Mariann Kaasik's Blog, page 234

kellel oleks vankrit vaja?

Nüüd on see siis tehtud, kolmas vanker tellitud (jah, ma olen haige inimene) ja seetõttu on aeg leida uus kodu punutud iludusele nimega Ballerina Wiklina. Ma ausalt armastan seda vankrit, minu jaoks näeb see nii lahe ja omapärane välja, ning ma usun, et tema suured rattad kärutavad ka kõige paksema lumega oma väärtusliku kandami sihtpunkti. Tjah, ega ma ise sellega palju kärutada saanud, aga Kätlin katsetas oma lapse peal ära ja jäi üldiselt täitsa rahule. Tema kogemusest selle vankriga saad lugeda SIIT.

Ja ei maksa ju ometi kõike endale hoida, kellele muule siis rõõmu teha, kui ühele oma lugejale, eksju? Te olete mulle alati nõu ja jõuga toeks, seega tundub mulle ainult aus, et kõik, mis mul üle jääb, tuleb ringiga ikka teile, sest elu peab ikka ringluses olema.

vankri kirjeldus:

Õhkkummid, retro “14” suurus

Kombineeritud riie

Pehme vedrustus

Sisseostukorv

5-punkti turvarihmad

Vankrikorvi seljatugi reguleeritav

Käib kokku lihtsalt ja mugavalt

Seisupidur

Istumisosa kergelt ümbertõstetav

Vankrikorv kasutatav u. 0-8 kuud

Jalutuskäru istumisosaga kaalule kuni 20 kg.

Kaal vankrikorviga 14 kg, jalutuskäruna 15 kg.

Komplekti kuulub: vankrikorv, jalutuskäru istumisosaga, beebitarvete kott, vihmakile, jalutuskäru jalakate, vankrikorvi pehme madrats.

Vankri loosimises võib osaleda igaüks ja selleks ei tule teha mitte midagi muud, kui jätta mulle kommentaariks, et miks just sina peaksid selle vankri endale saama. Lisaks võiksid sa antud postitust minu FBis jagada (siin), sest ehk satub seda silmama just keegi, kellel tõesti hädasti vankrit vaja oleks!

Täpilise iluduse loosin välja juba sellel reedel, seega tark seekord tormab!

liigne tõmblemine pole kah hää

Täna alustasin oma ülemise korruse projektiga juba kella kümnest hommikul. Ehk siis tassisin konku tühjaks, sorteerisin ära kõik asjad, mis mööda tuba eest ära tõstetud olid, panin kõik eraldi kirjadega karpidesse, et neid teinekord normaalne üles leida oleks ja noh selline… organiseerimine, milleta ei saa remondiga alustadagi. Nõnda ma sain siis lõunaks toa nii kaugele, et sain natukene pahteldada ja teipida ja hakkas juba natukene looma ka, enne oli lihtsalt ühtlane segadus, olenemata sellest, mitu tundi ma seal jaurasin.

Kui Mari lõunaune aeg kätte jõudis, siis ei suutnud ma ka niisama käed rüppes istuda, vaid otsustasin kummuti ära värvida. Lõpuks värvisin ikka kohvilaua ja Mari söögitooli ka ära, sest mul tuli värvimistuhin sisse. Lisaks olin ma neid enne kriidivärviga värvinud, aga seda vaha ei olnud viitsinud peale panna, mis selle veekindlaks teeb. Nüüd värvisin mineraalvärvidega ja see on palju vedelam, kiiremini kuivav ja kohe veekindel. Palju mõnnam!

Enne pildil ma olin juba ühe sahtli välja võtnud ja pärast pildil suutsin ühe kapinupu ära kaotada, aga oh well

Ühesõnaga mingi hetk tekkis mul see, et iga mõne aja tagant tõmbas kõht toonusesse. Kuna seda juhtub nagunii iga päev ja eks ma ju omajagu rabelesin, siis ei pannud ma seda väga imeks. Tegin väikseid pause (jäin korra seisma) ja siis jätkasin ikka samasuguse tuhinaga üles-alla tormamist ja tegelemist. Kuna teha oli nii palju, siis Kardo tuli mulle ka üles appi, kui Mari üles ärkas ja hakkas ka teipima ja lihvima, mina aga sättisin ennast Bauhofi minema, et ma saaks lastetuppa värvid ära osta ja teipi juurde tuua, et ma saaks homme mõnusalt värvima hakata.

Juba taksos hakkasin ma mõtlema, et mu toonused on juba mitu tundi väga tihedalt käinud ja hakkasin juba mõtlema, et see on kahtlane. Kui ma kohale jõudes avastasin, et on ju pühapäev ja Bauhof on lausa 23 minutit suletud olnud, siis kõmpisin ma Maksimarketisse, kus mu toonused juba valulikuks tõmbuma hakkasid, mille peale ma natukene juba ära ehmatasin ja kahetsesin, et ma koju vedelema ei jäänud. Aga kuna ma juba seal olin, siis ma ikka käisin poest ka läbi, et koju midagi süüa osta ja no vahepeal ma olin juba lääpas seal käru otsas ja kiirustasin ruttu koju tagasi, et rahus pikali visata.

Koduteel tõmbasin endale sellise äpi, kuhu saad sise märkida, et millal toonused hakkavad ja lõppevad, et ma aru saaks, kui tihti ja kui pikad nad on. Mulle tundus, et jube tihti on, aga äpp ütles, et iga 4 minuti tagant ja kestavad 30 sekundit. Oktoobrikatest naised soovitasid mul vanni minna, et seal peaks toonused ära kaduma, nõnda ma vanni ronisingi.

Ka vannis ei kadunud need ära ja kui ma pärast jälle äppi kasutama hakkasin, siis hakkas see mulle muudkui korrutama, et toonused on liiga tihedalt ja soovitas mul pidevalt haiglasse pöörududa. Ega ma ise ei arvanud küll, et ma sünnitama hakkan, aga kuna need toonused olid nii tihedad ja tulid isegi liikumatult lamades, siis hakkas juba natukene küll imelik. Seega lõpuks ma ikka otsustasin kiirelt kontrollis ära käia. Et noh, äkki on vaja mingit süsti saada, et teda sees hoida, sest mul on ju vaja remonti teha, enne kui beebi valmis küpseb!

