Mariann Kaasik's Blog, page 246

pane mu lehele laik…

Nagu te ehk märkate, siis ma teen üsna tihti mingeid kingiloose. Põhjust olen seletanud ennegi – tundub lihtsalt tore ju midagi ära kinkida. Kui oleks minu teha, siis oleks kõikide looside osalemine väga kerge – jäta kommentaar. Paraku mõnikord pean ma paluma teie käest ka seda, et te firma FBi lehekülje sõbraks hakkaksite. See on eelkõige selle pärast, et kuna firma on nagunii nõus teile kingituse välja panema, siis on tal ka hea näha, et kui palju uusi fänne ta minu blogis loosimisega sai ja minu meelest on see täitsa aus.

Ma olen vist ehk ühe korra elus teinud sellist loosi, et “pane like malluka lehele” ja see oli minu meelest mitu aastat tagasi, kui ma loosisin välja suure kinkekoti, kus sees oli 400€ eest auhindu. Ma nüüd otsisin selle loosi üles (link) ja see pidi ilmselgelt ammu olema, sest kink pidi välja loositama siis, kui mul täitub Facebookis 1500 fänni. Nüüd on kohe-kohe täitumas 25 000 ustavat sõpra, kes on sinna like pannud!

Ja kuhu ma jõuda tahtsin, siis taotluslikult pole ma sellised “laigi mu lehte!” loose teinud, sest mulle meeldib mõelda, et kõik need 25 000 inimest on seda ikka vabatahlikult teinud, mitte selle pärast, et võita mingit odavat või mitte nii odavat sodi. Samas ma ei tee kedagi maha, kes niimoodi oma blogile fänne saavad, sest olgem ausad, see ju töötab! Turunduslikus mõttes ikkagi päris ok viis oma blogi rohkem tuntuks teha.

Ma lihtsalt ise… ma ei tea. On kuidagi hea mõelda, et ma pole neid fänne sinna nn SUNDINUD tulema, vaid nad on tahtnud tulla. Mina muidugi ei tea, kust nad kõik tulnud on, sest alati tundub mulle, et wooow, see number on nüüd nii suur, et kes vähegi tahab lugeda mu blogi, see juba loeb. Ja ikka saan ma aeg-ajalt kommentaare, et “hakkasin su blogi alles nüüd lugema”. See on muidugi jube tore, aga no… kuidas? Kust te mu nüüd leidsite, jumala eest? Äkki on kuskil veel peidus neid, keda ma saaks haarata enda blogilõksu?! Äkki ma ikka peaks tegema mingi suure mängu, et ala kui täitub 30 000 fänni, loosin ma välja… mille? See ei saa ju olla mingi püksipaar ega midagi muud säärast. See auhind peaks olema i-me-li-ne, et oma reeglit murda ja mitte väevõimuga endale laike küsida. Aga mis?

Seega üleskutse – mis oleks selline võimas asi, mis paneks teid mõtlema, et wooow, seda auhinda tahaks! Olgem ausad – autot ja maja või soojamaareisi ma välja vast loosida ei saa, aga unistada võib. Firmasid on ju tuhandeid, kellelt auhindu küsida, olge teie ainult meheks ja andke mõni idee, mis see suur auhinda olema peaks?

Kellel ühtegi head ideed ei ole, siis andke mulle teada – kas teil on Malluka FBi lehele laik pandud? Millal panite? Miks ometi?

puhume niisama juttu

Tuli selline tunne, et tahaks teiega täna niisama juttu puhuda. Kuna keegi mind takistada ei saa, siis seda ma just teha kavatsen.

Raseduselainelt. Homme saab täis 23 nädalat ja viimased 3-4 päeva on tagasi tulnud ko-hu-tav uni. Ma ei mäleta üldse, et kas see on tavaline vahenähtus poole peal, või kestab see igavesti, igatahes suudan ma öösiti rahumeeli mingi 10-11-12 tundi jutti põõnata ja ärgata ikka unisena. Kohvi paneb südame jube kõvasti ja raskelt lööma ja nagu ma olen maininud, siis ma saan kohvi juua ainult nädalavahetusteti, sest ma olen nii laisk inimene, et ma ei viitsi ise kohvi teha. Nädalavahetusteti teeb seda vähemalt Kardo.

Peaks vist endale ikkagi presskannu ostma, sellega oli hea lihtne kohvi keeta, mitte mingi ubade purustamiste ja masinatega mässata. Siis saaks tihemini kohvi ja veel tihemini hädaldada, et appi, mu süda lööb NII KÕVASTI!

