Mariann Kaasik's Blog, page 238

elust niisama

Ma olen viimasel ajal peas mõlgutanud erinevaid ideid, millest blogida ja iga kord jõuan ma omadega sinna, et noh, mis ütleja ja arvaja ka mina olen. Mul on üks maailmavaade, lugejatel võib olla hoopis teine, mis ma siis ikka enda oma peale surun ja “tõde kuulutan”, kui mina ka pead anda ei saa, et mis see tõde on.

Küll aga saan ma öelda, mis on minu tõed. Kindlasti võivad nüüd paljud öelda, et ma olen ise enda tõdede vastu eksinud (olengi!), aga elu on selline, et enamikke meid aeg õpetab ja heal juhul muutume me kõik aastatega aina normaalsemateks inimeseteks, eks? Loota ju võib, kuigi  ma tean ka väga normaalseid pubekaid ja väga ebanormaalseid vanainimesi, aga no mõndasid ei paranda isegi haud.

Minu elutõde on jube kerge – tuleb elada nii, et sul on hea, aga sinu hea olemine ei tee kellelegi teisele liiga. Ma ausalt tahaks loota, et on inimesi, kes näiteks loevad mu blogist minu ja Kardo suhte kohta ja saavad tänu sellele aru, et õiges suhtes võib küll olla mõningaid erimeelsusi ja (kuuldavasti) ka tülitsemist, aga kindlasti ei ole heas suhtes kohta armukadedusel, õelutsemisel, alandamisel, kaklemistel ja teineteisele haiget tegemisel. Ning ma siiralt loodan, et äkki keegi on tänu sellele kehvast suhtest väljagi astunud? Ma ei tea! Aga ma loodan!

Ma puutun kokku jube paljude inimestega. Osadega päris elus, teistega (enamikega) virtuaalses netimaailmas. Ma saan osa teiste eludest tänu kirjadele, mida mulle saadetakse. Blogidele, mida ma loen ja mõnikord ma tõesti istun ja mõtlen, et KUIDAS saavad ja viitsivad inimesed enda elu nii raskeks elada? Kuidas ometi?

Kuidas leidub neid, kes on nõus jääma suhtesse, kus on vaid alandused ja tülid? Sest…armastus? Mis? Miks raiskavad inimesed oma väärtuslikku aega tegemaks tööd, mis neile ei meeldi? Raha nimel? Ma saan aru, et muidugi on vastutused ja kohustused pere ja laste ees, aga päriselt ei saa teie ellu tulla neid meeldivamaid võimalusi, kui “auk on täis” selle sita tööga. Päriselt on universum selline asi, et sa küsi ja aina saad. Ausalt.

Miks on inimesi, kes aina vinguvad ja virisevad ja halavad ja leiavad vigu kõiges, mida nad näevad, selle asemel, et otsida elus neid ilusamaid külgi?

Okei, hakkab jälle kiskuma selliseks, et vot MINA ütlen ja nii on. Aga minu jaoks on elus praegu olnud kõige tähtsam osa minu laps. Minu laps sai siia ilma tulla vaid tänu Kardole. Ja ma olen iga päev nii õnnelik, nii rahul. Meil on koos nii hea, isegi kui vahepeal on kopp jube ees sellest, et mina kaotan võtmeid ja Kardo pool mu juttu ära unustab, aga see on pseudo. Tähtis on, et on keegi, keda armastada ja kes sind armastab. Ja kui sellest on välja tulnud laps(ed), siis on seda armastust ja rõõmu veel rohkem, aga kes lapsi ei taha, siis saavad kindlasti hakkama ka teineteisest saadud armastusest ja rõõmust.

Ja kui kodus on kõik okei, siis võiks olla nagu mingi muu tegevus ka. Näiteks töö? Mõni tahab aina kuskile edasi areneda, teisele meeldibki näiteks poemüüja rutiin. Inimesed on erinevad ja pea kõikide töökohasoovid on tegelikult vabalt tehtavad. Tuleb ainult proovida. Ma tihti näen suhtumist, et ah, ma ju nagunii ei saa ja kes mind ikka võtaks ja ma ju ei oska ka… Kammoon, proovi ja maailm on su ees valla!

Ning kui sul need asjad juba timmis on ja veel paar mõnusat sõpra ka varnast võtta on, keda külla kutsuda ja maailmaasju arutades veini rüübata, siis on elu juba jumala hea. Vähemalt mul on ja ma ütlen teile käsi südamel, et see, kes väitis, et head asjad tulevad sinuni vaid pingutades ja vaeva nähes, siis ta valetas sulle näkku.

Su m*nn peika ei hakka pärast kolme aastat kaklemist heaks ja imeliseks. Inimesed võivad küll muutuda ja sa võid seda endale korrutada, et naabri Malle sõbranna emal oli küll nii, et mehega alguses oli suhe jumala pask ja pärast x aastat või lapse saamist vms läks kõik paremaks, aga no kammoon, simmo. Ei! Sul pole seda vaja!

Su tüütu töö ei muutu ajaga paremaks, sa ise muutud aina tülpinumaks.

Su sõbranna, kes sind alati taga klatšib ja su peikat nillib ei muutu kunagi su südamesõbraks, sa ei pea temaga suhtlema.

Ma ei ole elus mitte millegi nimel pingutanud. See tähendab, NÜÜD ma olen sunnitud, seoses sellega, et mul on laps, kellega ma pean päevast-päeva kasvatama enda ja tema iseloomu, et temast saaks kunagi normaalne inimene ja nõnda ma käin ja korrutan: “Emmet ei lööda!”, “Kas sa tahad piss-piss teha?”, “Palun ära pane seda pistikut endale suhu!”, “Ära ratsuta koeraga/kassiga!” ja nii iga päev sada korda. See on mulle pingutus, sest ma pole kuigi järjepidev inimene, aga vot laste kasvatamine seda nõuab, seega selgub, et lapse saamine oli täitsa vajalik, õpin ka mina natukene järjepidevust. Aga teised asjad, nagu abielu ja OMA KODU ja hea mees ja laps(ed) ja ideaalne töö, need on kõik mulle sülle sadanud, sest mul on oskus lasta nendel asjadel minna, mis mind ei rahulda.

