kuule, sa oled veits rõvedaks läinud ajaga

Ükskord rääkisime Kardoga maast ja ilmast, nagu ikka, kui mina jälle ohkisin, et küll ma olen paks jurakas (nagu ikka). Ise muidugi samal ajal cocat kulistades ja keeksi nosides. Seega olgem ausad, ega ma ennast halvasti väga ei tunne ka. Ma olen ju rase, las ma siis olla selline… ümaram. Ja kui keegi küsib, et palju ma juurde võtnud olen rasedusega, siis ma võin ausalt öelda, et midagi ei ole. Raseduse alguses jaanuaris oli 69.8 kilo ja praegu olen kah! Mis siis, et vahepeal, mai alguses ma lausa 61 olin, aga kaalu loetakse ikka algusest, eriti kui küsitakse, et palju ma RASEDUSEGA juurde olen võtnud.

Muidugi ma ei tea, kui palju on sellest rasedus ja kui palju on keeks, aga nagu tujud ja olekud ikka, ei häiri see mind praegu. Samas kui ma enne (raseduseta) sama palju kaalusin, siis see masendas mind omajagu. Aga Kardo ei öelnud selle aja jooksul midagi kehvasti, või üldse midagi, millest oleks saanud vähegi kinni haarata. Kuigi kui meie koos olemise ajaloos on mu kaalunumber kõikunud 20 kilo peal!

Tutvudes olin raudselt isegi vähem, sest keskkoolis oli mu kaal midagi 45-47 ringis. Ma mäletan, kuidas ma kunagi sõbrannale rääkisin, et issand kui jube oleks 50 kilo kaaluda. Et kes küll nii paks olla suudaks ja tahaks?! Näed, leidsin pildi ka – 7 aastat ja 23 kilo tagasi olin ma selline. Pilt on vähe udune, aga no näha vast on, milline ma olin. Ja ma ei arvanud, et ma kuidagi väga koledalt peenike oleks, ega ei teinud ma ka midagi selle jaoks, et selline olla. Lihtsalt juhtus nii.

Mina paremal, sorri Luglu, et seda pilti avalikkusega jagan :D

Kardo räägib ikka, et kui ta mind kooli peal nägi, siis ma tundusin talle nii rõvedalt kõhna, aga kui me peale keskkooli uuest tutvusime, vot SIIS olin ma juba naise moodi. Kui ma talle ütlesin, et eee… khm, vabandage härra, kui me tutvusime, siis ma kaalusin täpselt sama palju, kui siis, kui me suhtlema hakkasime, siis ta ei osanud küll enam midagi tarka öelda :D

Ma spetsjomm otsisin välja ühe pildi suvest, millal me Kardoga liini ajama hakkasime ja olgem ausad, kaalu paistab mul isegi VÄHEM olevat, lihtsalt ma riietusin rohkem nagu noor libu, mis ilmselgelt mu armsale abikaasale mokkamööda on. Ta siin alles ükspäev küsis väga alandlikult, et kui ma lapse ära sünnitan, et kas ma siis vähemalt mõnikord hääääästi harva olen nõus kõrgeid kontsi kandma, kui ta pärast mu jalgu mudib. Ma ütlen ausalt, et pooled mehed ei laseks oma naisi nii uksest väljagi, kui Kardo tahaks, et ma riides käin. Seda rohkem kahju võiks mul olla selle üle, et ma enamuse ajast Kardo bokserites ja shokolaadise maikaga ringi tuian, ise samal ajal kilgates: “iuuu Kardo vaata, kui ma siit pigistan, siis siit tuleb rinnapiima!”. Seega ma peaks vist valmis olema selleks, et ühel kaunil päeval tuleb Kardo ja ütleb mulle, et tead Mallukene. Kui me koos hakkasime olema, siis kandsid sa nii toredaid liburõivaid, andsid 5x päevas kätte (ma saan seda kirjutada, sest ma tean, et mu vanemad on puhkusel ja ei istu netis :D) ja olid 20 kilo kergem. Nüüd sahised sa diivanil peeru lasta ja mugid kahe käega keeksi näost sisse ja mina enam sinusugust ei taha.

…

Mul vist oli mingi point, kui ma seda postitust alustasin, aga nüüd ma suudan ainult mõelda sellest, et ma olengi see häbiplekk, millest räägitakse, et naine abiellub, saab lapsi, laseb ennast käest ära ja üsna pea vahetatakse ta parema vastu välja. Peaksin äkki parem selle postituse ära lõpetama ja  Kardo Facebooki sisse häkkima, et näha, kas ta juba otsib uut naist või mitte.

Mina 6 kuud peale lapse saamist. Kuidagi sujuvalt jälle 49 kilo peal.

Mina niisama pehme ja lodev 70 kilone olemas. Kardo ilmselgelt mõtleb mind vaadates aegadele, milline naine ma kunagi olin…

Ma alustasin seda postitust kuidagi jube heatujuliselt, aga mida rohkem ma edasi kirjutan, seda rohkem ma kassima hakkan, hehe. Ma ise mõtlen, et äkki praegu Kardo lohutab ennast sellega, et eelmine kord peale sünnitust mul kaal kolisedes langes, et äkki ta panustab seekord ka samale asjale?

Mu ema on igatahes surmkindel, et ma jään paksuks. Iga kord kui ta mind näeb, siis ta ahhetab, et KUI SUUR üks inimene ikka olla võib. Isegi Leale oli rääkimas käinud, et raudselt ma sünnitan lapse ära ja minust saab kodus manduv morsk (ei pruugi olla kummagi täpne sõnastus, aga no umbes nii). Ja kui ma enne arvasin ka, et no saaks selle lapse kätte, küll siis edasi vaatame, siis praegu on mul tunne, et peaks vist ennast viisakalt oksa tõmbama, enne kui ma veel rõvedamaks, paksemaks ja koledamaks lähen, et vaene Kardo kiiremini endale väärt ja ilusa naise leiaks :D

Fuck.

Huvitav, kuhu ma päriselt selle postitusega jõuda tahtsin?? Aga ühesõnaga, küsin siis teie käest. Kui palju olete teie suhte jooksul muutunud? Lisaks välimusele olen ma veel poole rõvedamaks läinud, sest vanasti ma ei julgenud pissidagi ilma, et oleks kraani tööle pannud, nagu daamikene. Nüüd ükspäev pissisin, vahtisin Kardole silmakoti sisse ja ütlesin, et ma ei viitsi lihtsalt seda kätt tõsta, et ust sulgelda. Lihtsalt. Ei. Viitsi. Kuna ta mulle vastas, et noh, peaasi, et ma kakale ei kuku lahtise uksega (kui kukun, siis ma vaid öelgu, ta läheb kaugemale), siis ilmselt ei ole ka tal enam mingeid erilisi ootusi minu daamilikkuse suhtes.

Kõik on käega löönud vist…Ükspäev katsus Mari mu karvast jalga ja ütles murelikult ja väikese tülgastusnoodiga: “Uuuuuhhh….”.