***

Mulle tundub, et alles ma vedelesin voodis ja katsusin hommikuti kõhtu, sest kuigi ma tundsin liigutusi seest, siis käega polnud midagi tunda. Eks see ole vist selles, et mul on platsenta eesseinas. Nüüd on viimasel ajal selline tunne, et see lapsukene kasutab sama nippi, kui Mari, kes jalgadega rapsib, kui keegi talle sukapükse jalga panna üritab. Ta on mul isegi peaaegu läpaka kõhu pealt ära löönud, seega on tegu üsna jõulise noore daamiga.

Naljakas, kui ruttu aeg läheb. Alles sain oma kaks triipu ja siis ma muudkui ootasin, et saaks südamelööke kuulda ja esimesi liigutusi tunda ja nüüd ma ühel päeval plaanisin kõhuelanikule hüüatada: “PEA PADJA PEALE! TUDUAEG ON!”, sest ta lihtsalt ei lõpetanud ära seda sisemist rüselemist. Kuna see isegi Mariga väga ei tööta, siis ütlen kohe ära, et sisemise lapsega ei töötanud ka. Rüseles edasi.

Aga noh, las ta siis rüseleb. Ma vist rabeleks ka, kui ma kuskil pimedas kinnises ruumis mitu kuud kinni peaksin istuma. Just selle kirjutamise ajal hakkas keegi sealt seestpoolt elu eest vehkima. Ausalt, see on nii imelik tunne. Mul sõbranna katsus mu kõhu liikumist ja ütles, et mul oleks nagu uss kõhus :D. Päris suur pettumus oleks lapse asemel kilone paeluss saada.

***

Nagu ma siin ükspäev mainisin, siis Kardo viib Mari hommikuti lasteaeda. Mina magan sellel ajal õndsat und, aga täna tegin vahepeal silma lahti ja iga kord kuulsin, kuidas Kardo nagu mingi lastesaate tegelane allkorrusel laulda lõõritas. “Mariiii-iiii paneme püksid jalgaaaa, paneme jope selgaaa-aaa!”.

Jumal tänatud, et ma sellise mehe otsa koperdasin, jumal tänatud.

***

Eelmine aasta sain ma kuskilt 25€ga osta KÜMME KILO herneid. Huvitav, kas ma olen see aasta sellise pakkumise lihtsalt maha maganud, või on selliste heade pakkumiste ajad alles ees? Ma sööks selle 10kg ära nii et silm ka ei pilguks. Ausalt. Imelik on muidugi see, et mu blogil on nii palju sponsoreid, aga HERNEsponsorit pole ma siiani leidnud

titekraamist!

Kunagi kirjutasin oma must-have beebiasjadest, mida mul kohe KINDLASTI tarvis on (siin). Nüüd on lugu selline, et minu must-have list on kenasti peaaegu täidetud veel enne 23dat rasedusnädalat, aga ikka on mul tunne, et midagi on puudu, midagi on veel tarvis!

Ainukene asi, mis puudu on, ongi võrevoodi. Mul tegelikult on üks olemas – harilik valge voodike, sõbranna laenas seda omal ajal. Ma mõtlesingi seda kasutama hakata, aga siis mulle meenus, et sellel ei käi ju üks külg alla ja seega oleks mul palju raskem öösel last voodist välja võtta ja voodisse panna. Kuna mul beebi kummut on NaguUus poest, siis ma arva, et lõpuks võtan ma selle beebivoodi samast komplektist O’Baby firma oma. Umbes nagu SELLISE.

Turvahäll on meil olemas ja selle saime kingituseks Beebikeskuse käest. Valiku tegin ma siiski ise ja kuigi ma olin alguses kindel, et valin kõige kergema mudeli, siis poes rääkis müüjast härrasmees mulle nii detailselt ära, miks just Maxi Cosi Pebble plus (link) on lapsele kõge turvalisem ja beebi seljale kõige parem. Seega võtsin ma ikka soovituste kohaselt Maxi Cosidest kõige raskema, 4,4kg kaaluva variandi, aga noh, mis seal ikka. Kellel rahakott puuga seljas pole, siis ma soovitan juunikuus külastada Beebikeskust, sest sealt saab just juunis minu teise valiku, Cabriofixi, lausa 30€ soodsamalt. Mina võtsin ka soojakoti (link) turvahälli, muuseas just Cabriofixi mudeli oma. Tegelikult need sobivad muidugi mõlemale, aga Pebble soojakott on nööpidega, Cabriofixi oma lukuga. See tundub lihtsalt mugavam variant. Lisaks sobib Maxi Cosi turvahäll ka ühele meie vankritest.

Okei, kaua ma siis ikka varjan nagu riigisaladust, et mis vankrid ma välja valinud olen. Üks on Beebicentrist pärit  Nord Active mudel (link). Sellele ma lähengi muuseas täna järele, nii et saan sellest täna veel ise pildid teha ja natukene näppida kah.