Nii ronisingi ma ITK’sse, kus öeldi, et emakakael on kinni nagu nõia Ints ja ka KTG oli korras, küll aga tunnistas ämmakas, et teise rasedusega on toonused kerged tulema ja kindlasti ei tohiks ma asju tassida ja lohistada ja üldse tahtis ta mind alguses sisse jätta, aga lõpuks oli ikka nõus mind koitsa laskma, kui ma talle pühalikult luban, et järgmised 24 tundi ei tee ma mingit remonti ega üldse mitte midagi, vaid viskan jalad seinale ja lasen emakal rahulikult puhata ja lõõgastuda.

Mul on vist tõesti mingi manikaalsus selle kodu valmis saamisega, sest terve tee koju suutsin ma ainult mõelda, et issand, ma loodan, et Kardo need kõlarid üles konkusse vedas, sest muidu laman ma homme diivanil ja vahin terve päeva neid sindrinahkasid ja unistan sellest, kuidas need üles saada.

Aga ei, ma 24h suudan nüüd pausi teha küll, siis vaatan edasi. Riideid vast ikka sorteerida tohib? Ja ehituspoest oleks ikka neid värve vaja ja… Üldse on mul selline tunne, et nii kiire on ja aega pole ja kõik on vaja ju valmis saada. Ning üldse ei suuda oodata, kuni Kardo appi tuleb, vaid ikka ise on vaja lohistada ja vedada ja tõsta ja… Ei saa enam nii!

Igatahes ma vaatan, et ma oma FBi lehel teavitamisega, et ma kontrolli lähen, ajasin kõik jube ärevile, seega ärge muretsege. Ma olen kenasti kodus ja homseks on grillkana ja shokolaadi ja kõike head-paremat ootamas, nii et ma luban teile, et diivanilt tõusen ma homme vaid siis, kui ma pissile lähen või kana juurde toon.

käisin peol

Eile oli mu ema sünnipäev, mida me siis kolmekesti väisasime. Ma sain nüüd aru, miks mu emal on nii lihtne Mariga igal pool käia – sest tihti tripivad nad koos sõbranna Kaiega, kellel on kaks poega. Need kaks poega on minu väikevenna suured sõbrad ja kui Mari ka kambas on, siis on poisid need, kes lapsele järele jooksevad, teda taga ajavad ja temaga mängivad. Endal jäi ainult istumise ja mugimise vaev. Ma pean tõele au andma, et ma natukene maksin poistele ja kasutasin lapstööjõudu. Seda usinamad nad Mari väsitamisel olid!

Kuna Mari kannab nüüd mähet vaid uneajal (mis ei tähenda, et ta potitreenitud oleks, aga sellest mõni teine postitus), siis võtsin ma kaasa hunniku pükse hädaolukordadeks. Käisime Marile mitu korda näitamas, et kus WC on ja et seal saab pissida. Tulemus – Mari pissis 1x WC põrandale ja 1x inimeste ees WC ukse taha. Lihtsalt tõmbas püksid rebadele ja andis tuld. Suht… piinlik. Korra saime pissi suurde potti ka, nii et see oli üks uhke esimene kord.

Vahepeal sai Mari mu telefoni kätte ja jooksis sellega nurga taha juutuubima. Kössitas seal nagu väike mannatera, kui vahele jäi :D Ja ilmselgelt peaks lapse tukka lõikama, enne kui ta enam üldse välja ei näe!

Ma ei julge siin kirjutada, et kui vanaks mu ema sai, aga minu arust näeb ta oma vanuse kohta päris kobe välja. Päeva kompliment tuli Kardolt, kes ütles mu emale: “Ma loodan, et ma sinu vanuselt näen sama hea välja!” :D Mis te arvate, vanaks mu ema sai?

Kella 9 paiku pidime juba pillid kotti panema hakkama, sest Mari oli nii ära väsitatud ja uneaeg kippus peale. Olgem ausad, mul juba kõik kohad valutasid kah. Sabakont lõi tuld ja ma vaarusin ringi nagu rase part, kellel kukub kohe tellis jalgevahelt välja. Üldse ma nägin niii jube välja, nagu mul oleks mingi massiivne feik kõht ees, mistõttu minust on vaid üks pilt – portree, mille mu väikevend tegi. Võiks öelda, et see on lausa üks ühele :D

remondijutud jätkuvad

Tänast hommikut alustasin ma kell 9 juba Järve keskuses olles, et osta kummutile uued valged nupud. Kuna aga kõik poed tehakse kell 10 lahti, siis sain ma rahus Ampsus üksi hommikust süüa ja Pere&Kodu ajakirja lugeda. Pärast sain oma nupud ka kätte ja sain koju kebida, et midagigi valmis teha seal magamistoakeses. Mul on tegelikult peas paika pandud, et 16. sept on viimane aeg see valmis saada, sest siis tuleb voodi, aga nüüd paistab, et mul polegi seal eriti enam muud teha, sest mul on maailma parimad sõbrad ever.

Mina ei tea, mis juttu aetakse, et ah ma ei saa seda ja toda, mul on laps. Kätlin ja Tambet tulid igatahes siia mulle kohemaid appi, kui ma Facebookis küsisin, et ehk kellegi on igav ja tahab mulle abistavat kätt osutada. Ja tulid lausa kahe lapsega! Nemad jõudsid küll alles lõuna paiku, aga sellegipoolest suutsime me nendega väikse perepildistamise teha (ma neid pilte näitan hiljem!), Tamps täiega värvida ja mina ja Kätu muudkui organiseerida ja sorteerida ja paigutada. Sain jälle 2×250 liitrised kotid, mida MTÜ Garderoobile anda. Huuh, nii hea on asjadest lahti saada. Aga mida ma siin kaua lobisen. Näitan parem seda kohta, mis valmis on. Ja no olgu ta meinstriim või “selline nagu kõigil”, aga mulle väga meeldib ja kui tõesti KÕIGIL selline on, siis ilmselgelt põhjusega!

