Mariann Kaasik's Blog, page 239

lahedad netileiud

Mul on näidata teile kaks asja, millega ma olen nii rahul, et hoian oma piipu ja prille muudkui peos ja aina juubeldan. Enamasti on need netiostud sellised, et heal juhul on ta umbes sarnane nagu pildil, aga ERITI imeväel on nad teinekord isegi paremad. Ja kaks sellist asja mul ongi praegu kiirelt ette näidata.

See instakott on minu meelest nii tuus, et kui ta natukene rohkem asju mahutaks, kannaks ma teda iga päev. Aga noh, rahakott, huulepulk ja telefon ikka mahuvad sisse, seega on ta mul pärast kohale jõudmist pea kogu aeg kasutuses. Ainukene miinus on see, et ta ei ole kuigi elastne, vaid üsna jäik sindrinahk, aga minu meelest see lahe välimus päästab kõik. Maksab paar senti alla 18 euri SIIN.

Mul oli vaja uut suurt pintslit ja kui ma seda roosa-sinise ombrega komplekti nägin, siis otsustasin neid proovida. Kogu kupatus maksis mingi 13 eurtsi SIIN ja ega ma neist palju lootnud, aga tegelikkuses on need SUPER pehmed, karvu ei aja ja no mis kõige tähtsam – eritiiiii tuusa välimusega.

Mis teil viimane ost oli, millega eriti rahule jäite?

lobisen niisama siin

Mõtlesin, et räägin paari sõnaga niisama juttu. Esiteks tahtsin ma kurta, et ma olen kuidagi nii rammestunud. Reaalselt selline tunne on, et ma olen saja aastane mutt, kelle keha lihtsalt vaikselt alla annab. Ei, kuskilt ei valuta, aga energiat ei ole ja olen täitsa nagu tühjaks imetud. Eks see Lottemaal käimine oli natikene väsitav küll, aga sellest tripist räägin ma mõni teine päev lähemalt. Tore oli, aga noh, ega see minu konditsioon enam ei ole selline, et kepsutan mööda ilma nagu noor hirv. Rasedus – ilus asi, aga kehale jube kurnav.

Aga et mitte ainult halada, siis ma tahtsin rääkida seda ka, et ma olen nii-nii-nii tänulik, et mul on võimalus koduabilisele, sest maailmas ei ole mitte midagi paremat, kui olla puhtas majas ja ringi kõndides mitte tunda talla all puru. Eriti nendel päevadel, kus tunned, et ei suuda mitte midagi teha (nagu täna) ja siis lõunauinakust ärgates avastad alla tulles, et kööki juba koristatakse. Milline õnn!

Muidugi mul on vähe imelik vaadata, kuidas teine kraamib, seega ma hakkan alati ise ka vaikselt midagi sättima ja tegema, aga no koos on ju ikka kergem. Kardoga koos koristamise miinus on see, et ta on nii hirmus aeglane, et ma jõuan enne ise terve maja ära koristada, kui tema minu juhtnööride kohaselt midagi tehtud saab.

Ainuke asi selle abistaja juures on see, et mul on natukene imelik talle öelda, et kuule tee seda ja teist ja kolmandat. Kuigi ma maksan talle tunnipalka ja idee poolest kui tal ka kauem läheb, siis ta saabki ju rohkem raha ja ma ei peaks ennast halvasti tundma, aga ikka on kuidagi imelik öelda, et kle viitsid korista see kapp ära, nagu mingi krdi saksapreili oleksin onju, et endal käsi küljes pole :D Aga ma arvan, et ma võtan julguse kokku ja järgmiseks korraks teen talle sellise listi, mis ma tahan, et ta teeks, mida ma ise teha ei viitsi. Ma loodan, et see on okei.

Igatahes kuulen ma praegu, kuidas TUND AEGA TAGASI magama viidud Mari üleval midagi laamendab, seega peab kuri ema nüüd jala maha panema ja selle lapse magama väänama.

Meie Lottemaal :)

seks, SOS pillid ja kondoomid

Ma nägin ka ükspäev Lauri pedaja videot, kus ta hüsteeriliselt SOS pillide reklaami vastast kampaaniat arendada üritas. Noh, ma ei tea, mulle jättis see video tobeda mulje, kuigi põhisõnumiga nõustun – SOS pillid ei ole kommid, mida sisse süüa “turvaseksi” tähe all ja loomulikult nõustun ma ka kondoomi kasutamise soovitamisega. See on õige jutt.

Kogu see eidehala, et “izzand, mu 9-aastane sugulane näeb seda reklaami ja küsib, mis see on”, see tundub natukene pastakast välja imetud probleem olevat, sest 9-aastane võiks telekat vaadates igasuguseid asju küsida ja see, kuidas vanemad talle maailmaasju seletavad ja arvutavad, on iga pere enda teha.