Nagu öeldud, elu õpetab. Ma olen elanud oma lapsepõlves selliseid olukordi läbi, et te ise ka ei usu. Ma olen oma elus näinud igasuguseid erinevaid asju, mida te endale ette ka ei kujutaks. Kas teid ja teie kodu on kunagi Krimi saates näidatud? Vast mitte :D Aga vot mind on! Ehhheee. Mitte, et ma nüüd uhkustaks sellise asjaga, aga ma lihtsalt niisama mainin ära, et olles nii avameelne ja avalik kui ma olen, on mu elus külgi ja asju, millest ma rääkida ei saa, sest siinkohal on juba teemas ka minu pere ja paraku peate te nüüd ootama kogu mu perekonna vanadussurma, et ma saaks teile rääkida näiteks oma lapsepõlvest :D Sorri, halb nali ehk, aga no sinna veel omajagu aega kah! :D

Mida ma sellega öelda tahan on see, et ma olen oma elus näinud igast sitta ja kogenud igast jama ja hingevalu ja niisama valu, nagu paljud meie seast. Ja selle pärast ma vist olengi skeptiline nende suhtes, kes toovad oma kehva elu vabanduseks mitte nii ideaalse lapsepõlve. Meil kõigil on oma minevik, oma stoori, oma taak. Aga meie asi on pöörata see meie kasuks, leida oma tugevad küljed, teha head neile, kes abi vajavad ja proovida elu eest mitte teistele haiget teha. Mistõttu tundub ainult aus eeldada, et keegi teine meile ka haiget ei tee, onju?

Eks ma ise ka teinekord eksin nende põhitõdede vastu, aga ma vähemalt proovin. Ausalt, kõigest väest proovin. Ja jube palju teeb selle proovimise kergeks see, kui su ümber on head ja mõnusad inimesed. Eriti muidugi mu Kardoffel ja Marjooškin. Ning jah, mu blogi ka. Minu väike armas blogike, mis tegelikult ei ole üldse enam nii väike, sest selle haldamine (it poolelt) on külastajate arvu tõttu nii mega juramine ja keberniit, et karju appi…

Ok, ma isegi ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan enam. Võib-olla tuli tunne lihtsalt natukene lobiseda vahelduse mõttes ja kõigile, kes tunneb praegusel hetkel, et tal on raske ja paha, siis proovi korra nii mõelda, et kui sa näiteks selle inimesega, kes su olukorra pahaks teeb, enam ei suhtleks, MIS oleks kõige hullem asi, mis juhtuda võiks? Ja mis oleks parim ;)?

Ja juhuks kui keegi seda vajab, siis sul on lootust! Kui juba mina sain, saad sina ka! There’s love out there :D! 

retsept: krevetipasta

Lubasin armsale lugejale üle pika aja mõnda retsepti jagada. Kuigi mul on arvuti retsepte täis, siis ma otsustasin näidata hoopis tänast õhtusööki. Ega see teab mis retsept just pole, sest hakkama saab sellega kindlasti igaüks, aga päris hea mõte, kui tahaks midagi head, toitvat ja natukene erilisemat.

Esiteks haarasin ma poest paki huvitavat pastat, mida ma enne proovinud ei olnud. Tegu siis Nonna karulaugupastaga, mis nii nunnult roheline. Hind muidugi ei olnud nii nunnu, kui ma ei eksi, siis lausa üle kolme euro, aga no teinekord võib ju priisata, eksole?

Ega siin suurt tegelikult midagi õpetada polegi, et keetsin seda pastat kolm mintsa ja panin kõrvale, peale niristasin natukene seesamiõli. Samal ajal panin hakkama pastakastme, ehk siis praadisin sibula, neli küünt küüslauku, oliive, paki toorjuustu ja vahukoorega kenasti ära. Juurde lisasin ikka soola ja pipart ja tomateid ja pärmihelbeid. Kuna ma täna ostsin 4kg kukeseeni, siis tundus patt ka neid kastmesse lisamata jätta. Ikka paar head peotäit läks sisse.

Kui kaste valmis sai, siis valasin selle pasta peale ja puhtal pannil praadisin 3 mintsa hiidkrevette. Need olid mul eelnevalt sulatatud, sest ma ostsin nad külmutatud moel. Krevetid on ka selline kaup, et no kuram, ei raatsi alati osta. Üks pakk on jälle midagi üle viie euro, aga no…puhkus ja värki.

Ühesõnaga viskasin ma taldrikule oma pasta, segasin hulka beebispinatit ja salatimixi, natukene värskeid tomateid, panin peale krevette ja riivisin parmesani kogu selle kupatuse peale. Arvake ise, kuidas see maitses ;)

Mis teie täna õhtusöögiks head tegite? 

puhkuse alguse kokteilid

Eile jõudsin järeldusele oma suures jõuetuses, et ma ei jaksa enam tööd teha. Ja kui üks inimene ei jaksa enam tööd teha, siis tuleb võtta puhkus, mida ma ka tegin. Ega pikaks ajaks vaja polnud, sest 15dast hakkab mul juba dekreet, mis tähendab seda, et järgmine kord saab mind tööpostil näha umbes jaanuarist!

Mul olid suured plaanid, kuidas ma täna magamistoad korda teen, aga tegelikult veetsin ma pool päeva otsides oma pin kalkulaatorit (ma vannun, et ma varsti õmblen selle endale kuskile külge!), samal ajal kui teised kõik palju kasulikumad olid kui mina. Kardo niitis aia ära, mu kasuisa tuli Leale uut välisust panema ja mu ema pesi ära Mari vankri. Okei, ma helistasin geneetikule ka ja ütlesin, et olgu kasvõi mu elu kaalul, aga mina sellest lapsest pissiproovi välja võluda ei oska. Seega teeme nüüd arsti soovitusel nii, et õhtul hästi palju arbuusi+süüa ja ööseks alla riidest mähe, mille hommikul topsi sisse tühjaks väänama pean.

Ma võiksin sellest potitamisest teile pikad jutud maha rääkida, aga ma ausalt lahvatan varsti leekidesse, kui ma sellest veel mõtlema pean. Eks ma ühel päeval näitan teile selle maja kolme erinevat pissipotti ja ahastan jälle, et Mari keeldub koostööst, aga tegelikult ma tulin teile hoopis näitama, mis lahedaid kokteile ma täna tegin, mitte kurtma potitamisteemadel.

Nimelt sain ma ükspäev proovida sellist asja nagu “Hapu kask” kasemahla. Ma olen kasemahla enne turu pealt ka ostnud ja kuigi ma tean, et see on jube kasulik, siis lemmikjook see mul ei ole. Oli teine üsna maitsetu ja seisnud vee mekiga. See hapu kasejook on selline hapukas ja…noh, jälle ei ole see midagi, mida ma jube hea meelega endale sisse kaaniksin. Halb ei ole, aga no hea ka nagu mitte. Ehk harjumise asi, aga kuna mul seda vaid kaks pudelit on, siis otsustasin ma harjumise asemel seda hoopis kasutada mõnusate kokteilide sees.

Emale tegin valge rummiga, endale alkoholivaba versiooni ja no reaalselt nii imehea! Ma ütleks, et palju parem kui toonikuga variant ja lisaks veel tervislik kah. Mida veel siis elult tahta?

Hapu kase mohhiitod

Vaja läheb:

“Hapu kask” hapendatud kasemahla, pool laimi, väike punt piparmünti, väike lusikatäis pruuni suhkrut, midagi jäist.

Kuidas tegin:

Pane suhkur, piparmünt ja laim klaasi põhja ja pressi neid nuiaga, et maitsed seguneksid.