Teine välja valitud vanker on aga sootuks erinev. Ei ole tal mingisuguseid pöörlevaid esirattaid, aga välimuselt on ta TÄPSELT minu tassikene teed. Pärit on ta Beebile.ee poest ja mudeliks on Ballerina Wiklina vanker (link). Polnud enne sellisest firmast kuulnud, aga noh, Nordist ka ei olnud. Ja selle vankri välimus võlus mind koheselt.

Mulle meeldib see alumine punutud osa, mulle meeldib see sinisetäpiline kangas. Mulle meeldib ta igatepidi, AGA tal ei ole pöörlevaid rattaid. Noh, eks siis näha saab, et kumb mulle rohkem istub. Kutsun Kätu külla ja hakkan siin tema titega testima. Lähen poodi ja mööda metsarada ja mööda kruusarada ja vaatan, mis hakkama saab. Ps! Kätu, tule varsti külla siis, eks!

Rinnapump saab mul olema Medela oma, just nii nagu pildil on. Kuigi mul seda veel käes ei ole, siis olen Medela tiimiga juba suhelnud ja diil on täitsa olemas. Mariga oli mul Innosence rinnapump, millega ma väga rahule jäin. Medela kohta olen aga väga palju kiidusõnu kuulnud ja usun, et see ei ole kohe kindlasti mitte halvem. Lisaks peaks Medela pudelid beebidele paremad olema, kui teiste firmade omad. Ma muidugi ei tea, et millal ja kui palju uus beebi hakkab pudelit saama, aga tore ju teada, et on vahvaid koostööpartnereid varnast võtta, kes siis hädast välja aitavad.

Nuudelpadi on ka iidamast-aadamast olemas, muidu ma vist üldse magada ei saaks, aga sellest rääkisin ma juba siin postituses (link) lähemalt. Ma kasutan seda ka siis, kui ma massaaži tahan, sest proovi sa sellise vatsa peal niisama kõhuli olla. Ei tööta, krt!

Seda ma rääkisin ka, et tahaksin endale Owletit, aga kuna nad siiamaani tegutsevad ikka ainult Kanadas ja USAs, siis otsisin sellele alternatiivi, mida saaks siinmail ka tellida. Mulle kirjutas täitsa juhuslikult Kiddex, kes muu kauba seas müüb ka taolisi monitore, seega saingi nendega käed löödud ja ootangi, millal kraami kätte saan. Monitoriks siis Babysense masin, väike tutvustus siin videos:

Kiddexist saavad mõlemad õed ka hunniku kootud mänguasju ja uus väikeõde ka naturaalsest kummist lutte ja muid vidinad. Aga jällegi – räägin nagunii lähemalt kui mul asjad käes on.

Üldse on hirmus tore blogija olla, ma olen uuele beebile nii palju kraami kingitusena saanud ja eks ma siin jupphaaval hakkan teile neid näitama ka. Ma ei taha teadagi, kui palju mul neid asju siin oktoobrikuuks koguneb :D! Aga kas mul on mingi oluline asi kahe silma vahele jäänud? Mis ma veel soetama peaks?

kardan-ei karda

Ma lugesin kuskil, et pooltel inimestel olla mingisugune vaimne probeem, kas keegi on kursis, et misasi see lõhestunud isiksus täpsemalt on? Mul igatahes on tunne, et ma just sellise häda käes kannatangi ja tahaks hädasti teada, kuidas oma mõtted pigem ühes suunas jooksvana hoida, mitte tunda ennast nagu tuulelipp. Ühel hetkel nii, teisel naa.

Ühel hetkel tunnen ma, et ma ei jõua uue tütre tulekut ära oodata. See tundub lihtsalt nii lahe  – väike armas beebikene ja õekene Marile. Me oleks siis nagu pildiraamatust välja kukkunud perekond oma kahe tütre ja koera ja kassiga. Elame siin rahumeeli Nõmme metsas ja käime oma aia õunu nosimas ja lastega rabaradadel jalutamas. Kas poleks mitte täiuslik eluke

Teisel hetkel tuleb minusse kabuhirm. Mida ma teinud olen? MILLEST SELLINE OTSUS?! Kas ühest lapsest on meile vähe või? Äkki ma ei suuda kunagi ühtegi teist last nii palju armastada, kui Marikest. Nagu…ma ei suuda teisele lapsele isegi nime välja mõelda, Marile tuli see nagu iseenesest. Raudselt ma ei saa sellega hakkama ja keeran kõik lapsed pekki ja lõpuks me peame Kardoga abielu lahutama ja ma lõpetan Koplis kodutuna, kus ma pean elus püsimiseks hakkama vähemalt kohalike narkomaanide bitchiks.