Mulle küll sealt reklaamist sellist muljet ei jäänud, et tormake aga kõik kaitsmata seksima ja siis nosige pilli peale. 9-aastane on ka veel väike, et selline järeldus oma peas ise valmis teha. Küll on aga selline reklaam äkki vajalik kellelegi, kellel on läinud kondoom katki ja ta äkki ei teadnudki enne, et sellist asja on võimalik osta? Ja kui paljud noored neiud EI kasuta kondoomi, sest nad ei julge seda lihtsalt välja öelda ja kardavad “põdejad” tunduda. Heal juhul tuleb neile peale vahekorda ehk mõistus pähe ja meenub see reklaam? Või no kõige hullem – keegi vägistatakse. Ma tean kahjuks mitmeid, keda on alaealisena vägistatud ja kes ei pöördunud sellega ei vanemate, ega politsei poole. Kas see ei oleks siis parem, kui inimesel oleks sellisel juhul võimalik minna apteeki ja endale SOS pill osta?

Ja Laurile veel nii palju, et kui tema väike sugulane tohib vaadata Kättemaksukontorit, siis kuidas seletavad nad näiteks seal toimuvat tapmist? Kas esitavad aastatepikkuseid uuringuid inimaju muutustest mõrtsukate puhul ja arutavad täpselt, mis geneetilised erinevused peavad ühe inimese peas olema, et ta oleks valmis teist mõrvama? Ma kahtlen selles tegeltlikult siiralt, et üldse sellest vestelda vaja on, sest igas saates ja filmis on sees mõrv. Ning veel palju “täiskasvanute” asju, mida kõike tuleb aeg-ajalt lastele seletada ja rääkida.

Igaühe meie elus võib tulla hetk, kus on vaja SOS pilli kasutada, põhjuseid on paraku teisigi kui, “ah, mul oli suva, mõtlesin, et pärast söön pilli!”. Ja kui mina oleksin noor tüdruk, kellel oleks VAJA seda pilli võtta ja ma parasjagu koguksin julgust, et seda apteeki ostma minna ja näeksin Lauri videot, siis ma … arvatavasti ei julgekski minna. “SEE ON MINIABORT!” röögib Lauri hingeliselt videos.

Emotsiooni peab inimesel olema, mulle meeldivad hingega inimesed. Paraku on mul tunne, et Lauri video on pigem rüdav, süüdistav ja võib kellelegi karuteene teha, versus mis iganes ta selle videoga päriset teha soovis. Ma muidugi loodan, et nii see ei lähe, et keegi selle video pärast jätaks pilli soetamata, aga sõnal on jõud ja iial ei tea, millal sinu emotsioonides välja paisatud sõnad võivad kasu asemel hoopis kahju teha.

Olen elus seda omadest kogemustest õppinud, selle pärast tean rääkida!

Seega meisterdasime valmis hoopis väikse video, mis tuletaks väikse pulliga käsikäes meelde seda, et kondoom ei ole mingi nõme asi, milleta seks on nagu “läbi maski lillede nuusutamine” ja teised tobedad väljendid. Kondoomid on esiteks ainus vahend, mis kaitsevad sind erinevate rõvedate suguhaiguste eest. Haigused ei ole müüt ja need ei teki “kellelgi teisel”, sest see keegi teine võid olla just sina. Ma olen kuulnud lauset, et kammoon suva, see tüüp ei näinud välja, nagu tal mingi HIV oleks. Võin pea anda, et enamik HIVi kandjaid EI NÄEGI välja, nagu neil midagi viga oleks. Teiseks on ka väga palju muid haigusi peale kurikuulsa HIVi. Kas sa tahaksid, et su noks mädaneks või hargivahest mingit imelikku ollust tilkuma hakkaks? Hehe, seda ma arvasingi!

Seega, kondoom peale! Ja kui sa tunned partnteri ees piinlikust seda küsida või välja pakkuda, siis arvatavasti ei ole ta õige inimene, kellega voodisse ronidagi ;)

Ei maksa unustada ka kõige jubedamat/toredamat asja, mis kaasneb kondoomi mitte kasutamisega: lapsed! Lapsed on nunnud ja toredad, aga samas on nad alati seal, kus neid kõige vähem vaja oleks, näppimas asju, mida sa kõige vähem tahaks, et nende kätte satuks. Ja kui majapidamises on laps, siis võid sa edaspidisest seksist und näha, või teha seda vaikselt, pimedas ja lapse une ajal :D

surnud koduperenaine

Kõik saatuslik sai alguse sellest, et asjade kokkulangevuse tõttu saatis mulle Lock&Lock hunniku karpe ja korraga sattus mu valdusesse arvestatav hulk kukeseeni. Kuna eelmine aasta needisin ma ennast talvel maapõhja, et ma isegi ühtegi nirust kastmetäit seeni sügavasse ei pannud, siis see aasta mõtlesin ma targem olla ning seened karpi lükata.

Samm üks oli see, et ma pidin tühjendama sügavkülma, et sinna vähekene ruumi juurde teha. Selle käigus leidsin ma vaarikaid, kirsse ja metsmaasikaid, millest ma otsustasin mingi siirupi kokku keerata, sest seda saan ma vähemalt kuskil mujal hoida, kui sügavkülmas. Mul on majas pidev sügavkülmaruumi defitsiit.

Samm kaheks otsustasin ma hoopis tulele panna vee+rabarberid+sidruni+suhkru ja piparmündi, et mu rabakad raisku ei läheks ja ma mõtlesin juba ammu rabarberilimonaadi tegemise ära proovida. Sai seegi tehtud ja tõesti soovitan kõigil proovida. Super hea ja mõnus joogike! Peale valasin natukene Saaremaa sidruniga mullivett ja noh, ideaalne suvejook.