Ma olen nii paljudel seda lahedat lightboxi näinud, aga kui ma Scandikids’is selle hinda nägin (30-40€) siis ma mõtlesin, et ma nii väga ka seda saada ei taha. Aga siis meenus mulle see jumala enda loodud paik nagu Aliexpress ja ma tellisin endale samasuguse boxikese kaheksa euri eest. Win!

Huuh, selline töö on selja taga, et täna võin küll ennast seljale patsutada, et ma esiteks endale nii abivalmid sõbrad olen taibanud skoorida ja noh, eks ma pean tunnistama, et ma olen ise tulemusega jube rahul ka. Isegi beebiasjad sorteerisime kummutisse ära ja pakk number 1 Natysid ootavad seal kenasti oma aega.

Edit: Kuna nii paljud uurivad, et kust mis pärit on, siis panen selle ka siia kirja, proovin meenutada ka maksumust.

Kummut – Selle sain täitsa tasuta kunagi Liisi käest, enne kui Mari sündis. Siis ma värvisin ta punaseks, nüüd sai ta triibulise kuue. Valge, punane ja roosakas värv läksid mulle K-Rautas maksma umbes 9€.
Mähimiskummut pärit NaguUus kauplusest, hinnaga 140€. See oli mul aga enne olemas, seega hetkel ta mingit väljaminekut ei nõudnud.
Mähkimisalus esimesedsammud.ee e-poest, hind oli minu meelest alla kümpa. Hetkel samasugust saada ei ole, sest ka see on mul enne remondiga alustamist soetatud.
Punutud korvidega riiulike on pärit Jyskist . Riiul ise maksis umbes 30, iga korv juurde veel mingi 7€. Seega kogu kupatus umbes 50€.  Hetkel on see kodukal vähe kallima hinnaga, aga mulle tuli postkasti nende uus kataloog ja seal on ta jälle 30 euriga müügil.
Voodi ostsin ka kunagi ammu Marile Kurepesa poest. Vahepeal elas see mu sõbranna juures ja nüüd sain ma ta lihtsalt tagasi.
Meigilambid Lamps4MakeUp.ee . Mina sain need kingitusena, aga muidu on nende hind ka midagi 100€ ringis.
Seinal olev printsessikirjake on pärit kuskilt uuskasutuskeskusest ja see maksis 2€. Soetasin ta muidugi ammu, mingi eelmine aasta juba.
Lightbox on Aliexpressist. Mina sain 8€ eest, aga ju siis oli see mingi allahindlus, sest praegu leidsin ma kõige odavama 13€ eest ( link ). Umbes 20€ eest võib sealt saada ka A4 suuruses ja värviliste tähtedega lightboxe, nii et otsida tasub.
Kuldne peegel on vana reliikvia, mille ma leidsin 6 aastat tagasi ühe üürika konkust ja südametult endale võtsin. Kuni eilse õhtuni oli ta veel neoonroosa, nüüd on ta kuldseks spreitatud.
Roosa-valgega kaltsuvaiba ostsin ma kunagi paari euriga Magdast.
Valged ümmargused padjad voodis on Jyskist, halli ja roosaga padjad H&M’ist.
Must-valged mänguasjad (karussell ja kiisu) on pärit MiniM.ee e-poest.
Voodikardina kinkis üks imetore lugeja meile täitsa niisama!
Kuldse kandiku ostsin eile Koduextrast 5 euriga. Ta oli muidu punane, ma spreitasin ta kuldseks. Küünlad ostsin Tigerist.

Huuh, sain vist kõik kenasti ette loetud!

Rudolfs Organic lastetoidud

Päris naljakas oli saada Marile kingipakk, mille sees beebitoidud, sest beebi ta meil enam teadupärast ei ole. Küll aga pidin lõpuks nentima, et kingitus kulus marjaks ära ja siis mõtlesin, et võin ju teile ka kiita. Ma nimelt hetkel otsin ükskõik, mis muud tegevust, et Mari mitte lasteaeda viia. See tundub üks hea variant olevat.

Igatahes ma olen enne ka maininud, et ma viimasel ajal ei viitsi üldse süüa teha. Ma ei tea, miks see nii on, sest varem ei olnud mul probleemi 3x päevas erinevaid sööke vaaritada. Nüüd on hea, kui kord nädalas midagi minu käe all valmib. Seega ei ole harukordne, kui Mari saab söögiks Selverist ostetud ühepajatoitu või purgisuppe. Õnneks mitte kuigi tihti, Kardol on ka käed otsas ja tema kokkab ikka ka.

Eriti nadi oli olukord hommikuti, sest putru ma ju teha ei viitsi, seega andsin aina tihemini Marile kohukese või kohupiimakreemi kätte. Selles suhtes, et ta tegelikult sööb hommikusööki nagunii lasteaias, kodus saab suurema nälja peletamiseks miskit.

Igatahes, kui ma oma oma Rudolfs Organic paki kätte sain, siis juubeldasin kohe, et vähemalt hommikupudrud on mõneks ajaks olemas. Ja ma ei pannudki mööda, et Marile maitsesid need väga hästi. Lõikasin banaani ja kiivit peale, kühveldas endale terve purgi sisse, nii et teist nägu ka ei teinud.

Samas soolastest toitudest soostus ta maitsma ainult köögiviljapastat kanaga. Ma ei imesta, sest ma maitsesin seda ja see tõesti maitses nagu päris inimese söök. Minu jaoks oli veel natukene pläss, seega lisasin koriandrit ja basiilikut. Neid võib minu mäletamist mööda päris titadele ka söögi sisse lisada, maitsetaimed annavad hoopis huvitama meki. Andsin Kardole ka proovida, ta vastas, et kui ta elus muud saanud poleks, siis ta arvaks ka, et see on hea :D No titade õnneks ei olegi nad üldiselt midagi rohkem maitsestatut saanud, nii et neile meeldib see raudselt, kui juba Marilegi meeldis.

Kõik Rudolfsi tooted on loomulikult mega öko värk ja toodetakse seda Lätis, seega ei ole ka mingi kauge maa import. 2012 sai Rudolfsi lastetoit lausa kuldmedali aasta kõige parima ökotoote eest! Seega julgen tulevikus väiksele Lempsule kah pakkuda, kuigi loodetavasti olen ma selleks ajaks oma looderdamise soolikast lahti saanud ja teen ise süüa. Samas isegi kui enamuse ajast sööki ise valmistada, on hea, kui mõned purgid varuks on. Noh, juhuks kui on kiire või on tarvis kuskile minna, hea kaasa kahmata.

