Mariann Kaasik's Blog, page 247

EBA2016

Eile toimus siis EBA2016 ja kuigi ma olen ikka nii väsinud, nagu ma oleks öö läbi pidu pannud, võtan ma oma muljed kokku, enne kui nad meelest lähevad. Nagu ma eile ka korraks põgusalt mainisin, siis eilne hakkas ja lõppes peoga – hommikul Mari lasteaia pidu ja õhtul EBA. Kuna minu tavalised päevad mööduvad diivanil istudes, siis oli see mulle kohe väga erakordne päevake.

Paar päeva tagasi leppisin ma kokku Ericaga Decoris Showroomist, et ta teeb mulle soengumenüüst samasuguse Marilyni soengu nagu ükskord. Meigi tegija leidsin ma netist täitsa suvaliselt. Sattus ta olema mingi armas tüdruk nimega Jennifer (LINK), kelle juurest sai 30 eurtsiga sellise meigi, et hoia ja keela. Mina jäin väga rahule

Kleidi asjus olin ma üsna muretu, sest mul tegelikult kodus kleite on ja seda muret, et peaks nüüd palja peega peole minema, ei olnud. Küll aga tuli mulle viimasel minutil pähe pood Ohmy.ee (LINK), sest nemad müüvad just selliseid 50date kleidikesi, mis mu soengu ja meigiga kenasti kokku läksid. Nad tulid veel mulle nii palju vastu, et orgunnisid mulle kaks kotitäit kleite koju, et saaksin enda lemmiku välja valida, sest e-poes ei ole neil nii suurt valikut kui poes kohapeal. Seitsmest kleidist meeldisid ja sobisid kolm, aga kahe vahel valisin pikalt. Nimelt seesama must minikleit, mis lõpuks selga sai ja samasuguse stiiliga punane. Takkajärgi arvamusena mõtlen, et äkki oleks võinud ikka punase panna. Must oli väga ilus küll, aga natukene liiga ümber ja hakkas kogu aeg üles rulluma, nii, et ma pidin seda pidevalt alla sikutama, nagu lollakas.

Aga noh, mis selle tagantjärgi tarkusega ikka muud teha, kui edasi elada, teinekord siis tean Ja kuna ka musta kleidiga sain ma niii palju komplimente, siis kindlasti midagi hullu ei olnud, räägin lihtsalt praegu sellest mugavuse värgist. Üritusi tuleb raudselt veel ja kindlasti ei jää see punane ka minu poolt kuskil demonstreerimata Ma lihtsalt natukene kartsin, et kuna see punane pole ümber, siis lükkab kõht ja alumine puffseelik mind kuidagi… trullakamaks kui ma olen. Naised ja nende kehaprobleemid, eksole.

Aga aitab nüüd minu välimusest ja räägime peost. Minul ei ole ühtegi halba sõna öelda, peale selle, et järgmine aasta siis suurem koht ja rohkemate laudade ja TOOLIDEGA, onju! Mina sain õnneks istuma, aga paljud pidid mitu tundi seisma, mis kindlasti kuigi mugav olla. Muus osas  – nii lahe üritus!

Ma tundsin ennast hästi, inimesed olid ilusad ja sõbralikud. Ma sain nii paljusid toredaid ja kauneid blogijaid oma silmaga näha ja patsutada. Nii tore oli, kui inimesed tahtsid minuga koos pilte teha ja no olgem ausad, nii vahva, kui kõik aina kiitsid, et ma nii ilus välja näen. Kellele siis ilus olla ei meeldi. Aga nagu mainitud, ilusaks vormisid mind Jennifer ja Erica, loorberitel lebasin aga mina. Jee! Peol tundsin ma seda, kuidas blogimine on just see, mis on minu värk. Minu asi. Minu inimesed. Minu kirg ja armastus!

Auhindadest. Jep, ma arvasin, et ma enda kategooria kinni panen, see nagu ei üllatanud. Küll üllatas mind see saurusblogija auhind, ma nagu arvasin, et selle saab Daki. Ja lemmikblogija auhind on ikka eriti magus, sest kes siis ei tahaks olla TEIE KÕIGI SUUR LEMMIK. Ma olen tõesti tänulik, sest kui ma poleks Mallukas, siis kes ma oleks üldse? Mingi suvaline Mariann männikult. Aga ilma teieta ei saaks ma Mallukas olla ja ma armastan Mallukaks olemist, nii et miljon ja tuhat tänu kõigile, kes minu poolt hääletasid. Päris siiralt ja ausalt.

Mina niisama rõõmumöiret esile toomas.
Minu grandioosne kõne: “Aitäh, et minu poolt hääletasite. Hääletage järgmine aasta jälle!”
Minul ja TV3 reporteril olid mõlemal OhMy kleidid selgas. Popp värk!
Saabumisel tehti fotoseina ääres kohe väike pildikene. Triin ja ta sõbranna nägid superhead välja!
Nagu näha, siis maailma ilusaima blogijaga sai üks normaalne selfi tehtud.
Ma ei tea, kas ma olen iga kord sellise psühhi näoga, kui keegi mulle kinki annab?
Mina oma musirullikesega!
Andsin väikse inteka, jeje!
Ma ei tea, mida ma nii punnis silmadega vaatan. Äkki Uku Suviste ilusat nägu?