Samal ajal kui kõik asjad podisesid, hakkasin mina kukeseeni puhastama, et neid siis omas mahlas hautada. Lugesin, et nõnda säilivad kukekad kõige paremini. Lasin neil omas mahlas podiseda ja pakendasin siis kenasti portsjoniteks karpidesse. Alguses lasin toatemperatuuril jahtuda, siis panin tavalisse külmkappi ja lõpuks siis sügavkülma, nagu õpetus ette nägi.

Kukeseeni jäi veel üle, seega panin ma õhtusöögiks ahju ühe mõnusa kukeseene-kana-sinihallitusjuustu piruka sibulate ja küüslaugu ja rosmariiniga.

Selleks ajaks, kui ma kõige sellega ühele poole sain, olin ma omadega juba poolsurnud, päris ausalt. Mu jalad valutavad, mind kimbutab maailma suurim uni ja mul on tunne, et ma olen maratoni jooksnud. Jumal tänatud, et ma igapäevaselt nii usin olema ei pea, kuigi homme peaks ma herneid puhastama ja mõtlema välja, mida suvikõrvitsatest teha.

Tulles tagasi algusesse, siis need Lock&Lock karbid on tõesti head. Mu eelmised kodused karbid olid suvalised, maximast ostetud, kus kahe euriga said mingi 5 karpi. Õhuke plastik ja mitte eriti hästi kinni hoidvad kaaned. Nüüd sain ma erinevaid tugevast plastikust karbikesi, kuhu sisse panin täna kohe seened. Lisaks selliseid, mis on klaasist tehtud. Ala, et teed selle sees ahjus midagi valmis ja siis pärast viskad kaane peale ja külmkappi. Ma näiteks tegin oma suures klaaskarbis Toblerone jäätist ükskord. Igatahes on kohe näha, mis erinevus on kvaliteetsel ja ebakvaliteetsel asjal. Isegi sellise asja puhul, nagu säilituskarp.

Aga nüüd olen ma väsiinuuuuuud! Väga väsinud. Kuidas need maanaised, kes iga päev keedavad ja vaaritavad hakkama saavad? Vähemalt on tegus päev olnud ja sain ennast vahelduseks liigutada ka, muidu oli päris invaliidi tunne aina diivanil lamada. Õhtul nõuan jalamassaaži!

minu kiiksud

Eelmine “perekonnakiiksude” teema hakkas sujuvalt selleni minema, et inimesed hoopis enda kiiksudest rääkima hakkasid. Mulle sobib, sest ma just üksõhtu mõtlesin sellest teemast kirjutada, aga kui kirjutama hakkasin, olid kõik justkui peoga pühitud. Aga kuna mulle nüüd tänu kommentaaridele mõni selline enda veidrus meenus, siis panen ruttu kirja, enne kui jälle ununeb.

Ma trükin kõiki oma tekste ainult kahe sõrmega. Ma ei tea miks, aga ma ei ole iial harjunud rohkemaid sõrmi kasutama ja ma vaatan iga kord kadedusega, kuidas keegi rohkem kui kahega trükkida toksib. Ma ei saa aru, kust nad selle imelise oskuse omandanud on? Kõik peale minu on salaja kuskil sekretärikursusel käinud või?!
Ma armastan kuivanud leiba. Maailmas ei ole paremat asja, kui kuivanud leib ja peale juua külma coca-colat. Õudne kombo, aga kui ma peaks valima oma viimase eine, siis ma võtakski vist need kaks. Kui saaks kolmanda komponendi ka valida, siis viskaks paar grillitud hiigelkrevetti ka peale.
Ääred on parimad! Ma sain oma esimeses töökohas ettekandja ametis šoki, kui ma nägin, et inimesed jätavad pitsaääri alles! Minu meelest, kui sa võtad selle kolmnurkse pitsatüki, siis mida väiksemaks pitsa läheb, sinna suunas kahaneb ka tema väärtus. Krõbe äär on parim, pehme sisu on see, mille ma võin pigem järele jätta.
Kui mõned inimesed vihkavad varbaid, siis seda kiiksu ma ei mõista, ma aga jälestan neid kehast väljapoole nabasid. Ma ei tea, ehk on asi selles, et mulle väiksena aina räägiti, et naba ei tohi näppida, see läheb põletikku ja hakkab mädanema ja…ok, nüüd ma korra mõtlen, et KES üldse mulle lapsena sellist rõvedust rääkida võis… Aga see selleks. Naba tundub selline rõve asi, millel peaks omaette laskma seal “augus” olla, aga kui see on väljas, siis see on mulle sama hea, nagu kellegi soolikad ripuks paljalt välja kuskilt kehaaugust. Uuuh! ERITI räme on see minu meelest siis, kui rasedate naba selline on ja see riiete alt välja hängib, nagu mingi salajane song. Mul käis täna rase sõbranna külas ja kui ta särgi üles tõstis, siis ma pidin peaaegu ketti panema, ta nabasoolikas oli väljas! :D

Mul tegelikult tuleb igast imelikke asju enda juures nüüd veel meelde, aga need on nii rõvedad, et ma arvan, et teist keegi ei suuda mind iial enam sama pilguga vaadata ja ma kaotan kõik oma vähesed alles jäänud sõpradest, kui nad mõistavad mu tülgastavat tegelikku mina.