Muuseas, lisaks oma kingipakile sain ma ka viis väiksemat, mis on mõeldud teile. Seega kui soovid endale sellist kingikotti võita, kus on pudipõll+4 erinevat Rudolfsi lastetoidupurki, siis hakka Rudolfsi sõbraks Facebookis SIIN ja jäta kommentaariks, kas oled lapsele kunagi selle firma sööki pakkunud.

Kes aga loosis osaleda ei viitsi, siis Rudolfs Organic toite saab osta ka näiteks beebiasi.ee e-poest!

käisime Elsas deidil

Kuna on minu kord Marjushkinit magama panna, siis trükin ajaviiteks telefoonuga selle postituse valmis ja räägin sellest, kuidas Kardo mind välja viis.

Paar päeva tagasi küsis ta, et kas ma tahaksin temaga neljapäeval restorani minna, et tal olla emaga kõik räägitud ja ta kutsub mind hea meelega kohtingule. Eks mul oli meel kohe hea, sest kes siis ei tahaks mehega romantilist õhtut veetma minna. Alles hiljem viisin otsad kokku, et ahjaaa, meil on ju täna neljas aastapäev!

Nii oligi, et hommikul, kui ma unise mordaga, tekk ümber, kööki lohisesin, avastasin sealt liiliasülemi. Seega päev hakkas kohe ilusasti. Ma tahtsin vastutasuks hea naine olla, seega bronnisin Kardole ja Ivole Amsterdamis studio apartemendi ära, nii et kes mulle 14-16 sept tahab seltsi pakkuda, siis teadke, et ma olen kaitsetuna üksi kodus (kui sa oled mõrtsukas, siis tegelt olen ma kodus kuue kiilaka neonatsiga).

Ega Kardo mulle ei öelnud, kuhu me läheme, aga eks ma aimasin, et kas siis Crusse või Elsasse, sest mõlemasse olen ma minna tahtnud. Ja nii oligi, et Elsasse me läksime.

Ma ikka kodus proovisin ennast natukene kabedamaks teha: mustad skinny jeansid, must Tuub, kollane jakike ja tumedad huuled. Isegi kontsaga saapad panin jalga ja tundsin ennast nagu miljon euri.

Seda täpselt selle sekundini, kuni ma taksosse istuda üritasin ja avastasin, et need püksid on mulle megaväikseks jäänud ja ma ei saa nendega absull istuda ega kummarduda. Nojah, ega restoranilaua taga kuigi palju mugavam ei olnud ja ühel hetkel pidin lihtsalt püksid jalast ära võtma. Jumal tänatud, et mul Tuub seljas oli ja ma sellest kleidi teha sain, sest mul oli kohutavaaaaalt ebamugav olla ja kõhus pitsitas hirmsal moel. Aga kui püksid jalast sain, lahenesid kõik mu mured ja ma üritasin võimalikult casual näoga vetsust väljuda, endal teksad näpus. Raudselt nad arvasid, et rase ennast täis lasi või midagi :D

Eelroaks tellisime veinivaagna kahele, mis oli minu jaoks kulinaarsete elamuste tipuks täna õhtul. Mõnus krõbe sai, mis oli lausa kuum, ülihead oliivid, parmesan, mingi salaami? Siis mingid väiksed piprad ja päiksekuivatatud tomatid. Kiidan taevani seda kombot ja soovitan teistelegi, kes sinna näiteks veinitama lähevad. 11 euri maksis minu meelest.

Pärast eelrooga oli mul kõht isegi suhteliselt täis, aga no ega me siis restorani ei saa tulla pearooga söömata. Natuke kurb oli see, et ettekandja luges kohe ette pooled asjad, mis juba otsas olid. Ehk siis kolmest supist oli alles ühte ja kolme pearooga (näiteks karpe, mida ma tahtsin) ei olnud kah. Mis seal ikka. Kardo võttis mingi seafilee ja mina pardikese. Kardo söök nägi ülihea välja ja maitses tema sōnul samamoodi. Minu oma oli aga suht pläss… Ma ütleks, et lausa ebameeldiv. Pmst nagu maitsestamata keedupart ühepajatoidukaussi visatuna. Ma maitsesin seda kaks ampsu ja siis enam ei tahtnud. Rõve keedukapsa hais käis üle pea ja mulle ausalt ka ei maitse ühepajatoit. Ma lihtsat eeldasin, et köögiviljad on grillitud ja et seal on mingi mõnus veinikaste ja pardil krõbe nahk, aga eiiii. Ja kuigi ettekandja oli väga armas ja tore, siis ta pmst andis mõista, et ah jah, see ei maitsegi kellelegi ja kahe nädala pärast tuleb meil uus menüü, kus me mõtlesime normaalse pardi teha :D Nagu ok, tänks, et enne mainisid muidu, aga okei.

Ja kuna ma pearooga ei söönud, siis oli mul ruumi ka magustoidule, milleks võtsin shokolaadikoogi apelsinisorbetiga. See oli selline…harilik. Ei midagi erilist, ei midagi imelist, aga ei midagi halba ka.

No mis ma kokkuvõttes öelda oskan. Meil oli tore juttu puhuda ja kahekesti aega veeta, teenindus oli tore, koht ka selline omapärane, aga toiduelamuse pärast ma sinna tagasi ei kipuks. Küll aga,  nagu öeldud, läheksin ma sinna hea sõbrannaga veinitama ja neid snäkke sööma. Seda ainult juhul, kui nad käsi südamel vannuvad, et nad teevad midagi selles suhtes, et neid kärbseid sealt vähemaks saada. Ma luban, et me ei haisenud, aga meie laua ümber tiirutas mega räme parv puuviljakärbseid ja boonusena ka tavalisi kärbseid. Üli rõve. Mu joogis oli neid lõpuks 5 tk, siis andsin alla ja jätsin selle kärbestele. Kogu aeg tuli vehkida nagu segane, et neid ära ajada.

