me olime juba otsapidi tiigi juures, kostus mu selja tagant mingi “kappadi-kappadi-kappadi”, kelleks oli ustav sõber Lotte. Ilmselgelt olin ma Marile järgi kiirustades värava kehvasti kinni pannud ja nõnda kasutas Lotte võimalust ja ühines meiega meie rännakul.

Iseenesest poleks nagu hullu olnud, aga tal polnud ju rihma ja ta on jumala pöörane loom. Erilisteks huvideks on tal inimeste peale hüppamine ja nende hirmutamine. Loomulikult ka partide hirmutamine. Aga teha ei olnud midagi, sest Mari oleks vist segi keeranud, kui ma oleks koju tagasi läinud ja ega Marile ju öelda saa, et kuule oota sina siin tiigi ääres, kuni emme kodust Lottele rihma toob. Pidin hakkama saama ja lootsin, et noh, kaua me ikka seal tiigi ääres oleme. Anname oma helbed ära ja tuleme tulema.

Mari tõesti usinalt valas partidele helbeid, kes isegi täitsa lähedale tulid, kuni neid märkas Lotte, kes segi keeras ja vette tormas. Olgu öeldud, et ta pole elu sees enne ujunud, mistõttu ta vees sellise näoga oli, et oh shit, mis ma nüüd tegin!? Kas ma tõesti jooksen vees?! Igatahes pardid suuutis ta minema peletada ja siis alles kogu meie kammajaa pihta hakkas.

Mari läks ülinärvi, et pardid minema läksid, mille peale viskas ta kaerahelbepaki vette. Mina muidugi pidin sellele järele sumama, sest pole kuigi kaunis kui meie tiigikeses kellegi kaerahelbepakk ujub. Selle ajaga oli Mari endal jalast ära võtnud jalanõud, kiskunud jalast ära püksid (kuhu ta oli pissinud) ja üritas parasjagu vette visata oma kaabut, kui ma teda takistasin.

Röökiva Mari kõrvalt ilmus pilti veel röökiv vanatädi, kes karjus, et pangu ma oma koer rihma otsa. Üritasin talle seletada, et ma hea meelega paneks, aga ta jooksis meile ootamatult järele ja rihma ta endaga kaasa võtta ei taibanud, see jäi koju. “MINGE KOJU SIIS!” röökis ta mulle näkku.

Mul tulid pisarad silma. Persse küll, ma oleks hea meelega koju läinud, aga no kuidas ma lähen, kui mul on palja tagumendiga vihane laps, lahtine koer, nukuvanker, kaamera ja käekott. Olin endale paraja augu kaevanud ja valmistusin juba selleks, et sinna tiiki ma ennast ära uputan, taustaks lapse nutt ja vanamuti sõim. Samal ajal nüpeldas Mari mind kusiste pükstega.

Kõigele lisaks oli mul uus telefon, kus sees polnud ühtegi numbrit. Õnneks FBi sain, palusin Kätult Kardo numbri ja nõnda helistasin ma Kardole: “Tule tiigi äärde – võta kaasa Mari vanker, Lotte rihm ja kaerahelbeid. ELUGA!!” Ja nõnda sündis. Tuli Kardo nagu vanajumal ise. Päästva rihma ja vankriga.

Nõnda veetsime me õndsad 15 minutit, kus Mari sai rahulikult parte sööta, sest Lotte oli kenasti kinni pandud. Mari oli küll püksata ja paljajalu, aga no vähemalt ei röökinud ega üritanud metsa joosta. Isegi kui ta oleks seda teinud, oli mul nüüd ustav abimees Kardo näol olemas ja kohe parem oli selle rüblikuga seal niimoodi olla, ilma, et peaks hinge kinni hoidma, et mis ta nüüd järgmiseks teha otsustab.

