almaš taevaiša

Kuigi ma ei ole kunagi usklik olnud (selles suhtes, et kirikus käinud ja ristitud olnud ja muud säärast), siis ma mäletan, et kui ma väike olin ja midagi väga-väga tahtsin, siis hakkasin ma alati palvetama. Kuna ma ei teadnud täpselt, et mis moodi see palvetamine käib, siis ammutasi ma inspiratsiooni filmidest. Teate küll – põlvitad voodi kõrvale, paned käed kokku ja siis hakkad aina soovima. Muidugi seal olid minu meelest teatud nõuded kah.

Palvet tuli alustada komplimendiga! Kindlasti tuli teda kutsuda kalliks, armsaks, heaks, kõikvõimsaks vms. Seejärel esitada alandlik soov, mille täitumist oodata.

“Kallis jumal, palun tee nii, et homme vene keeles tööd ei oleks!”

“Armas jeesus, kas oleks vähegi võimalik, et ma saaksin endale üksord need skaterite jalanõud, mille jaoks mu ema ütleb, et mu jalad liiga peenikesed on ja milles ma naljakas välja näeks?”

“Armuline taevaisa, kui pole palju palutud, siis kas sa saaksid nii teha, et ma Renarile meeldima hakkaks?”

Mul oli vankumatu usk, et kuna mu isa on surnud, siis see tähendab, et ta on taevas, eks. Sest surnud inimesed lähevad taevasse. Ja see jumal pidi ju ka taevas olema, seega tundus loogiline, et minu soovidel on suurem tõenäosus täituda, sest mu isa võib ju selle vanajumala naaber olla või midagi säärast.

Ma muidugi ei mäleta, et kas ma hakkasin lõpuks Renarile meeldima, või kas mul oli vene keeles too päev konktrolltöö, aga mõned soovid täitusid küll. No näiteks ma soovisin, et ma saaks endale mingigigi kodulooma ja lõpuks ema ostis mulle 2 hamstrit. Siin oli nüüd täpselt 50/50 võimalus, et kas see armas taevaisa halastas mulle, või viskas mu emale kopa ette see igapäevane inin: “PALUUUUUN, ma niiiii tahan hamstrit, pliiiis!”.

Viimasel ajal olen ma leidnud ennast jälle igasuguseid asju soovimas ja kuna viisakalt kellegi poole pöördumine tundub palju ametlikum kui lihtsalt mingi suvalise wishlisti koostamine blogisse, siis nõnda ma olengi ringi käinud ja pomisenud.

“Üllas taevataat, palun ütle mulle, kust ma leian inimese, kes soojustab meie maja vundamendi ära ja palju selline lõbu maksab?”

“Helde jumal, palun anna mulle jõudu, et ma julgeksin raamatukokku tagasi viia raamatud, mille tähtaeg oli 10 kuud tagasi.”

“Hüva Allah, kui vähegi aega leiad oma kiires elutempos, siis palun süsti minusse jõudu, et ma suudaks oma kodu jälle ära koristada, mis ootamatult sassi läks.”

“Kiiduväärt Taara, anna mulle energiat, et täna postkontorisse minna!”

“Õilis Ra, palun tee nii, et mu pangakaart, kuskilt välja ilmuks.”

“Imeline Issand, palun tee nii, et mu kõrvetised ükskord ära kaoksid!”

Ja nüüd jääb üle ainult oodata!

Millal teie viimati midagi palusite? Vahet ei ole tõesti, et mis jumalalt või mis taevaselt isalt või ükskõik kellelt?