Kõige suurem veidrus peab olema see, et ma olen lihtsalt RÄME inimene. Ma loen mõnikord kuskilt blogist, et uuuh, küll see huulepalsami totsik on ebahügieeniline, mõelda vaid, paned OMA NÄPU sisse sinna ja siis kõik su näpu otsas elavad salmonellad ja lihasööjabakterid lähevad sinna totsikusse ja see on nagu niii iuuuu! Ja siis olen mina, kes ma ei tuleks iial selle pealegi, et üldse millegi sellise üle juurelda. Ma reaalselt olen vist kõige vähem bakteritele mõtlev inimene ever, sest arvestades seda, et ma siin ükspäev ei viitsinud tõusta, et salfakat tuua ja oma jalast soki võtsin ja sinna nuuskasin… Et noh, kas ma pean veel midagi lisama :D?

Kunagi istusin ma rahumeeli köögipõrandal ja nüsisin köögikäääridega varbaküüsi lõigata, kui mu eks äärepealt ropsima hakkas ja ütles, et see on kõige rämedam asi,  mida ta elus näind on. Ma siiani ei saa aru, milles mure. Käärid on käärid ju, miks nendega ei võiks varbaküüsi lõigata? (As we speak ma mõistan, et äkki siin on jälle mingi seos, et ma pärast nende kääridega ala midagi sööki lõikaks vms ja see oleks jube ebahügieeniline, aga noh, ausalt ma ei tuleks selle pealegi. Ega tulnudki, kuni praeguseni :D Kõigile külalistele lohutuseks, et see oli vähemalt 5 aastat tagasi ja mul nüüd on päriselt küünekäärid olemas, ärge kartke!) (või kas on…?)

Midagi kukub maha? Ah mul suva, võtan üles ja söön ära! Samas kui külmikus on midagi lahtisena seisnud, siis seda ma enam ei taha. Oskan ka mina mõndadel hetkedel esteeti mängida, eksole!

Kui Kardo mulle väga lähedal satub olema ja ma märkan ta ninast hängimas välja mingit karva, siis ma kõige ootamatumal hetkel kisun selle välja. Näiteks keset fotoshooti. Mida ta kurat rippus siis nii ahvatlevalt sealt ninast välja. Igatahes Kardo tungival soovil tellisin ma talle Alist ninakarvaeemaldamiseks masina. Pean ise selle ameti maha panema :(


Mõnikord ma ütlen Kardole, et mul on talle salajutt ja siis tegelt lasen talle kõrva krooksu. See vist ei ole nii mõnikord, sest ta ei usu mind enam kunagi, kui ma talle jälle seda salajutu juttu ajama hakkan, vaid paneb näpud kõrvadesse ja jookseb minema.
Ma ei kuula peaaegu kunagi muusikat. Ma võin istuda haudvaikuses, aga muusikat kuulan ma vaid koristades. Noorema kuulasin kassides ka, aga enam ma ei kassi. Samas kõik mu muusika on mu kassimisaegadest, sest ma ei kuula ju kunagi uut peale, nii ma kuulangi koristades hitte nagu “Avril Lavigne – Fall to pieces” jne :D
Mul peab olema kodus alati vähemalt kolme erinevaid sorti “häid asju”. Kunagi sõbranna tuli külla ja küsis, et kas mul midagi head on. Ma kurvalt ütlesin, et noh, MIDAGI häda pärast leiab, aga peakski poodi minema varusid täiendama. Need “midagi häda pärast” olid siis pulgakommid, kolme erinevat sorti jäätist, küpsiseid, shokolaade, pulgakomme, kummikomme ja kõrsikuid. Ja kui see on mu midagi “häda pärast” siis mõelge, mis magusavarud on mul kodus, kui mu varu korralikult täiendatud on! Mul on külmiku peal suur punutud korv kõige selle “millegi hea jaoks”. Ja see on suuuuuuur!
Ma olen vist nii palju kokasaateid vaadanud, kus rõhutatakse seda, et toit peab olema nii tehtud, et iga osa taldrikul harmoneeruks teistega ja moodustaks kokku imelise suutäie. Ala, et liha on hapukas-magus, siis salat annab krõmpsu ja värskust, kartul on aga magusapoolne ja siis nad kõik koos “sing on a plate”. Seega kui ma süüa teen, siis ma proovingi kogu aeg KÕIKE KOOS ja kui ma olen siis saavutanud soovitud harmoonia ja näen, kuidas Kardo (või ükskõik kes, aga no teda ma enamasti süües näen) sööb enne ära need asjad, mida ta nn vähem tahab ja siis näiteks liha jätab viimaseks “maiuspalaks” siis see ajab mind hüsteeriasse :D Pelšše, pane kõiki maitseid korraga suhu!!!!
Laive tehes selgus, et ma pilgutan haiglaselt vähe. Ma ei tea, palju teised “normaalsed” pilgutavad, aga keegi isegi luges ära, palju ma minutis pilgutasin ja siis googeldas, et palju normaalne oleks ja selgus, et ma mega ebard.
Ma saan oma paremat puusa “pesast” välja nihutada. Raksuga. See on mu hinnatuim peotrikk: “Pane oma käsi siia!” ja siis teen seda ja vaatan, kuidas inimesed, tülgastus silmis, minust kaugenevad :D

Ma võiks jätkata, aga ma olen kindel, et te nüüd arvate, et ma olen maailma kõige haigem inimene ja ei loe mu blogi enam kunagi, seega ma lõpetan selle postituse ja lähen pühin mingi vana soki või trussikupaariga pisaraid.