Ma tahaks tänada kõiki blogijaid ka, kes kohale tulid. Nii lahe oli niii paljude nn omadega üheskoos olla. Aili nägi superhea välja, Kati kleit oli nii ilus, et mul tuli lausa kade meel peale. Imeilus valge pitskleidike. Kaasrase trenniblogija Mariliis nägi nii särav ja tore välja. Sandra Vungike on alati armas ja soe inimene, et kuigi ma suur kallistaja pole, siis teda kallistan kohe hea meelega. Mesiliis oli selga pannud selle kleidi, mida ma just ta blogis vaatasin, et appike, niii ilus! Minu lauakaaslased Triin ja Eveliis olid mõnusad ja imelised nagu alati, Triinu oli nagu väike punane printsess oma meestehordiga. Veel jäid mulle silma sellised beebiblogijad nagu roosad silettod ja elu kaksikutega – nii armsad inimesed! Kai ma tundsin kohe koera järgi ära ja sain talle ka tsau öelda. Muidugi normaalne on inimese juurde tormata ja TSAUU röökida, siis lisada, et aaa, muide, ma olen Mallu, et noh…juhuks kui sa mind ei näe

pulmaastapäevast

Eelmisel laupäeval oli meil Kardoga pulmaastapäev. Alguses mõtlesime, et lähme kuskile välja sööma, aga kui päev juba käes oli, siis oli nii ilus ilm ja selline mõnus kodune olek, ei ei olnudki tahtmist kuskile minna. Sellest rääkisime ka enne, et midagi kinkida me ka ei oska ja… Oligi selline päev, kus ma sain Kardolt hommikul lilli ja pärast tulid külla Kristi ja Risko. Mehed panid poole ööni kasvuhoonet kokku ja meie passisime niisama.

Kui külalised läinud olid, siis ma äkki solvusin. Mis mõttes Kardo meie PULMA AASTAPÄEVAL kella kümneni kavuhoonet kokku paneb, ah? Kus on mu üllatused? AH? Mina ei tea, mis mulle sisse läks, sest tegelikult olin mina see, kes juba nädalaid vingub, et tahaks seda kasvuhoonet juba ükskord kokku saada. Aga vot läksin nii pahaseks, kuigi ma ju ise olin öelnud, et ma ei taha kinki ja ma ei taha kuskile minna, aga too hetk tegi kuidagi nii pahaseks. Vaene Kardo siis ei torkinud mind ja nõnda me vaikides siin istusime ja vahtisime telekat. Head pulmaastapäeva!

Nädala alguses mõtlesin ma, et kammoon. Ega me ju TEGELIKULT neljandal ei abiellunud (ma isegi ei mäleta, mis kuupäeval me need päris allkirjad andsime) ja selle teooria järgi võime me oma aastapäeva pidada just siis, kui hing ihaldab. Ja miks peaksin mina mingit üllatust nõudma ja eeldama, kui samahästi võin mina olla see, kes Kardufflile üllatuse teeb.

Esimene samm – vaja mõelda talle kingitus. See oli lihtne, saatsin sõbranna Kardole udujuttu ajama, et tema tahab oma mehele kinkida ja mida Kardo soovitaks, või mida ta ise tahaks kingiks. Selgus, et Kardo käekell ei ole veelkindel ja ta hea meelega tahaks uut kvaliteetset kella. Ei no kerge värk!

Ega ma mingi kellaekspert pole, mu ainuke mõte oli, et ju siis peab see olema veekindel. Ka Kardo eelmise kella oli mina talle kinkinud, aga see oli mingi odavam, 40€ kell kuskilt kaubanduskeskuse kellaputkast, nagu nad seal on. Seekord tellisin Kardole kella kellamaailm.ee leheküljelt. Kahjuks seal ei olnud infot väljas, et millised on veekindlad, aga nad vastasid meilidele üsna kiiresti ja üheskoos nende tiimi abiga sain ma välja valitud selle kella  Ma läksin turvalise valiku teed ja valituks sai taaskord hõbedane kell. Tellimust tehes valisin, et kell tuleks koju kulleriga ja jäin ootama.

Eile tuligi ämm tuppa, et mulle olla mingi pakk. Rebisin selle siis kenasti Kardo silme all lahti, aga kohe kui ma taipasin, et see on kell, sain ma selle õigel ajal ikka ära peidetud ja Kardo ei näinudki õnneks mu paki sisu. Saatsin siis Kardo aeda tööd rügama ja Mariga mängima, sest kui kell kohal, võis ju üllatuse ära teha. Ega ma seda ette plaanida ei osanud, sest ma ei teadnud enne, et kaua see pakk saabub. Tuli väga ruttu!

Ettevalmistusena tellisin Foodhunt’ist Mac BBQst meile õhtusöögi. See on minu poolt väga üllas tegu, sest seal on kõik toidud BBQ kastmega üle valatud ja ma päris ausalt üldse ei salli BBQ kastet. Erinevalt Kardost, kelle lemmikasjad siin ilmas on erinevad ribid ja justnimelt BBQ kaste. Valisin sealt mingi suure kombo erinevate lihadega, kanatiibu, friikaid ja salatit. Ise hakkasin koristama, panin küünlad põlema, valasin klaasidesse (alkovaba) veini ja katsin laua. Enda lõin ka kenasti üles – tegin näo pähe ja musi punaseks.

Kui Mari tuppa tuli, siis söötsin tema kõhu täis, siis viisin ta vanaema juurde ööbima, et meie saaksime Kardoga kenasti oma õhtusööki ja kvaliteetaega kahekesti nautida. Ma olin nii põnevil – nii lahe on selliseid üllatusi teha ja sebida.

Selleks ajaks, kui Kardo tuppa tuli, oligi kõik just kenasti valmis saanud ja ta oli niiiiii üllatunud. Muudkui ohkis ja mugistas naerda, et ta ei osanud seda teps mitte oodatagi. Esimese asjana lasin tal ta kingituse lahti teha – ka see meeldis talle  väga-väga!