Mul tuli selline mõte, et viiks ühe lugeja kuskile nn deidile. Kõlan nagu räme sõbratu louner või vähemalt natikene omasooihar, aga mis sellelgi häda! Ma tean, et paljudel ei ole võimalust tihti restos käia, aga vot mina sain just dekreedirahad ja tahaks kellegagi ühe toreda õhtu veeta! Jäta mulle vaid kommentaar, et mis restorani sa tahaksid Tallinnas minuga külastada ja mina valin järgmine nädal kellegi, kellega head sööki nautima minna :))!

hea suhte saladus*

*Hoiatus, postitus võib sisalda liiga palju labasusi ja täiskasvanud onude ja tädide jutte, seega, kellele need ei istu, ei soovita ma edasi lugeda! Ahjaa, kui sa oled minu või Kardo ema,isa, vanaisa või muu vanem sugulane, siis ära ka pliis loe. 

“Tead, mis on hea suhte saladus?” küsisin ma täna sõbrannadelt ja vastust ootamata lisasin: “ikka keretäis keppi!”. “Okeeiii, ma eeldasin, et siit tuleb nüüd mingi armastus, austus või usaldus, aga samas sinu versioon tundub ka adekvaatne,” naeris Krislyn. Oh ei, ma arvan, et armastus ja usaldus peab suhtes nagunii olema, aga see on justkui iseenesestmõistetav. Ausus…See on jälle kahe otsaga asi, sest mina näiteks ei taha olla aus, et palju ma teenin ja Kardo ei taha seda ausat infot ka teada saada, sest niimoodi oleme me mõlemad õnnelikumad. See on muidugi igal paaril individuaalne. Aga see, mida on vaja, on korralikku voodielu, see on fakt.

Terve elu on nagu üks suur lõputu ring, mille alustalaks on korralik keretäis keppi. Nii see lihtsalt on. Nõnda on mõlemad osapooled rohkem rahul ja õnnelikud. Ma muidugi räägin siin ainult enda kogemustest (see tuleb ära mainida, muidu keegi läheb veel vihaseks), aga suhted, kus seda vanainimeste asja eriti ei tehta, selles on palju rohkem pingeid ja stressi. Seetõttu arvan ma, et ka kaugsuhted ei saa hästi töötada.

Minu eelmises suhtes ei olnud üldse seda tormilist kirge ega mingit peadpööritavat voodielu, mistõttu jäi seda aina vähemaks ja vähemaks, kuni ma avastasin, et elamegi koos nagu õde ja vend. Kui juba sada aastat rautanud pole, siis on juba imelik sellega algust teha. Ja kui seda juba sada aastat teinud pole, siis kurvib see üles pingeid ja mitte ükski pinges ja solvunud ja pahane naine ei taha ju mehele “kätte anda”. Ja nii see surnud ring tekib.

Aga kui voodielu on korras, siis on mõlemad rahul. Noh, esiteks vist juba selle pärast, et see on füüsiliselt tore tegevus ja kuidagi nagu lähendav ja tore, aga teiseks see, et ega ilma asjata ei küsita mõnikord pahuralt inimeselt, et kle sa pole ammu saanud või. Mina lähen küll rohkem mossi, kui ma saamata olen. Ja mehed ju loomulikult ka.

On suur vahe, kas sa palud rõõmsalt ja õnnelikult mehelt peale tööd seinu pahtleldada, või küsid seda kuivale jäetud mehe käest. Esimene teeb seda hea meelega, sest ta on eluga rahul ja asi siis oma naisekest natukene aidata ja seina pahteldada. Teine aga mõteb, et persse, alles jõudsin töölt koju, süüagi pole jõudnud, juba pannakse rabama, raisk!!

Seega näitab minu elukogemus, et mida rohkem sa kätte annad, seda suurema rõõmuga tullakse sulle ka igapäevaelus vastu ja endal on ju ka palju parem olla, kui ei pea vinguma ja näägutama, vaid lihtsalt palud ja see tehakse kenasti ära. Väike motivatsioon kulub igale mehele ära. Seekord läksin mina seda rada, et kuule, viitsid, pahtelda see sein ära ja…

“Nõus!” vastas Kardo ja jooksis trepist üles, pahtlilabidas ja purk rõõmsalt näpus. Nagu punamütsike, kes õnnelikult vanaemale külla lippas, või nii :D

Mulle üks sõbranna rääkis mingi aeg, et mehega jamad. Kogu aeg tülitsevad ja üldse enam normaalselt läbi ei saa. Ma, endale omaselt, kohe pakkusin, et äkki olete vähe seksima hakanud, mille peale ta peale pikka pausi tunnistas, et seda värki polnud nad juba PEAAEGU AASTA teinud! Ja siis veel imestada, et miks suhe ei tööta?

Samas ma saan aru sellest, et kui pikka aega pole nagu “otsale saanud” siis ei oskagi kuskilt alustada. Ja tekkinud pinged võivad juba oma töö teinud olla ja tegelikult ei olegi muud teha, kui pudel veini nahavahele panna ja natukene paljaks võtta. See võib päriselt hämmastavalt palju probleeme väga lihtsalt lahendada.

Inimesed on aga konservatiivsed ja pidevalt põevad. Te ei kujuta ette ka, kui paljud siiamaani seksivad korra kuus, pimedas ja teki all. Ja kui jutt läheb näiteks voodimänguasjadele, siis lüüakse ristimärk ette või puhisetakse üleolevalt, et issand, ei meil neid küll vaja ei lähe. Päris ausalt, ma ka ei lahvataks leekidesse, kui meil kodus mänguasju ei oleks, aga no ikka on huvitav ja lõbus ju vaheldust oma ellu tuua igast vidinatega, mida tänapäeval ju jube palju on! Ei ole nende eesmärk ju sitast saia teha, vaid olemasolevale saiale näiteks rosinaid lisada. (Issand, mis diip lause :D).