Kui teed alkoholiga versiooni, pane nüüd klaasi 4cl valget rummi ja peale vala hapendatud kasemahla. Sega lusikaga.

Tegelikult tuleks jooki serveerida purustatud jääga, aga kuna mul jääd polnud, panin heldelt külmutatud jõhvikaid.

Väike nipp: hõõru piparmündilehtedega natukene ka klaasi äärt, see paneb jooja suhu mõnusa piparmündimeki ja lõhnab hää!

Kõik, kes proovisid, need kiitsid kah, seega on see kindlasti lahe kokteilijook, mida külalistele pakkuda. Eriti huvitav on neid arvama panna, et mida jook sisaldab. Ma usun, et hapendatud kasemahla peale ei tuleks keegi. Mina ei olnud enne sellest kuulnudki, aga vot, nüüd tean! Peangi Haput Kaske tänama, et nad mu silmaringi selles suhtes laiendasid ja mulle paar pudelit mekkimiseks saatsid.

Teil soovitan ma ka kindlasti kasemahla rüübata. Eks ise teate, kas korjate seda ise, ostate turult või tellite Haput Kaske. Kasulik on see miljonil moel! Kas te teadsite, et kasemahl parandab suuhügieeni, aitab kehal puhastuda, aitab kaasa maksa ja neerude tööle ja noorendab nahka.

Igatahes, keda huvitab, siis Hapu Kask Facebooki lehel on kenasti kirjas, kust nende kraami osta saab, seega saate sealt tsekata. Mina aga mekutan oma kokteili edasi ja naudin elu. Mõnuš! Millal teil puhkus oli või tuleb? Kes mu puhkuse-buddy on? :D

kulda ja karda

Juunikuus sain enda valdustesse Blessixi kulla- ja hõbedasisaldusega näokreemi, mida ma olen vahelduva eduga kasutanud siiani. Vahelduva eduga, sest mul on kodus jube palju näohooldusvahendeid ja nad on ühtlaselt kahe korruse peale ära jagnenud, seega haaran ma tavaliselt selle, mis pihku satub. Voodi kõrvale olen ma aga asetanud just Blessixi, juhuks kui tekib tahtmine nägu kreemitada. Kirjutasin sellest omal ajal blogisse kah – siia!

Mul on selline üsna normaalne nahk, ei kuiva ega kisu, seega päris iga päev meelde ei tulegi, aga no peale paari kuud kasutamist võin ma ju oma arvamuse selle kreemi kohta kokku võtta vast küll ja ma ütlen nii, et ma tõesti soovitan. Mulle meeldib, et ta imendub kiiresti ja veel rohkem meeldib mulle see, et selle paari kuu vältel on mu nahk püsinud kenasti punnivaba. Okei, ega ta päris veatu ja klaar ka pole, ikka on siin-seal punakamaid laike ja väheke tumedamaid silmaaluseid, aga kuna see on kõigest looduslik kreem, mitte ilukirurgia, siis ei saa ma seda kreemile pahaks panna.

Miks ma üldse seda postitust kirjutama tulin, oli see, et ma leidsin selle riismetega totsiku oma voodi alt (hehe) ja mõtlesin, et kuna eelmine kord soovis seda kreemi proovida lausa üle kolmesaja inimese ja võitis ainult üks, siis teeksin veel ühe loosi ja sedakorda paneks loosi kaks Blessixi kreemikest. Üks magusaapelsiniga niisutav kuivemale nahatüübile ja geraaniumiga vistrikuprobleemidega, kombineeritud ja rasusemale nahale. Kuidas kõlab?

Mis muud, kui hakka Kullakreemi sõbraks Facebookis ja jäta siia postituse alla kommentaariga märku, et kumba kreemi sul tarvis oleks. Kas rasusele/kombineeritud või kuivemale nahale mõeldud varianti. Kreemid loosin välja juba sel reedel!

Kes aga oodata ei viitsi, siis soodustusega kreemi (märgusõnaga “Mallukas”) saab tellida siit: http://www.blessix.com/e-pood

iga ema parim toit on teine ema?

Sattusin lugema üht artiklit, kus rääkis sellest, et kõige suuremat stressi emadele tekitavad justnimelt teised emad. Rünnak ei pruugi olla pahatahlik, kuid tegelikult laias laastus pole vahet, mismoodi sulle haiget tehakse ja sinu kompententsuses kaheldakse. On see siis serveeritud kui nali, tähelepanek, mure või otsene solvang – emale mõjub see täpselt ühtmoodi.

Täpselt kolm aastat tagasi kirjutasin ma “kurikuulsa” hitleremmede postituse (link) ja jube kummaline on seda praegu lugeda. Nii kuidagi… ebaminulik. Ma tean täpselt, et ma ei mõelnud tol hetkel selle teema peale rohkem, kui “issand kui naljakas värk, teen vähe huumorit”, aga kindlasti oleksin ma saanud seda serveerida teises võtmes ja no üldse oleksin ma võinud seda nalja teha näiteks üldisemalt või üldse ainult sõbrannadega omavahel lõõpides.

Ega muidugi minevikku ei muuda, aga ainukese vabandusena võin öelda, et sellest ajast peale on elu mulle näidanud, et ei maksa mitte millestki enne rääkida, kui ise samas olukorras olnud ei ole. Kuigi ma oleksin võinud seda tegelikult ka enne mõista, sest tegelikult hakkab see emadevaheline kemplus peale juba raseduse ajal.

“Kas sa ikka sööd korralikult?”

“Kas sa ikka peaksid seda kohvi/cocat/kommi sööma? See ei ole ju beebile hea!”

“Sa ikka tead, et sa ei tohi rattaga sõita/tolmuimejat kasutada/pesu pesta/kassiliiva vahetada/seksida/midagi tõsta?”

“Ära stressa, see ei ole beebile hea!!”.

Aga kuidas mitte stressata, kui su ümber on pidevalt inimesi, kes iga sinu sammu kahtluse alla seavad ja su valikuid mutta trambivad. Ma ei räägi siinkohal nõu andmisest, juhul kui seda on küsitud, aga ma olen kindel, et iga rase naine on kokku puutunud mõttetu tänitamise, kriitika ja “mina küll nii ei teinud/teeks!” suhtumisega. Rasedale naisele, eriti just esmarasedale, tekitab see juba enne lapse sündi eos tunde, et ta ei saa hakkama. Et ta ei oska seda emaks olemise imelist kunsti. “Kui sa oma lapsest tõesti hoolid siis….” on vist kõige jälgim lause, mida ma tean.