Kardo näitab, et vana kell on uue kõrval nagu tema väike ja mitte nii veekindel beebi.
Uus uhke kell, mis tuleb kenasti parajaks teha ja siis saab seda ka kandma hakata :)

No ja siis ei olnud muud, kui hakkasime sööma ja ma panin põlema ka meie “pulmaküünla”. Päris pulmaküünla tegid Mari ja Lotte koostööna katki, aga noh, ega elu sellest seisma jää – otsustasime, et meie uueks pulmaküünlaks saab suur küünal, mille Risko ja Kristi mulle sünnaks kinkisid. On teine parajalt suur, saab iga aasta väheke põletada.

Kui söögid söödud, vaatasime koos veel mingit komöödiafilmi, kus mingi pereisa ja peovend kehad vahetavad (ikka kultuuriinimesed oleme

PEA PADJA PEALE!!

Ma mõtlesin pikalt, et kas see on nüüd teema, mis peaks olema parooli all või mitte, aga ma jõudsin järeldusele, et kuna see otseselt arengusse ei puutu, võib seda ka avalikult jagada. Jumal teab, äkki kellelgi on mulle head nõu anda, sest mu enda mõistus on küll otsas. Ma eeldan, et teised inimesed ei pane oma väikelapsi röökides magama, aga no ma ei oska lihtsalt enam muud moodi seda teha. Appi, pliis ärge mulle lastekaitset kutsuge.

Kuidas siis meie magamaminekud välja näevad? Peseme hambad, lähme heatujuliselt magamistuppa. Mari läheb oma voodisse, mina istun voodi kõrvale maha või lähen tema kõrvale, loen esiteks raamatut ette, siis laulan õndsalt mõmmi unelaulu, paitan ta pead. Siis võtab Mari oma karu kaissu, keerab mulle külje ja…hakkab rapsima. Kord ei sobi tekk peale, siis on vaja karu minema visata, siis karu tagasi korjata, siis ennast igalt poolt kratsida, siis mind näpuga surkida, siis enda magamisriideid ära kiskuda, siis ei taha enam patja. Ma võiks seda loetelu jätkata.

Mis mul muud üle jääb, kui panen ta muudkui pikali tagasi, ütlen tasakesti, et Marikene, tuduaeg on, pane pea padja peale ja laulan ehk veel korra mõmmi laulu. Ei midagi. Ikka on vaja sügeleda ja niheleda ja takkatipuks veel põgeneda üritada. Reaalselt ta vist arvab, et ma ei näe, või ei saa aru, et ta vaikselt voodist minema valguda püüab, ise naeru kihistades. Ja kui ma olen teda 90x voodisse tagasi tõstnud ja mõmmit kaissu pannud ja lõpuks juba läbi hammaste sisistades seda paganama mõmmi unelaulu lauldes avastan, et ma olen juba tund aega temaga kembelnud ja taielnud, siis ma lõpuks käratan: “MARI! PEA PADJA PEALE! TUDUAEG ON!”.

Selle peale hakkab ta muidugi nutta tihkuma ja siis läheb asi edasi kaht viisi pidi:

a) ta tihub ära, keerab külje ja jääb magama.

b) tihub ära, lebab seal mõnda aega sellise näoga, et jääb kohe magama, kui ootamatult hakkab uuesti pihta selle nihelemise ja kihelemise ja minema valgumisega, mis jällegi omakorda paneb mind jälle talle hellalt laulma, sest ta ju just oli nii õnnetu ja nii kahju on teisest. Kuni ma avastan, et ta on jälle 15 minutit vigurdanud ja jauranud ja mulle näppe silma torganud ja patju voodist välja loopinud, kuni ma JÄLLE teen kurja häält.

Ja nagu teada, siis selle tulemusena juhtub jälle üks kahest.

Ühesõnaga panen ma iga õhtu last magama lihtlabaselt röökides: “TUDUAEG ON! PEA PADJA PEALE!”. On see siis normaalne või?! Inimesed peaksid ikka hea tujuga magama minema, mitte nii, et keegi ta kõrva ääres vingub muudkui, et pane see pea ikka padja peale, ole inimene, TUDUAEG ON!

Endal oleks küll päris nadi elada, kui Kardo iga õhtu enne magamaminekut mind nutma ajaks ja mulle karjuks, et tuduaeg on. Püha jumal, seda ma tean ise ka eksole.

Niiet kui kellelgi on hüva nõu, kuidas laps mind ilma kärkimata ka kuulaks, siis olen üks suur kõrv. Mulle lihtsalt tundub, et see mida ma praegu teen, ei ole just parim parenting maailmas. Miks ta ometi mu armsate paituste saatel magama jääda ei taha :D?

mida ma tohin ja mida mitte?

Ma tahtsin sellest teemast tegelikult teha videopostitust ja olingi juba püsti tõusmas, et kaamera haarata, kui äkki meenus, et mul oli täna kell 15 juuksur. Kell oli siis 15:05, seega tellisin ma eluga takso ja tormasin nagu tuulispask Sarita juurde. Nüüd olen ma muidugi tunduvalt ilusam, aga ma ei saa jälle oma autofookusega hakkama ja Kardo istutab õues kurke ja maasikaid. Seega peame täna kõik kirjapildiga leppima.

Ühesõnaga hakkasin ma mõtlema selle teema üle, et kas mul on õigust osa võtta loosimistel ja konkurssidel? Selles suhtes, et REEGLITE vastane see ei ole, sest ma ei ole kuskil näinud reeglit, et ala, kui sul on rohkem kui 500 sõpra/fänni, siis on osalemine keelatud. Eks selliste võistluste, kus esimese koha saab kõige rohkem hääli saanud inimene, võidab nagunii keegi, kes näeb selleks kuidagi vaeva. Küsitaks enda sõpradelt, kirjutatakse isegi kõikidele postkasti, et pliis hääleta minu poolt, olen isegi näinud, et linke jagatakse suvalistes gruppides, mis üldse asja ei puutu, et ou, palun andke hääl.