Ära ei suuda ma otsustada ka seda, kas ma kardan sünnitust või mitte. Ühest küljest ütlevad ju enamik inimesi, et teine sünnitus on kergem kui esimene. Esimene kestis mingi kaks tundi. Alla kahe tunni suudan ma vast ikka seda piina üle elada, eks? Kui raske see ikka olla saab? Ja ma mäletan küll, et oli valus, aga otseselt KUI valus, seda ma ei mäleta. Äkki elan kiirelt üle ja saan jälle järgmisel päeval koju? Kui raske see ikka olla saab eks?

Aga noh, olenemata sellest, et ma ei mäleta valu, mäletan ma seda, kuidas ma vaatasin, et akendel pole linke ja mõtlesin, et ju siis need on põhjusega eemaldatud, sest ma tahtsin lihtsalt kuskilt alla hüpata, kui ma oleks suutnud käia. Kuidas ma ei suutnud rääkida, aga piilusin silmanurgast laual asuvaid salfakaid ja mõtlesin, et kui ma need endale kurku topiks, et kas ma siis ükskord sureks ära ja see piin saaks otsa või ei. Ja kuidas ma kartsin, et ma suren ära. Ja kuidas ma mõni aeg hiljem kartsin, et ehk ma ei suregi ära. Ou mai gaad, see saab nii õudne ja valus olema! Ma kartsin sünnitust juba Mari ajal, aga siis mul oli hea karta, sest ma ei teadnud ju MIDA ma kardan. Nüüd ma tean täpselt ja see on tõesti sama hea, kui ma ootaks oktoobris kuskile piinapinki minemist, kus mind 2+n tundi nugadega pussitatakse ja haamriga selga pekstakse. Ja ma nii hirmsasti kardaaaan!

Ühest küljest mäletan ma seda beebiaega väga lihtsana. Beebid ju muud ei tee, kui magavad ja vedelevad ja söövad. Vähemalt Mari tegi seda. Aga RAUDSELT Mariga sain ma seda head beebiaega nautida ja nüüd uus laps ei saa ju sama hea unega olla? Raudselt olen mina alates oktoobrist see inimene, kes ei mäleta, mis tunne on 2h järjest magada ja mu tissid venivad põlvini ja ma kaotan eluks ajaks võime oma põit kontrollida ja kusen ennast iga kord täis, kui ma aevastama juhtun. Ja muidugi lähevad mu nibud nii katki, et ma pean oma lapsele söötma veresegust piima ja nutan ise samal ajal valude käes ja…Otse loomulikult topib Mari oma vastsündinud õele keeksi kurku ja takkatipuks viskab teda mingi vaasiga pähe.

Jeesus, mu vahepealsed mõtted on ikka ekstra sünged.

Üks külg ütleb, et pole midagi karta. Ma olen selleks valmis. ME oleme selleks valmis. Kõik saab olema imeline. Aega ju on veel!

Teine külg ütleb, et tuleb kõike karta. Ma ei ole selleks valmis. ME ei ole selleks valmis! Kõik saab olema kohutav! AEGA EI OLE ÜLDSE!

Ma olen lausa nii segaseks ja otsustusvõimetuks läinud, et mul on tellitud ei rohkem või vähem, kui KAKS vankrit. Kes tellib endale KAKS vankrit? Kes? Mina… Sest ma ei suuda otsustada. Ma loodan, et kui nad mul mõlemad käes on, et siis ma suudan katsetamise teel aru saada, kumb mulle rohkem meeldib. Teise annan muidugi ühele teist ära. Aga noh. Ikkagi… Kaks vankrit. Mulle on emakas pähe löönud.

Aga väike beebi-Mari oli imearmas küll :)

tuleks juba see tali…

Nagu te kõik teate, siis mina töötan kodust, seega veedan ma 99% ajast siinsamas, Männiku metsas, nagu Kardo emale öelda meeldib. Kardo käib aga 9-5ni tööl, siis toob Mari ära ja käib vajadusel poes, seega jõuab ta koju umbes kell kuus. Arvestades, et mina olen teda TERVE PÄEVA oodanud, siis oleks ju tal viisakas tulla ja mind hellalt kuus tundi hoida, onju? Aga eiiiiii. Tema läheb õue ja kukub seal sahmerdama. Ükspäev tuli tuppa alles kell pool üks öösel!

Mul on vahepeal tekkinud kuri kahtlus, et tal on kasvuhoones mingi teine naine, sest no mida on seal aias nii kaua teha? Muudkui paneb seal “kasvuhoonet kokku” ja siis “ehitab aeda, et Lotte ta peenraid ära ei rikuks” ja siis “istutab kurke” ja siis “külvab herneid” ja siis “kastab taimi” ja muud sellised tegevused. POOLE ÖÖNI!

Minu uhke sokkide ja plätudega abikaasa oma teise naise – kasvuhoonega.