Mis teie veidrused on?

a mis siin imelikku?

Panen just Mari magama, nagu ülejäänud 80% oma elu ajast ja nagu ikka, vaatan 9gagis ringi. Ühel hetkel kargas mulle ette selline pilt, nagu ülalpool näete ja see pani mind mõtlema. Mida minu kodus tehti, mida ma enam ei tee ja imelikuks pean.

Esimese hooga meenub mulle see, et teekotte pidi mitu korda kasutama. Minu meelest juba teine tassitäis sama kotiga maitses natsa imelikult, eriti kui see niiske kotike vahepeal niisama alustassil mōnda aega vedelenud oli.

Kui ma üksi kodus olin, siis ikka “priiskasin” ja vōtsin alati uue koti, aga ma ei saanud kunagi aru selle kotikese taaskasutamise vajadusest. Me ei olnud ju nii vaesed, et polnud uue teepaki jaoks raha :D? Või olime?

Praegu kodus külas käies pole ma igatahes seda tüütut “teekotihoidmistdrikut” märganud, aga kui ma hästi meenutan, siis ma vast olingi pere ainus teejoodik ja säästurežiim ehk otseselt vaid mulle suunatud, kes teab :D

Lisaks oli mu emal komme väikevennale anda mahla veega pooleks. Omal ajal ma mõtlesin küll, et küll mu ema on ikka üks kooner, et miks ma lapsele veega mahla andma peaks. Jällegi, kui vennaga omapäi olime, siis andsin niisama. Praegu ma mõtlen, et ehk oli see pigem seetõttu, et pakimahlad on nii suhkrurikkad ja ebatervislikud, et kui neid üldse lapsele joota, siis olekski mõistlikum seda veega pooleks teha? Toona ma igatahes seda teguviisi ei mõistnud ja pidasin jube kummaliseks.

Võeh, kui ebamugav on telefoniga blogida, rääkige mulle parem oma perekonna kiiksudest, et mul vähem igav Mari und oodata oleks :D

pildid telefonist

On jälle aeg pilte ilmutada ja kuna eelmine kord ma taipasin, et ka telefoni pildid sobivad kenasti ilmutamiseks, siis tõmbasingi telefoonu arvutisse tühjaks. Ja kuna mulle endale meeldib teiste selliseid suvalisi klõpse vaadata, siis näitan natsa enda omi ka. Siin on siis nii fotosid, kui ka 9gagi pilte, mida mul kombeks salvestada on.

Kuigi see sipsik on üks Mari lemmikmänguasjadest, leian ma ta tihtipeale sellises olekus terrassilt. Enne kui vette ronid, veendu, et sa ujuda oskad! Hoiatuseks teile kõigile!
Sain Selveri laadapäevadelt sellised rätikud kahe euriga ja olin super rõõmus. Mul on kodus mingi kummitus, kes varastab teelusikaid, sokke ja köögirätikuid, nii et sellised punased kulusid just kenasti marjaks ära.
Käisin mingi hetk Mademoiselle’i terrassi avamisel Argo Aderiga burksiteos rinda pistmas. Mu taimetoiduburks ei olnud siiski nii popp, kui Argo lihakas burger. Aga sellegipoolest oli nii armas, kui üks vene härrasmees pärast mu juurde tuli ja ütles: “Mjul on nii kahju, et sa kaotasid. Sinu burger – pjarim!!” :D
Minu taimetoiduburksike.
Lotte unustas vedeledes keele suhu tõmmata.
Oh oleks ma vaid palvetajaritsikas!
Kurg IGA PAGANAMA HOMMIKUL! Kui uks on lahti, siis astub sisse, hõõrub meid oma peaga ja mjäub nagu segane. Kui uks on kinni, siis kraabib ust ja mjäub seal nagu segane. Kui me ärkame, läheb ta lihtsalt minema. Tänks.
Sain Brittonilt uuele beebile mängukaare ja panin selle kokku, kui Kätu oma Henriga siin oli, et laps seal vedeleda saaks. Tuleb välja, et see on Marile suurem hitt, kui omal ajal. Aga muuseas Kätu lubas mulle puidust mängukaare moodi asja teha, et oleks tehtud!
Olles oma elust nii suure osa suitsetanud, tahaksin ma alati neid raputada, kes ütlevad, et ah, ma võiks iga kell maha jätta, aga mulle meeldib lihtsalt suitsu teha. Ma arvasin ka kunagi, et ma võin iga kell maha jätta, aga vot sulle lopsu. Ühesõnaga – mittesuitsetada on lahe!
Naljakas, aga tõsi!
Kardo on mitu korda mõelnud, et mis mõttega mehed üldse stripikas käivad, kui selle point on see, et alasti naised sul kõvaks ajavad ja … mis siis saab? Lähed vetsu onama? Kõva emmiga koju? :D MIS EDASI SAAB?
Mul on kuidagi nii läind, et kui ma täiega millegi poole pingutan, siis ei juhtu seda never. Kui ma aga minna lasen, siis tulevad nad robinal minuni :D
Tegin siin ükspäev sinimerekarbipastat. Yumm!
Kätu ja Henri sünnal, kus Mari pidevalt jalatsid jalga pani, headaega ütles ja kurvalt välisukse ees seisis.
Intervjueeritav tuli mulle külla ja tõi sefiirikorvikesi! Jeee!
Oi, see oli üks imeline õhtu. Nimelt kirjutas mulle selline koht nagu Burks, mis asub Hipodroomil ja kutsus mind külla sööma. Paraku on see koht must nii kaugel ja ma sugugi ei satu sinna, seega saatsid nad mulle toidu koju. Ja noh – parimad burgerid EVER MIS MA SÖÖNUD OLEN! Isegi parem kui Dineri söök! Mulle soovitasid nad brie-päiksekuivatatudtomatitega burgerit ja see oli lihtsalt nii hea, et ma tahaks seda meenutades nutta.
Siin näitab, mis nende munade seest saada võib, keda Pokemonis haududa saab *nerd alert*
Kui mitmes blogis räägiti, kuidas nad ELU SEES EI SÖÖKS võõraste korjatud seeni, siis minu jaoks on seene and püha ja inimene, kes kingib mulle SEENI, on mu sõber igavesti!

