kardan-ei karda

Ma lugesin kuskil, et pooltel inimestel olla mingisugune vaimne probeem, kas keegi on kursis, et misasi see lõhestunud isiksus täpsemalt on? Mul igatahes on tunne, et ma just sellise häda käes kannatangi ja tahaks hädasti teada, kuidas oma mõtted pigem ühes suunas jooksvana hoida, mitte tunda ennast nagu tuulelipp. Ühel hetkel nii, teisel naa.

Ühel hetkel tunnen ma, et ma ei jõua uue tütre tulekut ära oodata. See tundub lihtsalt nii lahe  – väike armas beebikene ja õekene Marile. Me oleks siis nagu pildiraamatust välja kukkunud perekond oma kahe tütre ja koera ja kassiga. Elame siin rahumeeli Nõmme metsas ja käime oma aia õunu nosimas ja lastega rabaradadel jalutamas. Kas poleks mitte täiuslik eluke

Teisel hetkel tuleb minusse kabuhirm. Mida ma teinud olen? MILLEST SELLINE OTSUS?! Kas ühest lapsest on meile vähe või? Äkki ma ei suuda kunagi ühtegi teist last nii palju armastada, kui Marikest. Nagu…ma ei suuda teisele lapsele isegi nime välja mõelda, Marile tuli see nagu iseenesest. Raudselt ma ei saa sellega hakkama ja keeran kõik lapsed pekki ja lõpuks me peame Kardoga abielu lahutama ja ma lõpetan Koplis kodutuna, kus ma pean elus püsimiseks hakkama vähemalt kohalike narkomaanide bitchiks.

Ära ei suuda ma otsustada ka seda, kas ma kardan sünnitust või mitte. Ühest küljest ütlevad ju enamik inimesi, et teine sünnitus on kergem kui esimene. Esimene kestis mingi kaks tundi. Alla kahe tunni suudan ma vast ikka seda piina üle elada, eks? Kui raske see ikka olla saab? Ja ma mäletan küll, et oli valus, aga otseselt KUI valus, seda ma ei mäleta. Äkki elan kiirelt üle ja saan jälle järgmisel päeval koju? Kui raske see ikka olla saab eks?

Aga noh, olenemata sellest, et ma ei mäleta valu, mäletan ma seda, kuidas ma vaatasin, et akendel pole linke ja mõtlesin, et ju siis need on põhjusega eemaldatud, sest ma tahtsin lihtsalt kuskilt alla hüpata, kui ma oleks suutnud käia. Kuidas ma ei suutnud rääkida, aga piilusin silmanurgast laual asuvaid salfakaid ja mõtlesin, et kui ma need endale kurku topiks, et kas ma siis ükskord sureks ära ja see piin saaks otsa või ei. Ja kuidas ma kartsin, et ma suren ära. Ja kuidas ma mõni aeg hiljem kartsin, et ehk ma ei suregi ära. Ou mai gaad, see saab nii õudne ja valus olema! Ma kartsin sünnitust juba Mari ajal, aga siis mul oli hea karta, sest ma ei teadnud ju MIDA ma kardan. Nüüd ma tean täpselt ja see on tõesti sama hea, kui ma ootaks oktoobris kuskile piinapinki minemist, kus mind 2+n tundi nugadega pussitatakse ja haamriga selga pekstakse. Ja ma nii hirmsasti kardaaaan!

Ühest küljest mäletan ma seda beebiaega väga lihtsana. Beebid ju muud ei tee, kui magavad ja vedelevad ja söövad. Vähemalt Mari tegi seda. Aga RAUDSELT Mariga sain ma seda head beebiaega nautida ja nüüd uus laps ei saa ju sama hea unega olla? Raudselt olen mina alates oktoobrist see inimene, kes ei mäleta, mis tunne on 2h järjest magada ja mu tissid venivad põlvini ja ma kaotan eluks ajaks võime oma põit kontrollida ja kusen ennast iga kord täis, kui ma aevastama juhtun. Ja muidugi lähevad mu nibud nii katki, et ma pean oma lapsele söötma veresegust piima ja nutan ise samal ajal valude käes ja…Otse loomulikult topib Mari oma vastsündinud õele keeksi kurku ja takkatipuks viskab teda mingi vaasiga pähe.

Jeesus, mu vahepealsed mõtted on ikka ekstra sünged.

Üks külg ütleb, et pole midagi karta. Ma olen selleks valmis. ME oleme selleks valmis. Kõik saab olema imeline. Aega ju on veel!

Teine külg ütleb, et tuleb kõike karta. Ma ei ole selleks valmis. ME ei ole selleks valmis! Kõik saab olema kohutav! AEGA EI OLE ÜLDSE!

Ma olen lausa nii segaseks ja otsustusvõimetuks läinud, et mul on tellitud ei rohkem või vähem, kui KAKS vankrit. Kes tellib endale KAKS vankrit? Kes? Mina… Sest ma ei suuda otsustada. Ma loodan, et kui nad mul mõlemad käes on, et siis ma suudan katsetamise teel aru saada, kumb mulle rohkem meeldib. Teise annan muidugi ühele teist ära. Aga noh. Ikkagi… Kaks vankrit. Mulle on emakas pähe löönud.

Aga väike beebi-Mari oli imearmas küll :)