Ma kogu aeg räägin, et suhtes peab olema lõbus ja naljakas ja kui see veel siduda voodieluga, siis on need mänguasjad just õige teema. Te reaalselt ei kujuta ette, kui palju nalja on meil saanud igast seksiasjadega. Näiteks ükskord tuli mul kindel plaan, et meil on ka vaja sextape’i teha, nagu kõikidel olla. Tulemus oli mingi kottpime video, kus ma naerdes röögin, et “ära filmi mu nägu, miks sa ainult mu volti filmiiii-iii-d? Persse, ma ei saaaa seda telefoni nii hoida!” ja nende sõnadega see filmikene ka lõppes. Õnneks see kuskile meediasse ei lekkinud, muidu oleks ka uus Kardashian olla saanud.

Ja kui me juba mänguasjadest räägime, siis ma blogi kaudu olen igasuguseid kingitusi saanud, aga vot Lelo asjad on sellised, et noh, ma ütlen kohe ära, et väärt kingitused on. Viimane kord saatiski FiFi Boutique meile sellise asja, nagu paaridevibraator Lelo Tiani 3 (link).

Põhimõtteliselt on see selline asi, et käib otsapidi sisse (g-punktile), teine ots kliitorile (Kardo alguses arvas, et väike ots käib persse :D) ja siis selle ümmarguse puldiga saab seda vibratsiooni seal kontrollida ja regullida lausa 12 meetri kaugusel. No ei võta vist palju kujutlusvõimet, kui palju nalja võib sellise jubinaga saada. Isegi kunagi ühes komöödias kasutati seda restoranis. Me päris restorani pole sellega veel läinud, aga ausalt soovitan soojalt seda näiteks mingiks aastapäevakingituseks. Hea tuju garanteeritud ;)

Kui me siin juba seksiteemadel oleme, siis ma võiks veel siin sada aastat trükkida. Näiteks, mida teha siis, kui kohe ÜLDSE isu ei ole, või mida teha, kui mees miskipärast blokib (rasedate naiste mehed teevad seda mõnikord) ja igasuguseid muid põnevaid teemasid. Aga kuna kell on juba üli palju ja mul on vaja veel toimetada, siis jätan need huvitavad jutud mõneks teiseks korraks.

Nii et ühesõnaga, minu soovitus teile tänaseks õhtuks, et kui mees olemas on, siis tehke keretäis keppi ja öelge hiljem mehele, et see oli Malluka poolt :D

Mis teie arvate? Kas nõustute minu hea suhte saladusega? 

remont ja väike pildistamine

Tänane hommik oli küll selline, et mul ei jäänud muud üle, kui ohata: “meeste loogika”. Nimelt on Kardo tavaliselt see, kes Mari lasteaeda viib. Kuna ta ärkab päris vara, siis mõnikord ta läheb enne alla pessu ja süüa tegema, ning alles siis ajab Mari üles. Ja vahepeal võib Mari ka üles ärgata ja hakkab siis omakorda mind äratama. Igatahes, täna ärkasime Mariga ja ma muudkui mõtlen, et küll see Kardo on seal allkorrusel vaikne. Tulen mina siis alla, vaatan kella.. Kell oli mingi pool üheksa. Kardot pole.

Helistasin talle siis, et kus ta ometi on ja miks ta Mari lasteaeda ei viinud. Ta vastas, et tööl on ja Mari ei viinud ta lasteaeda, sest ma olin ju eile öelnud, et ma plaanin täna ehituspoest läbi minna, et ta eeldas, et ma nagunii taksoga minnes võiks ju Mari ka siis aeda ära visata.

KUIDAS oleks loogiline eeldada, et kui ma mõlgutan mõtet minna ehituspoodi, et mul oleks kavas seda teha kell 9 hommikul?! Kuidas?! Aga no ega mul siis muud ka üle ei jäänud, kui viisingi Mari aeda ja läksingi kuke ja koiduga ehituspoodi värve ostma. Mõneti on tegelikult hea, sest ma sain oma toimetustega jube vara algust teha, aga eks ma alguses porisesin omajagu, et kuramuse Karts noh!

Igatahes siis tuhiseski terve päev niimoodi mööda, et mina muudkui tassisin tuba Mari asjadest tühjaks ja hakkasin värvima ja kruntima ja kruvima ja putitama seda toakest. Hommikul tegin mõned before pildid kah. Jubeee-ee-eee sassis, aga seal olin tuuseldanud nii mina, kui ka Mari, kes oli oma mänguasjakaste valimatult tühjaks valanud, seega ka siis selline kaos.

Nii ma seal siis toimetasin ja vahepeal läksin jumala närvi ära. Nimelt lugesin ma Eveliisi postitust ja sealt sain siis teada, et ma olen igasuguse “oma stiili” kaotanud ja üldse IGAÜHEL on sellistes toonides kodu ja see on nii “mainstream” ja lisaks tuli mingi kommentaator mulle seal mingeid diagnoose panema, ise Kardole kaasa tundes, et tema ei saagi üldse midagi otsustada ja  miks mind mehe valik üldse ei huvita ka remondi tegemisel, mida ma “manikaalselt” teen.

Pelšše noh. Esiteks ma ei olnud kursis, et ma oman mingisugust oma kodukujunduse stiili ja et kui ma olen elutoa seinale jätnud lapse kritseldusi, siis see on pmst ära määratlenud, mismoodi ma tohin kujundada ja sisustada teisi tube. Teiseks mina tõesti ei teadnud, et roosa ja hall on meinstriim, sest ma ei ole kursis mingi kodukujundus ajakirjadega või blogidega, sest mind ei huvita sellised asjad. Lisaks ei tea ma ühegi sõbra ja tuttava kodust selliseid kombosid, seega ma ei saaks öelda, et ma tahaksin olla nagu mingid müstilised “teised”.

Ma panen sellesse remontimisse ja tuunimisse oma ihu, hinge ja meetrise vööümbermõõdu ja ma olen jumala kindel, et toa lõpptulemus ei saa olema 100% sisekujundaja nägemus, vaid see, kuidas mulle jooksvalt tundub, et ma teha võiks. Võiks öelda, et Reana annab mulle põhja, aga mina teen sellest ikka ju selle, nagu mulle meeldib. Ja ma tõesti poleks ilma temata sellele lahendusele tulnud, et kasutada näiteks roosat ja halli. Ma olen rohkem muidu mõelnud, et noh, tuba on kas kollane või sinine või punane või selline… julge värv. Aga niimoodi roosat ja halli koos nähes meeldib see mulle väga ja ma teen seda ISE ja südamega ja üldse, kui see on meinstriim, siis tõstan käed ja ütlen, et ju siis ma olen meinstriim.