Kardo on pärinud oma ema kombe mitte kunagi midagi ära visata. Ja kui ma ütlen mitte kunagi, siis ma enam ei imesta, kui ma leian kapinurgast kilekoti Kardo vanade rastadega või purgi ta kõikide piimahammastega. Seega ei olnud ma eriti üllatunud, kui eelmine aasta kalli raha eest Jyskist ostetud paviljoni, mis purunes peale esimest kuud, jupid alles hoiti. Alloleval pildil on siis näha valge “hernetelk” mille karkass on tehtud bambusest, mis pidi olema eelmine aasta meie pulmas altariks

ideaalne blogija

Ma olin väga-väga üllatunud, kui sain teada, et EBAl parimaks spordiblogijaks valitud Margit sai negatiivset tagasisidet seoses sellega, et ta ei nägevat välja nii sportlik, kui mingisugune üldine kuvand sporditüdrukust vist olema peaks. Margit ise kirjutab sellest SIIN.

Ma oleks sellest “murest” aru saanud, kui parima spordiblogi auhinna oleks võinud mingi 160 kilone naine, kes räägib sellest, kui nõme on sport ja kui maitsvad on frititud kanatiivad. Aga inimene on imeilus, tegeleb spordiga, osaleb võistlustel, motiveerib teisi. Pean nentima, et ma tõesti ei ole ta blogi püsiv lugeja, sest ma olen spordiinimeste peale valdavalt kade, aga nagu tema kokkuvõte paremal serval ütleb, siis inimene on pingutanud, lausa veerandi oma kehakaalust alla võtnud ja on põiminud spordi püsivalt oma ellu. See ON ju motiveeriv ja tore, inspireeriv lausa. Vastik lausa mõelda, et on inimesi, kes leiavad, et ta ei peaks nüüd väärima spordiblogi auhinda, sest ta… ei vasta mingile üldisele kuvandile, mis inimene ise oma peas loonud on.

Sportilik inimene peab olema superpeenike? Mina olen 90% oma elust olnud tugevas alakaalus ja näinud välja superkiitsakas, samas ei ajanud mind keegi kogemata mingi sportlasega sassi. Huvitav miks? Ma ju olin peenike ja MUUD ilmselgelt spordiblogija olema ei pea, onju. Pfftt…

Kunagi tuli ka Marimell välja oma blogis väitega, et ilublogija peab ilus olema ja tal on ikka kopp ees, nende hobusenägudega “ilublogijate” vaatamisest. No ma ei teagi, mida öelda. Võib-olla ma selle pärast siiani polegi selle kohta midagi kostnud. Ühesõnaga ei tea ma ühtegi ilublogi näinud, kus valdavaks teemaks oleks, et tere, tsekkige kui ilus ma olen.

Jah, enamikes ilublogides on kohemaid näha, et inimene ongi tõesti ahhetamaajavalt ilus, aga olgem ausad – ilublogijad valdavad üldiselt meigikunsti ja kui nende suund on leida nt sponsoreid ilumaailmast, siis ei saagi eeldada, et nad paneksid endast suvalisi klõpse üles. Meigiga suudame vist kõik endast vähe kaunima mulje luua ja nõnda ongi tekkinud kuvand, et ilublogija=imeilus naine. No, vähemalt mulle nii tundub.

Kahjuks ei ole se va armuline taevaisa meid kõiki õnnistanud ühtmoodi sümmeetrilise näoga või imelise näonahaga ja minu meelest on just lahe, et mõni ilublogija julgeb näidata maailmale ka mitte nn ideaalselt nägu. Selles suhtes, et ma ei ole oma silmaga ühtegi KOLEDAT ilublogijat näinudki, aga ilublogide põhiline point on ju näidata erinevaid meigitooteid, õpetada meigi/soengute tegemist? Ei? Ja seda võib õpetada minu meelest igaüks, kes oskab, tahab ja viitsib.

Moeblogijate kohta ma ei oska palju rääkida. Teate küll mind ja mu augulisi retuuse, milles ma ringi jooksen. Aga mulle jäi silma mingi artikkel, mida ma ei viitsi üles otsida ja isegi linkida ei taha, sest see oli nii naeruväärne. Aga oli toodud välja moeblogija Meryl, kus siis irvitati, et kujutate moeblogijat, kannab AASTA vana kleiti/pluusi/misiganes see oli. Vot sain ka mina targemaks ja tänasin taevaseid jõude, et ma kunagi lolli peaga kuskile moodi pressima ennast hakanud ei oleks. Kujutate ette – iga asja saab ainult ühe korra kanda :D! Ja see üks kord peab olema siis, kui see on JUST poodi müügile tulnud. Kui Publik soovib, siis võib praegu minust teha artikli, et Mallukas on lausa nii räme rott, et kannab kaks aastat tagasi Sheinside’ist tellitud kampsunit ja Paavli kaltsukast ostetud retuuse, mis on nii vanad, et isegi väljalaskeaastat ei oska öelda. Iroonilisel kombel ma praegu päriselt näen paremal säärel augukest kah. #piinlik