 

Minul sai täna!
Leidsin Selverist sellised kõrrejoogid. Lilla oli rõve, teised üli head. Mõnus ja looduslikum alternatiiv tavalistele kõrrekatele. Muidugi hind on ka poole kallim, aga noh. Mis seal ikka :D

aliexpressi tellimused #2

Kuna mul nagunii paremat teha pole, siis mõtlesin natukene neid netitellimusi näidata, mis kohale jõudnud on. Ega ma spetspilte tegema ei viitsinud hakata, seega võtsin neid, mis mul juba telefonis või kuskil olemas on. Tegelikult on kraami maja peal veel, seega tuleb vol kolm ka kunagi.

Sinine nokaga “kaabuke” on muidu jumala armas. Nii armas, et suure hurraaga tellisin lausa kaks tükki. Kollase kah. Muidu ei ole nendega nagu midagi häda, kaugelt vaadates on täitsa okeid, ainult et tegelikult on müts jumala lopergune. Nokk on nagu viltu külge õmmeldud ja kõrvad ei ole sümmeetriliselt mütsil. No kolme euro eest ma ei viitsi seal vaidlema ka hakata, eks kannab ta neid nagunii ja ehk sain lihtsalt mina praagi laadungi.

Esimesel pildil on Maril jalas uhked sukapüksid, mis maksid 3.59€. Kuna nad nii vahvad ja rebastega olid, siis ostsin ära. Ega ma meie poodidest talle odavamalt sukkasid ei saaks ja raudselt tellin sealt neid veel. Sukapükse ju ikka kulub marjaks ära. Keskmisel pildil on Maril jalas peaaegu samad asjad, aga seekord sukapükste asemel hoopis põlvikud. Neid tellisin ma talle paari halle ja paari pruune, aga kokku tuli hoopis neli paari. Paari hind oli 1.02€. Kolmandal pildil on beebimüts, mis meenutab mule täiega neid poppe Eesti disaini asju, mis muidugi siin mingi kümpa maksavad, mina tellisin pandade ja rebastega mütsid 1.80€ tk.

Jah, ma tean, et see outfit väga kokku ei istu, aga ma alles täna sain need kõik kolm asja hommikul kätte ja tahtsin kõiki kohe korraga proovida, et kuidas selga istuvad. See jänkukõrvadega mantlike oligi üldse põhjus, miks ma Aliexpressi sukeldusin ja tõepoolest on see väga nunnu. Ainult, et keegi õmblemisoskustega võiks alla ja kapuutsile mingi kandikese õmmelda, muidu on kuidagi nagu pooliku asja moodi väheke. Aga see tundub nii väike asi, et keegi raudselt viitsib mind sellega aidata kommikarbi eest ja seega ei ole ma ka üldse kurb, et ma rüü eest 14€ maksin. Täitsa hea hind ju? Tahaks, et keegi veel mulle samasuguse teeks ja siis ma saaksin rahus edasi elada. Oskaks keegi?

Pildil olevad kollased kalossid on ka Alist pärit. Ma tahtsin mingisuguseid asju, mida Mari ise endale jalga tõmmata saaks ja need kollased tundusid nii nunnud. Eks ma kartsin muidugi, et nad päriselt on mingid rõvedad kökatsid, aga tegelikult on tald kenasti kummise paksu mustriga ja õmblused tunduvad korralikud. Kuna paarike maksis vaid 4.80€, siis tellin äkki mingit värvi veel. Sobivad õue kandmiseks ja lasteaeda sisse kah.

See dressikomplekt ei ole küll Alist, vaid hoopis FBis sellisest grupist tellitud, nagu rüblikud. 14€ eest tellisid nad need dressid mulle koitsa ja suurus 120 on Marile täpselt paras. Kuigi ta muidu tegelikult on 98 suuruses. Ma isegi ei mäleta, kas seal siis soovitati suuremad tellida või mis, aga igatahes saime me ideaalse suuruse. Mõnusalt pehmed ja Mari on nendes niii-iii-iii nunnu! Tuba taustal on vähe segamini, aga see on mu lebola, nii et las ta olla rahus.