Ühesõnaga – elu paariaastasega on nagu elu ühe taltsutamata paavianiga. Armas, aga raske. Raske, aga armas.

tõstan käed ja tunnistan süüd

Ma lubasin suure suuga kirjutada oma vaibasaagast ja noh, nüüd on ta lõpu leidnud. Selle näol, et ma tunnen ennast nagu viimane psühhopaat, kes ei tohiks vist üldse kunagi enne sõna võtta, kui ta oma “idee” otsas paar päeva istub ja seda seedib. Aga no asjast – eile kirjutati mulle vaibafirmast tagasi ja lubati täna hommikul siit läbi sõita, et vaipa uurida ja vajadusel see kaasa võtta.

Ma olin ennast ikka hommikuks parajalt puhevile ajanud ja kujutasin ette, kuidas ta kindlasti väidab, et vaip ei haise ja mina jäängi siia oma hallitava ja eluohtliku vaibaga surma ootama. Ühesõnaga ma olin valmis suuremaks sõnasõjaks, aga tegelikult tuli siis see sama härrasmees, kellega ma kirjavahetuses olnud olin, kenasti tuppa, langes kohemaid käpuli maha ja hakkas mu vaipa nuusikima. Selgus, et tõepoolest on sellel mingi hais, aga kohe kindlasti ei olevat see sellest, et nad oleks märja vaiba rulli keeranud.

Te oleks pidanud seda hetke nägema. Vana onu, istub minu vaibal maas, vaatab mulle silmaaugu sisse ja räägib kõige siiramal toonil, kuidas see äri on nende enda isiklik, nad on ise enda tööandjad, et nad on seda aastakümneid teinud ja sellised vead, nagu märja vaiba rulli keeramine on ammu algusaastal ära tehtud ja nendest vigadest ka aastakümneid tagasi õpitud. Et nad mitte IIAL ei teeks sellist asja. Ma olen kindel, et kui siin oleks mõni piibel vedelenud, oleks ta ka selle valmis olnud haarama ja selle nimel vanduma.

Mu vaip haiseb hoopis selle pärast, et mul on koer + mingi arv kasse. Koerakarvad vajuvad paraku minu vaiba sünteetilistesse pikkadesse karvadesse ja neid sealt ära saada sajaprotsendiliselt on täiesti võimatu. Nii mul tolmuimejaga, kui temal oma masinaga. Need karvad vajuvad sinna täitsa vaiba “põhja” ja kui vaip pestud, siis polegi muud teha, kui ta võib vähe aega haiseda nagu.. märg koer. Aga et see kaob kindlasti mõne aja jooksul.

Ta pakkus, et kui ma tahan, siis ta võib vaiba kaasa võtta ja neutralisaatoriga üle lasta, aga uuesti pesta tal vaipa pole mõtet, sest see on tegelikult puhas ja ei kopita ega hallita mitte kuskilt otsast. Lihtsalt mul olla koeraga majapidamise jaoks sootuks vale vaip. Selle peale ta kohe lohutas mind ka, et ega MINA ju sellist asja teadma ei peakski ja üldse enamik inimesi ei mõtle sellele ja…Ühesõnaga oli see onu nimega Matis eriti armas ja viisakas ja sõbralik ja mingist sõnasõjast meil polnud juttugi, sest otseloomulikult ma koheselt uskusin teda ja samal sekundil tundsin ma ennast nagu ilgem värdjas. Tegelikult ka. Vaene vana onu. Teeb rahumeeli oma tööd ja siis peab mingi psühho raseda mutiga kemplema.

Vähe sellest, et ta superviisakas ja sõbralik oli, siis ta pakkus, et aitab mul veel diivanigi vaibale tagasi tõsta ja mängis vähe Lottega ja läks siis minema, kui ma ütlesin, et tõepoolest, sellisel juhul ei maksa tal seda vaipa kaasa võtta, kui sinna suurt midagi nagunii teha pole, kui vaid oodata. Ta soovitas veel vähemalt 3x nädalas võimsa tolmuimejaga vaip üle käia, et neid karvu natukenegi vähem vaiba sisse satuks, aga 100% vältida seda nagunii ei saa. Vot sulle lopsu, nõnda ta ära läkski.