Selles suhtes, et Kardol otsustusõigust pole… No ma ei tea. Teda lihtsalt ei huvita. Tema jaoks on peamine, et ta ise seal väga jaurama ei peaks ja et mina rahul oleksin. See, kas see tuba on pruun või hall või neoonsinine, teda ei huvita. Peaasi, et seal voodi on ja seal magada saab. Ma lihtsalt tean, et ta selline inimene on, selle pärast ma ei hakanudki temaga megalt kooskõlastama ja teadsin kohe, et mis tema arvamus sellisest toast oleks. “Ok”.

Vahepeal nägi tuba selline välja

Ühesõnaga, kohe kui ma beebinurga värvitud sain, siis tassisin sinna voodi ka sisse, et näha, kas see üldse sinna koos kardinaga mahub. Ja noh, siis hakkasin juba kummutit värvima ja lõpuks tundus mulle küll, et oh, sellest saab mega mõnus tuba. Olgu see siis “nagu neil kõigil miljonitel teistel inimestel”. Eks selle päris tulemuseni on veel aega, sest voodi jõuab alles 16. septembril kohale, aga selleks ajaks on mul kõik ilusti valmis kah. Praegu saatsin Kardo pahteldama, pärast lähen tuunin kummutit kah edasi.

Igatahes. Tuba toaks, sest siis saabus minu juurde sõbranna, kes tahtis pilte tegema minna. Kuna mul nagunii postkontorist läbi vaja minna oli, siis olin teda nõus tee peal vähekene fotografeerima kah. Kaks ühes! Näitan teile ka mõndasid lemmikuid. Minu pildistamisnipp on ilmselgelt teha fotosid ainult ilusatest inimestest, siis on raske väga puusse panna :)

Ma pean ära mainima, et suure kõhuga siruli asfaldil olemine ei ole kõige mugavam asi, mida siin maailmas teha, aga no mis sa hädaga ära teed, kui just niimoodi kõige parem pilt tundub tulevat!

Tänane päev tundub juba nii pikk olevat, aga veel on tarvis kummutile üks kiht peale panna ja lisaks oli mul mõte kirjutada teile enda nägemus hea suhte saladusest. Selleks on ikka kamaluga …. mida?

Mis te täna kasulikku tegite? 

kuule, sa oled veits rõvedaks läinud ajaga

Ükskord rääkisime Kardoga maast ja ilmast, nagu ikka, kui mina jälle ohkisin, et küll ma olen paks jurakas (nagu ikka). Ise muidugi samal ajal cocat kulistades ja keeksi nosides. Seega olgem ausad, ega ma ennast halvasti väga ei tunne ka. Ma olen ju rase, las ma siis olla selline… ümaram. Ja kui keegi küsib, et palju ma juurde võtnud olen rasedusega, siis ma võin ausalt öelda, et midagi ei ole. Raseduse alguses jaanuaris oli 69.8 kilo ja praegu olen kah! Mis siis, et vahepeal, mai alguses ma lausa 61 olin, aga kaalu loetakse ikka algusest, eriti kui küsitakse, et palju ma RASEDUSEGA juurde olen võtnud.

Muidugi ma ei tea, kui palju on sellest rasedus ja kui palju on keeks, aga nagu tujud ja olekud ikka, ei häiri see mind praegu. Samas kui ma enne (raseduseta) sama palju kaalusin, siis see masendas mind omajagu. Aga Kardo ei öelnud selle aja jooksul midagi kehvasti, või üldse midagi, millest oleks saanud vähegi kinni haarata. Kuigi kui meie koos olemise ajaloos on mu kaalunumber kõikunud 20 kilo peal!

Tutvudes olin raudselt isegi vähem, sest keskkoolis oli mu kaal midagi 45-47 ringis. Ma mäletan, kuidas ma kunagi sõbrannale rääkisin, et issand kui jube oleks 50 kilo kaaluda. Et kes küll nii paks olla suudaks ja tahaks?! Näed, leidsin pildi ka – 7 aastat ja 23 kilo tagasi olin ma selline. Pilt on vähe udune, aga no näha vast on, milline ma olin. Ja ma ei arvanud, et ma kuidagi väga koledalt peenike oleks, ega ei teinud ma ka midagi selle jaoks, et selline olla. Lihtsalt juhtus nii.

Mina paremal, sorri Luglu, et seda pilti avalikkusega jagan :D

Kardo räägib ikka, et kui ta mind kooli peal nägi, siis ma tundusin talle nii rõvedalt kõhna, aga kui me peale keskkooli uuest tutvusime, vot SIIS olin ma juba naise moodi. Kui ma talle ütlesin, et eee… khm, vabandage härra, kui me tutvusime, siis ma kaalusin täpselt sama palju, kui siis, kui me suhtlema hakkasime, siis ta ei osanud küll enam midagi tarka öelda :D

Ma spetsjomm otsisin välja ühe pildi suvest, millal me Kardoga liini ajama hakkasime ja olgem ausad, kaalu paistab mul isegi VÄHEM olevat, lihtsalt ma riietusin rohkem nagu noor libu, mis ilmselgelt mu armsale abikaasale mokkamööda on. Ta siin alles ükspäev küsis väga alandlikult, et kui ma lapse ära sünnitan, et kas ma siis vähemalt mõnikord hääääästi harva olen nõus kõrgeid kontsi kandma, kui ta pärast mu jalgu mudib. Ma ütlen ausalt, et pooled mehed ei laseks oma naisi nii uksest väljagi, kui Kardo tahaks, et ma riides käin. Seda rohkem kahju võiks mul olla selle üle, et ma enamuse ajast Kardo bokserites ja shokolaadise maikaga ringi tuian, ise samal ajal kilgates: “iuuu Kardo vaata, kui ma siit pigistan, siis siit tuleb rinnapiima!”. Seega ma peaks vist valmis olema selleks, et ühel kaunil päeval tuleb Kardo ja ütleb mulle, et tead Mallukene. Kui me koos hakkasime olema, siis kandsid sa nii toredaid liburõivaid, andsid 5x päevas kätte (ma saan seda kirjutada, sest ma tean, et mu vanemad on puhkusel ja ei istu netis :D) ja olid 20 kilo kergem. Nüüd sahised sa diivanil peeru lasta ja mugid kahe käega keeksi näost sisse ja mina enam sinusugust ei taha.