Ühesõnaga jääb mulje, et blogija peab olema ideaalne enda nn kategoorias. Spordiblogija võiks olla musklis ja pruuniks värvituna laval tilbendada, beebiblogijal peaks olema vähemalt mitu-setu beebit, keda ta kõigi ainult õigesti kasvatab ja moeblogijal peavad täna seljas olema ainult eile välja lastud mudelid, ilublogija peab saama ülemaailmselt ilukomiteelt heakskiidu, et kas tema molu ikka sobib netis näitamiseks, kaalulangetusblogid peavad iga päev ikka viisakalt kilo kaotama, aiandusblogides ei tohi ühelgi fotol olla rootsukestki umbrohtu, toidublogijad peavad näitama ette ainult retsepte, mis kõigile maitsevad ja arvamusblogid peavad avaldama ainult õiget arvamust.

Jumal tänatud, et ma eluline blogija olen, sest mulle tundub, et selle kategooria blogijale on vaid üks nõue – peab elus olema. Linnuke kirjas!

Tihti on jäänud mulle mulje, et inimeste arust on blogijad mingisugused imeinimesed. Et kui juba blogida, siis pead sa olema täiuslik ja ideaalne. Tüng, värdjad! Ma saan küll ainult enda eest rääkida, aga tegelikult oleme me kõik tavalised inimesed, selle erandiga, et meile meeldib kirjutada ja meile meeldib olla natukene nagu sellise virtuaalse tähelepanu keskpunktis. Aga isegi ilublogija näeb hommikul lääpas välja, isegi beebiblogija beebid saavad kord suurteks, toidublogijate toidud lähevad mõnikord raudselt nii persse, et isegi koer keeldub ära söömast ja ma olen üsna kindel, et nii mõnigi moeblogija on elus kuskile kiledresside ja tossudega ära eksinud.

Me kõik teeme aeg-ajalt vigu. Lihtsalt blogijatena näitame me oma vigu ja halvemaid külgi teinekord tervele maailmale, mida tavainimene ei tee. Ma olen kindel, et ma ei saa olla ainukene inimene, kellele lapsukene kaissu tuleb, lihtsalt selleks, et sulle julmalt peale kusta. Enamik inimesi lihtsalt ei jäädvusta seda kuskile internetti, mis seal ikka. Ma ei saa olla ainukene, kes mõnikord mehe peale nii vihastab, et tahaks teda une pealt padjaga ära lämmatada. Ma ei ole esimene ega viimane, kes vahel enne ütleb, kui mõtleb. Ma teen vigu, üritan neid tunnistada, nendest õppida ja edasi liikuda. Harilik inimeseloom. Homo Mallukas. (Üritasin Homo Sapiensi nalja teha, aga pmst kutsusin ennast lihtsalt homoks. Note to self: sitt nali, õpi sellest).

Seega, kallid kaasblogijad! Kui te puutute kokku kriitikaga enda arvelt, siis mõelge nii – see sama “Kadri”, kes ütles, et sa pole piisavalt ilus, et olla ilublogija, või piisavalt emalik, et olla beebiblogija, või piisavalt sportlik, et olla spordiblogija. Seesama “Kadri” sai võib-olla hommikul mehe käest molli, või meenus talle äkki, et ta vihkab oma töökohta ja ta ei taha seal enam töötada, kuid pole julgust sealt ära tulla. Võib-olla on ta lapsed üle pea kasvanud, ta pole neli aastat korralikult maganud ja ta lihtsalt tahaks oma suurt suurt viha lihtsalt anonüümselt mölisedes kuskil välja elada. Raudselt on see sama Kadri see, kes poejärjekorras hääletult pussu laseb ja siis pahase näoga ringi vahib: “Iuuu, kes tegi?”. See sama Kadri nuuskab kodus pleedi sisse, sest ta ei viitsi salfakat tuua ja see sama Kadri klatšib oma sõpru teineteisele taga nii et silm ka ei pilgu. Aga kuna Kadri ei blogi, siis saab Kadri oma peerud ja klatšimised enda teada jätta ja siis on ju hea netti kaagutama tulla: “Issand jumal, see ilublogija on nagu NIIIII kole kõõm! Rõveeee!”.

Tunneme sellistele kaasa, hoiame omasid ja lets keep blogging! 

one of THOSE people

Me oleme Kardoga langenud oma elus sinna punkti, kuhu ma arvasin, et me iial ei jõua. Mul on seda väga häbi tunnistada, sest ma arvasin, et meie ei ole kunagi sellised. Et meil on rohkem mõistust. Et meie oleme kuidagi teistsugused kui miljonid ja miljonid paarid enne meid.