Nagu ikka, mõnele käib siis pinda, et miks ta neid hääli nurub, teine paneb bloki peale, kolmas sõimab läbi, neljas annab hääle, viies ei tee väljagi ja ei pööra sellele küsimusele tähelepanu. Sellegipoolest tavaliselt sellised tegusad, kes viitsivad asja ajada, võidavadki ma arvan. Ma ARVAN, sest ma ei hoia tavaliselt igal konkursil näppu pulsil, aga tundub ju loogiline.

Seetõttu ei tunne ka mina ennast kuidagi nirult, et mina aeg-ajalt kuskil osalen. Igaüks võib oma hääli küsida kust iganes ta soovib. Mõni küsib ostu-müügi grupis, mina oma blogilehel. Mu blogi ei ole mingi leht, mille ma kuskilt maast leidsin või endale ostsin. See on minu…asi, mida ma olen kirjutanud 11-aastat, ma olen teda üles ehitanud, ma näen temaga vaeva. See on minu armas blogi ja kõik selle lugejad on mul samuti tekkinud ajaga. Ausalt välja teenitud. Miks siis mina võin neilt vähem teenet küsida, kui suvaline inimene, kes viitsib kuskil gruppides taielda ja hääli paluda? On see siis minu süü, et mul on neid lihtsalt…lihtsam saada?

Alles hiljaaegu võitis Lauri Pedaja kuskile reisi…midagi jalkaga seotud oli. Ta jagas ka seda oma fännilehtedel ja loomulikult tema ka selle võistluse võitis. Ebaaus? No ma ei tea, mis siin ebaausat on? Et inimene edukas on ja fänne omab, et ta palvele vastu tulid? Ma tõesti ei saa aru, et mis siin ebaausat on. Kui teie saate, siis palun valgustage mind ka.

Leenu rääkis, et kui ta eelmine aasta Kallose auhinnaks reisi võtis, et siis samamoodi inimesed virisesid, et jube ebaaus ja jube nõme ikka, et blogija võitis. Mindi isegi firmale kaebama. Firmal oli muidugi suva, sest neid ei huvitanud, mismoodi keegi oma hääli kogub. Igaüks, kes palju hääletajaid leidis, leidis ju ühtlasi inimesi, kes nende lehe avas, seega kahepoolne võit.

Minu meelest oli eriti naljakas see väide, et ma muidu ju aitan inimesi, aga praegu, et ma tahan võita kallist disainersegist, see tähendab, et olen hale ja küüned enda poole…No kammoon, siis on kõik osalejad ju haledad, küüned enda poole inimesed. Nad ju KÕIK tahavad tasuta segistit. Kuidas nad julgevad? Ja see, et ma muidu inimesi aitan…Kas te ikka mõistate, et tegu on konkursiga, mille auhinnaks on see segisti. Mul ei ole plaanis kuskile orbudekodusse sisse murda ja nende ainukene pesemisvõimalus piistu panna või miskit.

Imelikud olid ka väited, et kuna ma olen blogija, siis ma võiks ju niisama selle konkursiväliselt endale küsida, miks ma pean osalema. Samas, kui küsin, siis on jälle probleem, et kuradi blogijad, kogu aeg küsivad midagi! Teine hea idee oli see, et mul ju raha on, ma võiksin endale selle komplekti vabalt ise osta. Ma küll ei tea, kuidas inimestel mu kontole ligipääs on, aga käsi südamel vannun, et mul ei jää ükski kuu sellist vaba raha, et ma saaks osta üle viiesajaeurise kompleti vannituppa, mida mul tegelikult otselselt VAJA pole. See disainervärk on ju rohkem selline õndsuseasi.

Veel heideti ette, et konkursil on teisi vannitubasid, mis vajavad seda segistit rohkem, sest vannitoad on remontimata. Mai tea. Minu meeles oli selle pildikonkursi pealkiri “kõige igavam vannituba”, mitte “otsime kõige rohkem remonti vajavat vannituba”. Ma tõesti saaks aru pahameelest, kui ma osaleksin konkursis, kus loositakse välja tutikas vannituba, et siis jah, minu oma on jumala korralik ja kellelgi on raudselt rohkem vaja seda. Aga me räägime siin ju SEGISTIST ja muust säärasest. Ka kui ma need tõesti võidan, siis ma võin vabalt oma praegused anda kellelegi, kes tunneb, et neid vajab. Nad on jumala korralikud.

Ma olen tõesti ka enne tänu lugejatele konkursse võitnud. Ühel aastal võitsin ratta, aga selle ma andsin Kätu emale. Mul ei olnud seda remondi ajal kuskil hoida ja siis mul polnud veel kuuri kah. Mis ma veel võitsin…Aaa.. Avoni konkursi võitsin, aga no siinkohal soovis ju firma ise, et ma osaleks ja nii ma ka tegin. Lausa palvekirjas oli, et tee video ja jaga blogis. Nii ma ka tegin. Kas ma olen süüdi, et mul on rohkem lugejaid kui teistel, seda ma ei tea. Ma niigi andsin suurema osa auhinnast ju ära – 15o€ väärtuses Avoni asju sai üks lugeja omale, polnud mul neid tarvis ja ei hakanud ma neid ka endale hoima. Mai teagi, mis ma olen veel võitnud? Ei tule hetkel nagu meelde.