Ok, rohkem mul veel midagi näidata pole, sest teised asjad on rohkem beebile ja seetõttu üleval lastetoas, mõned asjad on veel teel ja olgem ausad, raudselt tellin juurde ka veel igasuguseid asju, sest nüüd ma olen Ali saatanale näpu andnud ja küllap ta mu käe võtab.

lõunaunest vol miljon

Mul on tunne, et ma viimasel ajal muust ei blogi, kui ainult Mari magamistest, aga päris ausalt on mul tunne nagu selles nõudepesumasina reklaamis: “Nõud, nõud, nõud, terve elu, ainult nõud!”. Iga jumala kord kui ma kellegagi chatis vestlema hakkan, saan ma vastata küsimusele, mis teed, et panen Mari magama.

Ma kogu aeg muudkui rõhutan, et lapsed on erinevad ja mis sobib ühele, ei sobi teisele, aga seekord ma küsin küll nõu, arvamusi või oma kogemuste jagamist, sest mul on tunne, et praegune ei tööta meie jaoks üldse. Viimane kord kui ma kirjutasin, siis oli olukord kehvem kui nüüd, seega edasiminek on toimunud. Siiski panen ma teda magama heal juhul tund, halval juhul kaks.

Enne magas Mari meie voodis, aga nüüd on ta 99% ajast ikkagi enda voodis magama läinud. Seega jääb minul ära see, et ma temaga kogu aeg vestlema pean. Noh, et ta minu peal ei aeleks ja kõhu peale ei hüppaks ja teki all ei vigurdaks jne. Praegu on nii, et kõigepealt laulan ma tema voodi kõrval mõmmi laulu, loen raamatust ühe väikse “minutimuinasjutu” ja siis on ainukene reegel see, et oma voodist välja ei tule. See, mis ta siis seal teeb, on ta oma asi. Kui viskab kõik asjad voodist välja, siis tagasi ma neid ei anna. Kui ronib lina all, siis las ronib. Mina istun tuimalt oma voodis.

Aga see jauramine kestab tal NII KAUA! Selles suhtes, et ma olen ise ka viimasel ajal kuidagi nii jõuetu, et mul teoorias ei ole midagi selle päevase lebamise vastu, aga tegelikult saaksin ma selle ajaga nii palju muud kasulikku teha!

Mulle pakuti, et äkki tal ei ole lõunaund vaja ja selle pärast ei taha ta magama minna, aga see ei tundu õige olevat, sest umbes ühe paiku, mil ma ta voodisse viin, muutub ta virilaks, haigutab, jaurab, hõõrub silmi – une tunnused ju? Aga kohe kui voodisse saab, siis on see uni kui peoga pühitud.

Siis pakuti veel, et äkki ma viin teda liiga vara magama, aga ma olen proovinud nii ja naa – jaurab ta ikkagi täpselt sama kaua. Viin kell 1 magama, tuleb uni kell 3. Viin kell 3 magama, tuleb uni kell viis. Kui üldse magama ei vii, siis vajub kell 7-8 magama ja ärkab kell 10 kõpsti üles, mis tähendab omakorda seda, et tal pole mingit kavatsust magama minna ka isegi mitte 00.00 kui meie magama lähme. Vahib oma kavala naeratusega meid oma voodist ja sehkendab seal nii kaua, kuni meie ise magama jääme :D

Ma olen proovinud ka seda, et lahkun ise üldse toast ja üllataval kombel mingit nuttu ei olnudki, aga pool tundi hiljem seisis Mari kenasti allkorrusel minu ees ja kui ma temaga üles tagasi läksin, oli seal korraldatud maailma kõige vaiksem hävitustöö. Tema voodi oli juba enne tühi, aga padjad-tekk-lina olid nüüd maha visatud ka meie voodist, kõik mu meigiasjad mööda ilma laiali ja isegi must pesu korvist välja valatud. Seega kui mina toas olen, püsitakse oma voodis ja kui ma lahkun, siis väljub ka Mari oma piinapingist voodist.

Tuba on hämar, lapsel uni silmas, aga vot MAGAMA jääda ei taha, nagu see oleks maailma kõige suurem piin ja jubedus siin ilmas.

On kellelgi mingisuguseid mõtteid?

and that’s why I hate selling stuff

Ma ei ole kunagi suurem asi asjade müüja ja parseldaja olnud. Mulle on alati tundunud oluliselt lihtsam riidekott või mänguasjahunnik lihtsalt mingile soovijale ära anda, sest siis säästan ma ennast sellest õudusest, mida ma kõikides ostu-müügi gruppides näen. Küll on vaja pilte iga nurga pealt, siis parema sääre pikkust, siis vasema sääre laiust, siis fotot sellest, kuidas mu vanaema antud toodet pea peal hoiab ja muud säärast. Eriti õudne tundub mulle mingeid väikseid riidehilpe ükshaaval postitada ja pakkida ja…

Seega olen ma enamasti asjad suurde kotti visanud ja otsinud mingi MTÜ või asja, mis ise kraamile järgi tuleb ja lihtsalt ära viib, ilma, et mind kapo kombel küsitletakse ja uuritakse ja puuritakse.