Ma arvan, et te saate aru, mis piinlikust perioodist me räägime. Jah – me oleme need inimesed, kes teineteist emmeks ja issiks hüüavad.

Muidugi me tegime seda sellel määral juba ammu, et ikka ma ütlesin Marile, et ta läheks issi juurde ja viiks issile seda ja toda. Ja Kardo viitas mulle ka kui emmele, kui ta Mariga rääkis. Aga OMAVAHEL kutsusime me teineteist ikka normaalsete nimedega, nagu noh, normaalsed inimesed.

Suur muutus sai alguse eile, kui ma Marile rääkisin, et issi on aias ja istutab tomateid. Ja kuna ma parasjagu tahtsin Kardo käest midagi küsida, siis ma avasin akna ja hüüdsin: “Isssi!”. Mega imelik oli kohe. Ma pole muidugi eluaeg kedagi issiks ka kutsunud, seega see on mulle üsna kummaline nii ehk naa. Ma muidugi kohe pöörasin selle naljaks ja vabandasin ennast sellega välja, et olen ilmselgelt just ajurabanduse saanud või miskit.

Ma olin selle vahejuhtumi juba tänaseks unustanud, kui Kardo Mariga vannis olles äkki: “EMMMMEEEE!” hüüdma hakkas. Kuna ma EELDAN, et ta ei lootnud, et tema ema vannituppa kargama peaks, läksin ise vaatama, et äkki oli mind selle hüüuga mõeldud. Oligi.

Ja noh. Siin me nüüd oleme. Kaks täiskasvanud inimest, kes teineteist emmeks ja issiks kutsuvad. #piinlik

almaš taevaiša

Kuigi ma ei ole kunagi usklik olnud (selles suhtes, et kirikus käinud ja ristitud olnud ja muud säärast), siis ma mäletan, et kui ma väike olin ja midagi väga-väga tahtsin, siis hakkasin ma alati palvetama. Kuna ma ei teadnud täpselt, et mis moodi see palvetamine käib, siis ammutasi ma inspiratsiooni filmidest. Teate küll – põlvitad voodi kõrvale, paned käed kokku ja siis hakkad aina soovima. Muidugi seal olid minu meelest teatud nõuded kah.

Palvet tuli alustada komplimendiga! Kindlasti tuli teda kutsuda kalliks, armsaks, heaks, kõikvõimsaks vms. Seejärel esitada alandlik soov, mille täitumist oodata.

“Kallis jumal, palun tee nii, et homme vene keeles tööd ei oleks!”

“Armas jeesus, kas oleks vähegi võimalik, et ma saaksin endale üksord need skaterite jalanõud, mille jaoks mu ema ütleb, et mu jalad liiga peenikesed on ja milles ma naljakas välja näeks?”

“Armuline taevaisa, kui pole palju palutud, siis kas sa saaksid nii teha, et ma Renarile meeldima hakkaks?”

Mul oli vankumatu usk, et kuna mu isa on surnud, siis see tähendab, et ta on taevas, eks. Sest surnud inimesed lähevad taevasse. Ja see jumal pidi ju ka taevas olema, seega tundus loogiline, et minu soovidel on suurem tõenäosus täituda, sest mu isa võib ju selle vanajumala naaber olla või midagi säärast.

Ma muidugi ei mäleta, et kas ma hakkasin lõpuks Renarile meeldima, või kas mul oli vene keeles too päev konktrolltöö, aga mõned soovid täitusid küll. No näiteks ma soovisin, et ma saaks endale mingigigi kodulooma ja lõpuks ema ostis mulle 2 hamstrit. Siin oli nüüd täpselt 50/50 võimalus, et kas see armas taevaisa halastas mulle, või viskas mu emale kopa ette see igapäevane inin: “PALUUUUUN, ma niiiii tahan hamstrit, pliiiis!”.

Viimasel ajal olen ma leidnud ennast jälle igasuguseid asju soovimas ja kuna viisakalt kellegi poole pöördumine tundub palju ametlikum kui lihtsalt mingi suvalise wishlisti koostamine blogisse, siis nõnda ma olengi ringi käinud ja pomisenud.

“Üllas taevataat, palun ütle mulle, kust ma leian inimese, kes soojustab meie maja vundamendi ära ja palju selline lõbu maksab?”

“Helde jumal, palun anna mulle jõudu, et ma julgeksin raamatukokku tagasi viia raamatud, mille tähtaeg oli 10 kuud tagasi.”

“Hüva Allah, kui vähegi aega leiad oma kiires elutempos, siis palun süsti minusse jõudu, et ma suudaks oma kodu jälle ära koristada, mis ootamatult sassi läks.”