Aga ühesõnaga, minu meelest selline huvitav teema, et kas siis teie meelest on mingisuguseid piiranguid, et kes EI tohi võistlustel osaleda? Ehk peaks iga konkursi reeglites kohe ära olema, et sõpru tohib sul olla nii ja naa palju ja hääli küsida võid x arv kordi ja täpselt kell 14.02. Ah, nali naljaks. Ma ise leian ka, et tegelikult on kõige adekvaatsemad need konkursid, kus on mingi žürii, aga no kuna ma ei korralda ise neid konkursse ja päris ausalt nagu kõigist ka osa ei võta, siis mina nende olemasolu keelata ja takistada ei saa.

Igatahes ootan teie arvamust – kas blogijad tohivad konkurssidel osaleda? Ma nüüd hirmuga mõtlen, et ma just siin ootasin head ilma, et saaks ühe väikse osa mängumajast ära värvida, et….*trummipõrin* saata see Kodukirja mänguväljakute konkursile. Ma sain aru, et seal võidavad 2 inimest – ühe valib publik ja teise žürii. Kas ma siis ei tohi selles osaleda? Või tohin, aga blogis ei tohi mainida? Kas enda wallil tohin jagada? Siis ei tohiks ju keegi osalejatest kuskil mainida, et ta osaleb

minu igav vannituba

Kuidagi kargas mulle ette mingisugune üleskutse, kus otsiti kõige igavamat vannituba. Kohe kui ma auhinda nägin, veensin ma ennast selles, et mul tõepoolest on maailma kõige igavam vannituba siin universumis. Selles suhtes, et tal pole midagi häda – äsjatehtud remont on olemas. Samas on ta lihtsalt pläss ja must-valge. Ainukene asi, millega ma olen “üritanud” sinna värvi tuua, on see punane Ikea vannitoa vaip, mis on vist igal teisel eestlasel vannitoas olemas. Olgem ausad. Kasutatud sai ka suhteliselt kõige odavamaid valamuid ja dušše, sest terve maja remont oli päää-äää-ääris kallis. Ja no vähe ma nüüd ei tahaks endale vannituppa selliseid lahedaid punaseid elemente:

Tegelikult saab võitja valida, kas ta tahab punaseid, hõbedasi või musta valamusegistit, vannisegistit ja dušilifti. Minu meelest lihtsalt kui juba, siis juba ja mulle saagu punane, pliiis!

Mis siis ikka kui pildistasin oma vannitoa üles ja saatsin ka enda kollaažikese konkursi poole teele. Fotovõistlus ise asub SIIN lehel ja sealt peaksite minu vannitoa üles leidma küll. Tegelikult ma loodan, et ma sain õige lingi pandud, siis peaks kohe minu vannituba ette kargama, aga kui ta seda ei tee, siis mõned väiksed vihjed, milline see vannitoake välja näeb, on siin:

Hääletada väga raske ei ole, vaja ainult üks klikk teha, kuskile sisse logima ei pea vms. Seega kes vähegi viitsib ja tahab aidata mind uue ja ilusa vannitoa kraami saamisel, siis pliis andke mu igavale vannitoale oma hääleke. Ma oleks väääga õnnelik. Konkurs kestabki ainult 3 päeva veel

PS! Kui keegi teab, kuidas neid kollaseks tõmbunud vuugivahesid valgeks saada, siis olen üks suur kõrv. Hambahari+kloor ei aidanud ja siis ma sain teada, et ma üldse ei tohi rasedana kloori kasutadagi :D!

HÄÄLE SAAD ANDA SIIN!

koristamise suurim abimees

Ma arvasin, et naistel tekib lõpurasedana see tunne, et tahaks aina koristada ja koristada – pesa punumiseks kutsutakse seda vist. Noh, ma olen siis üsna varajane, sest rääkimata sellest, et ma lähipäevil hambaharjaga vannitoas vuugivahesid pesin, tellin ma hullumiseni kokku beebiasju, värvin mööblit ja kraamin nagu poolearuline, aga seda kõike olen ma teile juba rääkinud ja näidanud. Millest ma ei rääkinud on üks imemasin, mis mind koristustöödel iga päev aitab.

Ma eelmine aasta hõiskasin, et varstolmuimeja on parim asi maailmas, aga paraku suutis koristaja esimese nädalaga kogemata ühte filtri ära visata ja kui ma uue kätte sain, siis keeldus masin töötamast. Kuigi garantii kehtis, ei leitud, et tal midagi viga oleks (peale selle, et ta ei töötanud) ja nõnda sain ma varstolmuimeja mõnu nautida ainult ÜHE näruse nädala. Kurb lugu, onju.

[image error]

Seega kui Philips mulle kirjutas, et müügile on tulnud uus varstolmuimeja, mida ühtlasi ka põrandate pesuks kasutada saab, olin ma müüdud. Muidugi tahtsin ma seda kohemaid katsetada ja proovida. Kui miski mind siin ilmas koristama ajendab, on selleks üks mugav varstolmuimeja. Ma lihtsalt ei viitsi seda suurt kobakat tassida, seina panna. Siis mõne aja pärast seinast välja võtta ja uues kohas seina toppida. Võeh. Parem lükkan sodi jalaga eemale ja panen sokid jalga, et ma ei peaks talla all puru tundma.

Nüüd oleme me juba kuu aega võrdlemisi puhtas mahas elanud, nagu öeldud, tänu uuele sõbrakesele. Täpsemalt on ta nimeks PowerPro Aqua varstolmuimeja (LINK).

Mis mulle selle juures meeldib?