Täna sain ma ühe bartertehingu tulemusel endale Lotte tahvelarvuti. Nagu ma eelmises postituses ütlesin, siis enamasti ma eelistan ikkagi raha asjade asemel, aga kuna antud firma sellist võimalust ei saanud pakkuda ja tundus loogiline, et tahvelarvuti on selline kraam, mida keegi ikka vast ära osta tahaks, siis olin nõus. Ja nüüd oli mul see tahvel olemas ja täpselt 19 minutit tagasi panin ma sellest pildi Malluka FBi, et mul on selline asi ja kui keegi soovib, müün talle selle maha odavamalt kui poes müüakse. Täpsustades siis, et poes on ta 169€, ma annaksin 125€ eest ära.

Ja selle 19 minutiga on see teema juba mind nii närvi ajanud, et ma olen valmis ahastusest oma kõik juuksed ükshaaval peast välja noppima. Tõsi, tahvelarvuti parema käise pikkust pole veel keegi küsinud, küll aga olen saanud küsimusi, et kui ma selle tahvli niisama sain, siis miks ma seda ka niisama edasi ei anna või välja ei loosi. No okei, jah, idee poolest võiksin ma seda teha küll, aga tegelikult on see siiski minule TÖÖ EEST saadud tasu, eksole. Keegi pole öelnud, et ou Mallukas, sa tahvlit tahad või? Jumala niisama! Nõup, see on mulle tasuks töö ees. Arusaadav eks? Ja nüüd küsida, et miks ma oma asja müümise asemel niisama ära ei anna, siis see oleks sama hea, kui kirjutada ükskõik millise teise müügikuulutuse alla võõra inimese poolt, et ou, kuule, mis sa ikka MÜÜD oma telefoni. Kade oled või? Sul nagunii seda ju vaja pole, kui juba müüki paned, anna see lihtsalt mulle pliis!

On teist keegi niimoodi kellegi müügikuulutuse alla kirjutanud? Ei? A miks siis ma peaks niisama andma? Kui ma tahaks seda niisama anda, siis ma annaks. Ausalt. Ma niigi 99% asjadest annan jumala niisama kõigile ära, ei ole kade inimene. Lihtsalt see on üsna väärtuslik asi ja mul oleks endal ka raha tarvis. Nagu kõigil meist, eksole :D

Teine sama tobe soovitus on see, et anna see siis lapsele mängimiseks. Niigi ta igal võimalusel, mis ta saab, röövib kuskilt telefoni või vahiks silm punnis multikaid. Miks jumala eest peaksin ma KAHE AASTASELE lapsele andma veel ühe võimaluse, kust kivistunud pilguga multikaid vaadata? Lausa tema isikliku ja puha. Ma arvan, et tänan, aga ei tänan, Mari on veel sellise asja omamiseks liiga noor. Hell, mul ENDALGI pole iial tahvelarvutit olnud (va nüüd, kus ma ta täna sain) ja ma arvan, et elab ka Mari veel mõned piinarikkad aastad tahvelarvutit omamata üle.

Nii. Nüüd on möödas 27 minutit ja mu postkastis on täpselt 9 kirja, kus inimesed parseldavad hinna üle. Okei, mingil määral ma saan sellest aru, et inimene tahab tingida, aga kui asi on 169€ väärt, mina soovin saada 125€ ja siis pakkuda 50€ on ikka natsa imelik. Ei?

Kaks inimest pakuvad ka vahetust. Üks pakub KA tahvelarvutit, aga “paremat”, teine mobiiltelefoni. Issand jumal, ma ei taha midagi vahetada, ausalt! Miks üldse EELDADA, et inimene midagi vahetada peaks tahtma?

Lisaks hinnaparseldajatele on postkastides ja kommentaarides kokku täpselt 21 küsimust: “mis hinnaga müüte??”. Et noh, see, et ma selge sõnaga olen kirja pannud hinnaks 125€ see on ilmselgelt lõks ja tark tarbija teab seda ise ka. Kes ikka paneks kuulutuse juurde hinna, mida ta saada soovib onju? Eks ma siis avaldan saladuse ja ütlen neile kahekümneühele inimesele siis uuesti, et hinnaks on 125€! Ausalt. Ma ei valeta. Ei hoia saladuses.

Seega, long story short – kui keegi tahab osta Lotte tahvelarvutit odavamalt kui poes, siis mul on üks üle. Täpselt selline, nagu Telia e-poes (LINK). Karbi otsa koukisin hellalt lahti, et teha järgmised kolm fotot:

Seljas pilti kahjuks hetkel teha pole võimalik ja vanaemad on ka mõlemad “mugavalt” surnud. Vahetuskaupa sinu vana murutraktori näol ei soovi, küll aga olen valmis vahetama selle tahvli 125€ vastu.

Vot. Kui sa seda soovid, siis palun kirjuta mulle mariannkaasik@gmail.com.

EDIT: Teema lõpetatud, vahetasin selle ühe vana vakstu vastu!

Aga teie võite jagada kõige naljakamaid pärleid, mida te ostu-müügi gruppides näinud olete. Ma ükspäev nägin sellist kuulutust, et inimene soovis lapsele 30 suuruses kummikuid ja oli veel naljaga pannud, et palun mitte panne ja potte pakkuda, tahaks siiski vaid kummikuid, kui juba KOLMAS kommentaar oli, et “müüa karbis haudepott” :D