remont ja väike pildistamine

Tänane hommik oli küll selline, et mul ei jäänud muud üle, kui ohata: “meeste loogika”. Nimelt on Kardo tavaliselt see, kes Mari lasteaeda viib. Kuna ta ärkab päris vara, siis mõnikord ta läheb enne alla pessu ja süüa tegema, ning alles siis ajab Mari üles. Ja vahepeal võib Mari ka üles ärgata ja hakkab siis omakorda mind äratama. Igatahes, täna ärkasime Mariga ja ma muudkui mõtlen, et küll see Kardo on seal allkorrusel vaikne. Tulen mina siis alla, vaatan kella.. Kell oli mingi pool üheksa. Kardot pole.

Helistasin talle siis, et kus ta ometi on ja miks ta Mari lasteaeda ei viinud. Ta vastas, et tööl on ja Mari ei viinud ta lasteaeda, sest ma olin ju eile öelnud, et ma plaanin täna ehituspoest läbi minna, et ta eeldas, et ma nagunii taksoga minnes võiks ju Mari ka siis aeda ära visata.

KUIDAS oleks loogiline eeldada, et kui ma mõlgutan mõtet minna ehituspoodi, et mul oleks kavas seda teha kell 9 hommikul?! Kuidas?! Aga no ega mul siis muud ka üle ei jäänud, kui viisingi Mari aeda ja läksingi kuke ja koiduga ehituspoodi värve ostma. Mõneti on tegelikult hea, sest ma sain oma toimetustega jube vara algust teha, aga eks ma alguses porisesin omajagu, et kuramuse Karts noh!

Igatahes siis tuhiseski terve päev niimoodi mööda, et mina muudkui tassisin tuba Mari asjadest tühjaks ja hakkasin värvima ja kruntima ja kruvima ja putitama seda toakest. Hommikul tegin mõned before pildid kah. Jubeee-ee-eee sassis, aga seal olin tuuseldanud nii mina, kui ka Mari, kes oli oma mänguasjakaste valimatult tühjaks valanud, seega ka siis selline kaos.

Nii ma seal siis toimetasin ja vahepeal läksin jumala närvi ära. Nimelt lugesin ma Eveliisi postitust ja sealt sain siis teada, et ma olen igasuguse “oma stiili” kaotanud ja üldse IGAÜHEL on sellistes toonides kodu ja see on nii “mainstream” ja lisaks tuli mingi kommentaator mulle seal mingeid diagnoose panema, ise Kardole kaasa tundes, et tema ei saagi üldse midagi otsustada ja  miks mind mehe valik üldse ei huvita ka remondi tegemisel, mida ma “manikaalselt” teen.

Pelšše noh. Esiteks ma ei olnud kursis, et ma oman mingisugust oma kodukujunduse stiili ja et kui ma olen elutoa seinale jätnud lapse kritseldusi, siis see on pmst ära määratlenud, mismoodi ma tohin kujundada ja sisustada teisi tube. Teiseks mina tõesti ei teadnud, et roosa ja hall on meinstriim, sest ma ei ole kursis mingi kodukujundus ajakirjadega või blogidega, sest mind ei huvita sellised asjad. Lisaks ei tea ma ühegi sõbra ja tuttava kodust selliseid kombosid, seega ma ei saaks öelda, et ma tahaksin olla nagu mingid müstilised “teised”.

Ma panen sellesse remontimisse ja tuunimisse oma ihu, hinge ja meetrise vööümbermõõdu ja ma olen jumala kindel, et toa lõpptulemus ei saa olema 100% sisekujundaja nägemus, vaid see, kuidas mulle jooksvalt tundub, et ma teha võiks. Võiks öelda, et Reana annab mulle põhja, aga mina teen sellest ikka ju selle, nagu mulle meeldib. Ja ma tõesti poleks ilma temata sellele lahendusele tulnud, et kasutada näiteks roosat ja halli. Ma olen rohkem muidu mõelnud, et noh, tuba on kas kollane või sinine või punane või selline… julge värv. Aga niimoodi roosat ja halli koos nähes meeldib see mulle väga ja ma teen seda ISE ja südamega ja üldse, kui see on meinstriim, siis tõstan käed ja ütlen, et ju siis ma olen meinstriim.

Selles suhtes, et Kardol otsustusõigust pole… No ma ei tea. Teda lihtsalt ei huvita. Tema jaoks on peamine, et ta ise seal väga jaurama ei peaks ja et mina rahul oleksin. See, kas see tuba on pruun või hall või neoonsinine, teda ei huvita. Peaasi, et seal voodi on ja seal magada saab. Ma lihtsalt tean, et ta selline inimene on, selle pärast ma ei hakanudki temaga megalt kooskõlastama ja teadsin kohe, et mis tema arvamus sellisest toast oleks. “Ok”.

Vahepeal nägi tuba selline välja

Ühesõnaga, kohe kui ma beebinurga värvitud sain, siis tassisin sinna voodi ka sisse, et näha, kas see üldse sinna koos kardinaga mahub. Ja noh, siis hakkasin juba kummutit värvima ja lõpuks tundus mulle küll, et oh, sellest saab mega mõnus tuba. Olgu see siis “nagu neil kõigil miljonitel teistel inimestel”. Eks selle päris tulemuseni on veel aega, sest voodi jõuab alles 16. septembril kohale, aga selleks ajaks on mul kõik ilusti valmis kah. Praegu saatsin Kardo pahteldama, pärast lähen tuunin kummutit kah edasi.

Igatahes. Tuba toaks, sest siis saabus minu juurde sõbranna, kes tahtis pilte tegema minna. Kuna mul nagunii postkontorist läbi vaja minna oli, siis olin teda nõus tee peal vähekene fotografeerima kah. Kaks ühes! Näitan teile ka mõndasid lemmikuid. Minu pildistamisnipp on ilmselgelt teha fotosid ainult ilusatest inimestest, siis on raske väga puusse panna :)

Ma pean ära mainima, et suure kõhuga siruli asfaldil olemine ei ole kõige mugavam asi, mida siin maailmas teha, aga no mis sa hädaga ära teed, kui just niimoodi kõige parem pilt tundub tulevat!

Tänane päev tundub juba nii pikk olevat, aga veel on tarvis kummutile üks kiht peale panna ja lisaks oli mul mõte kirjutada teile enda nägemus hea suhte saladusest. Selleks on ikka kamaluga …. mida?

Mis te täna kasulikku tegite?