No esiteks see, et tal pole juhet. See muidugi teda väga eriliseks ei tee, sest varstolmuimejaid on turul palju. Aga no tõesõna, kes ei viitsi eriti koristada ja justnimelt tolmu võtta, siis proovige varstolmukat. See võib teie arvamust muuta.
Kaks imemisvõimsust. Mina kasutan alati maximumi.
Laetuna saab kasutada umbes paar päeva. Keskmiselt 4-5 tundi saab muretult koistada. Laadimine on kerge. Juhtmega seina ja paari tunni pärast on aku jälle täis.
Suudab imehästi eemaldada sodi pika karvaga vaiba seest. Pika karvaga vaiba pluss ja miinus on korraga see, et sa ei näe täpselt, kui palju loomakarvu ja puru seal täpselt sees on. See tolmuimeja näitab sulle kenasti ära, mis seal peidus oli. Üheti on imemise juures minu meelest pool võlu see, kui sa kuuled seda puru krõbisemist tolmuimejasse, aga teisest küljest on natsa rõve näha, kui palju seda pärast päriselt kokku oli.


Ei ole mingit tüütut tolmukotti ja ei pea neid kõige ebasobivamal ajal poodi ostma minema. Tal on lihtsalt eemaldatav anum küljes, mis on veel kaheastmeline. Ühte koguneb liiv, muld, tolm, karvad – teise suuremad asjad. See on hea, sest sealt teisest olen ma leidnud kõrvarõngaid ja muid vajalikke asju, mida veel tarvis läheb. Hea, et kätte sain!
Kiire lahendus! Kuna seda on nii lihtne teha, siis käin alumise korruse 2-3x päevas üle ja see ring võtab max 3 minutit. Aga nii hea on käia, kui sodi talla alla ei jää!
Spets otsik loomaomanikele, mis edukalt loomakarvad kinni püüab.
Saab ka põrandaid pesta. Paned aga anumasse natsa vett, kinnitad põhja külge ja annad tuld.  Päris mugav on, et tõmbad sodi ära ja siis pesed kohe naksti üle ka. Lisaks käib põrandapesulapp masina külge eriti mugavate krõpsudega!


Mugav manööverdada.
Leiab üles sodi isegi siis, kui sa arvad, et tuba on puhas. Ma reaalselt tõmbasin korraks vaiba ja köögi üle ja mis mulle masina seest vastu vaatas oli nagu… issand jumal :D!! Asi on lihtsalt selles, et mul on ajaga puitpõranda laudade vahele tulnud sellised praod, mis endas karvu ja sodi hoiavad. Seega kui ma toa harjaga puhtaks tõmban ja pärast tolmukaga üle käin, vaatab mulle masinast ikka selline hunnik vastu. “Puhtalt” põrandalt saadud kraam.


Ei tee kõva lärmi. Saan rahus tolmu imeda ka siis, kui Mari magab, tema igatahes selle peale üles ärganud pole.
Kerge kaaluga. Isegi Marile meeldib sellega tolmu võtta, kuigi see on talle väga suur ja raske, aga noh, las ta siis vinnab seda mööda maja, abiks ikka!

Mis mulle ei meeldi?

Üsna krõbe hind (umbes 270€). Aga kui võimalus on, siis soovitan soojalt see väljaminek teha, masin on aus.
Nurkades tuleb natukene jamada, ei saa päris igast väiksest nurgast kohe kõike kätte.

Nagu näha, siis plussid kaaluvad miinused kõvasti üles ja mina armastan oma sõbrakest. Nii hea on kiiresti koristada ja kõik sodi kätte saada. Mõni ime, et ma siis iga päev tolmu võtta viitsin. Aga olgem ausad, lapsega ja loomadega on selline koristus vist üsna must have. Miks mitte seda endale natukene lihtsamaks teha. Eriti siis, kui peres on mõne aja pärast üks tegelane, kes mööda põrandaid roomab.

Nii hea on ju ringi jalutada, kui jala alla mingit puru ei jää.

Ps! Keegi mulle selle tolmuka kiitmise eest ei maksa, lihtsalt ausalt see on nii hea, et kui ma selle pildistamiseks ta välja võtsin, siis tegin väikse tiiru majale ka peale. Noh, nii muuseas :D!

Milline tolmukas teil on? Olete rahul?

jälle nimedest

Ma olen teile vist juba ammu närvidele hakanud käima selle nimejutuga, aga ma ei suuda ise muust mõelda. Eile ajasin Kardo kell 1 öösel üles ja küsisin: “Mida sa arvad nimest Anna Loviis?”. “Normaalne,” mõmises ta vastu. NORMAALNE. No kuidas selline tagasiside peaks mul aitama siin ilmas mingisuguseid otsuseid teha, ah?!

Kardo ütleb ka kogu aeg, et aega on, aga ma tahan ju ideaalselt nime, kas on seda siis palju palutud? Kas on?! Ma ei taha, et tal vaesekesel läheks nagu minul. Mariann on normaalne nimi küll, aga ma pole iial tundnud, et see oleks nagu minu… õige nimi. Ma kõlan vist vähe segasena, aga kuidagi nagu vale tundub see nimi mulle. Kes siis teab, miks…

Ühel hetkel olen ma kindel, et peab olema kaks nime, siis mõtlen, et…no kas ikka peab? Nimi peab hakkama M-tähega! Aga kas ikka peab? Ma ei tea enam mitte midagi! Ma olen isegi sellelt rajalt eksinud, et suure suuga kuulutasin, et mingeid välismaiseid nimesid minu laps ei saa, aga ühel hetkel hakkas peas painama nimi Kelly.

Mis nimed mulle hetkel meeldivad?