…

Mul vist oli mingi point, kui ma seda postitust alustasin, aga nüüd ma suudan ainult mõelda sellest, et ma olengi see häbiplekk, millest räägitakse, et naine abiellub, saab lapsi, laseb ennast käest ära ja üsna pea vahetatakse ta parema vastu välja. Peaksin äkki parem selle postituse ära lõpetama ja  Kardo Facebooki sisse häkkima, et näha, kas ta juba otsib uut naist või mitte.

Mina 6 kuud peale lapse saamist. Kuidagi sujuvalt jälle 49 kilo peal.

Mina niisama pehme ja lodev 70 kilone olemas. Kardo ilmselgelt mõtleb mind vaadates aegadele, milline naine ma kunagi olin…

Ma alustasin seda postitust kuidagi jube heatujuliselt, aga mida rohkem ma edasi kirjutan, seda rohkem ma kassima hakkan, hehe. Ma ise mõtlen, et äkki praegu Kardo lohutab ennast sellega, et eelmine kord peale sünnitust mul kaal kolisedes langes, et äkki ta panustab seekord ka samale asjale?

Mu ema on igatahes surmkindel, et ma jään paksuks. Iga kord kui ta mind näeb, siis ta ahhetab, et KUI SUUR üks inimene ikka olla võib. Isegi Leale oli rääkimas käinud, et raudselt ma sünnitan lapse ära ja minust saab kodus manduv morsk (ei pruugi olla kummagi täpne sõnastus, aga no umbes nii). Ja kui ma enne arvasin ka, et no saaks selle lapse kätte, küll siis edasi vaatame, siis praegu on mul tunne, et peaks vist ennast viisakalt oksa tõmbama, enne kui ma veel rõvedamaks, paksemaks ja koledamaks lähen, et vaene Kardo kiiremini endale väärt ja ilusa naise leiaks :D

Fuck.

Huvitav, kuhu ma päriselt selle postitusega jõuda tahtsin?? Aga ühesõnaga, küsin siis teie käest. Kui palju olete teie suhte jooksul muutunud? Lisaks välimusele olen ma veel poole rõvedamaks läinud, sest vanasti ma ei julgenud pissidagi ilma, et oleks kraani tööle pannud, nagu daamikene. Nüüd ükspäev pissisin, vahtisin Kardole silmakoti sisse ja ütlesin, et ma ei viitsi lihtsalt seda kätt tõsta, et ust sulgelda. Lihtsalt. Ei. Viitsi. Kuna ta mulle vastas, et noh, peaasi, et ma kakale ei kuku lahtise uksega (kui kukun, siis ma vaid öelgu, ta läheb kaugemale), siis ilmselt ei ole ka tal enam mingeid erilisi ootusi minu daamilikkuse suhtes.

Kõik on käega löönud vist…Ükspäev katsus Mari mu karvast jalga ja ütles murelikult ja väikese tülgastusnoodiga: “Uuuuuhhh….”.

mugavamaks meikimiseks

Ma näitasin teile juba mõnda aega tagasi enda uut meiginurgakest, mille parim osa on lamps4makeup lambid. Enamikes kohtades minu majas ei ole võimalik normaalselt meiki teha, mistõttu olid sellised lambid mulle lausa hädavajalikud. Enne käisin pidevalt mingite imelike rantidega ringi, sest hämaras valgustuses pole ju võimalik normaalselt ennast meikida.

Lamps4makeup kodulehel on infoks olemas, et enamikel inimestel on kodus siiski vale valgustus, sest meikimiseks ei sobi kodudes olev soe valgus, mis moonutab reaalselt tulemust. Lisaks on hädavajalik, et valgus langeks mõlemalt poolt ühtlaselt. Vannitoas tuleb mul tuli näiteks ainult ülevalt. Võib-olla ma selle pärast kogu aeg selline troll välja näengi :D

Seega on Lamps4makeup lambid varustatud ka LED pirnidega, mis on võimalikult naturaalse valgusega ja ei väsita silmi (see on neile vajalik, kes meikimisega tegelevad). Minul on kodus nelja pirniga Basic komplekt, on saadaval ka suuremat ja väiksemat.

Muuseas teate, mis on hea? Nagu ma siin rääkinud olen, siis lähevad toad vahetusse ja minu massiivne lauake mu uude magamistuppa ei mahu. Seega on ülimõnus, et Lamps4makeup lambid on kergesti transporditavad ja sobivad põhimõtteliselt igale poole. Seega tuli Reanal mõte need ära kasutada garderoobis, mida tuleb ka natukene ümber teha, et sinna rohkem asju mahuks ja tekitada sinna väike meikimisnurgake.

Minu meelest ülihea mõte ühendada garderoob ja meiginurk, sest siis saab kenasti ennast valmis sättida, ilma, et ma vannitoas ees koperdaksin ja Kardo tempot veelgi aeglasemaks tõmbaksin. Hetkel on see garderoob päris nirusti valgustatud, aga ma proovisin pikendusega koos neid lampe ja tõesti nendest kahest piisab kenasti, et ennast ideaalselt näha.

Igatahes on seesama Basic komplekt üldiselt hinnaga 110€, aga kui te mainite ära sooduskoodi “mallukas” on see hetkel võimalik soetada endale vaid 99€ euri eest. Üks õnnelik saab aga selle komplekti endale kingituseks. Mis seal muud ikka teha vaja on, kui hakata Lamps4makeup Facebooki sõbraks SIIN. Lisaks jäta mulle kommentaar, et soovid osa võtta ja siis juba nädala pärast loosin võitja välja, kes oma auhinna kulleriga koju saab :)

Luban, et auhinna saaja jääb rohkem kui rahule, sest lisaks sellele, et edaspidi saab kodus ülihea valgusega meiki teha, näevad need minu meelest stiilsed välja kah!