tuleks juba see tali…

Nagu te kõik teate, siis mina töötan kodust, seega veedan ma 99% ajast siinsamas, Männiku metsas, nagu Kardo emale öelda meeldib. Kardo käib aga 9-5ni tööl, siis toob Mari ära ja käib vajadusel poes, seega jõuab ta koju umbes kell kuus. Arvestades, et mina olen teda TERVE PÄEVA oodanud, siis oleks ju tal viisakas tulla ja mind hellalt kuus tundi hoida, onju? Aga eiiiiii. Tema läheb õue ja kukub seal sahmerdama. Ükspäev tuli tuppa alles kell pool üks öösel!

Mul on vahepeal tekkinud kuri kahtlus, et tal on kasvuhoones mingi teine naine, sest no mida on seal aias nii kaua teha? Muudkui paneb seal “kasvuhoonet kokku” ja siis “ehitab aeda, et Lotte ta peenraid ära ei rikuks” ja siis “istutab kurke” ja siis “külvab herneid” ja siis “kastab taimi” ja muud sellised tegevused. POOLE ÖÖNI!

Minu uhke sokkide ja plätudega abikaasa oma teise naise – kasvuhoonega.

Kardo on pärinud oma ema kombe mitte kunagi midagi ära visata. Ja kui ma ütlen mitte kunagi, siis ma enam ei imesta, kui ma leian kapinurgast kilekoti Kardo vanade rastadega või purgi ta kõikide piimahammastega. Seega ei olnud ma eriti üllatunud, kui eelmine aasta kalli raha eest Jyskist ostetud paviljoni, mis purunes peale esimest kuud, jupid alles hoiti. Alloleval pildil on siis näha valge “hernetelk” mille karkass on tehtud bambusest, mis pidi olema eelmine aasta meie pulmas altariks