Kes veel siis sellest lapsest hoolib, kui mitte ema, kelle sees ta kasvab? Ma ei räägi siin eranditest, kelleks on joodikud ja narkomaanid (kes muuseas minu meelest raudselt MINGIL määral ka last armastavad, aga no see on omaette teema) ma räägin tavalistest naistest, nagu mina ja sina ja meie sõbrannad ja kolleegid ja sugulased. Kes muu paneb voodis lamades enda käed kõhule ja juurdleb, kas beebil tulevad tumedad juuksed või kas ta nöbinina on natukene ülespoole, nagu sinul. Kes muu sööb rasedusvitamiine ja käib igakuiselt kontrollis. Kes muu tunneb seda looduslikku instinkti kaitsta, armastada, hoolida? Kui me nüüd lapse isa välja jätame, siis oled selleks just SINA, mitte naabrimutt, kes su hommikukohvi peale silmi kõõritab. Meie puhume nende aiade peale, meie kokkame neile nende lemmiktoitu, meie paitame nende pead, kui meel on kurb. Meie – mitte keegi teine!

Kuigi see kõõritamine võib sulle endale tunduda mittemidagiütlevata ja sa võid tunda, et sinu vaimset tervist see ei riku, siis tegelikult olla teadlased kindlaks teinud, et emadusega kaasneb paraku looduslik tung kaitsta oma last. Ja kui keegi viitab, et sa ise oma lapsest piisavalt ei hooli=ei kaitse teda, tekitab see naise kehas kortisooli. Kortisool on stressihormoon, mille kehasse ladestumisel on tehtud tähelepanekuid, et nendel naistel on suurem tõenäosus saada lapsed, kes beebieas rohkem nutavad ja hiljem, täiskasvanuna, enam depressioonile kalduvad.

Seda enam tuleb oma sõnu valida. Kui rase naine joob näiteks kohvi, siis võid sa kindel olla, et ta on kursis, et mõned kohvi ei joo. Kui tema seda teeb, siis on see tema valik ja kindlasti mitte mingi võhivõõra kritiseerimiseks. Miks seda vaja on? Emad peaksid ju tegelikult pigem kokku hoidma, kui üritama teineteisele igal viisil ära panna.

Ehk on see surnud ring? Mulle öeldi halvasti, see tunne ei kao mu seest ja tekitab omakorda tahtmise kellelegi teisele ka halvasti öelda? Ma ei tea, võib nii olla küll, aga no murdkem siis seda ringi!

Emadus on võimas. Ema olla on võimas, eriline, suurejooneline, raske, kurnav, väsitav, rõõmustav, nutma ajav, valus… Siia nimekirja sobiks vist kõik omadussõnad maailmas, sest olles ema, lood sa kellegi teise elu ja kõik, mis selle sees on. See on nagu see klišee, mida öeldakse:

Aga see on tõsi, eks? Sa tunned kellegi teise muret, kellegi teise valu, kellegi teise rõõmusid viisil, mida sa kunagi kogeda ei saaks, kui sa ei oleks ema. Seda EI SAA tunda keegi teine, kes ei ole ka juhtumisi ema. Me oleme võimsad olendid, kes suudavad 9 kuud last enda sees meisterdada, läbi piinade ta endast välja saada ja seejärel hoolitseda abitu beebi eest, siis ettevaatamatu rübliku eest, me juhendame neid kooliteel, me peame teda läbi aitama puberteedist ja siis mingi hetk peame me üle elama selle, et vaatame, kuidas meie süda oma teed läheb ja palvetama, et me oleme teda eesootavaks eluks piisavalt hästi ette valmistanud.

See on niigi jube stress. See on magamata ööd, see on pingul närvid, see on ahastus selle ees, et sa ei tea mida ja kas sa valesti teed. Ja hoidku jumal, kui su laps peaks kuidagi normist erinema, sest siis on teised emmed nagu šaakalid kohas, sulle kädistamas, kuidas nende laps juba ammu seda ja teist tegi, ning kuidas sa kindlasti peaksid pöörduma eksperdi poole, sest nende meelest on midagi valesti.

Kerge on hinnata teise elu hetkeliste vaatamiste põhjal. Me võime heita bussis halvustava pilgu emale, kelle laps hüsteeriliselt trambib ja nutab. Me võime silmi pööritada, kui keegi oma lapsele mingi ekraani kätte annab. Me võime kõvahäälselt halvustada, kui näeme last näiteks mäkkdoonaldsis. Aga miks? Miks me peaks? Äkki sellel lapsel bussis on palav/külm/ta läheb arsti juurde, kuhu ta minna ei taha. Ta ei oska oma emotsioone kontrollida ja kindlasti ei ole me kõik terve elu ainult “head lapsed” olnud. Me ei tea, kas oma lapsele telefoni kätte andnud ema teeb seda võib-olla vaid kord kuus, aga praegu olukord lihtsalt nõuab seda. Mis on see meie, võõraste inimeste asi, seda hiljem kuskil kommenteerida?

Emana peaksime me ju teadma, et meil võivad olla enne lapse saamist nii kindlad plaanid ja vaated, aga paraku võivad nad kõik vett vedama minna see hetk, kui laps meile kätele pannakse. Nii palju diagnoositakse naistel sünnitusjärgset depressiooni ja isegi SEDA suudavad teised emad halvustada. Minu sõbrannal oli mõni aasta enne Mari sündi depressioon peale lapse sündi ja tema ema korrutas talle iga päev, et ta nüüd enam ei “mossitaks” ja normaalseks hakkaks. Mõelda vaid, tema lihane ema, kes peaks mõistma, et emotsioonid võivad keeda üle pea ja depressioon ei ole asi, millest nipsuga üle saada ja “normaalseks hakata”. Tal kadus piim (mida kritiseerisid kümned ja kümned teised emad, sest “pole võimalik, et piim ära kaob, järelikult sa ei pinguta piisavalt!”), ta ei suutnud enam last vaadates tunda rõõmu, vaid ainult masendust ja kurbust. Ta tundis ennast läbi kukkunud emana ja seda suuresti tänu teistele emadele, kes teda mures ei aidanud, vaid ainult lamajat lõid.

Nüüd on tal kõik korras (jumal tänatud), aga ta on öelnud, et kui palju oleks teda aidanud mõne teise ema tugi, mitte pidev alavääristamine ja kaigaste kodarasse viskamine. Kas me ei peaks kokku hoidma? Andma nõu ja abi, aga ainult juhul, kui kellegi elu on ohus, või kui seda tõesti küsitakse.

Järgmine kord kui te (või ma ise) tunnen soovi hakata teisele emale rääkima, kuidas MINU MEELEST õigem oleks, proovin ma oma tooni ja suhtumise kaks korda läbi mõelda. Alati on võimalus, et inimesele tõesti oleks nõu vaja, aga see viis, kuidas seda serveeritakse, võib inimese hoopis vastupidiselt käituma panna. Näide suvalisest beebigrupist, kus ema tundis huvi, et kas ta võiks pooleaastasele muna anda. Oleks ju lihtne öelda, et nii vara ei soovitata, aga võid proovida anda näiteks seda ja teist. Selle asemel hakkasid emad röökima, et laps tuleks ära võtta ja kuidas üldse nii loll on lapse saanud, et ei teagi, et pooleaastasele muna ei anta. Mõlemad variandid annavad emale teada, et muna anda ei maksaks. Teine viis tekitab aga kurbust, masendust ja hingevalu. Talle on ju otse näkku öeldud, et ta on halb ema ja see on minu meelest emade maailmas kõige suurem solvang ja kõige valusamalt haavavad sõnad. Kas ei?