Mina jäin siia vedelema ja nutta tihkuma. Ma mõtlesin sellele, et raudselt on tema ka kellegi papa ja ainuüksi MÕTE sellest, et keegi minu papat nõnda ebaõiglaselt kohelnud oleks, tõi mulle pisara silma. Ütle nüüd, et ma ei ole segane inimene eksole. Aga ühesõnaga ma tõstan käed ja ütlen, et ma olen jumala alusetult süüdistanud seda vaibafirmat ja tegelikult on nad lausa nii viisakad, et kui isegi mõni psühhopaat neile kliendiks satub, siis nad on sõbralikud ja vastutulekud edasi.

Rääkisin sõbrannale ka, et jube niru tunne on, et kohe ei teagi mida teha. Vabandasin ma juba siis, kui onu siin oli, aga no vähevõitu tundus. Sõbranna soovitas midagi saata, näiteks korv puuvilju. See tundus super hea mõte. Tegingi FruitXpressis kinkekorvi tellimuse ja tasusin ära, aga netis polnudki sellist võimalust, et ma oleks saanud mingi kaardikese vms korvile lisada. Seega karma… Ma pidin helistama FruitXpressi ja pidama väga awkward vestluse klienditeenindajaga.

“Tere, kas oleks võimalik tellitud korvile kaardikese ka juurde panna?”

-“Jah, ikka on. Mis ma sinna peale kirjutan?”

“Eee…No kirjutage, et “palun vabandust, et ma käitusin nagu vaimuhaige. Klient Nelgi tänavalt.”

*Kuulen kuidas inimene teiselpool toru kirjutab ja vaikselt omaette pobiseb “vaimuhaige klient nelgi tänavalt”*

-“Kirjutasin!” vastas mulle rõõmus hääl tooniga, et see on täiesti tavapärase sisuga kaart, mida inimesed puuviljakorvidega kaasa panevad.

Äkki ongi? Äkki on minusuguseid vaimuhaigeid veel?

Ühesõnaga, tõstan käed ja palun vabandust ja teen siis kiirelt reklaami, et kui keegi tahab oma vaipa puhastada lasta eriti siiraste silmadega vanaonu poolt (kes võib-olla on kellegi papa!) siis pöörduge Sinitiivik OÜ poole aadressil http://www.porivaibad.ee. Nad teenindavad isegi hulle!

üksikema in the making

Mõnikord ma mõtlen, et jumal tänatud, et mina raseda naisega koos elama ei pea. Eilne õhtu oli ehe näide, milline segane ma aeg-ajalt olla võin. Ma loodan, et president satub seda lugema ja saadab Kardole maailma kõige leplikuma mehe medali. Vastasel juhul pean ma selle ise talle kuskilt hankima.

Ühesõnaga eelloona räägin ära, et ma viimasel ajal ei talu mittemingisuguseid kaisutamisi ega nunnutamisi. Mul hakkab lihtsalt nii palav ja vastik ja üldse ma eelistaks, kui Kardo minust vähemalt viie meetri kaugusel seisaks, kui vähegi võimalik. Ma ükspäev ütlesin isegi talle, et kui ma peaks valima, et kas tema puudutused või hambaarst, siis ma valiks selle viimase. Ja te kõik peaksite praeguseks teadma, KUI VÄGA ma jälestan hambaarsti. Juba see kõik kõlab nagu midagi imelist, mida üks naine saab oma abikaasale öelda, eksole.

Eile õhtul läksime siis kenasti voodisse, kui mina äkki puhisema hakkan.

“Ei no jah. Tunnista kohe üles, kui sa lahku minna tahad!” ütlesin ma dramaatiliselt.

-“Misasja?” ei saanud Kardo unisena midagi aru, mis ma jälle jauran.

“Kas sa minust VEEL KAUGEMAL ei saaks olla?! Mis ma olen sulle nii tülgastav, et ei kõlba isegi näpuotsaga pihta minna mulle või?” saagisin ma edasi.

