almaš taevaiša…

…anna jõudu! Millal see lasteaiapaus läbi saab? Millal ometi? Ma räägin konkreetselt ainult täna hommikust, mil on juhtunud intsidendid, mil ma tahaks põlvili heita ja pühalikult hakata taevataati paluma mulle kannatust, jõudu ja energiat anda, et ma päeva üle elaks.

Ärkame hommikul. Mari hakkab KOHE nutma ja vigisema, topib mulle paremasse  silma näppu. Miks? Jumal seda teab, sest ega ta ju ei ütle. Või noh, ta üteb küll: “gai gai gai!!!” ja läheb aina vihasemaks. Mida ta täpselt tahtis ja miks jääb mulle arusaamatuks, aga nii kaua kuni ma see loll olen, kes midagi aru ei saa, väärin ma seda, et mind jälitatakse röökides ja võimalusel topitakse näpp paremasse silma. Lõpuks ma mõistan – preili soovib, et mu parem silm oleks rohkem kinni kui teine. Reaalselt pidin ma 20 minta nii ringi käima, et hoidsin ühte silma poolvidukil. Miks peaks üks laps soovima, et tema ema vidukil silmaga ringi tuiaks, jääb mulle arusaamatuks, aga noh, vähemalt sain aru, enne kui mind pimedaks torgati.
Teen praemuna. Marile ei sobi. Ta karjub midagi ebamäärast ja jookseb mu eest ära. Pakun kohupiima, sellele järgneb veel raevukam solvumine. Kuna ma pole poes käinud, siis mul pole siin kodus neid toiduaineid just jalaga segada, seega tegin väikse võiku. Tulemuseks veel hullem nutt ja kisa, nagu üritaksin ma talle sepikul sitta serveerida. Õuna? Ei taha! Virsikut? Ei taha! “Nojah, ära söö siis midagi,” mõtlen ma ja teen endale kohvi. 5 minutit hiljem tuleb Mari, näitab näpuga pannile, kus on muna ja ütleb: “sia!”. Tegin muna tükkideks ja panin taldikule. Sõi ära. Sinna otsa sõi ta ka pool võileiba, totsiku kohupiimakreemi ja pool õuna. Miks üldse seda eelnevat nuttu vaja oli?
Mari näitab näpuga elutoaseinale. “SIA!” kamandab ta mind. Lähen sinna. Mari nutab. “SIA!”. Ma ei tea, mis ma tegema pean? Seina sisse ronima? Midagi tal seal võtta pole – tühi sein. Laps aga röögib “SIA!” ja nutab. Nagu… jeesus küll. Pakun Marile erinevaid tegevusi, lõpuks aitavad vildikad unustada seda probleemi seinaga. (Muidugi toovad vildikad ka probleemi, sest preili soovib nendega sodida enda ja seinte peale, mina aga miskipärast järjepidevalt pakun, et värviks hoopis paberit).
Külla tuli tore naisterahvas mu uuele beebile kandelina ja -kotti tooma. Nii kaua kuni ta oma kaupa tutvustas, kiskus Mari ennast paljaks ja viitas sellele, et soovib tiigi äärde minna. Kui seda ei juhtunud KOHESELT, hakkas ta mind nüpeldades röökima. Üks kandekott oli mõeldud lausa 20-kiloste kandmiseks, seega tahtsime proovida Mari Kardole selga panna. Seda ta loomulikult ei soovinud, tuli rabeleda ja karjuda. Kui juba seljas oli, siis ka ei sobinud seal olla, tuli (õnneks) Kardot taguda, nii palju kui ta selja tagant sai. Kui ta kotist välja võeti, haaras ta kurvalt koti ja viitas sellele, et ta ei taha siin elus muud, kui selle kotiga Kardo seljas olla. Nagu… what?!

Ma ütlen ausalt, ma olen nii kohutavalt väsinud. Ma ei tea, kas see on rasedusest või millest, aga nii hirmus väsitav on nii, et keegi kogu aeg karjub su peale ja tahab midagi. Eriti kui tundub, et ta ise ka päris hästi aru ei saa, et mida ta tahab. Ja no muidugi siis tuleb telekast mingi reklaam, mille sõnum on, et tugevad vanemad kasvatavad tugevaid lapsi ja samal ajal olen mina veetnud tund aega “PEA PADJA PEALE” mölisedes.

Mul tulevad ausalt vahepeal lausa pisarad silma, et mida ma jumala eest valesti teen, et ta nii pahane ja jonni täis pidevalt on. Mu põhilause noil päevil on “Mari, emmel on ai-ai!”. Aga ikka ma saan kogu aeg enda suunas vehitud ja karjutud ja märatsetud. Näiteks enne läks laps hüsteeriasse, et ma potti LIIGUTASIN. Ta arvas vist, et ma palun teda sinna istuda ja see oleks ju muidugi inimõiguste rikkumine. Seega oli vajalik kohemaid parem närvi minna.

Kui süüa enam ei taha, siis KOHE tuleb lõpetada talle selle pakkumine ja silma alt ära viia. Muidu kohe kisa taga.

Jumal hoia, palun õpiks ta vähemalt EI ütlema, kui midagi ei taha, mul hakkavad kõrvad varsti verd jooksma selle inina peale, mis siin majas ei tähendab. Ja uskuge mind, et “ei” üritatakse siin palju öelda.

Kolm nädalat veel, kolm nädalat veel tuleb edasi elada. Siis tehakse lasteaed lahti! Ma lihtsalt mõni päev ei jõua enam. Ausalt :( Siinkohal minu respekt kõikidele emadele/isadele, kes üksinda selles vanuses lapsega ööd-päevad hakkama peavad saama. Ma vist oleks juba paela kaela pannud, kui iga päev kell 6 värske Kardo koju ei tuleks, kes selle metslasega tegelemise üle võtab. Ja siis järgmisel hetkel tuleb ta minu juurde sülle ja teeb musi ja pai ja on nii nunnuke, mistõttu tunnen ma ennast veel eriti kehvasti, et kuidas ma sellise nunnuduse peale üldse pahandada saanud olen? Kuni ta mind näpistab ja naerdes minema jookseb, et siis suvalise asja peale nutma ja karjuma hakata.

*Kui ma seda kirjutan, nutab Mari mulle kõrva, sest issi julges ta kõrvale istuda*