Seega ärgem olgem hitleremmed, eks? Proovime enne natukene mõista, kui teist hukka mõistame. Proovime aidata, kui tegelikult tahaks tänitada. Proovime eemale hoida asjadest, mis pole meie asi ja toetame neid, kes tuge vajavad. Keegi ei taha olla halb ema, enamik meist ei olegi! See tunne, et “ma ei oska, ma ei tea, kas ma teen õigesti, ma kardan!” on osa emadusest ja sellega harjub. Eriti, kui su ümber on teised kõvad naised, emad, kes teavad, millest sa räägid. Usu mind, kõikide nende “minu laps on sünnist saati ideaalne!” emmede mälestustes on päevi, kus ta ahastusega mõtleb, et kas kulleriga on last võimalik kuskile orbudekodusse saata või mitte.

Mul hakkas nii kurb, kui ma lugesin hiljaaegu ühe värske ema taidlusest rinnapiimaga. Et ei tule piisavalt ja see tekitab kurbust, mis omakorda vähendab piima veel. Ja mida ütlesid teised emad? “See on VÕIMATU!”.  “Rinnapiim EI SAA ära kaduda!”, “Sa ei pinguta piisavalt!”. Mina ütlen vaid nii palju, et kehad on erinevad, organismid on erinevad. See, et ühel aitas see või teine nipp, või et tal polnudki kunagi olukorda, kus piim hakkaks kaduma, ei aita seda ema, kes pisarsilmi enda lapse nuttu kuulab ja mõtleb paaniliselt, mida teha. Mina ütlen, et tee seda, mis sa suudad ja kui enam ei suuda, siis tee seda, mida sa ise tunned, et sul kergem teha on.

Kui Mari oli 5 kuune, olin ma pikalt taielnud selle rinnapiima värgiga. Ma olin suutnud üle elada selle tissistreigi ja siis lolli peaga kaheks päevaks oma sünnipäeval Saaremaale läinud ja rinnapumba maha unustanud. Muidugi eks see oli enda süü, aga see teadmine ja teiste parastamine, et see on mu oma süü, et ma ei hooli, et mind üldse ei huvita… Ma istusin särgita oma fitnesspallil, toppisin sellele nutvale titale rinda, ta röökis hüsteeriliselt ja keeras pead ära ja ma nutsin, sest ma tundsin ennast nagu läbikukkuja. Ma ei julenud seda isegi blogisse kirjutada, et see hetk kui ma läksin apteeki, ostsin RPAd, seda lapsele andsin ja ta nohisedes ja täis kõhuga magama jäi, ma tundsin sellist kergendust. Ja sellest ajast peale jäigi Mari RPA peale. Mina ei tea, kas tema elu nüüd tänu sellele kuidagi halvem on, aga minul kadus igasugne stress ja põdemine, et kas ta ikka tahab rinda, palju seal piima on, kas ta saab kõhu täis.

See on MINU kogemus. Pange tähele. Minu esimene. Teine võib olla sootuks teistsugune ja nüüd ma tean seda. Maailm pole must-valge. Mis aitab ühel, ei pruugi aidata teisel. Mis sobib ühele perele, ei pruugi sobida teisele. Ja see on okei.

Elu, see on raske. Koos on kergem! Emad, te olete võimsad, ärgem langem siis nii madalale, et oma võimsust kurjasti kasutame!

elu

Mul on kirjasoolikas kuskile kaotsi läinud. Kui tavaliselt pean ma ennast tagasi hoidma, et mitte miljonist asjast sada korda päevas kirjutada, siis nüüd on nii, et mul lihtsalt ununevad kõik mõtted kiiremini, kui ma neid kirja panna oskan. Iga päev küsitakse ka seda, et millal ometi laivi saab, aga kuna mul nagu midagi ÖELDA ka ei ole, siis ei viitsi niisama selle kaamera ees ka mökitada. Eriti kuna Mari tunneb mu telefoni vastu väga huvi ja ma ei viitsi temaga võidelda, parem hoian telefoni peidus ja asi ants.

Täitsa naljakas, aga just viimase mõne ajaga on mul selline tunne, et lihtsalt ei jaksa midagi teha. Iroonilisel kombel ma kodus ei suuda jälle asjade tegemist ära lõpetada. Õudne, aga peale nende masinate saamist ma aina küüriks ja kraamiks. Ja mulle on ko-hu-ta-valt hakanud meeldima kloori sisaldavad puhastusvahendid. Ega ma tean, et ma nendega väga toimetada ei või, aga noh, enamikes nendes pudelites see sisaldus pole tegelikult nii suur ja ma ruttu pihustan kõik pinnad üle ja jooksen ise teise tuppa. Terve maja lõhnab pidevalt nagu ujula ja ma ei tea miks, aga see nii meeldib mulle. Annab nagu veendumuse, et kõik on ideaalselt puhas.

Täna oli tegelikult plaanis ülakorrust kraamida, aga mul on vist kaks olekut. Hüsteeriliselt ringi tormav või lihtsalt liikumisvõimetu. Keha ei tööta, mõte ei jookse. Vedelen siin nagu mauk ja lasen aina Kardol jalgu mudida, sest muidu on mul tunne, et mul on jalgade asemel pakud all. Paistes pole, aga TUNNE on küll selline.

Õnneks on Kardol kaks nädalat puhkust ja ta saab siin rahumeeli nüüd hommikust õhtuni mind mudida ja Mariga tegeleda. Uskumatu, kuidas üks tegelane saab korraga olla nii armas ja nii väsitav. Noor inimene, jõuab teha ja sebida, mina nagu vana vaal pean tal aina järgi vaaruma ja vaatama, mis ta jälle korda saadab. Kahekesti ikka lihtsam.

Muuseas, ma üks õhtu olin siin käpuli esikupõrandal (eks ikka pesin midagi) ja äkki lõi mulle ninna räige kusehais. Ma olin enne ka esikus imelikku kusekat tundnud, aga kuna Lotte ja Mari mõnikord mulle esikus asuvale kaltsuvaibale pissivad (jumal teab, miks), siis olen ma lihtsalt vaiba pessu visanud ja mitte seal enam edasi nuhutanud. Nüüd aga vaipa maas polnud ja mu nina juhatas mind hoopis trepivaiba juurde, mis lähemal nuusutamisel oli JÄLK. Nojah, eks see ole seal aasta olnud ja selle aastaga on meil olnud siin miljon looma, kes kõik kenasti sinna vist kusnud on, sest see kusehais… APPI! Ma ei saa aru, kuidas keegi mu sõpradest veel mulle öeldnud polnud, et mul esikus eriti rõve hais on, aga noh, ju siis on mu sõbrad liiga viisakad ja mina ise selle lebraga harjunud.