-“Sa ise ei taha ju, et ma sulle näpuotsagagi pihta lähen, Mallu…” üritas Kardo mulle seletada.

“No…Aga…Miks sa siis KAHE MEETRI KAUGUSEL OLEMA PEAD?” ei jätnud ma jonni.

-“Kas sa tahad, et ma sind siis kaissu võtan?” küsis ta.

“Ei no NÜÜD ma enam küll su haletsuskaissu ei taha! Ma tahan, et see oleks HINGEST,” jonnisin ma täiest jõust edasi.

Kardo ikka kebis minu kõrvale tagasi oma kilomeetrite kauguselt. Ma ei liialda, sest meil voodi on 2×2 ja kui eri otstes olla, siis võiks tõesti lausa juba eraldi voodites magada, teisega sa kokku puutuma ei pea. Ma alguses moe pärast rüselesin välja sealt kaisust ja lükkasin ta paikätt ära, aga lõpuks leebusin, nagu need metsikud kassid, keda inimesega harjutatakse.

Umbes kaks minutit suutsin ma seal kaisus olla, kuni mul jälle talumatult palav hakkas. “Okei, kasi eemale nüüd minust,” palusin ma viisakalt, keerasin teise külje ja jäin magama. Muuseas, sama öö ma ärkasin veel ühe korra isegi öösel üles, et Kardoga möliseda, et ta mulle “peale hingab”.

Võtan vastu pakkumisi, et mitmendal rasedusnädalal Kardo mu maha jätab ja ma kahe lapsega üksikemaks hakkama pean.

printsess ja tema kingitused

Jah, ma olen täiesti kursis, et lapsi tuleb õpetada väärtustama enda asju ja seetõttu peaks tal neid olema vähe. Ma olen aru saanud, et muidu…harjub laps ära ja ei hinda oma elus mitte kunagi mitte midagi? Või mis see põhjus oligi. No ütleme nii, et teoorias ma võin seda kõike teada, aga praktikas rakendamine on omaette ooper.

Ma lihtsalt füüsiliselt ei saa poes käia, ilma et ma Marile ka midagi ostaksin. Kui mulle jääb silma vähegi midagi, mis talle meeldida võiks, siis koju see minuga tuleb ja jutul lõpp. Eriti niru on aga siis, kui ma ostan mitu asja ja poes hullult mõtlen, et eiii, korraga ma talle küll neid kätte ei anna. Ja mis on tulemus? KOHE kui ma Mari näen, siis valan ma ta kingitustega üle ja heldin, kuidas ta muudkui “oooooo” ahhetab. Muidugi ei tea ta siis kohe millega mängima hakata ja seetõttu üldine vaimustus nagu lahustub kõikide asjade peale võrdselt ära, selle asemel, et ühe asjaga täiega mängima hakata.

Täna saabusin ma koju siis Maša ja Karu rongilego, Nemo pusle, kalamängu, suure “karvase” palli, puidust Maša pusle ja P.o.P trikooga. Esimese hooga andsin kätte ainult lilla pallikese, millega me natsa mängisime. Mul oli plaan, et Mari sööb ilusti ära ja kuni ta sööb, siis ma panen ta basseini vee, et uus trikoo selga panna.

Paraku oli plaan ilus, aga ega see ei tähendanud seda, et üks neiu siin mu plaanidega nõustub. See tähendab, et palliga ta mängis hea meelega ja sööma hakkas kah alguses päris tublisti, seda siis nii kauaks, kuni ilmus Lotte, kes tegi Marile selgeks, et kindlasti peab ka tema proovida saama, mis sorti söögiga tegu on. Ega Mari kade tüdruk pole.

Suuremaks läks meievaheline probleem siis, kui mina leidsin, et Mari võiks trikoo selga panna ja vette minna. Mari aga leidis, et riietega vanni EI minda ja kraapis endal südantlõhestavalt trikood ära, et ikka vette saaks. Ma lihtsalt aru ei saa. Ta on sada korda täisriides vanni roninud, aga nüüd trikooga preilil vette minna ei kõlvanud. Nuttis ja kiskus seda seljast, kuni ma lihtsalt alla andsin. Peate lihtsalt leppima minuu sõnaga, et see sobis valatult.