Mila Loviis Treimann

Anna Loviis Treimann

Marta Loviisa Treimann

Madiken Treimann

Kelly Treimann

Madli Ann Treimann

Laura Loviis Treimann

Raudselt neid nimesid on veel, aga noh, need mul peas hetkel mõlguvad. Nagu näha, siis see Loviis teise nimena on nagu kuidagi rohkem paigas, aga mis ta eesnimeks saab? Mis ometi? Imelik on kogu aeg öelda: “Oh, Kardo, tule katsu, kuidas su… teine laps liigutab!”

minu väike polaroidike

Ma juba siin-seal hõiskasin, et sain oma polaroidkaamera lõpuks kätte. Aitäh veelkord kõigile, kes minu eest Avoni jumestuskonkursil hääletasid, sest tänu teile see roosa jubin mul kodus ongi ja nagu arvata, see on üliii lahe! Nii vahva on pilte teha niimoodi, et neid kohe käega katsuda saab.

Alguses ma olin jube segaduses, sest ma ei leidnud isegi on-off nuppu, aga tegelikult on tööle panemine jube lihtne. Pildikassett tagant sisse, patakad sisse ja ongi pildistamisvalmis. Nagu naksti!

Mulle meedib see, et sellega tuli kaasa ka tillukene albumike, sest ma olen suur PÄRIS piltide fänn. Nii hea on, kui on albumid piltidega, mida kunagi lastele näidata ja külalistelegi, sest tihtipeale eksivad ka nemad meie piltidele ära. Lisaks olen ma tehnikaga nii vaenujalal, et parem on ikkagi omada pilte ja mälestusi füüsilisel kujul, mitte kuskil virtuaalselt. Siiani olen maruvihane kaotatud Mari piltide pärast…Enam ma seda viga ei tee ja kord kuus kindlasti lasen hunniku pilte välja. Ütleme nii, et albumid aina kuhjuvad :)!

Pilti tehes eeldasin ma alguses, et kuna see auk seal on nii väike, et küllap ta teeb jube lähedalt võtte. Tegelikult on pildi raadiuse ala päris suur ja edukalt saaks pilti teha ka rohkematest inimestest. Kuna ma aga kuskil ei käi, siis pildistan kohemaid üles kõik, kes oma jala siit ukse vahelt sisse pistavad. Reaalselt kõige änksam vidin, mis mul olnud on!

Pilti teha on jube lihtne – vajutad nuppu ja välja kargab pilt, mis on alguses must ja võtab paari minutiga aina enam õige pildi vormi sisse. Sama lihtne nagu… lapselt kommi võtmine? Miks öeldakse, et lapselt kommi võtmine lihtne on?! Mari sai ükskord selle suure šokolaaditahvli kätte, mida ta nagu leiba nosis. Kui ma seda kätte üritasin saada, siis noh… oli see vast tasavägine üritus ja LIHTNE see kindlasti ei olnud, seda ma võin lubada. Polaroidiga pilti teha on palju lihtsam.

Jah, ma tegin endast pilti, samal ajal, kui ma kaamerast pilti tegin… Olen mina alles priiskaja, sest need pildilehed on tegelt jube kallid. Aga ma räägin siis hindadest kah.

Kuna mina enda kaamera võitsin, siis ma ei maksnud midagi, aga google väidab, et üldiselt jääb ta hind alla 100€.

Photopoindis maksab selline 90.99€ (siin). Seal maksavad erinevat värvi aparaadid eri hinda, aga miks, seda ma ei tea ega aru saa. Fotoluksis maksab sama kaamera aga 99€ (siin). Samas leidsin ma fotoluxist ka samasuguse albumi nendele fotodele (siin) ja lisaks eraldi neid pildipabereid. Jube kallid on teised, ohkan ma uuesti. 20 pildi tegemise jaoks maksab pakk 23.90€ (siin). Seega ühe pildi hinnaks on natsakene üle ühe euro. Tuleb vist ikka enne mõelda, kui pilte teha klõpsutan

Digizone lehel (SIIN) saab kõiki neid asju veel odavamalt! Kaamera koos 10 pildiga vaid 77€! Lisapiltide paber 20tk 19.99€ (siin).  Nüüd mul tekkis hasart otsida, et kust saaks sellist kaamerat kõige odavamalt. 1a.ee leheküljelt SIIN saab samasuguse kollase, ilma pildipaberita vaid 62.34€ eest. Ma muidugi sellest lehest ei tea midagi, kas üldse on usaldusväärne, aga telekas reklaamib seda pidevalt, ehk siis on :)? Kes seda ei usalda, siis RDE.ee lehel SIIN on see 65€ euri kanti.

Muidugi kõige odavam on kõiki neid asju üldse e-bayst tellida, aga kui te olete nagu mina ja lihtsalt EI VIITSI oodata (või ei oska e-bayst tellida) siis soovitan siiski natukene tuntumaid Eesti lehekülgi.

Kas kellelgi on veel polaroid, või suutsin ma postitusega huvi äratada :)?

Kaitstud: minu mumm

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

kasside toortoitumine

Moekas on kirjutada enda toitumisest, aga mina tahan teile täna rääkida hoopis Kurest ja tema toidulauast. Nimelt märkasin ma mõnda aega tagasi, et Kurg on kuidagi… räämas? Ma esiti arvasin, et ta on lihtsalt must, aga siis sain aru, et tegu on siiski millegi muuga. Ta muutus kõhetuks, karv läks jumala tuhmiks ja pulstus ära. Mitte kunagi ei olnud tal enne niimoodi olnud ja ma ei saanud aru, millest selline muutus tema välimuses. Iseloomult ja käitumiselt oli ta samasugune nagu muidu – nunnuke.