Mis siis ikka, kui hakkasin seda puhastama, aga suht kohe sain aru, et sellel pole mingit mõtet. Hakkasin hoopis vaipa ära kiskuma. Kuna ta sinna üldse kahe astme haaval klammerdatud ja naelutatud on, siis kiskusingi kaks esimest astet paljaks ja leotasin neid kenasti oma lemmikus, klooris.

Ülejäänud astmed ei haise. Ma käpuli roomasin ja nuusutasin seal neid, aga noh, tegelikult on mul seda vaipkatet veel alles, saaks kenasti panna kahele esimesele astmele uue vaiba. Aga nüüd mõtlen, et iuu, seda ei saa ju korralikult puhastada ja see vaip ei tundu enam üldse hea mõte. Seega võiks kõik vaiba maha kiskuda, aga kuna remondi ajal oli mu mitte eriti pädevale remondimehele teada, et vaip tuleb trepi peale, siis on ta selle korralikult värvi täis plätserdanud. Seega tuleks kõigepealt eemaldada vaipkate, trepp ära lihvida ja siis lakkida/peitsida/värvida – mida iganes.

Aga olgem ausad. Mina seda teha ei oska. Kardo seda teha ei viitsi. Mõtlesin siin, et pakuks äkki Kardo nooremale vennale lisaraha teenimise võimalust, aga no kurat, ei tea, kas maksab. Tahaks ju inimesele head, eriti kui tal raha vaja. Aga no…pärast jätab pooleli või ei tee või jumal teda teab. Hakka siis uut inimest otsima. Aga idee poolest OSKAMA ta peaks, ta on seda ehitusvärki vist kunagi isegi õppinud.

Ja nüüd ma tahaks kõike muidugi KOHE. Minu imeliselt puhta kodu juures häirivad mind need kaks “paljast” ja värvist trepiastet nüüd hirmsasti.

Minust on mingi friik saamas. Eile Kardo tahtis vankrit tuppa tuua, sest ma olin kuurivõtmed teadmata kohta pannud, aga ma pidin enne rattad ära klooritama, kui selle tuppa veeretada lubasin :( Hea, et ma koera ei kloorita, aga see on vist järgmine samm.

Üldse ma käitun nagu lõhestunud isiksus, sest ühest küljest tahaks ma kõik üleliigse siit majast suurde kotti visata ja nihhi saata (näiteks mingi MTÜ käis ise siin ükskord asjadel järgi, jumala mugav!), aga teisest küljest tassin seda mõttetut jama kogu aeg koju asemele ka. Miks ometi?!

Pühalik lubadus iseendale – homme enda magamistuba ja Mari tuba ära koristada ja kõik asjad ära sorteerida, et asjadest lahti saada. Muidu on mul kogu aeg nii palju jura, mida koristada. Eriti neid Mari mänguasju, mis on praegu iga nurga peal laiali ja siis mina muudkui käin ja koristan.

See pole üldse lihtne, sest ma ei saa enam kummardada ja iga kord kui ma seda teen, on mul hirm, et ma oksendan endale kurku või pissin natsa püksi. Glamuurse elu mured. Aga no mis siis ikka, kusen siis kusen ja oksendan siis oksendan. Koristama ikka peab :D

Ja nüüd kui me jõuame algusesse, et ma olen nii väsinud ja ei suuda midagi teha, ega oska midagi öelda, siis olen ma siia terve eluloo suutnud kuidagi kirja panna. Ning paraku niisama vedelemist lubada ei saaks nagunii, tööd on veel vaja viimaseid nädalaid teha ja Mari on nüüd pmst iga nädal 3x loovteraapia ja/või eripedagoog, kuhu teda viia ja tuua tuleb. Olgu öeldud, et kuigi ta seal teeb jumala okeilt kaasa, siis sinna MINNA ei taha ta mitte kunagi, tassi seda nutvat last sealt uksest sisse nagu koonduslaagrisse.

Elu õied…

Aga nüüd mul päriselt pole enam midagi öelda, kohe peaks jõudma mu uus diivanilaud elutuppa, mille ma soov.ee’st skoorisin.

Ning nüüd see, mis ma tegelikult ütlema ka tulin, et kuna kirjasoonikas on kadunud (nagu näha, peale seda eepost siin) siis võtan jälle vastu tellimuspostituste ideid. Millest te tahaksite, et ma kirjutaks? Või olen ma ehk kunagi lubanud millestki kirjutada ja unustanud?

Ps! APPI, MU KEHAS POLE JÕUDU!

Ps2! Sellega meenus, et ma ükspäev käisin poes, kus mingi pubekast tattnokk mul ees koperdas ja korviga vehkides kaks korda vastu kõhtu lõi. Kui ma palusin, et kas ma võiks mööda minna, või soovib ta mind korviga edasi nüpeldada, küsis ta: “Mis sul on päevad vä?!”

Sama päev poejärjekorras astusin kaks sammu teise kassa vahesse, et vaadata, kas seal patareisid on. Sama hetk lükkas üks mees minu korvi eest ära, viskas oma asjad letile ja ütles mulle ülbe naeratusega: “Noh, pole hullu ju;)!”. Ma olin nii šokeeritud, et jäin lausa sõnatuna tema taha seisma siis :D Kuna aga terminalil oli mingi jama, siis maksmine venis ja mehega kaasas olnud naine kurtis seal, et issand jumal, kaua võib jne. Ma siis ütlesin, et kuna te vahele trügisite, siis olete te ju nagunii ajas tohutult võitnud, et asi siis natukene oodata on, mille peale see mees ütles: “Tahate ette tulla või?! Miks meil kergem oodata on, kui teil?!”. Kui ma küsisin ta käest vastu, et kas tema on juhtumisi seitse kuud rase, vaatas ta mind pikalt ja ütles: “Aa, ma ei pannud tähelegi, ma arvasin, et te oletegi selline.”.

Tänks mees.

Ja eile poes hakkas mul pilt tasku minema, mille peale ma istusin selle.. noh, puki peale, mille abil töötajad kaupa kõrgemale panevad. Üks mutt tuli mölisema, et mis ma täis peaga vedelen seal :D

Elu.

Lõpetuseks random pilt :D

armastus käib kõhu kaudu #3

Tere, beebi!

Ükspäev mõtlesin siin, et see on vist väga ebaaus, et ma sulle ammu kirjutanud pole, sest Mari ajal kirjutasin talle ju palju tihemini. Mu ainus vabandus on see, et kui ma Mari ootasin, siis mul ei olnud teist last, kellega “juttu puhuda” ja kui üdini aus olla, siis noh, teine kord on ikka teine kord. Nii paljud asjad, mis esimese raseduse ajal olid uued ja huvitavad, on nüüd pigem sellised vanad mälestused, et ahjaa, nii oli küll. Seega ei ole ma mahti saanud sulle kirjutada, tõstan käed ja tunnistan süüd.