Kogu säärase intriigi peale kadus Maril üldse solistamise tuju ära ja nõnda tuli ta tuppa, kust ta aknalaualt ülejäänud kingihunniku avastas. “Ooooooooo” kilkas ta ja haaras esimesena lego (link) järele. Ma ei jõudnud seda kokkugi panna, kui ta juba pusle (link) järgi krabas ja “ati!” nõudis. Et te teaksite, siis ma eeldan, et see tähendab “lahti!”.

Et te jumala eest ei arvaks, et Mari muudkui naeratus suul ringi jookseb, siis ma näitan teile vahelduseks ühte pilti, kus ta minu meelest on täpselt sellise näoga, et kui sa emmekene nüüd KOHEMAID ei tee seda, mida ma tahan siis… oiiiii kurja! Tegelikult ta teeb sellist nägu siis, kui ta puslejuppi suht valesse kohta pressib ja see jultunult sinna ei lähe. Siis selle asemel, et paremat kohta otsida, proovib ta labaselt füüsilise jõuga selle paika suruda.

See viimane kalamäng on küll totaalne pettumus! Ma mäletasin lapsepõlvest taolist mängu, kus õnge otsas oli magnet ja nii sai kala kätte, siin on aga väga ludud “õnged” mille otsas on mingi konksulaadne asi, millega Maril ei õnnestunud ühtegi kala kätte saada. Isegi mul oli ausalt öeldes raskusi ja esimese 5 minutiga lagunes üks õng sootuks ära. Seega, kui keegi teab, kust osta sellist ÕIGET kalamängu, magnetiga, siis öelge mulle. Otseloomulikult tahan ma seda Marile kinkida

vii jah vaip “puhastusse”

Kes mu FBi jälgib, siis on ta ka kursis mu vaibasaagaga. Kes seda kanalit ei jälgi, siis räägin teile kah. Või noh, ma räägin, et te te ka targemad oleksite kui mina. Loo moraal on see, et ära nähva ühelegi klienditeenindajale kunagi enne, kui ta on su teenindamise lõpetanud. See mõtteterake tuli Kardolt. Minu moraal oleks pigem see, et kontrolli kõike KOHE, mitte siis, kui teenusepakkuja läinud on. Ühesõnaga, asjast kah.

Ma olen sada korda juubeldanud, kuidas ma oma elutoavaipa armastan. Ainuke probleem on see, et kuna ta on “pikakarvaline” siis ei paista sellest alati igasugused plekid välja. Osati on see pluss kah, aga kui sul on kodus väike laps, kes ei ole veel pissipoti funktsioonist hästi aru saanud, siis on enam kui tõenäoline, et ma vähemalt 10x olen mööda elutuba, nina vaibas, otsinud, et kus pagan see loik nüüd oli?!

Igatahes oli vaja tellida vaibapuhastus ja Kardo emal oli varnast kohe võtta üks number. Me olime kunagi enne ka Kardo ema antud numbri teenust kasutanud, sellest korrast ei mäleta ma küll ühtegi negatiivset kogemust, seega võtsin ühendust ja leppisin kokku vaibale järele tulemise. Ma praegu pakun umbes, et see oli mingi 13da hommik. Järgmisel hommikul tuldigi vaibale järgi. Meesterahvas rõhutas, et ta ei ole kindel, kas enne jaane vaiba tagasi tuua saab. Mina ütlesin, et mul kella peale see vaip maas tagasi olema ei pea ja seega pole mul vahet, kas jaanipäeval mul on elutoas vaip maas või mitte.