Ma ise arvasin, et äkki on asi stressis. Lotte käib ju Kurele ikka omajagu pinda. Arst aga arvas, et Kure stressikäitumine on pigem tuppa pissimine, nagu ta siis tegi, kui meil siin miljon kassi elas. Seda ta ei ole ta aga enam sellest ajast teinud, kui teised kassid minema kolisid. Seega talub ta Lotte kargamist ja Mari patsutamist lihtsalt tuimalt ära. Otseselt VIGA ei paistnudki tal midagi olevat, kuni tegime loomaarstiga juttu toitumisest. Mida Kurg siis sõi? Eks ikka krõbinaid ja konservi. Kui sattusin loomapoodi, siis ostsin krõbinad sealt. Kui ootamatult otsa said, siis tavapoest mingisugused muruga krõbuskid. Suur oli mu üllatus, kui arst mulle selgeks tegi, et TEGELIKULT ei ole vahet, kas sa ostad kalleid või odavaid krõbinaid, nad on sisuliselt siiski sama asi – kuivatatud süsivesikud.

Sellises suuruses tükiga peab Kurg pikalt maadlema, nüüd lõikan selle umbes 5-6ks tükiks ja läheb ludinal sisse. Koos kontidega!

Need on välja töötatud nii nagu umbes rämpstoit inimesele. Hoiab elus, aga ei tee midagi head su organismile. Nõnda võib kass rahulikult aastaid krõbinate peal elada, kuid lõpuks võib organism ka järgi anda, sest ta ei saa sealt tegelikult neid aineid, mis tal on tarvis. Krõbinad ei hoia hambaid korras, sest need on nii tillukesed, et enamiku neelab kass tervelt alla ja oluliselt närimist ei toimu.

Mida sööb kass looduses? Hiiri ja väikseid närilisi. Koos saba ja sulgede ja kontidega. Nende järamisega hoiab ta oma hambakesed korras ja lisaks saab KÕIK vajaliku, mida ta organism vajab. Nõnda soovitas arst mul krõbinate andmine ära unustada ja asendada ta päeva 2 toidukorda värske ja toore lihaga.

Nüüd sööbki kurg kanatiibu, pardi ja kana südameid, silku…Poes on tegelikult päris suur valik, saab ka külmutatult kanakaelasid ja pugusid ja minu meelest ei ole neid tegelikult oluliselt keerulisem kassile anda kui tavalist toitu. Kanatiiva võtan külmikust välja ja lõikan natsakene väiksemateks tükkideks. Kui sügavkülmas asju hoida, siis tuleb õhtusöök hommikul välja võtta ja vastupidi. Ma siiani olen ikka külmikus hoidnud ja pole ka hullu. Ainult silku tasub väga väikse kogusena osta. Üldse kala soovitatakse kassidele nagu inimestelegi, kord nädalas, anda. Kalas pole lihtsalt kõike häid aineid, mida leiab näiteks kanas ja sealihas ja veises. Aga neile väga maitseb kala, seega las nosib.

Paljud kassid ei ole aga toore lihaga harjunud. Siis soovitatakse hakata kassi harjutama nii, et segad toore liha alguses konserviga, et ta selle konsistensiga harjuks. Mõne aja pärast aina vähendad konservi kodust ja siis ongi loom varsti toore lihaga kenasti harjunud. Minul seda muret ei olnud, sest Kurg on alati esimene, kes jaol on, kui ma liha lõikan. Lihtsalt nüüd saab ta seda tunduvalt rohkem kui enne. Vanasti sai ta heal juhul paar korda nädalas toorest liha ja seda ka mitte toidukorra jagu, vaid nagu niisama näksiks.

Ei teagi, kas ta oli enne sellega harjunud, et sai kogu aeg krõbinaid nosimas käia, või maitseb talle toores liha nii hästi, et Kurg tahab lihtsalt KOGU AEG süüa! Täitsa hullumeelne, aina käib ja nühib ja nurrub. Ja oiii kuidas ta lausa lõriseb, kui ta oma söögikorra kätte saab… Nojah, ikkagi ju väike kiskja.

Ma olin muuseas enne ka sellest kasside toore toidu peale kasulikkusest kuulnud, aga see tundus kuidagi nii suur jebimine. Ja ma ise arvasin, et kui ma ikka kallist krõbinat annan, et ega see siis halb olla saa. Aga näed, võta näpust. Seega edaspidigi jääb Kurg meil tooreid palasid nautima, sest kuigi ta on mul olnud vaid 7 aastat, siis tahan ma teda oma ellu vähemalt sama kauaks ajaks veel!

Kas see on kallim, kui tavaline kassisöök? No kuidas võtta. Peotäis kala maksab alla euro. Selline pakk kanatiibu, mis Kurg pildil sööb on napilt üle euro. Südamed, pugud ja asjad on külmutatuna üsna odavad. Seega tuleb see hästi tiba kallim kui kõige odavamad krõbinad ja palju odavam, kui kallid krõbuskid, mida sa loomapoest osta saad. Sellel on ju põhjus, miks poetoidud on nii odavad – ebakvaliteetsed koostisosad. Miks sa peaksid seda oma kiisule andma, kui toortoitu on tegelikult jube lihtne anda :)?

[image error]

Kui mõnda kassiomanikku hakkas see teema nüüd huvitama, siis panen teile ka paar linki:

Mida teha, kui minu kassile ei maitse toortoit?

Kas ma tohin kassile konti anda?

Kas toortoit sobib ka vanematele kassidele?

Mina kure välimuses veel väga olulisi muutuseid näinud pole, aga olgem ausad, toortoitu on ta saanud alles nädala. Eks paari kuu pärast annan teada, mismoodi Kurekene välja näeb ja kuidas ennast tunneb!

Mida teie oma kiisudele süüa annate? Kas olete mõelnud toortoidule üle minna?