Täitsa hämmastav erinevus on aga selles, et kui sinu õde oodates aeg justkui venis, siis sinuga on nii, et ma nagu alles sain positiivse rasedustesti ja nagu naksti on käes kolmekümnes rasedusnädal ja juba kümne nädala (!!!!!) pärast saan ma sind umbes näha. Kümme nädalat pole ju midagi, tsutt üle kahe kuu.

Naljakas on aga see, et kui ma Mari oodates ma kartsin tulevikku, et mis tunne on ema olla ja kuidas ma sellega hakkama saan, siis loogiliselt peaksin ma nüüd ju jube kogenud olema ja üldse mitte midagi kartma. Aga vot sulle lopsu, nüüd ma jälle kardan, et mina ei tea, kuidas KAHE lapse ema olla. Tuleb ainult loota, et su kallis õde on meile üht koma teist õpetanud, aga selles suhtes pean ma aus olema, et mul pole mitte mingit mälestust, kuidas beebisid käes hoida ja ma loodan siiralt, et ma sind kuidagi katki ei pigista või maha pilla. Issand jumal, kuidas ma sind hoidma hakkan?! Võib-olla su issi halastab ja hoiab esimesed paar kuud sind ise, kuni sa vähe tihkemaks ja vastupidavamaks lähed, et ma ka sind puudutada julgeks.

Mis kõige hullem, sul pole ikka nime! SEE AJAB MIND HULLUKS! Proovi ise elada nii, et võõras inimene su sees elab, ilma, et sa ta nimegi teaks! Õudne, eks! Ma ei saa aru, kuidas ma olen 30 nädalat mööda vihiseda lasknud ja ei ole selle ajaga ikka sulle nime välja suutnud mõelda?! Anna mulle andeks!

Mul on mõned sellised nimed, mis ikka veel mulle meeldivad, nagu Mila, Madli Ann, Madiken, Kelly, Anna, Marta, Teele. Paraku leiab su isa, et need on “täitsa normaalsed” nimed ja tema tahaks midagi erilist. Siinkohal lähebki asi jube keeruliseks, sest mina tahan sellist kodumaist ja tavalist ja lihtsalt nime, tema vist paneks sulle üldse Rihanna Melanye Carmeniita nimeks. Hehe, tegelikult ta on öelnud, et ta tahaks, et sa oleks nimetatud mingi võimsa naise järgi. No pagan, ma ei tea, miks see võimas naisenimi meile juba pähe ei tule?!

Oleks sa poiss, siis oleks su nimi Johan Endel ja asi ants, aga no ega sinna pole midagi teha, et sa poiss ei ole, ei saa sulle seda ometi pahaks panna. Nii imelik, sest kui ma su õde ootasin, siis tundus, et ilusaid tüdrukunimesid on NIII palju, ainult võta ja nopi. Kus nad nüüd siis kõik on?!

Igatahes, sa mürgeldad kõhus hoolega, seega ole sama usin edasi ja pea vastu sellele, et su õeke väga aktiivselt sinu otsas aeleda tahab. Ju siis armastab sind juba eos. Hinges. Sügaval-sügaval hinges…

Oeh, tahaks sind juba näha! Paar kuud veel, see läheb kindlasti kiiresti!

Ps! Kui keegi siin kommentaariumis peab nüüd vajalikuks mulle mõnda head nime soovitada, siis palun siiralt MITTE PAKKUDA NIMESID, KUS SEES ON BELL, BELLA, MIA. Olge inimesed, ma ei taha sellist nime! 

te ajate mu hulluks!

Teate, ma saan väga hästi aru, et igaühel meist tuleb ette selliseid vähe rumalamaid hetki siin elus. Ka mina ise ei saa mõnikord juhistest täpselt aru või jätan midagi kahe silma vahele, eks see ole mõistetav. Oleme kõik inimesed. Paraku on aga nii, et kui ma esimene kord olen mõistev ja viskan asja üle nalja, teine kord ka, kolmas kord ka, kahekümnes kord ka, siis umbes sajandal korral ei suuda ma enam oma raevu ja tülpimust sees hoida ja siis tulevadki need “issand, see Mallukas on ikka nii erikuradima ülbe!” jutud.

Seega teile teadmiseks, et iga kord, kui ma kirjutan pika postituse mingist tootest, siis võite kindel olla, et olen ära maininud, kust seda saab. Enamasti olen ma selle isegi ära linkinud (see on see tumedam osa lausest, juhuks kui sa ei teadnud) ja isegi hinna juurde pannud. See on osa postitusest, eks? Seega palun tehke mulle selgeks, et kui te loete nüüd seda postitust ja ilmselgelt piisavalt põhjalikult, et antud toode teile huvi pakuks, EI SUUDA te tekstist välja lugeda, et kust seda saab? Kuidas?

Ma tahaks iga kord end kaljult alla heita, kui ma näiteks kirjutan midagi pikalt laialt konkreetsest tootest koos nimetusega ja ikka tuleb keegi, kes peab süütult küsima: “Oh, kust seda saab?”. Eriti hea näide oli viimati Facebookis, kus ma lisasin pildi uuest lasteajakirjast ja juurde panin teksti:

http://www.mallukas.com/2016/08/03/esimene-mudilaste-ajakiri-nunnu/

Postitus Mari uuest lemmikajakirjast, mis on mõeldud alates kaheaastastele lastele. Mina kiidan kah, sest tõesti tore asi lastele välja mõeldud! Loe blogist lähemalt ja võta osa ka kingiloosist, kus üks õnnelik võidab oma lapsele Lego Dupo ja Nunnu aastatellimuse. Veel saavad neli pere Nunnu aastatellimuse võrra rikkamaks, seega võitjaid on kokku viis!

Kui te nüüd pakkuma peaks, noh, nii täitsa lambist. Mis te pakuksite, et mis selle ajakiri nimi võiks olla, millest ma räägin? Kui te arvate, et see on loll küsimus, sest noh, see on tekstist ja lingist täpselt KOLM korda välja loetav, siis ometigi kogunesid sinna alla kommentaarid, et oh, mis selle ajakiri nimi on? Kust seda saab?

Ja mitte vaid üks inimene, vaid mitu! Ning kui ma vastasin, et püha issand jumal, palun kliki lingile, kui sa infot muud moodi saada ei suuda, siis lendas mingi neiu peale, et ahhaa, ainult klikkide vastu tehakse tänapäeval reklaami või :S Nagu…palun langegu see issand jeesus nüüd ükskord maa peale ja kandku mind oma kuldsetel kätel taevariiki, sest ma panen tõepoolest endale varsti paela kaela, kui ma IGA PÄEV samasuguste debiilsustega tegelema pean :D

Ma ei hakka seda mainimagi, et kui on mingid loosid, siis tihtipeale väga paljud lihtsalt ei loe läbi, mida teha tuleb. See on natukene naljakas, sest nagu te teate, ei ole mul eriti keerulised loosid, teha tulebki maksimaalselt üht-kaht asja. No näiteks ma ütlen, et palun vali lehelt üks PARFÜÜM, mida sa proovida sooviksid ja ometi leidub neid, kes jätavad mulle pika kommentaari mingi juukseharja lingiga ja räägivad mulle oma eluloo, kuidas neil just seda juukseharja vaja on. Nagu… ma mõistan, aga paraku ei osale sa sellega PARFÜÜMI loosis.