Härra pakkus veel, et ehk mahub vaip neljapäevasesse pesuringi, et kui jah, siis saab ikkagi see nädal kätte. Mis seal ikka, andsin oma numbri ja jäin ootama. 19 juuni õhtul sain ma smsi, et minu vaip on valmis ja et see tuuakse mulle ära 20.06 kella 9-10 vahel. No selge, ma siis eeldasin, et ta oligi mahtunud tolle neljapäevase pesu sisse ja meel oli hea. Kuna aga kell oli päris palju ja mul ei olnud too hetk sularaha, saatsin ma smsi, et sooviksin vaiba kohta arvet, et saaksin selle ära tasuda. “Arvet saab ainult firmale,” vastati mulle. Ei no milles probleem, saatsin neile oma firma nime.

Hommikul umbes 8 paiku sain smsi, et “vaiba toome ainult siis tagasi, kui arve tasutud”. Kuna kell oli nii vähe, siis ma ütlesin, et jah arusaadav, nende tulekuni pidi ju tund-kaks aega olema, selle ajaga saan ma kümme korda ühe arve ära tasutud. Ainuke, mida mul selle jaoks vaja oli, oli arve ise. Saatsin neile sama hommikul e-mailiga enda firma andmed ja jäin ootama.

Ootama oleksin ma võinud jäädagi, sest kahe tunni jooksul ei tulnud mulle ei arvet, ega vaipa. Umbes viis tundi hiljem potsatas mu postkasti 54€ euro suurune arve. Maksin selle kohe ära, aga ma ei saanud lihtsalt enam keelt hammaste taga hoida. Jah, mina teen kodust tööd, aga päriselt ei saa ju vaibavennad seda EELDADA ja no isegi kodukontoriga inimestel on teinekord kuskile minna, selle asemel, et nagu loll vaipa oodata. Ühesõnaga tasusin ma arve ja saatsin neile kirja:

Tere,

Suured tänud teile arvet saatmast kõigest viis tundi hiljem, kui telefonis koheselt arvet saada soovisin! Olen nüüd kasutult terve päeva kodus istunud ja vaipa oodanud nagu töllakas. Ütlesin, et soovin vaipa kohe ja tasun KOHE ka arve, kui te selle saadate. Igatahes arve on nüüd minu poolt makstud, eks ma siis ootan edasi, millal suvatsete selle ära tuua. Oleks ma seda teadnud, et sellega selline jama on, oleksin kohe mõne teise firma poole pöördnud. Eks edaspidi olen targem ja ei soovita teid ka teistele.

Head päeva

***

Tere.

Kui vaiba võtsin, lubasin teile vaiba tagasi peale jaanipäeva, mida ka teen.

Saatsin teile eile sõnumi, kus lihtsalt pakkusin, et kas sobib, kui toon täna, esmaspäeval kella 9-10 ajal. (sest vaip kuivas oodatust kiiremini) Helistasin teile eile 4x vist, telefonile te ei vastanud.

Kui arve on laekunud, siis olen 28.06.2016 Teie juures- Nelgi 37, kell 10.00.

Teie õigus on edaspidi pöörduda teise teenusepakkuja poole, kuid täna jään enda juurde, et lubadust vaip Teile enne jaanipäeva tagasi tuua, ei ole ma andnud. Tervitan, Matis

***

No olgem ausad, ega mul enam too hetk midagi teha ei olnud. Ma ei eeldanudki, et nad mulle enam sama õhtu selle ära toovad ja kuna tõesti pühad hakkasid vahele tulema, siis ma sain aru, miks nüüd järgmine aeg 8 päeva hiljem on. Aga no pagan, ma olin nii pahane ja vastasin sellele kirjale nii. Mitte ehk võib-olla just kõige tasakaalukam kiri, aga no, on mis on.

Jah, ja olekski olnud väga kena siis mitte vahepeal lubada, et toote vaiba ära ja siis lasknud mul kodus passida ja oodata. Ma ei ole kohustatud pidevalt telefonile vastama, kujutate ette, smsid on leiutatud. Ma vastasin hommikul teile kohe, arve tasusin 7 minuti jooksul peale selle saamist.