“Kiiduväärt Taara, anna mulle energiat, et täna postkontorisse minna!”

“Õilis Ra, palun tee nii, et mu pangakaart, kuskilt välja ilmuks.”

“Imeline Issand, palun tee nii, et mu kõrvetised ükskord ära kaoksid!”

Ja nüüd jääb üle ainult oodata!

Millal teie viimati midagi palusite? Vahet ei ole tõesti, et mis jumalalt või mis taevaselt isalt või ükskõik kellelt?

stiilitus ja koledus ja muu selline

Ma ütlen ausalt, et mul pole õrna aimugi, et kes või mis on stiilne inimene? Ma üritasin isegi googeldada, aga internett andis vastuseks nii erinevaid arvamusi, et nende põhjal ei suutnud ma jällegi pilti kokku panna. Miks ma üldse selle üle juurdlema hakkasin, oli see, et ma nüüd olen kahe viimase päeva jooksul päää-ääää-äääris mitu korda kuulnud, et ma olen kehva stiilitajuga inimene. Ärge valesti aru saage, ma üritan lihtsalt aru saada, et mida see siis täpselt tähendab.

Kui ma mõtlen sõnapaarile “stiilne naine”, siis mul tuleb silmade ette keegi, kes kannab mingisuguseid asju, mida näiteks mina poes vaataks ja selga ei proovikski, kuid tema seljas näeb see imeline välja. Samas kujutan ma stiilse inimesena ikka ilusat inimest ette. Stiilne=ilus? Stiilne=erinev?

Kunagi kui me Triinuga käisime restoranis, siis netis ilguti, et Triinu oli nii ebastiilselt riides – kleit ja tennised. Mina jälle vaatasin teda too õhtu ja mõtlesin, et issakene, ta on nii ilus! Ja EBAl ei avanud ma ka kordagi, et see punane kleit oleks too much olnud. Minu meelest jällegi väga ilus valik.

Enda kohta arvan ma, et mul polegi otsest stiili. Polegi kunagi olnud ja seetõttu ma ka ei solvu, kui mulle öeldakse, et ma olen stiilitundetu inimene. Kui eksperdid nii arvavad, siis kes olen mina, et sellele vastu vaielda. Jumal tänatud, et ma kunagi pole püüelnudki sinnapoole, et mingit Eesti stiilseima inimese auhinda saada.

Kui ma pubekas olin, siis ma tahtsin küll teiste moodi olla. Tahtsin samasugust jopet ja teksaseid ja pluuse. Enamasti ei saanud, sest mu ema ostis mulle riideid ja mul väga sõnaõigust ei olnud

TUUB

Kuulutus-kuulutus. Olen avastanud kõige mugavama riideeseme rasedale naisele. Või noh, see on arvatavasti sama mugav ka siis, kui su üsas keegi ei kasva, aga põhimõtteliselt lippaks nagu paljalt ringi. Kes veel ei tea, misasi see TUUB on, siis see on selline asi, mida saab kanda minikleidina ja pliiatsseelikuna ja pluusina ja pikema kleidina ja sallina ja turbanina ja selle sees saab isegi last kanda, kui tahad! Rohkem infot leiad nende kodukalt www.tuub.ee.

Tuubi inimesed olid nii kenad, et saatsid mulle lausa kaks tuubi. Kaks, sest ma lihtsalt ei teadnud, mis suurus ma olen. Selgus, et ma hindasin ennast siiski vähe paksemaks, sest M suurus istub nagu valatult, L suurus on natukene kottis. Ma arvan, et selleks on vaja suuremat kõhtu ja suuremaid tisse ja suuremaid puusi, et see hästi istuks. Seega, kui keegi tunneb, et tema elust on puudu klassikaline must kleidike, siis üks L suuruses must TUUB on mul ära anda! Jäta kommentaar ja ma valin ühe toreda naise välja, kellele see ära kuluda võiks.

Ma ei ole üldse ainukene, kellele TUUB meeldib. Ma just vaatasin, et Lilli ka kiidab (SIIN) tuubi taevani ja tagasi. Ütleme nii, et põhjusega. Nii mõnus on see supsti selga visata ja elus edasi kulgeda. Näitan teile siis paari pilti ka, et milline näeb välja üks 22+2 nädalat rase olev naine. Ma ei tea, kuidas see kõht nii suureks kasvas ja ei, ma ei oota kaksikuid, jah, ma olen kindel, et mu TA on alles oktoobris. Jessake, laske inimesel nüüd rase olla.

Et on popp OOTD värki ka teha, siis selgas on TUUB, nagu öeldud. Jalad suvalised H&M tennised ja kaelas Marili tehtud kaunis kristallidest kee (saab soetada SIIT).