Ja viimaseks – MA EI TAHA TEIE KÕIGI ASEMEL GOOGLET MÄNGIDA! “Tere, mäletan, et kirjutasid postituse Anne Sloan kriidivärvidest. Kuidas ma võiksin selle leida?”. No üks variant on kulutada see minut ja mulle kirjutada, siis oodata kuni ma kirja loen, loota, et sa oled esimene loll päeva jooksul, kes ise googeldada ei oska, mistõttu minus on veel lahkust ja kannatust minna google lehele ja panna otsingusse “mallukas kriidivärv” ja siis see link sulle postkasti kopida. Teine variant oleks ISE FREAKING GOOGELDADA, MEES!

Nagu alguses mainitud, siis ma inimlikult mõistan, et keegi arvatavasti meelega ei taha endast imbetsilli muljet jätta, aga palun saage aru, et neid kõiki eelmainitud asju kirjutatakse mulle päevas mingi 20x vä-he-malt. Ma ausalt kaotan oma viimase närviraasukese. Neid on üldse kokku 11 tükki alles, palun hoidke neid!

katsetan Missha kraami jälle

Iludus.ee lasi mul enda Missha kaubavalikust meeldivad asjad välja valida ja palus mul neid teilegi tutvustada, juhul, kui nad mulle meeldivad. Täna võtsin siis kõik asjad kenasti kapiäärele ja tegin endale näo pähe. Kasutasingi siis enamasti neid tooteid, mis pakis olid, ainult lauvärvi, huulepulga ja ripsmedušiga tegin vähe sohki. Igatahes enne ja pärast tulemus on teie ees:

Ühesõna kasutasin ma siis selliseid tooteid Missha tooteid nagu primer, puuder ja kulmumarker. Kuigi päriselt oli pakis veel muud kraami ka, aga noh, ma ei saanud ju kõiki neid meikimisel ka kasutada, sest veel olin ma välja valinud lilla savimaski, kätekreemi ja meigi eemaldamiseks salfakad.

Primeri kohta ei oska ma muud öelda, et lõhnab teine jube hästi ja puuder hakkas selle peale väga kenasti. Nagu näha, siis puudri katvuse kohta ka ühtegi paha sõna öelda ei saa, aga samas ei ole mul ka mingisuguseid olulisi vigu, mida hetkel peita kah. Natukene siit-sealt punetan, aga selle kattis kenasti ära.

Minu lemmik sellest kombost on aga see lahe kulmupliiats/markeri moodi asi, mis võimadab endale kenasti kulmud ette maalida ja need püsivad seal päris korralikult. Tavaline kulmupuuder kipub poole päevaga kuskile vehkat tegema, aga see mitte. Pildil on ka Missha huulepintsel, mida ma hetkel kodukalt leida ei suuda. Huulepulka oli sellega igatahes mugav peale kanda.

Salfvakad võtavad ka meiki väga tõhusalt maha ja silmi kipitama ei pane, maski katsetasin aga Kardo peal, kelle sõnul oli ta nahk pärast pehmem küll. Ise pole veel mahti leidnud, aga ehk lähipäevil proovin ise ka.

Kätekreem hakkab mul varsti lausa otsa saama, aga seda seetõttu, et ta mul siin telekatoas mugavalt käepärast oli ja nõnda olen ma temaga kreemitanud jalgu ja käsi. Muidugi tahab siis alati Mari ka kreemitamist saada, seega ega teda sellises tempos kaua jätkuda saagi. Mahedalt magusa lõhnaga, kuigi kirsiõisi mu nina ei tuvasta.

Kui keegi teist soovib ka mõnda Missha asja katsetada, siis vaadake iludus.ee lehele, seal on lausa üle 200 erineva Missha toote! Jäta kommentaariumisse link tootest, mis sulle kõige rohkem marjaks ära kuluks ja juba homme loosingi välja ühe õnneliku, kes enda valitud toote pakiautomaati saab.

Valikus on reaalselt kõike kreemidest, meigist ja hoolitsusvahenditest kuni tarvikuteni välja. Tootevaliku leiad SIIT!

mis sind filmide puhul närvi ajab?

Ma jälle vahtisin siin õhtul 9gagis ja seal oli teema, et mis filmi ebaloogikad teid häirivad. Lugesin ja naersin, sest noh, eks tõepoolest ole filmides mingisugused stampklišeed, mis filmist filmi aina korduvad.

Mind ennast häirib vist kõige rohkem see, et kui paha tüüp tahab head pool filmi maha lasta, aga ei saa pihta või muud sada jama, siis see hetk, kus tal see võimalus lõpuks avaneb, peab ta vajalikuks oma elulugu rääkida, detailselt põhjendada, miks ta ikka teda maha laseb ja venitada võimalikult palju aega.

Peale seksi, mil mõlemad ohivad ja puhivad, nagu nad oleks kahepeale tiibklaveri viiendale tassinud, vihjamaks, et seks oli ikka tõesti mega raju, on naisel ikka veel rinnahoidja seljas. Nagu… kas see tavaliselt esimene asi pole, mis seljast lendama peaks? Ja no ja loomulikult on vaid juuksed kogu selle mürgeldamise peale seksikalt sassi läinud, kuid meik on siiski veatu ja kunagi ei vedele nad seal hiljem näiteks higisena või näost punasena.

Enne lapse saamist ei osanud ma märgata ka neid “titevigu”, aga nüüd küll häirib, kui vastsündinud könni asemel ulatatakse filmis naisele mingi neljakuune laps. Ma saan aru, et raske on päris vastsündinut leida, aga no mõelge miskit välja äkki? Ja no muidugi hakkab sünnitus nii, et veed tulevad pahisedes ära ja siis kohe kukub naine röökima ja haiglasse jõudmiseks on maksimaalselt pool tundi, enne kui see laps juba otsapidi välja piilub. Mõni ime siis, et esmasünnitajad segaduses on, et millal haiglasse minna ja kuidas aru saada, millal sünnitus hakkab.

Alati, kui pannakse tööle telekas, tulevad sealt uudised vajaliku infoga.

Kui kuskilt jubedast ja hirmsast kohast on kuulda kolinat ja kahtlaseid helisid, tuleb ilmtingimata uurima minna, mis seda häält teeb. Isegi, kui seal pole absoluutselt valgust. Ja kui seltskond on suurem, peavad nad kindlasti enne hargnema.