Mulle tõesti EI MEELDI telefonile vastata ja ma teen seda üli harva. Mitte ainult vaibapuhastajatega, vaid üldiselt olen ma jube kehv telefoniinimene. Selle kirja peale helistati mulle paar tundi hiljem võõralt numbrit. Võtsin vastu, kui telefoni teises otsas minuga mölisetakse:

“NOH! Kõlbab nüüd rääkida, või viskate jälle kohe toru ära?!?!” Ma ei saanud isegi aru, et kes see on ja misjaoks ta minuga möliseb, kuni ta siis seletas, et ta see vaibamees on ja telefonitsi ta tahtis mulle uuesti selgeks teha, et tema EI OLE mulle jaanipäevaks vaipa lubanud ja üldse ei ole mul põhjust vinguda, sest tal on muud ka teha, kui päev läbi arveid saata. Muuseas, ma enne ei olnud “toru ära visanud”. Minu teooria on see, et vaibamees helistas parasjagu siis, kui Mari mu telefoni näppis, sest siis tal on on komme kõik kõned ja asjad eest ära swipe’ida, et ta saaks juutuubist oma laulu kuulata. Aga seekord ma läksin küll nii närvi sellisest kaela kargamisest ja ütlesin, et ühesõnaga ma ei viitsi taielda, ootan oma vaipa ja asi ants.

Möödus 8 päeva ja nagu lubatud, olid vaibamehed üleeile hommikul kell 10 siin. Isegi paar minutit varemgi. Ma olin just üleval riideid vahetamas, aga ämm oli parasjagu all ja võttis vaiba vastu. Mees oli kurtnud, et jube must vaip oli olnud. Ämm vabandas siis ette-taha ja vaip jäeti mulle rullis olekus elutoa põrandale.

Kuna see on ikka suur vaip, siis ei olnud mul plaaniski enne Kardo koju tulekut seda põrandale laotama hakata, sest ta on päris raske. Oli teine kenasti kile sisse veel keeratud ja puha. Õhtul tuligi Kardo koju ja pani selle vaiba maha. Tuba hakkas koheselt haisema. Reaalselt selline rõve läppunud kopitusehais. Niiskuse ja seisma jäänud asjade hais. Ma esimese hooga mõtlesin, et äkki asi on selles, et vaip toodi ju hommikul ja meie hoidsime seda kuni kella kuueni veel rullis, et äkki asi oli selles ja tegin ööseks aknad lahti, et vaip saaks natukene tuulduda.

Hommikul ei olnud hais absoluutselt parem. Eriti rõve oli see, kui ma avastasin, et kui ma vaipa käega hõõrun, siis mu käsi jääb nii tugvalt kopituse järgi lehkama, et isegi kui ma selle seebiga ära pesen, ei kao hais lõplikult ära. Arvestastades, et Mari enamuse ajast istub maas ja mängib siin midagi, siis mul läks tõesti närv püsti. No MIDA KURADIT! Ma tellin vaiba puhastuse ja siis tagasi saan ma küll puhastatud, kuid LEHKAVA vaiba!!!

Ja alles siis suutis mu rasedaaju otsad kokku panna. Vaip oli ju valmis saanud 10 päeva tagasi! Arvata on, et ta oligi kõik see aeg naaaa-aa-aa-aaatukene niiskena neil kuskil rullis seisnud. Oli ta ju olnud valmis ära toomiseks, vaevalt, et ta siis veel kuskil lahtiselt “lehvis”. Keerasid vaiba 19.06 rulli ja toimetasid selle 28.06 minuni. Ma ei saa seda tõesti faktiliselt tõestada, aga kes ei usu, siis tulge nuusutage korraks mu kodu. See haiseb nagu laip.

Aga mis nüüd teha? Ma ei kavatse ju leppida sellega, et ma pean elama kopitusehaisuse vaibaga. See ei kao ise ära, kui siis ma ei tea mitme aja jooksul. Mis ma peaks pool raha tagasi küsima? Et noh, PUHAS on, aga hais on lisaks antud